Mike Goldwin. ( 120. osa)

Lugejaid väheks jäänud.

Toredad fännid küll.
Kahte-kolme näeb.
Kudagi ei jää. (6)

On küll.
Ma tean isegi, milline viimane osa olema peab.
Kahte viimast lauset tean südamest juba.

Kiiremaks ma seda tempoarendust ei suuda ajada... Ma lihtsalt ARMASTAN kirjeldusi.
Ja kiiremini ka kirjutada ei jõua.
Jama. xD

Alati võiks.
Aga once in a while on mul prioode, kus ma kirjutan isegi 3 osa päevas.

Noh, kaua oodatud kaunikene.
Vähemalt mulle see osa meeldib - arvatavasti sp, et ma pole nende kahe lollakaga tükk aega tegelenud.
Tegevus on juba kaks nädalat hiljem - ehk siis sellest suurest kodust ära-jooksmise-intriigist on umbes kaks nädalat. natukene rohkemgi, võiks öelda. Isegi kolm. otsustasin, et tegevustikku on tõesti vaja harvendada. Sest vastasel juhul me jäämegi seda siin lugema-kirjutama.

117. Osa


„Last Christmas i gave you my heart, but the very next day, you gave it away...“ Mike vaatas lõbusalt naeratades Claire´i poole, lastes tüdrukutel soolot laulda. Nad tegelesid juba paar nädalat oma stuudio laulude salvestamisega. Järgmine nädal veel, kus nad said linti laulda veel oma enda laule... üksinda, ja siis oligi selleks aastaks kõik. Tema ja Claire olid otsustanud teha ühise laulu ning kuna kumbki neist eriti kindlameelselt oma laulu kirjutamist ei ajanud, olid nad otsustanud improviseerida. Otse linti. Jumal teab, mis sellest välja kasvamas on...

„Jaa... Palju õnne!“ sõnas Heiser taamal plaksutades ning isegi vilistades. Mees oli viimasel ajal, kui keegi enam tobedaid vigu ei teinud, poole rõõmsameelsem. Või oli ta lihtsalt õnnelik, et asi õhtusse sai. „Järgmine nädal kohtume, ärge unustage oma laule...“

Kõik noogutasid läbisegi ning trügisid koridorri. Mike ja Claire suundusid oma asjade juurde. Oli juba aprill ning paksud palitud olid sinnapaika jäänud, kuid vajadus tuulejopede järele oli endiselt kõrge.

Raske ohkega nägi tüdruk eemal Loganit, kes ainiti nende poole piilus. Tema sõda poisiga oli juba üle ootuste suureks kasvanud. Ja poisil oli just selline nägu ees, et Mike´il on aeg teada saada. Või oli see tema igapäevane totter õel irve...

„Hmph. Nii imelik, kui sa enam peale seda meie juurde ööseks ei jää. Mul pole laupäeva öösiti enam mitte midagi teha,“ kurtis Mike endale nokamütsi pähe tõmmates. Claire naeris. „Aga ma arvan, et sa eelistad minu Caroline´iga läbisaamist temaga mitte läbisaamisele, nii et...“ „Jah. Seda küll.“

Noored haarasid pinkidelt oma kotid ning hakkasid väljapääsu poole minema. Nagu arvata, takistas nende tee Logan. Oma pikkade sagris juuste ja kõhetu kehaga näis see küll koomiline, kuid mõni lihtsalt ei suuda oma nina teiste asjadest eemal hoida. Claire lohutas end sellega, et vähemalt lõpuks saab asi läbi.

„Tere Amanda, Mike,“ tervitas Logan neid kangelt, kummalegi peaga noogutades. Claire kortsutas kulmu, kui noormees jätkas: „Ma tahtsin küsida, et kas äkki... te tahaksite minuga järgmine nädal linti ühe laulu laulda?“ Poiss kohmitses Mike´i ja Claire´i üllatunud pilkude all oma kotis ning tõmbas sealt välja paar paberilehte. „Ses suhtes, et mul pole erilist soovi üksinda laulda ja need kaksikud... Igastahes,“ hingas noormees sügavalt sisse, „oleksin ma õnnelik kui te minuga laulma nõustuksite.“

Claire vaatas Mike´i poole, kes kortsus kulmuga enda käes olevaid pabereid uuris. Noormees ümises viisi ning Claire´i tabas äratundmine – ümbertehtud My Heart Will Go On? Loganil polnud kohe kindlasti peas kõik korras. Tüdruk kissitas silmi ning kummardus paberile lähemale. „Broken class on the wrist-cut hand, waking up the screams inside...“ luges ta valjult. Klõnks.

„Vabandust, kuid meil Mike´iga juba kahjuks on laul olemas. Järgmine aasta ehk?“ sõnas ta teeseldud kurba naeratust näole manades. Logan noogutas hapult ning võttis oma paberid tagasi. “Mis siin siis ikka. Head aega.“ Logan kordas taaskord oma naljaka peanoogutusega nende nimesid ning lahkus siis.

Mike ja Claire vaatasid üksteisele küsivalt otsa. „Noh, paganama hästi välja keerutatud, peaks mainima,“ sõnas noormees lõpuks kerge muigega. Claire noogutas.

„Ma võin sinuga su bussi ära oodata enne kojuminekut,“ pakkus noormees suuremeelselt, kui nad uste poole sammusid. Claire kehitas õlgu. „Sul on parematki teha kui oodata sada aastat minu bussi ja siis jumal teab, milla su enda busski tuleb...“

„Me oleme New Yorgis, kullake. Bussid igalt poolt igale poole kakskend neli seistse, nii et ära pabla. Ma ooran suga ära.“ Claire naeratas.

„Niisiis. Kas mina ka pulma kutsutud olen?“ küsis poiss käsi taskusse toppides ning päikese käes silmi kissitades. Claire, kes oma päikeseprillid igale poole kaasa vedas, naeris. „Ma usun, et vanaisa oleks rohkem kui õnnelik, kui sa tuleksid. Ja ega Caroline´ilgi selle vastu midagi ole. Muidu pole mul seal ju ühtegi tuttavat. Peale vanaisa, muidugi. Ja White´ide.“

„Ma ei mõista... kas sul siis onusid-tädisid pole? Teisi vanavanemaid? Nagu... kas sul on tõesti vaid James?“

Leidis ka küsimuse... Claire pidas enne vastamist hetke aru. See oli tõesti nii multifilmilik, kuidas mingi suur suguvõsa kuivab igasuguste õnnetuste tagajärjel kokku. „Nomh... Ema perekond ütles temast lahti kui ta mu isaga abiellusid ja si-“ „Misasja?! Sa pole mulle kunagi midagi sellist rääkinud!“ süüdistas Mike end seisma ehmatades. „Miks nii?“

„Nomh...“ Tüdruku aju töötas täistuuridel. „Neile lihtsalt ei meeldinud mu isa... Ta oli keskkoolis ikka tõeline kaak. Kogu aeg purjus, väiksemad sulitembud... Ja see autoõnnetus... Noh, peale seda tulid nad matustele ja tahtsid minu hooldamisõigust... Ma olin neid ainult piltidelt näinud... Aga muidugi ei lasknud vanaisa sellel juhtuda... Mul on hea meel.“

Mike kõndis ning noogutas vaikselt. Tüdruk polnud talle kunagi nii avameelselt oma perekonnast ja minevikust rääkinud.

„Ja noh... Vanaema jättis vanaisa suht nende abielu algusaastail maha. Teise mehe pärast, aga mu isa ta endaga ei tahtnud... Niimoodi kasvaski isa vaid vanaisaga. Ja nomh... Kummalgi mu vanematest polnud õdesid-vendi ning niimoodi see as ongi. Vanaisa oli ka üksiklaps.“

„Mm... Nii et James on siis üle mitme aastakümne oma armastuse leidnud?“ küsis Mike kerge austusega. Claire noogutas. Põhimõtteliselt ei olnud George ju tõesti paarkümmend aastat kedagi sobivat kohanud...

Ja seda enam ta tundis, et teeb lõppude lõpuks siiski õiget asja, lastes Caroline´il ja George´il koos olla. Ilma oma intriigideta. Ja peale selle – naine teeb tõesti eluhead sööki. Söö või paksuks end.

„Noh, siis ma soovin neile pikka ja õnnelikku abielu,“ ütles Mike kõvera muige saatel bussiplaani ette astudes ning, käed puusas, seda vaadates. „Kõigest veerand tundi sinu bussini ja veerand tundi pluss kaks minutit minu omani. No problemo, kiddo.“

Claire naeris ning toetus laisalt vastu ootepaviljoni seina. „Rääkides armusuhetest – sul kedagi silmapiiril ka on hetkel? Suht imelik on, kui sul tüdrukut pole,“ tunnistas neiu. Mike, kes oli eemal plangul ühte kuulutust lugenud, kergitas lõbustatult kulme, ning pöördus tüdruku poole. „Peaks olema?“

Claire värvus näost punaseks, kuid suutis siiski naeratuse saatel öelda, et ei, ei pea.

„No näed siis. Ja sul endal?“ „Peaks olema?“ Naer. „Ei, ei peaks.“

Mike vaatas veel mõned hetked Claire´i ning ohkas siis taas eemale pöördudes.

„Tule õhtu poole netti ka. Mul pole muidu midagi teha. Ärandan Caroline´i läpaka,“ ütles Claire nagu muuseas. „Hmh... ma tahan ka läpakat,“ pomises ta mõne hetke pärast tüdinult.

„Misjaoks sul seda? Lauaarvuti teeb sama välja ju...“ „Jamh, aga sa ei kujuta ete kui mõnus on sellega voodis istuda ja klõbistada... lauaarvutit sa endale voodisse kaasa ei võta,“ nentis neiu.

„Oh sind...“ Mike raputas naerdes pead ning vaatas käekella. „Viis minutit veel. Kallirituaal?“ Noormees ajas käed laiali ning Claire naeris poisi juurde astudes ning temast kõvasti kinni võttes. Viimasel ajal oli kallirituaali suureks osaks saanud ka katsetamine, kes esimesena eemale tõmbub. Mitte sellepärast, et nad poleks kallistada tahtnud vaid fakt, et niimoodi, hapnikuga, nad oleksidki kallistama jäänud.

Kuid Claire´i, nagu tavaliselt Mike´igi, innustas seekord võitmine. Ta toetas oma pea lihtsalt noormehe õlale ning pani silmad kinni. Mike´i haare tema ümber oli lõdvenenud ning nii oli lihtsalt üle mõistuse mõnus seista.

„Okei. Su buss tuli.“ Mike tõmbus eemale ning Claire naeratas nõrgalt. „Järgmise nädalani.“ „Järgmise nädalani,“ kordas Mike kajana tema järel, kui neiu bussi ronis.

Awwwww.
Nii armas!
Mike on nii vahva tüüp.
Tõsiselt ka.
Claire on hea valetaja. Mina oleks küll sellise küsimuse puhul puterdanud ja end sisse rääkinud igat pidi. On alles õnnelik tüdruk oma toreda andega!
Aga nüüd ma jooksen alla.
Mu kuumad võilevad jahtuvad ära muidu.
UUUUUUUUT !

Tore kui meeldib. ;D
Teine lühike osa veel - natukene nende... maharahunemist. Pereelu.

118. Osa

„Õhtust, Amanda! Oli sul tore pärastlõuna?“ küsis Caroline, kui tüdruk kööki astus ning oma seljakoti nurka viskas. Ta ei saanud midagi parata – ta oli kodus taolise asjaga harjunud. Kuigi Caroline oli talle paar korda taktiundeliselt meelde tuletanud, et temale taoline asi ei meeldi.

„Õhtust.“ Claire potsatas köögilaua taha istuma ning vaatas, kuidas ta tulevane „kasuvanaema“ järjekordseid hõrgutisi loob. Kui ta ka pärast abielu selline oleks... Wow, kui mõnus see oleks. “Jah, küllaltki. Laulsime linti veel paar laulu ning järgmine nädal on kõik,“ vastas tüdruk Caroline´i küsimusele.

„Kas saan kuidagi aidata?“ lisas ta mõne hetke pärast kiirustades, kuigi tegelikult neiu arvas, et ta pigem segab kui aitab. Taaskord oli ta peaaegu lisanud sõna „vanaema“, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. Ta hakkas Caroline´i ga tõesti lähedasemaks saama...

„Ei ole vaja, kullake. Mul onkõik asjad juba kooritud ja ahjus, või siiski... Võid laua katta.“

Claire noogutas ning tõusis püsti. Caroline´il oli ümberkaudsete majadega võrreldes väga tagasihoidlik elamine ning kuigi ülejäänud ruumid olid normaalse suurusega, oli köögile naeruväärselt vähe ruumi jäetud. Neiu tõmbas ühe kapi lahti ning võttis sealt välja kolm vanaaegset taldrikut.

„Kus vanaisa on?“ päris neiu asju lauale pannes, kui oli avastanud, et meest kuskil läheduses pole. Muidu oleks George teda juba tervitanud. „Oh, ta on poes. Lubas õhtusöögi ajaks tulla. Ta läks katalooge linnast tooma. Tead küll, su toa tapeet ja... õhtul oli meil plaanis mööblit ka vaadata. Kui sul midagi selle vastu pole?“

Claire raputas vaikides pead. Nad George´iga olid otsustanud, et ei hakka midagi kolossaalset kolides kaasa võtma. Et müüvad kogu mööbli koos korteriga maha ning seavad end uute asjadega uues kohas mugavalt sisse.

Claire´i tuba asus teisel korrusel. Kui esimesel korrusel olid köök, väiksem elutuba, magamistuba ja üks tualett, siis teisel korrusel olid katusealune suur tuba, mis oli tüdruku arvates tõesti suur, magamistuba ja kabinet, millest üle koridori vannituba ja tualett.

Claire oli rohkem kui rahul, kui ta sai endale teise korruse toa. See oli küll väike – suure osa toa ühe poole kõrgusest võttis ära kolmnurkselt üles minev katuseaknaga katus, kuid neiu arust andis see asjale ainult võlu juurde. Varem oli tuba olnud Caroline´i vanema tütre käes ning seintel olid kõikvõimalikud posterid, mille allakiskumisega Claire veel enda pead vaevanud polnud. Nagunii tuleb toas kapitaalne remont ja isegi kogu mööbel vahetatakse välja. George oli lihtsalt liiga pugejalik. Kuid ega neiul selle vastu midagi polnud...

Tema toa kõrval olevas kabinetis olid põhiliselt vaid raamatud ning väike laud, mille ümber oli paar tooli. See ruum oli ka klaustrofoobiline.

„Ei, ei ole.“ Nad pidid George´iga sisse kolima nädal aega enne pulmi, mis oli 15. juunil. Claire kartis seda, kuna see tähendas, et peale seda näeb ta Freddie´t vaid Goldwin´idega Grenkasse suvitama minnes. Kuigi George´i ja Goldwin´ide poolt oli antud roheline tuli, ei tahtnud tüdruk suvi läbi tüliks olla.

Eemal käis ukse paugatus ning sisse astus George, kes hoidis kaenlas kahte paksu mappi. „Tsau!“ tervitas ta kööki astudes Claire ning tüdruk tundis vajadust pead eemale pöörata, kui ta itsitavalt Caroline´ile põse peale musi tegi. „Lõhnab hästi, mis õhtuks on?“ küsis mees mõne hetke pärast mappe köögilauale pannes. „Kapsarullid ja meekook.“

Claire istus mappe nähes sedamaid maha ning hakkas sorteerima. Uskumatu kui palju maitsetut kraami toodetakse... mõtles ta nii üht koma teist vaadates. „Ehk oleks lihtsam seinad lihtsalt ära värvida?“ küsis ta esimese mapi poole peale jõudes. George ja Caroline vahetasid pilgu.

„No kui sa tõesti siit midagi ei leia, siis muidugi...“ ütles naine leebelt naeratades. „Kui aitab sellest! Toit on valmis, teeme ruumi...“

Claire võttis mapid ning viis need George´i instruktsioonide kohaselt alumise toa suurde tuppa.

Tagasi kööki jõudes nägi ta, et toit on juba laual ning ootab ettetõstmist. Caroline ja George juba sõid. Üks asi oli siin peres kindel – õigel ajal kohal pole, sööd jahtunud toitu. Keegi oodata ei viitsi.

„Mis siis täna head ka juhtus?“ küsis George kahe ampsu vahepeal. Oli lausa imetlusväärne, kuidas ta taolise õgimise vahepeale midagi öelda suutis.

„Mike kasutab homme mu sünnipäevakingi talle ära. Kutsus vaatama. Ega me ju enne kaheksat koju lähe?“ küsis tüdruk George´ilt. „Ei pea minema,“ ütles too mõminal. Claire naeris.

„Mis sa Mike´ile kinkisid?“ uuris Caroline viisakalt.

„Benji hüppe.“

Wouh.
Vot see oli alles üllatus!
Mis, Mike kukub end surnuks nüüd või mida?
Või lihtsalt murrab jalaluu või midagi?
Saab haiget?

Oeh. Caroline tundub tore. Natukene liiga... ee... korralik, aga muidu tore.
Vanaema. xD

Meeldis. :)
Väga.
Selline rahulik osa, jahm.
UUUUUUUT!

Haha.
Ja kui ma teen...?

Lahendus on lihtne: ma siis olen kodus. (I)

Ma ei lase sisse. (I)

Annan kommi kui ei lase.

Ma lähen ostan!