Mike Goldwin. ( 120. osa)

Haha.

Eih, Claire on isekas. Ta on pubekas.
Ta on harjunud, et George on vaid tema nö "oma".
Ses suhtes, et ta pole pidanud George´i kellegagi jagama.
Kuigi George on Claire´i alati jaganud...
Ja tüdruk on... isekas.
Kõik.

ha, las olla siis isekas, mulle ta meeldib
Aga millal uut?

Nooooh... kui aega on? XD

Ära kiusa nüüd siis
Ma tahan uut juba!!

Paljugi, mida tahetakse.

Kiusaja! *mossitab*
Aga ikkaaaaaaaaaaagi noh

Ikkaaaaaaagi mis?

Ikaaaaaaaaaaaaaaagi tahaks uut nüüd
Kaua sa juba venitad sellega?

Uut osa on kolm kuud ka oodatud, nii et... xD
Ma olen ses suhtes katastroofiline kirjutaja.
See 113 osa on tulnud pooleteise aastaga.

Meeleheitlik tuju on. Muudmoodi ma sellise osa kirjutamist seletada ei oska. Kuidagi... kuskilt sisemusest tulid vabas vormis need vandumised ja värki.
Loodan, et meeldib.


114. Osa

George säras talle üle laua vastu. „Ta nõustus! Me tahaksime abielluda augusti keskapaiku, nii et jääks aega kolimisele. Esialgu tema juurde. Usu mind, seal hakkab sulle meeldima! Caroline´i tüdruke tuba on lihtsalt võrratu! Avar ja suur. Kui sulle valged seinad ei meeldi, saame me ära võrvida ja... tegelikult polegi see nii väga tähtis. Sest kui me müüks maha nii selle korteri siin kui ka Caroline´i maja, saaksime me osta päris suure ja uhke... või noh, suurema maja. Kuigi, kas meil kolme peale nii palju ruumi on vaja...”

Claire kortsutas kulmu. „Kas sa abiellud Caroline´i või teie ühise varaga?”

George muutus taas mitme palli võrra tõsisemaks ning vaatas üle kohvikulaua tüdrukule otsa. „Ma räägin siin meie tulevikust. Mingigi kindlustunne peab olema. Nii et palun ära ole nii nipsakas. Ma olen sinuga niigi kannatlik olnud.” Mehe nägu oli punakam ning oli näha, et tal oli oma hääletooni valitsemisega raskusi. „Miks Caroline sulle ei meeldi?”

Claire rüüpas tujutult oma limpsi ning koukis siis taskust nätsupaki. Mehe kannatamatu pilgu all seda mäludes kehitas ta õlgu, näol hapu ilme.

„Ma pean Elenale järgi minema. Näeme kodus,” ütles ta lõpuks, kui oli aru saanud, et mees midagi vastata ei kavatse. George kehitas vaid õlgu ning jätkas pahaselt oma rukkileiva järamist.

Tujutuna õue, ilusa päikesepaistelise ilma kätte astunud, alanes neiu tuju veelgi. Kurgus oli juba tükk aega kriipinud ning lõpuks vallandus tüdruku huulte vahelt vaikne huile. Hääle koledusest ehmunud, võttis ta end aga ruttu kokku ning hakkas kiiresti lasteaia poole kõndima. Dreema oli lubanud varem koju tulla, et tüdruk jõuaks veel tunnikese enne viimast New Yorki minevat bussi kodus olla.

Elenast ei olnud erilist seltskonda, nagu alati. Kui võimalik, oli ta veelgi vaiksem ja endassesüüvinum. Äkki tuleb sellest lapsest ühel heal päeval filosoof. „Kuidas end vabastada kõikidest sotsiaalsetest vajadustest peale seksi,” ilmus neiu silme ette õel pealkiri.

„Mis te siis täna lasteaias ka head tegite?” küsis Claire sellegipoolest vaikuse lõhestamiseks. Väike plikatirts kehitas õlgu. Okei. Jumal temaga. Mitte, et Claire poleks tema heaks nii mõndagi teinud...

Hiljem, teleka ees multikaid passides, oli Elena siiski sotsiaalsem ning ta lausa küsis luba veel ühe makaroniportsu võtmiseks. Claire noogutas tülpinult ning kasutas juhust, et kanalit vahetada. Liiga hilja meenus talle Elena vannus, pikkus ja jõud.

Tüdruk jooksis nuttes Claire´i poole ning ühe kohutava hetke jooksul arvas neiu, et tüdruk teda peksma hakkab. Selle asemel ajas ta aga oma käed laiali ning hüppas Claire´ile sülle. Tüdruk ei osanud alguses teha muud, kui imestunult, käed lõdvad, tüdruku musta peanuppu vaadata.

„Ssh... Kuhu sa haiget said? Kõik on korras, kõik on korras...” Neiu tõusis püsti ning hakkas mööda tuba õõtsuvalt ringi tammuma. Lõpuks trajektoori köögi poole suunanud, nägi ta maas potti koos laialivalgunud makaronidega. Elena oli vaikinud.

Claire asetas ta vaikselt maha ning vaatas ohates valitsevat segadust. „Mul on tunne, et sa pead täna millegi muuga leppima... Aga esialgu koristame selle segaduse siin ära, mis?” Elena noogutas ning hakkas oma pisikeste kätega libedaid makarone maast prügikorvi viskama. Claire siiski kõhkles veidi enne, kui ta väiksema tüdruku eeskuju järgis.

„Õhtust!” Üles vaadates nägid tüdrukud Dreemat uksel seismas, ees väsinud, kuid rõõmus nägu ja käes kohver. Elena andis oma pooliku võileiva Claire´ile ja jooksis issi käte vahele.

Teda üles upitades vaatas Dreema üle õla Claire´i poole ning noogutas ukse poole. Claire oli tänaseks vaba.

Kergendunult ohates hüppas neiu oma toolilt püsti ning kiirustas isast ja lapsest mööda, trepikotta. „Ma loodan, et teil need nädal aega väga raske polnud...” hüüdis Claire kööki.

„Ei... Saime hakkama. Jenna ema oli abiks,” naeratas Dreema nüüd juba esikus seistes ning oma rahakotis tuhnides. „Kuid meil jäi sellega sinu eelnev tasu andmata... Näe, palun.”

Claire võttis raha vastu kerge õhetusega, nagu tavaliselt. Raha oli selle perekonnaga tema jaoks väga delikaatne teema. Tundus olevat tobe, et keegi vajab paarikümmet dollarit, kui siin majapidamises tundusid isegi kõige lihtsamad väljaminekut saja dollarini ulatuvat.

Dreemale head aega öelnud ning Elenale ebakindlalt lehvitanud – Elena oli jälle oma maski taga – astus neiu varmalt välja ning vaatas kella. 18.23. Peaaegu perfektne. Buss läks 19.15.

Kodutee läks kiiremini kui tavaliselt. Osalt selle pärast, et neiu paha tuju oli tagasi tulnud ning õilmitses täie hooga ning teisalt kartis ta George´i nägemist. Ta ei tahtnud näha George´i ükskõikset nägu, ta ei tahtnud tüli, kuid ta ei tahtnud, et George Caroline´iga abiellub. Miks? See oli George´il väga õige küsimus olnud. Claire sellele vastust ei teadnud.

Nagu oodatud, oli George end oma tuppa lukustanud. Arvatavasti tegeles seal oma järjekordse projektiga, millest Claire´il, nagu viimasel ajal üha sagedamini juhtus, aimugi polnud.

Poolel teel oma tuppa pöördus neiu aga ümber ning kõndis esikusse tagasi. Tulipunased kontsakingad otsapidi esikukapi all, kollane poolpikk mantel nagis ning selle kohal roheline barett. Jessus. Ta ei tahtnud ettegi kujutada, kui jube Caroline sellise riietusega välja võis näha. Tema tulevane „võõrasvanaema”. Või George´i kunagine kolleeg, kelle saatus meest vapsee ei huvita. Viimane versioon kõlas poole paremini.

George´toast kostus hääli, mida ta elusees kuulda poleks tahtnud.

Enda tuppa jõudes olid pisarad taas päevakorras ning neiu võttis voodilt oma koolikoti, kust ta õpikud välja tõmbas. Suvaliselt voodi peale. Mida tal selleks nädalavahetuseks jällegi vaja võis minna? Olematute püksipaaride seas tuulates otsustas ta, et on aeg päevakorda uus hobi – õmblemine – võtta. Õmmeldud püksid, pluused, seelikud...

Kotti lendasid vaid üks paar teksaseid, lühikesed püksid, maika ja T-särk; mõningase mõtlemise järel ka kaks paari sokke ning pakk hügieenisidemeid.

Vannitoast oma pesemisvahenditega välja tulles astusid George´i toast välja naerev Caroline ja George, kummalgi käes paks raamat ning kulmud kortsus. Olid Claire enne kuuldud hääli valesti tõlgendanud? Korraks tundus neid kahte prille kandvaid tarkureid vaadates, et nad on päris paras paar. Selle illusiooni lõhkus aga George´i tõsiseks muutumine.

„Mike´i juurde?” küsis ta prille kergitades ning isegi kerget naeratust näole surudes. Claire muigas ning ütles suunurgast Caroline´ile tere. Naine noogutas meeldiva naeratuse saatel. Claire kõverdas vastuseks ka natukene oma suud ning jalutas siis oma tuppa.

Millal nemad George´iga niimoodi naernud olid?

Enne Caroline´i. Kindel laks.

Igavene Kodulõhkujast Mõrd.

Tüdruk surus oma pesemistarbed kõige peale ning tõmbas kotiluku kinni, kui uks tema taga avanes. Kiire pilk selja taha kinnitas, et tulijaks oli George. „Palun pane oma õpikud ilusti ära,” lausus mees vaikselt.

Claire jõllitas voodil lebavaid õpikuid nagu näeks neid esimest korda. „Ei pane.”

„Amanda,” hoiatas mees teravalt ettepoole astudes. „Ma ütlesin, et ma ei pane,” vastas Claire taaskord, surudes viimast kahte sõna piinliku täpsusega läbi oma hammaste. „Ja mina ütlesin, et paned. Amanda...” „Mu nimi POLE Amanda!” üritas Claire häält vaiksena hoida. Et Kodulõhkujast Mõrd nende vaidlemist kuuleks, oli tal kõige vähem vaja. Tema ja George peavad vähemalt avalikkuse pilgu ees hästi läbi saama. Muidu see kuradi tüüp tuleb ja arvab, et saab Claire´i ja George´i üksteisest lahutada. Ei saa! Nad olid parimad sõbrad, või midagi sinnakanti... kuid kindlasti oli George juba üht-teist naisele rääkinud.

„Ma ei luba sul täna ega ka järgneval nädalal mitte kuhugi minna, kui sa KOHE oma asju korda ei pane!” karjus George esimest šokist üle saades.

„Sa ei ole mu isa ja mitte mingi faking vanaisa!” röökis Claire vastu, kui ta end tardunud poosist püsti ajas ning end näoga mehe poole pööras. Tüdruku silmad läikisid pisaratest, kuid teda ei kohutanud fakt, et ka George paistis endast väljas olevat. Kurval moel.

„Võib-olla mitte, kuid ma olen su ristiisa! Ja sinu ristiisana ma käsin sul kohe oma asjad koristada või sa ei liigu siit enne, kui saabub järgmine aastakümme!”

„Sul pole õigust mind siin kinni hoida!” Claire lausa vahutas vihast, kui ta George´ist mööda rammis ning esikusse jooksis. Keset esikut seisev Caroline, kellel oli vägagi šokeeritud ilme, enam teda ei morjendanud. Kuulgu kõike. Kuulgu, et tegelikkuses on ta George´i st peaaegu et kümme aastat vanem. Kuulgu, et James ei ole mingi James, et see korter, kus ta on, pole seaduslikul teel saadud. Kuulgu kõike! Claire´il oli sellest sügavalt ükskõik.

„Amanda! Ma ütlesin sulle, et sa ei liigu siit kuhugi enne, kui meie asjad on selgeks räägitud!” „Ja minu buss läheb täpselt...” Tüdruk vaatas kella. „...seitsmeteistkümne minuti pärast. Mul pole aega nende lolluste jaoks!”

„Hakkab olema, sest sa ei astu siit esikust kuhugi edasi!” George oli meeleheitel, kui ta tüdruku juurde astus ning tal käest haaras. „Lase lahti! Mul pole enam mingit soovi siia sinu ja selle litsi juurde jääda! Ma vihkan teid mõlemat!” Caroline´i ilme killustus ning midagi mõistmise sarnast valgus tema näole, kuid Claire´i see ei huvitanud. Ka haare tema käe ümber oli lõdvenenud.

„Hästi. Mine siis.”

George pöördus ning kui Claire haudvaikuses oma selja tagant ukse kinni tõmbas, tundis ta, kuidas sisemuses miski purunes. Killud otsisid ainsat pääseteed, milleks osutusid suured soolased pisarad.

I love it!!
Claire on nii tore, mulle ta meeldib
Kuigi mul on natuke Georgest kahju..
aga nüüd siis uuuuuuuuuuuuuuuuut!

Hea:D nagu ikka:D
aga ma leidsin ühe toreda trükivea:D
Kui sulle valged seinad ei meeldi, saame me ära võrvida ja...

igatahes uut:D

Ohissandjummelküll.
Eile ei jõudnud kommida, sorry.
Aga Claire on TÄIELIK pubekas. Sorry, aga see on nii.
No kamoon. Caroline ei ole lits ju! Tõsiselt... ja kui nüüd Caroline George'i maha jätab, siis olen mina KURI!
Claire on tõesti isekas. Ei oska näha seda headust, mis kõik George'ile osaks saab, kui ta tõsiselt Caroline'iga abiellub. Pealegi, on ta unustanud, et TEMA üldse George'i sinna tassis?!
Mrrr.
Claire on lihtsalt... vastik.
Ta ei vääri Mike'i ! XD ( Okei, tegelikult väärib, aga ma vihkan inimesi, kes teiste õnne rikuvad. )
George ja Caroline PEAVAD kokku jääma ! Lihtsalt PEAVAD !
Nad on... nad on kõigekõigekõigekõigekõige armsam paar ÜLDSE !
( Mul on jälle imelik tuju. )
Okei.
UUUUUT !

Uus osa siis.
Pikk ja veniv, aga ehk andestate.

115. Osa

Claire nõjatus raskelt peeglilauale ning silmitses oma enam-vähem korras nägu. Tüdruku suureks pettumuseks tundis ta oma alakõhus tuttavat torkivat valu. Ta ei kavatsenud selle võõra poisi ees endale hügieenisidemeid osta. Mike´i ees, jah, tema mõistaks, kuid mitte selle teise poisi ees.

Jared oli kuidagi liiga... täiskasvanud. Igast tema sõnast ja tegemisest õhkus meelekindlust ning midagi, mida Claire sõnadesse panna ei osanud. Üldiselt ta pelgas noormeest.

Kergelt ohanud, ei mallanud ta kabiinidesse astuda ning võttis selle asemel maast oma koti, mille õlale vinnas. Ukse vaikselt lahti lükanud, silmas ta juba teises ruumi otsas istuvaid poisse. Kerge muigega pani ta tähele, et nii mõnegi tüdruku pilk vilksatas vahetevahel nende poole. Selga uhkelt sirgu ajades sammus ta lauani.

Mike rääkis telefoniga ning Jared vaatas äraolevalt aknast välja. Näinud enda poole jalutavat Claire´i, vaatas ta ehmunud pilguga Mike´i, kes seda nähtavasti tähele ei pannud – poiss rääkis sama rahulikult oma telefoniga edasi.

Tüdruk seisatas ning temani jõudsid noormehe sõnad.

„Ei, pole vaja muretseda... Ta on turvaliselt minuga... Ei, ma ei tea ta telefonist midagi...“

„See on kuskil Grenka tänavatel tükkideks. Ma arvan. Ega mina ka ei tea.“ Claire kehitas õlgu ning pööras otsustavalt selja. Kui isegi Mike ta nii odavalt ära müüb, siis pole tal küll kellelegi loota.

Tuimalt edasi kõndides tundis neiu oma käsivarrel kellegi tugevat kätt ning ta oli sunnitud seisma. Ümber pöörates vaatas ta otsa Mike´ile, kelle pilgus oli otsustavus. „Me lähme nüüd minu juurde ja mu vanemad viivad su koju tagasi. George ja Caroline on murest murtud ning neid ei huvita, mis sa neile ütlesid. Nad saavad aru, et selline uudis võib sind rööpast välja viia ning ei pea pikka viha,“ pahvatas Mike ühe hingetõmbega. Claire turtsatas.

„Esiteks pole mitte mingisugust „meid“ olemas sellest hetkest, kui sa mu vanaisa numbri valisid ning teiseks, ei saa nad ikka küll.“ Tüdruk oli öelnud seda kõike stoilise rahuga ning ta rapsis end noormehe haardest lahti. „Olin loll, et sinu usaldamisele isegi mõtlesin.“

Claire tahtis uuesti pöörduda ja minna, kuid Mike´i käsi oli jälle kindlalt tema omast kinni hoidmas. „Kas sa ei saanud aru või?“ Tüdruk vaatas sisistades kohvikus ringi. Veel ei vaadanud neid keegi peale ühe vanamammi, kes oli sellise näoga, et hakkab kohe karjuma. Claire´ile tuli idee. „Ja ma hakkan karjuma ja sind ahistajaks kutsuma ning kõik maailma politseinikud tulevad siia kokku ja viivad su eluks ajaks trellide taha, kui sa mind minema ei lase!“

Taaskord üks turtsatus. Claire´i pilusilmne pilk maandus Mike´i kõrvale astunud Jared´il. Noormees – või oleks õigem öelda mees – seisis sõbra kõrval, üks käsi Mike´i õlal ning teine noormehele tema telefoni pakkumas. Mike võttis selle tusaselt tagasi ning tema haare tüdruku käe ümber lõdvenes samm-sammu haaval, kuni poisi käsi lõdvalt keha kõrvale rippuma jäi.

Claire pöördus ning sammus vihaselt kohvikust välja. Vähemalt üks asi oli sündmuste käigu juures hea olnud – nüüd saab ta osta hügieenisidemeid ilma teise silmapaarita. Sellest arusaamast vaimustununa unustas ta hetkeks isegi raske kivi südamel.

Väikesest kauplusest väljudes otsis ta silmadega lähimat kohta, kus tualetti minna, kuid selle asemel peatus tüdruku pilk eemal vastu laternaposti toetuval ja end vaataval Jared´il. Väikenegi naeratus, mis Claire´i suul värelenud oli, kadus, ning ta teeskles, et ei pannud noormeest tähelegi.

Mitte, et see Jaredit kõigutanud oleks.

Noormees kõndis endale omase meelerahuga Claire´i kõrvale ning ei jäänud tüdrukust sammugi maha ega ette, kui tüdruk oma sammu lolli järjekindlusega aeglustas ja kiirendas.

„Kuhu minek?“

Claire tahtis juba noormehele nähvata, et pole olemas mingit „meid“, kui ta avastas, et Jared polnudki seda sõna kasutanud. „Mida sa must tahad?“ pressis neiu läbi hammaste.

„See on lihtne – et sa läheksid ja paluksid Mike´ilt vabandust ning laseksid end koju viia. Su vanaisa ja see naine kindlasti muretsevad,“ kostis Jared rahulikult.

Kas ta ongi nii otsekohene või mulle lihtsalt millegipärast tundub, et ta on otsekohene?

„Yea´ right... Mida sina sellest saad?“ küsis Claire salvavalt.

Jared vaikis enne vastamist. „Teadmise, et kui paari päeva pärast loeksin ma ajalehest, et sa oled kohaliku pundi poolt vägistatud ja tükkideks rebitud, olen ma teinud kõik, mis minu võimuses.“

Claire jäi seisma ning vaatas Jared´iga tõtt. Noormees oli temast endiselt pikem – nagu tüdruk enam kasvakski – ning Claire tundis end tänu sellele poole väiksemana, kui ta tegelikult oli.

„Sa oled ülbe,“ teatas tüdruk jalga vastu maad põrutades.

„Ja sina oled infantiilne pubekas!“ Ka Jared lõi oma jala kõvasti vastu maapinda.

Claire tahtis naerda, kuid hoidis seda tagasi. „Mida tähendab infantiilne?“

Jaredi pilk oli kahtlustav, kui ta vastas.

Claire jõllitas teda veel paar sekundit ning näitas siis näpuga paar meetrit eemal olevale kanalisatsiooniluugile. „Koht!“ Noormees tammus kuukelalt luugi juurde ning ristas rinnal käed, näol kaval naeratus.

Claire, kellel oli olnud plaanis hoopis minema joosta, vaatas teda kahtlustavalt. „Mis on?“

Jared kehitas õlgu.

„Sa oled üleülev, tead seda?“

Noormees noogutas. „Ülbe tähendabki ju seda, kas pole?“

Claire´i silmad tõmbusid vidukile ning ta kehitas õlgu, vaevumata sellele rohkem mõtlema. Ta tõesti vajas tualetti. Kuid edasi kõndides avastas ta, et Jared oli taas tema kõrval – nagu truu koer kunagi.

„Kas Mike saatis su?“

„Mkm.“

„Tõesta!“

„Ma ei oska.“

„Keri persse.“

„Noored neiud ei tohiks sellist sõnavara kasutada. See jätab tõesti hooletu kasvatuse mulje.“

Claire seisatas ning vaatas mehele taas otsa. „Sina!“ Ta suskas näpu noormehe rinnale. „Ei tule ütlema, kas minu vanemad on teinud head tööd või mitte! Kui ei meeldi, kao minema.“

Jared haaras nüüd juba karmima pilguga tüdruku käest ning väänas seda natuke, vaadates ettevaatliku pilguga tänaval ringi. Claire krimpsutas nägu, kuid ei teinud piiksugi. „Arvad, et mul pole paremat teha, kui siin sinusuguse tiinekaga arveid õiendada? Nagu mul midagi muud polekski teha? Eksid! Nii et parem korja oma suu kokku ja ma viin su Mike´i juurde ära, et ta isa su koju viiks.“

„Lase lahti...“ Claire lausa vahutas vihast, kui ta põlvega noormehel munadesse lõi ning temast eemale astus. „Mike saatiski su. Ja nagu ma ütlesin. Kui ei meeldi – kao minema!“

Juba teab mitmendat korda viimase tunni jooksul keeras neiu otsustavalt selja ning hakkas kangelt edasi kõndima. Eespool terendaski väikene söögikoht. Pingile toetuvast ning valust hingeldavast noormehest oli tal sügavalt pohhui. Või tuleb temaga ülbama, arvab, et on palju parem... Nahhui mingu.

Peaaegu kohvikuni jõudes, kuulis ta oma sügavaks meelehärmiks aga taaskord jooksusamme ning peagi oli Mr. Tüütus tema kõrval. „Sinuga on raske. Huvitav, kuidas Mike su tujutsemised üldse üle on elanud? Tol päeval seal peol olid sa küll huvitav vestluskaaslane ja puha, aga et sa tegelikult selline...“ Noormees ei lõpetanud lauset ning Claire ei kuulanudki.

Ta astus kohvikusse sisse ning tormas tualettide poole, vihast üle kogu keha värisedes. On siis raske teda rahule jätta?

Sealt väljudes end juba natukene paremini tundes vaatas ta kohvikus ringi. Jared istus ühe laua taga, ees tass mingi kollaka ollusega, milleks, nagu Claire oletas, oli õlu. Kuid teisel pool lauda oli veel üks tass. Ilma selle omanikuta.

Polnud vaja kaks korda mõelda, et teada, kellele see mõeldud oli.

Kas ta läheb sinna ja üritab asju siluda?

Miks ta peaks? Jared on hullumaja kandidaat!

Aga ta oli sellest tülitsemisest ja kõigest niii väsinud...

Kuid ta ei saanud oodata, et George talle lihtsalt andestab...

Kuid mida ta selle andestuseta teeb?

Oli Caroline tõesti nii hull?

Muidugi oli!

Claire sundis end oma samme laua poole seadma. Kangelt noormehe vastu istunud, ei julgenud ta Jaredi poole piiluda. Kõik, mis noormees ütles, oli tõsi. Vähemalt osaliselt. Eih... väga väikesel määral. Kuid tõtt seal oli.

„Niisiis. Rahunenud?“ küsis Jared üle oma tassi vaadates. Ka tema istus kangelt.

Claire kehitas ükskõikselt õlgu.

„Amanda...“ alustas noormees ettevaatlikult. Ta ei tahtnud raisku lasta seda võimalust, mis tal nüüd oli. „Ma räägin sulle nüüd ühe väikese loo, oled nõus kuulama?“ Claire noogutas vastumeelselt.

„Kui ma olin pubekas...“ Jared vaatas ehmunult üles, kuid tüdruk paistis olevat kusagil kaugel eemal, ning jätkas. „Nii sinuvanaune... Siis abiellus ka minu ema uuesti. Isa polnud mul juba ammu – kah teise naise juures, ning ema oli kõik, mis mulle jäänud. Ja siis tuli see Harold. Tobe nimi, vastik inimene – nii ma arvasin. Ta tahtis mult ju mu ema ära võtta. Või nii ma arvasin. Tegelikkuses oli mu ema kurb ja üksik – ta armastas mind, ja kusagil sügaval sisimas ma teadsin seda. Kuid kui ma nägin, et ta võib olla ka kellegi teisega rääkides ja olles; kohati palju õnnelikum, siis see ei meeldinud mulle. Mul oli tunne, nagu minust ei piisaks. Et ma olen teda ära tüüdanud, midagi valesti teinud...“ Jared pidas mõttepausi ning rüüpas samal ajal oma õlut.

„Kuidas sa saad seda jõledust juua?“ küsis Claire vaikselt.

Noormees kehitas õlgu. „See on hea pahn. Proovi!“ Ta lükkas kruusi tüdruku poole ning mõningase kõhkluse järel Claire võttis väikese lonksu. „Näää...“ raputas neiu pead. Jared naeris.

„Igastahes... Siis ma laamendasin, karjusin, jooksin isegi kodust ära... Ema ei teadnud must nädal aega midagi. Aga selle nädala ajaga ma mõtlesin asjade üle järele. Ema tõesti vääris õnne. Ma teadsin, et ta armastab mind, kuid ta vajab ka kedagi teist enda kõrvale. Mina ei jää ju igaveseks. Ja läksin koju tagasi. Olid pulmad ja... Harold on tõesti lahe mees. Ma pidin talle võimaluse andma.“

Claire vahtis tühja pilguga aknast välja. „Seda pole ju juhtunud, ega?“

Jared naeratas. „Ei ole.“

„Miks sa seda mulle siis rääkisid?“

„Ma ei tea. See oli hale katse üritada sulle näidata toimuvat kõrvaltvaataja pilguga. Sest anna andeks, aga su käitumine on nõme, lame, egoistlik ja sa oled kõige tüüpilisem pubekas, keda ma tean. Ikka ja ainult oled sina tähtis ja esiplaanil. Kui sa tähele pole pannud, on maailmas kuus miljardit inimest. Ja ka nemad kõik tahavad, et neil oleks õigusi. Sina ei ole ainus. Ja kõik, mida sinu vanaisa hetkel tahab, on abielluda daamiga, kes talle väga sümpaatne on.“

„Sümpaatne võib-olla tõesti. Aga armastus?!“

„Sa ei saa kunagi teada, mis sinu vanaisa peas tõesti toimub.“

„Saan! Me rääkisime kogu aeg igasugustest asjadest ja me olime üksteise eludega kursis...“

„Miks minevik?“ Kuradi Vastik Läbinägelik ja Liiga Nuhk Jared.

„Sest enam me ei räägi,“ vastas Claire vastumeelselt.

„Miks?“

„Sest et... ma ei tea... Mul on uus elu.“ Selle tunnistamine oli tüdrukule veelgi vastmeelsem.

„Uued sõbrad, tegevused?“ pakkus Jared. Claire noogutas. „Ja kas sa oled tõesti selline egoist, et keelad samu asju ja rõõme ka oma vanaisale?“

Claire vaatas Jaredile pisarsilmil otsa ning raputas pead.

„Tubli tüdruk... Kas läheme nüüd?“

Claire noogutas.

Hehee, Jared on tore!
Claire...njh, pubekas...
Aga edasi nüüd ja kiiresti !

Tead, mul on sama tunne.
See jutt hakkab vaikselt ammendama end juba.
Ja ma ei kirjuta enam seda sellise tundega nagu enne.

Pean jälle 4 kuud vahet, et juttu igatsema hakata?

:DDDDDDDDDDDDDDDDDDD

Hah.
Ma ütleks, et täna ei saa. Kuna mul on homme muusikas arvestus, vene keeles peast 15 lauset, kirjanduses referaat (mida ma pole alustanudki (A) ) ja matemaatikas töö absull kõikide valemite peale või mida iganes. Mind pold esmaspäeval.
Aga nii palju kui ma ennast tunnen, võib juhtuda, et ma lihtsalt ei viitsi õppida ja pigem kirjutan.
Aga elame, näeme.
Ei luba midagi.

Näääh..ma tean, et sa ei viitsi õppida!
Olen 100% kindel selles, nii et võid kirjutamisega kohe alustada, küll sa hiljem jõuad õppida
Mulle just heideti ette, et ma viin inimesed halvale teele..*ohkab*
Isegi kui see nii on siis mulle see meeldib..lalalalaalalalalalaaaa
Nii et õhtusks olgu valmis...ütleme umbes..et viis osa?

Haha. xD
Palju loodad, vähe saad.
Ühe normaalses pikkuses osa kirjutamine (segajatega) ja ülepanemine (segajatega) võtab mult kuskil 1-1,5 h.
Ja see refu oli käsitöös***.
Ja ma tõesti ÜRITAN õppida midagi.
Mudu on kakapöö.