Mike Goldwin. ( 120. osa)

Eeemjah.
Ma ei... ei oska nagu midagi öelda. :)
Kurb oli.
Väga kurb... :)
Ohjah.
Edasi.

Kaheksakümnes osa. Juhuuu!
Loodan, et meeldib. :)

80. Osa

„Kõik...” Tom mähkis oma käed ümber Claire´i piha ja tõmbas neiut lähemale, kui tema pea tüdruku omale lähenes ja nende vahele aurupilved paiskusid. „Läheb...” Noormees pani oma lauba neiu oma vastu ning hingas raskelt sisse. „Hästi...” Ta nügis oma ninaga vaikselt tüdruku oma... Claire mähkis ka oma käed ümber noormehe ning pani silmad kinni. „Ma usun...” Noormees libistas oma käe tüdruku seljal allapoole ning Claire võpatas. Tom naeris oma madalat naeru ning lõpetas lõpuks lause: „Sinusse.”

Noormees tõmbas neiu näo enda omani ning surus oma kuumad huuled tema suule.

„Mm... homne on jõus?” päris Claire noormehe suule peale suudluse lõppu veel ühte kiiret musi vajutades ning poolvidukil silmadega üles vaadates. Tom naeratas kelmikalt tagasi. „Igal juhul...” Noormees tegi tüdrukule silma ning Claire ohkas. Neiu vedas kinnastatud käega Tomi nina kontuuri ning astus siis lõpuks temast eemale. „Ma parem lähen...” „Ära lase tal end ära lintšida! Ma ei taha mõrvar olla.” Claire tegi silma ning hakkas lahkuma, kui taas noormehe käsi enda ümber tundis. Ta itsitas.

„Homme näeme...” „Phäh...” Ja Tom suudles teda veelkord.

„Tobu...” lõi Claire rusika vastu noormehe rinda. Tom vaid itsitas ning lasi tal minna.

Claire saatis noormehele veel ühe õhusuudluse ning pani käed õlgu väristades mantli taskutesse. Esimene päev titekutsarina... Lapsed, lapsed, lapsed... Grace oli otsustanud, et räägib asjast Clayle esimesel veebruaril, kui neli kuud on täis. Tüdruk ohkas. Ta ei kujutanud ettegi, mida tüdrukul läbi elada tuleb...

Lasteaia uksest sisse astunud, voogas üle neiu mõnus soe hõng. Treppidest üles joostes otsis ta pilguga kolmandat rühma. Tundus, et ta oli maja vales tiivas ning tüdruk hakkas läbi koridoride rägastiku sumama. Ta ei saanud ära, miks nii väikeses kohas nagu Grenka oli nii suur lasteaed. Lõpuks õige ukse leidnud, astus tüdruk areldi sisse.

Maja oli uhke ning ega see väike ruumgi alla jäänud. Kõikjal oli kasutatud selgeid, kirkaid ja pastelseid toone ning rippusid laste tööd. Nagu minugalerii. Vaatepilt tõi tüdruku näole tahtmatu naeruvine.

„Tere, tulite kellelegi järgi?” Claire tõstis ehmunult pea joonistustelt ning noogutas. „Ee... jah. Elenale.” Vanemapoolne tüse kasvataja noogutas kergelt ning läks siis tagasi mänguruumi. Claire võttis vaikselt kindad käest ning vaatas, kuidas kasvataja arglikku tüdrukut tema poole tõi.

„Tere, Elena!” tervitas Claire teda sõbralikult, kui ta tüdruku käe võttis. Elena ei reageerinud tema tervitusele vaid juhtis neiu oma kapi juurde. Kasvataja, kes neid eemalt vaatas, esitas tüdruku riietamise ajal Claire´ile mõned küsimused ning tüdruk oli ütlemata rõõmus, et ta kogu protseduuri vaikides läbi viima ei pidanud.

„Reedel näeme!” hõikas tore trullakas tädi tüdrukule veel järele, kui too koos Elenaga lahkus. Claire noogutas ning naeratas, kuid talle tegi muret endiselt vaikiv Elena. Kas tüdruk võõrastas?

„Niisiis. Tahad sa otse koju minna või natukene jalutada ka?” päris tüdruk kohmetult. „Koju,” oli Elenal kiire, kerge ja loogiline vastus varnast võtta. Claire noogutas. Elena ei vajanud ta kätt ning tundus olevat igati iseseisev laps. Tüdruk ohkas.

Michaelsite koju jõudnud, riietas väike plika end kiiresti lahti ning kadus suurde tuppa telekat vaatama. Claire kehitas õlgu, läks kööki ja tegi endale ühe võileiva. Tüdruk ei tahtvat õhtusööki enne kella seitset, tema aga see-eest oli nälga suremas.

End samuti elutuppa vedanud, leidis ta end kella seitsmeni tugitoolis istuvat ja matemaatika koduseid ülesandeid lahendavat. Elena oli väga anti-sotsiaalne laps. Ja üldse mitte aktiivne... Kuid eks iga laps oli isemoodi...

Seitsmest tõusis Elena püsti, läks kööki ja tuli tagasi võileivaga. Claire ei osanud teha muud, kui jõllitada. Laps oli alles nii noor ja juba... Tüdruk raputas pead. Milleks teda siis veel vaja oli? Millekski.

Poole üheksa paiku jõudis Jenna lõpuks koju ning tüdruk lõi kergendusohkega füsika õpiku kinni. Ta oli kartnud, et õppimine jääb soiku, kuid asjade sellise arenguga... Noh, ta ei saanud väita, et tal selle vastu midagi olnud oleks.

„Tere, Amanda, tsau, Elena!” tervitas naine mõlemat tüdrukut soojalt, kui ta esikus mantlit seljast võttis. „Kuidas tänane päev läks siis?” küsis ta elutuppa astudes ning salli kaela ümbert lahti kerides. Claire kõhkles hetke, mõeldes, mida ta vastama peaks. Et ta tegi tüdrukule süüa, et ajas Elenat mööda tube taga, et nad mängisid monopoli? Neiu turtsatas mõtteis. „Hästi,” sõnas ta lõpuks kerge naeratuse saatel. „Elena oli vaikne ja vagur. Vaatasime telekat ja istusime muidu...” jenna noogutas tõsiselt ning võttis siis väikese tüdruku sülle.

„Noh, ma arvan, et tänaseks oled vaba,” vastas ta kerge naeratuse saatel. Claire hüppas püsti ja toppis oma asjad kotti. „Kuidas me su palgaga teeme?” päris naine edasi, kui ta esikus tule taas põlema pani ning üle õla saapaid jalga sikutava Claire´i poole vaatas. „Kuu lõpus käidud kordade eest või iga kord?” „Teeme nagu kord ja kohus. Kord kuus,” vastas Claire õhetavat nägu maha pöörates ning oma saapapaelte kinnisidumisest erilist vaatemängu tehes.

„Noh, nägemist...” kostis Claire lõpuks teeseldud naeratuse ja kerge südamega, kui ta lõpuks ukse enda järel sulges ning läbi pimedate tänavate kodu poole jalutama hakkas. Päev oli... Ta oleks oodanud Elenalt rohkem vaimustust. Kuid võib-olla tüdruk vajabki lihtsalt natukene rohkem aega, et temasse kiinduda. Kuid lapsed kiinduvad ju nii ruttu... Tüdruk ohkas.

Murekurd tema silmade vahel püsis isegi siis, kui ta oma koti köögilauale pani ning väsinult George´i vastu istuma vajus. Mees vaatas oma prillide tagant üles ning naeratas. „Tore sind ka näha, Claire,” pomises ta tervituseks. Tüdruk noogutas ning vaatas pliidil oleva kastruli poole. Makaronid. Õhus oli makaronide hõngu. Mõnus... Eneriga voolas temasse justkui tagasi, kui ta püsti tõusis ja kapist taldriku haaras.

„Kuidas siis tänane läks ka? Oli raske? Tahad lapsi?” päris George muheledes, kui ta oma märkmetes edasi sobras ning pealtnäha töid parandas. Claire kehitas õlgu ning istus mehe ette tagasi. „Ta on kuidagi nii... passiivne. Eelmine kord vabandas Jenna selle välja haigusega, aga ma hakkan juba muretsema...” pomises neiu vaikselt. „ta nagu... ei räägi, teeb kõike omaette... Aga ta tundub olevat väga intelligentne... Ses suhtes, et mind oli talle vaja vist ainult koduust lahti keerama, kuna ta ise on veel liiga väike. Kõigega saab hakkama...” George keskendus endiselt enda ees lebavale paberikuhjale ning teatas hajameelselt: „Aga see on ju hea... iseseisvust peab olema. Selleta ei saa.” „Aga ta on alles laps...” nõudis tüdruk suurt kogust makarone suhu toppides.

„Ei oska öelda, pole kohutunud... Kuid vahest oled sa talle veel liuga võõras. Oota paar nädalat, te saate kindlasti lähedasemaks...” pomises George kulmu kortsutades ning paari asja kontrollides. „Mnjaa... võimalik. Ma lähen oma tuppa.” Mees noogutas ning Claire tõmbas koti üle õlgade, võttis oma makaronid ning kooserdas oma tuppa. Koti voodile ja makaronid lauale pannud, lülitas neiu end juba paremini tundes arvuti sisse.

MSNi logides nägi ta oma suureks rõõmuks, et Tom on sees. Kohe popsatas üles ka noormehe vestlusaken. Claire muigas ning asus vastust trükkima.

Tommmy. DearestSweetestBelovedAmanda. (L) says:
*külvab amanda suudlustega üle*
Amanda. Tom. (L) (L) (L) Languid as a dead rat. says:
Kas ma võin selle ahistamiseks lugeda?
Tommmy. DearestSweetestBelovedAmanda. (L) says:
Ainult siis, kui sa mul seda edasi lubad teha.
Amanda. Tom. (L) (L) (L) Languid as a dead rat. says:
Homme. ;D
Tommmy. DearestSweetestBelovedAmanda. (L) says:
Nagu et... Lubad mul basseinis kiimelda?
Amanda. Tom. (L) (L) (L) Languid as a dead rat. says:
Tead, sa hakkas vaikselt ära keerama...
Tommmy. DearestSweetestBelovedAmanda. (L) says:
Kas tõesti? Armastusest sinu vastu...

Claire raputas irvitades pead. Tom võis vahest niii imal olla... Kuid siis popsatas Mike´i vestlusaken üles ning tüdruk vaatas seda hetke kulmukortsutusega. Nad polnud noormehega nädala lõpust saati rääkinud. Mike oli olnud kadunud kui tina tuhka.

Mike. says:
Hei.
Amanda. Tom. (L) (L) (L) Languid as a dead rat. says:
Heihei.
Mike. says:
Noh, kuidas siis läks selle väikese päterdisega? ^^

Tüdruk kortsutas kulmu. Mike´i lause ei olnud üldse lübus ega sõbralik ega naljakas ega midagi sellist, nagu tavaliselt. Tüdruk ohkas. Pidi see alati niimoodi olema, et ta sai läbi vaid ühe poisiga? Kuid noh... hetkel käisid mõlemad närvidele.

Amanda. Tom. (L) (L) (L) Languid as a dead rat. says:
Ahh. Läks kah kuidagi.

Mmm... meeldib, meeldib.
Väga meeldib.
Issand, ma ei teagi, mis rohkem siia kirjutada.. xD
Eem..
Aaa .. kahju, et Mike enam nii lõbus pole...
Ja Tom on tõesti ära pööranud. ;D
Kuigi... nii ongi ehk parem.
UUT !

Tommmy. DearestSweetestBelovedAmanda. (L) says:
Nagu et... Lubad mul basseinis kiimelda?

See oli hea xD
Aga jaa.. see jutt on endiselt minu lemmik =)
Vaata, et Mike ja Claire ikka parimateks jäävad, onju!!
uut :)

ÄstiTore :)
Uut.,palun?^^

Dear Emo,
kui hea, et ma seda lugu ka mõjuma oskan panna!
Ja suur aitäh teistele. :)
Uus osa siis!
Loodan, et meeldib. ;D
Nagu alati.

81. Osa

„Ja mis ta siis ütles?” küsis Grace hämmeldunult sõbranna juukseid pea peale kokku kuhjates ning siis taas alla langeda lastes. Claire raputas juuste korda saamiseks pead ning seiras end kriitilise pilguga peeglist. „Et teda lõid rivist välja need vanad naised ning ta hakkas mõtlema, mis mulje me endast jätnud oleme...” Claire silmitses ebamugavustundega oma käsi, üritades silmi kippuvate pisaratega võideldes sõnu leida. „Ta leiab, et me... aeh... ta ei tunnista end enam mingiks... ahh, mai tea, mis temaga toimub...” pomises ta vaikselt, olles nagu suur õnnetusehunnik. „Igastahes on point selles, et.. ma ei tea ise ka ju!” Tüdruku kurbusest oli saanud jälle ärritus, nagu tavaliselt, kui tunded tema üle võimust võtsid. Kuid vaid tunded seoses Mike´iga. Ta hingas sügavalt välja. „Ta ei taha tülli minna ega üksteisest eemale hoida ega midagi... Ta ütles, et ta tahab muga samamoodi edasi suhelda, aga talle lihtsalt tekitasid ebamugavustunnet need vanakesed, kui nad meist niimoodi rääkisid... Muretsevat minu maine pärast...” Tüdruk turtsatas põlglikult.

„Kuid võib-olla see ongi nii ju...” rahustas Grace sõbrannat, samal ajal tema juustesse tohutuid lainjaid lokke tehes. „Ta lihtsalt hoolib sust... Muud midagi. Äkki ta mõtleb Tomile... Et kui sind ja Mike´i peetakse paariks, siis see võib ju probleeme tekitada... Ta hoolib sust...” Tüdruk astus sammu eemale, sirutas käe välja, pööras pea kõrvale ning lasi lokkidele lakki.

Claire, kes vahepeal rahunenud oli, noogutas vaikselt. „Jah, vist see ongi nii... Kuid miks ta siis seda mulle ei öelnud?”

Grace kehitas õlgu ning alustas sõbranna jumestamist. „Ole nüüd paigal! Ma ei suuda sinuga sünkroonis liikuda ju... Phh...” Claire toetus tooli seljatoele ning pani silmad kinni. „Ära mind litsiks tee, palun... Mulle meeldib olla naturaalne.” Ta hääldas viimase sõna eriti piinliku täpsusega välja. Grace noogutas kärsitult ning tõmbas hõbedase huuleläikega üle tüdruku huulte. Ta oli enam kui kindel, et sõber saab olema kõige kenam ja haldjalikum tüdruk kogu ballil. Ta ainult oodaku...

„Nonii... Sina oled meil valmis!” teatas Grace lõpuks õnnelikult püsti tõustes ning oma kätetööd hinnates. „Muidugi tuleb veel panna riidesse ja värki, kuid muidu oled tipp-topp!” Ta tõstis tunnustuse märgiks pöidla. Claire raputas naerdes pead ning heitis pilgu peeglisse. Talle vaatas vastu tema ise, kuid hea, et ta seda teadis. Tema õlgadeni pruunid juuksed voogasid laineliselt ja haldjalikult tema pea ümber, tema silmad olid mõõdukalt varjutatud ning laugudel oli hõbedane värv. Neiu silmad olid suured ja selged, rääkimata suust, mis tagasihoidlikult sädeles, põhjaks veripunased huuled. Tema põsed tundusid kahvatu naha taustal õhetavast, kuigi ta teadis, et tegelikult oli õhetus põsepuna töö. Grace tõesti teadis, mis ta tegi...

„Sinu kord!” Grace lükati tooli peale istuma ning tegemist oli päris pikaks ajaks. Claire mõtles balli teemale. Talvelõpu ball, kus nad pidid näitama, kui väga nad talve igatsema hakkavad. Totter küll, kuid kõik olid sellest vaimustuses. Kõik pidi olema helge ja valge... Neiu mõtles irooniliselt, kas mõni teeb järele mõnda filmi, kus must-valgele ballile punase kleidiga tullakse... Loodetavasti mitte. Või noh, juhul, kui tegu on mõne mõrraga ja ta trepist alla tulles jalaluu murrab ning ta minema saadetakse. Kahjuks polnud ta ühegi mõrraga veel kohtunud.

Ta sättis sõbranna juuksed kuklale palmikusse ning asus siis jumestamise kallale. Grace oli mulatt ning talle oli raske leida meiki, mis teemasse oleks läinud. Sellegipoolest võivad hõbedased huuled ju tumedapoolse nahaga ilusti kokku sobituda...

Kui ta lõpuks valmis sai, nõustusid mõlemad tüdrukud, et neil on kosmeetikatööstuses tulevikku. Peoni oli jäänud veel tund aega ning Claire sammus ootusärevusega oma kapini, kust ta ühe valge, musta pihikuga voogava kleidi välja tõmbas. Nad olid Grace´iga sada aastat poodides konutanud, et endale midagi ekstravagantset, kuid samas tagasihoidlikku leida. Lõpuks olid mõlemad seda teinud.

Grace pani endale selga kena, kahvatubeezi kleidi, mis läks natukene vanamoodselt rindade alt laiemaks, et juba välja paistvat kõhtu varjata... Kuid see sobis neiule. Ta nägi välja nagu mingisugune muinasjututegelane, kuid Claire´ile ei meenunud ühtegi vastet.

Tema ise aga nägi oma pikas, valges ja muinasjutulises kleidis välja üle ootuste kena. Tüdruku kleit oli õlapaeltega ja maani ning kui ta käis, olid selle alt paista hõbedased kingad. Claire oli tükk aega kõhelnud, kas neid osta, kuna arvatavasti polnud taolisel kingapaaril eriti otstarvet.

Üldiselt nägid mõlemad tüdrukud välja lihtsalt suurepärased.

„Mobiilid tuleb vist siia jätta?” küsis Grace laua poole osutades. Claire noogutas ning tõstis kleidi allääre ettevaatlikult üles, et minna teise tuppa, kus George tüdrukuid juba paar tundi oma õpilaste uurimustöid parandades oodanud oli. Kuulnud sisenemist, pöördus ta ringi ning naeratas laialt. „Kahtlemata kõige ilusamad tüdrukud kogu peol,” sõnas ta end püsti ajades ning laua pealt altnaabritelt, Claire´i vanematelt, laenatud fotokat võttes. „Ma ei saa aru, miks te poistel siia ei lasknud tulla... Nii ilus oleks saada pilt teist kõigist koos...” arutles ta paari klõpsu tehes ning siis fotoaparaati taas lauale asetades.

Kõlas koputus ning vastust ootamata astus sisse Claire´i isa, kes samuti kahe tüdruku välimusest lummatud oli. Tema tagant sibas välja aga väike Claire ning tüdrukute isa sasis tal pead. „Claire tahtis kaasa tulla. Clarissat pole kodus, niisiis ma andsin talle loa. Ega te pahanda?”

Tüdrukud raputasid pead ning läksid esikusse, kus oma riietele ettevaatlikult mantlid peale tõmbasid.

„Issi, ma tahan ka kunagi Amanda moodi välja näha!” kilkas Claire suuremaid tüdrukuid jumaldavalt vaadates ning üles, isa poole vaadates. Too naeratas. „No kuna te Amandaga nii sarnased olete, siis ühel päeval ehk tõesti...”

Claire tõmbus krampi ning pani käed tasku. „Okei, lähme siis...” Ja juba ta oligi poolel teel autosse.

Autosõit möödus kõigile kolmele tüdrukule õhtust unistades ning vesteldes, kuid sellest hoolimata oli Claire õnnelik, et Claire´st eemale sai. Teda tegi aina murelikumaks nende välimuse sarnasus... ja see, kuidas seda igal sammul märgati. Oeh...

„Ma olen siis kell pool üks platsis,” lubas Sean tüdrukutele hooletult lehvides, kui nood juba koolimaja uksest sisse kiirustasid. Claire´i süda puperdas ning ta nägi Grace´i pingul ilmest, et ka tema närveeris. Mille pärast, ei osanud kumbki neist öelda.

Mantlid riidehoidu antud, pöördusid tüdrukud ringi ning eemal, saali uksel, oligi seismas näha kahte pikka kogu, kes, käed selja taga, närviliselt naeratasid ning üksteisega vesteldes lipse sirgemaks sättisid.

Tom oli... lohakas. Oma elegantsel moel. Tema juuksed olid geeliga püsti tõmmatud ning soeng nägi välja tuulest räsitud. Poisil olid jalas viigipüksid ning mustad kingad, kuid ülevalpool oli valge särk, mis oli hooletult pükstesse topitud, nii et pool sellest oli ikka pükstest väljas. Noormehe lips oli tal lõdvalt kaela ümber ning tüdruku silmad läksid imestusest suureks, kui ta märkas noormehe kõrvas hõbedast rõngast... Midagi uut.

Ja tänu kõigele sellele oli tüdrukul peaaegu võimatu end vaos hoiduda ja väärikalt käituda, kui ta Tomi poole astus ja laialt naeratas, lootes, et pakk näritud nätsu oli oma tööd efektiivselt teinud.

Poisid märkasid lähenevaid tüdrukuid ning otsekohe olid nende seljad sirgemad, nägudel vaoshoitud ilme ja Tomi huulil naeratus, mis Claire´i hingetuks võttis. Noormees sirutas oma käe, ulatas tüdrukule ühe veripunase roosi ning võtnud vaikides kinni üksteise kätest, sisenesid kaks paari saali.

Nii armas^^-
Lihtsalt liiga hea

Kui iluus . . . =)

Zupeeeeeeeer

Pähh.
Nii lühikesed kommentaarid kõik.
Ma olen EITCi pikkade heietuste ja sõimamistega harjunud.
Aga uus osa siis.
Hope u like it! ^^

82. Osa

„You´ll remember me, when the west wind moves...” ümises Claire vaikselt kaasa, peites oma näo Tomi rinnale. Tema käed olid mähitud ümber noormehe ning mõlemad kõikusid tantsupõrandal edasi-tagasi, silmad kinni ning hetke nautides. Nagu paljud paarid nende ümber.

„Amanda...” pomises Tom lõpuks kiindunud silmadega alla, neiu poole vaadates. Tüdruk tõstis pea ning vaatas küsivalt noormehe jumaldavasse näkku. „Kas ma olen juba maininud, kui palju ma sind armastan, kui ilus sa oled ja kui õnnelik olen mina, et sa mul olemas oled?” küsis noormees pominal, peaaegu kuulmatu sosina saatel.

Claire muigas ning raputas uskumatusega pead. Tüdruku silmad sädelesid ning mitte ainult lauvärvist. See oli õnnest. „Jah, oled küll... Totu...” Claire raputas veelkord uskumatuses pead ning tõusis kikivarvule, et noormehe suule üks kiire suudlus vajutada.

„No kammoon...” pomises noormees peale seda viivu kokkupuudet pahaselt kulmu kortsutades ning justkui kannatust paludes silmi sulgedes. Ta tõmbas neiu taas endale lähemale ning ta kobas oma huultega tüdruku nägu, kuni leidis tema huuled. Hellalt tema alahuule oma hammaste vahele haaranud, pomises ta endiselt pahaselt: „Mis sa õrritad mind siin...” Ning noormees tõmbas Claire´i veelgi tugevamini enda vastu, kui ta oma kuumad huuled tüdruku omadele surus ning teda suudles. Hetkeks unustas ta üldse, kus ta viibib, et teda näevad õpetajad, et neid näevad õpetajad, teised õpilased...

Tom kobas kätega tüdruku selga, tema üks käsi neiu juustes. Claire oli vaid sammu kaugusel oma jalgade noormehe piha ümber panemisest ning tema külge rippuma jäämisest, kui Grace´i päästev hääl kuskilt maa lähedalt ta tõelisusesse tagasi kutsus. See hääl oli täis hüsteeriat, paanikat ning Claire tõmbus Tomist eemale, et vaadata enda kõrval halavat Grace´i, Clay tüdruku pihast naerdes kinni hoidmas.

„Minu soeng! Minu tehtud soeng! Kuradi Tom, kas sa kujutad ka ette, palju ma selle tegemisega vaeva nägin?! Katsu teha midagi nii jäävad ja püsivat ja kena, nagu mina Amandale tegin! Kujuta ette seda vaeva ja sina... ja sina...” Tüdruk raputas uskumatuses pead ning oma õuduseks nägi Claire, kuidas tema silmad pisaratega täitusid.

Ka noormehed olid seda märganud ning vahetasid nüüd ehmunud pilke. Tom lasi Claire´st lahti ning tüdruk üritas mitte oma pahameelt välja näidata. Selle asemel haaras ta hoopis Grace´i käest, naeratas poistele ning teatas, et läheb teeb soengu korda, ja vedas sõbranna tualetti.

„Grace? Grace!” kostis tüdruk pahaselt, kui tualeti uks nende taga kinni langes ning Claire end kurnatult vastu valamute rida toetas. Sõbranna aga ei kuulanud teda ning kontrollis kõiki kabiine. Kergendunult hinganud, kõndis ta taas Claire´i juurde ning toetas end tema kõrvale, vastu valamuid. Grace ohkas raskelt, kui ta oma kingi silmitses.

„See on rasedus... ma arvan,” kostis ta oma vabanduseks. „Siis pidavat inimene hästi tujukas olema...” Claire noogutas vaikselt ning pööras end ringi, et oma peegelpilti silmitseda. Meik oli suuremalt jaolt luitunud, kuid ta oli liialt õnnelik, et end koledaks pidada. Soeng, tõsi küll, oli natukene sassis, kuid talle sobiski selline tuulest viidud olek. Kergelt paari kohta kohendanud, naeratas ta Grace´ile. „On parem?” Sõbranna vidutas kritiseerivalt silmi, kuid naeratas mõne hetke pärast. „Jah, on küll.”

Grace pühkis silme alt ära viimased laialiläinud ripsmedušši tükid ning vaatas end paremalt ja vasakult. Mõne hetke pärast ulatas ta Claire´ile oma küünarvarre ning ütles: „Lähme!”

Poisid istusid ühes nurgalauas ja jõid oma jooke, pead koos ja kelmikad naeratused suul. Kui tüdrukud nende kõrvale potsatasid, köhatasid mõlemad kurgu puhtaks ning Tom pani ühe käe üle Claire´i õla. Justkui kaitsvalt.

„Oo, keda mina näen!” leierdas lõpuks Clay kõvasti üle laudkonna, nii et kõik oma tegemistelt pilgu tõstsid. Eemalt lähenes neile vägagi tuttav, pikk ja kiitsakas kogu, kelle kõrval oli keegi natukene lühem ja... palju kenam inimene. Täpsemalt – tüdruk.

Freddie naeratus oli silmipimestav, kui ta võõrale neiule lauas tooli eemale tõmbas ning tal istuda lasi. Ise näitsiku kõrvale istunud, naeratas ta ikka end tummalt jõllitavatele klassikaaslastele. „See on Marie. Marie – Tom ja Amanda, Clay ja Grace,” tutvustas ta lauasolijaid omavahel. Kõik noogutasid ning Marie vaatas kohmetust tundes endale sülle.

Tüdruk oli nendest aasta noorem. Kaheksas vist. Tema nägu oli natukene liiga paksu võõba all, kuid sellegipoolest olid tal ilusad, peened näojooned. Sellegipoolest tundis Claire Mariele kaasa. Freddie polnud tüüp, kellega oleks olnud südantsäästev suhet alustada. Ehk olid nad lihtsalt üksteise kaaslased.

Jah, just nii pidi see olema...

Kuid see pilk, mille Freddie tüdrukule iga mõne hetke tagant saatis, tähendas muud. Kuid ehk oli ta tõesti õppinud oma pükse üleval hoidma? Ei või iial teada...

„Kuidas siis õhtu läinud on?” päris Freddie laua keskelt pähkleid haarates ning neid suhu toppides. Claire toetas oma pea uimaselt Tomi õlale ning pomises: „Väga mõnusalt...” Tom tegi ta pealaele kerge musi ning kõik naeratasid. Kõik peale Marie, kes end siiski veel päris koduselt ei tundnud.

„Mm. Minul ka...” pomises Freddie aeglaselt, teiste vastust ootamata. Ta heitis taas ühe pilgu tüdrukule enda kõrval ja leidnud nähtavasti endas piisava julguse, haaras ta tüdrukul ümbert kinni ning naeratas õndsalt. „Ja selles on süüdi see tüdruk siin...”

Ülejäänud neli pidid tahtmatult naeratama. Nii veider oli sellist elumeest niimoodi rääkimas näha. Marie punastas, kuid sellest polnud midagi. Ka talle tundus Freddie kaisus olemine meeldivat. Claire tundis nende üle tahtmatult rõõmu. Muidugi, kui tegu oli tõsise suhtega.

„Ma vaatan, et te olete end siin päris üles vuntsinud. Ja Tom... Sa oled ikka end ületanud. Ma arvasin, et mina olen see meie maitselage grupiliige,” muutus Freddie taas... Freddieks. Tom kortsutas kulmu, kuid ei öelnud midagi.

„Hei-hei! Tom on kõige kenam poiss siin üldse täna... ja üleüldse! Ja stiilseim kah!” asus Claire noormeest kaitsma. Tom läkitas talle tänuliku pilgu ning kummardus taas allapoole, et neiut suudelda. Grace nurises kõrval ning Marie vaatas taas üleni punasena põrandat. Kui vahva seltskond.

„Ma vaidleksin vastu, kui te kord lõpetate,” porises Grace tema kõrval. Clay pööritas silmi ning kaisutas tüdrukut. Mõne hetke pärast jäljendasid ka nemad Tomi ja Claire´i, natukene kohmetud Freddie ja Marie paarikesi jälgimas. Tavaliselt oleks noormees veel mõne kohatu nalja teinud, kuid seekord ulatas ta Mariele lihtsalt käe, et teda püsti aidata. „Lähme tantsima...” Ja see oli õrneim hääl, mida tema suust eal kuuldud.

„Kas see on meie Freddie?” küsis Grace mõne hetke pärast hämmeldunult, kui ta Clay klaasi tühjendamise lõpetanud oli. Noormees turtsatas ning raputas pead. „Küllap vist... Aga ma olen kindel, et ma hakkan vanast Freddiest puudust tundma...”

„Ouu,” protesteeris Claire jõuetult. „Ärme seda veel nii kullana ka võta, mida me just tunnistasime. Me ei tea ju veel, mis selle taga on...” pomises ta vaikselt, haarates Tomi käe ning sellelt kella vaadates. Kolmveerand kaksteist. „Mis te arvate üldse, mis siit välja võib kasvada?”

„Normaalne Freddie?” küsis Tom ettevaatlikult Claire´i pead paitades. Neiu kehitas õlgu. „Minu jaoks ongi normaalne Freddie see Freddie, kes meie suudluse peale imalaks muutub ja oma kommentaare siia-tänna loopima hakkab...”

„Sa tõesti hakkad sellest puudust tundma?” päris Tom kulme kergitades ning Claire´i piieldes, nagu oleks too midagi eriti imelikku ja veidrat öelnud. Tüdruk kehitas õlgu ning vaatas poolsuletud laugude alt eemal tantsivaid siluette.

„Kuulge... Lähme võtame joped ja seame end õue valmis... Viie minuti pärast on ilutulestik...” pomises Tom mõne hetke pärast end liigutama hakates ning uimast Claire´i püsti aidates. „Oh sind küll...” pomises ta kummardudes ning Claire´i ergutades. Noormees surus oma huuled tüdruku kaelale, liikus sealt põseni ning vedas ninaga tüdruku näo piirjooni, ise palavikuliselt sosistades: „Meil on veel pool tunnikest... Sa ei taha seda maha magada...” Ning ta surus tüdruku huultele ühe kirgliku suudluse. Nagu masinavärgist olid Claire´i meeled erksad ning ta käed kobasid noormehe selga, nii et Tom end lõpuks kerge jõuga neiust eemale tõukama pidi. Tema huulil mängles kerge naeratusevirve. „Tule, lähme...” pomises ta neiu kätt võttes ning teda garderoobide poole juhatades.

Mantlid ja joped seljas, seisid kõik neli mõne minuti pärast koolimaja ees, nagu paljud teised paaridki – kelle hulgas olid Freddie ja Marie – ja vaatasid taevasse.

Peagi hakkasid välkuma punased, valged, rohelised ja sinised tuled ning taeva taustal joonistusid välja kõikvõimalikud kujundid. Claire polnud kunagi aru saanud, miks inimestele meeldib külmetada ja oma kaelalihaseid üles vahtides valusaks teha vaid mingisuguse värvilise valguse pärast. Ometigi oli tema üks neist inimestest.

Tom pööras tüdruku näoga enda poole ning tema kulmud kerkisid Claire´ile nii meeldival moel, kui poiss helgelt naeratas ning oma käsi Claire´i kuklal põimis. „Ma armastan sind. Tõesti armastan...” pomises ta allapoole kummardudes ning neiut suudeldes.

Isssand.
EITC:
I love u!
Kõige mõnusam pikem ja armsam ja lahedam ja ülevaatlikum kommentaar üldse.
Uuut! xD

Tõesti huvitav, miks see nii on... ;D

Uus osa.
Tänu EITC´le.
Tänage teda.
Et siis... ma vist väsinud. See osa tundub alla jäävat, kuid eks te ise otsustage.
Mina loodan endiselt, et teile meeldib. ;D

83. Osa

„Sorry, lähed minuta...” teatas Grace kaastundlikult Claire´i poole vaadates ning endal süles lebavat ajakirja edasi lapates. „Ma olen rase ja mul on kõht ning Clay niigi vaatab juba, et ma lähen paksuks... Sorry, jääb ära,” teatas tüdruk veelkord, kindlalt. Claire ohkas ning potsatas tema kõrvale voodile. „Ma mõistan, aga... Sa saadad mind poistekambaga UJULASSE!” teatas ta ahastuses häälega.

„Marie tuleb ka,” tuletas Grace talle meelde. Claire pööritas silmi ning astus oma kapi juurde, hakates sealt ujumisasju kotti panema. „Marie on imelik... Liiga... ma ei tea. Tagasihoidlik?” päris tüdruk käigu pealt juukseid kammides ning arvutit kinni pannes.

„Ta on meist noorem ja uus meie seltskonnas. Ma totaalselt mõistan teda. Mina, ja ma olen kindel, et ka sina, oleksime samasugused. Pealegi, Freddie pole talle eriline julgustus. Kogu aeg oma lollide naljade ja teemadega, millest ainult tema aru saab. Vaesel tüdrukul on mark kindlasti maani.”

Claire kortsutas kulmu. „Ma küll nii ei arva... Ta jätaks ju Freddie maha muidu...” oletas neiu mõtlikult aknast välja vaadates. „Ma pean silmas, et...Isegi temal peaks olema ju mingisugunegi margitaju või ma ei tea kah... Aeh.”

„Ta on mingisugune väike tüdruk, kes on oma seltskonnast ainus, kellel on kutt ja veel pealegi aasta vanem kutt. Kas sa jätaksid ta maha?” Claire pidi hetke mõtlema. Ta kehitas õlgu.

„Vastus on ei,” ütles Grace lihtsalt.

Neiu ajas end sõbranna voodilt püsti ning viskas ajakirja Claire´i lauale. „Lähme nüüd. Ma saadan su poolele teele. Sa ju tead, kuidas meie poisid on... Iga asja peale valmis „naised” karjuma.” Claire turtsatas, kuid haaras oma seljakoti ning läks esikusse riideid selga panema.

„Tead, see sinu allnaaber... Claire? Te olete ikka üle mõistuse sarnased,” kostis Grace nagu muuseas, kui ta saapalukku kinni tõmbas ning kulmu kortsutades end peeglist vaatas. „Ma lähen ikka nii paksuks...” pomises ta vaikselt. Pulloverid, mida ta kandis, katsid toimuvat veel vaid üks või kaks kuud. Edasi oli... kööga.

Claire vaid mühatas ning tõmbas endale mütsi pähe. „Lähme,” teatas ta ust lahti tõmmates ning sõbrannat sealt välja juhatades. Luku sneprisse tõmmanud, lasi ta uksel kinni langeda ning laskus juba sõõrmeis külma õhku tundes trepist alla.

„Kuu-paar veel ja on jälle kevad... Kas Mike´il mitte kevadel sünnipäev polnud?” päris tüdruk jutukalt. Claire tõstis üllatunult pilgu. „Kust seda tead?” „Mainis kunagi...” „Amm...”

„Mis sa talle siis kinkida plaanid?” uuris Grace edasi, endiselt väga heas tujus olles. „Ma ei tea... vara pole?” „Minu arust saate te liiga hästi läbi selleks, et sa talle keskpärast kingitust saaksid teha.” „Võib-olla tõesti...” Claire vajus mõttesse.

„No okei. Ma lähen nüüd koju.” Grace kallistas Claire´i ning hüüdis veel eemaldudes nägemiseni. Claire raputas ohates pead ning sammus vaikselt edasi. Kuna nad olid täna Mariega ainsad tüdrukud seltskonnas, siis sai ta temaga lähemalt tutvuda... Oli asi seda väärt?

„Tsau, Musi!” tervitas Tom teda rõõmsalt, kui neiu ujulani jõudis ning ettepoole kummardus, et noormees ta põsele kerge suudluse vajutada saaks. Kõik teised olid juba kohal ning Marie oli jälle õhetavate põskedega näo ära pööranud. Tõsiselt veider tüdruk...

Tom nõudis kategooriliselt, et ta saaks ka Claire´i pileti eest maksta ning lõpuks alla andnud, võttis neiu oma kapi võtme vastu ning kadus koos Mariega riietusruumi, olles kindel, et ta ostab Tomile hiljem midagi.

Lahti riietudes jäi neiu pilk hetkeks Mariel pidama ning Claire ei saanud taas teisiti, kui imestada tüdruku üliarga käitumist. Ta justkui häbenes... Claire pani tähele, et Marie kasutas trikood, mitte bikiine, mis oli ujula tingimustes muidugi loogiline, kuid miski tüdruku käimises ja pilgus hoidis Claire´i valvel.

Basseinide juurde jõudes nägi tüdruk vaid hetkeks Tomi selga ja esile tundivat tagumikku. Noormees oli pea ees vette sukeldunud. Claire muigas ning astus kohale, kus vaid mõne hetke eest oli seisnud Tom, ning hüppas. Jalad ees. Tikku. Ta lihtsalt ei suutnud sundida end pea ees betoonpõhjaga karpi hüppama.

Kohe, kui ta vees oli, ujus Tom paari tõmbega neiu juurde ning kallistas teda. „Hüppa peakat,” keelitas noormees laialt naeratades ning oma ripsmeid volksutades. Claire raputas pead. „Paluuun.” „Mkm...” „Mh.” Tom vaatas kaalutlevalt hüppeplatvormi ning ujus siis paari tõmbega redelini, ronis üles, ning hüppas veelkord.

Claire jõudis vaid pilguga eemal kössitava Marie üles otsida, kui Tom taas tema kõrval oli ning teda vaikselt redeli poole nügis. „Ee... Tom... Mida sa teed?” päris Claire ehmunult. „Õpetan sulle pea ees vette hüppamist, muidugi,” kostis noormees kergelt.

Ja järgmisel hetkel leidis neiu end seismas basseini kohal, hüppelaua peal, ning hirmunud näoga alla vaatamas. „Pole midagi, ´Manda...” pomises Tom julgustavalt. „Lihtsalt üks väike hüpe. Sinuga ei juhtu mitte midagi. Ma luban.” Claire vaatas paanikas ilmega noormeest. „Juhtub küll! Ma lendan peaga vastu põhja ja jään lollakaks lombakaks!” hädaldas neiu. „Seda tahadki?”

„Sinu eest hoolitsemine ja sinu hellitamine on tõesti vägagi ahvatlevad ettepanekud ja mõtted...”alustas Tom, kuid nähas tüdruku nägu, lisas kiiresti: „...aga sinuga ei juhtu tõesti mitte midagi. Ma luban.” Ta noogutas aeglaselt. See oli koomiline.

Claire hingas sisse ning vaatas paanikas ilmega enda ees laiuvat vett, milles oli liigagi hästi näha kahhelkividest põhi. Ta sukeldub otse surma...

Neiu tõmbas sügavalt hinge, sirutas käed ette, kummardus ja... Lendas.

Taaskord vee peale tulles pidi ta mitu korda oma pead kompima, et teha kindlaks, ega ta vigastatud pole ning end näpistada, et olla kindel veel elus olemises. Kergendunult välja hinganud, vaatas ta tagasi, oma teekonna poole. Ta oli uhke.

Tom, kes vahepeal tüdruku kõrvale ujunud oli, vaatas teda kergelt naeratades ning lükkas neiu näol oleva juuksesalgu eemale.

„Eal enam,” lubas ta puhtsüdamlikult, kui Tom vaid irvitas ning silmi pööritades pead raputas. Tüdruku äratas mõtetest aga Marie arglik hääl, kui too teda basseini äärelt hüüdis. Claire vaatas üles ning nägi, et Marie osutab käega riietusruumide poole. Teine käsi oli tema kõhul.

Claire viis pilgu Tomile ning kehitas õlgu. „Me läheme vist sauna.” Ta näitas Tomile keelt ning ujus redelite juurde, ühinedes juba riietusruumide poole kõmpiva Mariega.

Saunalaval istudes peitis Claire oma näo kätesse ning üritas keskenduda õigesti hingamisele. Saunas polnud peale tema ja Marie mitte kedagi ning neiud istusid mõned hetked vaikuses.

„Mm... Räägi mulle oma perekonnast,” palus Claire mõne hetke pärast. „Või üleüldse endast. Mida sulle teha meeldib, kus käia, millised su sõbrad on jott emm ess.” Ta kuulis, kuidas Marie tema kõrval sügavalt hinge tõmbas ning vaatas tema poole. Marie vaatas ainiti eemal olevat kerist, hoidis hinge kinni ja nähtavasti ka mõtles palavikuliselt. Lõpuks pööras ta oma suured, vesised silmad Claire´i poole ning ütles aeglaselt: „Ma usaldan sind, Amanda... Ma ei tea,miks, aga ma usaldan...” Claire kortsutas kulmu, kuid noogutas, julgustades Mariet jätkama.

Oli hetk vaikust, mil kumbki ei öelnud midagi. Nad vaid vaatasid üksteist ning Marie otsis oma kurgust häält. Ja kui ta selle lõpuks leidis, tulid sõnad ta suust nagu rahe. „Mu isa ahistab mind.”

Need sõnad olid öeldud kiiresti, üksteise otsa, nii et Claire´l võttis aega mõni sekund enne, kui nende sõnade tähendus talle kohale jõudis. Ja siis läks tal silme eest mustaks. Tüdruk toetas end ühe käega saunalavale, vaadates üht punkti Marie õla kohal, seedides.

Ta tahtis midagi öelda, kui ta ei osanud. Kõik tundus paika loksuvat. Tüdruku argus, pelgamine... Ta tahtis küsida, kuidas, miks, kui kaua... Kuid nüüd oli tema see, kellel suust midagi välja ei tulnud. Miks tüdruk teda üldse usaldanud oli? Nad teadisd ju üksteist vaevu nädala... Ometigi oli ju Marie see, kes nüüd hinge kinni hoides vastust ootas. Kuid mida ta oleks pidanud ütlema? Küll on kahju? Tapame su isa ära?

„Kui kaua?” Claire sundis end Mariele otsa vaatama, kui vaevalt sosinast valjemad sõnad üle tema huulte lipsasid. Marie neelatas. „Ligi pool aastat... Peale ema äraminekut...” Claire noogutas, endiselt teadmata, mida öelda või teha.

„Kui... kui kaugele see asi läinud on?” Marie vaatas eemale. Claire ahhetas, oskamata midagi öelda... Ta nihkus saunalaval vaikselt Mariele lähemale ning tõstis kõhklevalt käed, pannes need ümber tüdruku õlgade, et teda toetada. Toetada nii hästi, kui ta hetkel suuteline oli.

Ka Marie rusikas käed sulgusid tema selja taga.

Haha.
EITC komm on nunnu.
Aga ärge muretsege. Ma ei tee kõiki naistegelasi siin jutus rasedaks. XD
Tglt see lihtsalt kaitsepoos vms.
Ja nomh... tahtsite äktsonit! See siis on midagi... teistsugust.
Ja mul siiski hea teada, et EITC´le mu lugu nii mõjub. :)

Totakas!!!!!!!
Miks?
Miks??
MIKSSSSSSS???????????????????????????
EIIIIIIIIIII!!!!
Just oli armas! Ja nüüd selline katastroof! SILLE!!!!!!!!!!!!!!
*tekitab sinise silma zombie-sillele*
Õhhhh!!!
VASTIK OLED
See jutt on liiiiga hea ja miks sa nüüd nii katastroofiliselt kurvaks selle teed?
*nutab nurgas*


PS: Mida teeb Merili kell pool 4 öösel snlhmn-is?
ÜLLA-ÜLLA, ootab MG-d!!!!!!!!!!

Ossaaa....
Seda poleks ma elusees oodanud
...
Ülihea osa oli muidu.. ses suhtes, et su kirjeldused ja üldse.. kirjastiil on nii mõnus =)
uuut! =)