Ainult üks

Tere,otsustasin ka natuke kirjutamisel kätt proovida:) ammu ei ole kirjutanud midagi nii et võib olla ei õnnestu aga jahh ootan kommentaare

Ma olen siin maailmas olnud juba 15 aastat.Ennem elasin justkui sinises maailmas,ma ei näinud kurbust ja valu,kuid nüüd ma näen seda...Ma olen justkui alati kõigile olemas ,ma olen nagu osa oma kallite inimeste elust ja nad ei kujutaks ette elu ilma minuta,kuid samas olen ma nii iga päevane ja rutiine osa,et nad ei märkakski kui ma kaoksin,vähemalt nii ma tunnen.
Ma armastan armastust,kuigi ma ei ole seda ealeski tundud ,saan ma ikkagi aru ,mis tunne see on.
Mul on sõbrannad ,kes on head ja mulle kohutavalt kallid :) Kuigi ma olen ka neilt väga haiget saanud.Võib-olla on mul armastusest elus väheseks jäänd,ma vajan armastust enda ümber ,kuid ma leia seda ,justkui see ei oleks mulle loodud.Mul jääbki ainult loota ja oodata ,et kunagi saan ma seda ka reaalselt tunda.

Uksekell helises ,ma jooksin ennast kohendades ukse juurde.,,Tsaukiiiiiii,,-karjus mu parim sõbranna mulle suhteliselt kõrva .,,Tsaukii,,vastasin samaga ning me tegime ühe suureee kallistuse.,,Uiii sa oled nii hott :),, ütles mulle Mari(mu parimsõbranna nimelt ),,Noh ,ikka linna minek ju ,, Me naeratasime üksteisele .Ma haarasin oma koti ning läksime koos uksest välja.
,,Noh ,kuidas läinud on?,,-küsisin ma ,et ta räägiks mulle midagi põnevat oma seiklustest.
,,Ahh ,mis seal ikka.Normaalselt suht.Aga mul sulle ikka nii palju rääkida,,
Nii me siis läksimegi koos linna poole kahkesi tema räägib ja mina kuulan,nagu see suhteliselt alati on,mida ma ikka räägin mul ei ole selliseid sündmusi nagu temal.

Pärast mõnda aega jalutamist avastasingi juba et me oleme vanalinna jõudnud,aeg läks küll väga kiirelt.Suudusime kohe Raekoja platsile ,et jõuluturul veits rinig käia.Vaatasime väikseid armsaid putkasi ja arutasime müügil olevatte asjade üle.Nagu alati nägi mu sõbranna väga kena ja ilus välja,nii et temaga on linnas lausa julm käia,sest kõik pilgud jäävad temale peatuma,ning muidugi on ta selle üle väga õnnelik.Ma keerasin just järgmise putka juurde ,kui ma avastasin ,et teda enam minu kõrval ei ole.Ma vaatasin ringi ja ma ei näinud teda. ,,Mis asjaaa,, pomisesin oma ette,ohkasin korra ja läksin teda otsima.Kammisin enda meelest terve jõuluturu läbi,mittekuskil teda ei olnud.Pomisesin omaette pahaselt ja proovisin helistada,ei vastanud. Mis mul siis üle jäi käisin omaette ringi mööda jõuluturgu ja mõtlesin ,et äkki ta suvatseb ikka tagasi tulla. Ma jalutasin suhteliselt aeglaselt ja vaatasin hoolega ümbrust ,et ma juhuslikult teda maha ei magaks. Nii ma siis jalutasin hoolega vaadates ringi ,aga muidugi ma ei vaadanud kuhu ma astun nagu mul kombeks on.Niisiis ma astusin kõige libedama koha peale üle terve Raekoja platsi ja libisesin suure hooga kõhuli otse kellegi jalgade ette.

,,Auchh,, oli küik mis ma öelda suutsin.Ma kuulsin,et see keegi kelle ees ma pikali olin hakkas vaikselt naerma. Ja nägin poisi kätt oma silmade ees ma haarasin sellest kinni ja vaatasin üless,ja ohhh kui armas ta oli. Tal olid tumepruunid silmad,tumedad juuksed ja ta naeratus,hea et ma uuesti käpla ei käinud.Ta haaras mu püsti ,naeratas siis korra ja ütles,,Järgmine kord ole ettevaatlikum;)Muide ma olen Markus ,, Noogutasin ,naeratasin ja ütlesin,,Äitäh,et aitasid ,ma olen Elisabeth muidu,, Ta naeratas oma pimestavat naeratust ja noogutas.Järsku tuli keegi ta seljatagant ja ehmatas teda. Mõlemad poisid hakkasid naerma.,ning ta sõber ütles,,Mis sa sebiid siin ,, Markus muheles veits ja togas küünarnukiga oma sõpra. ,,Karl olen mina ,, tutvustas ta ennast,,Ma juba ütlen ära ,et ole kena ja anna Markusele oma number ,, Ma naersin,ning nägin Markuse näost,et tal oli vöga häbi. ,,Eks ma ikka võin anda,,naeratasin ja võtsin telefoni temalt vastu ning kirjutasin oma numbri.Markus naeratas mulle eriti armsalt ning nad hakkasid sõbraga liikuma.Markus veel lehvitas mulle selja tagant.

Lõpuks leidsin oma sõbranna ka,ta vaatas kuuse all koos mingite poistega tähte.Hakkasime tagasi koju minema ,ning rääkisime terve tee oma juhtumistest.KOju jõudes viskasin voodile ning mõtlesin,kas lõpuks tõesti täitub mu unistus,kas lõpuks hakkavad mu soovid täiede minema ja kas lõpuks on võimalus ,et ma muutun kellelegi tähtsamaks kui miski muu.Nende mõtetega jäin ma magama ning hommikul ärgates avasasin et mul on sõnum.
...Tsauki,Äkki tuleksid minuga kinno ühte eriti ägedat filmi vaatama.
Markus...

Naeratasin oma telefonile ning saatsin vastu,et muidugi olen ma nõus.
Sättisin ennast,tegin meigi ning panin selga kenad riided.Astusin välja ,ning olin kino poole teel.Jõudsin täspelt kokkulepitud ajaks kohale,kuid see keda ma nägin ei olnud sugugi mitte Markus vaid keegi keda ma ei mõelnud just täna kohata.Keegi ,kellese ma olin kiindunud ilma et meil midagi olnud oleks ja keegi kes ütles suhteliselt välja, et minusugust ta ei taha,kuigi ta tundus mind siiski sallivat,said ma ometigi temalt haiget.Ja nüüd seisis ta seal ,just täna,kuigi ma näen teda iga päev koolis,oli ta just täna siin,samas kohas kus mina pidin kohtuma maailma armsama poisiga.

Heh
Nonii...
Kriitika poole pealt oleks siis kirjavead ja mõned väljendid, mis häirisid, aga muidu...
Sisu mulle meeldib
Seega - uut!

II osa
Ma otsustasin,et võtan julguse kokku ja lähen temast lihstalt mööda nagu oleks ta tühi koht.Muide ta nimi on Gert.Ohkasin südamest,kohendasin ennast korra,tõstsin siis pea kuklasse ja sammusin kino ukse poole.Gerdist mööda minnes ,ma ei teagi miks aga ma vaatasin talle sügavalt silma,ning tema vaatas vastu.Ma ehmatasin kergelt,sest ma nägin esimest korda elus selle poisi silmis kurbust. Ta hääl äratas mind üless,,Tsau,,-ütles ta.,,Ah..Jah tsau :),, -vastasin vapralt,,Mis sa vaatama lähed,,-küsisn temalt niisama jutu jätkuks.,,Niisama ootan sõpra,, Mõnda aega oli piinlik vaikus. ,,Oihh näed ma peaksin nüüd minema,Tsau,, teatasin talle.Ta noogutas ning ma läskin üli kiirelt temast eemale,pidi ta just nüüd välja ilmuma,mingi pärast tegi ta mu tuju pahuraks.

Nägingi eemal Markust seismas,ta paistis natuke häbelik.Suundusin kindlameelset tema juurde ja ütlesin võimalikult rõõmsalt tsau.Ta naeratas oma imeilusat naeratust ja vastas samaga.
,,Ma ostsin meile õudukale piletid,ma loodan et sobib,,-ütles Markus.
Mul jäi totakas irve näole,sest tegelikult vihkan ma õudukaid,vähemalt nende algust ,kuigi tegelikult ei ole ma kunagi veel ühtegi neist kartnud.
,,Muidugi,,naeratasin ning läksimegi saali poole.

Film möödus üsna tavaliselt ,vahepeal mulle tundus nagu ta käsi liiguks minu oma juurde aga siis võttis ta kiirelt selle ära ,ilmselt arvas tema ka ,et esimesel kohtamisel ei ole seda veel vaja.Pärast kino ütles ta mulle ,et saadab mu koju.Muidugi olin selle üle väga rõõmus ,sest ma nautisin tema seltskonda.Kodu uksees olles seisime lihstalt natuke aega üksteisele otsa vaadates ,siis ta naeratas ja ütles,,Ma arvan,et oleks aeg koju minna ,, Ma nõustusin ning me kallistasime.Jäin mõneks ajaks teele seisma ja vaatasin ,kuidas ta ära läheb.

Järsku kuulsin oma seljataga Gerdi häält,,Kes see poiss oli?,, Ma pöörasin ümber ja ta nägu oli mulle niii lähedal.,,Oli üks kutt,,-ütlesin ükskõikse näoga.,,Keegi meie koolist?,,-küsis ta edasi.,,Ei,ta käib TIK-is,, Get noogutas.,Kuule tegelikult tahtsin ma sinult midagi küsida,mu juures on täna pidu,äkki viitsid tulla,sul aint kõrval majani vaja käia ju,,. Vaatasin talle pikalt otsa,,Noh,ma mõtlen veel,kes tulevad?,, ,,Mari ,Pille jne,, . ,,Ahh kui Mari ,siis küll tulen ,,vastasin kerge naeratusega. ,,Okei jään sind ootama,,.

Õhtu poole helistas mulle muidugi Mari ja küsis ,kas ma lähen ka peole,ma ütlesin ,et Gert kutsus jah. ,,Ahaaaa,,venitas Mari telefonis,,Aga kuule saame siis tunni aja pärast kokku ja lähme koos sinna,, ,,Muidugi ,,olin nõus.Sättisin taaskord ennast ning asusingi teele,mis teele õigemini kaks sammu,sest Gert elab täpselt kõrval majas. Saime Mariga maja all kokku,ning sisenesime.Ma kujutasin juba ette ,mis seal peol sündima hakkab.

Ma loodan,et teile meeldib ka see jutt :).Praegu mulle tunudb ,et eriti lugejaid ei ole,nii et mai teagi kas ma peaksin jätkama või mitte?

Kordan EITC sõnu, lisan, et ülemised jutumärgid käivad shift + 2-ga ja punktide ja komade taga käib tühik
Sisu endiselt meeldib, kuigi veidi tüüpiline Ära nüüd ära ehmu, proovi parandada ning kirjuta uus

Selge ,eks ma siis üritan oma kirjutamisstiili parandada.Ärge siis väga pahandage kui ikka mõned tühikute,punktide ja muude värkidega asjad segamini lähevad.Üritan ikka ennast parandada :)

Nagu ma juba eelnevalt mainisin, ma oskasin täpselt ettekujutada, mis seal peol toimuma hakkab.Astusime välisuksest sisse, võin öelda, et maja nägi seest üsna jube välja, läksime trepist ülesse ning seisime ühe pruuni puust ukse taha. Mari lasi uksekella, kuulsime seest hullu lärmi ning üks meie klassivend Martin avas ukse.
,,Ohooo,Mari,jah ja eee... Elisabeth ka.Tere! ."
Mari vaatas teda õnnest särava näoga, mina aga lihstalt oma tavalise tülpinud näoga. Hea, et vennal mu nimigi meelde tuli. Kõik hakkasid läbisegi koridori liikuma, kallistasid peamiselt Mari, kõik , kes minu nime mäletasid tegid eriti õhulise kallistuse ka mulle, kuid neid inimesi oli väga vähe. Nagu ma mainisin, ma teadsin , mis seal peol toimuma hakkab. Mari nagu alati väga oodatud ja mina, noh, niisama vahtisin ringi. Muidugi olid kõik pidulised seal maani täis, mõni niisama vedeles maas. Suundusingi siis Mariga diivanile istuma. Maril oli muidugi palju tegemist poistega. Seekord oli ta kaine nii et ta kantseldas neid poisse seal üsnagi. Mina nagu alati vaatasin niisama pealt , kuidas teised lõbutsevad. Ma ei armasta joomist ja ilmselt ei hakka ka seda kunagi armastama.

Olles mõndaaega niisama istunud, nägin , et Gert tuleb kuskilt tagatoast välja. Ausalt öeldes olin ma isegi unustanud, et see tema pidu ikkagi on. Tal oli ääretult totakas naeratus näol ning ma mainin, et ta võib juua ükskõik kui palju, ajab ta ikka üsna normaalset juttu. Ta loivas diivanile ja istus minu kõrvale.
,,Tere, Elisabeth, kuidas läheb?"
,, Suhteliselt hästi.Endal?"
,, Normaalselt. Miks sa ei joo?"
,, Miks ma peaksin? Mulle ei meeldi"
,, Miks?"
Viimase küsimuse peale pöörasin pea ja hakkasin lihtsalt telekat vaatama. Ta küsib iga asja peale miks, ma tõesti ei oska selle vastata. Mõnda aega oli ta lihstalt vait, kuid muidugi ta ei suutnud seda väga kaua ning suundus teisetega kaarte mängima.

Aeg möödus üsna kiirelt. Vahepeal käisin niisama mööda tubasi ringi ning vahepeal, kui Maril aega oli, siis rääkisime omavahel lihtsalt juttu. Mõne aja pärast loivas meie juurde Martin.
,,Ouu, kas keegi viina tooks juurde?"
Kõrval toast tuli Gert oma nö,, jooksuga" kohale, mille jooksul ta vähemalt paar korda käna käis.
,, Mina, mina tahan tuua!" teatas ta rõõmuga.
Martin hakkas naerma ,, Mari äkki lähesid temaga kaasa?"
,, Noh, ainult sel juhul kui Elisabeth ka tuleb"
Kõik vaatsid mulle otsa.
,, Mis mul üle jääb, lähme siis "
Hakkasime vaikselt riidesse panema, just nimelt vaikselt , sest Gert oma olukorras kiiremini ei suutnud. Viimaks otustas Martin ka, et tema peaks ikka kaasa tulema, sest äkki veel valime vale viina.

Hakkasimegi siis poe poole keset ööd liikuma. Mari ja Martin ajasid juttu, meie Gerdiga niisama jalutasime. Ostukorv laeti Martini poolt paksult alkohoolseid jooke täis. ,, Gert, sina maksad," ütles ta.
Jäin Gerdiga kassa juures seisma: ,, Sul ikka raha on? " küsisin. Ta rebis oma püksitaskust 500 sajase välja ja naeratas võidurõõmsalt. Läksin siis terve laadungiga kassasse, muidugi dokumenti ei küsitud. Panin joogid kotti ja küsisin Gerdilt : ,, Kus Mari ja Martin on? "
,, Mina ju ei tea," vastas ta üsna ükskõikselt .
,, Mhh, oota siin siis,"
Kammisin terve poe läbi, mitte kuskil neid ei olnud. Ilmselt kaks tuvikest jalutasid kuskil mujal kahekesi ringi. Ohaksin omaette. Läksin tagasi Gerdi juurde ja teatasin , et Marit ja Martinit ei ole.
,, Aa, no siis hakkame koju minema, " teatas Gert.
Noogutasin ja hakkasime liikuma, tee peal võttis Gert viina ning hakkas südamerahuga alla kaanima. Olime kuskil 20 minutit käinud kui Gert järsku mu käest kinni võttis.
,, Mul on nii paha, " ütles ta ,, Anna käsi, ma ei seisa püsti. "
Hoidsin siis teda kinni. Ta oli ikka üsna kõvasti tuikuma hakanud. Mul oli käes suur jooke täis kott ja ma pidin hoidma suurt possi püsti, sest ta hakkas üha rohkem mulle peale vajuma. Mõtlesin endamisi, et issand , kas ma ültse jõan temaga koju välja. Telefon oli ka tuppa jäänud. Gert tuikus aga iga hetkega rohkem, mu käsi oli väsinud ja ma kartsin väga, et niimoodi jääme veel politseile vahele.