New York, New York

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Ma arvan, et siia alla sobib see jutt kõige rohkem ;p
Andke siis teada ka, kes loevad et kas meeldib või ei, siis tean kas kirjutada edasi või mitte .

Jah, lõpuks ometi oli see käes, Annie saavutas selle, mida ta oli alati tahtnud, lõpuks ometi sõidab ta aastaks New Yorki vahetusõpilaseks. Homme oli see päev mil ta lahkub, täna oli veel see päev kus ta jättis hüsvasti enda sõpradega Eestist. Mitte, et tal oleks neid palju olnud, keegi ei hoolinud tegelikult temast ja tema ei hoolinud ka. Ainuke kellest Annie hoolis, olid tema vanemad. Isa ja ema, nemad olid ainukesed kellest ta hakkab puudust tundma. Vanemad temast kindlasti ka, kuid Annie, andke andeks ei saanud sinna midagi parata, tema silme ees oli vaid üks siht - Ameerika. Just natuke aega tagasi oli ta saabunud väljast, seal oli ta mõne sõbraga juttu ajanud ja lubanud, et kirjutab neile kuidas tal läheb ja muud sellist, mida ikka lubatakse enne ärasõitu. Annie teadis, et tegelikult ta neile ei kirjuta, ja päriselt, keegi ei hoolinudki sellest. Nemad jäid siia Eestisse ja Annie, läks Ameerikase. Neil ei olnud enam midagi ühist, isegi see ei lugenud enam, et nad olid üheksa aastat samas koolis ja samas klassis käinud. Mitte miski ei lugenud, luges vaid see, mis oli ees, Annie jaoks Ameerika ja teiste jaoks veel üks tavaline aasta, nüüd küll juba keskoolis.
Nüüd kui sõpradega oli hüvasti jäetud, istus Annie voodil ja silmitses kohvreid mis toa nurgas seisid. „Homme, lõpuks ometi saan ma siit minema,“ mõtles ta ja vajus voodile pikali, ta ei suutnud silmi kinni panna ja magama jääda, selleks oli ta liiga erutatud.
Möödus mitu tundi, enne kui tüdruk uinus, et homme varakult ärgata ja uude maailma minema lennata.

Oli hommik, Annie ei kiirustanud, sest ta oli tunduvalt varem üles tõusnud, kui oleks pidanud. Kohvrid olid juba pakitud, Anniel dušši all käidud ja kõik muud vajalikud asjad tehtud. Tüdruk ei olnud varem nii õnnelik ja ootusärevil olnud. Ta proovis telekat vaadata, siis midagi näksida, siis jälle telekat vaadata aga see miski ei tulnud tal välja, ta oli lihtsalt liiga erutuatud, et paigal püsida. Lõpuks tõusid ka ema ja isa, nad riietusid, sõid ja kui kell oli piisavalt palju ajasid auto garaazist välja, et viia Annie lennujaama. Kohvrid tõsteti autosse ja lõpuks istus Annie ka ise sisse. „Küll on hea, et mul koduloomi ei ole,“ mõtles tüdruk muiates kui nad koduajast välja tagurdasid, „muidu oleks mul palju raskem lahkuda.“ Ta sulges silmad ja kujutas kuidas ta lennukist välja astub ja tema vahetuspere teda ees ootab, kõigil näod suurest rõõmust säramas. Annie teadis, et tema vahetusperes on ema ja isa ja kaks venda, nüüd võis ta ju neid ometigi nii kutsuda, ta elab seal ju terve aasta. Lõpuks olid nad lennujaamas, kohvrid tõsteti taas autost välja, ema ja isa veetsid niikaua tütrega aega kuni oli aeg lennukile minna. „Näeme järgmisel aastal“, lausu Annie lõbusalt ja pühkis emalt ühe pisara. „Ärge minu pärast muretsege, ma saan täiega hakkama,“ lisas ta isale ja kallistas neid siis hüvastijätuks. Ema ja isa naeratasid, nad olid kurvad, et tütar lahkub, kuid nad ei kartnud. Annie oli alati hakkama saanud, ja nad teadsid seda.
Lõpuks istuski Annie lennukis ja vaatas aknast välja, ta ei jõudnud oodata mil ta sellest väiksest ruudust siin Ameerikat näeb. Ta sulges silmad ja pani i-podi käima. Ta ei suutnud ka enda väikest Eestimaad vaadata, see oli tegelikult liiga valus, ainult et tüdruk ei tunnistanud seda.
„Hüvasti ema, hüvasti isa,“ mõtles ta ja pisarad hakkasid üle põskede alla voolama. Annie oli alati selline, ta ei näidanud teistele enda tundeid, ta ei näidanud neid kunagi. Kuid nüüd siin lennukis, võõraste inimeste keskel võis ta seda endale ometigi lubada ?!

Kui kaua sõit kestis Annie ei mäleta, ta mäletas vaid seda, et ta oleks õnne kätte ära surnud kui nägi lennuki aknast Ameerika vabadussammast ja kõike muid ehitisi, mille kohta ta oli lugenud, või muidu neid ainult telekast näinud. Nüüd hakkasid uuesti pisarad voolama, enam ta ei nutnud sellepärast, et ema või isa olid Eestisse maha jäänud, nüüd nuttis ta, sest mittekunagi varem ei olnud ta nii õnnelik olnud. Lõpuks oli lennuk maanudnud ja Annie kõndis läbi väravate, ta liikus ukse juurest eemale, et mitte teiste teed takistada, ta tõusis kikivarvukile ja seal nad olidki, naine ja mees, värvilise sildiga, millel oli kirjas Annie. Annie kiirustas nende juurde ja lausus nii sõbralikult kui sai: „tere, mina olen Annie.“ Nad embasid teinetesit ja Annie arvas, et ta ei ole veel varem nii sõbralikke inimesi kohanud. „Kus Claus ja Dean on?,“ küsis ta kui nad olid ta kohvrid võtnud ja nüüd auto poole sammusid. Claus ja Dean olid Annie uued kasuvennad aastaks. “Nad on veel spordilaagris,” lausu Laura, Annie uus ema, aastaks. Anniele meeldis neid mõtetes nii kutusda. Ema aastaks ja isa aastaks. Kuid kõva häälega nimetas ta neid ikka Lauraks ja Jamesiks. „Nad tulevad homme, niikaua saad sa ennast sisse seada,“ lisas James ja naeratas Annile. James arvas, et Annie on maailma toredam tüdruk, alati oli James endale tütart tahtnud, ta lootis, et nad saavas Anniega lähedaseks. Lõpuks olid nad autoni jõudnud. „Natuke kitsas,“ lausus James ja muigas. Polnud ka ime, see oli mingi erit tuus sportauto. Nagu kõige vingem auto maailmas, arvas Annie. Kohvrid suruti pagassi ja Annie surus ennast tahaistmele, mis ei olnud küll vist inimesele mõeldud. James saatis talle vabandava pilgu ja proovis istet nii ette tõmmata kui andis. Laura istus ka lõpusk autosse ja nad asusid teele. „Sorry, oleksime mahtuniversaaliga tulnud,” lausus Laura lõbusalt, „aga see on poiste käes.“ „Nad läksid sellega laagrisse.“Anniet see ei huvitanud kui kitsas autos ta pidi olema, tähtis oli see, et ta on ameerikas ja et ta oli saanud endale kõige vingema vahetuspere eales. Sõit kestis suhtelislt kaua, sest olid ummikud. Anniet ei huvitanud seegi, tal oligi nüüd rohem aega aknast välja vaadata ja New York Cityt imetleda. “Wow,” ütles ta iga natukese aja tagant ning James ja Laura naratasid, võis siis mängisid talle giidi. Lõpuks peatas James auto Upper East Sidel, suure maja ees, see oli kortermaja. Annie mõtles, et millised aknad neile kuuluvad, ta sai sellest kohe aimu kui nad lifitga viimasele korrusele sõitsid ja avastas, et lift tõi neid otse nende korterisse, terve viimane korrus kuulus neile. „Tere tulemast, meie koju,“ lausus James ja tassis kohvrid sisse. Annie ohkas, see oli suurepärane. Laura näitas Anniele kätte tema toa, see asus elutoast läbi minna, kõndida mööda pikka koridori ja siis vasakule keerata, ja nagu Annie eru sai ei olnud see korrus veel viimane korrus, vasakut kätt läks keerdtrepp üles, Annie läks Laura järel, iga astmega hakkas tema süda järiest kiiremini lööma. Trepist üles jõudes avastas ta seal veel omakorda avara ruumi, sellest läks kolm ust veel, Laura avas ühe ja lausus käsi laiutades: „Annie, siin magad sina.“ Anniel vajus suu lahti, midagi nii imelist ei olnud ta kaua näinud. See oli rohelistes toonides ja ilmatu suure aknaga tuba millest paistis Central Park. Annie kallistas Laurat ja lausus: „see on imeline, äitähh teile.“ Laura naratas ja embas Anniet, ka tema oli endale alati tütart tahtnud, ja Annie, missiis, et kuueteist aastane oli ka nagu oma tütar. “Ma saadan Jamesi kohvritega üles,” lausus Laura ja lahkus. Annie istus voodile ja avas akna, et välja silmitseda. „Ameerika,“ lausus ta ja istus voodile. Ta silmitses enda tuba, seal oli laud läpakaga ja suur kapp riiete jaoks, seal oli ka peegel koos väikse lauaksesega mille all oli tool. Peegli kõrvalt läks veel üks uks, WC, nagu Annie hetk hiljem veendus, luksuslik WC. Varsti saabus James tema asjadega, Annie tänas teda ja naeratas siis. „James, suur äitähh sulle,“ lausus ta ja embas ka enda uut isa aastaks . James naratas, ta oli nii õnnelik, Annie muutis kindlasti nende rutiinset elu huvitavamaks. James lahkus ja jättis Annie enda asjadega tegelema. Annie hakkas riideid kappi panema, ta vaatas mõnda riideeset ja mõtles, et nüüd New Yorgis olles peab ta küll enda garderoobi muutma hakkama, ta ei saanud ju ometigi olla hall müürilill nagu ta oli seda Eestis, tahtlikult. Õues oli juba pime kui Annie lõpetas, kell ei olnud siiki palju, ta teadis seda, et New Yorgis läheb varakult pimedaks, siiski ei olnud siis kunagi öö. New York ei maganud kunagi. Annie naeratas ja toibus enda mõtetest, siis sammus ta toast välja, uksel oli silt mida ta ei olnud varem märganudki, seal seisis: Annie. Kahel teisel uksel olid kirjas Claus ja teisel ukse Dean. Annie muigas ja sammus trepist alla, ta tundis head lõhna. Selle põhjus selgus kohe, Laura kokkas köögis, James istus laua taga ja toksis midagi läpakas. „Hey,“ lausus Annie ja sammus Laura juurde. „Vajad abi?“ Laura raputas pead ja vastas: „puhka kullake, sul on pikk reis seljataga.“ Annie nõustus ja sammus elutuppa, siiski ei julgenud ta veel väga vabalt olla niiet ta istus diivani äärele ja jäi telekast käivat saadet vaatama, isegi kui see talle ei meeldinud. James tõstis varsti pilgu läpakalt ja märkas, et Annie istub kangelt ja vaatas mingit mõtetut saadet, mis talle silmnähtavalt ei meeldi. „Võta vabalt,“ lausus James läpakat kinni pannes ja teisele diivanile potsatades. Annie võpatas ja naeratas. „Haara nüüd pult ja vali kanal mida sa isa vaadata tahad,“ lausus James lõbusalt ja lasi peal padjale vajuda. Annie noogutas ja istus mugavamalt ning võttis puldi, ta pani mängima MTV. „Millega sa siis tegeled?,“ küsis ta ettevaatlikult, justkui teadmatta kas ta võib ültse midagi küsida. James tõusis natuke rohkem istukile ja vastas juukseid silmilt lükates: „ma olen advokaat.“ „Upper East Side kõige prem advokaat,“ lisas ta muiates ja asetas jalad lauale. Laura tuli naeratades köögist ja asetas pannkoogi kujha lauale. „Söö kullake, ja ära pahanda kui need eriti head ei ole, tavaliselt ei tee ma ise süüa,“ lisas ta ning sammus kööki tagasi, kust ta kohe uuesti klaaside ja mahlakannuga tagasi sammus. Laura istus ka ise lauataha ja nad asusis sööma. „Kuule need on päris söödavad,“ lausus James ja tõstis endale uue koogi. Laura müksas teda ja pöördus siis lõbusalt Annie poole: „kuidas maitsevad, kõlbavad ültse süüa? „ Annie noogutas innukalt, ta ei olnud varem nii häid pannkooke isegi söönud. Seda ütles ta ka Laurale. Kui nad natuke vaikides söönud oli küsis Annie: “aga kui sa ise süüa ei tee kes siis teeb?,“ ta lootis, et see küsimus solvav ei ole. „Kokk loomulikult,“ vastas Laura lõbusalt, „aga täna on tal vaba päev.“ „Kui poisid kodus on siis me tavaliselt pühapäeviti tellime pitsat,“ lisas ta ja tõstis endalegi uue koogi. Annie noogutas arusaadavalt ja mõtles, et millised need Claus ja Dean välja näevad. Ta juba ootas nendega kohtumist väga. Kell oli palju kui nad lobisemise ja söömise lõpetasid ning oma tubadesse läksid, Laura ja James saatsid Anniet, sest nad tahtsid talle ilusti head ööd soovida. Annie tänas neid ukselt ja embas mõlemat. „Sellest tuleb mu parim aasta,“ lausus ta ja naeratas neile. „Meil samuti,“ lausus Laura ja andis tüdrukule põsemusi. Siis nad lahkusid, ning Annie sai maailma õnnelikuima tüdrukuna uinuda.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Mm...
Suhteliselt hea. (Y)
Mõnus pikk osa ka, aga ma olin jubedalt hädas lugemisega. Lõike tahaks. (: Kui kõik on üksteise otsa kirjutatud, on jõle raske järge pidada.
Aga ootan uut. (:

Külaline

Oi, ma täitsa ootan uut osa.

Pealkiri: Re: New York, New York 16/11/2008, 11:12

Mm,täitsa meeldib. väga hea (yy)
Mönusad pikad osad. aga jamh,lõigud võiksid olla. (:
Suht sõnatu Very Happy

Pealkiri: Re: New York, New York 16/11/2008, 12:08

meeldibmeeldibmeeldib : DDD
ja siis see jahh, et tee lõigud (a)
aga super, meeldis.

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Okey. teine osa siis.
Tegin lõigud :) (sobivad?xD)

Oli esmaspäev ja Annie ärkas haigutades, ta ringutas ja hüppas siis kiirelt püsti, sest ta ei tahtnud ühtegi sekundit sellest päevast maha magada. Kell näitas aga juba üksteist, Annie pesi ja riietus kiirelt ning sammus siis alla.
Laura istus lauataga ja luges ajalehte. Annie tervitas teda ja istus ta kõrvale. Laura lasi kokal Anniele mune ja peekonit tuua. Kui Annie sööma asus küsis ta: „Kus James on?“ „Tööl juba,“ vastas Laura ohates. „Ta ei võta isegi suvel puhkust,“ lisas ta ja tema silmist võis näha, et ta on enda mehe pärast mures. Annie noogutas, ta teadis seda. Tema enda isa oli ka see, kes kunagi ei puhanud.

Kui Annie söönud oli ja diivanil lösutas küsis Laura: „mis täna teha tahad, ma arvan et näitan sulle New Yorki.“ Annie oli sellega vägagi nõus. „Kas lähme kohe?,“ küsis ta erutatult ja hüppas diivanilt püsti. „Jah, võime minna,“ vastas Laura ja naeratas emalikult. Ta tõusis asetas ajalehe lauale ning suunud enda tuppa enda sätima. Annie jooksis samuti enda tuppa ja otsis välja enda kõige mugavamad ja stiilsemad riided milleks oli valge pluus ja mustad teksased, jalga tõmbas ta enda madala kontsaga kingad.

Tüdruk oli palju enne Laurat valmis ja ootas teda telekat vaadates. Varsti sammus ka Laura enda toast ja naeratas. „Lähme siis,“ lausus ta ja viipas käega millel oli imelikust kullast käevõru. „Sa näed väga ilus välja,“ ei suutnud Annie ütlematta jätta. See oli ka tõsi. Neljakümnendates naise kohta nägi Laura tõesti ilus välja, tema õlgadeni blondid juuksed rippusid lahtiselt, kuid graatsiliselt ümber ta pea, tal oli salgutatud lõikus. Pealael olid Dolce & Gabbana imeilusdas päikeseprillid ning põlvedeni seelik sobis suurepäraselt kokku pluusiga mis ümber tema keha hoidis. Laura naratas Anniele ja nad sammusid lifti.

Esimese asjana võttsid nad takso ja sõitsid šhoppama. Annie püüdis täiega vastu suruda kuid siiski ostis Laura talle uue seeliku, pükse, pluuse ja kingad. Laura vedas teda ka ilusalongi, kus Annie helepruunidest juustest said šhokoolaadipruunid salgutatud juuksed. See muutis teda kohe palju ilusamaks. Annie tundis end kui uue inimesena.

Kui kell juba viis hakkas saama tuttvusid nad ka mõne vaatamisväärsusega, seejärel sõitsid nad taksoga koju. Deani ja Clausi ei olnud veel, Jamesi ka mitte. Laura andis kokale käsu valmistada õhtusöök, midagi erilist. Annie suundus end Jamesi ja poiste tulekuks valmis seadma. Laura võttis lõõastava vanni, ta oli õnnelik et sai Anniega koos šhoppata, see tekitas temas tunde et tal on tütar.

Annie vaatas ennast peeglist ja mõtles, et kasutab natuke meiki, tal oli seda alati, kuid peaagu mittekunagi ta ei kasutanud seda. Ta pani enda huultele heleroosaka läikega läiget ja laugudele natuke hõbedast värvi, siis värvis ta ripsmed musta värviga. Värvitud ripsmed muutisd tema helesinised silmad kohe palju suuremaks ja tekitasid temas salapära. Jalga jätis ta siiski enda mustad teksased, kuid valge pluusi vahetas ta selle vastu mille Laura talle ostnud oli. See pluus sobis tema hõbedase lauvärviga hästi kokku. Jalga tõmbas ta aga tavalised tennised, need olid alati ta lemmikud olnud. Juukseid ta ei kamminud, need hoidsid ikka veel nii nagu need olid juuksuri juures sätitud, ilusti. Lõpuks sammus ta alla ja istus diivanile jäädes MTV' id vaatama.

Sööks oli juba valmis ja üsnapea saabus James. Ta tervitas Anniet ja suundus siis tema ja Laura tuppa. Ta vestles Lauraga lõbusalt ja vahetas ülikonna tavaliste dresside vastu. James oli selline mees kes võis kõike kanda, ikkagi nägi ta sheff välja, alati. Laura oli täpselt samasugune naine, Annie tahtis ka selline olla. Enda teadmatta ta aga oligi, lihtsalt ta ei osanud seda veel endast välja lasta paista.

Varsti pärast Jamesi saabusid ka Claus ja Dean. Annie seisis arglikult Laura ja Jamesi seljatag kui need enda poegi embasid ja kohvrid tuppa kandisd. Claus oli vanem, kaheksateist ja ta käis ülikoolis, esimesel kursusel. Tal olid armsad lokid ja sinised silmad, meenutas Laurat. Kui ema ja isa ta embamise olid jättnud sammus ta Annie juurde ja ulatas talle enda käe, Annie võttis selles kinni ja naeratas. „Mina olen Claus,“ ütles poiss ja lükkas enda lokid näolt justnagu Jamesil kombeks oli. „Annie,“ lausus Annie ja lasi siis Clausi käest lahti. Nad vahetasid veel ühe naeratuse ja siis sammus Claus enda tuppa, riideid vahetama. Nooruk oli omedega läbi, tema oli ju terve tee roolis olnud.

Järgmisena astus Annie juurde Dean. Tema oli seitseteist, tal olid pruunid juuksed nagu Jamesil ja suured sinised silmad, ta nägi välja nagu maailma nunnum kutt. „Dean,“ lausus poiss lõbusalt ja ulatas käe nagu Clauski. „Annie,“ vastas tüdruk ja ulatas endagi käe. Deanile naeratas ta enda teadmatta palju kauem ja see ei olnud selline „meeldiv tuttvuda ma olen su uus õde aastaks“ naeratus. See oli rohkem nagu, „ma olen Annie ja sinust täiega sisse võetud.“ Dean aga ei märganud midagi ja nad lasid lõpuks käest lahti. Ka Dean suundus riideid vahetama, James, Laura ja Annie istusid niikaua lauda.

Nad lobisesid, kuni lõpuks saabusid lauda ka poisid. Nüüd asuti sööma. „Tüüpilised poisid,“ mõtles Annie õnnelikult kui vaatas Clausi ja Deani söömas. Nad õgisid juba teist portsjoni ja jõudis selle vahel ka rääkida mida nad spordilaagris tegid. Siis jõudsid nad veel Anniet küsimustega üle kallata ja siis veel ise rääkida. James ja Laura kuulasid lõbustatult noorete juttu.
Järsku Laura köhatas ja märgates vaikust lauas, lausus ta: „me isaga lähme täna välja.“ Ta pidas väikse pausi ja lisas: „Dean, Claus, ma soovin, et te Anniele New Yorki tutvustaksite.“ Annie katkestas söömise ja vaatas Laurale otsa, ta tahtis just ütlema hakata, et poisid ei pea sellega vaeva nägema, kui Dean lausus muiates: „saab tehtud“ Claus noogutas ja sõi edasi. Umbes pool tundi hiljem olid kõik jutud räägitud, tutvus tehtud ja söök söödud. James ja Laura hakkasid ennast valmis sättima, Annie suundus enda tuppa.

Ta oli just MSN'i sisse loginud kui kuulis koputust uksele. „Sisse,“ hüüdis Annie kõhklevalt. Need olid Claus ja Dean. „Hey,“ laususid nad kooris. „Hey,“ vastas Annie, teadmatta mida muud vastata. Nad tundusid täiega sõbralikud aga kohmetud. „Et sellesmõttes, et mida eem sa tahaksid teha?,“ küsis Dean kokutades. Annie arust oli see nii armas. „Mul ükskõik,“ lausus ta lõbusalt. „Ma ei tunne veel New Yorki“, lisas ta ja naeratas mõlemale. „Olgu,“ lausus Claus kindlalt, „siis me mõtleme midagi välja.“ Claus lahkus toast ja Dean lisas veel: „kohtume siis kahekümne minta päras all.“ Ka tema lahkus toast.
„Nad on nii lahedad,“ mõtles Annie ja logis uuesti MSN'is välja, sest ei viitsinud kellegiga Eestis rääkida. Selle asemel kirjutas ta emale ja isale kiire e-maili milles kirjeldas kõike.

Kakskümmend minutit hiljem sõitisid nad kolmekesi liftiga alla. Nad vaikisid. Annie mõtles, et nad võtavad takso aga Claus sammus sportauto juurde ja lausus õnnelikult: „isa lubas täna õhtuks.“ Annie arust nägi auto äge välja aga ta ei tahtnud jälle seal taga kitsikus istuda. „Ma istun taha,“ lausu Dean justkui arusaades ja ronis kiirelt taha, Annie naeratas talle ja istus siis ette.
Nad kihutasid täiega minema ja Annie nautis olekut.
„Kuidas sa siis Eestis õhtuti aega viitsid,?“ küsis Claus suure venna häälega. Annie rääkis neile hilistest öö hulkumistest pargis ja isegi mõnest joomisest, kuigi ta ei polndud eriti peo inimene. Siiski oli tal ka hulle seiklusi olnud, nendest ta aga rääkima ei hakanud, sest kartis et äkki Dean ja Claus ei olnud sellised noored nagu filmides, ta eksis nad olid küll.
Varsti peatas Claus auto ja astus välja, Annie samuti, et Dean saaks ka tagant välja ronida. Annie vaatas ringi, see oli paadisadam. „Wow, lahe koht,“ lausus ta ja toetas vastu autot.
“Tean,” lausus Dean kes veel seal seisis. Claus oli eemale kõndinud ja suitsu süüdanud. “Kas te mõlemad suitsetate?,” küsis Annie, kuid Dean raputas pead.

“Ma suitsetan küll aga harva,” liasas ta ja naeratas. Annie naratas samuti ja lausus: “ma olen ainult paar korda proovinud,” Siiski ta ei väitnud, et talle see ei meelidnud. Dean muigas ja lausus: “loodan, et see jääbki sul vaid paariks korraks.” Annie lükkas juuksesalgu kõrvataha ja naeratas, lausudes salakavalalt: “eks vaatab mida see New Yorgi elu toob.” Deanile täiega meeldis see salakaval hääl millega Annie seda ütles, see tekitas tema kõhtu liblikatunde ja ajas külmavärinad nahale.

“Tahad ma näitan sulle meie purjekat,” lausus Dean järsku ja hakkas kõndima. “Teil on oma purjekas?,” küsis Annie üllatunult ja sammus kiirelt Deanile järele. “See ei ole eriti suur aga ka mitte kõige väiksem selles sadamas,” vastas Dean lõbustatult ja sammus edasi. Annie oli lõpuks aru saanud,et teda ei saa enam miski selle prekonna juures üllatada, nad olid salapärased, lahedad ja täiega rikkad, siiski ei näidanud nad mõnes mõttes seda ültse välja.
Varsti Dean peatus ja viipas käega. “See on meie,” lausus ta ja naeratas. See ei olnud küll kõige suurem purjekas selles paadisadamas kuid kindlasti kõige silmapaistvam, kuigi oli pime sai Annie aru, et seda on suprehästi hoitud ja see oli väga ilus.
“Me ei saa sellele minna, sest see on valve all,” lisas poiss ja tegi grimassi. Anniel oli sellest kahju, kuid ta sai aru.

Nüüd sammusid nad jutustades autoni tagasi, Claus oli juba seal ja suitsetas ikka veel. Järgmist juba, nagu Annie aru sai. Claus hüppas nüüd rooli, kui neid märkas ja kustutas koni enda tossuninaga, siis tõmbas ta ukse kinni. “Miks Claus eemal suitsetamas käib aga siis ikkagi nagu meie juures teeb?,” küsis Annie arusaamatult Deanilt ja lõi ühe kivi jalaga vette. “Ta ei käinud ainult suitsetamas,” vastas Dean salapäraselt, “ta käis kraami ostmas.” “Mis kraami?,” küsis Annie enne kui endalt sõnasabast kinni sai. “Kanep kõigest,” vastas Dean ja hüppas ka siis autosse. Annie krimpsutas nina ja mõtles, et tegelikult see perekond võib teda veel siiski üllatada.
Ta istus uuesti esiistmele ja Claus kihutas kohalt minema, mingi uus hitt raadiost möirgamas. Annie proovis täiega vabalt võtta, sest sai aru, et selline on New Yorgi noorte elu, nad võtsid kõike vabalt.

Varsti peatusid nad uuesti, nende kodu juures. “Kas lähme sisse ära?,” küsis ta üllatunult kuid Dean raputas tagaistmelt pead. “Me jätame auto koju ja lähme parki,” lausus Claus ja sõitis natuke edasi, uhkesse maa-alusesse garaazi.

Kõik ronisid autost välja ja Claus lukustas ukse, seejärel sammusid nad tagasi tänavale ja sealt majadevahelt läbi, otse Central Parki, mida oli Annie toa akendest näha.
“Mis teeme siin?,” küsis Annie ja sammus kahe suure poisi vahel, ta tundis ennast väga turvaliselt.
“Saame mõne inimesega kokku,” vastas Dean ja naeratas tüdrukule. Siis keeras ta pea uuesti ära ja mõtles paaniliselt. Mida ma teen?, ma naeratan vahetpidamatta. Ma ei saa temaga semmida, mul on tüdruk. Dean ei saanud aru mis tal viga on, ültse ei olnud ta varem kellegile koguaeg naeratanud ja ta ei mõtelnud varem selliseid mõtteid.

Poiss sammus pea norus edasi, Annie märkas seda hetkelist meeleolu muutust ja küsis: “hey, mis lahti?” “Midagi,” vastas Dean, aga ta valetas, ta ei teadnud isegi mis temaga lahti on. Claus ei pannud midagi tähele, tema suitsetas pläru mille ta oli hetke eest keeranud. Annie ei pannud seda talle pahaks, tema arust oli see cool. Varsti hakkasid eemalt kostma hääled, noorte inimeste hääled. Dean, Claus ja Annie nende vahel sammusid noortekamba juurde.
Toimus suur tervitamine ja Annie tutvustamine, tundus et ta võti kohe omaks, Anniele meeldis see seltskond. Nad olid ju siiski New Yorklased ja tema silmis olid kõik New Yorklased coolid. Hetk hiljem kui ta oli ühe tüdrukuga tutvust teinud sammus Dean tema juurest eemale, Annie tahtis teda peatada aga siis märkas ta et Dean suudleb ühte tüdrukut, kes nagu Annie hetk hiljem aru sai oli Deani tüdruk. Tüdruk nägi kõige silmapaistvam välja, tal olid pikad blondid juuksed ja ta kandis paljastavaid riideid, siiski ei näinud ta mingi lipakas välja, ta oli ülini lahe.

Varsti keksis tüdruk Anniet tervitama, ta suudles teda mõlemale põsele ja lausus lõbusalt: “mina olen Clara” “Annie,” vastas Annie ja naeratas. Tüdruk tundus lisaks sellele, et ta on ilus ka väga sõbralik. Kui ta oli kõigiga vestelnud ja rääkinud neile kust ta tuleb ja millega tegeleb hakkasid mõned posid jalgpalli taguma ja tüdrukud lesisid niisama murul. Taevas oli pime, kuid terve park oli tulesi täis, niiet seal oli mõnusalt kumav valgus.

Claus istus pingil ja suitsetas pläru, ta tundus eemalolev. Tema teisel käel istis veel üks poiss, kelle nime Annie hetkel ei mäletanud. Annie sammus Clausi juurde ja võttis istet. “Kuule, kas ma saaksin seda ka proovida?,” küsis ta, sest tal oli täiega tahtmine tunda mis tunne see on. Claus ulatas talle pooliku pläru ja süütas selle uuesti põlema, Annie tõmbas ühe sügava mahvi ja hoidis seda enda kopsudes puhkudes siis hetk hiljem tossu pruntis huulte vahelt välja.

“See oli päris mõnus,” mõtles ta ja ulatas pläru tagasi Clausile, kes seda edasi tõmbas. Annie jäi taevas tähti vaatama, varsti ulatas Claus talle uuesti pläru ja Annie andis kiusatusele alla ning tõmbas ühe eriti suure kõssi.
Nii nad seal istusid kahekesi ja tõmbasid ennast täiega pilve, Annie tundis ennast veel õnnelikumana kui ennem. Tal oli kaks suurepärast kasuvenda tervelt aastaks ajaks, tal olid suurepärane James ja suurepärane Laura. Ta oli suurepärases New Yorgis, suurepärases pargis koos suurepäraste uute sõpradega. Kõik oli suurepärane ja koolini oli veel tervelt nädal aega.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Meeldis. :)
Ja kohe PALJU parem lugeda. :)
Pöörabki pätiks ära? Very Happy

ootan uut. Wink

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

ei pööra

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Tore.

Pealkiri: Re: New York, New York 16/11/2008, 19:06

käiperse, lihtsalt
see on nii hea jutt, see tekitab tunde, et see on päris, ma armastan seda juttu (L)
seds ei saa sõnadesse panna, kui hea see on
luvvuvv, eriti need pikad osad (L)

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Mulle hullult meeldib see jutt Razz

Ma tahan ise ka peale 9-da lõpetamist Ameerikasse minna, just aastaks, aga ema paneb räigelt näkku :/ Aga ülisuperhea! Sa võid osasid lausa poolitada, algul ma ei viitsinudki juttu pelgalt sellepärast lugeda, et osa oli liiga pikk Very Happy

Ja lõigud tõesti aitavad Wink

Pealkiri: Re: New York, New York 16/11/2008, 19:33

EII; pikad osad selle jutu juures on hea

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

uus osa siis (a).
tore, et meeldib :)
see lühiksem osa , suht mõttetu ka. Varsti läheb põnevamaks.

Järgmisel hommikul, teisipäeva hommikul avas Annie taas silmad, ta pea tuikas, kuid muidu tundus kõik tip-top. Ta ajas ennast püsti ja muigas, eile oli tal väga lõbus olnud, Eestis polnud tal selliseid sõpru kellega koos tal oleks lõbus olnud ..

Tüdruk sammus peegli ette ja oigas, tema silme all olid mustad kotid, õnneks nõrgalt. Kiht puudrit ajab asja ära, aga enne tahtis ta dušši all käia ja puhtad riided selga panna, ta oli eile nii väsinud olnud, et läks väliriietega magama. Ta viskas riided hunnikusse põrandale ja läks dušši alla, ta pesi pead ja keha, lõpuks pesi ta ka hambad, sest kanepi suitsetamisest oli ikka veel imelik maitse suus.
Siis tatsas ta toas ringi ja otsustas mugavad kodu riided selga panna, ta tõmbas jalga helerohelised lükkarid ja peale pani ta kollase T-särgi, tema kooli logoga Eestist. Juuksed pani ta kinni lohakasse hobusesabasse ja lõpuks sammus ta alla.

Dean istus istus köögis ja sõi, kedagi teist seal ei olnud. “Hey,” lausus Annie lõbusalt, “kus teised on?” “Hey,” vastas Dean ja ei suutnud märkamatta jätta kui armas Annie välja nägi. “Ema ja isa on tööl, Claus magab veel,” lisas poiss ja asus peekoni kallale.

Poiss muigas ja küsis hetk hiljem: “noh, kuidas tunne on, ma panin tähele, et sa tõmbasid eile koos Clausiga päris palju.” Annie muigas ja istus samuti lauda rüübates mahla. “Kuule täitsa ok,” vastas ta ausalt ja toetas ennast vastu seljatuge. “Veab sul, mul oli pärast esimest korda nii paha, et ma otsustasin siis, et ei taha seda enam kunagi, siiski ma ei pidanud sõna”, rääkis Dean ja lükkas enda nunnu tuka silmilt.
Annie pani tahtmatult tähele, et ka tema on Jamesi moodi, nad olid kõik nii sarnased.
“Mis te siis täna teete?,” küsis Annie ennast täiesti vabalt tundes, ta ei oleks osanud arvata, et nii kiirelt seltskonda sulandub ja tal oli selleks ka õigus, ta sobis nende sekka suurepäraselt. “Ma arvan, et kui me midagi teeme, teed sina ikka koos meiega,” vastas Dean hooletult ja muigas mahla juues.
“Sa ei ole veel pooltki näinud mida me sulle näitama peame,” lisas ta ja sõi ära viimase tüki enda praemunast. Annie naratas, Dean oli tõesliselt armas. Tüdruk jõi enda mahla ära, ka Dean oli enda söögi lõpetanud.
Ta vaatas Anniele otsa ja küsis siis: “mis arvad kui täna lõbustusparki lähme?” Annie noogutas innukalt, ta oli alati lõbustusparke armastanud, kuid Eestis ei olnud ühtegi lahedat.
“Lähme jah, ma jumaldan lõbustusparke,” ütles ta ka poisile. Dean naratas ja tõusis lauast. “Lähme siis aga hiljem”, ütles ta ja pühkis paberrätikuga suud. “Siis kui Claus ka üles ärkab.” Annie noogutas ja läks elutuppa telekat vaatama.

Ameerika kanalid olid nii huvitavad, ta unustas ennast kauaks teleka ette.

Kunagi õhtu poole ärkas ka Claus. Ta sammus kööki ja otsis endale midagi süüa, sest kokk oli lahkunud. Ta sõi kiirelt ja potsatas siis Annie kõrval diivanil jäädes teklekat vaatama. “Hey,” lausus Annie talle ja keeras pilgu telekalt. Claus vaid mõmises, tundus et tal ei ole eriti hea olla.

Annie muigas, ta mõtles kas Claus ültse tahab nendega lõbustusparki tulla. Tüdruk ajas ennast diivanilt üles ja läks Deani ukse taha, ta koputas ja kuulis siis hõiget, mis lubas sisse tulla. Annie pistis pea uksevahelt sisse ja lausus: “Claus on muidu üleval.” Dean noogutas ja lülitas arvuti välja, ta haaras voodilt enda Nike dressika ja lahkus toast, enda järelt korralikult ust sulgedes. “Ma tulen kohe,” lausus Annie ja kiirustas enda tuppa, Dean läks trepist alla.

Annie kohendas enda meiki ja pani selga teksapüksid, peale topi ja armsa roosa jaki. Siis oli ta valmis minema. Claus oli siiski nõus nendega kaasa tulema, aga enne tahtis ta paadisadamast läbi käia. Teadagi miks. Kuna James oli enda autoga tööle leäinud pidid nad võtma mahtuniversaali, see ei näinud nii lahe välja aga see-eest oli auto mugav. Dean istus ette ja Annie üksinda taha.

Claus tegi kiire peatuse paadisadama juures ja ostis väikse koti kanepit, autos keeras ta kiirelt ühe ja suitsetas selle seal samas ära, kohe hakkas tal parem. Annie muigas ja kummardus muusikat kõvemaks keerama, sest käis hea lugu. Siis maandus ta taas tagaismel ja ka Claus tuli rooli tagasi.

Nüüd sõitisd nad lõbustusparki. Kuna oli juba pime nägi see eriti vinge välja, rahvas möllas ja igalpool vilkusid tuled. “Lahe,” hüüdis Annie kui oli enda käele käepaela saanud, mis andis talle loa igalpool käia.
“Lähme sinna,” karjus ta hüpates ja jooksis ühe karuselli järjekorda, mis kohe sissepääsu juures oli.
Dean muigas ja läks Anniega kaasa, tüdruku lõbusus ja selline ma-olen-alles-väike olek tekitas temaski tahtmise täiega lõbutseda.
Varsti istusid nad juba karussellil ja ootasid, mil see käima hakkab, Claus nendega sellele ei tulnud, tema oli kuskile rahva sekka kadunud.

Nad olid juba paljude atraksioonidega sõitnud kui Dean ütles, et tema enam ei jõua ja tahab puhata. Seejärel otsisidki nad ülese koha kus olid lauad ja toolid. Dean seisis värvilise putka ees ja silmitses mida seal müüakse. “Mis sa tahad?,” küsis ta Annie käest ja keeras enda pilgu hinnakirjalt. “Eem, suhkruvatti,” vastas Annie ja silmitses plakatit mis kujutas palju erinevat värvi suhkruvatti. Dean muigas ja pöördus siis müüa poole: “kaks roosat suhkruvatti ja kaks koolat.”

Nende eest maksnud ja lõpuks need kätte saanud suundusid nad ühe pingi poole, istunud sinna puhkama asusid nad enda suurte vati kuhjade kallale.

“Hey Claus, siia,” hüüdis Dean umbes 15 minti hiljem, kui rahva seas Clausi ringi jalutamas märkas.

“Noh, kuhu kadusid?,” küsis ta vennalt kui see nende pingi juurde jõudis ja sinna istuma jäi. “Mõndadega sain kokku,” lausus ta, “sõidame homme koos kooli tagasi.” “Vaevalt, et ema ja isa sellega eriti nõus on,” ütles Dean ja viskas pooliku suhkruvati prügikasti. “Nad ei saa midagi teha,” lausus Claus hooletult ja süütas suitsu.

Annie sõi enda suhkruvatti ja vaatas poiste vestlust pealt. Varsti ei jõudnud temagi enam ja viskas pool prügikasti. “Lähme?”, küsis Claus ja ajas ennast püsti. “Jah,” vastas Annie ja tõusis samuti, ka Dean tõusis ja nad lahkusid lõbustuspargist.

Parklas süütas Deangi suitsu, Annie istus autosse ja vaatas kuidas poisid suitsetavad. Varsti viskasid nad konid minema ja hüppasid autosse, sõit koju võis alata.

James ja Laura vaatasid telekas kui noored koju jõudsid. “Kus olite?,” küsis James lõbusalt ja tõmbas jalad diivanile. “Lõbustuspargis,” vastas Annie, sest poisid läksid juba enda tubadesse. Tüdruk sammus elutuppa ja võtis diivanil istet. “Kuidas tööl läks?,” küsis ta viisakusest ja vaatas Laurale otsa, seejärel Jamesile. “Nagu alati,” vastas James ja muigas. Ta teadis, et Annie proovib viisakas olla, see talle tüdruku juures meeldiski. “Minul ka,” lisas Laura ja tõusis siis püsti. “Süüa tahad midagi?” Annie raputas pead ja lausus: “ma lähen parem enda tuppa, riideid vahetama.” Laura noogutas ja suundus ise kööki endale mahla võtma, Annie kiirustas trepist üles ja enda tuppa.

Ta tahtis juba täiega riideid vahetada, tõmmanud selga endale samad riided mis hommikul vajus ta voodile puhkama, üsnapea ta juba magas.

Dean vahtis ikka veel lakke ja ei suutnud enda pead mõtetest tühjaks saada, tema enamus mõtteid keerles Annie ümber. “Ta ei tohi mulle niimodi meeldima hakata,” mõtles ta paanilisel ja tõmbas endale teki peale. “Vanemad ei lepiks sellega..” Varsti magas ka poiss.
Claus istus rõdul ja suitsetas, kuna rõdu läks tema toast sai ta seda vabalt teha. Õues oli pime, Claus ootas juba seda, et saaks homme sõitma hakata. Ta ei viitsinud kodus olla, koolis oli parem. Seal oli tal oma seltskond, omad sõbrad. Varsti kustutas ta suitsu ja viskas selle rõdult alla, vaikselt viskus ta voodile ja jäi magama.

Pealkiri: Re: New York, New York 16/11/2008, 20:21

nii hea, nii armas.
kurat , ma pean sind veel terroriseerima,
siis ma saan uue osa

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

jap, msn on sellesuhtes sulle abiks ja mulle piinaks kaelas xD

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Superrrrr

Nii armas, Dean on ka lahe tegelane :)
Uut!

Pealkiri: Re: New York, New York 16/11/2008, 20:54

Äge.
Mõned ebaloogilisused (don't know if such word even exists XD), aga siiski lahe Very Happy

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

ok, britt sinu jaoks. Viimane osa täna ! :)

Dean ärkas hommikul selle peale, et tema telefon helises. Poiss ajas ennast voodist üles ja otsis telefoni jaki taskust. Helistajaks oli Clara, Deani tüdruk. “Jeah?,” lausus Dean ning vajus voodile tagasi. “Sa pidid mulle eile helistama,” lausus solvunud hääl teiselpool toru. Deanile tuli see alles nüüd meelde. “Vabandust, aega ei olnud,” lausus ta, et mitte öelda, et oli selle unustanud. Clara vaikis ja Dean lisas: “vanemad tahtsid, et mingeid värke teeksin”. Clara rahuldus sellega ja küsis: “täna kokku saame?” “Olgu,” vastas Dean, ma tulen varsti sinu juurde. “Olgu,” ning Clara katkestas kõne.

Dean ohkas ja ajas ennast voodist üles, ta läks pesema, seejärel riietus ning lahkus kodust. Maja ees peatas ta takso ja palus ennast Clara maja juurde viia.

Takso peatus ja poiss maksis juhile, seejärel kiirustas ta majja. Clara oli enda toas ja kuulas muusikat, lugedes samalajal ka Cosmopolitani. “Hey,” lausus poiss ja kummardus tüdrukut suudlema. Clara naeratas ja pani hetkeks käed poisile kaela, tõmmates sisse tema hea lõhnaõli lõhna. Dean vajus voodile pikali ja pani enda pea tüdrukule kõhu peale. “Mis teeme siis?,” küsis ta salapäraselt ja lükas tuka silmilt. Clara pilgutas silma ja hüppas püsti. Ta lukustas ukse ja keeras muusikat kõvemaks, ta hakkas selle rütmis ennast riidest lahti kiskuma. “Ahsoo,” lausus Dean muiates ja viskas jaki seljast, seejärel pluusi. Kui tüdruk juba tema kõrval oli kiskus ta ka teksased ära, kõigepealt endal ja siis tüdrukult. Nad kadusid teki alla ja ei tulnud seal järgmised tund aega välja.

Annie ärkas, sest keegi koputas tema uksele. “Sisse,” hüüdis ta ja tõusis istukile. Sisse tuli Claus. “Hommikust,” lausus ta lõbusalt ja istus arvutitoolile vaadates naeratades Anniet. “Kas hakkad juba minema?,” küsis Annie ja lükas teki pealt, ning jäi voodi äärele istuma. Claus noogutas. “Rääksin Jamesiga ja Lauraga, nad olid nõus.” “Isa saatis mulle arvele raha ja ma hakkan kohe mahtuniversaaliga minema.” “Kahju,” lausus Annie, “niiet näeme alles järgmisel vaheajal?” Claus noogutas ja otsis midagi enda taskust. Ta ulatas kotäie kanepit Anniele. “Igaksjuhuks,” lausus ta naerdes ja tõusis püsti. “Tänan,” vastas Annie samuti naerdes ja tõusi ka. Annie kallistas Clausi ja lausus: “näeme siis vaheajal, ootan juba.” Claus andis tüdrukule kiire musi põsele ja lahkus. Ta haaras koridorist enda asjad ja läinud ta oligi.

Annie jäi kuidagi kurvaks aga peitis kanepi hoolega ära, ta ei teadnud miks Claus talle seda andnud oli, Annie ei tõmmanud ju...kuigi Claus oli vist aru saanud, et Anniele see tol õhtul isegi meeldis.

Tüdruk muigas kui trepist alla kõndis, Deani ei olnud ka kodus. Ta oli suures korteris täiesti üksinda. “Selline usaluds”, mõtles ta endale võileiba tehes, sest kokka ei olnud. “Hetkel võib ju selguda, et ma olen näiteks varas.” Ta istus diivanile ja jäi telekat vahtima, sest üksi ei tahtnud ta veel kuskile minna.

Möödus umbes pool tundi, kui tal teleka vaatamisest villand sai ja ta enda tuppa läks. MSN'i sisse loginud tuli temaga rääkima üks tüdruk Eestist, kuna Anniel ei olnud hetkel muud teha otsustas ta temaga siiski rääkida.

Eeva: tsau
Annie / New York (L): tsau
Eeva: kuidas läheb?
Annie / New York (L): väga hästi
Eeva: kuidas New Yorgis on siis?
Annie / New York (L): siin on täiega lahe, inimesed on viimasepealt ja need poed (L)
Eeva: vinge, tahaks ka seal olla.
Annie / New York (L): aga kuidas Eestis olukord on?
Eeva: selline nagu ikka suvel, kõik on kuskile ära sõitnud ja pidutsevad.
Annie / New York (L): olgu, ma pean nüüd minema.
Eeva: tsau, kallid
Annie / New York (L): tsau ;*

Annie logis välja ja viskus voodile, ta ei suutnud ikka veel uskuda, et ta on Ameerikas. Kuid kõik oli reaalne ja tal ei jäänud muud üle kui uskuda. Lõbusalt mööda tuba ringi tantsides vahetas ta nüüd riided ja otsustas välja minna. Teinud endale kerge meigi, haaras ta õlakoti ja lahkus korterist.

Tüdruk sammus Central Parki, seal oli palju inimesi, kes tegi sporti ja kes jalutas enda koeraga. Annie naeratas ja istus ühele pingile suure purskaevu vastas. Seal ujusid pardid ja lapsed sulistasid kätega vees.

Järsku Annie karjatas, ta oli millegiga vastu pead saanud. “Ai,” hüüdis ta ja hüppas püsti, pingi taga vedeles punane lendav taldrik, õnneks ei olnud ta siiski eriti valusti saanud, see oli rohkem ehmatanud.

“Vabandust,” lausus järsku üks noormees, kui Annie oli taldriku kätte võtnud ja vaatas kellele see kuulub. Annie naeratas mehele. “Palun tõesti vabandust,” lisas mees uuesti ja naeratas vabandavalt, tema valged hambad läikisid päikse käes. “Ei ole midagi,” vastas Annie ja ulatas mehele mänguasja tagasi.
Annie kummardus ja paitas suurt dalmaatsia koera kes mehel rihma otsas oli. “Ma viskasin koerale ja lendas viltu,” vabandas mees veel enda täiega seksikal häälel.

“Tõesti pole midagi,” vastas Annie taas tõustes ja mehele naeratades. “Mina olen Daniel”, lausus mees kätt ulatades ikka veel naeratades . “Annie,” ütles Annie ja ulatas samuti käe. Nad hoidsid nii mõne hetke ja siis mees lisas koera patsutades: “see on Chester”. Koer oli Annie kätt limpsima hakanud. “Te meeldite talle,” ütle noormees ja vaatas hetkeks koera.

“Pole vaja teietada,” naeris Annie ja lükkas juuksed näolt, oli imelik seista keset parki ja rääkida võõra inimesega, tüdruk aga ei saanud sinna midagi parata, võõras nägi lihtsalt ülikuum välja.

Mõlemad vaikisid edasi, nad ei tahtnud kumbki lahkuda aga samas ei olnud midagi muud ka öelda. “Mis te, vabandust Sa siin nii üksinda tegid?,” küsis Daniel naeratades. Ta teadis, et see on imelik rääkida võõra naistrehvaga, see tundus nii preversne, aga Annie oli väga veetlev. “Lihtsalt, nautisin ilusat ilma,” vastas Annie, olles rõõmus, et Daniel edasi vestles. “Teie, nagu ma näen jalutasite koraga,” lausus ta teadmatta kas võib mehele ikka teie ütelda. “Palun, Annie, pole vaja teietada,” ütles Daniel lõbusalt ja patsutas koera. Annie naeratas.

Daniel mõtles, et kas see on liiga imelik kui ta Annie kohe kohvile paluks, siiski ei tahtnud ta lihtsalt niisama minema kõndida. “Annie, kas oleks imelik kui ma sind endaga kohvile paluks,” lausus ta ettevaatlikult, püüdes mitte liiga pealetükkiv olla. Annie, püüdes näida mitte liiga innukas naeratas ja vastas: “ei see ei oleks sugugu imelik. Annie oli rõõmus, Daniel oli väga viisakas ja üleültse lahe.

“Olgu siis, Annie kas sa tuleksid minuga kohvile?,” küsis Daniel lõbusalt ja naeratas. “Meeleldi,” vastas Annie ametlikult toonil ja nad asusid pargist välja jalutama. “Ma viin Chesteri koju, sobib see sulle?,” küsis Daniel ja astus mööda pargiteed Annie kõrval. “Ma elan õnneks siin samas.” “Muidugi sobib,” vastas Annie ja jalutas õnnelikuna edasi.

Daniel elas tõesti seal samas lähedal. Nad olid pargist välja jõudnud, natuke teises kohas kus asus Annie maja. Üle tee pargist asus hiiglamaa suur maja. “See ei saa ometi talle kuuluda,” mõtles Annie ja naeratas, kuid siiski see kuulus.

See oli valge ja uhke aiaga. Aias õitsesid mõned lilledki, see oli rahulik kant, eramajadega. Maja oli vanaaegne, kuid oli näha et seda oli hiljuti täielikult remonditud.

Daniel sammus aiani ja lükkas koera sisse. “Ta lastakse varsti sisse,” lausus ta Anniele seletuseks, et miks ta koera tuppa ei vii. Annie järeldas sellest, et majas olid teenijad.

Nüüd sammusid nad mööda tänavat, taksot nad ei võtnud, sest natuke maad Danieli majast edasi oli armas restoran. Daniel avas Anniele ukse ning tüdruk lippas sisse. Nad võtsid laua, ning tellisid kohvi, nagu ennem olid kokku leppinud.
Alguses ei suutnud nad eriti ühist jututeemat leida, kuid varsti ei saanud nad enam pidama. Annie sai teada, et Daniel on Inglismaalt (nii seksikas) ja et ta on kahekümnene. New Yorki kolis ta kooli pärast, ta elab enda onu juures. Annie rääkis talle ka seda, et on Eestist ja vahetusõpilane ning jääb siia aastaks. Samas andis ta teada, et ei sooviks siit kunagi lahkuda.

Nad istusid seal peaagu kolm tundi, kui Annie taipas, et oleks aeg koju minna. Nad vahetasid telefoni numbrid ja Daniel võttis talle takso, kuigi maja ei asunud ültsegi kaugel, vähemalt Annie arust mitte, tema hõljus nüüd ju pilvedel.

Kui Annie koju jõudis istus Dean juba elutoas ja vahtis MTV'id. “Hey, kus olid?,” küsis ta pilku telekalt Anniele viies. “Jalutasin pargis,” vastas Annie lõbusalt ning sammus kööki, kus ta endale mahla valas, seejärel istus ta teisele diivanile ja jäi samuti telekat vahtima. Ta ei söendanud Deani käest küsida, et kus see ise hommikul oli, sest see ei olnud ju ültsegi tema asi.

Nad lösutasid terve see aeg teleka ees kuni James ja Laura tulid. Kokka ei olnud päev otsa olnud ja sellepärast tellisid nad endale Hiina toitu. Kõik sõid neljakesi köögis ja rääkisid päeva asju, Annie jättis Danieli mainimata kuid rääkis, et oli pargis käinud ja pärast kohvi joomas (ta jättis mulje nagu oleks ta seda üksi teinud) . Kõigil oli hea tuju, kuid kuidagi vaikne oli ilma Clausita, seda märkasid nad kõik.

Lõpuks kui kohvi ja söök otsas olid mindi oma tubadesse. Annie helistas emale ja isale, ta lobises nendega paljust ja kaua. Lõpuks kui ta kõne lõpetas, oli ta nii väsinud, et vajus kohe sügavasse unne.

Pealkiri: Re: New York, New York 16/11/2008, 21:30

Endiselt ebaloogilisustega, aga endiselt hea.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Mõned kirjavead olid, aga muidu super Razz

Pealkiri: Re: New York, New York 16/11/2008, 21:39

minee, ma vihkan seda kahekümne aastast
nagu tõeliselt, :d
ma ei suuda, mu sõbrannal on ka teema kellegiga ja siis ma vaatasin just ta reiti, ja ta on ülirõve :D ja siis õõh, ma kujutan seda sellena ette.
kuule, aga jutt on tegelt ikkagi super, suva, et seda danieli (olivist(a) ) vihkan

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

brittt, ta ei ole kole ! Very Happy

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

uus osa siis , suht mõtettu (a)

flower

sorry, kui kirjavead on

Neljapäeva hommikul ärkas Dean taas selle peale, et tema telefon vibreeris kuskil põrandal, ta ajas ennast püsti ja võttis kõne vastu. Helistajaks oli James, poisi isa. “Mis magad nii kaua,” lausus ta pojale teiselpool toru naerdes. Kell on juba kümme. Dean irvitas sarkastiliselt ja küsis: “mis tahad nüüd siis?” “Niisama, igav oli,” vastas James naerdes. Talle meeldis poegadele vahepeal helistada ja neid närvi ajada, ta ise oli tööl ja tal oli igav. Dean pobises midagi “vihaselt” ja lülitas siis telefoni välja. Selle tõttu ei saanud päev otsa ka Clara teda kätte, kes oli juba päris vihane...

Annie ärkas, sest päike ajas nina sügelema. Ta haigutas ja sammus siis WC'sse, seejärel ennast pesnud ja siis uued riided selga pannud sammus ta kööki. Seal ei olnud kedagi. Tüdruk tegi endale võileiva ja valas siis mahla, seejärel istus ta diivanile jäädes telekat vaatama. Umbes pool tundi hiljem liitus temaga ka Dean. “Wow, ta on nii ilus,” mõtles poiss aga pühkis need mõtted siis peast ning jäi Top Geari kordust vaatama. Annie märkas, et Dean teda imelikult vahib, siiski ei teinud ta sellest väljagi sest tema mõtted keerlesid hetkel vaid Daniel ümber.

Kell hakkas juba viis saama, kuid Dean ja Annie vaatasid ikka veel telekat, vahepeal vahetades mõne komentaari mingi filmi või saate kohta.

Viis läbi jõudsid ka James ja Laura. “Lähme kinno,” lausus James lõbusalt kui oli mugavamad riided selga pannud. Teised olid väikse mõtlemise peale nõus. Annie oli eriti nõus, aga ta ei tahtnud liiga innukas näida. Laural ja Anniel läks sättimisega aega, James ja Dean ootasid neid juba liftis, James hoidis jalga ukse vahel. Lõpuks naised saabusid, Dean ehmatas, tõesti ta võpatas, sest Annie nägi väga kena välja, seda ta ei hakanud aga ütlema. James tegi küll märkuse, nii Laurale kui ka Anniele, et nad näevad kenad välja. Laura naeratas enda mehele ja suudles teda. “Nii armas,” mõtles Annie ja tema mõtted läksid kohe Danielile.

“Mis mul viga on?,” muigas ta mõttetes ja sammus siis liftist välja. Nad võtsid takso, sest teise autosse nad ei mahtunud ja mahtuniversaal oli Clausi käes. Dean ja Annie said kuidagi heale jutujäriele, Annie rääkis temaga nagu vennaga, enam ei olnud tal mingeid muid tundeid poisi vastu, nagu alguses olid olnud. Dean aga hakkas Anniest lootusetult armuma.

Lõpuks jõudsid nad kinno ja koos suudeti otsustada, et minnakse Step Up 2 vaatama. Anniele tohutult meeldis esimene osa ja ta oli õnnelik, et sai teist osa Ameerika kinos vaadata. Nad sõid palju popkorni ja jõid täiega kokat. Annie nautis täiega olekut, see oli täpselt nagu filmides, niisama lahe ja äge.

James jäi filmi ajal magama, see tegi Anniele ja Deanile täiega nalja, nad ei suutnud naermist lõpetada ja sellepärast läksid nad kiirelt saalist välja, et teisi enda kõvahäälse naermisega mitte segada.

Dean vajus väljas vastu seina ja lausus: “ma ei viitsigi enam tagasi minna, suitsu tahad teha?” Annie noogutas ja nad väljusid kinost, et suitsu teha. Dean andis enda pakist ühe Anniele ja vaikides jäid nad suitsu tegema. Nad ei viitsinudki sisse minna ja istusid niikaua kino trepil kui James ja Laura tulid.

Koos arutati filmi üle (Laura kinnitas, et nad kahetsevad, et enne lõppu lahkusid ) ja sõideti siis lõbusas tujus koju tagasi. Kell oli juba palju ja Annie suundus oma tuppa, Dean taipas alles nüüd enda telefoni sisse lülitada, kohe oli tal kaks närvilist sõnumit Claralt. “Oh fuck,” mõtles poiss ja topis endale uuesti jalanõud jalga, kiirelt võtis ta takso ja kihutas Clara juurde. Annie istus natuke netis ning vajus siis sügavasse unne. Tema unenäod olid sel ööl väga imelikud, kuid hommikul ei mäletanud tüdruk nendest midagi.

Reedene päev läks kiirelt, Deani ei olnud päev otsa kodus. Kui ta lõpuks õhtul saabus luges Annie voodis ingliskeelset raamatut. Kell ei olnud veel siiski palju. “Pane riide,” lausus Dean lõbusalt tüdruku toa uksevahelt, “me lähme välja.” “Oh, lahe,” mõtles Annie, tal oligi toas istumisest kopp ees. Ta meikis kiirelt ja pani selga laheda teksaseeliku, jalga madala kontsaga kingad ja peale topi, selle peale omakorda õhuksese kampsuni. Ta tegi enda peegelpildile silma ja lahkus siis toast.

Dean ootas teda all liftis. “Valmis”, lausus Annie innukalt ja asus lifti. “Kuhu me siis lähme?,” küsis ta kui nad alla sõitsid. “Ühte korterisse,” vastas Dean lõbusalt, “seal on pidu.” “Mis sorti pidu,” mõtles Annie aga ei hakanud seda küsima. Ta teadis vastust niigi.

Kui nad korterisse olid jõudnud, veenuds Annie, et tema mõtted osutusid tõoks. Siiski oli ta üllatunud. Keegi ei olnud maani täis ja ei toimunud mingit läbusatamist. Mõned istusid diivanil ja rääkisid, teised tantsisid rahulikult keset tuba. Eestis oli olukord küll palju hullem olnud. Annie naeratas rõõmsalt ja võttis ühel vabal toolil istet. Dean surus talle kätte siidri ja kadus ise siis kuskile teise tuppa.

Kui tüdruk oli natuke aega üksi istunud ja rahvast silmitsenud, isuts tema juurde üks poiss. Annie rüüpas siidrit ja vaatas talle korraks otsa. Poiss istus ühe hetke ja vajus siis järsku Anniele õla peale. “Hey,” lausus Annie, korraks ärritudes ja tõmbas ennast eemale. Hetk hiljem oli poiss maha prantsatanud ja hingas rahulikult. “Jobu,” mõtles tüdruk ja tõusis püsti, kui sellest toast minema läks.

Ta vaatas korteris ringi, mis ei olnud eriti suur ja tundus, et see kuulub poisile. Annie leidis Deani köögist lauataga istumast ja mingite tüüpidega rääkimast. Tema ees oli purk õluga. “See on Annie,” lausus Dean lõbusatatult, kui käega Annie poole suunas. Annie ei viitsinud enam siin peol olla. Igav oli. “Dean, kas me saaksime korraks rääkida,” lausus ta poisile ja vaatas teda küsivalt.

Muidugi, vastas Dean ja haaras enda õlu, kui Annie juurde seisis. Annie sammus köögist minema jäädes seisma vahekoridori. “Ma ei taha siin enam olla, ma lähen koju,” lausus ta Deanile, “anna andeks.” Dean seisis korra ja vaatas Annie poole, kui siis lausus: “ma tulen sinuga.” “Ei, sa tõesti ei pea tulema,” vastas Annie, “jää peole.” “See ongi igav pidu,” muigas Dean ja sammus siis korterist minema. Annie naeratas endamis, kehitas siis õlgu ja kiirustas poisi järel minema.

Maja ees vaikisid nad mõlemad, kuid Dean peatas käega takso. Ta lasi Annie enne istuma ja istus siis ka ise. “Niiet koju siis?,” küsis ta tüdrukult ja tõmbas ukse kinni. “Kui meil midagi muud teha ei ole,” vastas Annie naeratades ja vaatas Deani poole. Dean keeras pilgu ära, sest ei suutnud Anniele otsa vaadata, kui tüdruk nii armsalt naeratas.

“Me võime kinno minna või ..” Dean ei osanud lauset lõpetada ja kehitas siis õlgu. Annie muigas. “Me oleme New Yorgis, siin on alati midagi teha,” lausus ta teadjailmel. Dean kehitas ikka õlgu.
“Lähme siis parem koju,” nõustus Annie ja Dean noogutas, kui taksojuhile aadressi ütles.

Linnas olid ummikud ja sõit venis. Annie jaoks oli see hea aeg aknast välja vaadata ja linna imetleda. Deani jaoks oli see aeg magama jääda.

Umbes nelikümmend minutit hiljem jõudsid nad maja ette ja Annie raputas Deani üles. Dean viskas juhile raha ja kiirustas siis taksost välja, Annie samuti.

Sel hetkel, kui nad liftiga korterisse sõitsid piiksus taskus Deani telefon. “Ma pean Clara juurde minema,” vabandas ta, kui nad olid korterisse jõudnud ja Dean sõitis taas alla. “Tsau,” lausus Annie ja maandus diivanil, lülitades telku sisse. Tema mõtted uitasid ringi ja varsti jõudsid need ikkagi Danieli juurde. Annie silmitses kella. See näitas alles 20.14. “Kas helistada talle või mitte?,” see oli uus mõte mis teda kummitama jäi. “Kui ma talle helistaksin jätaksin mulje nagu ma olen temast väga huvitatud. Mida MA muidugi olen, kuid tema ei pea seda ju teadma. Kui ei helista..siis ÄKKI ei näe ma teda enam kunagi??”

Tüdruk oli isegi nii mõtetes, et ei pannud alguses tähelegi, et tema telefon heliseb. Kui ta lõpuks aru sai, vaatas ta ekraani värisevate kätega. “Daniel,” seisis seal. Tüdruk vajutas rohelist nuppu ja asetas telefoni kõrvaäärde. “Hallo,” lausus ta rahulikult, kuigi tegelikult oleks ta tahtnud karjuda. “Tsau,” lausus mahe mehehääl teiselpool toru. “Daniel siin.” “Ega liiga hilja ei ole helistamiseks?,” küsis ta seejärel. “Ei, ei ole,” vastas Annie, kes oli diivanilt püsti tõusnud ja sammus nüüd mööda tuba ringi. ”Aga liiga hilja väljakutsumiseks?,” küsis Daniel seejärel. Annie vajus nüüd diivanile ja sulges silmad. “Uu, Annie,” lausus Daniel mõne hetke pärast. “Oih,” hüüatas Annie, kes oli vastata unustanud. “Ei ole.” “Tore,” lausus Daniel, “kas tulen sulle järgi?” Annie ütles Danielile maja numbri ja jooksis siis enda tuppa, kus kohe peegli ees seisma jäi ja enda meiki kohendama hakkas.

Ta vahetas ka pluusi alateadvuslikult seksikama vastu ja sättis soengut. Siis sammus ta elutuppa tagasi ja sulges teleka ning jõi rahunemiseks veidike mahla. “Uskumatu, ta helistas,” mõtles ta rõõmsalt, kui lifitga taas alla sõitis. Maja ees püüdis ta rahunenda ja seda ebameeldivad värinat endast välja suruda.

See õnnestus tüdrukul kohe, kui Daniel astus välja taksost, mis maja ees peatunud oli ja Annie poole sammus. Nüüd olid tüdruku jalad lihtsalt nõrgad. “Tere,” lausus Daniel ja suudles Anniet põsele. Annie naeratas ja suunas pilgu alla, sest seal võis hetkel liiga ihaldav leek põleda, mida ta ei tahtnud, et Daniel näeks. “Kuhu me siis lähme?,” päris tüdruk ja hakkas sammuma, sest Daniel oli seda tegema hakanud. Nad ei istunud siiski enam taksosse. Saladus, kuid mitte kuskile kaugele, muheles Daniel, kui pilgu Anniele kinnitas. “Sa näed väga kena välja,” lausus ta häbelikult. “Sina samuti,” vastas Annie liiga kiiresti ja sellepeale hakkasid nad mõlemad naerma.

“Siin see ongi”, lausus Daniel järsku, kui oli seisma jäänud. Annie vaatas vasakule. Nad seisis imeilusa restorani ees. “Me lähme sööma?,” päris ta, kui Daniel ukse avas.
“Ei midagi erilist, kuid jah, sööma,” vastas Daniel muigega, kui Annie jaoks ust lahti hoidis.
Annie naeratas, tal oligi kõht tühjaks läinud. Tüdruk sisenes restorani, kus neid tervitas smokingus mees. Ta juhatas noored lauda ja ulatas neile menüüd. Annie tänas meest ja avas siis menüü.

“Mida sa siis sooviksid?,” küsis Daniel mõne aja pärast, kui menüü kõrvale asetas. “Mida sina võtad?,” küsis Annie, sest ei olnud suutnud veel otsustada. “Austrid ja veini,” vastas Daniel, tema oli harjunud sööma sellist toitu. “Umn,” lausus Annie peaagu sosinal. “Ma võtan siis sama.” Ta ei olnud kunagi austreid söönud, mida ta nüüd kahetses. Ta ei kujutanud ettegi mida neist oodata. Kelner saabus nende laua juurde ja Daniel ütles talle tellimuse. Vein saabus kohe. See valati neile pokaalidesse. Annie naeratas, kui seda rüüpas. “See on tõsiselt hea,” lausus ta mehele ja rüüpas uuesti. Mu lemmik, lausus Daniel ja rüüpas samuti ühe sõõmu.

“Sul on nii kena naeratus,” ütles Daniel järsku, kui märkas Anniet naeratamas. Annie punastas ja viis pilgu korraks eemale. Ta ei teadnud kuidas mehele vastata.
“Millega sa siis kooli kõrvalt veel tegeled?,” küsis ta varsti, kui oli taas veini rüübanud. “Õpetan lapsi,” tunnistas Daniel, ”korvapalli mängima.” Annie naeratas jälle. Daniel muutus järiest täiuslikumaks.

Nüüd toodi ka nende austrid ja Annie silmitses neid hetkeks kulm kortsus. Daniel muigas. “Ära karda, need on head,” lausus ta, kui ise aeglaselt sööma asus. Annie naeratas kartlikult, kui samuti sööma asus.

“Polnud ju sugugu hullud?,” küsis Daniel naerdes, kui nad taas tänaval olid ja jalutasid. “Mitte just kõige paremad, aga käivad kah,” tunnistas Annie ja hakkas samuti naerma. Nad jalutasid natuke vaikuses, kui Daniel Annie käe enda kätte võttis. Annie süda sulas, kui Daniel talle otsa vaatas, justkui küsivt, et kas võib. Annie noogutas kergelt ja nad jalutasid nii edasi.

Nad jalutasid veel kaua, rääkisid maast ja ilmas, kui lõpuks Daniel Annie koduni ära saatis. Annie seisis, süda väga kiiresti löömas, kui Daniel tal ikka käest hoidis ja alla, tema poole vaatas. “Okey, tsau siis,” lausus noormees kohmakalt ja liikus kiirelt Annie suu juurde, kui teda suudles. Annie jalad läksid nõrgaks, kui ta teda vastu suudles. Siiski suutis ta püsti jääda. Kuigi suudlus kestis vaid mõne hetke, tundus see Anniele igavikuna. “Head aega,” lausus ta vaikselt, kui ustest sisse jalutas. Daniel naeratas ja keeras ennast samuti ringi ja jalutas aeglaselt kodu poole.

Liftis vajus tüdruk õnnest vastu seina. Tema näol püsis ikka veel totakas, armunud inimese naeratus. Lifti uksed läksid lahti ja tüdruk sammus aeglaselt seal välja. “Hey, kus kolasid?,” katkestas Laura rahulik hääl tema unelmad. “Jalutasin ja käisin söömas,” tunnistas Annie, jättes jälle Daniel mängust välja. “Ma, ma lähen riideid vahetama,” kogeles ta ja läks siis, peaagu joostes enda tuppa. Laura muigas, ta ei märganud midagi kahtlast. Ta oli lihtsalt õnnelik Annie üle, et tüdruk endale ise siin tegevust leidis. “Tsau,” lausus Dean, kes enda toa uksel kõlkus. Annie karjatas ja libises, õnneks sai ta tasakaalu tagasi. “On kõik korras?,” küsis Dean murelikult, “sa käitud veidralt” Annie manas rõõmsa näo ette ja lausus: “muidugi, sa lihtsalt ehmatasid mind.” “Ma ei teadnud, et sa juba kodus oled.” “Jah, minu süü,” muigas Dean. “Head ööd siis.” “Jeah,” jõudis Annie veel lausuda, kui Dean juba enda tuppa oli kadunud. “Head ööd.” Nüüd sai ka Annie rahulikult enda tuppa minna. Ta ei jõudnud riideid vahetadagi. Lihtsalt vajus voodile ja uinus kõige ilusamate mõtetega Danielist.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Üüü.

Ei, hea tegelt. :)
Mulle meeldivad need mõnusad pikad osad. :)
Aga see Daniel ei meeldi mulle ka... mai tea, miks. Very Happy

Kuid ootan sellegipoolest uut ja... Annie PEAB uuesti Deani poole vaatama hakkama. muidu pole aus. Very Happy

Ootan uut. Wink

Pealkiri: Re: New York, New York 18/11/2008, 22:06

Jah, meile ei meeldi Daniel
aga jutt meeldib ja seda ma armastan, et sellel on nii pikad osad
kunagi pane siis uus osa ka eksjuu :) :)
luvv , see on liiga hea.