Mike Goldwin. ( 120. osa)

MIKE GOLDWIN

1. Osa.

Mike Goldwin hukkus traagilises autoõnnetuses.

Eile öösel, 02.27, juhtus Castbridge´i kiirteel traagiline liiklusõnnetus, milles hukkus tuhandete noorte iidol ja lemmik, Mike Goldwin (21).
Õnnetus leidis aset hetkel, mil Mike oli lahkumas oma uue plaadi, „We Live 4ever” promoesinemiselt New Yorkis. Kui noormehe esinemine lõppes, oli meedia huvi tema vastu suur ning järgnenud võidusõidus paparatsode ja Mike´i sohvri (Daniel Creaps, 57) vahel kaotas D. Creaps auto üle juhitavuse ning Goldwini auto sõitis läbi piirdeaia. Auto rullus suure kiiruse tõttu üle katuse ning maandus paar meetrit sõiduteest allpool olevasse tihnikusse.
Goldwini ja Creapsi surm oli silmapilkne.
Õnnetuse täpsemad asjaolud selgitab ekspertiis.

Claire vaatas tummalt oma käes lebavat ajalehte ning tundis, kuidas kurgus pitsitama hakkab. Tüdruk ajas pea kuklasse ning tundis, kuidas silmad vesiseks muutuvad. Üksteise järel hakkasid suured, soolased pisarad mööda tüdruku põski alla veerema ning Claire avastas, et ta ei tahagi neid peita. Seekord pole nutmises midagi häbiväärset, kinnitas ta endale.

Tüdruk vajus toolile kössi istuma ning taas hakkasid tema kõrvu kostuma kõlaritest kostuvad mahedad helid. Mike laulis oma viimast laulu ning hetkeks turgatas Claire´ile pähe võimalus, et mees oma saatust ette teadnud oli. „And when I´m gone... you´ll never really agree, I know that... but that´s how things roll... this was my purpose in life...” laulis tüdruk vaikselt kaasa. Mike oli olnud tema iidol läbi aegade. Tema muusika, tema sõnad, tema ise...

Claire oli eile Mike´i isiklikult kohanud ja temalt plaadile autogrammi saanud. See kõik oli tüdrukul meeles nagu oleks ta seda tuhat korda läbi elanud. Mida ta teatud mõttes tegigi. Ta seisis seal, järjekorras, ja kui üks noor tüdruk tema eest ära astus, avanes talle vaade Mike´ile. Mees oli nii tõsine, kuid samas nii julgustav, reibas ja rõõmus. Tundus, nagu oleks ta väsinud olnud, kuid sellegipoolest oli ta lahke ja sõbralik. Tema mustad juuksed turritasid igas suunas ning tema näol oli näha väikeseid higipiisku. Mike kandis kulunud teksaseid ning lihtsat, räbaldunud T-särki, nagu alati. See kuulus tema imago juurde. Aga kui Mike´i ja Claire´i silmad kohtusid, nägi tüdruk noormehe silmis midagi kajastamatut. Üllatust ja samas ka headmeelt. Nagu oleks Claire tema vana tuttav. Mike oli viisakalt küsinud Claire´i nime, kui too oli mehele oma plaadi ulatanud. Ja see hääl, mis oli täpselt nii sügav nagu lauludes ning niisama pehme, nagu tüdruk oli ette kujutanud, paistis teda sulatavat. Kui Mike Clairile pühendust kirjutas, ei saanud tüdruk mehelt silmi. Noore tüdruku kiindumus...

Ja nüüd oli ta puha surnud.

Claire tõstis oma vesiste silmadega pilgu taas ajalehele ning silmitses artikli kõrvale pandud fotot. See oli Mike´i uue albumi kaanepilt. Pildil oli Mike taas oma mustade igas suunas turritavate juustega, kuid nendes oli paar heledat salku. Mike vaatas oma suurte pruunide silmadega unistavalt taevasse. Tema käed olid taskus ning kaugemal oli lindu lendamas näha. Linnu all oli kulunud tähtedega kirjas: Mike Goldwin: We Live 4ever. Milline iroonia, mõtles Claire tuimalt, et tema viimase plaadi nimi oli We Live 4ever.

Vaadanud veel korra ajaleheartiklit, kõndis tüdruk otsustavalt läbi halli esikusse, kus ta riietus seekord üleni musta. George oli talle tahtnud midagi näidata.

2. Osa

Claire lükkas lagunenud garaaþiukse üles ning astus tolmusesse ruumi. Koht, kus ta seisis, polnud just kõige säravam. Kõrgeid seinu katsid mitmed luitunud plakatid ja raamaturiiulid, millele oli rohkesti tolmu kogunenud. Garaaþi ühes otsas oli väike porine aken, kuid see oli ka kõik. Valgus, mis ruumi rõõmsamaks paigaks muutis, tuli neljast prozektorist, mis olid paigutatud garaaþi eri nurkadesse. Sellegipoolest jäi ruum natukene hämaraks ja jahedaks.

Claire tõmbas garaaþiukse kinni ning astus mantlit tihedamini ümber enda mätsides lähemale. Tüdruku silmad olid punased ning paistes ja ta nägu oli nukrapoolne, kui ta märkas lõpuks pooleldi auto all lamavat õlistes tunkedest meest, kes end auto alt välja veeretas.

„Tere, Claire, miks nii torssis nägu?” küsis mees end laialt naeratades püsti ajades. Tüdruk oli George´i tundnud kogu oma elu, kuid ikka pani teda võpatama mehe välimus. Tema valged, igasse suunda turritavad juuksed ja alatasa vaimustusest põlev nägu olid esmapilgul alati ehmatavad. George Trusthill nägi suurema osa ajast välja nagu Einstein.

Claire ei vastanud kohe vaid istus ühele keset ruumi seisvale taburetile. Kindaid aeglaselt käest võttes ning mantli taskusse pannes surus tüdruk oma kuivavast ja valusast kurgust välja vaevalised sõnad: „Mike Goldwin on surnud.” Neiu vakatas. Nüüd, kus ta oli seda valjult öelnud, tundus asi olevat lõplik.

„Lugesin, lugesin...” pomises vanahärra äkitselt ruumis ringi sebima ning oma asju ära panema hakates. Tema vaevatu olek tekitas Claire´is meelehärmi. Neiu oli mehele alati kõike usaldanud ning nad olid saanud absoluutselt kõigest rääkida. Isegi päevadest oli tüdruk Geroge´le enne rääkinud, kui oma emale... George pidi ju teadma, kui tähtis Mike Claire´ile oli.

„See oli lihtsalt tema teekond,” pomises mees edasi. „Sul on õigus olla kurb või pettunud, aga ma tahaksin sulle meenutada, et sa ei tundnudki teda õieti. Ta oli kõigest sinu iidol. Iidol, nagu on iidolid paljudel teistel,” seletas George oma kõrgele eale vastamata garaaþis edasi-tagasi lehvides ning erinevates sahtlites sobrades, neist vahetevahel midagi välja visates või siis jällegi sisse pannes.

„Ma nägin teda eile kontserdil... ma rääkisin temaga,” õigustas Claire end tuliselt. „Just paar tundi enne õnnetust...” lisas tüdruk taas kössi tõmbudes ning kurku kuivaks tõmbumas tundes. Esimest korda elus tundis neiu, et George ei mõista teda.

George vaikis ning tuulas oma asjades endiselt edasi. Mees paistis olevat hajevil ning kurbadele uudistele vaatamata oli ta rõõmurull.

„Mida sa mulle siis näidata tahtsid?” küsis Claire üht järjekordset silma immitsenud pisarat rutakalt ära pühkides. Ta ei tahtnud siin enam olla. Fakt, et George nii ükskõikselt käitus, oli tüdrukule talumatu.

„Oma uusimat leiutist,” sõnas George uhkelt Claire´i ees seisma jäädes.

Tüdruk oigas sisimas. Iga teine kord oleks tal olnud suur huvi George´i mõttelende uurida, kuid hetkel tundus kõik liiga mõttetu. Paljas võimalus, et mees oli leiutanud jälle midagi oma koduste toimingute lihtsustamiseks, pani tüdruku ägama.

„Ma olen kindel, et see meeldib sulle,” seletas George läbi garaaþi tuppa minnes, Claire talle järgnemas. „Ma olen selle kallal aastate kaupa vaeva näinud. Vahest siit ja vahest sealt nokitsenud... Bruiser isegi katsetas seda. Minu järel... minu järel...” pomises George vaevukuuldavalt. Kohati jäi tunne, nagu oleks jutt talle endale mõeldud.

George lükkas oma magamistoa ukse lahti ning Claire jäi ukseavasse tülpinud näoga seisma. Esmapilgul ei tundunud ruumis mitte midagi teisiti olevat. Ikka see sama antiikne voodi ja need samad kapid. George´i raamatud pilla-palla öökapil ning üksikud pildid seintel rippumas. Kuid siis ta märkas – keset ruumi kõrgus üks klaasist kast, mille sees oli näha mitmeid juhtmeid ja nuppe. Kastil oli uks, mida mööda valgus alla üks välgunoole kujuline joon.

„Ma tutvustan sulle oma ajamasinat!” ütles George uhkelt selle kõrvale seistes ning vasaku käega seda vennalikult patsutades. See põrgulik irve, mida tüdruk nii hästi tundis, ei olnud kuhugi kadunud.

3. osa

Claire astus vaimustunult edasi, mõtteis tiirlemas kõikvõimalikud asjad ja ideed, mida teostada. Neiu libistas käe õrnalt üle ajamasina uste ning vaatas siis särava näoga George´i poole. Mees oli oma töö üle silmnähtavalt uhke.

„See on suurepärane!” ütles Calire õhinal. Neiu peas olid hakanud moodustuma mõtted ja ideed. Hullud ideed. Ta tahtis muuta aja kulgu. Teha olematuks eilne õnnetus Mike Goldwin´ga. „Kasutame seda...” ütles neiu natukene ettevaatlikumalt. „Me saaksime tagasi minna ja...” Tüdruk vaatas George´i poole. „Mike´i päästa.”

Vanahärra raputas kurva ilmega pead. „See ajamasin pole nii täiuslik. Ma ei suuda sellega reisida tundide ega päevade taha. Ma suudan sellega reisid vaid aastate taha.” Kogu ruumi vallutas jahmunud vaikus. „Vaata... ma saatsin Bruiseri tagasi. Ta tuli tagasi palju hallima ja väsinumana. Mul on alust arvata, et ta reisis umbes viie aasta taha... Ma ei tea, mis juhtub hetkel, kui keegi on minevikus. Ma oletan, et kõik seisab. Ühel hetkel panin ma Bruiseri ajamasinasse... järgmisel hetkel tuli ta sealt välja palju vanemana. Ma usun, et tegelikkuses ta veetiski viis aastat minevikus. Viis pikka aastat, Claire,” seletas mees oma masinat kulmukortsutusega vaadates. „See pole täiuslik.”

Neiu vaatas ajamasinat ning lausus kindla häälega: „Mul ükskõik.”

George ohkas. „Pealegi, see muutus, mida sa kavatsed täide viia... mõtle, mida kõike see muudab. Ühe inimese elu on tähtis asi... samuti ka tema surm. Äkki Mike suri, sest nii pidigi minema?” küsis mees ärritunud häälega ruumis ringi tuulama hakates. Neiu vaatas mõned hetked, kuidas too mööda ruumi liigub ning siit-sealt mõned märkmed kätte võtab.

„Milleks sa selle ehitasid siis, kui sa seda kasutadagi ei kavatse?” küsis neiu jonnakalt.

„Asi pole ainult selles... sa elad minevikus viis pikka aastat. Võib-olla kauemgi... Vananemise märgid jäävad sulle külge. Kuidas sa tagasi saabudes oma perekonna ette astud? Viis aastat vanemana ei pruugi nad sind äragi tunda,” lausus mees mures häälega. Claire tajus tema olekust, et selline seiklus meeldiks talle, kuid mees üritas lihtsalt realistlikuks jääda. „Paljud asjad, mis praegu on sellised, ei pruugi uues tulevikus enam korduda. Oma loodud tulevikus võid sa isegi surnud olla. Siin võivad valitseda tulnukad. Selle aja jooksul muutub palju,” ajas vanahärra endiselt vastu.

„Aga...” Claire oli ahastuses. Ta oli leidnud võimaluse õnnetuse ennetamiseks, kuid George ei aktsepteerinud seda. „Sa ei kujuta ette, kui palju Mike´i elu mulle tähendab...” seletas neiu, pisarad silmis.

George seisatas ning ohkas. Mõne hetke lihtsalt tüdrukut vaadanud, küsis ta aeglaselt: „Kas sa kujutad ette, mida see tähendab? Kas sa mõistad kõiki riske ja tulemusi? Oled sa selliseks elamuseks valmis?”

„Jah,” vastas Claire kindlalt George´ile silma vaadates. Mees vaikis. „Too siis oma riided, raha ja asjad... poole tunni pärast on minek,” ütles too kahtlevalt.

„Ma lihtsalt armastan sind, George!”

4. Osa

Claire tuiskas oma tuppa ning hakkas haardeulatuses olevaid asju kotti loopima. Riided, hügieenitarbed, rahakott, mobiiltelefon... Neiu vaatas toas ringi, otsides midagi, mida veel lisada. Öökapi peal torkas talle silma Mike´i viimane plaat. Tüdruk pani selle kotti ning veendunud, et rohkem pole midagi vaja, vaatas ta kurvalt enda ümber ringi. Ta ei näe seda kõike enam mitu aastat. See kõlas liiga naeruväärsena, et tõsiselt võtta. Viis aastat... Neiu võttis kohvri sangast kinni ning vedas selle otsustavalt esikusse. See on ju ainus võimalus... Mike ei tohtinud surra. Inimesed, keda me imetleme, austame ja armastame, ei sure kunagi, ega ju? Kahjuks on elu liiga iseenesest mõistetav.

Neiu tuiskas alla esikusse, kui kuulis enda taga ema häält: „Claire? Kuhu sa lähed?” Naisel oli põll ees ning ta tõmbas pajakindaid käest, kui ta neiu poole sammus.

„Ma lähen George´i poole ööseks,” leiutas neiu kiiresti. „Ta leiutas jälle midagi uut... Ma ei saanudki täpselt aru ning me katsetame seda,” lisas Claire naeratades.

Naine noogutas ning pöördus minekule. „Oota, ema,” ütles Claire ettepoole viskudes ning teda kallistades. „Ma armastan sind.” Naine vaatas üllatunult Claire´i ning ütles mõne hetke pärast: „Mina sind ka. Aga see on kõigest üks päev, sa oled ennegi George´i juures ööbinud,” lisas naine sooja naeratuse saatel. „Ole tubli.”

Claire pani silmad hetkeks kinni ning noogutas naeratust näole manades. „Olen,” kinnitas ta mõne hetke pärast pöördudes ning uksest väljudes. „Homme näeme,” lisas ta vaikselt. Kelle jaoks homme, kelle jaoks aastate pärast...

George´i juurde jõudes oli mees juba riides ning asjad pakitud. Vanake istus oma masina ees, puki peal ning vaatas kahtlustavalt enda ette. „Ma ei tea, kas see on kõige õigem tegu,” nentis mees, kuuldes Claire´i sisenemas. „Viis aastat on siiski pikk aeg...”

Neiu ohkas ning vedas oma kohvri mehe kõrvale. „Ma tean... aga sa ju tahad seda katsetada... See on revolutsiooniline leiutis,” sõnas neiu keelitavalt. Mees vaatas endiselt oma leiutist. „Mis siis ikka,” sõnas too lõpuks püsti tõustes ning kambri uksi avades.

Kambri sisu oli lihtne. Neli seina, põrand ja lagi. Ei midagi üleliigset, kui välja arvata juhtnupud, mis ukse tagaküljel seisid. George tassis enda ja tüdruku kotid kambirsse ning sulges ukse.

„Veel on viimane hetk ümber mõelda,” sõnas mees hoiatavalt. „Ma tahan, et sa mõistaksid. Tagasi minnes alustame otsast. Meil pole korralikku ID-d, töö- ega elukohta.” Claire noogutas. „Ma tahan minna.”

George ohkas raskelt ning vajutas kambri ukse siseküljel olevatele nuppudele.

Claire nägi, kuidas kamber mingisuguse ebamäärase suitsuga täitus ning kõik enda alla mattis. Tüdruk vaatas ehmunult George´i poole, kuid too oli kadunud. Claire´i nägemine hakkas kaduma ning ta tundis maad jalge alt kaduvat. Peale seda neiu minestas.

5. Osa

„Claire? Claire?” kõlas justkui läbi udu, kui tüdruk taas teadvusele tuli ning end uimaselt istuli ajas. Neiu pea käis ringi ning ta oleks soovinud oksendada. Vähehaaval hakkas pilk teravnema ning ta oli võimeline eristama George´i murelikke näojooni. „Kõik korras?” küsis vanahärra juba lustlikuma tooniga tüdrukule kätt ulatades ning teda püsti tõmmates.

„Jah, jah...” pomises Claire vaba käega kaela mudides ning püsti tõustes. Ümberringi vaadates jõudis neiu alateadvusesse juhtunu – ta oli ajas tagasi rännanud. „Oota, mis aasta praegu õieti on?” küsis neiu end vabaks rapsides ning oma riietust üle vaadates. Nad olid reisinud mingi aasta suvisesse aega. Tüdruk aga kandis talverõvaid. Kottki oli neid täis...

„Ma ei tea,” pomises George nende kohvreid võttes ning ringi vaadates. Nad olid sattunud tema maja mitme aasta tagusesse hoovi. Mees oletas, et nooremat teda pole kodus ning tänas õnne. Nad pidid siit võimalikult ruttu kaduma.

„Ohhoo,” kõmistas vanake lõbusalt oma lillepeenart vaadates ning naeratades. „Oli ka aeg, kui ma roose kasvatada jõudsin... Nad on nii terved ja elujõulised. Mitte nagu need, mis mul praegu kasvavad. Igavesed närud siukesed...” Vanahärra pilk sattus nüüd majale ning ta hakkas imetlema selle seisukorda. „Ma olen kõik ikka päris käest ära lasknud...” pomises too kurnatult.

Claire oli rahutu ning kõikus edasi-tagasi. Teda ei huvitanud, mis kunagi oli. Kas see oli halvemini või paremini... Teda huvitas Mike´i päästmine.

„Aga me peame minema,” ütles George kiiresti valvsalt ümber pöördudes ning kohvreid tänavale vedama hakates. Mehe habemes näo tagant oli aga näha igati elurõõmsat ja põnevil nägu. Oma vanuse kohta küllaltki kiiresti edasi liikudes seletas ta neiule: „Ma tahan, et sa mõistaksid: me ei saa jääda elama siia rajooni. Me peame kolima teise linna, kus mineviku meid keegi ei tunne. Me peame alustama otsast peale. Me oleme nagu kaks tolvanit ilma passi ja eluta. Meid aktsepteeritakse aastaid nooremana. Meid ei olegi olemas.”

George peatus hetkeks, et hinge tõmmata. „Me peame endale võltsidentiteedi muretsema...” Tema hääl oli muutunud murelikumaks ning tundus, nagu kaaluks ta iga sõna. „Ja siis tuleb otsida korter, mulle töö ja sulle kool... Sest ega me nooremaks ei muutu. See on tiksuv kellavärk. Sa lähed tagasi 20-aastasena, mina 57-aastasena... Kui me üldse sattusime viie aasta tagusesse minevikku...”

Vanamees kõndis sirge seljaga edasi, kuid ta enne lustlik nägu oli täis murekortse. Korraga oli talle kohale jõudnud kogu nende teo negatiivne pool. Ta ei andnud välja 52-aastase mõõtu, kuigi oleks pidanud. Ta oleks pidanud selle mõtte maha matma ja sel kõigel minna laskma. Laskma minna Mike Goldwinil, Claire´il... Kõigel. Kuid sellest poleks tulnud vaid kaotusi. Claire oleks oma eluga edasi läinud ja aksepteerinud Mike´i surma...

Claire vantsis nördinult mehe kõrval. Kuigi ta tahtis midagi Mike´i jaoks teha, leidis neiu nüüd, et tegu oli ülepeakaela vastu võetud otsusega, millel olid tõsised tagajärjed. Uus isiksus polnud midagi, mis tüdrukut heidutanuks. Teda heidutas tulevikku saabumine aastaid vanemana. Kuidas ta vanemate palge ette astub? Mis saab kõigest, mis talle tähtis ning millest ta on hoolinud? Kas on võimalik, et nad muudavad midagi radikaalset? Hoiavad ära kaksiktornide katastroofi... Neiu turtsatas. Nii võimsad nad polnud.

„Praegu on tähtsaim otsustada, kus oleks kõige otstarbekam öö mööda saata,” sõnas George vaikselt. „Arvatavasti peame paar ööd mõnes väiksemas motellis ööbima. Kuskil, kus saaks end sisse kirjutada valenime all ilma, et keegi seda kontrolliks... Selle aja jooksul suudan ma arvatavasti midagi välja mõelda, meile uued isiksused muretseda ning muu taolise. Ei tahaks selle peale praegu mõeldagi...” arutles mees lõpuks rohkem nagu iseendaga. Nad olid jõudnud enda tänava otsa ning vaatasid nüüd ringi. Peale mõningasi arutlusi otsustati takso tellida ning sellega kaduda.

„Kus sa elada tahad?” küsis George tasa, kui nad teeserval oma kohvrite otsas istusid ning taksot ootasid. „Mingisuguses väiksemas linnas nagu Rayfax või New Yorgis?” Mees vaatas neiu poole ning ohkas. Tema üüratu ja mõtlematu, egoistlik soov ajamasinat ise katsetada oli osutunud katastroofiks. Miks ta enne ei mõelnud selle kõikvõimalikele tagajärgedele?

„Mm...” Claire vaatas mõtliku ilmega maha. Kus oli Mike elanudki? Enne tema kuulsaks saamist? Manhattanil... New Yorgi rikaste linnaosas. Neiu aga mõistis, et Manhattanile George kindlasti ei koliks. „Ma usun, et mõni väiksem linnake New Yorgi külje all sobiks küll. Näiteks... seda väikest naljaka nimega küla – Grenka tead? Me käisime seal perega ükskord suvel... See oli tore.” Claire vakatas,avastades, et ei näe oma peret nüüd tükk aega. Tema isa ja ema...

„Selge,” pomises George. „Seda võime hiljem vaadata, aga hetkel on tähtsam sinu nimi. Ma mõtlesin, et mulle meeldiks James,” mees tegi ühe uhkeldava zesti taeva poole ning ütles ka perekonnanime: „West. See on nii mehine nimi,” itsitas mees.

Claire kergitas kulmu, kuid otsustas nime üle mitte vaidlema hakata. „Kes me üksteisele üldse oleme? Me elame ju koos...” küsis tüdruk oma jalgu vaadates.

„Mina olen sinu vanaisa ja sina minu kadunud poja tütar,” vastas George reipalt. „Sinu vanemad surid mingisuguses traagilises õnnetuses ja bla-bla-bla... Hiljem on aega mõelda,” seletas mees.

„Hästi.” Neiu vaatas hetke kulmu kortsutades enda ette ning sõnas siis: „Sel juhul tahan ma olla Amanda West.” See nimi oli tüdrukule talle eneselegi teadmata põhjusel alati meeldinud.

„Selge nagu seebivesi,” ütles George naeratades ja püsti tõustes. „Näe, sealt meie takso tulebki.”

6. Osa


Claire istus rätsepistmes voodil ning vaatas sõnatult enda ette. Toimunud oli nii palju. Tema ja George olid taksojuhi käest teada saanud, et hetkel on 14. juuli ning küsimuse peale, mis aasta hetkel on, oli taksojuht neid nagu alaarenenuid vaadanud. Nad on aastas 2002. See kõik tundus nii veider. Aeg ja selle kulgemine, elu ja asjade areng...

George oli välja kaevanud ühe odavamapoolse ja lihtsa motelli, kus nad ühes toas pidid magama. Claire´ile ei teinud muret mehega ühes toas magamine vaid see, kauaks nad sinna jääma pidid. Neil oli vaja isikuid tõendavaid dokumente ja korralikku elamispinda. Neiul ei olnud õrna aimugi, kaua George´il selle organiseerimine aega võtab. Lisandus ka süütunne, et tema aidata ei saanud. Tegelikult oli neiu otsustanud vähemalt suveks leida endale mõne väiksema tööotsa, millega ta nende toimetulekut toetada saab. Pealegi oli mees juba üpris vana ning töö leidmiseks võis kuluda nädalaid.

George ise oli väljas. Neiu ei teadnud, kust ja kuidas mees teadis võltsdokumentide tegemisest ning ega see teda eriti huvitanudki. Tüdrukul oli pakilisemaidki asju, mida teha. Või siis mitte...

George oli talle endnud 50 dollarit ning palunud poest süüa tuua ning endale suveriideid osta. Claire oli võtnud kaasa vaid talveriideid. Nüüd, tagasi mõeldes, tundus see absurdne. George oli talle seletanud, et nad lähevad ajas tagasi aastaid ning peavad järk-järgult need aastad minevikus ka läbi elama. Kahjuks oli neiu siis liiga põnevil olnud, et George´i jutu sügavama tähenduseni jõuda.

Claire´i ees lebasid seelikud ja mõned T-särgid ja topid, mille ta leidnud oli. Nad olid väikeses linnas, mille nimi oli „Fairlye”. Siin polnud suuremaid kaubanduskeskuseid ning neiu oli leppinud ühe väiksema vähekasutatud rõivaste peoga. Esialgu oli neil rahaga kitsas käes ja ega see 50$ riiete jaoks palju polnud.

Tüdruk ohkas ning surus oma riided kohvrisse tagasi hetkel, kui ukselink alla vajutati ning natukene rõõmsama näoga, kui lahkudes, George sisse astus. Mees jättis oma jalanõud ukse kõrvale ning astus oma rahakotti lehvitades reipalt edasi.

Sealt igasuguseid pabereid ning ID-kaarte välja võttes ja öökapile laotades sõnas ta naeruse suuga: „Tere, Amanda.” Mees ulatas Claire´ile tema pildiga ID kaardi ning seletas: „Sa andsid mulle 2007/08 õppeaasta algul, nii et see on suhteliselt värske.” Claire vaatas kaarti ning muigas kohvri poole küünitades ning sealt oma rahakotti võttes. „Sinu uue isikukoodi järgi on sinu sünnipäev 1. detsember. Vabandust, et ma sinult enne ei küsinud, aga ei tulnud selle peale. Kaardid ja paberid vormistati ruttu ning seal ei sallitud venitamist. Mina olen sinu vanaisa James. Kui sind huvitab, on minu sünnipäev 4. mai,” rääkis George muige saatel edasi. „Ülejäänud paberid on meie sünnitunnistused ja kodakondsust tõestavad paberid... Lühidalt on meie jutt selline, et minu poeg ja tema naine – sinu vanemad – hukkusid äsja autoõnnetuses. Mina, kui sinu ainus elus sugulane, hakkasin sind kasvatama. Uue elu alguse puhul kolime Grenkasse.” Mees peatus, et hingata ning ütles siis: „Sealt lubati meile üks korter muretseda. Ma loodan, et sul pole korteri vastu midagi. Me ei saa endale lihtsalt hetkel rohkem lubada...”

Claire noogutas ning üritas alla veeretada sügavat süütunnet. George muretses kõik... „Kas ma kuidagi aidata saan?” küsis neiu lõpuks.

„Ei, vanadel inimestel on selline kiiks, et nad peavad raha kõrvale panema. Esialgu piisab ja siis ma lähen tööle... Sina pead oma hariduse eest hoolitsema,” sõnas George naeratades.

„Selge,” ütles Claire kössi vajudes.

7. Osa

Claire astus üle ukseläve ning lasi kottidel põrandale kukkuda. George oli neile mõningase abiga lõpuks ometi sobiva korteri leidnud. See asus kolmandal korrusel ning ümbrus oli kena. Maja lähedal oli väike järv ning üleüldse oli ümbruskond hoolitsetud. Tänavatel mängivad lapsed olid vaiksed ning polnud märgata kaklemist ja võimujanu. Maja ise oli vaikne ning rahulik koht töötamiseks. Nende korter oli küll natuke korrast ära, kuid George seletas terve tee, kuidas nad veedavad suurepäraselt aega seinu, aknaid ja muid asju üle värvides. Kuigi neiule toaline ajaveetmine ei meeldinud, võlgnes ta seda mehele. Niisiis oli ta teeselnud vaimustust.

Mõne hetke pärast leidis tüdruk end oma uuest toast. Ruum oli küllaltki avar, kuid kasina mööbli ning korrast ära väljanägemisega. Aknad olid puust ning värv oli koorunud, kuid vaade oli ilus. Maja taga laius väike tükk aiamaad ning selle taga oli paks kuusik. Claire oli kuulnud, et mööda väikest jalgrada võib jõuda ühe väikese metsa sees peituva järve juurde.

Neiu ohkas ning libistas pilgu taas üle toa. Ta istus vanamoodsal voodil, mille peats ja jaluts olid metallist. Voodi kõrval oli väikene öökapp, mille kõrval oli riidekapp. Teises seinas kõrgus raamaturiiul, mille kõrval asetses vanamoodne ja tuhmunud peegel.

Peagi ilmus ukse vahele George´i särav pea. Mehe muretust olekust oletas Claire, et too oli juba sisse elanud. „Amanda – me peame üksteist uute nimede järgi kutsuma, et ära harjuda – ma teen ruttu meile mõned võileivad. Sa võid end nii kaua sisse seada. Tänase õhtu võid veeta ümbruskonnaga tutvumiseks. Ma muretsen homseks remondiks vajalikud asjad ning siis tuleb paar tegusat päeva.” George tõmbas oma pea silma tehes ära ning neiu kuulis tema sammude kaja eemaldumas.

Korter ise oli tegelikult päris suur, kuid armetu olek oli selle odavaks teinud. Seal oli neli tuba – söögituba, mis oli tegelikult üpris väike; elutuba ning George´i ja Claire´i magamistuba. Köök, vannituba ja tualett olid oma olemuselt tagasihoidlikud, kuid Claire oli kindel, et kui tema ja George on asja kallale asunud, näeb kogu kupatus välja nagu kuuluks see rikkuritele.

Lõunasöök söödud ja George´ilt mõned juhtnöörid saanud, valmistus tüdruk välja minema. Tal oli kindel plaan see järv üles otsida ning enne, kui ta aru saigi, oli ta taas lõõskava päikese käes ning suundus peenarde vahelt metsa poole. Tüdrukul oli igaks juhuks kaasas rätik ning riiete alla oli ta pannud ujumisriided.

Claire liikus mööda peenikest jalgrada ning sisenes metsa. Neiu surus maha judinad – metsas oli palju külmem – ning kõndis mööda rada edasi. Peagi kuulis tüdruk vaikseid hääli ning tema uudishimu kasvas. Kas need on esimesed inimesed, kellega ta tutvub? Neiu kõndis vargsi edasi, kuni leidis keset metsa asetseva lagendiku.

Keskel pärlendas päikese käes väike järv, mille kaldad olid huvitaval moel liivaga kaetud. Neiu muigas ning astus edasi. Järve ääres oli perekond. Väike tüdruk paterdas koos ema ja isaga vees ning kaldal lamas üks Claire´i-vanune tumeda peaga nooruk ning võttis päikest. Kuulnud samme, avas too silmad ning vaatas silmi kissitades Claire´i poole.

Neiu vaatas vastu ning sõnas aeglaselt: „Cla- Amanda West.”

„Mike Goldwin,” kõlas reibas vastus.

Uut osa tahan juba!
Niipõnev:)

8. Osa

Claire laotas oma lina Mike´i kõrvale ning vaatas siis silmi kissitades järve poole.

„Sinu pere?” küsis neiu üleliigseid riideid seljast võttes ning Mike´i poole vaadates. Kui tüdruk ei eksinud, oli noormees hetkel 16-aastane. Oma vanuse kohta nägi Mike aga välja liigagi täiskasvanulik. Noormehe näojooned olid kindlalt kontrolli all hoitud ning tundus, et ta on sama rahulik, kui 90-aastane vanamemm. Ei mingeid üleliigseid sõnu ega äkilisi liigutusi.

Umbes pooleteise aasta pärast, 12. detsembril 2003 andis Mike välja oma esimese sensatsioonilise plaadi. Noormees muutus sellega üle maailma tuntuks ning algas peadpööritav elu. Mike´il olid ees võitlused alkoholi ja narkootikumidega, kuid ta saab neist jagu. Surres oli Mike nagu iga teine endavanune mees, ainult kuulsam. Claire meenutas oma öökapil lebavat Mike´i plaati ning oli õnnelik, et selle kaasa võttis. Pooleteise aasta jooksul ei kuuleks ta muidu mitte ühtegi Mike´i laulu.

Claire vaatas kahtlavelt Mike´i poole. Nende kohtumine polnud päris see, mida ta oodanud oleks. Noormees oli endale rätiku näole pannud ning pävitas nüüd edasi. Neiu vaagis, kas mitte öelda noormehele, et läheb ujuma, või mitte öelda. Claire tahtis Mike´iga sõbrustada, kuid ta ei teadnud, kuidas. Tüdrukule oleks meeldinud noormehe poolne vastutulek. Näiteks küsimus, et miks ta tüdrukut enne näinud pole.

Claire tõusis ettevaatlikult püsti ning läks vette, Mike´i ülejäänud pereliikmetest natukene eemale. Järve keskele ujunud, pööras neiu ringi ning vaatas kaldal olevat perekonda. Kuidas nad reageeriksid, kui teaksid, et Mike on nendega veel vaid 5 aastat? Mida arvaks, see väike, välimuse järgi vaid aastane tüdrukutirts? Mida tunneks see pikkade pruunide juuste ja lustaka olemisega naine? Tema mees, Mike´i isa?

Seal oli nii palju, millest mõelda ning virr-varr tüdruku peas võttis aina pöörasemaid seisukohti. Äkki neid hoiatada? Kuidas üldse Mike´i surma ära hoida? Keelata tal sel saatuslikul õhtul autosse istumine? Claire ohkas ning hakkas ranna poole ujuma.

Kohe, kui tema jalad põhja puudutasid, alustas Ashley karjumist ning pläta-pläta tüdruku poole jooksmist. Ashley järel jooksis tema ema, kes vabandavalt naeratas. „Vabandage, loodan, et ta teile tüli ei teinud,” sõnas too Ashleyt sülle võttes ning kahtlevalt Claire´i piieldes.

Tüdruk aga naeratas Ashleyle ning sõnas: „Pole midagi, mulle meeldivad väikesed lapsed. Nad on nii vahvad...” Claire tegi Ashleyle tolle ema heakskiitva pilgu all pai ning sumas läbi vee kalda poole. Tüdruk istus linale ning vaatas, kuidas Ashley ja tema ema nende poole tulid.

„Ah, Sa tead Mike´i?” küsis naine Ashleyt maha pannes. Tüdruk jooksis seepeale vee piirile ning hakkas seal märga liiva kõikvõimalikes suundades laiali viskama. Claire jälgis last mõnes hetked enne, kui vastas: „Ei. Esimest korda nägime.” Claire naeratas ning vaatas silmanurgast Mike´i. Vägisi jäi mulje, et too oli magama jäänud.

„Kas te elate siin?” üritas Claire juttu üleval hoida. Naine oli oma teki just tema kõrvale vedanud ning vaatas päikeseprille ette pannes oma mehe ja mängiva Ashley poole.

„Me oleme siin koolivaheaegadel. Meil on lähedal üks suvila,” sõnas naine napilt, kuid sõbralikult. Claire noogutas ning vaatas silmi kissitades taevasse. „Aeh... päikest ei ole sellises kohas kauaks. Tund-paar päevas. Siin on ju siiski need kõrged puud...” seletas naine enda kehale päikesekreemi määrides. „Aga mida sa siin teed? Ma ei mäleta, et oleks sind enne näinud...”

„Me... kolisime siia vanaisaga,” ütles Claire ebaloomulikult aeglaselt. Ta üritas meenutada lugu, mida George levitada oli palunud. „Mu vanemad surid... autoavariis?” küsis Claire oiet maha surudes. Küsimus? Ta küsib võõralt, kuidas tema vanemad surid? „Niisiis jäin mina vanaisa kasvatada,” lisas ta kiiresti. „Ja me kolisime uue alguse puhul siia.”

Naine naeratas kurvalt. „Tunnen kaasa.”

Claire noogutas ning vaatas siis enda poole jooksvat Ashleyt. Tüdruku õhukesed tumedad juuksed olid tänu märjale ebaloomulikult pea külge kleepunud, kuid tema nägu oli täis lusti. Ema ja Claire´i juurde jõudnud, hakkas Ashley enda keeles midagi arusaamatut plädisema ning neiu muigas. „Tohib, ma mängin temaga?” küsis ta naiselt. Too noogutas nagu oleks see iseenesest mõistetav.

„Oli tore kohtuda, Amanda,” sõnas Mike´i ema tunni pärast oma pere asju kokku korjates. „Ehk kohtume veel kunagi.”

Claire vaatas, kuidas pere oma asjad kaenlasse võttis ning teisele poole minema hakkas. Päike oli juba peaaegu puude varjus ning metsas hakkas plavale suveilmale vaatamata jahenema.

Mike´i pere oli olnud üle ootuste tore. Mike´i ema oli jutukas ning rõõmsameelne ning huvitus kõikvõimalikest asjadest. Ashley oli väike ülienergiline pätakas, kelle kilked tegid rõõmsamaks ka kõige suurema tümika päeva ning pereisa oli muhe, heade, kuid natukene roppude naljadega sell. Kõik olid meeldivad. Kõik, peale Mike´i. Tundus, nagu oleks noormees teisest maailmast. Ta ei rääkinud palju, hoidis omaette ning tema tekst, kui ta midagi ütleski, oli jäme. Claire ei tahtnud uskuda, et Mike selline oligi, et see Mike kontserdil oli olnud vaid teesledud. Kuid samas, Mike kontserdil oli ka 21...

Aina põnevamaks jutt kisub ^^

9. Osa

Järgmisel päeval oli Claire varakult kohal. Nad olid George´iga kokku leppinud, et lõunal algab korteri renoveerimine. Selle öö pidid nad veetma värskes õhus – ehk maja taga telgis, kuna korter pidi öö jooksul kuivama. Niisiis pidi ta ka varem lahkuma.

Neiu läks vaikselt vette, kui kuuliski eemalt tuttavaid hääli. Claire vaatas ootava näoga järve äärde toovat teerada, kui lõpuks ilmuski tihnikust välja Ashley, kes jooksis juba vee poole, endast suurem täispuhutav pall kõhu ees. Tema järgi tulid Mike´i isa ning ema, kuid Claire´i süda vajus saapasäärde, kui ta nägi, et Mike´i seekord perega kaasas polnud. Neiu tundis, kuidas pettumus pea kohal kokku lööb – ta oli otsustanud täna Mike´iga paremad suhted luua- kuid läks teistele siiski rõõmsalt vastu.

„Tervist, Amanda!” sõnas Mike´i ema sõbralikult, kui pereisa tervituseks noogutas. Ashley oli Claire´i jalge juures ning üritas oma palli üles, neiu kätte upitada. Claire võttis selle kätte ning viskas väikese kaarega Ashleyle tagasi. Neiu vaatas hetke, kuidas väike tüdruk palliga kohmitseb, kuid selle mõne hetke pärast kindlasse haardesse võtab. Neiu ohkas ning vajus linale, et natukenegi jumet peale saada.

„Millega sina siis oma suve sisustad?” uuris tema kõrvale istunud naine endale päikesekreemi määrides. Naise kuldpruunid juuksed olid kuklale krunni keeratud ning ta meenutas Claire´le kohutavalt tema enda ema. Neiu ema soeng ei tohtinud ujudes kunagi märjaks saada ning ta hoidis seda nagu kullatera sõelal. Claire polnud sellest kunagi aru saanud... Talle endale meeldis see tunne, kui vesi juustest läbi voolas ning nad veel all katsudes mõnusalt kergeks tegi.

„Ausalt öeldes ei oskagi ma öelda... tahaks kuhugi tööle minna, et natukene kogemusi ja taskuraha saada...” sõnas Claire natukene punastades. Ta ei teadnud, kuidas Mike´i ema taolistesse asjadesse suhtub. Küllap olid nad juba enne Mike´i rahvusvaheliseks staariks saamist niigi rikkad ning poja taskuraha nimel töötamine ei tulnud päevakorrana mõttessegi.

„Ja ega suurt muud polegi teha... täna ja ehk homme ka üritame Ge- vanaisaga korterit natukene remontida ning elamiskõlblikumaks muuta. Värvime seinad ja laed... uksed võõpame vist ka üle... tegus õhtupoolik tuleb,” lisas tüdruk siiski endamisi naeratades. Ta oli end äkitselt mugavamalt tundma hakanud. Neiu ei tahtnud seda endale tunnistada, kuid ta oli hakanud naist omamoodi emaks pidama.

„Oi,” ütles naine mõtlikult kulmu kortsutades. „Tead, Mike töötab õhtuti ühes karaokebaaris. On seal ettekandja. Minu arust oligi neil veel mõnda vaja... see on populaarne koht,” sõnas naine nüüd juba leebelt naeratades. „Sa võid homme õhtul kuue paiku sinna minna ja vaadata. Seal ei käi sellist kahtlast rahvast... tavalised noored peamiselt...” sõnas naine pikali heites, kuid silmanurgast siiski Claire´i piieldes. „See asub AppleStreetil, tead seda kohta?”

Claire noogutas. Tema peas olid juba hakanud aset võtma kõikvõimalikud teooriad ja absurdsed unistused. Tüdruk pani end juba mõtteis riidesse ning kujutas seda melu ette. Kõigepealt tuli muidugi George´i luba hankida...

Hiljem enda toa seina värvides, võttis neiu lõpuks julguse kokku ning sõnas: „Vaata, ma rääkisin, et ma kohtusin Mike´i perega, onju? Ja siis ma mainisin ta emale, et tahaks mingit... tööegevust, tegevust ja siis ta rääkis, et Mike käivat ühes karaokebaaris tööl. Mingi noorte koht... ettekandjana, ja et seal vajatakse veel ettekandjaid – populaarne koht. Ja siis ma mõtlesin, et kas sa ehk... lubad mul sinna tööle minna? Või vähemalt asja uurima?” Neiu ei vaadanud George´i poole, kartes näha tema hukkamõistvat nägu või olekut, mis annaks mõista, et mehele see mõte ei meeldi.

Seepärast tuligi tüdrukule üllatusena, kui George entusiasmi täis häälega ütles: „Muidugi! See võib olla pöördepunkt sinu ja Mike´i suhtes. Sa võid talle lähedale pääseda ja siis õnnetuse ära hoida – kuigi sinnani on veel kõvasti aega...” Mees peatus hetkeks, et potist värvi võtta. „See tähendas jah,” lisas George laialt naeratades.

10. Osa

Claire toetas end mõtlikult vastu baari seina ning vaatas tänaval tunglevaid inimesi. Nüüd, kohal olles, polnud ta enam kindel, kas tahab oma suve selles kohas veeta. Ta polnud veel julgenud sisse vaadata, kuid kõik oli vaikne. Siltki baari uksel teatas, et koht läheb lahti kaheksast. Selle sildi all oli kirjas: otsitakse uusi töötajaid.

Neiule tundus see kõik ühtäkki labane. Ta oli tahtnud töötada, kuid ettekandjana...? Ta teadis, et teised, ja ka tema ise, ei vaata sellisele tööle halvasti, kuid siiski näris ta hinge terav kahtlus. Mis siis, kui nad Mike´iga ei sobi? Kui ta keerab tellimused nässu? Kui ta pannakse põrandat küürima? Neiu ohkas ning võttis südame rindu. See võis olla ta ainus võimalus.

Ruum, kus ta viibis, oli hämar ning selle ühes otsas oli lava koos kõikvõimaliku atribuutikaga. Kõlarid, monitorid ja mikrofonid olid korralikult ritta laotud ning vägisi jäi mulje, et tegu polnud lihtsalt mingi karaokebaariga, kus õhtuti aega surnuks löödakse. Ruumi peale olid laiali valgunud ümmargused lauad ning nende ümber asetatud toolid. Piki seina jooksis baarilett, mille ees olid baaripukid. Claire´i hämmastas koha puhtus, milles oli siiski säilitatud sünge aura ja korrapäratus.


„Saan teid aidata?” küsis üks natukene vanem meesterahvas klaasi nühkides Claire´i poole sammudes. Neiu vaatas hetke mehe hooletut välimust, kuid sõnas siis naeratust huulile surudes: „Ma tulin ettekandja koha pärast. Kuulsin, et teil oleks siin abi vaja ja...” Tüdruk lõpetas kohmetult, otsustades mitte lisada totrat fraasi: ´raha tahaks ka´.

„Sel juhul tulid õigesse kohta,” sõnas mees sõbralikult naeratades ning klaasi rätikuga lauale pannes. Mees pani käe hetkeks õrnalt Claire´i seljale, et teda baari tagaossa suunata ning seletas: „Meil on korraga ühes vahetuses kaks nö kelnerit.” Claire kergitas kulme. Nö? Kas mees kasutab rääkides lühendeid? „Ja nädalas oleks tööd pakkuda neljal õhtul. Eriti hea on õhtune töö veel seepärast, et saab päeva ajal normaalse noore tegevusi nautida. Palk on tunnis 3$ ja töö on tegelikult selle raha eest üpris lihtne. Peab olema kassas, inimestele jooke ja tellimusi viima ning ka peale sulgemist koristama. Tavaliselt hakkab meil siin töö poole seitsme paiku, lahti läheb baar kell kaheksa ja sulgeme me selle öösel kell üks. Noh... loodan, et kui sa selle töö võtad, jõuad ka kaua üleval olla. Vahetused on meil võimalus välja magada.”

Mees vidutas silmi ning vaatas lae poole, justkui pingsalt millegi üle järele mõeldes. „Ühe õhtuga teenid 21$, pole paha, mis?” sõnas ta naeratades. Mehe ümaral näol oli selge heameel ning ta jäi ootavalt Claire´i silmitsema. „

Esimesed õhtud võivad olla veidi rasked, kuid edasi läheb nagu lepase reega. Täna on meil siin Mike, kes aitab sul kindlasti rõõmuga asjades selgust saada.” Tüdruku süda hüppas, jõnksatas ning tüdrukul hakkas palav. Mike? Täna? Siin? Temaga? Mitme kraadi juures inimesed sulama hakkavad? „Ma usun, et ma tahan seda tööd,” sõnas Claire lõpuks laialt naeratades.

Mees noogutas energiliselt ning ulatas neiule käe: „Buck Chuckman.” Claire naeratas ning surus seda. „Amanda West.”

Peale mõningast vaikushetke küsis Buck kella vaadates: „Hakkad täna peale? Mike oleks muidu üksinda ja see oleks raske... ega sul midagi juba plaanis pole? Ja kus Mike´st juttu...” mees vaatas kulmu kortsutades kella. „Ta peaks juba siin olema. See poiss on kohati selline peavalu. Kuid samas... tööd teeb hoolega. Küll sa saad temaga veel tuttavaks.” Claire noogutas ning tema peast käis läbi irooniline ´selge see´. „Ma alustaksin täna meeleldi.”

Mõne tunni pärast vaatas tüdruk silmi vidutades kaugusesse. Esimene tööõhtu oli olnud katastroofiline. Ta oli kallanud terve laudkonna õllega üle, ajanud tellimused sassi, vusserdanud vahetusrahaga ning komistanud juhtmetesse, mistõttu kogu saal pimedaks jäi. Mõne hetke pärast oli aga elekter taastatud ning Buck talle teatanud, et esimese õhtu kohta see polegi paha. Tuleb lihtsalt silmad lahti ringi käia ja ümbritsevaga orienteeruda.

Mike´ga polnud ka asi paremuse poole läinud. Saanud teada, et Claire´i kasvatama peab, oli noormees vaid mühatanud ning oma tegemisi tegema läinud. Siiamaani polnud nooruk ilmutanud ühtegi sõbralikkuse märki. Kuigi klientidega suheldes oli tal näol libe naeratus, käis ta terve ülejäänud aja ringi surmtõsisena ning Claire oli kindel, et noormees oli endale lubanud nii mõnegi suitsupausi.

Claire oli pidanud selga panema musta – purpurpunase kirju põlle ning juuksed kinni siduma. Buck oli talle juustesse lasknud mingit jubedalt haisevat ainet, mis juuksed nagu tinapommiga pea külge naelutas. Neiu kahtles, kas ta juuksed enam kunagigi normaalsed on. Järgmisel korral otsustas ta soengu kodus korda teha, et Buck nende kallal nuriseda ei saaks.

Claire ohkas ning istus baarileti taga olevale pukile lauljaid vaatama. Käes oli üks esimesi vabu hetki – arvatavasti tänu hetkel laulvale neiule, keda kõik nagu naelutatult vaatasid. Tüdruk kahtles, et tegu oli tema hea laulmisoskusega – ta kraaksus ning kõrgematel nootidel kadus ta hääl sootuks. Lauldav laul oli Natalie Imbruglia – Torn.

„ÕU! Kolm heledat!” karjuti ühest nurgalauast näppe püsti ajades. Claire noogutas ning kiirustas tellimust täitma. Suures ähmis suutis ta taas ühe pudeli põrandale kukutada. Märjast vahutavast loigust välja astudes haaras neiu külmkapist uue pudeli ning pani selle kandikule. Sellega laua juurde jõudnud, kisti ta momentselt vestlusesse.

„Jõu, tibi, miks ma sind enne siin näinud pole?” Küsija oli juba kahekümnele lähenev noormees, kes oli silmnähtavalt purjus. Claire naeratas vabandavalt ning taganes. „Ma olen siin uus...” Tüdruk pööras ringi ning hakkas leti juurde tagasi minema, kui temast kinni haarati ning karjuti: „AIM Ö AUT OF FEIT. TISS IS HAU AI FIIL. AIM LALA ÄND ÄSHEIMD LAI-ING DAUN THE FLOOOOOR.” Claire kisti põrandale ning ta hakkas üritas ründajale küünarnukiga anda. Kõik oli vaikseks jäänud ja kogu tähelepanu oli maas rüselevale paarile suunatud.

11. Osa

„Issand jumal!” kõlas läbi baari vihane hüüe, kui Mike leti tagant ämbri külma vee ja jääkuubikutega võttis ning selle rüselevale paarile peale viskas. Claire tundis, kuidas haare tema piha ümber nõrgenes ning neiu ajas end ähkides püsti. Põlle sirgeks rapsides vaatas ta maas lebava mehe poole, kelle külm vesi nähtavasti mõistusele oli toonud. Järgmisena nägi tüdruk, kuidas Mike kundel käes alt kinni võtab ning ta jõhkralt uksest välja talutab. „Sinu õhtu siin on läbi,” ütles noormees ust kinni lüües.

Kui Mike ümber pöördus, oli tema näol tusane ilme. Claire ei suutnud meenutada hetke, mil ta oleks end kehvemini tundnud. Noormees lihtsalt võttis nurgast mopi ning hakkas segaduse jälgi koristama. Claire oleks tahtnud, et ta midagi ütleks, kasvõi karjuks. Vaikus oli kõige hullem asi. Neiu jälgis mõne hetke, kuidas Mike koristab, kuid pöördus siis oma tegemiste juurde tagasi. Muusika oli jälle käima pandud ning lõbutsemine oli täies hoos.

Öösel, kui koristamine täies hoos käis, nihkus Claire kõhklevalt Mike´i külje alla. Neiu tahtis eelnevat kuidagi selgitada, kuid ta ei teadnud, kuidas. Ta ei tundnud Mike´i, ta polnud temaga kunagi pikemalt rääkinud, ta ei teadnud, mis noormehele meeldib ja mis mitte. Ta ei teadnud Mike´st midagi peale tema nime. „Hei,” sõnas Claire lõpuks vaikselt, oma töölt – klaaside puhastamiselt – pilku tõstmata.

„Hei,” kõlas pahur vastus. Mike keeras põllesid kokku ning vaatas kärsitult Claire´i poole. Neiu ei tihanud ikka veel oma töölt üles vaadata, kuid pööras end ümber ning toetus seljaga vastu letti. „Tead... Mike... Ma tahtsin sind enne lihtsalt tänada selle eest,” sõnas tüdruk vaikselt. Neiu adus, kuidas Mike end ka ümber pöörab ning teda vaatab.

„See polnud esimene kord mul seda teha. Ma olen ennegi taoliste asjadega kokku puutunud ning see on juba muutumas igavaks rutiiniks. Inimesed jäävad purju ja teevad meeletusi. See kõik on elu loogiline kulg, muud midagi. Ja teinekord ürita oma seksapiili alla suruda,” ütles Mike Hugh Granti häälega. Häälega, mis andis mõista, et tema jutt on iseenesestmõistetav. Noormees vaatas veel hetke neiu poole ning tõukas end järsult letist eemale. „Ma arvan, et mul on aeg lahkuda. Nägemiseni.”

Claire vaatas, kuidas Mike eemaldub ning ohkas. Neiu oli oodanud, et juhtunu lähendab neid Mike´iga natukenegi, kuid selle asemel tundus, nagu oleks nende vahele löödud veelgi teravam kiil, mis aina suurenes, ähvardades muutuda kuristikuks. Üha enam tundus nagu oleks kõik üks suur seebiooper.

Ajas rändamine, Mike´i leidmine ja tema päästmine tundusid naeruväärsetena. Kuidas ta pidi seda tegema? Kas see oli üldse mõeldud nii olema? Kas see oli vaid kokkusattumus, et George just ajamasina leiutanud oli? Neiu ohkas taas, kuid seekord raskemalt. Tema õlul lasuv ülesanne tundus raskem täita, kui eal enne.

Neiu vaatas veel korra baaris ringi ning tabas endale Luke´i pilgu. „Sa võid minna, ma lõpetan siin ise. Sa olid täna tubli!” hüüdis mees saali teisest otsast.

Claire noogutas, olemata päris kindel, kui tõsi need sõnad olid. Tema jaoks oli õhtu olnud katastroofiline. Claire võttis endal põlle eest ning lehvitas mehele hüvastijätuks. Ta pidi juba homme siia naasma, taaskord kaaslaseks Mike. Neiu hinges oli õhkõrn lootus, et ehk homme muutub asi paremuse poole.

Kodu poole jalutades ning õhtule veelkord tagasi mõeldes leidis neiu, et tegelikult polnudki toimunud midagi hullu, valet ega jubedat. Mis sellest, et tema päästmine oli vaid Mike´i töö. Mike oli seda teinud. Ja kuidas veel teinud.

12. Osa

Claire vaatas oma voodil lebades, kuidas George tema tuppa arvutit paigaldab. Mees oli kummargil neiu kirjutuslaua taga ning kruttis midagi paika. Õhus oli veel värvi hõngu, kuid see oli juba hajumas. Claire´i toa sein oli värvitud taevasinise ja helerohelisekirjuks ning muidu valgele uksele oli neiu joonistanud suure roosi.

George oli sisekujundusega vaeva näinud ning käesolnud materjalidest asju täiustanud ning neid üle värvinud. Mees oli vana riidekapi üle värvinud ning selle ustele suure peegli pannud. Voodi oli metallikvärviga üle võõbatud ning Claire oli valinud helerohelise voodipesu. Kui nüüd järgi mõelda, siis olid kõik asjad toas värsketes ja heledates toonides. Nurgalaud, kuhu läks ka arvuti, oli helepruun ning selle taga olev arvutitool oli ehk ruumi tumedaim asi. Tegu oli punasega. Neiu oli raaminud ja seintele riputanud paar pilti ning leidnud, et seintel on veel küllalt vaba ruumi. Voodi kõrval oleval öökapil oli muusikakeskus, kus mängis Mike Goldwini viimane plaat. Claire ei suutnud mõista, kuidas ei olnud 2002 aastal veel olemas plaate, mis talle meeldisid. Kõik oli alles kauges tulevikus. Poes sobrades oli ta leidnud vaid mingi igivana Enrique Iglesiase ja Robbie Williamsi plaadi. Kas hea muusika hakkas tõesti tulema alles peale 2005 aastat? See oli karm, kui palju ootama pidi.

„Nii, arvuti on töökorras,” sõnas George uhkelt püsti tõustes ning selga hõõrudes. Mees lülitas selle nupust käima ning vaatas rahulolevalt, kuidas arvuti end lahti kruvib. „Muidugi on siia vaja veel programme peale panna... ma ei teagi peast, mis võimalused praegu on... Mul endal on muidugi mõned plaadid kaasas.” Mees kehitas õlgu ning vaatas Claire´i voodi peatsit.

„Mis sa arvad, kui raamaturiiul tuleks su pea kohale?” Claire pööras end voodil ringi ning noogutas. Esikus oli ootamas lihtsalt vaimustavalt ilus ja mahukas riiul, millele raamatud ja aksessuaarid juba Claire´i mõtteis koha olid reserveerinud. Kahjuks polnud 2002 aastal veel olemas selliseid klassikuid nagu „Printsessi päevikud” või „Klatðimoorid”. See oli lausa katastroofiline, kui maas 2002 aasta oli.

George kadus esikusse ning naases siis riiuliga. Riiul oli küllaltki suur ning mees toetas selle õrnalt Claire´i voodile. Neiu ronis voodist välja ning aitas riiulit hoida, kuni George mõõte võttis ning neid seinale kandis.

„Kuidas sul Mike´iga edeneb?” uuris mees maast puuri võttes ning sellega auku puurides. Claire vaikis ning üritas mitte välja teha puuri vinguvast häälest, mida ta nii vihkas. „Läheb... viimastel päevadel on ta muutunud palju sõbralikumaks. Aga ei saa öelda, et me sõbrad oleme. Ta lihtsalt... on tolerantsem. Räägib minuga normaalse häälega ja nii...” Claire vaatas mõtlikult, kuidas George kruvi auku taob ning siis teist puurima asub.

Kui riiul paigas oli ning George mõnevõrra kurnatumalt arvuti taha istus ja programme installeerima hakkas, võttis Claire oma kohvrist välja paar rohmakalt kaasa pakitud raamatut ning asetas need riiulile. Hõre koosseis oli lihtsalt hale, kuid neiu oli kindel, et lähiajal lisandub riiulisse nii mõndagi. Ta elas nüüd ju mehega, kes pidas haridust ja teadmisi kallimaks, kui vara. Kohvri voodi alla lükanud, istus neiu taas rätsepistmes voodile ning vaatas George´i selga.

„Kusjuures,” sõnas mees mõne hetke pärast vaikselt. „Ma panin su kirja Grenka Gümnaasiumisse. Ma loodan, et sa ei pahanda. Lähed 10 klassi. See oli parim kool, mis läheduses oli.” Claire muigas mõtteis. See oli kindlalt ainus. „Ja seal on küllaltki kõrge tase. Ma usun, et sulle hakkab seal meeldima. Ilus hoone ja kenad inimesed, väike klass... Ma näitan sulle pärast pilte.” George piilus üle õla Claire´i reageeringut.

„See on tore.” Neiu naeratas ning vaatas unelevalt õue. Tema toa akna – nagu iga korteri akna – ees oli ruloo. Tegelikult oli korter viimaste päevade jooksul tõeliseks paleeks muutunud. Kahjuks suurte kulutustega. George oli endale leidnud töö New Yorki ülikooli füüsikalektorina. Tüdruk imetles seda, kuidas mees nii ruttu endale meelepärase ja tasuva töö oli leidnud. Claire oli üpris kindel, et George´i hakatakse jumaldama. Tema ideed ja seletused olid vapustavad. Kahjuks oli alles augusti algus ning tööd ei olnud rohkem, kui loengute ettevalmistamine.

„Mike läheb kolme nädala pärast New Yorki ega tule tagasi enne järgmist suve...” sõnas Claire end hajameelselt voodil edasi-tagasi kiigutades. Tal polnud õrna aimugi, kuidas Mike´iga kontakt saada ja seda säilitada. Ja kui ta seda sel suvel ei saavuta... on vaja oodata järgmist. Väikese lootuse oli Claire asetanud noormehe perekonnale, kellega ta suurepäraselt läbi sai. Tegelikult oli ta homseks Mike´i suvilasse õhtusele grillipeole kutsutud. Ja mis veel kõige parem – kutsutud oli ka ´tema vanaisa James´.

„Siis on sul veel aega,” sõnas George ettepoole kummardudes ning silmi kissitades monitori sätteid parandades. „Peab lihtsalt... kuidagi... peab juhtuma midagi, mis teid lähendab. Pealegi, New York pole kaugel. Sa ei kaota kontakti.” George tõusis püsti ning korjas oma plaadid kokku. „Ma lähen vaatan nüüd enda arvutit ja siis nii umbes poole kuue paiku saab süüa.” Mees naeratas ning lahkus.

Claire raputas naerdes pead ning läks aknalaua juurde. Nende õhtusöök oli juba mitu päeva koosnenud vaid kiirtoidust.

13. Osa

„Rahune maha,” sõnas George naeru tagasi hoides. Nad olid Claire´iga Mike´i suvilasse minemas ning neiu oli erutusest püksi tegemas. Ta kargles ringi ja tegi naljakaid häälitsusi.

„Ma ei suuda,” pressis Claire läbi hammaste. Õues oli juba hämarduma hakanud ning neiu oli endale pusa peale pannud. Kõikvõimalikes suundades lehvivate juuste varjust oli siiski näha ootusärev ja õhetavate põskedega nägu. George pani laisalt oma käe Claire´i õlale, sundides teda rahulikumalt käima. „Ära seda väga isiklikult võta, aga kui sa kogu aeg nii käitud, siis pole ime, et sa Mike´ile eriti ei meeldi. Sa pead natukene hoogu maha võtma ning võib-olla... end kuidagi huvitavaks tegema...” pakkus mees elutargalt.

„Aga see poleks mina,” vastas Claire. „Mina olen see, kes praegu sillas on, keegi teine ei oleks praegu õnnelik ja rõõmus ja mida iganes, aga see olen mina...” protestis neiu natukene valjuhäälselt.

„Kõik, mida ma öelda tahtsin, on, et sa end kokku võtaksid ja natukene täiskasvanulikumast küljest näitaksid,” lõpetas mees mees selle jutuajamise lepitava häälega.Claire mühatas ning kõndis sirge seljaga edasi. ´It´s called puberteet!´ mõtles neiu mürgiselt. Siiski, suvila aeda astudes oli neiu trots kadunud.

Lahti läks teretamine ning George veeti üsna pea Mike´i vanemate poolt eemale. Claire pani käed taskusse ning vaatas aias ringi. Tagapool oli suur lilleaed ning selle taga laste mänguväljak kiikede, turnimisaluste ja liumäega. Värskelt niidetud rohu hõng tegi Claire´i natukene uimaseks ning kui Ashley tema poole joostes: „Amanda!” kilkas, mõtles neiu vaid ´Kes on Amanda?´.

Mõne hetke pärast kuulis ta aga Mike´i jahmunud hüüatust, kui too lähemale sörkis ning Ashley kohale kummardus. „Ütle seda uuesti,” palus Mike meelitavalt naeratades. Väike tüdruk vaid kilkas ning jooksis jahmunult seisma jäänud Claire juurde, kes ta sülle võttis.

„See oli tema esimene sõna,” ütles Mike kulme kergitades. „Tema esimene sõna oli Amanda...” Claire vaatas hetke jahmunult Mike´i, kuni temani jõudis äratundmine. Tüdruk vaatas rõõmsa näoga Ashleyt ning kallistas teda kõvasti.

Tüdrukut maha pannes vaatas Claire Mike´i poole. Noormees vaatas Claire´i ning küsis naeratades: „Tuled aitad grillida? Vanemad ei viitsi seda kunagi teha. Nende osa grillimisõhtutes on lõbusalt aja veetmine.” Claire noogutas ning võttis Ashleyl käest kinni. Kas Ashley-värk oli tõesti niivõrd positiivselt mõjunud? Kas see, kui Ashley ta omaks võttis tähendas, et kas Mike võttis neiu omaks? Neiu istus grilli kõrval olevale pingile ning veeretas Ashleyle palli.

„On teil sellised õhtud tihti?” uuris neiu. Mike valas sütele süütevedelikku ning viskas peale põleva tiku. Hetke vaadanud, kuidas need põlevad, istus ta mugavalt neiu kõrvale. „Jah. Päris tihti. Meil pole õhtuti midagi targemat teha. Suvilas pole telekat ega arvutitki... Jube igav. Ma veedan päevi põhimõtteliselt järve ääres olles ja tööl käies. Vahest harva hulgun mõndade tüüpidega linnavahel ringi, aga see pole just kõige huvitavam.” Claire noogutas ning vaatas, kuidas Ashley palliga nende poole jooksis.

„Sulle meeldivad lapsed?” küsis Mike tooli kõrval olevast kotist vorstipakki välja võttes ning taskunoaga kilet lõigates. Claire´il oli hea meel, et George oli enne tulema hakkamist poest läbi käinud ning natukene jookse kaasa võtnud. Muidu oleks Goldwinide pere kõik kulutused enda peale võtnud.

„Küllaltki. Nad on armsad,” vastas Claire laia haigutust maha surudes. Mida neiu ka endale ei väitnud, ei olnud ta veel enda ja Mike´i sõpruses kindel. Tundus, nagu jääks sellest väike samm puudu. Mingisugune õhkõrn barjäär oli olemas. Neiu ei tundnud end millegipärast mugavalt.

Eemalt joonistusid kuu taustal välja kolm kuju, kes jõudsalt lähenesid. Oli kuulda valjut jutuvada, kuid mitte seda, mida räägiti. Tulijad olid George, Derek ja Emily. Tundus, et George oli Mike´i vanematega kiirelt ühele lainele saanud ning ei kahetsenud tulekut karvavõrdki. Kogud lähenesid, kuid need ei teinud lastest väljagi. Korkisid oma joogid lahti ja hakkasid juues lõbusalt edasi rääkima. Claire ohkas ning jälgis, kuidas Mike vorste grillib. Neiu ei suutnud uskuda, et ta oli Mike´iga suutnud paar lauset normaalset vestlust arendada. Äkki oli Georgeil õigus ja selle kolme nädala jooksul võibki nii mõndagi juhtuda?

Õhtu veeres edasi ning Claire ja Mike leidsid üha enam ühiseid teemasid. Lõpus oli tüdruku uje olek kadunud ning tal oli isegi mõnevõrra kahju lahkuda, kuigi noormehe vanemad olid kenakesti purjus ning käitusid juba kõigi jaoks piinlikult.

„Homme õhtul siis näeme, Amanda!” hüüdis Mike Claire´ile siira rõõmuga järgi, kui Claire ja George juba peaaegu, et kaugusesse kadunud olid.

14. osa

Claire astus mõningase ootsusärevusega baari sisse ning vaatas hämaras ruumis ringi. Täna oli tulemas karaokevõistlus ning välja oldi saadetud talendijahte. Nii suurt võistlust ei mäletanud veel keegi. Kuigi oli alles vara, sehkendati ruumis ringi ning tehti viimaseid ponnistusi õhtu õnnestumiseks. Nurgas jagas Buck oma naljaka aktsendiga valjult käsklusi ning ütles siis paar leebemat sõna telefoni. Telefonid oli järgmine asi, millest Claire 2002 aasta juures aru ei saanud. Kas tõesti hakkasid ilusad, väikesed ja kompaktsed telefonid turule tulema alles aastaid hiljem?

„Ah, Amanda! Tore, et varem jõudsid. Meil on siin hädasti abikäsi vaja. Palun mine tõmba need lauad üle ja siis oleks tore, kui sa Mike´le tehnika osas abi anda saad. Ma olen tähele pannud, et sina lähed talle kõige rohkem peale. Ära seda talle ütle, aga muidu on ta selline natukene pirtsakas.” Buck tegi silma ning kadus siis laoruumi. Claire naeratas sisimas ning sidus endale põlle ette. Letilt lappi haarates läks tüdruk laudade juurde ning hakkas neid puhastama, mõttes käimas kõikvõimalikud spekulatsioonid õhtu möödumise osas. Mike olevat oma karjääri alustanud karaokebaarist... täna muutub kõik.

Lõpuks noormehe külje alla pugenud, ütles neiu reipalt: „Hei! Saan kuidagi aidata?” Mike tõstis pilgu ning noogutas tervituseks. „Sa võid mulle midagi huvitavat rääkida,” sõnas noormees kähiseva häälega. „Ma sain eile külma ja kõri on lihtsalt jube... aga naer kuluks küll ära.” Claire oli just end ühe suurema kõlari peale vinnanud, kui ta süda löögi vahele jättis. Mike´i kurk oli haige? Aga...?

„Sa täna laulda ei taha proovida?” küsis neiu äkiliselt. „Sa laulad hästi,” lisas neiu mõtlematult. Võideldes sooviga minema joosta ja karjuda, laamendada ning endal juukseid kaktkuda ootas neiu kramplikult jalgu edasi-tagasi kõigutades Mike´i reageeringut.

„Kust tead, et ma viisi pean?” küsis Mike mõnevõrra lõbustatud toonil. Noormees kissitas silmi ning kummardas allapoole, et kontrollida kõikide nuppude ja pistikute õigsust. Tänasel õhtul pidi ju kõik perfektne olema.

„Oh, ma... sa eile laulsid vaikselt mingit laulu. Sellest...” leiutas Claire ülehelikiirusel. Ta ei suutnud oma lollust ära needa. Kus oleks tema pidanud Mike´i kuulnud olema? Samal hetkel aga noormees kummardus ning Claire tõmbus võpatades eemale – Mike´i tagumik oli otse tema nina all. Siiski ei saanud neiu pilku tema natukene paljastunud seljalt.

„Ahsoo,” sõnas Mike naerdes, kuid samas kurgust kinni haarates. „Sellise kurguga ei tule mul laulmine just kõige paremini välja,” nentis Mike õlgu kehitades. „Ja noh... alati on olemas minust paremaid,” lisas noormees kurvalt naeratades.

Claire raputas pead ning hüppas kõlarilt maha. Maksku mis maksab, Mike tuli esinema saada. Kas tema minevikku reisimisel olid tõesti nii tõsised tagajärjed? Neiule ei tulnud pähegi, et üks teisiti kulgev ja lõppev inimelu on väärt rohkemat, kui kellegi soolokarjäär. „Laulame näiteks duetti! Enne seda mässime su kaela korralikult sisse ja valame kõrist alla palju-palju tulist meega teed ning laulmise ajaks või vähemalt selle ajal on kurk nii pehme, et sa suudad korralikult laulda. Ja mina toetan sind ja tahan sind laulmas kuulda ja värki!” ütles Claire Mike´ile tõsiselt silma vaadates.

Noormeest ühtaegu nii hirmutas kui ka hämmastas neiu entusiasm ja positiivsus. „Oi...” pomises Mike alistunult. Ta polnud kindel selles, mida ta praegu lubab, kuid tundus, et see oli Claire´ile tähtis. Kuid miks peaks talle korda minema neiu soovid? Samas, Mike ise tahtis palavalt osaleda. Aga sellise häälega?! Ja jälle... mis tal kaotada? Noormees noogutas ning suundus juba laialt naeratades leti poole. „Aeg on privileeg,” ütles ta kavalalt naeratades ning mingit salli moodi asja otsima hakates. Oli ju suvi.

Claire ulatas noormehele kokkukeeratud köögirätiku ning aitas seda kaelal püsivaks muuta. „Ja nüüd tee...” neiu kõndis kiirel sammul veekeetjani ning pani sinna vett, samal ajal teepakke taga ajades. „Sorry, aga esimese tassitäie teeme sulle täie raksuga. Siis jood selle ära ja teine tuleb jahedam, et mesi oma raviomadusi ei kaotaks,” seletas neiu õhinal ringi askeldades. Mike ei teadnud, mis teda rohkem hämmeldab – kas Amanda abivalmidus või tarkused. Teisest silmapilgust alates oli noormees arvanud, et tegemist on mingisuguse järjekordse bimbost tibiga, kellel ajude asemel sült. Järgmise asjana torgati nooruki käte vahele tass kuuma teega ning Claire patsutas teda just mitte kõige hellemalt õlale. „Mis ei tapa, teeb tugevaks.”

Vesiste silmadega Mike jälgis, kuidas Claire esinejate nimekirja juurde kepsutas ning neid kirja pani. Nii palju siis pingevabast õhtust.

15. Osa

„Sting, Fields of Gold,” sosistas Claire helipuldis olevale mehele ning too noogutas. Neiu südamelt langes kivi – ta polnud kindel, kas see laul juba eksisteerib või ei. Kahjuks oli Mike palunud neiul endal laulu valida ning Claire´il ei tulnud midagi muud pähe. Ta teadis vaid, et see on natukene kuulsam ja vanem laul. Neiu tatsas kergejalgselt Mike´i kõrvale ning vaatas värisedes publikut. Ruum oli täna õhtul rohkem täis, kui eal enne. Iga nurga peal istusid oma klaaside taga tähtsa väljanägemisega mehed, kes kõiki üle oma märkmete kriitilise pilguga vaatasid. Isegi muidu tantsivad noortekambad ja paarid olid lauakeste taha taandunud ning kõike pandi äärmiselt hästi tähele. Iga krõbin, sahin, iga praks...

„Meie laulame täna teile Stingi tuntud laulu Fields of Gold´i,” ütles Claire märgatava värinaga mikrofoni. Mike´i kurk oli juba palju parem, kuid erilisest laulmisest juttu olla ei saanud. Claire´i hinge näris pidev kahtlus. Tänane õhtu oleks pidanud Mike´i päralt olema. Tema ei tohiks siin olla. Mike oli külmetanud eile õhtul temaga õues olles... mis sest, et tegu oli tema pere korraldatud piknikuga. Kui Claire´i poleks olnud, poleks nad piknikku sellel õhtul võib-olla korraldanudki...

Kui Mike alustas, oleks Claire tahtnud oma pead vastu seina taguda, karjuda, laamendada... ´You'll remember me when the west wind moves´ kõlas karedalt. Noormehe hääles oli märki endisest hiilgusest, kuid see ei korvanud seda haledat kraaksumist, milleks Mike hetkel võimeline oli. Mõne hetke pärast andis noormees alla ning vaatas vabandavalt Claire´i poole. Surudes endas maha hirmu selle õhtu tagajärgede ees, tõusis Claire püsti ning üritas ise seda vägevamat etteastet teha. Oma üllatuseks tundis neiu, kuidas kogu hirm temast kadus ning ta end aina kodusemalt tundma hakkas. Tundus, nagu oleks esinemine kõik, mis talle meeldib ja sobib. Claire ei osanud seda muutust endas kuidagi seletada, arvas vaid, et tegu on eufooriaga.

Laulu lõppedes valitses ruumis vaikus. Neiu kohkus. Oli ta tõesti nii halb olnud? Kuid kui jahmumus oli asendunud reaalsuse teadvustamisega, vallandus tormiline aplaus. Claire vaatas silmad pärani ja suu lahti ringi. Tagareast kostis vilistamist ning ka Mike oli rõõmsana aplodeerijate hulka astunud.

„See oli vapustav!” sõnas noormees kiitvalt, kui nad ruumist välja minevaid kundesid vaatasid. Õhtu oli läbi ning Claire oli ikka ja jälle oma lühikest tähesära mõtteis läbi elanud. Tüdruk naeratas natukene häbelikult ning tõmbas tühjad pudelid kokkupoole. „Tänan. Ma ei saa aru, mis mul hakkas, aga sa jäid vait ja ma nagu...” hakkas neiu järsult vabandama. Ta ei suutnud uskuda, et ta seda teinud oli. See pidi olema Mike´i õhtu. Õhtu, kui ta avastatakse, õhtu, mil algab tema tähelend. Neiu ohkas.

„Siin pole midagi ohata,” kuristas Mike. Claire võttis kannust kohvi ning valas aurava joogi ühte kruusi. Seda Mike´ile ulatades vaatas neiu aknast välja ning mõtles õhtu üle taas järele. Ta ei suutnud ära oodata, millal sellest George´ile räägib. Samas, ta kartis mehe reageeringut. Claire mõistis, et tänasel on tõsised tagajärjed.

„Tahad, ma saadan su koju?” küsis Mike, kui nad oma asju kokku korjasid ning Buckile hüvastijätuks lehvitasid. Mees oli paremas tujus, kui eal varem ning ta maksis noortele tänase teenistuse eest koguni 25$, mis Claire´i arust oli liig, mis liig. Claire noogutas ning jätkas senisest õnnelikumalt oma tegemisi. Välja astudes, piiras neiu sisse üks neist õhtustest talendiotsijatest. Mees võttis tüdrukul õrnalt selja tagant kinni ning juhtis ta kõrvale.

„Tere, Amanda. Ma olen Alan MacBreath ja esindan CanadianRecordsit tema New Yorgi harubüroost. Nagu sa ka ise kindlasti mõistsid, oled sa võimekas laulja ning meile teeks suurt au, kui sa oleksid nõus meiega lepingut sõlmima.”

Claire vaatas jahmunult mehe tõsisesse näkku. See oli juhtunud.

16. Osa

Neiu ei teadnud, mis oleks targem. Ta oli sõnatu. Mõte oli justkui pimedasse ruumi suletud ning selle elutegevuseks vajalik hapnik sai otsa. Ta oli Mike´i asemel. Claire teadis, et see on halb, kuid kas ikka oli? Mike oli surnud oma kuulsuse pärast – teda olid taga ajanud kõmupiltnikud. Äkki see oligi vajalik samm malelaual võidu poole? Neiu lasi mõtteist läbi kõikvõimalikud asjad, milleks ta võimeline oli. Kas ta pidi praegu otsustama?

Üks osa temast tahtis meeletult seda lepingut. Plaat, kuulsus, rikkus... Kuid see polnud kunagi tema unistus olnud. Ta polnud kunagi mõelnud kuulsaks saamisele. Talle meeldis jälgida teisi, kuid ise üks nende seast olla? Kõmu ja pingerikas elu ei pakkunud talle pinget. Ta kaotaks normaalse noorusea, veetes selle mööda maailma ringi tiirutades ning teiste tänitamist kuulates. Ei, see maailm polnud tema jaoks. Ja kui ta vastakski jaatavalt? Kuidas reageeriks George? Kas tema lõpetaks Mike´i asemel surnuna?

„Ei, tänan, ma pole sellest huvitatud,” sõnas Claire lõpuks. Silmanurgast nägi neiu huvitatult nende poole kõõritavat Mike´i. Ja nii ma lasingi sinu karjääri vetsupotist alla... mõtles neiu sisimas ohates. Kuid samas ta teadis, et see on õige samm. Mees tema vastas paistis silmnähtavalt jahmunud olevat.

„Ma kardan, et sa ei mõista. See on unelmate pakkumine. Kuulsus, rikkus, hotellid, peod ja lai silmaring,” sõnas mees kiirelt sõrmi kõverdades. Oli näha, et ta ei kavatsenud Claire´i niisama minema lasta. „Ma saan aru, et oled hetkel veidi üllatunud ja jahmunud, kuid see oleks algus sinu muretule elule,” sõnas mees meelitavalt.

Claire raputas pead ning küsis käsi mugavalt teksade taskusse pistes: „Mis kasu teie sellest saate, et teil mind nii väga vaja on? Järjekordne rahapatakas? Ametikõrgendus? Saage aru, see kõik poleks seda väärt. Kuulsus ja rikkus ei ole nii suure tähtsusega nagu teie tahate näidata. Sellega kaasneb vabaduse piiramine, jälitamine, surmaähvardused, turvamehed. Ma olen alles noor. Miks te arvate, et ma tahan oma elu nii varakult kellelegi müüa, ja üldse müüa? See on väärt rohkemat, kui muusikatööstuste rahakoti paksus.” Claire tõmbas sügavalt hinge ning vaatas sõjakalt enda ees seisvat meest.

Imelik, kõigest mõni nädal tagasi oleks ta selle pakkumise kõhklemata vastu võtnud. Glamuur, sära, peod... Ühe teismelise jaoks on see kõik, kuid Mike´i surm ja kõik sellega kaasnev oli neiu mõtlema pannud. Mis selle väärtus lõppude lõpuks siis on? Kaotad oma isiksuse, vabaduse, elu – kõik.

Claire vaatas veel hetke meest, kes siiani sõnatu oli. „Hüvasti,” sülgas tüdruk ümber pöördudes. Siiski immitses üle tüdruku põse suur soolane pisar. Tüdruk kogus end ning astus rõõmsalt Mike´i kõrvale. „Lähme siis...” sõnas neiu kodu poole pöördudes.

„Ma kuulsin kõike...” sõnas Mike vaikselt peale minutilist vaikust. „See on nii veider... mina oleksin pakkumise kõhklemata vastu võtnud. Aga kui sa seal niimoodi rääkisid... See pani mõtlema. Eriti elu müümise osa. See on ju tõsi ja... ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad niimoodi elada. Privaatsuseta... Ja see, kuidas sa veel elu kaotamisest rääkisid. See oli lihtsalt nii kokkuvõtlik. Sul ei ole vaba aega, normaalset noorukiiga, midagi...” Noormees kõndis edasi selge imetlusega. Claire vaatas aga ägedalt silmi pilgutades eemale. Elu kaotamise all polnud ta üldse seda mõelnud, mida noormees silmas pidas...

Kui noored Claire´i maja juurde jõudsid, jäid nad seisma. Claire vaatas selge piinlikusega eemale, üritades välja mõelda midagi, millega õhtut ilusti lõpetada. Ta tundis, et tänane oligi see, mida vaja oli. Nad olid Mike´iga sõpradeks saanud. Ja nüüd, kus noormeest enam surm ei ähvardanud... Neiu südamelt oli kivi langenud.

„Tead,” sõnas Mike lõpuks aeglaselt. „Mäletad, kui ma rääkisin oma igavatest päevadest? Ma mõtlesin, et äkki tahaksid homme midagi teha?” Noormees kõikus oma kandadel edasi-tagasi ning naeratas ebalevalt.

„Meeleldi,” sõnas Claire rõõmsalt noogutades. „Kas sa... ee... tuled siis homme mingi aeg meile ja siis vaatame, mis teeme?” küsis neiu näost punaseks lahvatades. Talle tundus, et tegu oli liiga julgelt öeldud lausega. Ta ei tundnud ju Mike´i veel piisavalt...

„Ma tulen keskpäeva paiku,” ütles Mike vaikselt taganema hakates. „Noh... kohtumiseni,” sõnas ta häbelikult kätt vibutades. Claire surus turtsatuse maha ning vastas noormehele samaga, kadudes seejärel trepikotta.

17. Osa

George vaatas mureliku näoga üle oma lõunasöögi – seekord koduste spagettide – ning üritas toitu sonkides leida sõnu enda väljendamiseks. Claire oli talle just eilsest õhtust rääkinud ning mehe arust polnud juhtunud kõige parem asi. Neiu oli minevikku muutnud – ja mitte vähe. Kui Mike´st ei saa kuulsus, jääb palju tegevusi olemata. Inimesed on teised, nende elud on teised. Inimestel jääb ühel kontserdil käimata, inimene austamata, pildistamata...

„Oeh... Äkki see lihtsalt lükkus edasi,” pakkus mees makarone kahvli ümber kerides ning hajameelselt enda vastas istuvat tüdrukut vaadates. „Kui see, mis juhtus, oleks lõplik, siis... oeh, ma ei tea,” pomises mees.

„Ta ütles, et minu sõnad sellele mehele panid teda mõtlema. Et inimene kaotab privaatsuse ja elu. Enne minu teksti oleks ta nõustunud, kuid nüüd ei tule see kõne allagi...” Claire kergitas tüdinult kulme ning vaatas küünarnukke lauale toetades aknast välja. Õues sadas.

„Nojah... Ma pean seda asja veel seedima,” ütles George mõne hetke pärast natukene rahulikumalt noogutades. Tõstnud oma kahvli suu juurde, kruvisid peened makaronid end aga lahti ning maandusid sousti laiali pritsides mehe taldrikus. „Kurat võtku neid väikesi sitanikerdisi...” pomises mees vaevukuuldavalt. Claire muigas ning pöördus tagasi oma toidu juurde. „Ja siis me lähme täna õue... ma ei tea, mida tegema... Aga põhiline on see, et me oleme nüüd sõbrad.” Nende sõnade peale kuulsid nad teravat koputust uksel ning Claire tõttas lõunasööki sinnapaika jättes ukse juurde. Selle avanud, vaatas talle vastu läbiligunenud, kuid rõõmus Mike. Noormees raputas natukene oma pead ning astus ringi vaadates edasi.

George´i märganud, hõikas nooruk natukene ehk liiga kõvasti: „Tere!” George hakkas vastu lehvitama, kuid selle asemel lendasid makaronid taas kaussi. „Tere-tere. Amanda, kas neid asju süüa ka on võimalik?” uuris ta kulmu kortsutades. „Väänlevad väikesed nagu vihmapaduussid!”

Mike kergitas kulme, kuid Claire raputas muiates pead. „Õhtuks üritan midagi kergemalt söödavat teha,” lubas neiu Mike´i enda tuppa juhatades. Nüüd, kus nad George´iga kahekesi olid, oli neiu endale südameasjaks võtnud lihtsamate toitude tegemise ära õppimise. Siis võis minna keerulisemate asjade peale ja lõpuks oleks neil igati tervislik ja mitmekülgne toidulaud.

„Ilus kodu teil...” sõnas Mike toas ringi vaadates ning ukse kõrvale kohmetult seisma jäädes. Claire oli hommikul oma tuba natukene koristanud – neiul oli kalduvus lohakusele – ning, mis kõige tähtsam: ta oli Mike´i plaadi ära peitnud.

„On jah... aga minu tuba vajaks natukene tuunimist. Seinad on liiga lagedad. Ainult see kapp ja riiul... muud midagi,” kurtis neiu toas kriitilise pilguga ringi vaadates. „Ja riiulil polegi veel midagi...” Tüdruk vakatas ning üritas olevikku tema „minevikuga” siduda. „Suurem osa mu riiulis olevatest raamatutest olid isa omad ja kui ta suri... ma ei tahtnud, et need mulle teda pidevalt meelde tuletaksid...” Claire istus arvutitoolile ning näitas käega oma voodi suunas näitamaks, et Mike võib istuda. Noormees noogutas natukene tõsisema näoga ning istus voodile.

„Niisiis, mis plaanid sul on?” küsis Claire arvutit sulgedes ning oma tähelepanu jäägitult noormehele koondades. „Ohsaissand! Ma unustasin täitsa ära – kuidas su kurguga üldse on? Eile oli ju veel päris hull ja nüüd sa täna siin nii õues ja veel vihma sajab ka...” sõnas Claire murelikult.

Mike muigas. „Saan kodus korraliku ravi. Kiheleb natukene, aga muidu on juba suht talutav,” nentis noormees. „Aga tegevuse kohta...” Mike vakatas ning vaatas, kuidas Claire oma kapis tustib ning midagi otsib. „Täna on hullem ilm... äkki oleme kuskil sees?” uuris noormees näost punaseks lahvatades. „Mul on raha ülearu ja siis ma mõtlesin, et kuhugi tuleb see ju paigutada...”

Claire muigas kapist eemale astudes ning üht musta-valge kirjut salli Mike´ile kaela sidudes. „Sorry, aga ma ei taha, et sul minu pärast hullem hakkaks,” ütles Claire paar sammu tagasi astudes ning oma kätetööd imetledes. „Ja nagu sa näed, vajaks ka minu tuba rohkem sisu,” seletas neiu laua juurde minnes ning rahakotist raha välja võttes – ta ainus kott peale rahakoti oli siiani kohver. „Ðoppamine oleks tore.”

18. osa

„Mulle ei meeldinud see mees metroos,” nentis Claire kaubanduskeskuse uksest sisse astudes. Nad olid tulnud New Yorki ning Mike oli käsi südamel kinnitanud, et tegemist on ajaloo kõige huvitavama, sisukama ja lahedame poega. Koht ise oli jube suurejooneline – ühe suure mäe jalamil, mille all laius väikene järve moodi asi. Vahepeal särav päike peegeldus sillerdades ära hoone klaasist katuselt. Seest oli kõik valge ja puhas. Polnud näha tavapäraseid noortekampu. Ju oli isegi neile selge fakt, et nemad sinna ei kuulu. Ruumis oli kasutatud kõikvõimalikke erinevaid tehnikaid ja arhitektuuri kõrgajastute stiili. Kõikjal sebisid ringi ostjad, käed täis kõikvõimalike suuruste ning kujuga paberkotte, kuid samas oli liikumine nii vaoshoitud ja eeskujulik... Claire tundis end oma tavapärastes riietes siin natukene ülearusena.

Mike naeris ning müksas õrnalt tüdrukut, et too liikuma hakkaks. „Taolised kohad on tegelikult perverte täis,” ütles ta siiski natukene tõsisema häälega, kui noored mööda kivisillutist edasi kõndisid. „Ei soovita üksi metroo ega bussiga sõita. Eriti linnas. Aga praegu olin sul mina.”

Claire muigas ning nad kõndisid edasi. „Kuhu sa minna tahad?” uuris noormees mõne hetke pärast. „Mm... mul oleks vaja riiulile ja seintele midagi. Nii ilmetult tühjad on...” ütles Claire mõtlikult ringi vaadates. „Võib-olla saab kuskilt mõne hea raamatu või plaadi või mõne postri...” sõnas neiu käsi teksade taskusse toppides. „Ee...” tüdruk vaatas ettevaatlikult noormehe poole. „Kui sa ikka tahad ja viitsid...”

„Ma tean täpselt õiget kohta,” leierdas poiss Claire´il käe alt kinni võttes ning teda liftide poole vedades. „Lähme teisele korrusele. Ma usun, et Bookigham sobib suurepäraselt. Lähima saja kilomeetri kõige täiuslikum raamatupood. Jumala harva tuleb ette, et ei saa soovitut.” Mike naeratas kiitvalt, kuid Claire üritas mõelda, mis häid raamatuid 2002 aastal juba eksisteeris. „Jane Eyre”? „Tere Tulemast Surma Majja”? Esimesed Potteri raamatud olid olemas. Neiu naeratas võidurõõmsalt. Neli esimest raamatut olid juba ilmunud. Järgmine aasta oli tulemas viies...

Bookinghami sisse astudes tüdruk ahhetas. Lõputud seinad täis lõputuid katalogiseeritud raamatuid. Ta naeratas laialt ning haaras nurgast korvi. „Ma juba jumaldan seda poodi,” kinnitas ta edasi astudes, Mike tema kannul.

Poest välja astudes oli Mike´i käes kahekordses kilekotis suur hunnik kõikvõimalikke raamatuid. Claire oli mõned pannud korvi lihtsalt ilusa kaane pärast ning Mike oli nõudnud nende kandmisõigust.

Plaadipoest ei leidnud Claire midagi muud, kui kaks Iglesiase ja ühe Williamsi plaadi. Celine Dioni juures oli ta kõhelnud, kuid otsustanud esialgu ostmata jätta. Ta oli kuu ajaga teenitud raha suutnud tunni ajaga enam-vähem laiaks lüüa. Õnneks oli veel nädal töötamist ees...

„Aga nüüd oleks mul paari asja vaja,” sõnas Mike näost punaseks lahvatades, kuid samas kindla ilmega supermarketi osakonna poole vantsides. Claire püsis tema kannul, ise mõeldes, miks noormees punastas. Kas ta kavatseb kondoomipakki osta? Peagi märkas aga tüdruk, et nad suunduvad pesuosakonna poole. Neiu muigas ning lasi Mike´il diskreetselt endale boksereid vaadata, samal ajal rinnahoidjate vahel tuulates. Sealt paar tükki näppu võtnud, suundus tüdruk neid proovima.

Hetk enne kabiini sisenemist ilmus kõrvalkabiini uksepillu aga Mike´i alandust täis nägu. „Palun vaata, mis sa neist arvad.” Noormees taganes ning Claire pani oma pea noormehe asemele uksepillu. Mõne hetke Mike´il jalas olevaid musti, valgete täppidega boksereid vaadanud, noogutas tüdruk kiitvalt. „Hea valik.”

Tüdruk hakkas juba pead ära tõmbama, kui vaatas uuesti Mike´i üle keha. „Ja tegelikult pole siin midagi häbiväärset,” märkis neiu tõsiselt noogutades. „Sellises olukorras me ju esimest korda kohtusimegi.” Teist, parandas neiu end siiski mõtteis. Enne ukse kinni langemist nägi ta noormehe näol midagi naeratuse taolist.

Mööda kivisillutist taas väljapääsu poole kõndides vaatas Claire natukene unelevalt enda ja noormehe käes tolknevaid kotte. Nad olid Mike´iga oodatust paremini läbi saama hakanud. Hiljem oli noormees tema rinnahoidjad üle vaadanud ja... Claire polnud enne kohanud kutti, kes suudaks tõsise näoga hügieenisidemeid osta. Mike´st oli saamas väga tähtis ja asendamatu kaaslane.

„Niisiis. Sul on veel sein tühi...” ütles Mike häälega, nagu ta oleks uuesti sündinud Einstein. „Mis sa arvad... sellest?” Claire vaatas ühe uhke välimusega fotopoe poole. Selle klaasist aknal ilutses üleseina plakat, millel oli üks viisaka välimusega perekond, mille peale oli kleebitud väiksemaid pilte, kus kõikvõimalikud inimesed on ekstreemsetes poosides või lihtsalt kallistavad teineteist. Tegemist oli võimalusega teha elusuuruses pilt endast või ükskõik millest. Läbi klaasist akende oli näha kõikvõimalikes suurustes kuldseid, hõbedasi ning ka puidust raame, mille sisse pilti hiljem panna.

„Super!” hüüatas Claire vaimustunult.

Järgnes tund aega kestnud grimmeerimine ja nende ümberriietamine. Nad olid sündmuspaigaks valinud rokkontserti. Hiljem peeglist vaadates ei tundnud Claire end äragi. Tema kuldpruunid juuksed olid seatud keerukasse soengusse ja lakki täis lastud. Tal olid seljas pikad teksad ning punane topp. Mike oli üllatavalt sarnane sellele, mis ta enne surma oli. Samasugused mustad, igas suunas turritavad juuksed. Hooletu hoiak ja lõhkised teksad, lai T-särk.

Pildistamine oli Claire´i enda sõnade järgi võimas. Nad pandi, mikrofon käes ühte suitsusesse ruumi, kuhu tahaotsa oldi paigutatud trummid ja kõlarid. Trummide taga oli üks paksem mees... Pildi kõige parem osa oli ehtsus, kui Mike ja Claire end kõikvõimalikesse suundadesse keerasid ja ringi tuisaksid, ise samal ajal mingit oma väljamõeldud duetti lauldes.

Kaubamaja ukse juures Claire aga ohkas, vaadates Mike´i käes olevaid tohutuid kotte ning üritades mitte ära kriipida pilte endast ja Mike´st, mille hoidmine tema töö oli. Kahjuks olid raamid küllaltki rasked ja Claire´st endast suuremad ning neiu pidi neid iga viie meetri tagant kuhugi toetama. Õnneks oldi poes mõistlikud oldud ning raamidele oldi nurkadesse kaitsmed pandud. Tüdruk ei suutnud otsustada, kas 50$ oli mõistlik olnud või mitte. Igal juhul olid temal nüüd näpud põhjas ning ta lootis, et paarist kortsus dollarist tema tasku põhjas aitab tagasisõidu pileti soetamiseks. Õnneks on ilm ilusaks läinud...

„Tead mis?” küsis Mike veidi melanhoolse pilguga Claire´i vaadates. „Kell on veel vähe ja... ee... äkki tuleksid paariks tunniks minu juurde, siin, New Yorkis? Siis mõtleme ehk välja, kuidas sinu asjad ohutult koju transportida."

Claire noogutas laialt naeratades, kuigi polnud kindel, kas Mike seda läbi kahe hiiglasliku raami nägi.

19. osa

Claire oli end Mike´i arvutitoolile mugavalt sisse seadnud ning vaatas nüüd, jalad kummalgi pool tooli ning küünarnukkidega toolileenile toetudes, kuidas Mike nende pilti seina paneb. Mike´i sein oli enne täis kõikvõimalikke kuulsusi (kellest Claire midagi kuulnudki polnud), kes kõik end ülla eesmärgi – elusuuruses Mike´i ja Claire´i – nimel ohverdasid.

Goldwinide korter polnud eriline häärber. See oli kõigest kolmetoaline, kuid see-eest maitsekas ja õdus. Kõik ruumid, välja arvatud elutuba ja köök, olid hämaralt valgustatud ning andsid kõigele saladusliku aura. Nende esik oli suur ja ümar ning selle seinal olid kumerad peeglid, mis Claire´i arust oli eriline vaatamisväärsus.

Mike´i enda tuba oli suhteliselt väike. Arvutilaud, voodi, kapp, mõned riiulid ja peegel. Sein oli beeþ ning sellel ilutses nüüd paljude teiste väiksemate piltide kõrval pilt temast ja Mike´st. Claire naeratas, kui noormees eemale astus ning oma kätetööd imetles. „Hah, me sobime siia,” ütles ta hooletult käega vibutades ning maast akutrelli võttes. „Ma lähen viin selle ära... varsti tagasi,” lubas noormees toast lahkudes.

Claire vaatas talle mõne hetke järele ning sammus siis vaikselt pildi juurde. Seda hellalt vaadates, ei suutnud neiu taas oma vedamist uskuda. Ta oli tulnud minevikku teadmata, kuidas Mike´i leida. Ta oli Mike´ile juba esimesel nädalal otsa komistanud. Ta ei teadnud, kuidas noormehega sõprussidemeid luua. Ashley oli seda tema eest teinud. Ja edasi tundus kõik minevat nagu lepase reega. Nad muutusid Mike´iga aina lähedamaks ning Claire oli kindel, et mingit surma pole oodata. Kõik oli super. Kuni talle meenusid vanemad... Mida nad hetkel teha võivad? Kasvatavad teda? Mis juhtub, kui Claire nende elust kaob? Siis, kui maailm jõuab oma arengus taas 13. detsembrisse aastal 2007? Neiu ei tahtnud sellele mõeldagi. Äianud oma põselt pisara, kuulis neiu, kuidas Mike uksest sisse astus.

Noormees astus tema kõrvale ning vaatas, kuidas nad pildi peal, Claire´i jalg noormehe jala taga, käsi käes, kuid samas erinevatesse suundadesse kõõritasid ning oma mikrofonidega suundusid. Tundus nagu see oleks ühe DUO plaadi kaanepilt.

„Aga tead mis?” küsis Mike järsku oma laua juurde astudes ning kirjutuslaua sahtlit järsult lahti tõmmates. „Ma tahan, et sa siia alla kuidagi oma nime kirjutaksid,” sõnas noormees Claire´le musta markerit ulatades. Tüdruk muigas ning võttis selle mõtlikult vastu. Enne oma nime kirjutamist ta siiski peatus – ta oleks peaaegu „Claire” kirjutanud. „Aa-man-daa... Weeest...” veeris neiu aeglaselt, kui ta oma nime näiliselt hooletult oma jalgade peale kirjutas. Mike naeratas ning kirjutas oma nime sinna kõrvale. „Sinu pildile sama jura?” küsis noormees üles tõustes. Claire noogutas.

„Aga... kuidas me siis koju saame?” küsis Claire oma spagettidelt üles, õue tumenevale taevale vaadates. Tüdruk vaatas nüüd õrnalt kulmu kortsutades Mike´i poole. Noormees paistis aga suhteliselt hooletu olemisega olevat ning sõnas: „Takso.” „Aga pilt?” „New Yorki taksodel on katusel see raam või midagi... pakime ilusti sisse ja anname minna,” seletas noormees laialt naeratades. „Aga...” neiu põsed lahvatasid punaseks. „Tegelikult on mul vaid paar dollarit järgi...” „Pole midagi, mul on veidi rohkem. Mina su siia vedasin, nii et...”

Claire muigas. Mike oli lihtsalt imeline.

20. Osa

Claire jalutas oma hommikusöögiga akna alla ning haigutas laialt. Laisalt aknalauale toetunud, võttis tüdruk lusikale natukene põhja kõrbenud pudrust, mille George hetke eest valmis oli saanud. Tüdruk oli mehele rääkinud eelmisest päevast kõik üksikasjad. Suur pilt temast ja Mike´st oli juba seina peale pandud ning plaadid ja raamatud riiulisse asetatud. Tüdruk oli maganud poole päevani ning ärgates oli tema esimene mõte olnud, et ta on tõepoolest õnnelik. Uue elu alustamine käib käsikäes eelmise unustamise, trotsi ja tahtejõuga.

Claire vaatas unelevalt õue – tegelikult oli juba tublisti üle keskpäeva ning paari tunni pärast pidi juba end tööle sättima. Neiule oli suureks lohutuseks täienev rahakott, kuid veelgi suuremaks Mike´i nägemine. Ainus must pilv sinavas taevas oli fakt, et Mike varsti läheb. Nad polnud veel toimuva hakkavast rääkinud, kuid tüdrukul oli see plaanis. Pärast tänast tööd, kui noormees ta koju saadab.

Tüdruk vaatas jälestust väljendava näoga oma mannaputru, kuid otsustas selle George´i tunnete säästmiseks järgi proovida. Tüdruk pigistas silmad kinni ning pani selle suhu, tajudes endal pilku, millega mees teda kogu selle aja tema tegevustes ja mõtisklustes saatnud oli. Puder maitses oodatust paremini. Silmi avades manas neiu näole rahuloleva naeratuse, mis asendus peaaegu momentselt ehmunud näoga, kui ta oli näinud vaatepilti, mis avanes õuele.

„Jäta nüüd! Nii hull see ka pole!” ütles George solvunult oma raamatuvirna tagant üles vaadates. Mehe ninal olevad prillid vajusid sügavamale ninajuurele, kui too kulmu kortsutades Claire´i vaatas. George tõusis püsti ning kõndis ikka veel kangestunult aknast välja jõllitava tüdruku juurde.

Maja taga õuel jalutasid üks naine, mees ja väike tüdruk. Naine oli uhke olekuga – sirge selg ja pikad kuldpruunid juuksed kuklal krunni keeratud. Juuksed olid sama sügavat meepruuni värvi nagu Claire´il. Tema isa oli suviselt lahedas meeleolus – igati ergas, kuid samas hooletu välimusega. Tema ise, viis aastat nooremana, kõndis vanemate kõrval uhkelt, justkui teaks ta mingit tähtsat saladust, oleks maailma valitseja ning poole suurem, kui hetkel. Oleks tal praegu sellist enesekindlust ja väärikat olekut…

George vaatas ilmselge kimbatusega tüdrukut ning tema olekut. „See pidi ükskord juhtuma…” sõnas mees, suutmata otsustada, kas see oli taktitundeline või mitte. „Võib-olla on meil taoli asju vaja, et mõista tehtut… võib-olla selleks, et edasi minna.” Mees haaras kaitsvalt Claire´l õlgade ümbert kinni ning pigistas neid, endiselt maja taga kõndivat lõbusat perekonda vaadates. Nood rääkisid nüüd ühe Claire´le ja George´le tuntud mehega, kinnisvaramaakleriga.

21. Osa

Claire toetas oma käe rohmakalt aknapiidale ega pannud õieti tähelegi, kui taldrik koos sellel olnud ollusega maha lendas. Tüdruk vaatas õudust väljendavate silmadega, kuidas maakler käega maja poole vehkis ning arvatavasti midagi seletas, tema isa noogutas rahulolevalt. Väike tema jooksis mööda aeda ringi ning korjas viimaseid võililli. Ema käis hädaldava näoga järel, üritades seletada, et võililled tekitavad kohutavaid plekke. Tegelikult oli Claire juba selleks ajaks küllalt suur, et seda mõista, kuid endalegi seletamatutel asjaoludel oli tüdrukul võilillede vastu olnud mingi suur huvi. Claire ei suutnud selle vaatamist taluda ning hakkas üle kogu kere vappuma.

Neiu vajus toolile ning peitis oma näe kätesse. George ei teinud temast esialgu väljagi ning tegi akna irvakile, et paremini kuulda. Mees torkas pea aknast välja ning vaatas siirast huvi väljendava näoga alla.

„Neli tuba, suurepärane vaade kaunile maastikule ja sõbralikud inimesed. Heas korras ja soodne. Lähme nüüd sisse?” vuristas maakler iga mõne sekundi järel närviliselt kella ja Claire´i kordamööda vaadates. Seejärel peatus tema ringi ekslev pilk George´il. „Ah, tervist!” sõnas too lõbusalt akna poole lehvitades. „Tervist, tervist!” ütles George oma töntsakat kätt vaevaliselt aknast välja sirutades ning sellega nagu pooletoobine edasi-tagasi vehkides. „Suurepärane, tõesti suurepärane ilm!” sõnas mees reipalt ringi vaadates. Claire jälgis meest oma käte varjust, kuni talle kohale jõudis, mis on juhtunud.

„Ta teab sind ju! Sa olid ju nende naaber!” sisistas neiu küürakil akna alla kiirustades ning George´i meeleheitlikult nügides. Mees vaid mühatas ning jätkas sama säraval ilmel maakleriga rääkimist. Mõne hetke pärast kuulis Claire seda, mida ta kartnudki oligi – oma isa üllatunud häält.

„Tere hr. Trusthill! Mida teie siin teete?” uuris Jason käsi huvitatult taskusse pannes ning üles vaadates. Claire oleks tahtnud oma isa näha, kuid ei julgenud püsti tõusta. Selle asemel toetas ta end ettevaatlikult vastu radiaatorit ning ootas, hinge kinni hoides. Nad olid paljastatud.

„Tegelikult hr. West,” parandas George rahuliku häälega. „Trusthill on mu venna – George´i perekonna nimi. Me oleme kaksikud,” sõnas George rahulikult. „Aga me ei saa läbi. Ei tunnista üksteist… see selleks,” lõpetas ta juba rõõmsama häälega käsi kokku lüües. „Kas teil on plaanis siia kolida? Tõsiselt ilus naabruskond, ilusad inimesed, vaated ja armas väike linn.” Claire ägas. „Miks kuradi pärast sa sellele kohale reklaami teed?” küsis neiu ärritunult.

George vaid naeris ning rääkis all olijatega edasi. Mõne minuti pärast pani mees akna kinni ning tema esile manatud kramplik naeratus oli kadunud kui tina tuhka. George võttis kraanikausi alt puhastusvahendeid ning hakkas ikka veel õudusest kangestunud tüdruku kõrvalt vaikides pudru ja portselanikilde kokku kraapima.

„Miks sa tegid seda?” küsis Claire oma pisaratest nõretavat nägu tõstes. Ta ei suutnud seda uskuda. Kuidas sai George nii loll olla? Meelitada tema pere elama nende kõrvale.

„Ma… mõistan, et see hetkeinspiratsioonist tingitud tegu ei pruukinud olla kõige õigem, kuid see pruukis olla kõige lähedam õigele. Mina ei suuda olla sulle isa ega kogu pere, kuid nüüd, kui nad siia elama kolivadki… nad on su läheduses. Te võite hakata hästi läbi saama ning nad on sul iga kell olemas. Nad ei paku küll seda toetust ja hoolitsemist, mida siis, kui teaksid, kes sa oled. Ma ei tea. Ma ei näe asja sinu vaatevinklist. See võib teha asjad hoopis hullemaks… Kuid ma usun, et igal olukorral on lahendus ja väljapääs. Kui midagi üle ei jää, peame kolima. Esialgu aga vaatame, mis saab, eks?”

22. Osa

Claire ja Mike lehvitasid uksi sulgevale Buckile ning pöördusid siis, käed taskus, koduteele. Claire ajas pea kuklasse ning vaatas taevasse, üritades justkui laviinina peale suruvat melanhooliahoogu minema ajada. Töö oli suutnud teda pärastlõunast vahejuhtumit unustama panna, kuid praegu… tuli see tagasi nagu hommikune udu. Mike oli seda ebatavalist olekut juba mitu korda tähele pannud ning Claire oli välja mõelnud haleda vale – koolistress. Ta oli minemas uude kooli, kus ta kedagi veel ei tundnud ning õnneks tundus, et sellest Mike´ile piisab.

„Kool hakkab…” sõnas tüdruk kurva häälega.

„Hakkab jah…” vastas Mike tarbetult. Noormehe hääles oli pinget, mis kasvades noorte vahele kandus. Noormees oli oma käed veel sügavamale taskusse toppinud ning näris nüüd närviliselt alahuult. „Aga selle suve teine pool oli… suurepärane. Ma tean, et meie algus polnud just kõige parem, kuid… ma pean tunnistama, et oled nende nädalatega mulle üpriski tähtsaks saanud,” ütles nooruk vuristades. Tema hääl oli naljakas ning diktsioon täiesti mööda. Claire muigas ning kõndis edasi. Ju oli selle tunnistamine noormehele raskelt läinud.

„Sina mulle ka. Ma ei kujuta ette, mida ma alguses teie pereta teinud oleksin…” sõnas Claire vaikselt. Alles nüüd taipas tüdruk, et oli Goldwinide külge klammerdunud ning nemad olid ta ainsad uued tuttavad. „Millal te lähete?” uuris ta tusase näoga maad kompides.

„Reedel… Esmaspäeval ju kool… siis jõuab end sisse sättida…” seletas Mike napilt. „Tegelikult on päris hea tsivilisatsiooni tagasi pääseda,” tunnistas noormees mõne vaikushetke pärast. „Siin maal pole tegelikult erilist tegevust… See baar ja mõned kambad, kellega ma õhtuti vahest väljas jõlgun… Meil pole isegi telekat. Selles suves oled sina parim asi…”

Claire noogutas raskelt ning kõndis, pea maas, edasi. „Sidet peame?” küsis neiu järsku. Tüdruk vaatas areldi üles, Mike´i poole, kuid naeratas, kui nägi teda noogutamas. „Muidugi!” vastas Mike ärevalt. „Sul ee… MSN on? Ei suuda uskuda, et ma seda enne küsinud pole…” sõnas nooruk lõpuks rohkem iseendale. „Ja sa saad mulle külla tulla ja mina saan ju Grenkasse tulla…” rääkis ta edasi.

Claire naeratas ning küsis: „Ee… sul mobiili on? Trükin sinna…” Mike ulatas tüdrukule mobiili ning too üritas kulmu kortsutades selle menüüst aru saada. See kõik oli nii iganenud ja vana, lisaks sellele tõsiselt suur ja mustvalge ekraaniga. Claire raputas pead ning üritas välja mõelda, millal telefonid väiksemaks ja kompaktsemaks muutusid. Kahjuks oli ta 2002 aastal liiga noor, et taolistele asjadele tähelepanu pöörata.

„Sul siis pole mobiili?” küsis noormees hämmeldunult. „Eeeei…” pomises Claire vastuseks, samal ajal telefoni Mike´ile tagasi ulatades. „Aga meil on lauatelefon. Suht… veider. Kuidagi… vanaaegne,” ütles tüdruk muiates.

„Kettaga?”

„Ee… ei. Nuppudega, aga jälle nii suur… Need väikesed pihu sisse mahtuvad ja traadita on paremad,” ütles Claire laialt haigutades. Oih. Sa oled aastas 2002! meenutas Claire endale raudselt. „Vabandust, ma fantaseerin vahest liialt tulevikust ja siis ma unustangi end tulevikku,” seletas Claire. Tegelikult polnudki see kõige suurem vale.

Mike noogutas ning vaatas säravate silmadega Claire´i lähenevat maja. „Teeks ehk homme midagi koos?” küsis noormees alla vaadates. „Ülehomme juba minek… Et siis äkki võimas lõpp?” uuris ta laialt naeratades.

„Igatahes. Ainult, palun, ei midagi kulukat.”

„Luban sulle.”

23. Osa

28. august. 200…2?
Ajarändur, sassis inimene, teismeline…

Vahest lööb see kõik pea peal kokku. Kõige ehtsam näide on vist fakt, et su vanemad võib-olla kindlasti sinu majja elama kolivad? Ja sa elad koos oma endise naabriga? Et sa oled viis aastat ajas tagasi rännanud ja aastas 2002 pole korralikku tsivilisatsioonigi? Ei mingeid plasmatelereid, normaalseid mobiile, häid lauljaid ega raamatuid. See kõik on talumatu. Ja filmid? Jah, Titanicut võib nõrkemiseni vaadata, kuid see pole see… Vaheldust oleks vaja. Kuid, New Yorkis on Ameerika mäed täiesti olemas. *tänab jumalat*

Tegelikult ei tea ma eriti hästi, mis selle päeviku pidamine aitab. Ilusam käekiri… hiljem on, mida meenutada? See harjumine… kõik on nii võõras.

Lähme Mike´iga täna kuhugi. Eile jäi välja mõtlemata, kuhu. Ta lubas sellega tegeleda, nii et mul on vaja lihtsalt oodata, kuni ta siia jõuab. See peaks toimuma umbes tunni aja pärast.

Kuulen, kuidas George (James, James, JAMES!) köögis askeldab ning jälle vannub. *meenutab kahetsustundega, et lubas kokkamise ära õppida* Ohh. Seda saame hiljem teha. Oleneb, mis Mike välja mõtles. Palusin midagi odavat kuna eelmine kord läks asi natukene üle käte. *üritab oma raha edaspidi otstarbekamalt kulutada, kuigi ei saa väita, et seinal olevat pilti kahetseks…*

OOOMMMFFFGGG!
Ma olen aastas 2002. Mul pole veel seda MSNi juuu!
*jookseb*
Hiljem vanematest…
Claire.

Tüdruk virutas oma vihiku kinni ning lendas nagu keravälk arvuti taha lootes, et Mike pole vahepeal leidnud võimalust netti minna. Neiu polnud oma MSNiga veel jamama hakanud, kuna tal polnud kedagi, keda sinna lisada või kellega rääkida. Ja nüüd nii järsku… Missuguseid fakte ta veel unustanud võis olla?

„Pole veel normaalset MSNigi ju…” ägas tüdruk masendunult pead käele toetades ning vidukil silmadega ekraani jõllitades. Kõik need vanad asjad tema ümber… Arenemata ja täiustumata tehnika, olematud head raamatud… Kui hea oleks elada oma õiges ajas, aimamata ja igatsemata tulevat, olla rahul sellega, mis on.

„Söööma!” karjus George köögist. Peale eilset vahejuhtumit oli see esimene kord, kui tema hääl kindel ja reibas oli. Claire ise ei suutnud enam peale oma vanemate millestki muust mõelda. Mida nad teevad? Kas nad kolivad? Miks nad kolivad? Küsimusi tuli nagu sombusel sügispäeval vett.

Claire hingas raskelt sisse ning lülitas arvuti välja. Selle asjaga oli nüüd ühel pool.

Tüdruk läks kööki ning vaatas taldrikul lebavaid söestunud praekartuleid. „Ee…” Tüdruk istus kramplikult naeratades laua taha ning kuhjas taldrikule ketšupit. Üles vaadates märkas ta, et George ei kavatsegi süüa. Seepeale tekkis tal küsimus: „Kuidas sul enne kogu aeg normaalne toit laual oli?” Tüdruk vakatas. Ta oli just öelnud, et mehe toit ei kõlba kuhugi.

„Agatha valmistas,” sõnas mees näost roosakaks tõmbudes. Claire muigas ning lükkas oma toidu eemale. „Ega sa pahanda?” ”Ei.” „Ma hoolitsen homsest selle eest ise.” „Okei.” Muhe naeratus.

„Tegelikult olen ma leiutamise unarusse jätnud,” sõnas mees vaikselt üles tõustes ning Claire´i taldrikut prügikasti tühjendades. „Säh… siin sulle söögiraha ka,” ütles mees tüdrukule silma tehes.Claire noogutas ning torkas raha teksade taskusse. Kiire pilk seinakellale näitas, et Mike peaks lähima veerand tunni jooksul ilmuma.

Tüdruk jälgis, kuidas George´i silmis tuttav tuluke süttis ning ta oma tuppa kadus. Arvatavasti oli valmimas järjekordne geniaalne leiutis, mis tema igapäevast elu kergendas. Claire naeratas rõõmsalt. Nende elus on midagigi endist. Sel hetkel helises uksekell.

Claire tormas sellele vastu ning mõne hetke pärast sadas sisse hingeldav Mike. Nooruk lasi raske koti oma õlgadelt maha ning vajus kergelt hingeldades esiku põrandale istuma. Claire kükitas tema kõrvale ning üritas ära arvata, mis noormehe seljakotis on. „Ega ma hiljaks jäänud?” Claire raputas pead. „Siis on tore.”