Lihtsalt (2 Lühijuttu)

Ma ei osanud neid kusagile mujale panna, seega loodan, et see on parim koht... Mõlemad on aastast 2007

Esimene:

Ta kõnnib mööda lumist metsa. Ta ei tea kuhu ja ega teda eriti ei huvitagi. Ta lihtsalt kõnnib, on juba pikalt kõndinud, kuid teel nagu ei tulekski lõppu... Ta teab miks see nii on. See on nii, et ta saaks ümber mõelda, kuid ta ei tee seda. Ta on jõudnud selgusele, mida ta tahab. Ta teab… See on tema tee paradiisi. See on tema lahendus. Ta lihtsalt ei oska teistmoodi. Ta on üritanud, aga enam ei suuda. Pole lihtsalt jõudu. Ta kõnnib ikka veel, nagu otsiks midagi. Ta teab, et ta ei leia seda enam, enam ei ole lihtsalt võimalust. Kõik mis oli, on olnud ja midagi ei tule enam ees. Ta on sellega leppinud. Lihtsalt laseb sel kõigel minna, nii on kõigile parem… Risttee. Enam ta ei kõnni. See on kõrvaline tee, kedagi ei kõnni seal. Ta laskub põlvili ja vaatab taevasse. Lund on hakanud vahepeal sadama, kuid ta ei tunne seda. Ta ainult näeb. On vaikus, mitte midagi ei ole kuulda. Isegi puud ei kohise. Kurdistav vaikus. Ta võtab taskust valge vihikulehe. Sama valge kui kõik see mis tema ümber on. Ja jälle on ta erinev, kõik on valge, kuid tema. Tema on see must täpp seal ühesuguses valges kohas. Varsti ta enam seda ei ole. Ta teab ka seda. Varsti on tema riided kattunud lumega, mis teeb temagi ümbrusega sarnaseks. Veel oleks aega umber mõelda, kuid ta ei tee seda. Ta ei mõtle lihtsalt enam, kuigi peaks. Peaks mõtlema inimestele kes temast maha jäävad… Kuid tal ei ole enam isegi meeles, kes need olid. Või ei? Tundub et siiski on, kuna ta nutab. Ta mõtleb vaid ühele inimesele, sellele kõige tähtsamale ta elus ja ometigi ta teeb seda. Verd tilgub valgele lumele ja paberilehele tema käe all, paberilehele, millel on vaid üks sõna „Andesta...“ Ta teab, et see kellele need mõeldud on saab sellest aru, et need temale on. Ta teab ka seda, et too inimene ei saa kunagi aru, miks ta seda tegi. Ta teab, et see mis ta praegu tegi võib olla suurim viga tema senises elus, kuid samas see nii ei tundu. Ta suleb silmad ja tal hakkab soe...





Teine:

Ta istub jälle siin müüril. Iga päev, olenemata ilmast on ta siin. Ja seda absoluutselt iga päev kella 5 ja 6 vahel, kuigi jah, peab tõdema, et seda vaid argipäeviti... Tema näol on veidi nukker ja tõsine ilme ning ta vaatab tühjal pilgul kaugusesse.. Elu on kiire, mitte ühelgi möödaruttavatest inimestest ei ole aega ega ka tahtmist talle tähelepanu pöörata. Mitte keegi ei tea, mis tunne on neiu südames. Tema vaatevälja ilmub üks suhteliselt purjus mees, kes koperdab prügikasti otsa ja laseb lendu paar rämedat vandesõna. Tüdruk ei keera isegi pilku. Tal on siiralt kahju nendest inimestest, kes elus enam midagi head ei leia ja oma elu lihtsalt maha joovad, kuid ta teab, et võibolla, lihtsalt võibolla liigub ta ise täpipealt samas suunas. Kõrvalt vaadates ei tundu tema elu raske, kuid ega see kerge kah pole. Mõnikord tundub talle, et ta dramatiseerib üle, et võibolla polegi kõik nii halb nagu talle tundub... Tal on ju ikkagi kodu, armastav ema, usaldusväärne sõbranna ning inimene, kelle kõrval ta võiks kogu oma elu veeta, aga midagi on siiski valesti. Ta vihkab oma kodulinna, enda sünnipaika.
Üle kõige tahaks ta elada linnas, mida hetkel silmitseb, kuid ta teab, et see pole võimalik... See pole lihtsalt võimalik ja tüdruk on kurb. Oma kodulinnas tunneb ta end ebamugavalt, üleliigselt, kuid siin... Siin teda ei huvita. Nagu Terminaator laulab "Suures linnas meid ei tunta veel" Vaikselt voolab pisar üle neiu põse, ta peidab näo kätesse ning puhkeb nutma. Mõne aja pärast nuuksed vaibuvad ja ta tõstab pea. Vaikselt kuivatab tüdruk silmad ja naeratab "Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks" käib tema mõtteist läbi. See on lause, mis hoiab teda ärkvel. Ta ei tohi näida nõrk, selle võtmeks on "Keep smailing" see aitab alati. Tuleb näida positiivne, ükskõik, mis su sisemuses toimub. Alles siis, kui ta on üksi ja kedagi pole nägemas, laseb ta end täielikult vabaks. Nii nagu juhtus mõni hetk tagasi. Ta vaatab alla linna poole ning sügisõhtune tuul mängib tema juustega, kuid näib, et ta isegi ei tunne seda. Kirikukellad löövad kaks kord kusagil - kell on pool kuus. Poole tunni pärast ta tõuseb ja kõnnib alla, tagasi suurlinn kisa ja kära sekka, mida pole siia üles kuulda, küll aga on tunda. Tüdruk toetab selja vastu majaseina ja vaatab taevasse. Seal särab eredalt põhjanael ning lendab lennuk. Neiu turtsatab, talle tuleb meelde aeg, mil ta oli valmis andma ära terve oma elu siin - Eestis, selleks, et saada ühe suure raudlinnu peale, mis viiks ta siit ära tundmatule maale. Mõne aja pärast on lennuk kadunud ja tüdruku ilme täpselt sama läbitungimatu kui varem. Aeglaselt tõuseb ta püsti ja kõnnib minema. Jõudes treppideni, ta seisatab ning silmitseb tuldud teed. On vaikne... Allapoole minnes silmab ta umbes 5-aastaseid kaksikuid, kes mängivad ennastunustavalt. Tüdruk naeratab ja kõnnib edasi. Ta kõnnib vastu pikemat kasvu noormehele, kes paistab kedagi ootavat. Kui nooruk tüdrukut silmab, väreleb tema suul kerge naeratus. Tüdruk heidab oma käed ümber tema kaela ja sosistab "Kas tead... Elu on ikkagi ilus..."

See oli lihtsalt mõttevälgatus... Enne kirjapanekut mängis see ennast mu silme ees läbi, paljud detailid on puudu... Tegevus on liiga ruttav. Oleks võinud pikem olla, aga jah... Sorry kirjavigade pärast :)