Mike Goldwin. ( 120. osa)

Ma lihtsalt niiväga armastan seda juttu!!
Lihtsalt Super!!

Tead mis, see on VÄGAVÄGA hea jutt !
Ja ma tahan uut osa , KOHE

Ma tean, et te mind armastate. (H)
Tglt ei tea...

Aga uus osa siis üle pika-pika aja.
Oleks jõudnud teieni ehk varem, aga MSNis on ju alati inimesi, kellele busy ei loe ja kes võivad lootusetult lobiseda ja lobiseda ja lobiseda...
Aga sain siis valmis lõpuks.
Loodan, et endiselt meeldib.
Tegevustevaene.
Tundub olevat jälle selline kokkuvõtlik osa.

47. Osa

„Sometimes... I forget...” pomises Claire vaikselt. Ta lükkas oma lokitatud juuksed pea taha ning silus nad tihedasse hobusesappa. End taaskord armastatud rätsepaistmesse istuma sättides vaatas ta uneleva ilmega, kuidas George Kirkeyt putitas. Mees oli tema iseseisvaks õpetamisele juba käega löönud ning nüüd oli Kirkey täis topitud mälukaarte, mille peale oli George salvestanud kõikvõimalikku infot. Ta oli veetnud öid oma toas, sisestades erinevaid sõnu ja lugenud nendele hääldusi peale.

Kirkey oskas lugeda ja ka kraakajalgadega kirjutada, mille võimalikkuses Claire siiamaani kahtles. George oli üritanud toimuvat seletada, kuid matemaatilised valemid, füüsikaseadused ja tehnika käisid tüdruku ajule üle jõu.

George oli Kirkey´le lisaks muule muretsenud ka tegutsemise varal laetava aku – mida rohkem Kirkey ringi liikus, seda kauem ta seda ka teha suutis. Surnud ring, kuna George plaanis Kirkey pidevas liikumises olevaks mänguasjaks teha. Välja arvatud öösiti, kus ta oma ringi siiberdamisega närvidele oleks hakanud käima. Seoses sellega oli mehel veel üks plaan, mille ta üsna pea täide viia plaanis.

„Kuidas Tomiga edeneb?” päris George vallatu muige saatel, kui ta pilgu oma töölt hetkeks tõstis ning Claire´i poole vaatas. Mehe silmis helkis liigagi vallatu pilk. Kui taolist asja oleksid küsinud Claire´i vanemad, oleks tüdruk kindlasti näost punaseks lahvatanud ja toast põgenenud, tõotades neile enam kunagi ühtegi isiklikku asja teada anda. See teadmine pani neiu laialt muigama.

„Ettevaatlikult...” tunnistas ta end George´i voodile pikali heites ning aknast välja vaadates. Vihm oli juba paar nädalat lakkamatult linna pommitanud ning neiul oli sellest juba siiber. „Ta ei ole eriti julge poiss, mind hämmastas seegi, et ta julges märku anda, et ma meeldin talle...” Tüdruk sulges silmad ning meenutas toimunut. Ta poleks eladeski uskunud, et tema ja Tom...

„Ma arvestan seda kui positiivset vastust,” kostis George madala naeruturtsatuse saatel. Taas oma töösse süüvides langes neie vahele mõned minutid vaikust, mida lõhestasid ainult nende hingamine ja Kirkey kriiksumine, kui George seal midagi tegi.

„Kuidas sul ülikoolis ka läheb?” päris neiu uimaselt. Kell polnud küll palju, kuid viimastel öödel oli ta teinud tõsist tööd, et koolis pinnal püsida. Ka George oli andnud oma panuse, kuid üldiselt hoidis Claire ta oma raskuste teadmisest eemal. Mehel endalgi oli tööd palju ning vaevalt paar välja magatud ööd talle halba teeks.

”Nolgid siin ja nolgid seal, nolgid iga nurga peal...” pomises George Kirkeyt tööle vajutades.

„Tere.” George´i hääl kaikus seintelt vastu, kui Kirkey liiga tugeva häälega oma suu avas.

„Tere Kirkey. Mina olen G...” Mees kõhkles siinkohal. Mõeldes, mis oleks õigem. „Mina olen James,” kordas ta siiski aeglaselt, et Kirkey´le kõik kohale jõuaks. „Ja tema seal on minu lapselaps – Amanda.”

Kirkey pööras kriuksatuse saatel oma pea tüdruku poole ning noogutas. Claire naeratas laialt ning otsustas George´ile hiljem meelde tuletada, et ta robotit õlitaks. Robot jäi taas vana mehe poole vaadates tikksirgelt seisma , justkui järgnevat korraldust oodates.

„Kas sa laulaksid meile, Kirkey?” palus George robotit silmitsedes ning silmnähtavalt uhkusest paisudes. Silmade aset täitvate ketaste sees oli näha silmade suurenemist ja suu aset täitva ketta sees oli näha suu avanemist. George oli muutnud Kirkey näo millekski monitoritaoliseks asjaks, millelt peegeldus nagu pildist Kirkey tuju. Suutmata suurenenud silmadele tähendust anda, otsustas George, et ilmete programmeerimine on veel poolik.

Kui robot aga suu avas, et laulda üht tuntud jõululaulu, tuli välja ainult rütmis sõnade ladem. George tõstis pead raputades käe, et robot laulu lõpetaks. Selle asemel, et vait jääda, luges Kirkey luuletust edasi ning tõstis mehe imiteerimiseks ka oma käe. Roboti peenikesed sõrmed ei kaardunud küll nii graatsiliselt, kui George´i omad, kuid peagi haaras mees neist ettevaatlikult, käepigistuseks, kinni.

Nad hoidsid oma käsi selles asendis, kuni robot jäi vait ja tõmbas oma käe kummarduse tegemiseks mehe käest.

„Poiss,” teatas Claire lõbustatud ilmel neid kahte vaadates. „Meeste ühikas...” pomises ta veel takkatippu, kui nördimust teeseldes taas end voodile pikali lasi.

George naeratas ning lülitas Kirkey välja. „Sina ja kui ta seda pahaks ei pane, ka Mike, võiksite talle millalgi heliredeli sisse laulda,” kostis ta uhkelt naeratades Claire´i poole pöördudes. ”Ja siis ma saan kopmponeerida ka hääle, millega ta üldiselt suhtlema hakkab. Pole vaja sind ära hirmutada sellega, et ma igal pool kohal olen.” Kõver naertus.

Claire turtsatas ning mõtles oma tundidele Heiseri juures. Kõik oli paigutatud laupäeva peale ning tüdrukul oli mugav nädalavahetusteks Mike´i juurde sõita. Kuigi ta kartis, et varsti muutub see kõik kurnavaks – kui mitte talle ja Mike´ile, siis noormehe perele – ei olnud ta siiamaani nende kahe nädala jooksul, mis olid esimesele käigule järgnenud, viitsinud samal päeval koju naasta. Kahjuks oli taoline asi hakanud mõjuma neiu hinnetele ja teadmistele. Ta võis ju õppimise noormehe juurde kaasa võtta, kuid sellest ei tulnud midagi välja... neil oli parematki teha.

Lisandus veel fakt, et Tom üpris armukade oli. Mitte ühtki nädalavahetust Claire´iga... Neiu ohkas, kui noormees talle meenus. Asjad läksid ilusti, jah, kuid Tom ei sallinud silmaotsaski tüdruku ringi. Nad olid otsustanud kõiges ausad olla ning Tomis vist polekski geene, mis võimaldaksid vaikselt asja taluda.

Aga tulemas oli neiu „sünnipäev”. Kahe nädala pärast on ta ametlikult 16... Ajanihke tõttu ei osanud ta praegu väljagi arvutada, kui vana ta tulevikus oleks. Ta oli lahkunud üheksa kuud enne oma sünnipäeva. Noh, sel juhul oleks ta vist endiselt 15...

Sünnipäev oli pühapäeval. Neiu arvas, et läheb New Yorki, tulles juba õhtul tagasi – loomulikult Mike´i kaasa vedades. Noormees ei saanud tema sünnipäevast ilma jääda. Kuid edasi? Vihavaen kahe talle kõige tähtsama poisi vahel kestis siiani. Kas nad lepiks? Rikuks sünnipäeva?

„Mõttes?” tungis neiuni George´i tõsinenud hääl. Nähtavasti oli mees teda paar minutit jälginud.

„Lihtsalt... mõtlesin sünnipäevale,” kostis Claire kerge naeratuse saatel. „Et kuidas pidada ja korraldada... Mike ja Tom kokku...” Huulde hammustades ajas neiu end voodil taas istuli.

George asetas oma käe raskelt neiu õlale. „Küll nad hakkama saavad. Kumbki ei taha sind ju kaotada.”

YAAAAAAAAAAAAAAY !
Finally, finally.. :)
Ega Tom ja Mike ometi ta sünnal kaklema ei hakka, ega ju??
Aga väga-väga-väga-väga meeldib...
Ja ruttu uut... või pean ma jälle ähvardama hakkama ? XD

Haha.
Ma ju tean, et sa ähvardad tühja. (A)

Ja see kaklema minek vähe hea mõte ju!
Tnx, Ingrid.

Nii loetud.
Enne seda osa vaatasin breaking free videot. ( LLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLL
Edasii :)

Arrrgh, kuidas ma seda ootasin Ja nüüd veeeeeeel uuuuuuut!

Lõpuuuuuks!
Hea oli :)
Vaata et sa mingit laavhatelaav sünnipäeva Clairile ei tee Nagu seebikates..
Aga jamh.. uuuuut!!!! :)

UutUutUut! (YYYYYYY)
Ei mingit kätši !

Oeh.
uus osa siis.
Ja nüüd on vahelduseks paari osa jaoks ettepoole ka mõtteid.
Nii et kui aega on, siis MG´d tuleb nüüd vähemalt natukene aega (niipaar osa)kiiresti.
Siiis.... Forumotion käib närvidele. Sellega, et kui panen boldi kuhugi (nt), siis lööb teksti üles tagasi. Niisiis ma märgistasin oma närvide säästmiseks selle proboradsil ära.
Okei.
Loodan, et meeldib.
Nautige!

48. Osa

„Tsau musi!” hüüdis Tom Claire´i juurde joostes ning kätt üle tema õla sirutades. Claire kortsutas piinlikkust tundes kulmu, kuid pani ka oma käe noormehe seljale, lastes ka oma peal poisi õlal puhata. Järjekordne esmaspäev, järjekordne algus, kuid samas lõpp. Nädala pärast pidi olema tema „sünnipäev”.

„Midagi valesti?” tundis noormees huvi, kui ta neiu silmist juuksesalgu ära lükkas. Ta ei suutnud otsustada, kas tüdruk nägi armsam välja oma lokikestega või nüüd, kus ta oli vahepeal oma juukseid triikinud. Kuid vahet polnud. Amanda oli tema tüdruk.

Claire vaid muigas ning raputas pead. „Väsimus. Nädalavahetus oli oodatust raskem.” Tom noogutas mõistvalt. „Mis te tegite siis?”

„Hääleharjutustega saime enam-vähem hakkama. Nüüd tulevad pilli mängimise lihvimise tunnid. Heiser mängib ise klaverit, kidrat ja saksofoni. Teiste pillide õpetamiseks on tal mingid külalised, kes peavad loengu ja seejärel õpetavad teatud pilli õppida soovijat individuaalselt. Heiser tõmbleb minu, Mike´i ja Sharoni vahet. See tekitab stressi... Me peame palju ise õppima. Ja siis see Logan...” seletas ta väsinult, kui Tom vaid noogutada oskas ning ühe käega tüdruku õlga hõõrus. Neiu pealaele ühe kiire musi surunud, sisenesid nad juba koolimajja.

Clay ja Grace istusid oma pinkides ja kudrutasid. Grace´i ema sünnipäev oli läinud vägagi edukalt. Võib-olla liiga... Claire oli tähele pannud neiu suurenenud söögiisu ja tõusvat kehakaalu. Ühel pärastlõunal tormas too sööklast minema ning Claire oli teda hiljem naiste tualetist lahkumas näinud. Kuid vaadates nüüd neid kahte... Claire vaid ohkas. Ta polnud veel Grace´iga sellest rääkinud. Pealegi, see võis ju olla vaid kokkusattumus...

„Tervist Clayton, Grace,” kostsid Tom ja Claire nagu ühest suust, kui nad paarikesest teel oma kohtade poole möödusid. Freddie oli Tomi kõrval platsis, kuid Sarah puudus veel. Seda ära kasutades potsatas Tom Claire´i kõrvale istuma ning jõllitas tühja pilguga seinakella, mis teatas, et tunnid algasid ei rohkem ega vähem kui kümne minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast.

„Kuidas sul füüsikas läheb?” päris Tom vaikselt, tüdruku tegutsevatelt kätelt pilku tema näole viies, kui too istet võttis. „Paremini mitte. Kui, siis pigem halvemini,” ohkas neiu raskelt.

„Kuule, Amanda!” hõikas Grace hetkeks Clay´st eemaldudes ning toolil tahapoole nõjatudes, et pilguga Claire´i mõõta. Tüdruk vaatas sõbranna poole ning kergitas küsivalt kulme. „Mida sa sünnipäevaks tahad?”

Claire kahvatus. Ta polnud oma sünnipäevale juba paar päeva mõelnud. „Ma... ma ei tea,” otsis neiu kohkunult sõnu. Ausalt öeldes ei tahtnud ta eriti midagi. Välja arvatud, et tegevus toimuks aastas 2007, ehk? Pealegi polnud tegu tema õige sünnipäevagagi. Tal oli paha tunne, avastades, et talle kavatsetakse libasünnipäeva puhul midagi kinkida. Neiu ohkas. „Lihtsalt üks suur kalli ja peole kohale ilmumine oleks toredad. Väike kommikarp ka ehk,” lisas ta lõpuks kerge naeratuse saatel, tahtmata debiilina näida.

„Hah. Seda me veel näeme,” kostis Grace endale omase põlgliku naeratusega, mis ilmus alati siis, kui ta millegagi nõustuda ei tahtnud. „Millal pidu toimub siis? Ja kus?”

Claire kortsutas kulmu, üritades käigu pealt midagi välja mõelda. Tema ja George´i korterisse vaevalt see karavan mahuks. Samas, tegu talvega. Kuhu neil minna? „Teatan nädala jooksul. Aga olge pühapäeval valmis, ma arvan,” hoiatas neiu hetkel, mil kell helises tundi.

***

George oli veel tööl, kui Claire koju jõudis, nii et tüdruk kõndis otse oma tuppa, viskas koti kirjutuslaua kõrvale ning avas arvuti. Küüntega vaikselt laua peal klõbistades heitis ta pilgu veel tumedale arvutiekraanile. Vahepeal polnud neiu aru saanud, mida Tom temas leidis. Aukuvajunud põsed, kahvatu nahk ja intensiivse pilguta silmad, kohati kottis silmaalusedki. Kuid nüüd, kui kõik oli taas paremuse poole muutunud, oli neiu silmis sealt kadunud sära, ta luudele oli kasvanud ka liha ning isegi ta palged olid taas punetama hakanud, kuigi seda ekraanilt näha ei saanud.

Kergelt naeratades tippis ta oma MSNi parooli ning logis sisse. Veel enne, kui tüdruk endal kotist kodused tööd välja jõudis otsida, ekraan plinkis. Veelgi laiema naeratuse saatel avas ta Mike´i vestlusakna ning hakkas temaga rääkima.

Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Heips!
Amanda (L) Tom. says:
Hei-hei. :)
Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Mida huvitavat sa siis täna oled juba teha jõudnud? Kellegi põlema panid? *irvab kahjurõõmsalt*
Amanda (L) Tom. says:
Ära tuleta palun seda meelde... Ma ei teinud seda ju meelega... vist.

Tüdruk oli Loganiga järjekordsesse sõnelusse sattunud ning nii „kogemata” oli laua peal põlenud advendiküünal noormehe särgi pihta nihkunud. Tüdruk ei tundnud kahetsust. Noormees oli oma põletusarmid ära teeninud.

Logan oli tüdrukut töödelnud juba paar nädalat. Sellest saati, kui teada sai, et Mike „see kuulus narkar on”. Mike ise muidugi ei teadnud Claire´i ja Logani tülide tõelistest põhjustest midagi. Claire´il polnud südant rääkida. Selle asemel jahus ta kokku midagi põhimõtete erinevusest.

Mike´il oli liiga lõbus eemalt Logani persse saatmist vaadata, et asjasse sekkuda.

Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Hah. Räägi kellele, kes usub.
Amanda (L) Tom. says:
Juba rääkisingi.
Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Nojah... elu roosade prillide taga on kindlasti mõnus...
Amanda (L) Tom. says:
Ära õrrita. Mul on... küüned.
Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Mul on kips.
Amanda (L) Tom. says:
Millal see ära võetakse?
Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Emn... Ma arvan, et see reede, kui röntgen korras on. *loodab* Aga ma olen seda kipsi juba armastama hakanud...
Amanda (L) Tom. says:
Aww.
Amanda (L) Tom. says:
Igastahes. Pühapäeval on minu sünnipäev, nii et laupäeva õhtul kobid kasvõi oma kipsiga minuga Grenkasse tagasi! Vott.
Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Yes, ma´am.
Amanda (L) Tom. says:
Ainult et ma ei tea veel, kus pidu toimuma peaks. On sul ideid? Vanaisa korterisse me ära ei mahu.
Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Ohhoo. Keda sa kutsud siis?
Amanda (L) Tom. says:
Mm... Sina, Tom, vanaisa, Freddie, Grace, Clay, Claire (see tüdruk meie trepikast) ja tema pere.
Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Seltskonna järgi oletan, et tuleb tavaline istumine?
Amanda (L) Tom. says:
Jooke ei tule, kui sellele vihjad. Ja ma arvan, et Claire´i pere on sünnipäeval lühikest aega. Vanaisa kohta ei oska öelda... ehk ka. Ja järgmine päev on siiski kool... Oeh. Alles nüüd mõistsin. Sa ei saa nii hilja tagasi ju...
Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Ära minu pärast muretse. Üldiselt saaksime me tulla minu pere autoga. Et nad siis ka päevaks Grenkasse. Siis mingi... Sa võid ju vanaisale ja sellele päta perekonnale teha hommikupoole väikese vastuvõtu. Minu vanemad ka ehk? Nad tahaksid sind näha... Ja siis eskordid nemad minema (laua taha nad ju selleks tunniks-paariks ikka mahuvad) ning kutsud teised tüübid. Ja siis mingi... kui kodus ei viitsi passida, saab iga kell bowlingusse minna. Saamegi näha, kuidas mu õppetunnid mõjunud on. XD
Amanda (L) Tom. says:
Mmm... sa oled geenius! Mida ma sinuta üldse teeksin?!
(Peale piinlike asjade mitte meenutamise, muidugi. )
Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Hah. Mis meenutab – sa oled osav jälgede segaja.
Amanda (L) Tom. says:
And there´s nothing you can do about it.
Amanda (L) Tom. says:
Aga ma nüüd kaon. Lubasime Claire´ile ammu juba, et viime ta linnaga tutvuma. Tom poole tunni pärast siin ja ma tahan enne vanaisale söögi valmis saada.
Amanda (L) Tom. says:
Tsau.
Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Nagu ma ütlesin – osav.
Mike. Crazyonesindahouse.^^ says:
Tsauh.

Claire raputas naeratades pead ning logis end MSNist välja.

See on nii heaaaaaaaaaaa
Uut tahan. Kohe!

UUUUUUUUUUUUUUUT !!

Oeh. :)
Armas.
Jeah. :)
Kiiresti uut siis, eks ? =)

Niisiis.
Uus osa.
Eile õhtul püsisin päris kaua ärkvel ja kujundasin mõtteis juttu ümber. Igast detaile mõtlesin välja ja värki.
Tore.
loodan.
Igastahes. Loodan, et naudite.

49. Osa

Kolm kärsitut koputust uksel.

„Sisse!” hüüdis Claire lõbusalt viisijuppi edasi ümisedes ning muna pannile lüües samal ajal, kui Tom sisenes ning läbi esiku kööki kõndis. Ettevaatlikult tüdruku selja taha kõndinud, mähkis noormees oma käed ümber tüdruku piha ning pani oma lõua tüdruku õlale. „Lõhnab hästi,” tunnistas noormees kavalalt naeratades.

„Parem oleks. Sinuga on ka arvestatud,” kostis tüdruk kergelt, kui ta noormehe põsele ühe kiire musi tegi. Tom vaid muigas ning kõndis kapini, kust ta taldrikud välja võttis ja lauale laotas. „Ma teen siis end nii kaua kasulikuks,” seletas ta kõvera muige saatel.

Poole tunni pärast, kui söök söödud, jäägid ahju sooja pandud ning George´ile kiri kirjutatud, võtsid noored nagidest oma palitud ning kiirustasid Claire´ile järgi. Nad olid juba 5 minutit hilinenud.

„Kuhu teil siis plaanis minna on?” päris tüdrukute ema, pajakindaid käest võttes, esikusse kõndides. Naise kõht oli juba märgatav ning Claire mõtles heldimusega oma tulevasele õele või vennale.

„Kõik nurgatagused saavad ette näidatud,” lubas Tom pühalikult, jättes mainimata, et isegi niisuguses väikeses ja toredas linnas nagu Grenka on hämaraid nurgataguseid.

„Tsau emme,” kostis väike Claire end püsti ajades ning punast tutimütsi pähe tõmmates. Seda vaadates tõmbus suurema tüdruku nägu naerule. Väiksena lasi ta endale ikka igasugu jubedusi pähe panna... Kuigi mõne nurga alt nägi see isegi armas välja. Kui väike Claire aga hüvastijätuks ema kallistas, pööras Claire ennatlikult pea ära, teeseldes siirast huvi laelambi vastu.

Uksest välja saades hingas neiu kergendunult.

Jahe sügistuul nägu paitamas, kõndis väike seltskond siin-seal ringi ning Claire ning iseäranis Tom laterdasid vahetpidamata ühest ja teisest kohast, selle ajaloost, rahvast, kes seal käib ja nii edasi. Jõge ületavale sillale jõudes jäid nad seisma ning Claire´id toetusid nagu üks mees käsi ristates silla käetoele, pannes oma lõua käte ristumiskohale.

Nende juuksed, mõlemal sirged ja pikad, lehvisid tuules, nooremal tüdrukul mütsi tõttu siiski piiratult. Tom vaatas neid kergelt silla vastu toetudes siira huviga. Nii sarnased, kuid samas nii erinevad... Kuid kaks tüdrukut tõesti olid ju ühte nägu... Amanda ehk väheke täiskasvanulik, kuid Claire oli noorem versioon temast. Amanda polnud kunagi näidanud oma pilte... muidu teaks noormees ehk täpsemini öelda...

„Mis sa vaatad?” päris vanem tüdruk oma pead keerates ning end üksisilmi jõllitavat Tomi kerge lõbustatusega vaadates. Noormees rehmas käega ning astus neiule lähemale, haaras ettevaatlikult tüdruku pihast ning tõmbas ta endale lähemale. Claire nõjatus noormehe vastu ning vaatas allpool vulisevat vett.

„Viskame võidu lutsu?” pakkus noormees järsku välja, vaadates lapsiku õhinaga tüdrukute poole. „Tulge...” Ta võttis oma tüdrukul käest kinni ning aitas tollel mööda järsku kaldteed turvaliselt alla, veekogu äärde, jõuda. Tom kordas sama protseduuri ka noorema tüdrukuga ning peagi seisid kõik kolm üksteise kõrval rivis, käes hoolikalt valitud lame kivi.

„Mina esimesena!” kilkas väike Claire, kui ta kummardus ning kivi hoogsalt teele saatis. Kivi jõudis kaks korda edasi põrkuda, kuni vee alla vajus. Claire ise viskas nii õnnetult, et kivi ei jõudnud ühte kordagi põrgata. Tomil õnnestus kivi aga kolm korda põrkuma panna.

Kõik kolm turtsatasid ning peagi leiti uued kivid, mida loopida ning nii see aeg läks, kuni väike Claire millegi taha komistas ning vette pikali prantsatas.

Vanem tüdruk ahmis üllatusest õhku ning sumas puristavat tüdrukut veest püsti tõmbama. „Paganama külm on!” kurtsid mõlemad neiud kui ühest suust, kui Tom naerdes teisele poole vette kukkunud tüdrukut tuli ning nad Claire´iga plika püsti tiritud said.

„Uhh...” pomises Claire kurnatult, kui ta läbimärga neiut vaatas. Väike tüdruk oli juba värisema hakanud ning Claire surus ta hetkeks enda vastu, kuid kahetses seda peaaegu momentselt. Tema veel suhteliselt õhukesed riided said veelgi märjemaks.

„Ma arvan, et nüüd tuleb ruttu koju minna...” pomises Tom lustakalt, kui enda märgi jalgu vaatas. Ega tüdrukudki paremad polnud. „Lähme parem ruttu – ei taha külmetada.” Tüdrukud üles aidanud, algas meeletu võidujooks kodu poole.

„Loodame, et ema ei näe...” pomises Claire vaikselt, kui seltskond lõpuks ümber maja nurga pööras. „Tohin ma paariks tunniks sinu juurde tulla, Amanda?” palus ta härdalt, siira hirmuga hääles.

Claire noogutas ning meenutas oma noorusaegu. Mitte, et ta praegu vana oleks. Ta vanemad olid alati ranged olnud ning ta kartis igasuguse väärteoga nende ette sattuda. Seda ajani, mil ta enda eest enam-vähem vastutavaks tunnistati.

Vaikselt tuppa hiilinud, heideti märjad riided seljast ning peagi olid kõik radiaatorid korteris kaetud noorte märgade riietega ning veekeetja undas. Claire´id olid vanema tüdruku toas ning otsisid kapist midagi, mida noorem ajutiselt kanda võiks. Lõpuks endale natukene liiga suured villased sokid, laia seeliku ning T-särgi selga saanud, suundusid nad tagasi kööki, Tomi juurde.

Noormees oli aega kasulikult ära kasutanud ning laua peal aurasid nüüd kolm teekruusi, millesse oli teekott sisse pistetud. Claire muigas ning võttis kapist lauale ka kaeraküpsiseid ning keeras raadio vaikselt käima. Sealt tuli Stingi Fields of Gold ning neiu naeratas paratamatult mälestuse peale, mille laul esile kutsunud oli. Vaikselt kaasa ümisedes, liitus ta teistega laua ümber.

„Kas sa meid ka sünnipäevale kutsud?” päris väike Claire oma teele puhudes ning laua keskelt karbist üht küpsist haarates. Vanem neiu naeratas taas kimbatuses olles. Muidugi ta kutsus nad, kuid tegu oli siiski ebamugava olukorraga.

„Muidugi! Kuidas siis muidu?” päris tüdruk oma teed juues ning kiunatades, kui kuum jook ta keelt kõrvetas. Väike tüdruk noogutas heakskiitvalt ning lürpis ettevaatlikult oma teed.

„On veel külm?” küsis Tom vaikselt, kui ta Claire´ile oma toolil lähemale nihkus ning kätt ümber tema õlgade pani. „Võimalik...” kostis neiu õrritavalt, oma pead noormehe õlale toetades ning tal oma pead paitada lastes.

Väike neiu laua teises otsas vaatas neid halvakspanevalt. „Aga MINA? Kas kedagi siis ei huvita see, kas minul on külm?” nõudis neiu. Tema näolt peegeldus siiras solvumine ja pahameel.

Tom ja Claire ei saanud teisiti, kui purskasid südamest naerma.

Nunnu, aga ma tahan uut osa.

Armas.. :)
Tuletab nii meelde, kuidas mina talvel kivide peal turnides vette kukkusin. XD
Aeh, mälestused, mälestused...
Aga tõesti väga meeldib. Väga. =)
Ruttu uut.

Ruttu edasi !
Liigaheajutt^^ ,

Nii nunnu osa
Uut tahan ruttuu

heaheahea
Tom ja 'Amanda' on nii nunnud, et ma hakkan kahtlustam, kas ma tahangi, et ta Mike'iga semmima hakkab ;D
aga see lõpu lause väikse Claire poolt oli nii Inese moodi xd

Igaljuhul, uut

Muig.
Tänan. ^^

Ja nomh... Midagi Inesele omast on seal tõesti, kui ma nüüd mõtlema hakkan.

Igastahes. 50. osa.
Juhuuu!
100 aastat kirjutand... XD (A)
Enjoy!

50. Osa

„Õnne soovin ma sul, õnne soovin ma sul. Palju õnne, kallis Amanda, täna soovin ma sul...” kostus ukse juurest metalne versioon tüdruku enda häälest. Kui laul uuesti algas, kärises selle juurde ka George´i madal ja üldse mitte viisi pidav hääl ning Mike´i meloodiline ja kindel hääl, kui see paar nooti kõrgemalt kaasa laulis.

Claire ajas end oma madratsil istuli ning rehmas käega silmi tükkinud juuksed näolt, näol totter naeratus, mis poleks seal olema pidanud. Tegu polnud ju tema õige sünnipäevaga. Kuid need mõtted olid kadunud kohe, kui ta oli näinud ukseavas pooleldi suletud silmadega Mike´i, torti käes hoidvat reibast George´i ning kui allapoole vaadata – Kirkey´t.

Neiu ajas end püsti, panemata tähele oma heinakuhja-taolist pead ning armetut väsinud olekut. Ta ei öelnud vait jäänud seltskonnale midagi. Naeratus ja ilme tema näol peaksid kõike kirjeldama. Neiu puhus küünlad ära ning mehed kallistasid teda kordamööda. Ppitsituse peale sääremarja juures viis neiu pilgu allapoole ning hakkas naerma – ka Kirkey oli oma osa andnud. Tema emotsioone väljendaval monitoril olid naerust kitsad silmad ning tema huuled olid sõbralikus naeratuses ülespoole kaardunud.

Nii armas mänguasi.

„Palju õnne sünnipäevaks veelkord,” sõnas Mike oma selja tagant liiliat ja väikest pakikest välja võttes. Ilme noormehe näol oli siiani uimane ja mida-ma-siin-teen laadi, kuid tema õnnesoovid tulid südamest. Neiu võttis särava naeratuse saatel pakikese ja lille ning asetas need voodile.

„Minu kingitus sulle on Kirkey,” sõnas George avalalt naeratades ning torti arvutilaua äärele pannes. „Aga ta vajab veel palju täiustamist, nii et esialgu ta veedab veel aega minuga.”

„Kas me sööksime nüüd kooki?” päris Kirkey oma kõrge häälega ning kõik kolm vaatasid tema poole lõbustatusega, kuni mõistmine nendeni jõudis. Claire´i suunurgad vajusid alla ning George ja Mike muutusid palju tõsisemaks, kui neiu kummardus ning Kirkey ettevaatlikult kätte võttis.

„On mõningaid asju, mida sina ei saa teha nii nagu meie...” pomises ta vaikselt. Nägu Kirkey monitoril oli pettunud, kuid peagi naeratas ta taas. Claire ei saanud aru – oli see vaid tema ettekujutlus või ei jõudnudki naeratus lelu silmadesse? Äkki on vale anda kellelegi sellisele liigagi funktsioneeriv mõtlemine.

Kirkey´t maha pannes ta ohkas ning George naeratas õrnalt, kui Kirkey minema sammus. Teatega, et läheb magama tagasi. Olend oli tõesti inimeste maailma liiga hästi sisse sulanud...

Seejärel aga tüdruku poole pöördunud, mehe naeratus süvenes ning ta kostis vabandaval toonil: „Sa peaks nüüd end riidesse panema ja valmis sättima – külalised on tulemas.” Seejärel rangema näoga Mike´i poole pöördudes ütles ta karmilt: „Teinekord minge ikka õigel ajal magama.”

„Yes, sir,” ütles Mike kandu kokku lüües ning tikksirgelt George´i poole vaadates kätt laubale asetades. Mõlemad hakkasid naerma ning George pani oma käe hetkeks noormehe õlale. Ümber pöördunud, läks ta elutuba külaliste vastuvõtuks valmis seadma.

Claire keksis oma voodi juurde ning võttis põnevil ilmega noormehe paki kätte. Mike istus tema vasta arvutitoolile ning jälgis neiut põnevil ilmega. Tüdruk harutas väiksel karbil paela lahti ning tõmbas ära ka pakkepaberi, mille alt tuli välja panda kujuga ehtekarp. Neiu vaatas veel korra säravate silmadega Mike´ile otsa ning avas siis selle.

„Vabandust selle pusa pärast, aga need pikad vorstid ei näinud pooltki nii armsad välja, kui see Panda siin,” kostis noormees pattu kahetsemata. „Niisiis ma panin sellele juba keti ka otsa.”

Claire võttis ettevaatlikult kee välja ning silmitses selle otsas rippuvat poolikut hõbedast südant. Õnnelikult naeratanud, hakkas ta seda endale kaela panema, kuid noormees oli kiirem, jõudes vaid paari sammuga voodini ning haarates neiu käest kee otsad. Claire tõmbas juuksed laialt naeratades eest ära ning noormees kinnitas keti.

Peegli juurde minnes ja end imetledes, pööras tüdruk ringi ning kallistas noormeest. „Suur-suur aitäh! See meeldib mulle. Väga!” kostis ta tänulikult noormehest eemale tõmbudes.

„Oleksin ma siis sulle midagi ebameeldivat kinkinud? Sa ülehindad mind,” kostis too kõvera naeratusega. „Ma ei suudaks sulle pettumust valmistada.”

Claire tõsines veidi – noormees oli seda juba teinud. Kuid see polnud teema. Kui oligi, siis unustatud. Noormees kobas aga oma taskus ning tõi sealt välja musta paela otsas rippuva ripatsi – südame teise poole.

„Kui sa pahaks ei pane...” pomises noormees ripatsit endale kaela pannes ning riukaliku muigega akna juurde minnes ja rulood üles tõmmates. „Niisiis. Tegelikult on asjalood nii, et me peaks riietuma. Veerand tundi veel ja meil on külalised.”

Neiu noogutas ning kõndis vaikselt kapi juurde. 1. detsember oli isegi päev, mida tõesti võis hakata sünnipäevana aksepteerima. Siiamaani oli kõik läinud nagu lepase reega.

Kapist pika voogava seeliku ja kee näitamiseks natukene avarama dekolteega pluuse valinud, ei häbenenud neiu noormehe ees riideid vahetada. Sama ei teinud ka Mike. Need seinad olid noorte vahelt langenud nüüdseks juba pea pool aastat tagasi tehtud poereisi käigus.

Kui uksekell helises, oli neiu jõudnud teha endale kerge jumestuse, mille ajal Mike teda siira huviga jälginud ja kommenteerinud oli. „Jaajaa! Nüüd põsesarnad! Ja ära unusta silmi toonitada... ja muidugi huuleläiget!” Noormees oli saanud laua pealt haaratud raamatuga, milleks osutus füüsikaõpik. George oleks vihastanud.

„No sa ise ei taha proovida?” oli neiu õrritavalt küsinud ja oma huuleläikega noormehe poole läinud. „Ei, tänan väga. Teine kord. Luban. Fotokatega ja puha,” oli Mike lõbusalt eemale koperdades vastanud.

Tüdruk silus nüüd veel viimast korda oma juukseid, katsus üle klambri, mis ta juustes ilutses ning nad tormasid Mike´iga esikusse Claire´i ja tema perekonda vastu võtma.

Kõik kolm ukse taga olevat nägu naeratasid Claire´ile soojalt ning väike tüdruk tormas teda kohe kallistama. „Palju õnne sünnipäevaks!” kostis ta siiski end väärikalt sirgu ajades ja tüdrukule lille ning kingitust – milleks oli suurem pakk, kui seda oli Mike´i oma olnud, ulatades.

Tema ema astus lähemale ning kui nad kallistasid, tundis neiu väikest punnis kõhtu oma kõhu vastas. Ta naeratas tahtmatult. Seevastu tema isa piirdus vaid viisaka käe surumise ja õnnesoovidega. Claire ohkas sisimas – ta ei kallista oma isa enam arvatavasti kunagi.

„Tulge siis lauda!” kutsus neiu elutoa poole suundudes. Nähes, et keegi oli koogi juba lahti lõigatult lauale pannud, suurenes tüdruku alalolev muie veelgi. Kuid kõik olid laua taha istunud ja endale toidu taldrikule kuhjanud, olid vahelduseks vaikus. Keegi polnud leidnud aega endale midagi suhu pista.

Seejärel meenus tüdrukule uuesti tema kingitus ning ta võttis selle endale sülle. „Midagi lihtsalt. Claire arvas, et sul läheb seda vaja,” kostis Clarissa kergelt. Claire ei hoolinud, on see asi kallis või odav. Ise tehtud või ostetud. See oli tema vanematelt.

Pakkepaberi avanud, kukkus talle sülle... tavaline fotoalbum. Ehk natukene kallim, ilusama pildiga ja üleüldse uhkem album, kui vanemad tavaliselt olid raatsinud osta, kuid sellegipoolest oli tegu fotoalbumiga. Ja igal teisel hetkel oleks neiu olnud lohutamatult pettunud.

Praegu lõid tema silmad aga särama, kui ta esimese lehe ette keeras ja nägi sinna juba pistetud fotosid. Ühel nendest tema ja väike Claire laua taga istumas ja naeratamas. Siis Claire ise oma emaga voodil istumas ja ajakirju sirvimas. Tema ja väike Claire taas koos – kokkamas. Mõlemal vahukommid ninna pistetud... Tüdruk hakkas valju häälega naerma.

„Tõesti suur tänu teile!” kostis ta südamest. Perekond teisel pool lauda vaid naeratas.

„Claire lihtsalt mainis, et sul pole ühtegi fotot ega fotoalbumit, kui üks suur pilt seinal sinust ja Mike´st välja arvata,” sõnas Clarissa ettevaatlikult naeratades. „Kuid hiljem võiks ju siiski olla midagi, mida meenutada. Niisiis otsustasime sulle fotoalbumi osta. Nüüd tuleb seda täitma hakata!”

Claire naertaas kõveralt. Fotoaparaat oleks mõistlikum idee olnud.

Panid ka lõpuks uue osa
Viimane lause oli hea
Ja Kirkey on nii nunnu (A)
UUT

Edasii

Armas..
Nii väga meeldib ..
Edasi, eksole ? :)

Aww, siin ka uued osad :) Nii superhea