Linnu luule

Ma ei hakka teid piinama teemadega oma luuletustest. Panen need kõik ilusti ühte teemasse.

Luuletaja

Ei ole mina luuletaja,
hoopis olen lugude kuulutaja.
Südamest luuletan siiski
ja see mu mõistuse viiski.

Luule mu südame võitis,
see hinge tasakesi puges.
Riimide kõla mind köitis
ning see ju ainult siis luges.

Luule kauni kaotasin endast.
Sõnad, katkised, enam ei riimu
Lihtsatest tähtedest pole aimu
ju need kadunud hingepõhjast.

Süda tuksub tasaselt
vaikselt hämariku eel.
Miks, küsin eneselt,
kuigi pole veel teel.

Valgus murrab pimedust,
samm vaikust lõhestab.
Kõnelesid armastusest,
su jutt mind öös himustab.

Veri lõõmab soontes,
hinge ahistab miski.
Vastan edvistades
ja nii armastus algaski.

Mind ei hirmuta enam su hiilgus,
mis teisi nende hukatusse veab.
Näen hinge närivat valu su pilgus,
see otse südamesse aseme seab.

Keset ööd sa kisendasid piinast,
tuksva südame kiskusid rinnust.
Näitasin su vastu huvi siirast,
aga sa mõtlesid minust kui pinnust.

Armastust ei tunne surnud süda,
mis lamab nüüd lootuste puhkekohas.
Ära ürita mu nime hüüda,
sest ma ei kuule su hõikeid vihas.

Sinu uhkus tappis kauni hinge,
elusädeme, mida armastasin.
Praegu ütled: ma ei mängi mänge.
Palud, et veel kunagi naerataksin.

Mulle ei sobinud su mõte,
mida mõtlesid
ja ma kadusin.

Ehmatasin algul,
Kui kallistasid mind.
Keha oli pingul,
Pilk kleiti jälgind.

Su embuse heaga
Ei harju ma enam,
Kohutava veaga,
Mis ka linnust kenam.

Huuled, mis räsitud
On maandunud mu suul,
Need ihast avatud
Ja tuttavad kui tuul.

Ma ei taha teada
su esimese naise nime
Teada, kes ta oli või mida ta tegi.
Ma ei taha teada,
kuidas ta sind hellitas
teada, kuidas ta sind põrmustas.
Mind absuluutselt ei huvita see,
kuidas ta välja nägi
ja milline oli ta gucci kott
või rubiin punased tikkkontsad,
mis purustasid su südame.
Mulle piisab sellest,
kui tean, et sul keegi on olnud.
See on fine,
ma ei mõista sind hukka

Ma ei taha sind siia,
et saaksid mu mõistuse viia.
Soovin sind aasale,
kus tutvustasid mind enda kaasale.
Eksin,
See oli su ema seal,
ta lamas lillede peal.
Mis närtsinud ja mullaks saanud.
Sa järsku mind anud,
et ma ei räägiks temast,
ei mõtleks läinud emast.
Ma ei rääkinud.
Aasta hiljem, kuis tutvustasid meid,
oli kasvanud minust neid.
Ma igavesti olen nüüd piiga.
Tegi mu minek sulle liiga.
Ära kurvasta.
Varsti puhkad sa siin,
kus magan mina, su Pille-riin,
seal, kus mullaks kõdunenud su ema.
Lõpuks oleme me läinud, mina, sina ja tema.

Sina, kellel taevakarva silmad
ning purpurpunane suu.
Sina, kelle käed on külmad
ja ilme uskumatult truu.

Mu huuli ahnelt suudlesid,
samas kätt hellalt hoidsid.
Tihti minuga õhtuti vaidlesid,
enne kui uue leidsid.

Nüüd mu aeg on läinud,
paar pisarat ma poetan.
olen sinuga selle raja käinud.
seda vahel meelde tuletan.

Järgnevat luuletust nõrganärvilistel mitte lugeda.

Sõrmed libisemas mu kaelale,
siis rindadele, kus peatuvad.
Suudled mind hellalt õlale
ja seejärel su huuled haituvad.
Riietad ennast osavalt lahti,
rebid minult punase pitskleidi.
Silmad mind hetkeks salamahti
ning hellitad siis hästi veidi.
Su soojad pikad näpud
tantsisklevad mu pringil kõhul.
Mulle vargsi ligi kipud,
olles ise kuratlikult rahul.
Limpsad verenire mu näolt,
suudled mu külma keha.
Kardad, et keegi tabab su teolt
ning kaotad mu surnukeha.
Laman su voodis, olen alasti.
Mu rohelised silmad on mõranenud.
Sa ei tunne ennast halvasti,
sest oled end minusse surunud.

Purjus mehed Mustamäe plokilas,
suits ees joonistavad murule maci kaari.
"Idi nahhuj suka," teatab see mees,
keda halvustad alkopoe trepijalamil.

Jaluta Vambola peatusesse.
Jäta see mees tegema kollast kunsti poe ette,
las ta ilustab kastila ilmetut ümbrust.
Istu fucking number kümme bussile, sõida ära.

Korteri nurgal alaealised.
Vanust veidike üle kuueteistkümne suve,
sõrmede vahel nikotiinipulk,
mis hõõgub ja toidab kodulooma kopsudes.

"Lehola!" karjub kähe tehishääl.
Säästumarketi kotiga naine siseneb,
ta kukub, lööb pea ära, roppused.
Minu vaene kõrv neid ei erista, jälgin mängu.

Viis minutit hilineb metallbuss
rohelise suitsetajate kuningriiki.
Last fucking sancutary from police,
Sžolnok minu arm, hail to šzolnok.

Lähen maha, ümber kortermajad.
Ebalevalt kõnnin halli grilliputkani.
See väikene pankrotti minev koht
müüb burgereid, pihv kahtlane, hobuselihast

Koputan klaasile, müüja tuleb.
"Camel Activate," palun ära dokki küsi.
"Kolm nelikümmend," teatab naise hääl.
Dokki ei küsitud, ma alakas, väärtegu.

Käitu nagu oled täiskasnavu,
õpetas see satanistist punapäine neiu,
kes massiliselt tõmbab Winston XS-i.
"Käitu nii nagu oleksid nii teinud aastaid."

Sõnad kummitavad mind tänaval.
Ment sõidab mööda, hea enne see, Hirvest pärit.
Võtan pakilt kile, pakist suitsu,
asetan huultele, süütan sigareti.

Ja ootan siis number kümme bussi.