Mike Goldwin. ( 120. osa)

Ohjah.
Natukene... palju tegevusi sai.
Hope u still like it. ^^

106. Osa

„Mm... Suur tänu. Tõesti, Freddie. Aga ma arvan, et sa võid nüüd minna. Mul on siin hea soe olla.“ Claire naeratas poisile meeldivalt ning viipas kergelt laua peal olevale aurava teega tassile, teda ümbritsevale tekkide- ja patjadekuhilale. Kui noormees aga isegi ei mühatanud, tegi tüdruk uuesti proovi: „Ma olen unine. Tapaks võimaluse eest magada...“ neiu haigutas laialt ja võltsilt ning viskas pikali. Sel hetkel, kui ta pea patja puudutas, ta tõesti soovis magada.

„Mm...“ Freddie vaatas kahtleval ilmel tüdruku poole, kuid noogutas siis. „Kas ma tohiksin sinu telefonilt emale helistada?“ küsis ta end raskelt püsti ajades ning nagu muuseas laual lebava telefoni poole vaadates. „Et ta teaks, et ma jõuan täna natukene varem...“

Claire viipas lubav-keelavalt käega ning noormees võttis telefoni, kadudes sellega teise tuppa. Tüdrukut ei huvitanud absoluutselt fakt, et noormehel endal telefon olemas oli ning ta ema tema pärast arvatavasti ei muretsenudki... Sellele mõttele tulles leidis Claire, et tal on väikesed süümepiinad. Siin, tema juures, oleks Freddiel paar mõnusat lisatundi, mil ta ei pea kuskil väljas hängima või kodust türanniat kannatama.

Ta kuulis veel kuskilt kaugusest noormehe häälepominat, kuid oli omadega liiga läbi, et sõnu eristada. Teki kurgu alla tõmmanud, mõtles ta uimaselt, et see paar tundi teda maha ei tapa...

Silmi taas avades näitas kiire pilk kellale, et kell oli neli. Tüdruku pea küll lõhkus valutada, kuid ta ei viitsinud end esialgu kasvõi rohu võtmiseks üles ajada. Iga toll ta kehast valutas ning laud vajusid üha uuesti ja uuesti kinni.

Ägedalt pead raputanud, ajas ta end voodist püsti ning silmitses kerge igatsusega laual seisvat külma teega tassi. Tassi kõrval oli tema telefon ja kiri:

Amanda!
Helistasin su vanaisale ja rääkisin, et oled haige. Ta lubas sulle õhtuks koju midagi head ja kasulikku tuua. Püsi ilusti toas ja maga; see aitab, usu mind. Ajasin kõik asjad joonde ning sul pole enam mingeid kohustusi.
Loodetavasti tervened kiiresti!
Tulen sind homme vaatama,
Freddie.

Claire keeras lipikut käes nii üht kui teistpidi ning kortsutas kulmu. „Ülihoolitsev idioot...“ pomises ta vaikselt, kui paberi ära kortsutas ning tassi sisse pani. Lauale voolas küll natukene teed, kuid tüdruk ei pannud seda tähelegi. Isegi kirja sisu oli juba unustatud.

Tüdruk istus oma laua taha ning lülitas arvuti sisse. Elenale järgiminemiseni oli veel küllalt aega. Ta jõuaks nii kaua MSNis paari inimesega vestelda. Mis paari... Mike´iga. Ja nagu tellitult, lendas noormehe vestlusaken kohe üles.

Mike, says:
He-he-he-hei!
Amanda, says:
Hei. (:
Amanda, says:
Sa oled tobe, tead seda? =)
Mike, says:
Tobe ja uhke selle üle.
Mike, says:
Niisiis, kuda öö möödus? MonsterKelly käis ka piinamas sind? *itsitab pihku*

Claire näitas ekraanile keelt. MonsterKelly oli hernehirmutis, kes nad ühel ööl tuules laperdamisega poolsurnuks ehmatanud oli. Claire naeris vaikselt mälestuse peale. Kurk oli valus. Kulmu kortsutades ajas ta end toolilt püsti ning otsis kapist salli, mille endale tihkelt kaela ümber mässis. Jumal olgu tänatud selle kudumismaania eest, mis aset oli leidnud...

Amanda, says:
Eih, kahjuks mitte. Aga retsilt külm oli... muidu oli kõik okei. :)
Mike, says:
Asoh. Aga nähtavasti jäid ellu, mis ongi peamine.
Amanda, says:
Mhm.

Tüdruk ohkas ning vaatas närviliselt kella. Otsustanud, et aeglaselt minnes jõuab ta isegi enam-vähem normaalsel ajal, lülitas ta arvuti välja ning sättis end valmis; taaskord teokiirusel.

Juba tänaval olles muutus neiu tuju koos üldise olemisega paremaks. Jahedusele vaatamata muutus kevade hõng üha tugevamaks ning ega värske õhkki halba teinud. Tüdruk tundis hoopis energialainet endast üle voogamas.

Lasteaiani jõudnud, imestas ta selle üle, et Elena rühmast kedagi väljas polnud. Siiski sellele pikemalt mõtlemata jooksis ta kaht sammu korraga võttes üles ning tormas Elena rühma. Väike valupiste käis rinnast läbi, kui ta vaatas seintel rippuvaid laste töid ja mõtles, et kavatseb oma koha üles öelda... Kuid ta ei saanud ju Elenaga üldse läbi; tõesti ei saanud. Mis mõtet siis oleks mõlemaid piinata...

„Tere! Ma tulin Elenale järgi,“ teatas ta rühma uksele kõõluma jäädes ning rühmas ringi vaadates. Üks-kaks last vaatasid oma tegemistelt üles, kuid suurem osa mängisid edasi. Elenat ei paistnud nende seas olevat.

„Oi... Aga ta isa käis tal juba järel... Talle oli helistatud, et sa oled haige...“ Kasvataja libistas kaalutleva pilgu üle tüdruku ning Claire´i kulm tõmbus kortsu. Kuni talle meenus Freddie ja tema kõned... Neiu ohkas. Mis siis ikka...

„Mm... Ma tunnen end suht hästi...“ pomises ta vaikselt. Kuid vaba õhtu oli vaba õhtu... „Kuid ma siis vist ikkagi lähen koju ja...puhkan ja... jamh.“ Tüdruk naeratas ninh pööras kasvatajale selja, teadmata, kas Freddie maha lüüa või teda hoopis tänada. Neiu oli ju nüüd ilma asjata end kodust välja vedanud... Ta tahtis jogurtit.

Suuna poele võtnud, koukis ta oma teksade taskutest välja sinna aja jooksul kogunenud raha... Otsustanud paar banaani ka osta, astus ta lõpuks poe ustest sisse. Vaikselt riiulite vahel liueldes oli ta lõpuks kokku saanud kõik soovitu ning paprika. Vorst ja juust võileival hakkasid tõsiselt ajudele käima... Tüdruk valmistus seda kõike letile laduma hakkama – sellest hoolimata, et ta kõht tegelikult üldse tühi polnud -, kui ta George´i poodi astumas märkas. Kas mees, kes teda silmanud oli, kortsutas kulmu.

„Mis sina siin niimoodi teed?“ päris mees lõpuks Claire´ni jõudes ja talle kätt laubale pannes. „Sa pidid ju haige olema... ja pergele paska – sa oledki haige ju! Mis sul arus oli?“ jätkas mees tõredalt, kui ta asjad tüdrukul käest võttis ning oma käesolevasse korvi pistis.

Neiu langetas pilgu, kui põski punaseks muutumas tundis. Vahest oli nii kerge unustada, et nad pole mitte Claire ja George vaid Amanda ja James. Eriti siis, kui oli publikut; nagu sel hetkel. „Ma... Mul oli kohustusi... Elena pidin ära tooma...“

„No ja kus ta on?“ George hakkas lõpuks ometi edasi kõndima, Claire tema järel. „Freddie oli helistanud ja teatanud, et ma olen haige ning Dreema oli tal järel käinud...“ George ohkas taskelt ning raputas pead. „Oh sind küll... Ja vabanda, et ma enne niimoodi ägestusin... Aga su laup on tõesti tulikuum ja sa ei näe just kõige etem välja... Tule; vaatame asjad ära ja lähme koju... George tuleb ka homme ja... Oeh...“ Mees hakkas vaikides kõikvõimalikku kraami korvi panema. „Ma usun, et ta lepib millegi kergega... Ja kui sinagi midagi süüa tahad, siis see ei ole kindlasti midagi suurt, seega...“ pomises mees rohkem endale, kui selja taga kõmpivale tüdrukule.

tead mis?
mai oska kommenteerida seda osa:
niiet ma lihtsalt annan sulle teada et hea ja uut

Haha.

Olen koguaeg lugenud, aga kommenteerinud pole.
Nüüd siis teen seda.
SUPER!

Ehhee.
Tänan. :)

Uus osa siis ühe inimese palvel.
Suht lamp tundub olevat... Kõik see, mis siia ossa kokku tuli, pidi juhtuma tglt väga palju suurema aja jooksul, kuid noh, jah... kolm pead on ikka parem kui kaks pead.
Hope u like it! ^^

107. Osa

„Kollane ajakirjandus, sinine ajakirjandus, üldse mitte ajakirjandust... mis vahet sel on. Kuskil on ikka mingisugune tõekilluke ja see jõuab meieni varem või hiljem.“ George ajas end sirgemalt istuma ning vaatas tuhmi pilguga aknast välja. „Aga see ei ole meie praegune teema.“

Vanem George kõndis tülpinud ilmel tuppa ning pani Claire´i jaoks aurava teetassi laua peale. Tüdruk ajas end teki alt natukene välja ning võttis tassi tänulikult vastu. Mehed istusid nüüd üksteise kõrval ning üks neist – juuste järgi öeldes „James“ – näppis igavlevalt telekapulti.

„Teate, see pole tegelikult üldse minu probleem. Teie olete need, kes siin illegaalselt elavad ja minu abi vajavad. Nii et oleks tore, kui mina pole ainuke, kes siin oma ajusid suitsutab,“ turtsus NoorG kerge põlastava noodiga hääles.

„Meie ainus idee oligi see, et Claire kuidagi sinu juurde sokutada või... ma ei tea. Me oleme juba ka meeleheitel ju...“

„Lollus! Minu ajupoolkerad on enamaks võimelised.“

Claire toetas pea väsinult vastu patja ning üritas mitte magama jääda. George´id olid terve pärastlõuna võimuvõitlust pidanud. Leppigu faktiga, et neil on ühesugune DNA, molekulide ehitus või mis iganes, mis kahel identsel inimesel on, ja jäägu vait. Kui keegi on targem, siis vanem George ning sedagi lihtsal põhjusel – ta on siin ilmas 5 aastat kauem elanud.

„Armastan ma ooperit, la la la... Jääge vait, kurat võtaks...“ torises Claire. „Miks Claire peab minema? Kas meil poleks lihtsam minema kolida?“ Tüdruk vaatas poolsuletud laugude alt meeste juhmidesse nägudesse. Nähtavasti polnud kumbki selle peale tulnud... ja tüdruku mõte oli stressiolukorras efektiivsemalt töötama hakanud.

„Aga sinu kool? Sõbrad?“ uuris üks meestest – ja Claire ei hakanud mõistatama, kumb – hämmeldunult.

„Mina peaksin kohanema mõlemal juhul. Ja kuigi mul oleks raske...“ Claire kõhkles hetke, kui talle meenus Tom, kuid samas... Freddie, Grace... kool... „Aga kui midagi muud üle ei jää – mida siis teha? See mõte, et Claire ära koliks oli lihtsalt liiga utoopiline. Väike nõme päästerõngas, millest me kinni haarasime, kuna midagi muud polnud.“

„No ja kuhu me sinu arust kolima peaksime? Kuuse alla?“ Claire kehitas õlgu ning keskendus oma tee lürpimisele.

Mehed ohkasid, kuid olid esimest korda selle pärva jooksul pikemat aega vait ning genereerisid oma ideid. „Kuid tuleb tunnistada, et see on mõte...“ nentis NoorG viimaks aeglaselt. „Kõigele vaatamata vaevalt Claire´i minu juurde lubatakse...“

„Ta teab, et me ta ristiisad oleme,“ meenutas VanaG vaikselt. Claire ei kergitanud kulmugi.

„Ahjaa... Noh, igastahes,... kui see kõrvale jätta, siis on teie ärakolimine märksa loogilisem...“ Mees jäi hetkeks vait. „Nagu ma aru saan, töötad sa New Yorgis... Miks mitte sinna mõni korter osta?“

„Prsh... Loll oled või?“ Claire kujutas eriti elavalt ette, kuidas George´i suust oleks üks kenake veejuga purskunud, kui ta hetkel midagi joonud oleks. „Seal maksavad sitad korterid sama palju, kui mõni maja Grenkas... Või noh... nii hull asi ehk ei ole, kuid siiski...“

NoorG kehitas õlgu. „Queens.“

Oleks Claire´il energiat olnud, oleks ta George´ile millegagi virutanud. Queens... jumal hoidku. Ta sureks häbisse. Ta ei julgeks oma nina kooligi näidata... Kuid mõte kuhugi New Yorgile lähemale kolimisest... Ta näeks tihedamini Mike´i... Äkki, kui nad täitsa linna kolivad, siis saaks Mike´iga ühes koolis käia... See oli ju päris hea mõte!

„Noh, eks sellega on veel aega...“ ütles VanaG lõpuks vaikselt. NoorG tahtis nagu midagi öelda, kuid tuleviku tema telefon helises ning George ruttas toast välja, et kõnele vastata.

„Mh... Mis see veel oli?“ küsis NoorG kulmu kortsutades.

„Kõigest Caroline, tema tüdruk või midagi...“ vastas tüdruk hooletult, kui oma tühjendatud teekruusi vaikse kõlkastusega lauale pani.

„Oo... Mu armuelu õitseb?“ küsis NoorG laialt naeratades ning innukalt tüdrukut seirates. „Milline ta on? Välimus? Sisemus?“

Claire naeris ja kehitas õlgu. „Mulle ta eriti ei meeldi. Liiga... konservatiivne... Korralik... Ta tundub olevat nagu hästi range ja... ma ei tea. Ta nagu poeks mulle igal võimalikul hetkel.“ Claire surus kerge naeratuse maha, kui talle viimane intsident meenus... Kooki? Lame...

„Aga välimus? Kas tal on suured rinnad?“

Tüdruk pööritas silmi. „Ma ei tea, ma ei vahi endast kolm korda vanemate naiste rindu, jumal hoidku... Aga tal on kaks last... Kaksikud, poiss ja tüdruk. Mõlemad peaks olema natukene pealt kakskümmend...“ arutles tüdruk vaikselt. „Ta ise on mingi... 50 või 51, ma ei teagi... Pole süvenenud... Igastahes, ta rinnad on arvatavasti välja veninud.“ Claire´i hääl oli kahjurõõmus.

George ei teinud seda vahemärkust kuulmagi. „Räägi veel...“

„Ta on täitsa tore ja ma kaalun temaga abiellumist,“ sõnas uksele ilmunud VanaG järsult, kui ta oma telefoni taskusse pistis ning natukene pahase pilguga Claire´i poole vaatas. Tüdruk kortsutas kulmu.

„Mismõttes abielluda? Te ju ei tunnegi teineteist! Ja mina? Ma pean teil mingi kõrvaltoas istuma, kui te... kui te... Õhhh!“ Tüdruk judistas õlgu – teadmata, kas see tuli vastikusest või haigusest – ning vaatas trotslikult mehele silma. „Sa ei või seda mulle teha! Ta on mingi... mingi...“ Neiul jäi sõnadest puudu ning selle asemel vaatas ta mehele hoopis kindlameelselt silma ning teatas: „Ma ei luba!“

Ilme George´i näol oli lugematu. Hetkeks tüdruk mõtles, et mees kavatseb ta peale karjuma hakata, kuid too tiris tumba diivani kõrvale ning istus sellele. „Claire...“ ohkas mees raskelt. „Ma olen terve elu üksinda olnud... Kas see on siis vähe palutud, kui midagigi endale tahan? Ma olen kindel, et... Caroline´il poleks sinu kasvatamise vastu mitte midagi. Mõtle, kui meil oleks üks väike majake kuskil või... Caroline´il endalgi on praegu väike armas kahekorruseline maja ja... Me oleksime linnal lähedal ja sina Mike´il ja...“

NoorG ja Claire vahetasid lõbustatust täis pilgu. Kuigi Claire´ile endiselt ei meeldinud mõte „kasuvanaema Caroline´ist“, tundus see olevat lahendus kõigile nende muredele.

„Kulla James...“ mõnitas NoorG end valehäbita. „Seniilsus polegi meid veel nii alla neelanud, kui arvata võiks... Sa abiellud Caroline´iga, kolid tema juurde elama ja meie probleem ongi murtud!“

„Wow...“ George vajas selle mõtte seedimiseks aega. „Uau...“

Haha.
Et siis uus osa üle pika aja.
Loodan, et meeldib. Natukene kiire sündmuste areng vist, mulle tundub... aga mine sa tea.
Vahel toimub see mulle totaalne seep, kuigi ma ei taha, et see seep oleks.

108. Osa

Kõlas järjekordne uksekell ning Claire ajas end ohkega üles. Jätnud George´id köögilaua taha omi asju ajama, sörkis ta esikusse, et uks avada. Oli juba laupäeva pärastlõuna ning George oli tal kategooriliselt New Yorki mineku ära keelanud. Seega oli tüdruk veetnud terve pärastlõuna köögis täiskasvanute mula välja tuunida üritades ning koolitöid järele tehes.

Tüdruk astus üllatunult tuppa tormavate sõprade eest ära ning pani ukse ettevaatlikult kinni, julgemata Freddie ja Grace´i poole vaadata. Lõpuks, kui ta pöördus, vaatasid talle vastu Freddie äärmiselt murelik ja Grace´i äranutetud ja punaselapiline nägu. Claire kahvatus.

„Emm... Lähme minu tuppa,” lausus ta ettevaatlikult. Ta ei julgenud sõpradele isegi jalanõude jalastvõtmist meenutada kartuses, et see olukorra veel hullemaks teeb. Nähtavasti oli Grace lõpuks välja ilmunud. Nagu rahulikku aega ei tohiks ollagi...

Grace ja Freddie istusid voodile ning tüdruk peitis oma näo taas noormehe rinnale, kui Claire oma taga vaikselt ukse sulges ning sõprade vastu istumiseks oma arvutilaua tagant tooli tõmbas. Ta vaatas hetke küsivalt Freddiet, kelle nägu ainsana paista oli, kuid kui too ei ilmutanud isegi rääkimise kavatsust, oli tüdruk sunnitud vaikuse lõhkuma.

„Ma olen valmis kuulama...” sõnas ta lihtsalt.

Grace´i nuuksed lõppesid ning ta toetas end voodile istuma, endiselt suur kõht taeva poole vaatamas. Tüdruk hingas paar korda sügavalt sisse, avas suu, kuid puhkes siis uuesti nutma, andes Freddiele märku enda eest rääkida.

„Ta vanemad... ei võtnud asja just kuigi...mõistvalt,” alustas too kõheldes. Poiss vaatas iga paari sekundi tagant Grace´i, olles tema märguande peale valmis iga kell oma suu kinni teipima. „Ja... Nad vedasid Grace´i uuringutele ja...” Noormehe suunurk tuksatas hetkeks. „See on tüdruk...”

Claire´i suureks hämminguks hakkas Grace selle teate peale veel hullemini nutma ning ta vaatas kulme kergitades Freddie´t.

„Noh, asi on selles, et...” alustas noormees vaikselt, kui Grace oma värisevaid käsi püksivärvli juurde viis ning pluuse üles tõstis, „...kuna aborti enam teha ei saa, otsustasid ta vanemad natukene karmimate meetmete kasuks...” Ja Claire ei osanud teha muud, kui lihtsalt jõllitada sõbranna vorpide ja sinikatega kaetud kõhtu. Ta tundis, kuidas pisarad silma kerkivad.

„Ma ronisin aknast välja,” ütles Grace õnnetult käsi oma kõhule pannes ning raskelt ohates. Pisarad hakkasid otsa saama... „Ja jooksin Freddie juurde kohe kui valud kadusid ja ma end liigutada suutsin...”

„Aga miks sa ometi arsti juurde ei läinud?” päris Claire tüdruku kõrvale potsatades ning talle kaitsvalt käsi ümber pannes. Grace vaid raputas pead, kui järjekordne nuuksete laviin ta keha raputas. „Sa ju tead, et mu tädi töötab seal... Tema arvab asjast nagu vanemadki... Ma poleks seal abi saanud...”

„Issand jumal!” karjatas Claire täiest kõrist. Freddie ja Grace ehmusid kivisambaks. „Teised arstid on ikka ju selleks, et taolist asja takistada. Sa... Te... Aaaahhhh! Me peame KOHE minema ju... Mida te üldse minu juurde tulemisega aega raiskasite?” sai tüdruk nüüd vihaseks.

Uks paotus ning George – ja Claire ei suutnud vahet teha, kas vanem või noorem – pistis pea ukse vahelt naeratades sisse. „Tasem, Amanda... Meil on naabrid ka...” Mees vakatas, nähes kolme sõbra nägusid ning tema pilk liikus Grace´i endiselt palja kõhu peale. Ta astus sisse ning sulges selja taga ukse.

„Ma kuulan.”

Claire ei sundinud end seda lugu rääkima ning Freddie võttis end taaskord kokku. Grace ei liigutanud ripsmekarvagi. George oli sõnatu. Esialgu.

„No ma arvan, et siin pole mingit mõtlemist,” sõnas ta lõpuks. „Ma usun, et White´id oleks nõus meid sõidutama. Claire, mine räägi palun nendega; mina hoolitsen meie külalise eest. Härra Palmer, palun hoolitse Grace´i eest kuni me tagasi jõuame.” George ei kutsunud Freddiet viimasel ajal millegipärast enam eesnime pidi. Palmer olevat talle suukohasem, nagu ta seda põhjendas.

Claire noogutas, julgemata vastu astuda. George oli praegu liiga võimukas. Tüdruk ajas end voodilt püsti ning jooksis alla, vanemate juurde, hoolimata sellest, et ta oli endiselt haige ja kandis vaid sokke.

Ukse avas väike Claire ning tüdruku nägu lõi sõbrannat nähes särama. „Tsau! Tahad õue minna? Praegu on väga kena ilm ja ma sain just...” Claire vaigistas end käevibutusega ning piilus üle ukse korterisse. „Kas ema ja isa on kodus?” küsis ta väikese tüdruku jutust välja tegemata.

„Ee... Emme on. Issi läks onu Alfredi juurde.”

Claire noogutas hajameelselt. „Kas sa saaksid ema kutsuda?” Väike tüdruk vaatas teda kahtlustavalt, kuid kutsus siiski ema – üle õla valjult: „EMMMMEEEEEE!” röökides. Kuid noh, asi seegi.

Naine vaarus ukse juurde ning naeratas soojalt; kindlasti terve ja muljumisjälgedeta ilus ümar kõht pluuse all peidus. Clarissa oli mitu kilo juurde võtnud ning varasemast figuurist polnud enam haisugi. Kuid see vaid kaunistas Claire´i ema.

„Tere. Ee... Kas ma saaksin väikest teenet paluda?” küsis tüdruk alustuseks närviliselt. Naine noogutas, endiselt soojalt naeratades. „Noh, seda et mul ja mu kahel sõbral ja vanaisal oleks vaja haiglasse saada... Kiiremas korras. Kas sa saaksid meid viia?” Tüdruk hammustas lõpetades huulde.

„Miks? Mis juhtus?”

„Ee... Pikk jutt. Tee peal... ehk. Palun? Asi on pakiline...”

Naine kortsutas kulmu, kuid noogutas ja kadus tuppa autovõtmeid tooma.

„Kas mina saan ka kaasa tulla?” päris väike Claire kikivarvukile tõustes ning suuremat suurte silmadega vaadates. Tüdruk oli nähtavasti endale teinud väikese SPA lõuna, kuna ta nägu kattis paks krohvikiht kõige võimatumate kooslustega.

„Järgmine kord, Claire. Kohad on niikuinii täis,” lubas Claire endale kergelt naeratades.

See on jube. Tegevustik, ma mõtlen.
Aga samas on see armas ka... see, kuidas George ja kõik nüüd tõmblevad ja muretsevad ja viivad ja hoolitsevad ja...
Kuigi Grace'i vanemad on tõsiselt haiged. Sellised... sellised inimesed ei... NAD ON VÄRDJAD! Tõsiselt!
PEKSAVAD oma rasedat tütart?! See on... nad on... see... tapamajja saadaks sellised!
Õõh. Paha hakkab, kui sellele veel mõtlen.
Uuut.

Emotsioone, emotsioone! xD

109. Osa

„Ampsu tahad?”

Claire noogutas ning Mike ulatas talle oma pooliku hamburgeri. Tüdruk ajas suu hästi ammuli ning sukeldus noormehe naeruturtsatuse saatel burgerisse. „Sul on nina peal kastet,” märkis poiss ära, kui ta taas söömisele keskendus.

Tüdruk kehitas õlgu, kuid pühkis selle siiski käega ära. Ta ajas ketsid jalast ära ning pööras end diivanile pikuti lamama, et oma jalgu noormehe sülle panna. „Juustud,” oli kõik, mida Mike ütles.

Mõne hetke vaikuses olnud, avanes nende kõrval uks ning Freddie astus vaikselt kella vaadates välja. Noormees vaatas sõprade poole ning libistas end siis Claire´i pea alla istuma. Ütlemata mõnus.

„Kuidas tal on?” küsis Claire vaikselt; ta kurku endiselt justkui nööris midagi... „Juba parem,” hakkas Freddie häälde elu tagasi tulema. Claire´ile oli juba tükk aega tundunud, et Freddiele oli Grace midagi enamat kui sõber... „Siis on hästi.”

Kell oli juba 10 õhtul ning Claire ja Freddie olid keeldunud koju minemast. Selle peale oli George Caroline´i juurde läinud ning teatanud, et tuleb hommikul tagasi. Mike, kes ka kohale tormanud oli, kasutas ära võimalust tüdrukuga jutustamiseks. Nad olid jälginud paar tundi haigla melu selle kõrgpunktis ning siis vaikselt, kuidas öö saabuma hakkas...

Järsku läks eemal uks lahti ning Claire vaatas üle oma jalgade ja Mike´i sissekäigu poolt ruttavate sammude poole. Tüdruku suu vajus lahti, kui ta tulija ära tundis. Heledate juuste ja mäsleva ilmega Clay tormas nende poole, käes lillekimp ja kommikarp. Claire karjatas, kui tundis toetust pea alt kaduvat. Freddie oli püsti tõusnud ning Grace´i palati ukse ette seisnud, jalad harkis ja käed rusikas – nagu võitlusvalmis härg.

„Lase mööda,” urises Clay vaikselt, kuid ta ei üritanud endisest sõbrast mööda tungida vaid lihtsalt seisis seal, näol ilme, mida Claire sõnadesse panna ei suutnud. Freddie raputas pead ning sirutas käed ette. „Anna need, küll need Grace´ini jõuavad. Ta magab praegu ja pole tõesti sinu asi praegusel hetkel siia nina pista...”

Claire ootas, et Clay hakkab vastu; sõimab, üritab vägivallaga asja päästa ning sellepärast tuligi talle šokina, kui Clay lihtsalt oma asjad Freddie ootavatesse kätesse pistis ning siis minekule pöördus.

Tüdruku kõrval ta siiski peatus ning vaatas korra alla. Seekord näol ilmselge põlastus. „Enne sinu tulekut oli kõik korras,” ütles ta lihtsalt. Noormehel jätkus talle vaid üks pilk ja läinud ta oligi. Freddie viskas asjad prügikasti ning Claire´i näol püsis kivistunud ilme, mis Mike´il sugugi märkamata ei jäänud.

„Oh ´Manda...” Mike tõstis tüdruku jalad oma sülest ära ning tõmbas neiu endale kaissu. „Ta ei mõelnud seda nii...” pomises noormees vaikselt, kuid tüdruk kehitas selle peale vaid õlgu. Poiss ohkas ning vaatas mõtlikult lakke. „Enne sind olin mina masenduses...” pomises ta vaikselt, kerge naeratuse saatel.

Claire kehitas taaskord õlgu.

„Aga vaata, mis kõik toimunud on... Marie... Selle vana mehe surm talvel... Kõik see... Nad ei puutunud enne üldse taoliste asjadega kokku ju...” Tüdruk ohkas. „Clayl oli õigus.”

„Clay on uriin, nii et tema siin ei loe,” kinnitas Mike tüdrukul kõvemini ümbert kinni haarates.

Tüdruk haigutas ning lasi end lõdvaks, ta ei viitsinud vaielda. Tõesti ei viitsinud.

„Kuule, sa koju ei viitsi minna?” küsis Mike mõne vaikushetke pärast. Claire tõmbus temast natukene eemale, et poisile silma vaadata. „Mis? Praegu? Kell on palju! Ma arvasin, et sa-” Mike oli ta naeratades peatanud.

„Koju – minu juurde,” selgitas ta. „Aa...” Claire vaatas uimaselt ringi ning talle meenus Freddie. „Me ei saa Freddiet siia jätta...” „Jäta see minu hooleks... Freddie!” Kuigi Mike oli noormehe nime tungivalt sosistanud, kõlas see neiu kõrvus karjatusena. Ta vaatas ehmunult ringi, ega keegi neid keelama ei tulnud.

Poiss, kes teises koridori otsas stende oli lugenud, pöördus ning vaatas küsivalt Mike´i poole. „Sa oled kindlasti väsinud. Lähme minu poole... Homme saame tagasi tulla,” soovitas Mike kergelt, kuid Freddie raputas lähemalt lonkides pead. „Minge teie... ma tahan siin olla.”

Järgnes väike vaikus, mille ajal Claire ja Mike kergelt muigvel pilgud vahetasid ning siis end püsti ajasid. „Noh... hommikul... päeval,” parandas Mike end kiiresti, „näeme siis.” Freddie noogutas ning Mike ja Claire sammusid üksteisel õlgade ümber kinni hoides haiglast välja. Kõrvaltvaatajatele võisid nad näida vägagi armsa paarina...

„Noh... mis sa neist siis arvad?” küsis Mike takso järele vaadates, kuid Claire takistas teda. „Sa ei ela kaugel; jalutame.” Noormees noogutas ning koos hakkasid nad paari kvartali kaugusel oleva sihtpunktini jalutama. „Ja vastuseks sinu küsimusele... Nad on koos toredad, aga nad pole SEE.”

Mike noogutas hajameelselt ning mõtles asja üle natukene aega järele. „Ära mind nüüd maha löö, aga „see” olid Clay ja Grace....” „Ei löö, sest see oligi nii,” vastas Claire vaikselt. Mike ohkas ning nad jätkasid vaikselt oma jalutuskäiku.

„Mis sa arvad, mis ta vanematest saab?” „Ei kujuta ettegi... ja ei taha ka kujutada.”

Uhh.
Clay'st hakkas nii kahju tegelikult. :) Kuigi see, mis ta Claire'ile ütles, polnud tõesti kena.
Ja Freddie on armas.
Ning vastuseks nende küsimusele - Grace'i vanemad on teel tapamajja.
Või, noh, põrgu sobib ka.
Eh, aga... jah.
Uuuuut. Ikka uuuuuuut !
Uuuuuuut !

Uus osa. :)

110. Osa

„Mis te, naised, selles jäätises leiate?“ küsis Mike oma cocat kulistades ning kissis silmadega Claire´i ja oma ema vaadates. Mõlema ees olnud kausid šokolaadi jäätisega olid paari lühikese minuti jooksul muutunud kõigest kaussideks šokolaadi jäätisega.

„Kalorid, lohutus...“ pomises Claire viimast suutäit alla neelates ning ohkega tühja kaussi valamusse pannes. „Kalorid ja lohutus käivad kokku?“ Mike turtsatas. „Pigem kalorid ja lohutamatus. Huvitav, mis siis saab, kui Ashley nii vanaks saab...“ Poiss pani pudeli käest ning hakkas mööda kööki ringi tibitsema.

Emily naeris. „Amanda, mine aita tal üks korralik peatäis välja magada. Mul on tunne, et ta sai seal hospidalis millestki üledoosi.“ Claire noogutas ning tõmbas Mike´il käed selja taha. „Vutt-vutt! Voodi ootab...“

„Ohjaa...“

Claire talutas Mike´i tema tuppa ning nad viskasid voodile pikali. „Kauaks sa siia jääd?“ uuris noormees peale mõningast vaikusmomenti. Tüdruk kehitas õlgu. „Eks vist nii kauaks kui vaja... või vanaisa lubab. Kooli minna küll erilist tahtmist pole...“

„No aga õppimine? Kool hakkab vaikselt lõppema, sellest oled ju ikka teadlik?“ „Ojaa. Me oleme referaatide ja kirjandite ja esseede ja uurimustööde alla maetud. Ja sõna otseses mõttes maetud, kuna ellu meist küll keegi ei jää.“ Mike naeris. „Ma usun, et teil on palju paremat teha kui seal tööde virna all maetud olla.“ “Täpselt!“

Claire silmitses tänavavalgustitest tuppa voogavaid heledamaid triipe ning tema pilk peatus teises toa otsas seinal oleval suurel pildil. Tema ja Mike superstaaridena. Naer tikkus peale. „Issand, ma ei jõua kokku lugedagi, kui palju kordi me siin niimoodi lamanud ja rääkinud oleme..“

„Ma ootan juba suve,“ jättis Mike tüdruku tähelepanekule reageerimata. „Mäletad seda silla mõtet? Et suvel vettehüppeid saaks teha?“ Claire noogutas, kuigi poiss seda vaid heal juhul tunda võis. „Rääkisin Jared´iga. Ta ütles, et see on teostatav, ainult et võib-olla oleks mõttekam nende nii öelda jalgade alla suuremad puuplaadid panna, et siis ei tohiks asi mutta vajuda eriti. Aga meil ju pole seal muda, nii et jah... Ta lubas end appi, nii et ses suhtes on mureta. Jared on meie tehnoaju.“ „Ma ei teadnudki, et sa niimoodi kiiresti rääkida oskad...“ „On paljutki, mida sa minust ei tea.“

„Ahnii?“ Claire pööras end kõhuli, veeretas end poisi rinnale ning vaatas talle tungivalt silma. „Mida ma ei tea siis?“ Mike itsitas ning pani oma käed mõtlikult tüdruku seljale. „Näiteks seda, eeet...“ Veel väike mõttepaus. Ja siis veel üks... „...minu arvates näed sa lillade juustega väga naeruväärne välja.“ Claire pööritas silmi ning üritas end noormehe pealt uuesti maha veeretada, kuid Mike hoidis teda oma raudses haardes. „Aga hetkel ma ei ole lilla.“ Mike noogutas tõsiselt. „Hetkel ei ole.“

Claire ohkas ning lasi oma peal noormehe rinnal puhata. Kiire pilk noormehe öökapil olevale kellale näitas, et kell on juba kolmveerand 12. Mike´i tuba oli üleüldse kuidagi korrashoitum, kui tavaliselt. Kell oleks muidu olnud mõne ajalehe all, riided põrandal laiali, tool keset tuba, õpikud laua peal hunnikus... Kuid nüüd: ei midagi.

„Mul ei ole und,“ tunnistas Mike järsku. „Mul ka mitte,“ vastas Claire, endiselt tuba takseerides. „Lähme vaatame, kes emmessennis sees on?“ Claire kehitas õlgu ning ajas end poisi pealt maha. Viimane ei teinud tema takistamiseks seekord midagi, vaid tormas ka ise laua juurde. Arvuti käima lülitanud, andis ta märku laua kõrval küürutavale Claire´ile enda sülle istumiseks. Neiu kuuletus.

MSN´i aken keris end vaikselt ette ning Mike vajutas sisselogimise nupule.

„Sinu arvuti on kiirem kui minu oma!“ süüdistas Claire imekiirusel liikuvaid aknaid vaadates. Noormees näitas talle keelt ning vaatas, kulm kortsus, online olijate nimekirja.

13th. says:
Kuidas tüdrukuga on?
Mike. says:
Hästi, hästi... Jääb ellu, laps ka arvatavasti.

Claire vaatas ekraani suu ammuli. „Kes see veel on?“ „Jared.“ „Ja miks tema asjast teab?“ „Rääkisin.“ „Õhh!“

Claire oleks tahtnud Mike´i lüüa, kuid hoidis end suurte jõupingutustega tagasi. Hetke ühe koha peal seisnud, pööras ta kanna pealt ringi ning marssis Goldwin´ide elutuppa, kus ta noormehe vanemate kõrvale maha istus. Telekast tuli mingisugune dokumentaal.

Mike. says:
Õu, Amanda siin. Nägi... vihane vist natuke. Ma lähen klaarin asja ära...
13th. says:
Amanda on seal? Kas see tüdruk, kes end vannituppa peitis su sünnipäeval?
13th. says:
Tervita teda minu poolt!

„´Manda?“ Mike kõõlus ebakindlalt elutoa uksel ning Claire vaatas üles. Vaid selleks, et taaskord vihaselt ekraani põrnitseda. Noormees ohkas ning astus paar sammu edasi, olles ebakindel diivani käetoele istumise osas.

„Noh, kell on juba palju. Lähme magama, Emily...“ otsustas Derek oma poega aidata. „Öö, lapsed.“ Mike noogutas neile tänulikult ja kadunud nad olidki. Noormees potsatas tüdruku kõrvale istuma ja ohkas.

„Kas ma poleks tohinud sellest rääkida?“ küsis ta ettevaatlikult.

„Jared on võõras. Pole tema asi teada.“

„Jah... ma näen seda nüüd.“ Mike ohkas raskelt. Teleriekraanil loopisid kaks naist üksteist tortidega. Ühel tundus suust ila tilkuvat ning teisel oli niisama mõrvarlik nägu peas.

„Tore on.“

Minut vaikust.

„Kas sa oled veel kaua minu peale pahane?“ uuris Mike huulde hammustades. Ta ei sallinud seda, kui tüdruk ta peale mingil põhjusel pahane oli. Isegi mõni väike riid ei andnud rahu nii kaua kuni see lahendatud sai.

„Veel viis minutit,“ lubas neiu stoilise rahuga telekat vaadates.

Mike noogutas vaikselt. Sellise tooniga polnud võimalik vaielda. Pealegi tähendas taoline lubadus seda, et viie minuti pärast on tõesti vana hea Amanda tagasi. Mike võttis sisse mugavama aasendi ning hakkas seiereid jälgima. Need olid alati kõige piinarikkamad minutid.

Lõpuks ometi, nelja ja poole minuti peal, tundis ta, kuidas tüdruku jalad talle taaskord sülle maandusid. Claire naeratas vabandavalt. „Ma ei viitsinud nii kaua oodata.“

13th. says:
Kuule, ma lähen magama.
13th. says:
Nägemist.
13th. appears to be offline.

Awww. Mulle nii meeldivad need pisikesed ägedad tülid. :)
Ohh. Nüüd naeratan jälle. :)
Ja tänud, et jäätiseisu peale ajasid. Nüüd olen ma sunnitud piinlema...
Ohjah. Lähen lohutan end küpsise ja... kommidega ja... küpsistega ja... :D:D
Uuuut !:)

Eelmisel 108 ju...

Ja INGRID! Ei riku MT´d!!!!

Ja ongi.

Haha. Ilus number.
Enjoy!

111. Osa

„Jessas!“ Claire tõmbas ärritunult raadio seinast. „Mitu korda sa jõuad ühte ja sama laulu ühe päeva jooksul kuulata. Ma arvasin, et see peaks olema mingi mixed up thing...“ Tüdruk potsatas Grace´i voodi servale ning vaatas hajameelselt aknast välja. Maad võtnud vaikus oli vägagi erinev eelnenud rokkimisest.

„Kuule... ma arvan, et sa peaksid koju minema,“ ütles Grace mõne hetke pärast.

„Mh? Miks?“

„Sa oled juba kolm päeva koolist puudunud, vaene Mike ronib iga päev peale kooli siia, et sinuga midagi teha ja... Pealegi, mul on juba palju parem. Varsti saan välja.“ Grace naeratas sõbrannale julgustavalt.

„Jah, oma vanavanemate juurde... Teise osariigi otsa...“

Grace kehitas õlgu. „Nad on moodsad – neil on internet ja puha.“

„Hommikust!“ Õhetavate palgetega Freddie tuiskas sisse, olles peidetud suure roosikuhja taha. Viimasel ajal oli tüdrukul tunne, et noormees teeb kõik, mis tema võimuses, et Grace´ile meeldida. Tal polnud südant Marie kohta küsida...

Tüdrukud tervitasid ka poissi ning kui too lilli öökapile tasakaalu sättis, saatsid neiud üksteisele paljutähendusliku naeratuse. Nad olid lõpuks otsustanud Grace´ile Clay külaskäigust rääkida, kuid sõprade õnneks võttis neiu seda uudist leigelt. „Käigu persse,“ oli kõik, mis tüdruk öelnud oli; sedagi oma teekruusi taha peitudes. Freddie näol oli tol hetkel ütlemata õnnis naeratus, mida ta kohmetult varjata püüdis.

„Te jääge siia... Ma lähen vaatan, kas kaka-mõksi on...“ pomises Claire vaikselt, end voodilt maha ajades.

Haigla koridorid olid suured ja avarad. Oli küllaltki rahulik päev ning tüdruk ei näinud oma tee peal kohvikusse kedagi peale mõne üksiku arsti, kellega juba nägupidi tuttavad oldi. Tüdrukule hakkas see valge ajudele käima. Koridorid, laed, põrandad, uksed, kitlid, kahvatud näod...

Haigla kohvikus oli juba näha, et siin linnas elatakse ning tüdruk tegi endale tusase tüseda naise järel kohvi. Mündid sisse, tops välja... Keset ruumi oli vaid üks üleni vaba laud ning haaranud kirjanduse laualt kaasa uusima Cosmopolitani. Kate Hudson... Claire istus ühele toolile ning vaatas, kulm kortsus, ajakirja kaant. Seks, seks, seks... nagu millestki muust poleks rääkida kui sellest, kuidas oma mehele maksimaalset mõnu valmistada. Aga end soovimatust rasedusest säästa?! Tundus, et seda informatsiooni on vähe liikvel.

Ta keeras tulisest kohvist lonksu võttes ajakirja ümber ning üritas seda tagurpidi lugeda. Ta teadis kuskilt, et inimese aju haarab sõnad täielikult ning kui esimene ja viimane täht on õigesti – ja ülejäänud tähed võisid olla vales järjekorras – sai inimene sõnadest siiski üldjuhul aru. Kui ta sõna teadis.

Inimesed tulid ja läksid, minutid, pooltunnid ja tunnid tulid ja läksid... Ja tema luges seal oma tobedat ajakirja, suutes korraks end sellest maailmast lahti rebida.

„Hei.“ Tool tema kõrval tõmmati tagasi ning sinna langes üks raske koolikott. Mike potsatas tüdruku vastas olevale toolile ning vaevumata midagi enamat ütlema, hakkas noormees oma burgerit järama. Viimasel ajal ta aint sellest toituvat paistiski.

Claire ei vaevunud vastama ning teades, millised poisid süües olla võivad, keskendus ta paaril järgneval minutil oma lugemisele. 75% Cosmo lugejatest on mõelnud suhtekriisi ajal oma mehe petmisele... Ütlemata põnev.

Tüdruk pani ajakirja kinniselt lauaäärele ning jälgis, kuidas Mike´i pilk Kate Hudsonit õgib.

Väärastunud meessugu.

Ja ilma väärastunud meessoota poleks üldse seda väärastunud meessugu.

„Amanda...“ Tüdruk vaatas üles, et näha Mike´i oma burgeri viimast... saiakannikat tema poole ulatumas. Kui õiglane olla, siis saiakannikat ketšupijäänustega. „Tänan ei.“ Claire raputas tülgastunud naeratusega pead. Mike kehitas õlgu ning sõi ise lõpu ära.

„Tegelikult on su põsenukid jälle teravaks muutunud...“ kostis ta seejärel halastamatult. „James sulle päevaks söögiraha või midagi pole andnud? Ma võin midagi sulle tuua, kui tahad...“ Kostus tooli kriipimist põrandal kui Mike end püsti ajama hakkas.

„Annab küll. Pole vaja...“ Mike laskus tagasi oma toolile.

Inimesed ümberringi polnud vist tähelegi pannud, et see poiss veel mõni hetk tagasi kuhugi minemas oli.

Hetk vaikust.

„Kuule...“ Claire kummardus, kulm kortsus, üle laua Mike´i poole. Noormees nõjatus samuti ettepoole, kuid ilma kortsuta kulmude vahel. „Miks kõik ära kaovad?“ Tüdrukul oli jälle see tobe tunne, kui ta teadis, et pole millegi üle nutta, kuid see sellegipoolest peale kippus. Mike´i ilme tõsines taas, kuid seal oli juba väike ärritumise varjund.

„Mida sa sellega mõtled?“

„Nomh...“ Claire näppis oma külma kohvitopsi. Pool sellest oli veel joomata. „Ses suhtes, et... Tomiga tülis... eemaldunud, Clay oli ka kunagi nii tore, aga nüüd... Marie tuli... Mina avastasin... või noh, kuulsin tema probleemist ja läks tema... Nüüd Grace... Ma teadsin tema olukorda kuid, kuid ei teinud midagi tarka ja nüüd on tema siin... Varsti teises riigis otsapidi. Noh, peaaegu...“ Tüdruk oli lausunud need sõnad aeglaselt, kaalutledes, ning Mike oli kuulanud. Iseasi kui hoolikalt. Tema ilme oli eemalolev.

„Tobe on mõelda nii... See kõik juhtus nii, sest... Nii lihtsalt juhtus. Sina ei ppõhjusta seda kõike... sa oled osa sellest. Ära solvu, aga see oli päris ego mõte, mis sa just välja ütlesid.“

Claire tõmbus tagasi ning kehitas hapu näoga õlgu. Mike polnud ta enesetunnet oluliselt parandanud. Tegelikult polnud ta seda üldse parandanud.

Mike vist mingil määral mõistis, kuidas tema öeldu – kuigi tema arust tõsi – kõlada võis ning ohkas. „Ma täitsa mõistan – või üritan mõista – kuidas see jama, mis sinu ümber pidevalt käib, sulle mõjunud on... Aga näiteks see, mis sinu vanematega juhtus...“ Noormees vaatas ettevaatlikult üles, kui tüdruk võpatas.

Claire oli ise oma vanemate juurest lahkunud; nood olid talle järele tulnud. Ja nüüd kavatses ta jälle lahkuda. Midagi muud ei jäänud üle. Äkki oli sama ka tema sõpradega? Et neil oli parem temata?

Neiu hakkas vappuma ning Mike, kes oli ka vait jäänud, vajus nüüd veelgi rohkem näost ära. Kostus taaskord toolijalgade põranda kriipimist ning noormees kiirustas Claire´i kõrvale. Tüdruku ettevaatlikult endale sülle tõmmanud, lasi ta Claire´il oma pea enda rinnale panna. Noormees asetas oma pea tüdruku omale ning silitas aeglaselt ta selga. Selle viimase lausega oli ta ämbrisse astunud; see oli ütlematagi selge.

„Kuule... vabandust, et ma selle päevakorda tõin...“ Noormees vaatas ahastuses pilguga ringi. Talle ei meeldinud, et nüüd, kus kõik on natukene perse poole, kõik kohvikus olijad neid vaatavat paistsid...

„Sssh...“ Noormees pani silmad kinni ning hakkas vaikselt edasi tagasi kiikuma, sürmitsedes samal ajal tüdruku juukseid. Mõne aja pärast ta avastas, et oli hakanud ümisema Stingi. Noormees turtsatas.

„Mh?“ Lõpuks ometi tõukas neiu end noormehe rinnalt eemale ning vaatas pisaraid täis pilguga Mike´i. Vähemalt oli ta keha vappumise lõpetanud.

„No kui sa end praegu näeksid... Terve nägu punane...“ pomises Mike vaikselt, tõstis käe ja pühkis natukene rohmakalt põskedelt sillerdavad pisarad ära. Tema suureks rõõmuks neiu turtsatas ning ajas end poisi põlvedele korralikumalt istuma.

„Tule, lähme vaatame sulle midagi hamba alla, mis arvad?“ Mike lükkas oma sõrmed neiu sõrmede vahele ning vaatas talle ainiti silma. Tüdruk langetas pilgu ning noogutas vaikselt, värisedes ple keha veel vaid ühe korra.

Mike on nii armas. Ajas mu köhima.
Muidu Claire... noh, mina mõtleksin ka tema asemel nii. Mina oleks masenduses.
Aga tema on tubli! Tema on tugev! ( Ära pane tähele. Inimeseõpetuse kodutöö - kiida kõiki kõige pärast, ja pane kirja, kuidas sind kiideti! Mul on kirjas ainult Solx'i " Ma armastan sind". )
Oehjah.
Sa oled tubli, Sille, sa oled tubli ! Jätka samas vaimus ! Pane osi ülesse ! Vahva oled ! xD
( Appi. Imelik hakkab. )
Uuuuut !

Haha.
Uus siis.

112. Osa

„Äss?”

Claire näitas Freddiele keelt ning koukis oma kaardipakist välja ruutu ja ärtu ässa. Need pirtsakalt poisi poole lükanud, kissitas ta oma kaarte vaadates silmi. Noormehe jalge ees oli kuus maha pandud neljast kaardipakki, tema ees vaid kolm. Tal oleks veel võimalik võita, kui ta vaid neli komplekti järsjest kokku saaks.

„Mm... Kuningas?” Freddie näitas talle keelt. Tüdruk ohkas ning võttis maast järjekordse kaardi. „Ku-nin-gas, ma ütlen veelkord – ku-nin-gas!” praalis neiu oma kaarti võidukalt noormehe nina ees vibutades.

„Haha...” naeris too kahtlaselt rõõmu ja kurbuse vahepeal kõikudes. „No siis endiselt sinu kord.”

„Näiteeeks... kahte?” Freddie oli talle sunnitud loovutama kaks kaarti ning tüdruk sai neljanda paki maha pandud.

Ja mäng läks edasi.

„Kas sa igatsed Tomi?” uuris poiss mõne hetke pärast häbitundeta. Claire, kes oli maast järjekordset kaarti valimas, vakatas, käsi poolel teel ühe räbaldunud kaardi poole. „Ma ei tea, mis siis?”

„Huvi pärast...”

Poiss ei öelnud enam midagi ning ka Claire püsis vait, kui ta totra järjekindlusega oma kaarte loovutas. Enam polnud tal mingit võimalust võita. Tusaselt andis ta käest viimase seitsme ning Freddie toetus seljaga vastu sõbranna voodi jalutsit, et mugavamalt kaarte segada.

„Asi on selles, et... Marie...”

„Mis temaga on siis?”

„Noh... Ma ei igatse teda enam nii palju kui enne ja...” Poiss tõstis kaartidelt pilgu, hallides silmades peegeldumas segadus. „...ja ma olen midagi Grace´i vastu tundma hakanud. Mitte selline kaitsev sõprus nagu enne, vaid...”

„Oeh...”

„Mida ma teada tahan... Oled sina ka Tomi unustanud?”

Tüdruk oli vait ning jälgis hüpnotiseeritult, kuidas kaardid jälle üksteise vahele langesid. Üks kaart teise järel. „Ma ei pane teda enam tähelegi. On tunnis, ei ole... Näeme üksteist, ei näe... Ma olen ükskõikne.” See oli tõele väga lähedal.

„Aga kedagi teist? On keegi silmapiiril?”

„Ee... ei.” Selle tunnistuse peale meenus neiule mingi hägune pilt, kuid samal hetkel see kadus ning tüdruk ei hakanud nähtu üle pead vaevama.

„Aga Mike?”

Taoline väide ajas Claire´i juba naerma, kuid näinud küsivat ilmet Freddie näol, raputas ta tõsinedes pead. „Ainult sõprus, ei midagi enamat.”

„Aga kõikidele on jäänud mulje, et see pole nii... Ses mõttes, et Tomiga läksite lahku selle pärast... Mõlemad korrad. Te ei tunne Mike´iga piire ega midagi...” Poiss raputas nõutult pead ning hakkas uuesti kaarte välja jagama. „Stress,” lisas ta vaid selgituseks.

„Meie Mike´iga... Tunneme end üksteise seltskonnas vabalt,” teatas Claire ehk natukene kaitsvamalt, kui see plaanitud oli. Tüdruk tõmbas paki vahelt kolm kaarti välja ning ladus need pedantselt enda põrandale.

„Tead, ma ei viitsigi seda mängida...” lõi Freddie lõpuks kaardid käega segamini. Claire ohkas ning hakkas kaarte pakki panema. „Ja mida sa siis ette paned?”

Poiss oli esialgu vaikne. Viimasel ajal oli üldse tegu, et ta suust midagi välja saada, kui tegu just kurtmisega polnud. Alguses oli Claire oma kuulaja rolliga rahul, kuid selline pidev psühholoogiks olemine hakkas juba ajudele käima.

„Lähme selle mehe hauale... See, kelle me sealt majast leidsime talvel.”

Claire vaatas noormehele sisulageda pilguga otsa. „Sinna?! Miks?”

Poiss kehitas õlgu. „Nostalgia.”

Tüdruk pööritas silmi, kuid ajas end sellegipoolest püsti ning tegi paar venitusharjutust. „Ma lähen võtan paar võileiba tee peale kaasa – tahad ka?” Poiss noogutas ning nad kõndisid kööki. Claire tegi paar võileiba ning imestas taaskord, kuidas meessoost isikutel see toit lihtsalt haihtub.

„Lähme nüüd... Ma tahaks kaheksa paiku tagasi jõuda... Õppimata ju.” Freddie noogutas ning peaaegu, et jooksis esikusse. Claire tõmbas tuuleka selga ning oli just ketside kinnisidumist lõpetamas, kui uks avanes ning pappkasti taha peitunud George sisse sammus, õnnis naeratus suul.

„Tohoh, nii õnnelik siis kohe?” uuris Freddie semutsevalt.

„Jah, sain Kirkey täiustatud. Mul on tunne, et Amanda siin on selle juba vahepeal üldse ära unustada jõudnud...” kostus mehe summutatud hääl.

„Kirkey? Päriselt?” Tüdruk hüppas erutunult ettepoole ning vaatas pappkasti, kus lamaski tema kaua kadunud Kirkey. „Ole tänulik ühele mu kursuse õpilasele. Poiss ise on füüsikas nii taibukas, aga õpib kultuurilugu. Ei mõista mina teda...” kadus George kööki.

„Eilne pasta?” „Jah!”

Claire vaatas õnnelikult Kirkey´t ning pani ta esikukapile seisma.

„Põnev asjandus,” ütles Freddie kergelt vastu uksepiita toetudes. Claire noogutas, kuid jättis roboti sinnapaika. „Lähme nüüd...” Ta tõmbas kindad kätte ning lasi Freddiel ees lahkuda.

„Mis kell sind oodata on?” karjus George jälle; nähtavasti oli mees väga näljane, kuna tema häält polnud kogu suus oleva toidu kuuldagi. „Hiljemalt kaheksa.”

„Selge. Lõbutsege hästi! Mul on hiljem sulle uudis...”

Uks langes Freddie ja Claire´i järel kinni ning tüdruk toppis oma käed liigväiksetesse taskutesse. „Kuuled? Linnud... ja üldse nii mõnus ilm on,” sõnas neiu laialt naeratades ning silmi kissitades poisi poole vaadates. „Päikeseprille oleks vast vaja...”

„Naised...” ei saanud poiss aru, mida on lindude juures imestada ja nautida.

Noored astusid jõudsalt edasi ning eespool hakkaski peagi kalmistu terendama. Neiu ohkas ning jälgis silmanurgast Freddiet, kelle pilk oli läbitungimatu. Isegi siis, kui nad hauakivide vahel laveerisid ja nimesid ning kuupäevi lugesid, ei muutunud Freddie ilmes miski. Alles siis, kui nad eemalt juba ammu tuttava künka ära tundsid, hakkas ta ilmesse midagi siginema. Claire ei osanud sellele ilmele nimetust panna.

„Huvitav, kas ta oli surres õnnelik...” pomises Freddie vaikselt. Claire kõhkles enne vastamist, kas küsimus talle üldse suunatud oligi. Ja kui oli, mida vastata?

Oli Mike surres õnnelik? Joovastuses pärast hästi läinud esinemist, adrenaliin kihutavast autost, suured numbrid pangaarvel... Naised, tasemel meelelahutus, heal järjel elu, miks ta poleks pidanud õnnelik olema?

Kuni selle hetkeni, kui ta taipas, et sureb. Kas tal oli üldse aega?

Samas oli sel vanamehel küllaldaselt aega, et mõista, mis on toimumas. Või oli ta liiga seniilne? Kuid vanust ei tundunud ju nii palju olevat... Samas jälle, üksinda kusagil jumalast hüljatud kohas, lähedasteta...

Tüdruk triikis nägu ning vaatas läbi harali sõrmede hauaplaati. Odav kivi, mille sisse olid raiutud lihtsad: „Thomas White.” White... Claire´i õige perekonna nimi. Valge... Ta oli elanud 63 aastaseks. Soliidne vanus, kuid kas piisav, et surra?

Tüdruku silme eest jooksid läbi pildid mehe leidmisest. Thomas, nagu oli ta nimi, oli olnud pehmete näojoontega... Nüüd tüdrukule meenus, et ta polnud vingus ega kurva näoga. Mees oleks nagu maganud, isegi kulm polnud kortsus. Vist...

„Ma arvan, et tal oli asju, mille pärast rahul olla,” läks tüdruk lõpuks endale poolele teele vastu.

Freddie noogutas vaikselt ning silmitses küngast, millele oli hakanud rohi kasvama. „Ja temast on juba midagi saanud. Ta on edasi läinud...” „Jah...”

„Kas sa usud elusse pärast surma?”

Claire vaatas oma tossudelt üles ning kehitas õlgu. „Need, kes maha jäävad, elavad ju alati edasi.” „Aga sina ise?” „Mina... lähen edasi. Nagu... Thomas. Kui hingeliselt midagi ei saa, toidan ma ühel heal päeval peale usside ja putukate ka mulda.” Tüdrukule hakkas see asi natukene ebamugavaks muutuma.

„Sa siis lased end matta? Ei taha kremeerida?”

„Ma ei tea. Matmine on loomulikum. Kremeerimine... Ma ei taha, et mind kunagi sisse hingataks.”

„Aga väetiseks võid küll olla.”

Claire turtsatas. „Väetiseks võin olla.”

Freddie oli taas omades mõtetes ning Claire ajas pea kuklasse. Pilved sagisid taevas ringi nagu oleks neid kiirendusega videolindilt lastud. Õues hakkas hämarduma. Tüdruk kiikas kella ning see näitas juba poolt kaheksat.

„Hakkame siis minema. Ma saadan su ära,” oli Freddie tüdruku tegemisi tähele pannud. Claire noogutas ning koos hakkasid nad tagasi, kesklinna poole jalutama. „Irooniline. Kui peaks tulema veeuputus, uputaks see enne meid siin all kui surnuid seal üleval...”

Claire ei vaevunud vastama.

hea:D
haha:D mul tuli meelde, et ma nägin unes sind täna:D tegelikult nägin lausa kahte sind peaaegu:D
igataes uut:D

Sain üle pika aja selle ka loetud
Midagi halba pole öelda, ainult kiidusõnad :)
Aga nüüd kiiresti uut!

Aitäh. :)

Loore - mis nägid ss?

Ohjah.
Kurb... vägagi kurb.
Kuigi Freddie on... tore. Ta täitsa meeldib mulle. Temast ja Grace'ist saaks muidu kena paar. :)
Ehh... muidu meeldis ju. Nagu alati.
Vahva, mõnus, äge...
( Mul on imelik tuju. Ja nett jamab ka, msn'i ei saa. )
Muidu ma peaksin nüüd voodisse kobima.
Aga homme oleks tore uut osa lugeda. :)
Ehk siis - UUUUUUT. :)

No aga palun väga. ;D
Lühike ja palju otsekõnet, kuid noh, jah...

113. Osa

„Tagasi olen!” hüüdis Claire üle korteri, kui ta uksest sisse astus ning kiirustades üleriided ära pani. George istus elutoas diivanil ning vaatas andunult telekat – tuli mingisugune teaduslik saade. „Mhm... Kohe...” ühmas mees vaikselt, kui ta end aeglaselt, silmi ekraanilt võtmata, püsti ajas ning oma tuppa suundus. Viimane tegevus sundis teda kahjuks siiski ekraaniga silmsidet katkestama.

Tagasi tuli ta, käed taskus ning näol selline vaider moosivarga ilme, mida täiskasvanute nägudel harva täheldada võib.

„Claire, asjad on nüüd niimoodi sätitud, et... Ma tean, et praegu on kiire aeg ja puha, kuid ega me ei peagi praegu ettevalmistusi tegema hakkama...” George peatus ning hingas sügavalt sisse, tuues oma teksade taskust välja väikese sametise karbi. Polnud vaja kaks korda mõelda, mis see oli. Tegu oli sõrmusekarbiga. George avas selle ning tüdrukule vaatas vastu ilus lihtne kuldne sõrmus koos kolme väikese kivikesega. „Ohjessus...” Claire vahtis meest ehmunud vasika ilmel.

„Nagu sa ehk aru said, kavatsen ma Caroline´i endale naiseks paluda,” lõpetas mees õhinal. „Ma tean, et ma tean teda veel vähe aega ja...”

„Muidugi sa tead teda vähe! Paar kuud ju ainult! Mis siis, kui tal on kodus relvaladu ja ta on salamõrvar, kes on meist haisu ninna saanud?!?” läks neiu üle piiri, kui ta endiselt, suu ammuli, seda karpi jõllitas.

„Need paar kuud on olnud väga rahuldustpakkuvad ja...” „Palun jäta mind üksikasjadest välja,” krimpsutas Claire nägu. Alati esimese asjana vasakule, vasakule, vasakule...

George turtsatas, üritades asja endiselt hea tooni juures hoida. „Niisiis... kas meil on sinu õnnistus?”

Mis Claire´il üle jäi? „Ta on sust nagu... 3 aastat vanem või?”

„See ei loe. Kui sina mõtled kellegi 12aastasega sõbrustamisele või sellele, et sulle meeldiks keegi 12aastane poiss, siis küll... Kuid vanemas eas pole paar aastat siia-sinna midagi. Usu mind...”

„Miks mitte mõni noor bimbo, et veel lapsi ka saada?”

George´i naeratus oli närvilisem, kuid püsis endiselt paigas. „Lapse eest oled meile sina. Kuigi te kaks olete vähe suhelnud, meeldid sa talle väga.”

„Ja me koliksime tema juurde elama?”

„See on üks võimalus, sest siia me kindlasti jääda ei saa. Pealegi töötame me mõlemad New Yorgis, nii et...”

„Ja minu sõbrad?!?”

„Noh... Sa saad nendega ju alati ühendust pidada, New Yorgis uued sõbrad leida...” pakkus George abitult. Ta oli lootnud, et see vestlus läheb sujuvamalt.

„Ja millal pulmad siis oleks?”

„Ma tahaks suvel... Vaatame, mis Caroline arvab... Sügiseks tahaks olla uues kohas juba.”

„Ahaaa! Nii et see on abielu vajadusest, mitte armastusest?!”

„Mitte seda...” George tundis end ebamugavalt.

„No mida siis?!?”

„Ma tahan perekonda. Caroline saab seda mulle pakkuda.”

„Ja mina ei saa?”

„Ma tahan lapsendada...”

Jahmunud vaikus. Claire jõllitas George´i nagu too oleks pooletoobine. „No kuule... Me ei tea, mis meist endistki saab, siis kavatsed sa oma võltsitud dokumentidega kedagi veel lapsendada? Eriti, kui see on niivõrd keeruline protsess?! Sa ju ometigi tead, et inimeste taustu uuritakse põhjalikult!”

„Jah, ma tean, kuid siiski...” George´i järg kadus ning ta jäi vait. „Kuid see selleks. Homme palun ma teda naiseks ning kui ta jah ütleb, me ka abiellume. Tahad sa siis seda või mitte,” läks mehe toon järsku karmiks.

„Mul on vaja mu prillid leida. Head ööd.”

Ja Claire oli kadunud.

Nagu MIDA?!
George abiellub?
Seda ma ei oodanud...Claire reaktsioon oli vahva ^^
Enivei, UUUUUUT!!

Miks Claire nii reageeris ?
Tore ju, kui George endale kellegi leiab.
Noh, ses mõttes, et kunagi leiab Claire endale ka kellegi ja siis jätab ta ju George'i üksi ja... noh... ma ei tea . Minu meelest on see küll vahva, et sellised pulmad tulevad!
Muide, kas mina olen ka kutsutud ? Ma olen ALATI tahtnud mõnes pulmas ära käia, aga pole kunagi saanud. Nad teevad piraadipulmad, eksole ?!
Iiiigatahes.
Täna tahaks juba uut !
Shallalallallalalaaa...
( Nett ei jampsi enam ! )
Okei.
UUUUUUT !