Mike Goldwin. ( 120. osa)

Sille kavatseb kõik jälle ära rikkuda?-.-
Mõistus,Tule koju,cammoon.
Aga niinunnuh.^^.
Uut paluks?

Hahaha.
Ei tee ma midagi teie tahtmise järgi. Sorry.

Loore: Mis kellasega?
Mona tuleb ka ju...
Ja homme vanaisa pole. Ellika haige. Aint poes pean käima, nii et... vaba päev. ;D
Ja mul on ka raamat ! ;D

Tood-tood.

*Mõtleb, mis lõpus saama hakkab*

Oeh.

Igatahes... See põnn ON imelik. Ma kahtlustan, et sul on temaga ka mingi kuri plaan.

Mike.. on ka veidraks muutunud. Samas.. ta arvatavasti tahab Claire'ist eemale hoida, sest tal on juba liiiga sügavad tunded ta vastu. Mis on hea.

Claire ja pisi-Claire.. Sarnasus hakkab aina märgatavamaks muutuma. Tuleb jama. Ma huviga ootan, kuidas sa selle ära klaarid.

Üldiselt. Osad võiksid tihemini tulla, aga pole hullu ka praeguse korraldusega. See-eest on need osad ülihead.

UUT!!

Nonii...
Võite aplodeerida. xD (A)
*põgeneb tomatite eest*
Nudavai... ei piina teid siis kaua.
Loodan, et meeldib.

86. Osa

Keegi näperdas Claire´i nägu ning tüdruk avas aeglaselt silmad. Tal oli nii hea olla. Soe tekk ümber, Mike´i õlast pehme padi pea all ja nüüd... Tüdruk avas oma silmi veelgi, et näha selle idülli rikkujat. Muidugi. Ashley. Neiu ohkas ning ajas end Mike´i toelt püsti ning tõmbas väikese tüdruku endale sülle. Või noh. Väike väikseks. Ashley sai peagi kahe aastaseks.

„No ma ei saa aru, kuidas sa viiiitsid selle riidekubuga nii palju tegeleda...” haigutas Mike mõne hetke pärast, kui ta tüdrukuid paar minutit jälginud oli. Claire ja Ashley olid endiselt seal, tema külje all, kuid mõttetu plädina ajamist ja kilkeid see ei takistanud. Claire saatis noormehele hoiatava pilgu, tõmbas tema õe endale tugevamini rinna vastu ning rammis seljaga Mike´ile sisse.

Noormees oigas, kuid sulges siis oma käed Claire´i ümber, nii et kõik kolm jäid rahulikult voodile lamama.

„Seitse ja pool tundi. Mida sa teha tahad?” ümises noormees uniselt, kui ta oma silmad taas sulges ning pea diivani käsitoele pani. Claire kehitas õlgu ning mõmises: „Nii sobib ka...” Mike turtsatas. „Võimalik, kuid mu jalad hakkavad siin teie all vaikselt ära surema...”

Selle peale ajas Claire end justkui välgust rabatult püsti ning Ashley libises oma venna jalgele. Laskamata end sellest häirida, ajas väike plika end põrandale ning võttis röökides suuna köögi poole.

„Ujuma ei viitsi minna?” päris noormees ettevaatlikult, kui ta oma surnud jalgu mudis. Poiss teadis, et koht v’õib esile tuua negatiivseid mälestusi, kuid... elu ei jäänud seisma. „Teises linna otsas avati mingi kuu-paar tagasi mingisugune uus veekeskus. Pole veel tsekkamas jõudnud käia... Saunad, mullivannid, basseinid, veetorud ja muu pask,” seletas ta siiski igaks petteks edasi. Ta ei tahtnud neiust taas nii lahkuda, et nad mõlemad end halvasti tunnevad. Ükskõik, mis põhjustel.

„Võib kah... Aga mul pole ujukaid,” ütles Claire mitte just väga pettunult. „Palju sul raha on?” „Ee...” Mike´il oli nähtavasti tõsi taga. „Piisavalt, ma arvan, kuid siiski oleks ÄÄRMISELT imelik praegu šoppama minna. Aega ka nagu pole...”

Noormees pööritas silmi ning haaras neiul käest kinni. „Siis jah, kui sa terve pärastlõuna meie elutuba kaunistad. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, aga ära solvu – kuid isegi sind ei jõua lõpmatuseni vaadata.” Claire näitas keelt.

„Rätiku saad minult, pesuvahendid on sul endal...” pomises poiss seljakotti kokku pannes ning mõtliku ilmega oma kapi sisu vaadeldes. „Mmm...” Tema hääl muutus järsku riukalikuks ning kui ta ümber pööras ja teatas, et ostis endale mõne nädala eest uued ujumispüksid, mõtles Claire, et nüüd on see koht filmides, kus naised lihtsalt vapustusest kokku kukuvad. Veelgi traagilisemaks oleks teinud asja fakt, et tema taga oli kapp. Kapp ja terav nurk. Või nurk ja terav kapp. Või terav nurk ja kapp. Võtke, kuidas tahate.

„Ohissand...”

„Vot selle kohta ütleks ohissand!“ itsitas Mike tunni aja pärast kaubamajas ühe kabiini uksel kõlkudes ning endale palmide ja kirgaste värvidega bikiinid selga tõmmanud tüdrukut vaadates. Kehal polnud viga – noormees oleks hea meelega sammu ettepoole astunud ning nimetissõrmega tüdruku kurgust alla, nabani juti vedanud, kuid... Kaval muie. Ujumine on ju veel ees.

Sellegipoolest ei suutnud isegi tema ees seisev neiu välja kanda taolist... absurdsust.

Tüdruk vaatas vaid korra silmanurgast Mike´i poole, näitas keelt ning tõmbas kardina järsu liigutusega ette, et järgmist paari proovida. Kergelt muigvel noormees pööras selja ning toetus laisa elegantsiga vastu seina.

„Mm... ma vist leidsin midagi perfektset...“ teatas noormees kerge muigega ning sirutas käe välja, et võtta kõige eest rippumast punased bikiinid valge idamaise mustriga. Punaste taga rippusid samasugused mustad, kuid... nää.

Mõtlematult riietuskabiini kardina eest tõmmanud, hüppas esimese asjana talle näokõrgusele üks pruun juuksepahmakas. Claire oli üllatusest hüpanud ning jõllitas nüüd kortsus näoga Mike´i, kes vabandava, kuid pattu mittekahetseva pilguga oma väljavalitud bikiine nagisse riputas.

„Pööra selg, las ma aitan sind,“ pakkus noormees kerge muigega tüdruku õlgadest võttes ning teda seljaga enda poole pöörates. Kui tema käed Claire´i õblukesed sõrmed ülemise osa kinnituskohal vahetusid, võis noormees vanduda, et tundis neidise sõrmede tahtmatut ja imekerget värisemist. Ta oleks tahtnud tüdrukut suudelda...

„Mm... see ei lähe kohe mitte. Proovi see minu toodud ka ära. Mul selle suhtes hea tunne...“ Poiss hammustas huulde ning astus piinatud ilmega kabinetist välja. Mis mõtteid ta just nüüdsama mõlgutanud oli?!? Raske ohe. Väsimusest...

„Valmis! Ja ma peaksin su arvamust hiljem rohkem arvesse võtma...“ hüüdis Claire elurõõmsal toonil, kui tema käsi riietuskabiini kardinate vahelt välja paiksus ning noormehe ootamatult enda kõrvale krabas. Tüdruku külje kõrvale litsutud Mike vaatas ettevaatliku ilmega peeglist vastuvaatavat paari.

See oli ilus paar.

See paar oli õnnelik, vaatamata noormehe murelikule näole.

See paar sobis kokku.

See paar oli kokku loodud.

See paar oleks astunud välja nagu mingisugusest muinasjutust, armastusfilmist, seebiooperist !

See paar oli parim asi, mis temaga juhtunud.

See paar... see paar oli ehtne näide parimatest sõpradest.

Just nii.

Kõik muu oli lollus. Puhas lollus.

SILLEEEEEEEEEEE!
Ma tapan su ära!
Kõik oli perfecto!
Ja siis sina teed nii!
Mismõttes????
,,See paar... see paar oli ehtne näide parimatest sõpradest."
Ma tapan ära suuuuuu!
Lollakas zombie.
Pshhhhhhhh.
UUT

Ega sa kokukale tule?
*kardab*

Tulen, värdjas :D

Mm... Ihukaitse vaja kokku korjata siis.

Ma olen suht kindel, et neid, kes sind tappa tahavad, on rohkem kui üks
Me oleme Kärkaga eesotsas
Vampiiride käest sa juba ei pääse...

Oojaa, mina tulen ja tambin su homses matas mättasse.

Nagu.. sõbrad?!?!?!?!?!?!

Mees mõtles alles et ta tahaks Calire'i suudelda ja siis on nad järsku SÕBRAD?!?!?!?!

Siga.


*Mõtleb lõpu peale*

Oi ma löön su mättasse..

uut

Mwaaha. xD
Kärka, meil enne matasid veel esta ka koos.
A ma saan Ailiga läbi.
U hurt me - she kills u ! ;D
Okei, nii hull asi pole..
A ma poen Andra ja Kristjani vahele. ja siis mate... seal on Mats ja Ints ees...
Küll ma ellu jään.

Hui jäädki ellu, dream on
Ma aitan kaasa su piinarikkale surmale :D

Kui piinarikkale?

Sa ei taha isegi teada, kui VÄGA piinarikkale

Tahan-tahan.

Aga ei saa teada
Siis tunned seda piina
Siis on SUPRISE! effekt

Hah. xD
Äkki ma liiga üllatunud, et valu tunda?

Piinamine tähendab ka pikaajalist valu, vaevalt sa mitu päeva üllatunud suudad püsida

Ai äm ä superhiiro !

Dream on, you're my slave

Your slave... in ur dreams.
Igastahes.
Loore naeris mu seda omadust. xD
Et vahepeal ei tule MG´d mingi kuu aega jutti ja siis ühel õhtul 10 tükki järjest. (Kujundlikult. )
Nii et siin uus osa, mille eest maha lüüa.

87. Osa


Igati kena noormees, tumedad juuksed veest vastu nägu litsutud, näol kena naeratus... Tal on kena päevitus, kuldpruun, ei grammigi vähem ega rohkem, kui talle sobiks. Silmad, kui ta naeratab, on nii armsalt kulmude ja põsesarnade vahele pistetud, et... võtab ohkama. Ja siis see keha... Ei ole lõtv, kuid ei ole ka liiga lihastes ja pingul. Niimoodi... parajalt. Kena noormees, nagu mainitud sai.
Ja siis sa vaatad ta ujumispükse.

Pedesinist värvi, peenise koha peal kollane riidetükk, mis ilusti esile tungib. Tubli. Ma ei tunne sind.

Claire hakkas naerma ning astus kaks sammu hüppelaua ääre poole. Ja läinud ta oligi.

Viimane kord ujumas käia oli olnud katastroofiline, kuid nüüd, mil vesi temast niivõrd kiirelt mööda tuhises ning tüdruk lõpuks pinnale jõudis, olid eelmise korra jamad ununenud. See oli teine aeg ja koht.

Mike, kes hooletu kiirusega tüdrukule järgneda oli tahtnud, lendas aga imeliku nurga all vette ning taas veepinnale jõudes oli ta nägu vaevatud ning vasak õlg punane. Claire torutas huuli ning oli paari tõmega noormehe juures, endal näol parastav ilme.

Oi, kuidas Mike teda suudelda oleks tahtnud...

Lollus.

Claire pani oma külma käe noormehe õlale ning endiselt naerdes tõmbas ta end noormehe õlgadest kinni hoides Mike´i selja taha. Käed ümber tema kaela pannud ja oma pea noormehe kuklale toetanud, põimis neiu ka oma jalad noormehe jalgade ümbes ning sosistas vaikselt: „Nõõ!“ Lapsik, kuid Mike hakkas sedamaid mööda basseini ringi liikuma ja tüdruk võis vanduda, et vahepeale kõlas nii mõnigi hobuse hirnatus. Või midagi sinnapoole...

Mida ta küll Mike´ita teeks? Tom hoiab asjad tasakaalus, Mike teda mõistuse juures. Niivõrd-kuivõrd.

„On mu ujukad siis tõesti nii jubedad?“ küsis noormees teeseldus mureliku häälega, kui ta eemalolevast trepist üles ronis. Claire tahtis maha ronida, kuid Mike hoidis temast lolli meelekindlusega kinni ning astus vargsi ettevaatlikult edasi – vetelpäästjatele taoline vaatepilt niigi märjal ja libedal pinnasel vaevalt meeldinud oleks. „Noh?“

„Mm...“ Claire´il oli hea meel, et ta allpoole ei näinud. Samas turgatas talle pähe, et kui ta niimoodi Mike´i turjal elab, saadakse üsna pea aru, et ta noormeest tunneb. Samas... New Yorkis ei tunne teda ka mitte keegi. „Väga...“ sosistas ta noormehele vaikselt, riukaliku häälega kõrva, kui lõpuks end maha saputas ning noormehel käest haaras, et teda liumägede poole tirida.

„Tead, ma solvusin praegu...“ hüüdis noormees nördinult. Claire saatis talle ühe vabandava pilgu ning lausus maast kummipaati haarates: „Pole midagi. Järgmine kord võtad normaalsed püksid...“ Noormees mossitas, kuid haaras mõne hetke pärast Claire´i käest kummipaadi ning hakkas eespool üles ronima.

Noored ägasid justkui ühest suust, kui nad nägid kummipaaidga alla lasta soovijate järjekorda. Mike toetas end vastu käsipuud ning Claire, viitsimata seista ja mennekeeni mängida, toetas end noormehe rinnale. Ta oli märg... Ja isegi läbi selle tohutu kloorikoguse oli tunda noormehe enda lõhn.

Mike pani oma käe tüdruku õlgade ümber ning vaatas hajameelse ilmega ruumi teises otsas olevat kella. Neil oli veel aega neli ja pool tundi. Suurepärane... Või siis mitte. Neli ja pool päeva... Neli ja pool kuud... Tal ei saanud Claire´st villand. Pea vaikselt tüdruku pealaele toetanud, sulges noormees hetkeks silmad. Ta oleks tahtnud ma-a-a-a-ga-da... Aga mitte üksi. Claire´i külje all olemine tõi alati palju magusama une.

„Meie kord,“ nügis Claire viivuna näinud aja pärast noormeest vaikselt rinda. Mike avas silmad ning seisis silmitsi vaba liumäe algusega. Kedagi polnud veel näha, kuid peagi tuli ju kuppel peale...

Kergelt edasi astunud, asetas noormees kummipaadi vette ning istus sellele. Claire, kes ettevaatlikult noormehe sülle potsatas, tõstis Mike´i jalad enda ümber ning tundis peagi, kuidas noormees neid ise tihkemalt tema vastu surub. Kätega sangadest kinni võttes tundis tüdruk, kuidas noormees neile hoogu lükkas ning sõit võiski alata.

Metsiku kiirusega alla, musta torusse, sealt välja, tohutud keerud, madalamad, käergemad kohad, keeris... Tüdrukul käis pea ringi, kui ta enda taga istuvat noormeest valju häälega naermas kuulis. Korraks sangast lahti lasknud, virutas ta noormehele ühe hea litaka vastu säärt. Mike karjus. Juba parem...

Claire oli barbaarne.

Ups.

Mike surus oma jalad veelgi tihedamalt tüdruku jalgade ümber ning peagi hoog rauges ning paat tonksas ninaga teekonna lõppu tähistavat väikest seinakest. Kergemalt hinganud, tahtis tüdruk püsti tõusta, kuid noormees hoidis oma jalgu lollaka enesekindlusega tüdruku omade vastas ning libistas isegi oma käed neiule piha ümber.

„Mis laks see ennist oli?“ nõudis Mike tüdruku poole kummardudes ning talle tungivalt kõrva sosistades. „Tead, see oli valus...“

Claire naeratas vabandavalt ning üritas noormehe käsi enda ümber ära kangutada. Tulemusteta. Mike võttis ka neiu käed oma kindlasse haardesse ning ootas oma ärateenitud vastust. Claire ohkas ning lõpetas puiklemise. „Tead, kohe tuleb uus sats meile selga...“ Ta peaaegu et tundis, kuidas noormees ringi vaatas, vaid oma silmadega.

„Okei, tule...“ Mike tõusis ning tõmbas ka tüdruku kärmelt püsti, võttes teise kätte kummipaadi ning jättes selle suvalisse kohta põrandal. Küll see ära koristatakse... Mängleva naeratuse saatel tüdruku nurga taha tõmmanud, vaatas ta kulmi kergitades sõbranna poole. „Ma ootan.“

„Emm... Lampi,“ tunnistas Claire õlgu kehitades ning vabandavalt naeratades. Ja need inglisilmad... Mike haaras temast kinni ning lükkas rõnalt vastu seina, jäädes tema kohale kõrguma, käed kummalgi pool neiu pead.

„Sa oled kõige võimatum inimene üldse, tead seda?“ küsis noormees narrivalt naeratades ning pead kuklasse ajades. „Veel hetk tagasi olin ma sinu peale veel niii vihane... no lihtsalt vaata seda latakat!“ Noormees osutas ühe käega hooletult oma jalale. Claire vaatas seda kerge pistega kõhus. Aia... „Aga nüüd...“ jätkas Mike naeruselt pead raputades. „Nüüd tahaks ma sind suudelda!“

Claire hakkas naerma. See polnud selline toon, mis väljendanuks noormehe sõnade tõsiseltvõetavust. „Andestatud?“ küsis ta kerge naeratuse saatel oma üht kätt Mike´i õlale pannes ning teda ripsmeid volksutades vaadates. Noormees manas esile mõtliku näo.

Ta kummardus tüdrukule lähemale ning sulges silmad, kui ta Claire´i laubale õrna suudluse surus. „Seda me veel vaatame...“ Noormees pilgutas silma. „Aga praegu on meil veel aega, mida nautida...“

Mike libistas oma käe mööda neiu käsivart allapoole ning haaras tüdrukul käest, hakates teda järgmise toru poole vedama.