Mike Goldwin. ( 120. osa)

Tee see suudlus ära ükskord ja ma olen kolm päeva häppi

Mwaaaha.
Näkää.
Saite oma musi. Seda võib suudluseks ka nimetada.
*korrigeerib*
"... ja suudles õrnalt neiu pealage."
Palun.

Ei ole samaaaa Ma tahan huultele suudlust KOHE

Ohteidküll.
No ei saa suudlust... veel.

Sille , mis kuradi pealae musi ????
See oleks pidanud olema suudlus huultele , kuuulsid , SUUUUUDLUS HUULTELE !!
Tead , kui ma sind ükskord näen ja kui selleks ajaks pole ikka veel suudlust olnud , siis me teeme sulle kambaka Meriliga ja lööme maha !
UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT ja suudlusega !

Muig.
Ma jooksen eest ära. Mul pikad jalad. (H)

Mul on ka suht pikad jalad ja ma olen kiire jooksja .

Sama siin.
A siis teemegi eksperimendi.
Ma jätan suudluse ära ja vaatame, kumb peale jääb.

HaHaHaHaHa !!
Ma arvan, et kui nad ei suudle, siis tulevad kõik MG lugejad sulle kallale

Aideem.
Seda tuleb karta...

Mh.
Mina küll tapma ei tule.
Mul pole aega...

Aaga.. minu arust oli see pealae-musi väga armas . :)
Ja suudlust pole vajagi, nende suhe on niigi selline.. nmh, eriline.
Suudlus rikuks just mu meelest kõik ära.
Vähemalt praegu .
Aga jah, hea-hea-hea.
Uuut. :)

Just!
Nõustun Ingridiga. ;D
Aga ma siin lolliks läinud.
Uus ja suht pikk osa jälle. Tglt pandi veto peale. Et nädala sees tuleb vähe ja lühikesi osa kirjutada, kuid... Nomh, ma saan neid ju alati ka pikkadena kirjutada ja siis lihtsalt nv-del üles panna.
Nii et, mida eelistate? :d

61. Osa

„Aaahhh! Ole selle asjaga ettevaatlik!” kiljatas Claire tagasi põrkudes ning õudusega Mike´i kirve kasutamist vaadates. „Oled sa sellega üldse enne midagi teinud ka?” nõudis neiu puud peksvat noormeest seirates. Senistest paarikümnest läägist olid ühte kohta tabanud heal juhul neli-viis lööki.

Noormees vaid irvitas ning järgmine löök tabas kuhugi juurtepiirkonda. Claire vandus, et oleks väljas natukene soojem, noormehe nägu juba leemendaks. Mike´i silmad olid tema sügavale silmile tõmmatud kapuutsi all keskendunud ning tema suu oli kitsaks kriipsuks surutud. „Küll ma saan meile puu. Ära muretse...” pomises ta raskelt hingates ning puule uut hoopi andes. Ja neid ta jagas, jagas, jagas...

„Aitab! Liigu, anna kirves! Mina tahan ka!” nõudis Claire lõpuks käsi taskutest välja võttes ning juba tumenevasse taevasse vaadates. „Muidu me veel kõngeme siia!” tuli ähvardus peaaegu momentselt otsa.

Mike vaatas tüdrukut umbusklikult. „Ma ei anna sulle terariista!” kinnitas noormees veelkord hinge tõmmates ning sama usinalt, kui enne, puu tagumisele keskendudes.

„No kammooon!” protesteeris tüdruk ettevaatlikult ettepoole astudes ning noormehel kätest kinni võttes. „Mida hullu ma ikka endale teha saan?” „Jala otsast lüüa?” „Nii halb ma nüüd ka pole.” „Arutame seda edasi traumapunktis?” „Ah, anna juba, tola!”

Mike naeris rõõmutult, kuid ulatas kirve ükskõikse õlakehitusega tüdrukule. Claire haaras sellest kindlalt kinni. „Käed rohkem laiali...” pomises Mike lähemalt astudes ning tüdruku käsi korrigeerides. „Kui sa ise nii hästi tead, siis kuidas sa seda puud maha ei saa võtta?” „Tehnikast jääb puudu,” kehitas noormees taas lõbustatult õlgu.

Claire ohkas ning võttis hoogu. „Õu-õu-õu! Rahune maha! Ega sa sõtta lähe, et vastasel vaja kael ühe hetkega läbistada. Vaiksemalt, rahulikumalt...” õpetas noormees taas. „Aga mul ongi ju vaja selle puu tüvi purustada!” Noormees jäi hetkeks vait. „Aga tüvel ja kaelal on vahe!” Ta tegi silma.

„Phh.” Claire tõmbas hinge ning kui kirves läbi õhu vihises, läksid tema silmad automaatselt kinni. Kirves põrkus puult tagasi ning selle löökjõu suurus paiskas tüdruku ohtlikult vaarudes tahapoole.

Noormees astus kiirelt tüdruku juurde ning toetas teda, ise ettevaatlikult kirve tee pealt eest hoides. Noormees hoidis tüdrukul hetke kõvasti pihast, kuni nad hinge tõmbasid. Siis ettevaatlikult neiu jalule upitanud, astus noormees juba oma irvet taastades sammu tagasi. „Proovime õige koos.”

Tüdruk noogutas ning võttis taas löömisasendi sisse, ise sügavalt kaheldes, ega nende praegune teguviis lollim ole. Mike seisis tema taha ning asetas oma käed neiu omadele. „Kui me surema peaksime, siis mul oli au sind tunda,” pomises noormees kerge naeruse alatooniga. Claire turtsatas. „Kui me surema peaksime, siis ma olen selle poole aasta eest vägagi tänulik,” kostis neiu löömiseks hoogu võtma hakates, noormehe käed tema omadega kaasa liikumas.

„Kui me surema peksime, siis tahan, et teaksid, et sa olid mu parim sõber,” sosistas Mike´i hääl tüdruku kõrva ääres, tema kuum hingeõhk tüdruku jäätunud kõrvu soojendamas. „Ja sina minu ka,” vastas tüdruk äkitselt tugevat kiindumuslainet tundes.

„Ja kui me surema peaksime, on mul hea meel, et praegu on talv ja pime ning et see tähendab seda, et meie kehasid ei kista kohe lahku.” Noored turtsatasid. „Ja minul on hea meel, et me surime koos.”

Tüdruk tundis, kuidas Mike oma käte survet suurendas ning noormehe käed kõvemini ümber tema mähkusid. „Anname siis endast parima,” käskis noormees laialt naeratades ning nad võtsid hoogu. Esimene hoop tabas kuuske õrnalt, kuid jättis siiski uude kohta oma jälje. Veelkord hinge tõmmanud, tabas puud järgmine löök, millele järgnesid aina kiiremad ja täpsemad.

„Okei. Et see oleks meie viimane löök. Kõht hakkab tühjaks minema ja kodus pole veel söök valmis,” kurtis noormees lõbustatult. „Mehed...” pomises Claire noormehele küünarnukiga ribidesse äsades. „Mis sul selle mulle pidevalt haiget tegemisega on?!” nõudis noormees niheledes, kuid peagi oma endist asendit taastades.

„Suhe.” „Milline?” „Romantiline.”

Mike möirgas naerda ning see kajas metsas kõledana tagasi. Ka päike oli juba paar minutit kadunud ning iga minutiga hämardus üha enam. „Okei. Kiirustame,” nõustus ka Claire oma külmakangeid käsi paika sättides ning käsi vibutades, noormehe omad taas ideaalse kellavärgina kaasa tulemas.

Kirves vihises läbi õhu ning täpselt õigesse, kõige õhemasse kohta. Puu murdus ning noored kaotasid tasakaalu, lennates paksu lumme pikali. „Kirves!” jõudis Mike veel karjuda enne, kui tüdruk selle poole hoo pealt lahti lasi. Kirves maandus eemal lumehunnikus, õnneks.

Claire pani silmad kinni ning hingas sügavalt sisse, ise silmanurgast Mike´i silmitsedes. „Saimegi hakkama,” kostis noormees uhkelt. Tüdruk muigas ning tõstis oma jalad noormehe omadelt ära.

„Eäää!” tõusis protestikisa, kui noormees end istuli ajas ning tüdruku jalad oma jalgele tagasi pani. „Nii oli soojem,” põhjendas ta rahuloleva naeratusega. Ka Claire muigas. „No ja mis ma vastutasuks saan?” uuris ta solvunud häält tehes oma kinnastatud sõrmedele sooja õhku puhudes.

„Võta kindad ära ja pane oma käed mulle kõhu peale,” soovitas noormees. „Ma ei saa ju!” Claire vaatas oma külmast kangeid sõrmi. „Sa jääks haigeks siis.” „Mnjaa...” nõustus noormees tüdruku käsi enda suurte labakute vahele surudes ning neid vere liikuma ajamiseks hõõrudes.

„... ja niimoodi pimedas lumehanges lamades võib ka kergesti haigeks jääda,” lisas tüdruk mõne hetke pärast. „Hah! Ma teen sooja ju!” teatas noormees end pöörates ning tüdrukul ühe käega ümbert kinni võttes. „Soojem?” „Mitte eriti.” Noormees itsitas.

„Hakkame siis parem minema.” „Mhm...” Noored ajasid end vaevaliselt püsti ning Claire saputas end lumest puhtaks, igatsedes kodu soojust ja ehk ka mõnda tassikest kuuma teed saiakestega...

„Suve mäletad? Seda lauluvõistlust?” uuris Mike maast kuuske võttes ning selle otsast kindlalt kinni haarates. Tüdrukule mööda metsarada teed rajades kuulis ta Claire´i oimetut vastust: „Ikka. See polnud kindlasti meeldib.” „Hah. Seda kindlasti, aga su hoolitsemine oli omal veidral moel armas. Võib-olla siis ma otsustasingi, et tegelikult oled sa tore.”

Claire kergitas lõbustatult kulme. „Sa siis veel kahtlesid selles?” Noormehe palged lõid õhetama, kuigi seda pimeduses näha polnud. „Noh... natukene,” tunnistas ta mõne hetke pärast paar tooni kõrgema häälega, kui tal tavaks. Claire müksas teda mänglevalt.

„Kuid siiski,” jätkas noormees oma endist joru, „Mulle tegelikult tohutult meeldis, kuidas sa nii käskival emalikul moel mind ravisid. Ja kuigi me suhted polnud siis veel parimad, julgen ma arvata, et sa tahtsid tõesti ainult head ja olid mures...”

Claire´i üks suunurk kerkis kõrgemale, kui ta oma tegelikke, mitte niivõrd puhtaid eesmärke meenutas. Tüdruk köhatas kurgus kibelemist tundes ning keksles noormehe kõrvale. „Sinu jaoks alati,” kinnitas neiu laialt naeratades.

Khmmh.
Einoo, päris armas...
Gaah, misasja ma ajan, ÜLIARMAS on.
Uut, ruttu.
Armastan seda juttu, ÜLEKÕIGEEE!

okei nüüd ma tõesti pettusin mikes ja claires
kes kuradi idioot läheb puud kirvega maha võtma taskunuga on ka parem kirves seda tööd tehakse saega rahvas

Eiii tea küll , kes neid piire nõuab :D
Aga mõnusalt nunnu osa oli , kuna mul on ka hea tuju ja siis mulle meeldis see osa ja sa tead , miks mul hea tuju . :D
Poistest mul puudust ei tuleee kohe kindlasti

Haha, Mike ja Claire on kaks totakat
"Kui me surema peaksime..."
Aga see oli armas osa

Heh.
Tänan.
Ja noh... saag oleks ka üks variant. *üritab meenutada, millega isa kuuske võtmas käis*
A noh. Nad ongi kaks lollakat. :d
Ma kolmas lollakas.
Nagu Ingridile kinnitasin.
Tglt see osa on kuidagi... liiga kiire teemaarendusega vms minu jaoks.
Eks otsustage siis ise.
Loodan, et meeldib.
Ingridile siis.

62. Osa

„Pane sinna ikka banaanilaaste ka vahele!” õpetas Claire laua teisest otsast kududes, jälgides poole silmaga, kuidas noormees neile homseks küpsisetorti valmistas. Neiu hääl oli mõnevõrra hädisem, kui enne, kuna kurk oli hell ning sinna kallatud 3 tassi auravat joogipoolist tegid mandlid veel tundetuks ka.

Mike ohkas ning saatis tüdruku poole vallatu pilgu. „Sa pane oma kudumine hetkeks eemale ja mine otsi mulle mürgitusosakonna number. Jumal halasta! See peaks olema küpsisetort, aga siin on...” Noormees pidas pausi, kui lasi silmadel üle enda ees laiuvate toiduainete libiseda. „Jah?” õhutas tüdruk takka, pusa tihedamalt ümber tõmmates ning noormehe soovitust kuulda võttes. Küll aga lihtsalt järjekordse teesõõmu võtmiseks.

„Ikka veel külm?” uuris Mike kuulekalt banaanilaaste juurde ladudes ning kausis ootavale hapukoorele kakaod lisades. Seda segades heitis ta veelkord mureliku pilgu neiule. „See tänane oli sulle vist liig,” kostis ta kuuldava ohkega.

Claire tõusis ning kõndis noormehe juurde, pistis oma nimetissõrme hapukoore segu sisse ning torkas näpu suhu. „Hea,” kiitis ta hapu näoga noormeest tunnustavalt õlale patsutades. „Kuule,” tõstis Mike jälle häält, kui ta tüdruku kätt vaatas. „Selline lakikord sisaldab palju kemikaale!” „Ära muretse, kõik jõudis minu suhu,” vastas Claire hapult, kui ta veekeetja uuesti tööle pani. „Sellepärast ma muretsengi,” pomises Mike omaette.

„Sa vaatad minuga Titanicut, eksole?” nõudis tüdruk järsku end ümber pöörates ning entusiastliku naeratusega noormehe poole vaadates. „Mi-mõ-õhh?” puterdas Mike suurte silmadega üle õla, Claire´i poole vaadates. Tüdruk vaid itsitas ning ütles: „Ma teadsin, et sa nõus oled! Ja nüüd oota – ma toon fotoka! Saame kokkajast sinust pilti!” kostis tüdruk ülientusiastliku hääle ja olemisega. Halb olemine oli hetkeks unustatud.

Neiu tuiskas teise tuppa ning oli sealt fotokaga tagasi veel enne, kui noormehele tema sõnad kohale jõudsid. Claire, kes mõtteis seda algelist tehnikat kogu aeg needis, oli nüüd ametis silmade kissitamise ja normaalse pildi saamisega. Asi seegi. Küll need digikad ka kunagi odavamaks lähevad.

Mike naeratas oma kutsuvat naeratust ning tõstis oma kätetöö uhkelt üles. Mike tegi klõpsu ära ning noormees viis tordi külmkappi. Veelgi laiema naeratuse saatel ümber pöördunud, teatas ta uhkelt, et on aeg kuuske kaunistama hakata.

Noored kekslesid suurde tuppa ning Claire lülitas käigu pealt ka raadio sisse. Toa täitsid koheselt kõrged ja rõõmsad jõlululaulu helid. Mike haaras karbist tulukesed ning Claire aitas neid kuusele seada. See valmis ja tuled põlemas, astusid nad sammu tagasi. Puu oleks ilus olnud ka nii.

Sellegipoolest alustati järgmise ajana karraga, mis pandi puule sümmeetriliselt, ringe ja nende kulgemist jälgides. Vanasti, tulevikus, oli tüdruk karrad niisama peale loopinud.

„Nii. Nüüd sina topi neid kaunistusi,” õpetas Mike kerge naeratuse saatel. „Mina lähen toon fotoka. Freeze!” Tüdruk tardus paigale. „Okei. Nali. Tööta aga edasi!” Claire muigas ning võttis karbist ühe suure sinise kuulik, astudes sammu tagasi, et sellele kohta valida. „Tõeline juudi jõulupuu...” porises ta vaikselt, vireledes ärrituse ja lõbustatuse vahel.

Mike oli peagi fotokaga tagasi ning tõmbas neiule tema päkapikumütsi pähe. Neiu muigas ning sättis seda ühe käega, tardudes siis poseerimisasendisse: üks käsi kõrgel õhus kulinat riputamas ning laiale naeratusele veetud nägu noormehe poole vaatamas. Kui tobe. Viimasel hetkel hakkas ta laia suuga naerma. Noormees muigas. „Perfecto!” kinnitas ta nipsu tehes.

Noormees tuli Claire´le appi ning koos saadi kõik ülejäänud kaunistused ka külge. Mõningaste kadudega maha kukkunud ja purunenud klaaskuulide näol.

„Ja nüüd... KUNSTLUMIII!” röökis Mike nagu segane, kui ta kuuse juurde kalpsas ning seda kaootiliselt kunstlumega pihustama hakkas. Claire muigas ning üritas poisilt pihustit saada. „Näääää. Ma kade,” näitas Mike keelt, kui ta pihusti tüdruku käeulatusest eemale viis.

Claire kargles selle järgi, kuni sai aru, et heaga seda kätte ei saa. „Hoia alt!” hüüatas ta Mike´ile selga karates, kuid selle asemel, et tüdrukule alistunult pihusti anda, pani noormees selle käest ning võttis tüdrukul jalge alt kinni, teda oma seljas justkui kohendades.

„Ma raske pole?” tundis neiu muret, kui ta oma käed ümber noormehe kaela sättis ning temast kindlalt kinni võttes. „Mitte raskem, kui sulepadi,” kinnitas Mike toas ringi käima hakates. „Valetad.” „Ma tean.”

Oleks Claire julgenud lahti lasta, oleks noormees pähe ühe kena muhu saanud, kuid ta ei julgenud.

„Noh, tahad saada endale au tipu osas?” päris Mike tagasi kuuse juurde jalutades ning kummardudes, et tüdruk soovi korral laualt kuuse tipu saaks võtta. „Aga miks ka mitte.” Neiu haaras tähe ning kui noormees ettepoole astus, upitas ta selle mõningaste raskustega ka kuuse tippu.

Noormees lasi tüdruku kergelt maanduda ning mõlemad jäid oma kätetööd imetlema. „Last Christmas I gave you my heart, but the very next day... you gave it away...” laulis tüdruk kaasa, kui raadiost kostunud helid temani jõudsid.

Mike astus sedamaid sammu tahapoole ning tegi käega imeliku liigutuse ning kummardas, justkui tüdrukut tantsule paludes. Claire ulatas soliidse noogutuse saatel tähtsa ilmsega oma käe ning haaras sellega noormehe omast, kes ta sedamaid enda vastu tõmbas.

„Järsud liigutused...” nentis neiu käsi Mike´i õlgadele pannes ning noormeest vaadates. Kui suvel olid nad olnud ühepikkused, oli poiss nüüd tüdrukust vähemalt 5 sentimeetrit pikemaks kasvanud.

„Juht peabki kindlakäeline olema,” teatas Mike tüdrukut mööda tuba ringi keerutades. Oleks Claire kandnud oma seelikut, oleks vaatepilt väga kena olnud. „Hah,” oli kõik, mis Claire kosta oskas.

„Kolm, kaks üks ja koos nüüd läheme...” pomises Mike enne viimase refrääni algust ning noored hakkasid nagu ühest torust kõvasti laulma: „Last Christmas I gave you my heart...”

Lõpuks väsinuna voodile prantsatanud, pani Mike teleka käima ning pani ka raadio kinni. Titanic pidi algama viie minuti pärast. Noormees ohkas kogu hingest. „Kas ma pean?” virises ta enda kõrval kerra tõmbunud Claire´i silmitsedes. Tüdruk lõi silmad üles ning naeratas õelalt. „Kuidas siis muidu. Kõik tüdrukule tähtsad isikud peavad vaatama koos temaga vähemalt korra Titanicut!” teatas Claire trotslikult. „Nii et ma olen sulle siis tähtis?” Pilkes, mis noormehe häält vallutas, oli tunda ka meelitatuse noote. Claire otsustas mitte vastata ning noormees tõmbas tal jälle mütsi peast, et tüdruku juukseid sasida.

„Tead, sa jääd mulle võlgu sellega,” ähvardas Mike veel viimast korda, imepärast pääsemist lootes. Õhtuga oli ju peale hakata paljut muudki, kui teleka ees vedeleda ja vaikides inimeste surma vaadata. Ja tüdrukute puhul ka... nuttes. Masendav.

„Tsst...” Claire haaras noormehel käest, et too kuhugi minna ei saaks ning jäi kiindunult telekat vaatama. Isegi avatiitrid võisid pisara silmanurka tuua... Mike´s tärkas hetkeks isegi õrn huvi ning ta seadis end diivanil mugavalt sisse, vasak käsi kindlamini tüdruku oma pigistamas.

„Magad?” päris poiss peale tundidena näinud poolt tundi alla, kerra tõmbunud tüdruku poole vaadates. Claire vaid mõmises midagi vastuseks ning Mike märkas nüüd, et ka käsi, mis tema oma enne niivõrd tugevasti pigistas, oli lõtvunud.

„Tahad magama minna?” päris ta vaikselt, mille peale Claire vaid trotslikult pead raputas ning taas vaikseks jäi. „Tulen kohe tagasi...” lubas noormees vaikselt tõustes ning Claire´i toa poole tõtates.

Sealt suure tekiga naasnud, laotas ta selle Claire´i peale. Tüdruk vaid ühmas tänulikult ning kui noormees istus, nihutas end nii palju, et tema pea poisile sülle sai jääda. Teki kindlamini peale tõmmanud, pani ta silmad rahulikult kinni tundes, kuidas üks käsi ta seljale ning teine kaitsvalt pealaele asetati. Tundes noormeest kummardumas ning head ööd soovimas, ei üritanudki tüdruk enam unele vastu panna.

Ikka veel armas ja ülihea.
Edasi, !

Kuradima nunnu noo .

Ougaad.
Mis teil selle suudlusega on?! Phh.
Ei saa te mingit suudlust. (6)
MInu juttudes sõbrad ei pane niisama tatti, nii et elate üle. (A)

Ja nagu ma ütlesin - ma lolliks läinud. Nüüd saate paari päevaga sama palju osi, kui ennem 9 kuuga ja siis olete pool aastat kuival. Vott. (6)
A kusjuures, Loore. MUl keelati juba nii kiire kirjutamine ära, nii et... :d