Taevased mängud

Hahha, sul on head ideed.

Ja me ei tea, mida Desmond üksinda olles teeb... Mina võibolla isegi tean.

Väga tore soov.

Sain ka nüüd esimese kolme osaga ühele poole. Peagi loen neljanda ka ära ja lisan siia tsipake juttu  

Loodan, et ma nüüd leian pidevalt aega juttude lugemiseks. Ma armastan seda, kuidas sa kirjutad! See jutt on veel muidugi eriti vinge ja pinget täis.

Mulle tohutult meeldib Scarlett  Nimed on sul väga hästi valitud  Desmon on ka tohutult huvitav ning mind paelub eriti veel tema nimi  Ühtlasi oli see esimene asi, mis mind lugu sirvides silma jäi ja üks põhjustest, miks ma lugema hakkasin  

Tunnistan, olen veider, sest nimed mängivad minu jaoks suurt rolli      

Igastahes, see teema on väga vinge ja ootan uut, mis sest, et neljanda osa lugemine alles käsil on

Edit: Okei nüüd ma tahan tõsiselt uut osa! Nikolas on vahva, Florence vastumeelne. See Desmondi abitus on super, sain muiata  Huvitab väga, mis töö Scarlett saab.    Ma enda fantaasiat parem rääkima ei hakka    

Oi, aitäh, Unicorn.

Mina jaoks mängivad nimed ka suurt rolli ja pidin ikka vaeva nägema, enne kui Scarletti nime  leidsin. Mul on hea meel, et olen nimedega täppi pannud.

Ja nii tore on kommentaare saada!

Vaimude Tund, see peakiri tuli alles siis, kui esimene osa oli valmis ja tegelikult pole ma sellega väga rahul, aga paremat ei tulnud pähe.

Mingisuguses Agatha Christie raamatus oli ka Desmond  

Kui ma endale raamatukogus otsimas käisin, siis märkasin   

Loodan veel muidugi, et uuega väga kaua aega ei lähe  Ja see pealkiri mulle endale küll täitsa meeldib

Juhuu, kõik eksamid on tehtud, küsimus on ainult selles, kui edukalt ma need tegin.

Unicorn- Ma võtsin ka eile paar Agatha Christie raamatut, aga nendes vist Desmondi nime pole. Millise raamatu sa võtsid?

Igatahes ma üritan nüüd varsti midagi kirjutada ja ehk homme saab uue osa, kui mitte täna. Äkki mind tabab inspiratsioon.

Ma täpselt ei mäleta, võis Halloweenipidu olla  Võtsin raamatu ainult sirvimiseks kätte

Selge Igatahes täna peaks viienda osa saama, millalgi õhtul, sest üritan pikka osa kirjutada.

5.

„Ja see siin on koht, kus me mõnikord pärast vahetuse lõppu kohtume,“ jutustab Nikolas, osutades käega peaaegu tühjale, ümmarguste seintega ruumile, kus pilved edasi-tagasi ringi liiguvad.
Silmitsen seda kõike uudishimulikult, kuid mind tabab teatav igatsus, kui meenutan oma Maa pealset elu, kus õhtud, enne Aaroniga kohtumist, veetsin ma sageli voodis lebades ja lakke vahtides.
„Aga seda ei juhtu tihti, sest Desmond on väravas mõnikord kolm vahetust järjest,“ räägib noormees edasi ning ma ärkan oma mõtisklustest.
„Seda võib arvata,“ pomisen ning Nikolas irvitab.
„Teie kaks saate lihtsalt suurepäraselt läbi,“ kommenteerib ta lõbusal ilmel. „Ma kujutan ette,et  kui sa temaga koos väravavalvur oleksid, siis ei jääks teil muuks kui nääklemiseks aega.“
Heidan talle õudust täis pilgu. „Ma ei usu, et ma selleks tööks sobiksin, ega ju?“ kontrollin igaks juhuks.
Nikolas kehitab õlgu. „Tõenäoliselt sa ei sobi,“ vastab ausalt,“ aga me pole sind keegi veel päris hästi tundma õppinud ja esmamulje võib olla petlik.“
Jään teda kahtlustavalt põrnitsema, kaalutledes, kas peaksin tema sõnu solvanguna võtma.
„Mis mu esmamuljel viga oli?“ pärin nõudlikult.
Noormees irvitab. „Ütleme nii, et karjumine sulle just plusspunkte juurde ei andnud,“ kostab ta vastuseks.
Näitan talle keelt. „Karjumisel pole midagi viga,“ väidan. „Peab lihtsalt oskama valida, kelle peale karjuda.“
Nikolas turtsatab. „Vähemalt selle valikuga panid sa täppi,“ tunnistab ta ning annab mulle märku, et me edasi liikuksime. „Kuigi Desmond on minu parim sõber,“ jätkab noormees ning juhatab mind sinna koridori, kus me Desmondiga mind kirja panemas käisime,“ siis mõnikord ei saa ma temast absoluutselt aru.“
„Mulle tundub, et ta on tõeline idioot,“ avaldan oma arvamuse, ilma halastamata.
„Esmamulje, Scarlett,“ vastab Nikolas ja lükkab parema käega lahti ukse, mis viib meid hoonest välja. „Esmamulje on...“
Noormees jääb järsult vait ning talle otsa vaadates, panen tähele, et ta hammustab huulde ja paistab üritavat naeru tagasi hoida.
„Mis on?“ küsin hämmeldunult ja vaatan alles siis sinna, kuhu temagi ning seejärel on mul täpselt sama tunne, mis Nikolasil.
Florence on surunud oma huuled Desmondi omadele ja suudleb teda innukalt,  samal ajal kui poiss seisab seal tardunult nagu post, üks käsi lõdvalt küljel ja teine liikumatult tüdruku seljal tema blondides juustes.
„See on küll piinlik,“ ütleb Nikolas viimaks valjult, suutmata end tagasi hoida.
Turtsatan, kuid teised kaks ei paista nii rõõmsad olevat. Desmondi näost paistab minu kergeks hämmelduseks midagi kohmetuse sarnast,  kui ta Florence'i eemale lükkab.
„Kas natuke privaatsust on palju palutud?“ küsib ta ärritunult, mis mind veidi imestama paneb, arvestades seda, et ta ei paistnud eriti õnnelik olevat, kui Florence teda suudles, vaadates eelkõige mulle otsa ning ma otsustan, et ma kujutasin kohmetust tema näos ette.
Pööritan silmi ja lasen Nikolasil vastata. „Taevas on avalik koht ja sa ei saa siin privaatsust paluda,“ kostab noormees.
Desmond jõllitab ikkagi mind kurjal pilgul.
„Mida mina tegin?“ pärin pahaseks saades ning nüüd põrnitseb mind ka Florence. „Õigus, surin ära,“ pomisen sarkastiliselt.
„Tõsi,“ sõnab Desmond süngelt ning tõrjub Florence'i õrnalt eemale, kui too tema juukseid sasida üritab. Ta heidab tüdrukule karmi pilgu, mida Florence ei pane tähelegi.
„Igatahes, peaksid sa Scarletti nüüd üle võtma,“ sekkub Nikolas, pilgutades mulle silma, mille peale suunan ma oma pahameele hoopis talle.
„Desmondil on tegemist,“ väidan pahuralt, lootuses et vähemalt seekord noormees nõustub minuga.
Mu lootused ei täitu kunagi. Mitte kunagi. Vähemalt mitte siis, kui asjasse on segatud Desmond.  
„Ära räägi asjadest, millest sa midagi ei tea,“ nähvab noormees mulle ning heidab seejärel Nikolasile põlgliku pilgu. „Mul on hiljem sinuga üht-teist vaja arutada,“ ütleb ta talle rangelt, meenutades rohkem ülemust kui noormehe parimat sõpra. "Aga kõigepealt tegelen Scarlettiga,"  lisab ta ning pöörab oma tusase pilgu uuesti mulle.
"Aga mina olen jätkuvalt siin," tuletab Florence poisile meelde, kes paistab ainsana meist kolmest olevat unustanud selle, et tüdruk on endiselt tema kõrval.
Pööritan silmi ja vahetan Nikolasiga tüdinud pilgu, mis Desmondile muidugi märkamata ei jää.
"Nikolas," ütleb noormees endiselt karmil toonil, kes selle peale teda ainult põrnitseb," vii Florence...kuhugi mujale."
Tüdruk, kellel on siiski õnnestunud Desmondi juukseid sasida, tardub ja tõstab pilgu. "Ma ei taha kuskile minna," sõnab ta kaeblikult ning vaatab noormeest anuvalt.
Turtsatan põlglikult, teenides sellega ära Desmondi järjekordse pahase pilgu. "Vabandust," pomisen ebasiiralt, kuid noormees otsustab mind seekord eirata ja pöörab kogu oma tähelepanu Florence'ile.
"Anna andeks, aga mul on nüüd tegemist," ütleb ta ning ka tema häälest puudub siirus. "Sa võid Nikolasiga kaasa minna ja ehk  räägib ta sulle väravalvuri tööst," pakub ta.
Sellele järgneb tüdruku leige reaktsioon. "Sina oled samuti väravalvur," kostab ta. "Pealegi Frederica ütles, et sa oled parim," lisab ta ning sellega paistab kõik tema arvates öeldud olevat.
Parim väravavalvur? Desmond? Sellisel juhul on sellel sõnal Taevas vastupidine tähendus kui Maa peal.  
Desmond, keda Frederica nime mainimine paistab häirivat, jätab selle märkuse tähelepanuta. "Nikolasile meeldib sellest rohkem lobiseda," sõnab ta ning vaatab tungivalt nimetatule otsa.
Too raputab aeglaselt pead. "Sina oled seda tööd kauem teinud," väidab ta ega paista kavatsevat Florence'iga koos aega veeta.
"Sellel pole mingit vahet," pomiseb Desmond kärsitult ning lükkab Florence'i peaaegu jõhkralt endast eemale. "Ma ütlesin, et mul on tegemist ja sa pead ära minema," kordab ta tüdrukule, keda ei paista see endiselt huvitavat.
"Ma võin ju sinuga kaasas olla," vaidleb Florence jonnakalt vastu ja tema järjekindlus avaldaks muljet, kui ta mulle meeldiks.
"See ei ole sinu töö," vastab noormees kannatamatult ja sammub temast lihtsalt eemale, lähemale mulle ja Nikolasile.
Florence'i jääsinised silmad vaatavad teda arusaamatult. "Aga ma tahan ju lihtsalt sinuga olla. Ma võin eemal olla, kui sa temaga," ta osutab käega minu peale," räägid ja ei sega vahele."
Ohkan sügavalt ja sellega liitub Nikolas. "Kas armastus on tõesti nii pime?" pomisen, kuid seda kuulevad siiski kõik.
"Scarlett," sisistab Desmond ning ma kergitan kulmu.
"Ära võta isiklikult," toon kuuldavale ning noormehe kannatamatus on mind nakatanud. "Florence, kuula Desmondi sõna," ütlen tüdrukule, keda minu vahele segamine paistab väga häirivatat, " sa ei taha tema  viha alla sattuda."
"Desmond ei vihasta kunagi," kuulutab tüdruk, kuid isegi poiss ise ei näi sellega nõustuvat, vaid põrnitseb teda kergelt ärritunud ilmega, heites seejärel Nikolasile pooleldi paluva pilgu, pannes mind muigama.
"Siis on sul vedanud," sõnan Florence'ile, kes vaatab minu muiet kahtlustavalt.
"Jah," kostab ta vastuseks, kuid tüdruku hääl samasugune nagu tema ilme.
"Florence," on Nikolas Desmondi suureks kergenduseks otsustanud sekkuda," Ruth tahtis sinult moenõu saada."
Turtsatan, kuid Florence'i ilme on muutunud põlglikuks. "Oli ka viimane aeg," ütleb ta, paistes noormehe sõnu uskuma jäädes. "Tema soeng on täiesti kohutav," lisab ta ning ta silub kiiresti oma pikki blonde juukseid.
Nikolasi sõnadele järgnes Desmondi kergendav ohe ning nüüd on noormehe näost ärritus kadunud. "Sulle kindlasti meeldib temaga juustest rääkida," kohmab ta lepitavalt, kuid see oli viga.
Florence tormab tema juurde ja sisuliselt riputab ta end taas talle kaela. "Ma ei pea kuskile minema, kui sa ei taha," teatab ta ühe hingetõmbega.
Taeval on siiani kaks suurt miinust Florence ja Desmond.
"Aga ma tahan, me ju rääkisime sellest äsja," ütleb noormees ahastunult ning saadab uuesti Nikolasile paluva pilgu.
"Florence," ütleb too leebelt," mida kiiremini saavad asjad Scarlettiga korda, seda kiiremini ja kauem saate sina ja Desmond koos olla."
"Ja kõik on rahul," kommenteerin vahele.
Esimest korda tõmbub tüdruk ise Desmondist eemale, kes Nikolasi sõnu kuuldes paistis juba jälle ärrituvat. "Kas sa lubad?" küsib ta Desmondilt.
Desmond kortsutab kulmu ja mulle tundub, et enam kaua ta Florence'i kannatada ei jaksa. "Ei," ütlebki ta," mina lubadusi ei anna."
Fredericale ta küll andis, kuigi murdis selle peagi. On ilmselge, keda ta eelistab.
Tüdruku ilme tõmbub mossi. "Aga, Desmond," ahastab ta," mulle ei meeldi sinust eemal olla."
Tunnen tugevat vajadust tema peale käratada ja ta kuhugi luku taha panna, kuid probleem on selles, et ma ei tea, kuidas siin need asjad kellegi luku taha panemisega on. Maa peal oli asi palju lihtsam, eriti internaadis.
Nikolas teeb mulle nägusid ning ma vastan samaga, kuid Desmond meiega ei ühine.
"Florence, lihtsalt mine Nikolasiga kaasa," käsib noormees teda tungivalt ning mul tekib kuri kahtlus, et hoopis tema jõuab enne mind tüdruku peale karjuda.
Viimaks näib neiu alistuvat ning ta liigub aeglaselt Nikolasile lähemale, pilk Desmondis kinni. "Ma tulen varsti tagasi," lubab ta kõlavalt, mille peale ma salamisi silmi pööritan ning Desmondi suust kostub vandesõna, mis jääb tüdrukul kuulmata.
Nikolas lükkab tüdrukut õrnalt hoone poole, kuid pöörab end hetkeks ringi ja ütleb hääletult: "ta ei tule niipea tagasi."
"Kust sa küll sellise leidsid?" küsin huvitunult Desmondilt, kui teised on meie vaateväljast kadunud.
"Taevast," pomiseb noormees eemalviibivalt, kui siis näib talle kohale jõudvat, et me oleme lõpuks kahekesi ja ta saab mu peale karjuda. "Nagu näha, siis ei suuda sa isegi paar hetke korralikult käituda," nähvab ta mulle.
"Ära ela oma suhteprobleeme minu peal välja," annan talle sama mõõduga vastu.
"Mul ei ole suhteprobleeme," kähvab noormees. "Ära otsusta midagi ainult ühe hetke põhjal."
"Tegin seda juba vähemalt saja põhjal," teatan pahuralt. "Muide, kui kaua ma siin juba olnud olen?" küsin veidi rahulikumalt.
Vastus ei tulegi nii kohe ning Desmond vajub hetkeks mõttesse. "Meie ajas saab kohe kuus tundi täis," teatab ta lõpuks ja tema hääletoon on täiesti normaalne.
Tema vastus paneb mind veidi hämmelduma, kuid ma ei tea, kas see aeg on vähe või palju. Kui ma mõtlen sellele, mida ma siin Taevas siiani teinud olen, siis enamiku sellest moodustab Desmondiga vaidlemine ehk siis kuuesti viis või isegi enam.
"Ja palju see minu...eee...Maa ajas on?" küsin ning olen veendunud, kui mind oleks keegi teine vastu võtnud, siis oleksin ma palju enam aega kulutanud küsimustele.
"Kolm tundi," tuleb vastus seekord kiiremini. "Taevas on üks tund kolmkümmend minutit," lisab ta selgituseks.
Noogutan aeglaselt ning vajun mõttesse.
Kolm tundi on Aaron elanud Maa peal ilma minuta. Ja elab vähemalt viiskümmend aastat veel ja siis...Mõte Aaronist jääb pooleli, sest mulle meenub  veel midagi huvi pakkuvat.
"Mis minu surnukehast sai?" esitan küsimuse, mis paneb mind end natukene imelikult tundma.
"Ega ma mõni selgeltnägija pole," turtsub Desmond. "Tõenäoliselt vedeleb see surnukuuris. Kolme tunniga ei saa kedagi maha maetud."
"Aga ma olen ju siin," ütlen vaikselt ja olen sattunud kergesse segadusse.
Desmond ohkab sügavalt. "Ega sa ei haihtunud Maa pealt õhku. Su keha on endiselt jumal teab kus ja ilmselt on sellele lina peale visatud, et sa teisi ei hirmutaks," räägib noormees, pannes mind võpatama. "Aga sa ise oled siin, mitte Maa peal ega Põrgus. Ma ei hakka sulle seda protsessi selgitama, mis järgneb kohe peale surma, selle jaoks on Ruth."
Noogutan leplikult ning taipan alles siis, et oleme juba mitu lauset vahetanud ilma karjumata ega nähvamata. Teatud mõttes on see kasulik, kuid siiski...
"Ja nüüd liigume sujuvalt Florence'i teemale," kuulutan rõõmsamalt, kuid noormehe silmist on näha, et tema niigi miinuses tuju langeb veelgi. "Mis sind ja teda seob?"
Desmondi hallides silmades vilksatav tüdimus, asendub pahameelega. "Kas sulle Maal meeldis ka oma nina teiste asjadesse toppida?" küsib ta, kuid ei lase mul midagi vahele öelda. "Ei, ära vasta parem, seda on su silmist näha, aga nagu ma ütlesin, siis siin on asjad teisiti."
"Vaevalt küll," pomisen kahtlevalt, kuid jään noormeest põrnitsema, kui tema silmadesse ilmub midagi võidurõõmu laadset. "Mida sa mõtled?" küsin kähku.
Aeglaselt ilmub Desmondi näole naeratus, kuid see pole meeldiv, vaid kurjakuulutav. "Ma mõtlesin välja, mis tööd tegema sa ideaalselt sobiksid ja ma soovitan sind isiklikult sinna."
Mulle meenuvad Nikolasi sõnad selle kohta, kui ma oleksin Desmondiga väravavaht ning olen kindel, et noormees ei mõtle sama, sest muidu poleks ta näol selline õel naeratus.
"Nii, ütle," nõuan vastust," see ei saa olla hullem, kui sinuga väravalvur olles."
Noormehe näole ilmub hetkeks hämmeldus. "Väravalvur," pomiseb ta. "See oleks küll eriti rumal idee."
"Seda minagi," sõnan, olles temaga esimest korda nõus, aga see ei lähe arvesse. "Niisiis, kas ma mitte mingit testi ei pidanud tööle saamiseks tegema?"
Desmond noogutab. "Seda sa peadki tegema, aga selle läbimise eest hoolitsen ma ise."
"Mis töö see on?" küsin uuesti, kuid noormees ei vasta mulle, vaid ainult muigab rahulolevalt ja mina leian end ootamatult abitus olukorras.

Kindlasti on Desmondil ka omad head küljed ja eks Nikolas neid teab, aga Scarlett veel mitte. Ja Nikolas on siin jutus üsnagi tähtis, seega on tema ja Scarlett palju koos.

Florence...nojah ta on tüütu.

Hahha, Scarlett sadist küll pole. Ta on lihtsalt selline norija.

Ja uue osa saab ehk paari päeva pärast ja siis selgub, mis tööd Scarlett tegema hakkab.

No ükski inimene pole täiesti halb ja keegi pole läbinisti hea. Ka Desmondis on peidus midagi head, mida ta igaühele ei näita.

Ja Scarlett ei nori kõigiga...vist. Nikolasiga vähemalt mitte.

Nikolas on niiiiii lahe  Desmondi tegelaskuju on ka väga vinge  Florence on veider  Väga  

Scarlett... on huvitav  Ma tahan kohutavalt teada, mis töö peale Desmond mõtleb  

Sa oskad jube hästi pinget üles kruvida!  

Scarlett ja Nikolas kõlavad hästi  Ootan uut!!

Aitäh, Unicorn

6.

„Ma ei hakka kontoritööd tegema,“ protesteerin vägagi valjuhäälselt, pärast seda, kui Desmond on oma plaani avaldanud.
Noormees jõllitab mind. „Sa hakkad arhiiviga tegelema,“ täpsustab ta. „See ei ole päris kontoritöö.“
„Peaaegu,“ nähvan pahuralt. „Selline töö pole minu jaoks,“ ütlen kindlalt ja panen käed puusa, põrnitsedes teda tigedalt.
Desmond kergitab kulmu. „Tead, ma arvan, et see on täpselt sinu jaoks,“ ütleb ta rahulikult ning tema leebe hääletoon üllatab mind. „Sa saad seda pimedas ja üksinda teha, ilma kedagi segamata,“ lisab ta ja nüüd saan ma aru, kus konks on.
Pean tõdema et see on temast mõnes mõttes kaval, aga see ei lähe tal läbi. Ma ei lase tal endaga nii käituda.
„Sa tahad minust lahti saada, aga see ei lähe sul läbi,“ kuulutan valjult. „Ma keeldun seda tegemast.“
Noormees vangutab aeglaselt pead ega varjagi õelat muiet oma näol. „Ma kardan, et sul pole valikut, Scarlett,“ teatab ta võidurõõmsalt. „Sa oled veel veidi aega minu hoole all, siis tegeleb sinuga Frederica ja mina soovitan sind arhiivi jaoks.“
Pean tunnistama endale, et olukord on kehv, aga ma ei kavatse alla anda. Võitlen lõpuni. Alati peab olema teine võimalus. Alati!
„Aga mind huvitab väravavalvuri töö,“ valetan sujuvalt. „Ma ei pea ju seda sinuga koos tegema,“ lisan liialt meeleheitlikult juurde.
Desmond mühatab ning tema silmist on näha, et ta ei jäänud seda uskuma. „Sinu kutsumus on arhiivitöö,“ ütleb ta kindlalt. „Seda on su näost näha.“
Pööritan pahaselt silmi ning hammustan huulde. „Sa ei tohi minu eest otsustada,“ valin teise taktika. „Mul on õigus ise valida, mida ma teen.“
Muie noormehe näol süveneb. „Kui sul on mäluga probleemid, siis ma tuletan sulle uuesti meelde, sa pole enam Maal ja siin kehtivad teised reeglid,“ kostab ta pilkavalt. „Esialgu otsustan mina sinu eest ja kui sa oled edaspidi korralik, mida ma ei usu, siis võid sa ise oma asjadega tegeleda,“ räägib ta üleoleval toonil.
Veider, aga ma hakkan tõesti juba soovima, et oleksin hoopis Põrgusse sattunud. Ma sügavalt kahtlen, kas seal leidub kedagi Desmondi sarnast.
„Kes sa siin Taevas oled?“ küsin otse. „Keegi jumala sarnane?“ pärin irooniliselt.
Noormees jõllitab mind. „See ei puutu sinusse,“ sisistab ta, kuid vähemalt on tema muie kadunud.
„Ma olen uudishimulik,“ ütlen süütul ilmel. „Kas uudishimu on patt?“
„Scarlett,“ mühatab ta pahuralt. „Ma tõesti ei jaksa ära oodata, millal sa arhiiviruumi lähed,“ tunnistab noormees häbenemata.
„Liiga arvameelne ei tasu ka olla,“ märgin kurjalt, pannes nüüd oma käed rinnale risti.
Desmond vangutab pead. „Ma polegi,“ lausub ta,“ ma lihtsalt ütlesin midagi, mis on niigi ilmselge.“
Karm tõde, aga siiski tõde. Sellisel juhul võin mina samaga vastata.
„Ja mina ei jaksa ära oodata, millal ma sind enam nägema ei pea. Ma pole mitte kunagi nii...ennasttäis ja ülbet ja idiootliku isikut kohanud,“ pahvatan järsult, kuid mul on tunne, et sellest jäi siiski väheks.
Kahjuks ei arva Desmond sama. „Sinu arvamus minust on sulle näkku kirjutatud,“ väidab ta, kuid ei paista väga vihane olevat. „Loodetavasti oled sa nüüd maha rahunenud,“ lisab ta küsivalt.
Raputan ägedalt pead. „Mul on veel palju sinu kohta öelda,“ sõnan.
„Siis teed seda teine kord,“ ütleb noormees kindlalt ning tema hallid silmad vaatavad nüüd minu selja taha.
Sinna on ilmunud lokkispäine noormees, kelle nimi on vist Luka. Teist poissi temaga kaasas pole. Ta naeratab mulle napilt ning pöörab oma pilgu seejärel Desmondile. „Rowen oli nõus veel ühe vahetuse olema ja Ruth on temaga,“ teatab ta, tehes seda veidi kõhklevalt.
Desmondi ilme muutub seda kuuldes süngeks. „Ma oleksin võinud seda ise teha,“ nähvab ta Lukale, kes selle peale natuke kössi vajub. „Nikolas oleks saanud Scarlettiga hakkama.“
„Vabandust,“ pomiseb Luka ning ta tunneb end selgelt ebamugavalt.
Nüüd on mul selge, et ainult minus pole probleem. Desmond käitub peaaegu kõigiga nii. Florence ja Nikolas ehk väljaarvatud. Midagi on vaja ette võtta.
„Luka ei teinud midagi valesti,“ sekkun valjult ning naeratan noormehele julgustavalt. „Sul oli siin minu ja Florence'iga tegemist ning see oli parim lahendus,“ väidan enesekindlalt, kuid Luka ei vaata enam minu poole, kuid Desmond teeb seda.
„Scarlett,“ toob ta ohates kuuldavale,“ mitu korda ma sulle ütlema pean, et see pole sinu asi?“
„Lõputult,“ pomisen irooniliselt ning pilgu Lukale, kes ei kahjuks ei paista mu abi eest tänulik olevat.
Ta vaatab maha ega paista sugugi tahtvat siin olla. Noormehe õlad on longus ning käed ripuvad lõdvalt külgedel.
Kortsutan kulmu ega mõista tema praegust käitumist. Värava juures ei paistnud ta eriti hoolivat, mida Desmond temast arvab, aga mingil põhjusel on siin asi teisiti.
„Kas sa kardad teda?“ küsin otsekoheselt ning üritan Luka pilku tabada, kuid ebaõnnestunult.
Noormees pomiseb midagi ning ma viin pilgu hoopis Desmondile, kelle kulm on kerkinud.
„Miks ta peaks mind kartma?“ küsib ta ning tema hääles on selgelt kuulda arusaamatuse nooti.
Pööritan silmi. „Isegi mina kardaksin sind, kui mul oleks natuke pehmem iseloom,“ tunnistan ausalt.
Võib-olla poleks ma pidanud seda ütlema...
Desmond kergitab uuesti kulmu. „See on huvitav,“ tähendab ta ning noogutab aeglaselt. „Ma ei tea, kas ma peaksin tänulik olema, et su iseloom pole pehme.“
„Jätame selle nüüd,“ porisen ning vaatan uuesti Luka poole, kes seisab endiselt sama koha peal ega tõsta pilku. „Tegelikult huvitab mind siiski see, kes sa oled, et sa teistega nii võid käituda,“ toon pahaselt kuuldavale.
„Võib-olla sama küsimus sulle, Scarlett,“ ütleb Desmond mind ärritades. „Sina oled Taevas mitte keegi ja tuled mind kritiseerima, kuidas ma oma tööd teen,“ väidab ta ning tema hääl valjeneb iga sõnaga.
Põrnitsen teda tigedalt ja otsin sobivad sõnu. „Kui ma näen, et miski on ebaõiglane, nagu sinu käitumine praegu on, siis ma ei leia, et peaksin vait olema,“ sõnan viimaks. „Võib-olla oled sa harjunud, et keegi ei vaidle sulle kunagi vastu, aga nüüd on teisiti.“
Minu pahameelseks ja ühtlasi hämmelduseks Desmond muigab. „Valesti arvad,“ väidab ta. „Tuletan sulle meelde, millist tööd sa tegema hakkad,“ lisab noormees õelalt.
„Minu mäluga on kõik korras, tänan väga,“ kostan sarkastiliselt ning mu silmad liiguvad uuesti Lukale, kes pole jätkuvalt end liigutanud. „Ma teen ettepaneku, et sa võiksid nüüd ära minna,“ ütlen talle, soovides kõlada sõbralikult, kuid paratamatult ei tule see välja, sest noormees ei reageerigi.
Näen silmanurgast, kuidas Desmond mind jälgib ning jätkuvalt muigab ja vaatan teda eriti tigedal pilgul. „Sina ei anna siin korraldusi, Scarlett,“ manitseb ta mind. „Sa oled kõigest kontoritöötaja.“
„Arhiivitöötaja,“ parandan teda kurjalt ning esimest korda kuulen teda turtsatamas, mille peale ma kulmu kergitan. „Sa vist oskad ainult teiste õnnestuste üle naerda,“ porisen.
„Scarlett, see pole õnnetus,“ vaidleb ta vastu. „Sa peaksid sellega rahul olema.“
„Rahul olema,“ kordan pahuralt. „Üksinda pimedas istumine ei kõla minu unistuste tööna,“ ütlen ning ma tõepoolest oleksin pigem väravavalvur kui töötan arhiivis üksinda.
„Ehk peaksid sa leppima sellega, et sinu unistused ei täitu,“ toob Desmond üleolevalt kuuldavale.
„Sina ei otsusta sellised asju,“ teatan ärritunult ning siis meenuvad mulle tema hiljutised sõnad ja ma olen kindel, et ta kordab neid.
„Tuletan uuesti meelde, et alguses otsustan mina sinu asju,“ ütlebki ta nii nagu ma arvasin ning ma kiristan hambaid. „Sa pead mind kuulama ja sul pole valikut.“
Võib-olla oleks parem korralikult käituda. Ei, siiski mitte. Sellisel juhul on see tema võit ja seda ma lubada ei saa.
„Ja kui ma ei kavatse seda teha?“ küsin provotseerivalt. „Sa ei saa mind sundida.“
Desmondi hallid silmad jõllitavad mind külmalt. „Sa ei tea, mis sind ees ootab,“ ütleb ta süngelt, kuid mind ei hirmuta see.
„Samad sõnad sulle,“ pomisen.
„Igatahes,“ pöördub ta viimaks Luka poole, kes julgeb nüüd oma pilgu üles tõsta,“ sa võid minna, aga ma ei taha kuulda enam seda, et keegi võtab minu vahetuse üle, ilma minuga seda arutamata.“
Lokkispäine noormees noogutab, heites mulle kiirpilgu ning seejärel kiirustab ta hoonesse.
„Kamandaja,“ märgin silmi pööritades.
Desmond otsustab seda eirata. „Milline su käekiri on?“ küsib ta hoopis.
Põrnitsen teda terve pika hetke. „Väga halb,“ teatan viimaks ning see on tõsi. „Ma sain tihti halvemaid hinded, kui oleksin pidanud saama, sest õpetajad ei saanud mu käekirjast aru,“ räägin noormehele, kes ohkab seda kuuldes.
„Sellega peab tegelema,“ tähendab ta ning tema sõnadele järgneb kulmu kortsutus. „Töö arhiivis on tegelikult väga tähtis,“ väidab Desmond.
„Miks sa ise seda siis ei tee?“ küsin sarkastiliselt. „Sulle meeldib ju tähtsate asjadega tegeleda.“
Noormees mühatab. „Sest ma olen aru saanud, et ka sulle meeldib see,“ kostab ta pilkaval toonil. „Ma tean, et sulle hakkab sinu töö meeldima,“ lisab Desmond pahatahtlikult.
Paar minutit hiljem oleme tuttavas koridoris ja ma leian end taas seda kummalist lage jõllitamas. Pilved on seisma jäänud, moodustades midagi ringi sarnast ning ma naeratan seda veidrat vaatepilti nähes.
„Aitab jõllitamisest,“ lausub Desmond liigagi valjult, pannes mind võpatama ning teda jälle vihaselt vaatama. „Anna!“ hõikab noormees valjult ning nimetatud ilmubki nurga tagant välja.
Tema hobusesabast on üks salk lahti pääsenud ning ta lükkab selle närviliselt kõrva taha ja vaatab Desmondile arglikult otsa. „Jah?“ pomiseb ta küsivalt ega vaata ka seekord minu poolegi.
„Kas Frederical on tegemist?“ uurib Desmond järsult ning ma ohkan naise nime kuuldes sügavalt.
Minu õnneks Anna noogutab. „Ta palus, et teda enne kahte tundi ei segataks,“ kostab tüdruk tasaselt.
Noormehe huulilt lipsab vandesõna, mis paneb mind muigama. „See vist käib ka minu kohta,“ mühatab ta ning mulle on selge, et ta pole sellega rahul.
Neiu noogutab uuesti. „Frederica ütles, et isegi teie ei tohi teda segada,“ vastab Anna veelgi vaiksemalt. „Ta arvas, et saate veel paar tundi tüdrukuga hakkama.“
Veel paar tundi Desmondiga ei kõla just hästi, kuid ka üksinda arhiiviruumis olemine ei tundu hea variant olevat. See kõik on lihtsalt nõme.
„Sellega pole probleeme,“ kostab noormees ilmetult. „Mina ja Scarlett suudame veel paar tundi kenasti koos olla, ilma et keegi karjuks, eks ole?“ jätkab ta ning vaatab kulmu kergitades mulle otsa.
Noogutan teeseldud innukusega. „Me veedame paar tundi sõbralikult aega ja keegi ei karju,“ ütlen mesimagusalt. „Mul on veel palju sinu käest küsida,“ lisan juurde ja saan hakkama ühe viletsa naeratusega.
Desmond seda ei suuda ning tüdimus tema silmades on väga selgelt paista. „Aitäh, Anna,“ tänab ta neidu, kuid ei paista üldse tänulik olevat.
Tüdruk noogutab veelkord ning lahkub meie „meeldivast“ seltskonnast. Me kumbki ei vaata talle järgi, sest pöörame kogu oma tähelepanu taas teineteisele.
„Me ei pidanud karjuma,“ tuletan talle meelde, kui Desmond suu avab.
„Ma ei tahtnudki seda teha,“ vaidleb ta vastu, kuid näoilme väidab vastupidist.
„Sa ei suuda oma lubadusi hoida,“ hõõrun talle nina alla
„Kuulge, teie kaks,“ kuuleme Nikolast korraga vahele segamas,“ ärge hakake jälle pihta.“
Pöörame Desmondiga üheaegselt ringi ning jõllitame noormeest, kes meid muiates silmitseb. „Me ei hakkagi!“ karjume samal ajal ning põrnitseme seejärel tigedalt teineteist.
Nikolas turtsatab ning pressib end meie vahele seisma. „Tehke nüüd vaherahu,“ sõnab ta meie hämmelduseks ning vaatab meid vaheldumisi.
„Ei kavatsegi,“ sisistan ning nügin teda veidi eemale.
„Vaherahu,“ kordab ta uuesti ning ma ei taipa, miks ta seda teeb. „Suruge lihtsalt kätt ja ärge karjuge,“ ärgitab noormees meid.
„Hästi,“ kostab Desmond minu üllatuseks ning lükkab Nikolasi eest ära ja krahmab mu käest.
Noormehe käsi on jääkülm ning ma võpatan, astudes sammu tagasi, tõmmates tedagi endaga kaasa. „Mina keeldun,“ kuulutan ning vabastan oma käe.
„Hilja,“ väidab Nikolas muiates. „Te olete juba kätt surunud.“
Põrnitsen tigedalt mõlemat noormeest, kuid otsustan välkkiirelt ja kõnnin nende juurest lihtsalt minema ega kuulegi oma üllatuseks neid järgnemas. See paneb mind end paremini tundma, kuid mu naeratus kustub, kui Frederica mulle vastu tuleb.
„Scarlett,“ lausub ta kulmu kergitades,“ sul ei ole lubatud siin üksi ringi liikuda.“
„Ta pole üksi,“ kuuldub meieni sünge hääl ja juba ilmub Desmond nurga tagant välja. „Mul on hea meel, et sa varem vabaks said,“ ütleb ta Fredericale. „Mul on vaja sinuga Scarletti tööst rääkida,“ teatab ta.
Arutlen endamisi, mida ma peaksin tegema, et Põrgusse pääseda. Taevas ärritab mind kohutavalt.

Mulle meeldivad su kommentaarid.
Ja Desmond...megalahe . Ma ei arvanud, et sa temast nii hästi arvad, aga tähtis on ta jah.

Hahha, sul on head ideed muidugi. Desmondi taustast tuleb millalgi varsti juttu, kui ma uuesti kirjutamist suudan alustada.

7.

Desmond ja Frederica räägivad vaiksel toonil, seistes minust veidi kaugemal ja pole vähimatki kahtlust, et jutu peateema olen mina isiklikult. Seda võib öelda näiteks selle järgi, kuidas iga mõne sekundi järel, pöördub Desmondi pilk, mis viimaste minutite jooksul on järjest tusasemaks muutunud, minu peale. Frederica on mind vähem vaadanud, aga tema räägib jällegi aktiivsemalt ja ma kuulen pidevalt tema suust kostmas minu nime, mille juurde kuuluvad erinevad omadussõnad, millest ükski pole eriti hea.
Nikolas pigistab mu vasakut kätt tugevamini ja ma ohkan sügavalt. Põhjus, miks ma pole Desmondi ja Frederica juurde läinud ja nende jutule vahele seganud, peitubki just temas ja selles, et ta hoiab mind üsna kõvasti kinni. Lisaks müksab ta mind igakord, kui ma sellegipoolest üritan vahele segada ja kord ta isegi hoidis kätt mu suu ees, et mu karjumist summutada. Pärast seda, kui teda hammustasin, pole ta seda julgenud rohkem teha, kuid selle eest hoiab noormees mind kõvemini kinni.
"Kaua veel?" hõikab Nikolas nüüd kärsitult, kuid siiski näib see talle kummalist lõbu pakkuvat.
Desmond vaevu vaatab meie poole. "Kohe oleme lõpetanud," toob ta kuuldavale ning on täiesti selge, et mingil põhjusel on ta vihane.
Frederica ilme on seevastu karm ja otsustav. Ma ei tea, mida Desmond temalt palus, aga on ilmselge, et sel korral ta seda ei saa.
Ma pole siiski kindel, kas see tähendab mulle midagi head, sest mõlemad neist näivad mulle pigem halba soovivat. Juhul kui jutt on minu tulevasest tööst, siis paistab, et kontoritöö mind hetke seisuga ootamas ei ole. Aga ehk midagi hullemat?
"Nii," ütleb Frederica samal hetkel ning tema hääl on valjenenud," sellega on asi otsustatud."
Desmond põrnitseb teda mõne sekundi jooksul süngelt ning pöörab seejärel oma pilgu aeglaselt mulle. "Võid ta lahti lasta," annab ta Nikolasile käskluse, mida too rõõmuga täidab.
Hõõrun pahaselt oma käsi ning astun pika sammu noormehest eemale, kes selle peale muigab vabandavalt. "Uskumatu, et sa nii tegid," pomisen tigedalt ning otsustan, et tema ja Desmondi juures on siiski midagi ühist.
"Ma loodan, et see ei kordu enam," ütleb Nikolas ainult ja pilgutab mulle silma, heites jätkuvalt sünge ilmega Desmondile lõbustatud pilgu, mida too eirab.
"Eks ma siis jätkan Scarlettiga," kostab Desmond vastumeelselt ning Frederica noogutab.
"Räägime sellest uuesti ehk mõne päeva pärast" ütleb naine talle ning nüüd on noormehe kord süngel ilmel noogutada.
Frederica heidab mulle jäise pilgu ning kaob seejärel tõtakal sammul nurga taha, kust ta veidi aega tagasi tuli.
"Niisiis," lõhub Nikolas hetkeks saabunud vaikuse," mida sa Scarlettiga ette võtad?"
"Esialgu mitte midagi," tunnistab Desmond pahuralt ning astub meile lähemale.
"Kas ma peaksin selle üle õnnelik olema?" küsin otse, mille peale Desmond mühatab.
"Kui see tähendab, et sa pead Desmondiga endiselt koos aega veetma, siis pigem mitte," kommenteerib Nikolas kavalalt muiates.
Kaks paari silmi jõllitavad teda kurjalt, kuid noormeest ei paista see heidutavat ning ta kehitab ainult õlgu.
"Nikolas, kas sul midagi targemat teha pole?" küsib Desmond teravalt, mille peale too meie mõlema meelepahaks irvitab.
"Midagi nii põnevat küll mitte," teatab noormees rõõmsalt.
Ohkan kärsitult. "Mis meil siis nüüd plaanis on?" pärin Desmondilt, eirates Nikolasi, kelle peale ma olen otsustanud mõnda aega pahane olla.
Minu küsimus muudab noormehe ilme hetkeks mõtlikuks ning korraks kortsutab ta kulmu. "Frederica väitis, et sa ei tea veel piisavalt ja selle pärast peab sinuga tööga veel ootama ," tunnistab ta vastutahtmist.
Pean seekord naisega nõustuma. Desmond on rääkinud mulle vaid üksikuid detaile, mille põhjal ei suuda ma veel korralikku pilti kokku panna. Millegipärast ma kahtlen, kas noormees soostub mulle niipea kõike rääkima.
"Tal on õigus," ütlen kindlalt ning näen, kuidas Nikolas tõstab heakskiitvalt pöidla. "Sa keskendud minuga vaidlemisele, selle asemel, et rääkida mulle tõeliselt olulisi asju," väidan süüdistavalt ning Desmond pilk muutub eriti jäiseks.
"Sinuga ei saa teisiti," sisistab ta hammaste vahelt ning üle tema kahvatu näo libiseb sünge vari.
"Saab küll, aga sina lihtsalt ei oska teisiti," vastan ning püüan end rahulikuks sundida.
Pinge meie kahe vahel süveneb ning noormees astub mulle ähvardavalt lähemale. "Scarlett, lõpeta ära," sõnab ta mulle hoiatavalt ning tema hallid silmad piidlevad mind vihaselt.
Jään paigale, kuigi ta on mulle väga lähedal ning vaatan talle otse silma. "Mina pole midagi valesti teinud, sul on minuga probleem, mis on mulle arusaamatuks saanud," toon valjult kuuldavale.
"Teie kaks, ärge hakkage jälle pihta," püüab Nikolas sekkuda, kuid tema hääle järgi tundub, et talle teeb asi nalja.
Me kumbki ei pööra talle tähelepanu, kuigi Desmondi ilme järgi paistab, et ka tema on oma parima sõbra häälest kuulnud seda, mida minagi. "Sa lihtsalt oled harjunud, et Maal toimub kõik sinu tahtmist mööda," väidab Desmond ebaõiglaselt.
"Ma ei tea, miks sa nii arvad, aga see pole tõsi," sõnan järsult, kuid kortsutan kulmu.
Vähemalt pole see tema suust kuulduna tõsi. Pean tunnistama, et internaatkoolis ma eriti eeskujulik õpilane polnud ning oma käitumisega ma samuti ei hiilanud, aga see ei anna Desmondile õigust nii öelda. Tema mind Maal elades ei tundnud ja selle üle on mul vaieldamatult hea meel.
"Seda ma arvasin, et vabatahtlikult sa seda ei tunnista," kostab noormees põlglikult. "Sinusuguse koht lihtsalt ei ole Taevas," ütleb ta ning annab märku sellest, et tema arvamus minust pole muutunud.
"Desmond," segab Nikolas uuesti vahele ja tema hääl on valjenenud," rahune maha. Sa oled alati rääkinud, et Taevas peaksid kõik uue võimaluse saama ja elu Maal ei tohi saada takistuseks."
Tundub, et Desmondil on siiski ainult minuga suur probleem. Huvitav, miks mina pole uut võimalust väärt?
"Scarlett on erand, mis seda kinnitab," väidab Desmond jonnakalt ning astub minust veidi kaugemale. "Põrgus oleks ta ehk uue võimaluse saanud, aga siin mitte."
Ohkan tüdinult. "Selgita mulle, miks ma siis siin olen ja mitte Põrgus?" küsin ning tahan seda tõesti ka teada.
"Nagu ma aru sain, siis kriteeriume sa päris täpselt ei täitnud, aga ometi saadeti sind siia," vastab hoopis Nikolas ning näib, et kumbki ei teagi vastust, miks ma siin olen. "Järelikult peab sellel mingi põhjus olema," lisab noormees ning tema kulm tõmbub kortsu.
"Parem oleks, kui see on väga hea põhjus," poriseb Desmond ning hõõrub mõtlikult oma lõuga. "Isegi Frederica ei teadnud, mis see võiks olla," avaldab ta hapul ilmel.
Vähemalt tundub, et ma olen eriline ja selle üle võib vist uhke olla.
"Millised need Taevasse pääsemise kriteeriumid on?" uurin nende käest, kui mulle meenub, et nendest ei tea ma veel midagi ning eriti huvitab mind see, millist punkti ma ei täitnud.
"Esialgu olid nendeks kümme käsku," vastab Nikolas ning see kõlab mõistlikult. "Hiljem jäi nendest ainult mõni alles."
"Sa ei tohi tappa, abielu rikkuda, varastada, sa pead oma ema ja isa austama, sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana, sa ei tohi tunnistada oma ligimese naist ega midagi, mis su ligimese päralt on," loetleb Desmond tähtsalt, nähtavasti arvates, et mina ei tea neist midagi.
"Aga ma ei pea uskuma ainult ühe Jumalat?" küsin, tuletades meelde kõige esimese käsu.
Desmondit siiski ei hämmasta minu teadmised ning ta raputab pead. "Usk on iga inimese enese valik ja seda ei tohi mõjutada," sõnab ta tõsisel ilmel ning paistab, et talle on see oluline.
Minu enda suhe usuga on üsna leige olnud. Kirikus olen ma loomulikult käinud, kuid ma polnud seal tihe külaline ning ma ei suhtunud halvasti ka usklikutesse. Nagu Desmond äsja ütles, siis see usk on iga inimese enda valik.
"Kas ma rikkusin neist käskudest midagi?" uurin ning kortsutan kulmu, sest see ei paista minu jaoks eriti tõenäoline.
Desmond noogutab põlglikult. "Esiteks sinu suhtumine oma vanematesse oli väga halb," süüdistab ta mind.
Ema ja isa...Ma pole neile pärast surma kordagi mõelnud ja ega ma seda oma viimase aasta jooksul palju ei teinudki. Ma võisin neile tänulik olla ainult selle eest, et tänu neile ma siin ilmas olen...olin ja mingil määral ka internaatkooli saatmise eest, sest seal kohtusin ma Aaroniga. Mõned inimesed pole lihtsalt vanemateks loodud ja minu ema ning isa kuulusid kahtlemata nende hulka. Selle vastu ei saanud midagi ette võtta.
"Aga ma siiski austasin neid," väidan, kuid vajun uuesti mõttesse.
Väiksena oli see kindlasti tõsi, aga järjest vanemaks saades, saingi ma aru, et nad pole loodud olema vanemad ja ma leppisin sellega, kuigi mitte kohe. Sellele eelnesid tülid, mis tundusid ainult mulle korda minevat.
"Võimalik," äratab Desmond mind mõtteist," kuid mitte nii nagu peaks."
"Kas ma rikkusin veel mõnda käsku?" vahetan kiiresti teemat. "Abielu ma kindlasti rikkunud pole," lisan sarkastiliselt. "Kas kõik need inimesed, kes lahutavad ei pääsegi Taevasse?" esitan mulle huvipakkuva küsimuse.
Selle järgneb pisike paus. "See oleneb," vastab Desmond viimaks, kuid teda paistab miski häirivat. "Sinu käitumine on samuti oluline," jätkab ta järsult ning ma ohkan. "Üldjuhul pole meil siin tahtmist tegeleda nendega, kelle käitumine on probleemne."
"Nagu sul," torkan õelalt vahele. "Sinu käitumine pole samuti eeskujulik."
Desmondi pilk on jääkülm, kuid tema põsed roosatavad veidi. "Minu soovituses on kirjas, et mu käitumine on laitmatu," avalikustab ta vihaselt ning sellele järgneb mõnda aega vait püsinud Nikolasi turtsatus.
"Sinu kohta lihtsalt keegi ei julge midagi väga halba öelda," toob ta kõhklematult kuuldavale ning muigab seejärel," Scarlett muidugi väljaarvatud."
Nüüd on minu kord turtsatada, kuid Desmondi ilme on muutumatult jäine. "Huvitav, miks keegi seda teha ei julge," lausun aeglaselt, vaadates noormeestele vaheldumisi otsa.
"Asi on Fredericas ja selles, et..." alustab Nikolas, kuid jääb Desmondi kurj pilgu all vait, mis paneb mu kulmu kergitama.
Loomulikult arvasin ma sama, et põhjus peitub Fredericas, aga mind huvitab, mis seal veel peitub ja miks Desmond seda avaldada ei taha.
"Jätame selle jutu," ütleb Desmond järsult ning seekord paistab noogutav Nikolas teda toetavat.
"Scarlett peaks ehk nüüd natuke puhkama," teeb Nikolas ettepaneku, mis viib mu mõtted ühele teisele teemale.
"Ma pole päris täpselt aru saanud, kuidas teil siin see...elu käib," toon kulmu kortsutades kuuldavale.
"Kõik tuleb omal ajal," vastab Nikolas vastuseks, pilgutades mulle taas silma ja mulle meenub, et ma peaksin ikka veel tema peale pahane olema.
"Scarlett, sa pole siin veel kaheksat tundigi olnud ja sa ei pea kohe kõike teadma," tähendab Desmond veidi leebemalt.
"Jah, eriti arvestades seda, et mul siin terve igavik veel ees," pomisen irooniliselt.
"Mitte terve igavik, aga siiski oled sa siin kaua aega," kostab Desmond,pomisedes veel midagi, mis jääb mulle arusaamatuks.
"Igatahes, ma saadaksin Scarletti puhkama ja sina võid Roweni värava juures välja vahetada," teeb Nikolas ettepaneku ning mulle tundub, et tal on mingi tagamõte.
Desmondi ilme on muutunud kahtlustavaks, kuid ta siiski noogutab. "See oleks tõesti vajalik," lausub ta ning ta pilk rändab minu peale. "Scarlett," ütleb noormees, kuid vangutab seejärel pead ega lisa enam midagi.
Hetk hiljem on ta kiirel sammul meie juurest kadunud ning ma vaatam kulmu kergitades Nikolasile otsa. "Miks ma arvan, et sa tahtsid temast lahti saada?" küsin uudishimulikult.
"Sest sul on õigus," kinnitab ta muiates. "Desmond ei lasknud mul lõpuni rääkida, aga ma tahan seda siiski teha."
Kergitan uuesti kulmu. "Niisiis?" pärin küsivalt ning liigun talle veidi lähemale.
"Frederica on Desmondi tädi," avaldab noormees, kuid tema ilme järgi võib öelda, et see pole kõik ning ma muutun veelgi uudishimulikumaks ja vaatan teda kärsitult. "Aga olulisem on see, et Frederica õde ehk Desmondi ema läks Põrgusse ning tegelikult pidi ka Desmond sinna minema," teatab Nikolas minu suureks üllatuseks.
"Nikolas!" kostub ootamatult Desmondi ärritunud hääl ja me mõlemad tardume ehmunult.