Mike Goldwin. ( 120. osa)

Jah.
Noh, ma vahin jälle neid komme siin laua peal, ja üritan mitte oksendada.
Aga, - jutt !
Armas osa oli.. :)
Tom on armas. Nad sobivad kokku.
Jaaa...
Ja plaan on äge. Kuigi ma ei kujuta ette ka, mis nägu Vana-George läheks.
Aga...jahm.
UUT.

Vahepeal jäi kuidagi segaseks.. pidin mitu korda üle lugema..
aga huvitaav on =)
Mike on nunnu
Tom on kaa nunnu ^^
Edasii =)

Nonii. Üle pika aja uus osa siis. ;D
Loodan, et meeldib !
Tglt ma ei tohiks seda üldse kirjutada praegu...
Aga no see on siis teile, kullakesed.

91. Osa

„Sulgege oma silmad... Lõdvestuge. Kujutage ette, et te olete metsas. See rohelus, need puud, see lõhn... See hunnitu vaikus ja meelerahu, mis teid valdab... Kõndige vaikselt edasi, tunnetades kõike, mis on te ümber ja elav... Te kuulete kusagilt puude raginat... Teie ette ilmub üks loom... Küsige...“ Vii-vöö.

Või vähemalt nii see kõlas.

Keegi köhis kooli raadio otse-eetris oma kurku puhtaks. Claire turtsatas. Tubli, kes sa ka pole. Tubli. Tundes enda kõrval elevust kasvamas, tiris tüdruk oma väsinud silmad nende silmnähtavalt murtud õpetajalt. Tema psühhoanalüüs oli nüüdsama klosetipotist alla lastud. Kui armas.

„Jou-jou, minu armsad ja kullakallid koolikaaslased, noored ja vanad, kidurad ja nõrgad, tugevad ja võimsad!“ Claire vahetas segaduses ja hämmingus pilgu Tomiga. Noormees vaatas talle sama nõutult otsa, kui tüdruk isegi. Nende pilk koos mõndade teistega vilksatas tahapinki, kust oli puudu Freddie. Poiss, kelle hääl sarnaneb kõhedusttekitavalt hetkel kõlarites mäslevale noorukile. Keset muusika tundi.

Proua Censington oli oma käed rinnal ristanud ning vahtis nüüd kurja pilguga lakke. Oli raske öelda, kas seda vana prullakat tädikest häiris lihtsalt tunni segamine või fakt, et ta oma tunnist puuduva õpilase hääle ära oli tundnud. Või oli asi lihtsalt selles, et talle ei meeldinud kooliraadio. Viimane kord, kui seda kasutati, võis teda näha terve nädala oma voogava kleidikesega ja rangelt käeshoitava töödekuhjaga direktori ja õppealajuhataja kabineti vahet kõndimas. Kuni direktor oli lubanud asja kontrolli all hoida.

Claire oli pärast loo kuulmist hämmingus olnud. Kooliraadio ära keelata, kuna üks vana kuivetunud toi on väärt õpetaja... Pole motiveeritud õpilast, pole ka korralikku töötulemust. Olgu õpetaja, milline tahes. Niimoodi ütles tema vana matemaatika õpetaja. Ja kui õpilased on üleöötanud, väsinud tööloomad, siis ei ole vaja mitu korda mõelda, et aru saada, miks õpitulemused langevad. Nõme vastik värd õpetaja. Las see tund venib. Paras!

„Vaadake, on selline asi, et tund aega tagasi istusin ka mina seal... teie asemel, koolipingis, ma mõtlen. Aga siis ma mõtlesin... milleks? Nagu et... Mida te niiväga seal õppisite? Mida uut ja head te täna teada olete saanud?“ Freddie tegi pausi. Claire kujutas päris hästi ette, kuidas poiss seal üleval ühes mugavas toolis istus, jalad laual ja mikrofon alusega süles. Või kuidas iganes see meediaruum siin koolimajas ka välja ei näinud. Tüdruk polnud siin meediaruumi ära eksinud.

„Mina õppisin näiteks seda, et... hmm... Näiteks seda, et kui silmad kümneks sekundiks kinni panna, kargab härra Nastich sulle turja. Plärtsub ja lirtsub ja lärtsub ja tatistab ja... puhh.“ Poiss pidas veelkord mõttepausi. „Seega ma otsustasin, et ei viitsi enam tundi minna. Mitte täna. Mitte tema tundi.“

Claire libistas pilgu üle klassi. Kõikidel oli keskendunud ilme ning nii mõnigi kuulas, käsi põsakil. Censington oli sellise näoga, et läheb kohe vihast lõhki. Punetavad põsed, metsikud silmad, käed küljel rusikas. Claire surus alla laia naeratuse ning pööras näo ära. Laua all libistas ta oma käe Tomi pihku ning tundis noormehe pigistusest, kuidas too naeratab. Suutmata vastu panna, nihutas tüdruk end noormehele lähemale ning pani nende käed laua all noormehe põlvele.

„Pealegi, ega kool ei aita ju midagi, kui sa seisad päriselus vastakuti näiteks... kõrilõikajaga. Tema on omandanud eluks tarvilikud oskused. Kuigi noh... nüüd ma räägin endale vastu juba.“ Freddie lubas endale naermiseks pausi. „Sest tegelikult on teadmine sellest silmade sulgemise asjast ju eluks vajalik. Kui ma ei teaks, et nii juhtub, teeksin ma teine kord ka nii. Samas, õpetajad võiksid oma reageeringutest ette teatada... ahh. Midaiganes. Kõik siin maailmas on kahe otsaga ju. Välja arvatud WC pott, sest sellel olen ma küll näinud vaid seda osa, kust sitt sisse läheb. Välja tulemas pole ma seda kunagi näinud. Kui kellelgi on selles osas ideid, ootaksin neid oma e-posti aadressile. Ma olen Freddie ja ma usun, et te kõik teate mind. Koduleheküljel on mu mail ilusti üleval. Jään ootama!“

Claire muigas ning toetas oma pea vastu Tomi õlga. Noormees toetus vastuseks õrnalt tema peale ning pomises suu nurgast: „Täitsa segane... Tal tuleb pahandusi.“ Neiu oskas vaid noogutada. Pahandused, pahandused... Oh Freddie...

„Niisiis... kuhu ma jäingi?! Ahjaa...“ Noormees turtsatas. „Kõrilõikajad. Nad on ühed huvitavad olevused. Vaadake, nad tapavad, seda ikka teadsite? Väikesed, palun katke oma kõrvad... Siit ei tule midagi meeldivat. Seega... Kõrilõikajad. See on nende üldine nimetus. Aga nad võivad sind maatasa teha, kas teate... Näiteks noaga üle su kõri tõmmata... ja mida te siis teete?!? On keegi teist sattunud New Yorgi äistele tänavatele? Ei? Nomh, siis soovitan teil see järgi proovida... Muidugi peale tundidepikkust karate õppimist ja relvaloa soetamist. Sest noh.. see on parim, mis te teha saate. Peale turvaliselt kodus passimist. Sest noh... kallid pedagoogid – kas me vajame pigem teadmisi sellest, mitu molekuli hapnikku ja vesinikku on haa kaks oos või teadmisi sellest, kuidas enda elu päästa röövi või kallaletungi korral? Haa kaks oo valemi näkkupildumine ei ole eriti mõttekas. Kui sa just ei taha, et su kõnevõime esimesena oma võimet ei kaota. Kisada võib ju alati...“

Claire heitis pilgu kellale. See mula oli liiga Freddiesse... ja seda oli ta juba piisavalt kuulnud. Pigem oleks ta tahtnud noormehega näost-näkku rääkida ja küsida, mis kurat toimub. Tal pidid ikka kruvid tõsiselt logisema... Ta oli noormehe pärast mures.

Kaheksa pikka minutit veel. Tüdruk ohkas.

„... no ja siis me vaatasime ja...“ Freddie oli totaalselt omas mullis. Claire ohkas.

„Teie seal!“ Proua Censington lähenes nüüd kurjakuulutava kiirusega ähvardavalt Tomile ja Claire´ile. Nood vaatasid ehmunult üles ning Claire võttis oma pea Tomi õlalt, kuigi laua all olid nende käed endiselt tugevas haardes. „Minu tund pole mingisugune ilastamise ja kurameerimise koht! Mina nõuan siind distsipliini! Salates sellest tunnist istute teie, poiss,“ Censington näitas oma paksu rasvase sõrmega Tomi poole, „härra Masoni kõrval.“ Claire ja Tom vaatasid paar pinki ettepoole. Mason vahtis tagasi, silmad suured. Tal polnud kunagi pinginaabrit olnud. Nii palju, kui Claire kuulnud oli. Poiss oli küll korraliku ja mõneti isegi köitva välimusega, kuid ülbe ja nohiklik. „Ehk õpetab tema sulle kombeid!“ Kui Tom endiselt ei liigutanud ja tühja pilguga naisele näkku vahtis, sai õpetaja veel vihasemaks. „O´shea! KOHE!“

Tomi käsi libises Claire´i omast ning noormees tõusis püsti kiiremini, kui ükskõik, missugune impulss seda teha oleks suutnud. Noormees korjas oma asjad kokku ning Claire´ile virilalt naeratanud, kobis ettepinki istuma. Censington kohendas uhkelt lõuga püsti ajades oma seelikut ning astus siis tagasi klassi ette, kus ta nüüd ilmast ja Jumalast lobisevat Freddiet tähelegi ei pannud.

„Selle vahejuhtumi pärast on mul au ja uhkus teatada, et ootan teid järgmisel kolmapäeval kella kolmeks siia kabinetti. Täies kosseisus! Meil on tund järgi teha. Nüüd aga istute nii kaua siin, kuni kell heliseb.“

Claire, endiselt naise käitumisest šokis, vaatas põgusalt kella. Kolm ja pool minutit. Sekundid tiksusid mööda ning Freddie sõnad süüvisid taas Claire´i mõistusesse. „Noh, ja siis on mul muidugi palju häid sõpru. Ja tegelikult olen ma teile täitsa tänulik...“ Noormees ohkas. „Aeh. Kas teate, teie sealukse taga lammutajad. Mul on võti seestpoolt ees ja nomh... Ausalt öeldes mulle täitsa meeldib siin istuda. Ja nomh... Kuni ma seda ust...“ Ta jäi vait. Kõik kuulsid ühte kõrvulukustavat prõmakat ning sellest võis Claire järeldada vaid üht – uks oli eest löödud.

Kell helises.

Noh, mis siin siis ikka... Ostavad uue ukse, mõtles neiu kerge muigega oma asju kokku korjates ning kotti õlgadele vinnates. Klassiruumist välja kõndinud, nägi ta, et Grace, Clay ja Tom ootasid teda, kulmud kortsus ning nägu murelik. Claire ei mõistnud seda. Freddie oli ennegi pahandustesse sattunud ja see... pold ju midagi väga erilist. Natukene rutust, kahinat õpilaste seas ja paari nädala pärast tuleb uus vemp peale. See oli alati nii olnud.

Tom, kes tüdrukule vaid kergelt käe seljale pani, ohkas kuuldavalt. „Mis te arvate, kui ootaks teda väljas? Kojuminekut võib ju natukene edasi lükata...? Mind kohutavalt huvitab, mida ta meile selle kohta räägib...“ Kõik noogutasid ning suundusid garderoobide juurde.

„Mõelge, kui mõnus... Varsti on kevad. Soe, päike...“ Grace väristas õlgu. „Nii ootan... Randa...“ Clay naeratas ning surus oma tüdruku laubale kerge suudluse. „Sind ja sinu soojaarmastust...“ ohkas noormees hellust täis häälega. „Soojust...“ pomises Grace vaikselt ning liibus Clay vastu, kaasõpilaste vilekoorist välja tegemata. Grace ja Clay ning Tom ja Claire olid nende klassi kuldsed paarid. Kõik teised olid paaris mõni aste nooremate või paar astet kõrgemate õpilastega. Vahest Claire mõtles, et kui Tom vaid teaks, et tema näol on tegu 10-aastase tatiga... Tüdruk raputas omaette naerdes pead.

„Mis siin siis nii naljakat oli?“ päris juba riidesse saanud Tom neiu ette ilmudes ning tal mütsi ja salli käest võttes. Mütsi neiule pähe tõmmanud, alustas ta aeglaselt salli ümber kaela kerimist. “Midagi, midagi... Nad on lihtsalt niii armsad...“ ohkas Claire silmanurgast Clay ja Grace´i poole vaadates. Tom turtsatas solvunult ning sikutas neiut salli otstest nii, et viimane paar sammu poisi poole astuma sunnitud oli. „Või et sinul on puudus romantikast...?“ pomises noormees vaikselt, kui ta alla, neiu poole nõjatus ning oma käsi tema seljal toetas.

Claire naeris. „Tule siia, linnuke...“ pomises ta õrritavalt veelgi enam noormehe vastu liibudes ning oma sõrmi läbi Tomi juuste libistades. Ta nägi, kuidas Tomi palged õhetama hakkasid ning naeratas. See talle meeldis...

„O´Shea! West!“ Lähenes eemalt karjudes juba liigagi tuttav hääl. Noored ohkasid ning lasid üksteisest lahti, jäädes tüdinud pilguga Censingtoni jõllitama. „Kas teile peab sisse söötma erineva laneguga magneteid või?! See siin on õppeasutus ning ma ei ole siia tööle võetud teismeliste romansside jälgmiseks. Te pigem võtke oma ajaga ette midagi kasulikku! Minge raamatukokku – lugege raamatuid! Õppige muusikat. Bach´i, Beethowenit, Mozartit! Oo doo ree miio!“ Kriiskas naine nii, et sülg lendas. Claire ja Tom vahetasid tülgastust täis pilgu.

„No nii. Päevikud, palun! Teie vanemad peavad sellest teada saama!“ ütles Censington kindlameelselt kätt ette sirutades, justkui oodates, et päevikud koheselt tema kätte kukuvad. Tom turtsatas. Tema mõõt oli täis.

„Ei no palun väga! Kes teil käseb vaadata? Kas me oleme noa kõrile pand ja käskinud? Ei! See pole tõesti meie asi, kui teie armuelu perses on ja te seda endast õnnelikemate inimeste peal välja elate!“ Claire laisa tundis Tomist õhkuvat raevu. Ta oleks tahtnud käe ette sirutada, noormehe maha rahustada... Kuid ei. Ta ei tahtnud Censingtoni veel rohkem närvi ajada. Selle asemel neiu ohkas ning pööritas silmi, saates eemalt tegevust jälgivale Grace´ile silmapööritusega sõnumi oma igavusest ja sellest, kui mõttetu kõik on.

„Ah nii te arvate, O´Shea?“ päris Censington tuliselt. Tom lihtsalt noogutas. See oli viga.

„Preili Censington!“ Hüüdja oli nende direktor. Naine tõstis pilgu ning vaatas umbuskliku pilguga koridori alguse poole. Härra Josh Mack. „Palun tulge kohe!“ Mees pööras selja ning kõndis väärikal sammul minema.

Censington vaatas veel korra kurjalt Tomi ning ohkas siis. „Hiljem...“

Nii tore õpetaja ! :)
Ohjah... aga Tom on armas.
Ja ... noh. Sa tead ju küll, miks mul eriti tore tuju pole.
Ja ma ei oska midagi toredat rohkem öelda... :)
Muidugi, see Freddie vemp on ka hästi tore ja värki.
Noh, tore osa oli !
UUT toredat osa ! ;D

Tom ja Claire on koos ülimalt armsad. :)
Ja see õpetaja käis mulle äärmiselt närvidele.
Aga tahaks Mike'ist ruttu midagi kuulda.
Mulle meeldis, nagu ikka. :)

Mwah.
Uus osa. ;D
ja ma rääkisin täna Kärkaga MG teemal jälle ja... jamh. Siit siis küsimus: Team Mike või Team Tom? Kärolyn muudab oma arvamust kiiremini kui tuulelipp. -.- A mind jubedalt huvitab, kumb poiss teile rohkem meeldib.
Ja selle osa kohta... Nomh. Sellised asjad tulevad mul alati täiesti lampi ja ettekavatsemata. (A) Kirjutan ära ja avastan, et olen sellise asja kirja pannud. Loodan, et te väga ei pahanda. (A)
Sest ma tglt tõesti tahaks rahulikumat aega neile... Tõsiselt ka !
Aga et siis... jamh.
Hope u like it !
Osa valmis Ryan Farish - Pacific Wind kuulamise ajal.
Aitäh kommenteerijatele. :)

92. Osa

„Kaua tal veel läheb...?“ Claire toetas pea tüdinult kätele ning jõllitas maas valitsevat kaost. Lumi oli asendunud lörtsiga ning igal pool oli see löga, mis talle nii väga närvidele käis... Oleks juba märts... Mike´i sünnipäev...

MIKE´I SÜNNIPÄEV!

Sinna oli ju veel aega... Tüdruk hakkas mõtteis sõrmi appi võttes arvutama... Kaks nädalat? Oo ei, oo ei, oo ei. Ta oli oma parima sõbra sünnipäeva ära unustanud. Mitte nii nagu seda muidu tehakse – paar nädalat takkajärgi. Aga talle oli Mike´i sünnipäev meenunud alles nüüd. Keset veebruari, kui aega oli veel vaid ligikaudu kaks nädalat. Sellist asja ei andestanud miski... Tüdruk leidis nüüd, et oleks tahtnud teha Mike´ile kinki, milleks oli valmistunud paar kuud. Nüüd... paar nädalat. Phh.

„Oh sind küll... Möödas on ainult veerand tundi... Ole natukene rõõmsam!“ anus Tom kerge lõbususega tüdruku ette kükitades ning oma käsi kinnastest välja tõmmates. Neiu suunukri oma sõrmedega tõstnud ning kindlustanud, et need üles ka jäävad, istus ta tagasi Claire´i kõrvale ning haaras tal ümbert kinni.

Claire lihtsalt istus ja... mõtles. Endal totter naeratus suul. Poleks olnud Tomi, poleks ta suunurkade ülevalhoidmisega nii intensiivselt tegelenud.

Aga... Mike. Mida talle kinkida?!?

Mike oli... Mike.

Lollakas, hüperaktiivne, segane, julge, võib-olla hulljulge... Ta hoolis heast muusikast... Kuid mitte Claire´i mõistes heast muusikast. Teda ei huvitanud raamatud. Eriti. Autodest võis ta lugeda küll... Kuid taoline kink oleks välistatud. Mike´ile meeldis katsetada... Talle meeldis laulda... Kirjutada noormehele laul...? Mhh... mkm. Seda tegid nad juba niikuinii.

Nad olid oma imeliku ringiga sealmaal, et lindistasid kõik koos laule. Üks suur ilus plaat. Peal ka see värdjas, kes Mike´i terroriseeris... Kuigi ta oskas laulda. Aga tropp oli ta ikkagi. Tüdruk ei kujutanud ette, kuidas see kõik välja peaks kukkuma... Nad võisid soovi korral ise laulu kirjutada, omaette laulda, gruppides... Mida iganes. Lugusid oli juba reserveeritud 16. Üks neist oli ühine. Neiu kujutas juba ette, kuidas nad üksteisel õlgadest kinni hoiavad ja õõtsuvad, lauldes mingisugust vana indiaani suguharu rahvalaulu. Jollaidii ja jollaidaa. Kui äge.

Niisiis. Laul? Prügikasti.

Ta tahtis noormehele kinkida midagi ägedat... Mis meelde jääks...

Noh, ju ta peab siis lihtsalt paar nädalat lahtiste silmadega ringi käima. Ehk saaks George aidata...

„Grace...“ Clay alustas vaikselt, hoides oma käsi ümber neiu. Noormehe pea toetus tüdruku seljale ning ta hääletoon oli ettevaatlik. Claire´i pilk nõksatas automaatselt üles, kui ta kõige hullemat arvas. Äkki hakkab Clay jälle Grace´i paisumist kommenteerima? Ta oli seda ennegi teinud...

Tahest tahtmata meenus Claire´ile jälle Mike. Kuidas noormees alati häbita kõike neiu juures kommenteeris. Oli see siis hästi või halvasti. See kodukana värk... phh. Claire lihtsalt avastas enda jaoks kudumise. Praegu olid pooleli paksud käpikud... Mis sest, et külmem aeg juba lõppemas oli. Alati on ju veel üks talv ja siis veel üks ja veel üks...

Võib-olla mitte talle, kuid kellelegi kindlasti.

Suveks saaks teha mõne väikese armsa koti...

„Mh?“ Grace mängis oma sõrmedega, tõmmates neid liigestest välja ja siis neid taas tagasi lükates. Claire judistas end. See nõksutamine kõlas jubedalt. Tüdrukul oleks justkui sisikond kadunud. Lihtsalt üks suur tühimik...

„Ära tee, kullake...“ Noormehe käed liikusid tüdruku omadele ning haarasid neist tugevalt kinni. Grace muigas, kui üritas oma käsi vabastada. Claire hingas vabamalt.

„Niimoodi tegemine pidavat sõrmenukid palju suuremaks tegema...“ tuli Tom sõbrale kerge lõbustusega appi. Grace´i käed lõtvusid Clay omade haardes. Poiss naeratas Tomile tänulikult.

„Kaua?“ nõudis Claire vaikselt. Ootamine oli tõesti tüütu, tüütu, tüütu... Sellise vaba ajaga hakkas ta mõtlema igasugu tarbetuid mõtteid. Täna oli järjekordne lapsehoidjaks minek ees ja tüdrukul polnud tõesti erilist tahtmist... Elena oli endiselt täpselt sama eemalolev ja vaikne laps, et... Ja Claire arvas end peaaegu kindel olevat, et ta Elenale ei meeldi. Lihtsalt ei meeldi.

„Kakskümmend üks minutit ja viiskümmend seitse sekundit, rahul?“ küsis Tom tüdrukut kaisutades. „Ootamine ei kuulu vist tõesti sinu tugevamaite omaduste hulka...“

„Ma olen selles üpris kindel,“ nentis Claire kuivalt, kui ta silmad sulges ning mõtteis Ameerika hümni hispaania keelde tõlkima hakkas. Mingigi tegevus...

Tom naeris ning pomises: „Oh sind küll...“ ning surus tüdruku laubale ühe kiire suudluse. Claire´i suunurk tuksatas üles. Seekord siiralt.

Clay ohkas. „Lumesõda?“ päris noormees üpris tujutult. „Vesi...“ pomises Grace noomivalt. „Ajaa...“ Vaikus.

Kuni, lõpuks ometi, oli kuulda koolimaja ukse avanemist ning paari kiiret sammu teerajal. Sõbrad tõstsid lootusrikkalt pilgu, kuid pidid pettuma. Mööda teed rühkis eemale prous Censington. Tom ja Claire pöörasid automaatselt pead ära. Grace itsitas. „Ta on läinud...“

Proua Censington nägi oma üleriietega välja nagu peata kalkun. Liialdusteta.

„Noh, vähemalt tähendab see seda, et Freddie peaks ka varsti tulema...“ ohkas Clay raskelt, kui ta end vastu pingi seljatuge lõdvaks lasi. „Ma vähemalt eeldan, et Censa kutsuti dire juurde sellepärast, et Freddie tema tunnist poppi tegi.“

„Seepärast ta nii ähmi täis oligi... Natukene veel ja oleks lennanud...“ pomises Grace vaikselt.

„Phäh.“ Clay turtsatas ning silus oma kinnastatud kätega tüdruku mütsi alt väljapaistvaid juukseid. „Selline lehm ei suudagi lennata...“ pomises ta vaikselt. Kõik tundsid tahtmatult, kuidas nende suunurgad ülespoole tuksatasid, kuid Claire leidis endas viisakust omaette vaikselt pomiseda: „Respekt, rahvas... Respekt.“ Tom muigas ning kallistas neiut. Kohati tundus, et noormees ei lase teda kunagi lahti...

Mitte, et see Claire´ile meeldinud pole...

„Transa! Vana kõrilõikajast mõrd! Sitane koolisüsteem! Kupeldajad, laatsaretid, vasikast ülesõitjad, teisejärgulise tähtsusega tapasaadused, ABORDIJÄÄNUSED! Peded, lollakad, vastikud väiksed prussakad, keda oma kinganinaga lödiks trampida...“

Claire tõmbus eemale ning tajus, kuidas tema kaaslased sedasama tegid. Freddie oli puhevil ja näost punane nagu Vernon Dursley, kui ta oli vihane. Ainult selle vahega, et Freddie oimukohal ei tukslenud mingit versoont. Tema ninasõõrmed olid puhevil.

Sõpradel polnud vaja küsidagi, mis juhtus, kui noormees neid edasi viipas ning meeletu kiiruse ja tundega rääkima hakkas.

„Kujutate ette?!? Mina siin lõbustan natukene meie kooliperet ja kohe selline draama...?!? Hädaldasid, et läheb lehte ja kooli maine maas. Ptüi!“ Noormees sülitas vihaselt maha. „Ma näitan neile alles draamat! Uks hingedelt maha??? Milleks seda vaja, ma küsin! Milleks seda vaja? Järgmine kord valan liimi hingede vahele... Vaatame, mis siis teevad... naeravad ikka? Kuradi faking pooletunnine loeng. Türa nahhui küll noh...“

Vauts. Freddie on hoos... mõtles Claire kergelt Tomi kätt pigistades. Kõik olid väga heitunud näoga. See polnud... Freddie moodi. Väikesed naljad, ja.
Mõttetused, ja. Lollid ütlemised ja teod, ja. Lollused, ja. Sellised lollused, ei.

„Mingi kuu aega koolist eemal... No kui närvi saab ajada?! Mis ma seal kodus tegema peaksin? Isa pole, ema aeleb ringi, on purjus ja karjub...“

Kogu seltskond jäi seisma. Seda nad ei teadnud. Freddie oli oma perest rääkinud vaid nii palju, et elab emaga ja et isa pole juba ammu. Surnud või mis see oligi... Claire hammustas põske. Ta ei osanud midagi öelda, kui ta silmad järsku pisaratega täitusid. Äkki see oligi põhjus...?

Ka Freddie oli oma libastust märganud, kuid enne, kui ta kuidagi reageerida oleks jõudnud, langes Claire talle kaela. Neiu surus oma näo noormehe õla vastu ning kallistas teda nii tugevasti, kui vähegi suutis. See kõik oli noormehele ju liiga palju... Kõigepealt kodune olukord, siis Marie... Pole ime, et noormees niimoodi käitus...

Mõne aja pärast taastus Freddie oma šokist ning tema käed maandusid ettevaatlikkusega tüdruku seljal. Ja see oli kallistus, millesarnast Freddie polnud enne kellelegi kinkinud.

„Oh...“ Claire tõmbus lõpuks eemale ning astus kohmetult sammu tagasi. Tom ei võtnud tal käest kinni ega midagi. Kõik teised seisid endiselt nii, nagu poleks midagi juhtunud. Peale selle, et keegi filmi stopi peale oli pannud. Hetkel, mil kõikidel osatäitjatel oli õudusest haaratud ilme.

„Mis te arvate... Läheks äkki kohvikusse? Ma leian, et me pole juba ammu koos midagi korralikku teinud...“

Mh, kas Mike või Tom, hea küsimus tõesti! Kui üks neist nii üliarmas ei oleks, oleks ju asi lihtne! Hetkel kaldun pisut Tomi poole, aga ma ei tea...
Aga osa.. ülisuperhea, jälle. Freddie'st ma saan aru mõnes mõttes. Ja Tom ja Claire on üliarmsad koos.
Uut osa varsti palun, aitäh. :)

Ohjah.
Mina ei oska midagi öelda.
Kõik, mis oskasin, ütlesin msn'is.
Sorry. ;D
Aga UUUUUUT tahan ikka !

Ooomh....
See.. ehmatas.
Aga samas oli see ülimalt hea. :)
GoSille.
Tavai, ma tahan uut.

Päris hea.
ma ei tea.. ma ei oska hetkel kuidagi kommenteerida.. :/
Igastahes.. jutt meeldib =)
Edasi!

Oeh. Tänage Looret. ;D
Hope u like it! ^^
Endiselt ootan vastust: Team Tom või Team Mike?

93. Osa

„Elena! Istu korralikult ja söö oma söök nüüd ära...“ Claire´i hääl oli tüdinud ning väikese plika veiderdamised ja antipaatia ei olnud praegu just kõige paremaks lahenduseks neiu sitale tujule. Väike tüdruk solkis oma toidus ning Claire ootas pikisilmi, et Dreema lõpuks koju jõuaks. Tüdrukul oli kindel plaan oma töökoht üles öelda. Väikesed lapsed olid toredad, kuid antud juhtumil oli tegu katastroofiga. Äkki ta meeldib tõesti vaid Ashley´le? Claire ohkas.

„Ei taha!“ Väike tüdruk näitas jonnakalt keelt ning järgmisel hetkel oli kausitäis pudru, mille Claire ülima hoolega valmistanud oli, põrandal laiali. Silmi pööritades ajas Claire end tooli pealt püsti ning otsis mopi, millega segadus ära koristada.

See plika käis tõsiselt ajudele.

Õnneks olid nad kõik viiekesti – tema, Tom, Clay, Grace ja Freddie – otsustanud nädalavahetusel SPAsse minna. Kõik vajasid väikest vaheaega. Mike´iga kohtumine jääb küll ära, kui... Ei, Tomile see ei meeldiks. Kuid... ei.

Tüdruk oli kindel, et George mõistab toimuvat, kui talle see kõik ilusti ära rääkida ning seletada, et George´i külastamiseks oli ka teisi nädalalõppe. Mees oli viimastel päevadel nii hajameelne olnud. Mõelnud, mida öelda, kuidas öelda... Sügavuti oma isiksust planeerinud. Mõelnud, kuidas ta reageeriks. Mida teha väikese Claire´iga...

Selles suhtes oleks tore, kui see kõik kord läbi oleks...

Claire saatis Elena tuppa telekat vaatama ning potsatas siis ise suures toas oleva arvuti taha istuma. Kuniks tüdruk vagusi ja kuulekalt telekat vaatab, võiks tema ju endale natukene meelelahutust lubada.

MSNi sisse loginud, ei pidanud ta kaua ootama, et keegi rääkima hakkaks. Peagi lendas üles üks vestlusaken ning Claire´i sügavaks imestuseks oli see Marie.

Marie. says:
Hei.
Marie. says:
Kuule... Mis värk täna Freddiega koolis oli olnud? Kõik sahistavad, aga mulle ei räägi keegi... :S Juhtus midagi halba? On temaga ikka kõik korras?
Amanda. CrazyAboutTom. says:
Ee... jah, on küll. :) Pole vajadust muretseda!

Milline valevorst Claire oli... Kuid ta ei saanud Mariele ju tõtt rääkida?

Marie. says:
Oh... Okei. :) Aga... Mis juhtus siis?
Amanda. CrazyAboutTom. says:
Nomh... Ta suht murdis kooli meediaruumi sisse ja pidas tunni ajal huvitava raadiosaate maha... Ja sai siis direktsioonilt natukene nahutada. Mitte midagi tõsist. Natukene tema stiilis huumorit.
Marie. says:
Ahh... Okei...
Marie. says:
Ma niii igatsen teda...
Amanda. CrazyAboutTom. says:
Oeh...

Tüdruk vajutas MSNi akna kinni. Nii tore ja meeldiv, kui Marie ka polnud, ajas tema pidev Freddie kohta küsimine tõsiselt närvi. Mis ta tegi? Kas temaga on kõik korras? Ta mind ka igatseb? Mida ta ütles? Sõna-sõnalt!

Claire kuid mõistis seda, kuid... Ei saanud parata, et see oli tüütu. Äärmiselt tüütu.

Lifting stars... says:
Hei!!!
Lifting stars... says:
Igatsesin! Teadsa... Mul on nv´ks juba sellised plaanid, et... Kuula nüüd väääga tähelepanelikult.
Amanda. CrazyAboutTom. says:
Emh.. Hei jah...
Amanda. CrazyAboutTom. says:
Noh... seda et... Meil plaanid natukene muutusid... (A) Me lähme hoopis oma kambaga SPAsse... Ega sa ei pahanda?

Claire hammustas huulde. Kas ta peaks noormehe kaasa kutsuma? Kuidas teised regaeeriksid? Tomile see ei meeldiks... Ja Claire teadis, et ta ripuks vaid Mike´i juures... Neiu ohkas. See nv on järelikult teistsugune...

Lifting stars... says:
Amh... Noh, ei. :) Muidugi mitte! Ega sul on seal oma elu ka ju...
Amanda. CrazyAboutTom. says:
Vabandust... tõesti. Ma tunnen end suht sitasti selle pärast...
Lifting stars... says:
Pole midagi. :)
Lifting stars... says:
Ashley ütles, et ta tahaks sind juba näha. Joonistas pildi sulle. :)
Amanda. CrazyAboutTom. says:
Awww. :)

Claire naeratas omaette ning viis vilkstipilgu teleka ees istuvale Elenale. Too ei liigutanud endiselt. Ta pilk oli nagu ekraanile kangestunud. Claire muigas ning vaatas seejärel, mis telekast tuleb ja...

Oleks tegu olnud maratoniga, oleks neiu selle võitnud. Puldi enda kätte haaranud, toksis ta meeleheitlikult nuppudel, kuni kanal vahetus. Multikad. Milline kontrast... Erootika ja multikad... Neiu vaatas mures pilguga Elenat.

„Pane tagasi!“ nõudis neiu peaaegu karjudes ning end püsti ajades. Tüdruku silmad olid metsikud, kui ta end padjalt püsti ajas ning Claire´i poole tormas, käed pikkas. Ehmunud neiu taganes mitu head sammu, kuni oli seljaga seina vastas. Tore olukord.

Tema kükitab, puldiga käsi üles sirutatud ning ajud ületundide tegemisest särisemas, üritades mõelda, mida nüüd teha tuleks ja... See väike põrguline all karjumas ning jalga trampimas ja tema kõhtu kraapimas. Metsik rass...

„Anna!“ Elena kisa muutus juba kurdistavaks ninf Claire hakkas enesevalitsust kaotama. Ainult üks väike tõuge veel ja... Claire´i käsi juba tõusis hoovõtuks...

Ei, ta ei tohi seda teha. Ja, tohib. Laps vaja korrale kutsuda. Ei! Sa ei löö last! Ojaa... Kuidas veel... Las kannatab! Või pornot vahtima... Ta on väike! Sinu ülesanne oli teda jälgida!

„Kuule! Elena... Aitab! Sellised kanalid pole sulle!“ röögatas Claire lõpuks. Elena ehmatas end vait. Ta polnud Amandat kunagi niimoodi röökimas kuulnud. See naine... oskas häält teha. Tüdruk mossitas. Kuid vaid hetkeks.

„ANNA!“ Röögatus oli sama kõva nagu püssikärgatus. Claire vandus mõtteis. Topiks selle tati suu vatti täis ja ninale paneks pesulõksu ja.. Ai ta naudiks seda.

„ELENA!“

Claire ja Elena, mõlemad, vaatasid ehmunult hääle suunas. Ukse peal seisis Dreema, mantel üle käsivarre visatud ning silmad imestusest pärani. Mees pani oma asjad üle toa kõndides sohvale ning võttis endiselt vaikiva Elena sülle. „Mis juhtus?“ Küsimus oli nii põgus ja pealiskaudne, et Claire isegi kaalus hetkeks, kas mitte valetada. Ta oleks seda teinud, kui tal poleks viimasel ajal olnud häid ja põhjapanevaid kogemusi valetamise keerukuse osas.

Claire värvus üle näo punaseks ja vaatas maha, otsustades rääkida nii pealiskaudselt ja napilt, kui antud olukorras võimalik. „Elena... ee... Tahtis mult pulti, et vaadata... erootikakanalit...“ Pilku tõstes nägi Claire, kuidas Dreema šokis pilguga Elenat vahib, silmades miski, mida Claire päris hästi tõlgendada ei osanud.

„Ee... Amanda... Ma arvan, et nüüd on aeg minna. Ma olen nüüd kodus ja vaatan edasi asja... Reedel näeme.“ Dreema pööras Claire´ile selja ja jalutas toast minema. Elena vaatas üle issi õla tagasi ning tegi nägusid, nutust lapiline nägu endiselt masenduse ja ahastuse – nõudmise – varju peidetud.

Claire pani teleka kinni ning puldi käigu pealt teleka peale. Arvuti taha jõudnud, ei pannud ta vilkuvaid MSNi aknaid õieti tähelegi ning sulges kiiruga arvuti. Endiselt värisedes läks ta esikusse ning pani end riidesse. Külmas ööõhus olid alati kõik mõtted palju selgemad...

Telefoni kotist välja urgitsenud, valis neiu Mike´i numbri saputas närviliselt oma juukseid, kui noormehe vastamist ootas.

„Jah? Kuhu sa kadusid enne?“ Noormehe hääl oli lustlik. Claire avastas, et tahtmatult oli ka tema näole lai naeratus ilmunud. Mike ikka oskas...

„Emmm... Nomh...“ Claire kõhkles. „Ma olin Elena juures, eksole...“ Ta tajus Mike´i noogutamas. „Ning siis.. ee... Ma avastasin järsku, et ta vaatas pornot!“ Claire tahtis jätkata, kuid vali naer teisel pool toru peatas ta. Neiu kuulis, kuidas Mike rahuneda üritas, kuid sellest ei tulnud midagi välja...

„Kuule... Vana tibi oligi?“ kõõksus noormees kergelt naerda.

„Kolm.“ „Jaiks.“ Järjekordne naerupahvak.

Nüüd ei saanud ka Claire muudmoodi, kui hakkas keset tänavat südamest naerma. Kolmene plika pornot vaatamas... Sellist vaatepilti iga päev ei näe...

„Mm... Huvitav, mis see tema alateadvusega nüüd tegi...“ mõtiskles Mike nüüd juba oma muhedamal ja lõõgastunumal häälel. Claire kehitas õlgu ning talle meenus alles mõningase vaikushetke järel, et Mike seda ju ei näe. „Ei taha mõeldagi.“ Tüdruk naeris. „See kõik on ju minu kapsaaeda...“

„Eih. Sinust head lapsevanemat ei saa...“ Turtsus Mike. „Tõsiselt... Lapsele pornot näidata...“ Claire muigas ning üritas natukene solvunumat häält teha: „Tähendab, ma jään üksikuks?“

Mike naeris südamest. „Ära sellele küll lootma jää. Kui muudmoodi ei saa, võtan mina su ära!“ Claire´ile tulid pisarad silma. Mike oli... armas.

„Sa siis lapsi ei tahagi?“ uuris tüdruk umbusklikult. „Hah... lapsed.“ Mike pidas mõtlemiseks väikese pausi. „Noh, nendega on selline asi, et neid ma tahan palju-palju-palju! Ja siis kui nad teleka läheduses on, hoian ma neillihtsalt silma peal.“ Noored naersid.

„Tundub mõistlik.“ „Nagu minagi.“

Claire raputas naerdes pead. „Mis ma küll sinuta teeksin...?“

„Jääksid vanatüdrukuks, kullake.“

Ma ei oska ikka veel vastata.
Tom ja Mike on mõlemad omal moel ülihead.
Ja Elena..
Segane laps.

Eeeeeeeem.
Jah.
Elena on tõesti segane. Jaa...
Tead, ma ei oska midagi rohkem öelda. :)
Noh, peale selle, et uut tahan.
UUUUUUT ! xD

Kui armaas Mike on!!
Aga Elena Jamhh.. ..
Mulle meeldib Mike rohkem.. aga samas ma ei tahaks et nad paariks saaks.. nad on sõpradena nii nunnud :)
Edasi! =)

Ohjah.
Loodan, et meeldib !
Jällegi oleks ma pidanud tegema kõike muud, kui seda fcking juttu kirjutama.

94. Osa

George naeris. „Vot seda oleksin ma tõesti näha tahtnud...“ kuid lisas siis mõningase mõtlemispausi järel: „Või siiski mitte...“ Mees raputas kerge muige saatel pead ning viis taas pilgu oma sülesolevale raamatule.

Claire muigas ning pani CD-mängija klapid taas kõrva. Mike, Mike, Mike... „The thing we afraid, enjoy and hate. Thing without our life is waste...“ Claire ümises vaikselt viisijuppi ning vaatas siis kella. Veerand tundi veel... Neiu ohkas. Uskumatu, et nad seda teevad...

Tema mobiiltelefon helises. Kerge ohkega koliseva atribuudi kotist välja võtnud, vaatas ta kulmu kortsutades, kes helistab. „Tom,“ vilkus helendaval rohelisel taustal. Claire ohkas ning võttis kõne vastu. Koolis oli kätte jõudnud esimene vahetund.

„Jah?“

„Tsau Musi!“ Tom´i hääl oli ärev. Claire naeratas; poiss oli mures. „Kus sa oled? Haige? Tahad, tulen hiljem sinu juurest läbi? Mis müra see on?“ Küsimusi tuli nagu vandekohtu ristküsitluse all olles.

„Hei. Pole midagi... Terve olen, kõik korras ka. Aga... Me vanaisaga oleme täna ja võib-olla homme ka sõidus... Sest et... Vanemate surmast on aasta ja...“ Claire tundis end sellise vale pärast kohutavalt. „Me lähme neid vaatama ja külastame mõningaid... vanu tuttavaid. Võimalik, et jääme ööseks ja siis homme ma arvatavasti ka kooli ei saa, aga oma sõna ma ei anna...“ Tom möirgas naerda, kuigi see naer oli tema tagant kostuva kooli üldises müras natukene kahvatu ja hele. „Ära anna jah... Siis mul on lootust sind näha...“

Claire muigas.

„Nii et... Aga homme õhtul oled ju ikka kodus?“ küsis Tom kergelt meeleheitel näoga. „Mhm...“ Claire mõtiskles hetke sellele, millises olukorras ta homme olla võib... Neiu ohkas. Tom, kes ohet valesti oli mõistnud, tõsines otsekohe. „Ja kuule... vabandust, et ma enne naerma hakkasin. Su vanemad...“ Ka noormees ohkas. „Mul on tõesti kahju...“ Claire vaikis. Jah, küll on kahju, et ta vanemad elavad veel.

„Pole midagi. Aga buss jõuab kohe kohale...“

„Oh... jah. No okei... Meil hakkab tund ka kohe. Kuid seda et... jamh. Armastan sind!“

Claire saatis vilkstipilgu George´i poole. „Mina ka,“ ütles ta vaikselt telefoni. Tom paistis seda mõistvat ning saatis veel enne kõne lõpetamist ühe suudluse.

Asi oli nimelt selles, et George oli viimasel ajal leidnud, et Claire pole seksuaalselt piisavalt haritud ning üritas igal vabal momendil välja urgitseda üksikasju tema ja Tomi suhte kohta ning Claire võis vanduda, et ükskord oleks George talle teinud loengu teemal: „Seks A-Y“, kui Tom õigel hetkel ukse taha ilmunud poleks.

Ai, kuidas ta poissi mõnikord armastas...

Aknast paistsid juba tuttavad teelõigud ning majad. Seal elas Kathleen... Tema endine mõrrast klassiõde. Paar maja edasi oli Harward... Tema esimene tõeline in crush. Ta oli George´i najal nutnud, kui poiss talle jäätise näkku oli visanud. Claire oli talle armastust avaldanud...

Claire piuksatas ning George vaatas küsivalt üles. „Mälestused,“ oli ainus sõna, mille Claire häbist punetavate põskedega hammaste vahelt välja suruda suutis. Neiu pööras pea ära, kuid vaid selleks, et teiselt poolt aknast näha mänguväjakut. Viiesena oli ta seal turnides alla kukkunud ja esimest korda oma käeluu murdnud. Peale seda oli ta oma kipsiga uhkelt ringi patseerinud ja kõikidele näidanud, kui vapper ta oli ning milline eluohtlik õnnetus aset leidis...

Hah... Mälestused...

Claire tõmbas klapid peast ning toppis endale asjad kotti. Nad olid George´iga igaks juhuks ööbimiseks vajalikud asjad kaasa võtnud. Jumal teab, mis juhtub... Tegelikult tahtsid nad üle kõige õhtul tagasi minna... Esimese reisi kohta oleks kaks päeva liiga pikk aeg olnud...

„Lähme ostame mulle midagi head ka... Ma tahaksin üle kõige... kartulikrõpse,“ oli George´il kohe lahendus varnast võtta. Tüdruk naeris. Mehe pontsaka kõhu põhjuseks oli kindlasti massiivne krõpsude söömine.

Kui buss peatus ning Claire oma jala kõnniteele sai, hoovas temasse midagi sooja. Ta oli seda kohta nii väga igatsenud... Kuigi hetkel oli siin kõikjal lörts ja plöga ning kõik oli sünge, ei teinud Claire sellest väljagi. Tema sammud võtsid masinlikult suuna kaubanduskeskuse poole. George, kes mõningaste raskustega tema kõrvale oli kooserdanud, lõõtsutas nüüd lühikesest pingutusest. Vananemine, vananemine...

Poes polnud kuigi paljut muutunud. Võib-olla vaid värvid. Claire oli alati tähele pannud värvide erinevusi vanade ja uute filmide puhul. Võib-olla oli siin tegu samasuguse nähtusega. Vaevalt see füüsikareeglitele allus, kuid siiski...

„Tere, härra Trusthill!“ tervitas neid üks vanemapoolne naisterahvas. Claire vaatas ehmunult George´i poole. Mehe näol oli samasugune šokk nagu tüdrukulgi, kuid ta suutis kerge naeratusega noogutada, hakkamata nime osas korrigeerimisi tegema. Rahunenud, sammus ebaharilik paar poes edasi ning vaatas siia-sinna, otsides krõpsude asukohta.

„Tere, George!“ Claire vaatas ehmunult taha. Seekord polnud teretus neile mõeldud. Ja siis ta nägi teda... Palju noorem George, kes oma ostukorviga rõõmsalt mööda vahekäiku edasi sammus ning siit-sealt kraami korvi viskas. Tüdruku süda hakkas puperdama. Õige... või oli see vale...? George tõmbas neiu teise vahekäiku ning hingas kergendunult.

„Sain oma krõpsud, teeme siit vehkat... Loodan, et mul rohkem käike pole, kuna ma ei tahaks riskida kuskil tänavatel kakerdamisega ja siis enda juurde koju minek valmistaks mulle ju ka suure šoki ja...“ George oli tüdruku vedanud letini, kus ta asjad kiiresti korvist välja tõstis. Naine oli noor, loodetavasti ei tundnud George´i. Kuid see ei tähenda, et ta George´i ilmumisel meeste sarnasust ei märka. Kaks kortsu siia-sinna... Jama! George´il pole kortse...

Poest väljunud, hingas George kergemalt. „Pagan... Neljakümne seitsmeselt nägin ma ikka nii hea välja...“ Mees vaatas hajameelselt oma laialivalgunud peegeldust aknaklaasilt. Claire naeris. Samas oli tal hetkeks imelik mõelda... Ta oli George´iga suhelnud ajast, mil ta oli viis. Mees oli siis olnud 42. Sama vana, kui tema isa praegu... Miks nad üleüldse suhtlema olid hakanud?

Ja oota... Claire purskas valjult naerma, kui ta mõtteis väikese arvutuse teinud oli. George oli 52 ja vanaisa 16-aastasele tüdrukule. See tähendab, et... 52-16=36, mis omakorda tähendas, et nii James ja tema järeltulija olid isaks saanud 18-aastaselt või kumbki neist nooremalt ja teine vanemalt.

Ohjah. Tänapäeva maailm...

„Ma arvan, et lähme istume mu maja taga... Ja siis mingi aeg, kui kuuleme, et ta on kodus... Jamh. Ja ma ikka ei kujuta ette, mida öelda, mida teha... Kuidas ma üldse reageeriksin?“ George uppus oma mõtetesse, nagu alati, kui ta üritas ette kujutada midagi, mida ilmselgelt ette kujutada võimalik polnud.

Claire ja George leidsid kiiresti tee tuttava tänava alguseni ning sammusid reipalt edasi. See oli koht, mida nad mõlemad alati armastanud olid... Need väikesed majad, need puud, isegi need tüütud laste mänguasjad keset tänavat, nii et läbisõitvad autod tihti peatusid ja nende juhid tänavaelanike peale karjuma tulid...

George´i maja seisis oma endises hiilguses, kui see õige sõna oli. Maja värv oli endiselt natukene tuhmunud, aias laiali asjad, mida kasutatakse suvel... Kuid aknad püsisid veel ees ja uksed hingedel. Asi seegi.

„Okei, ma mõtlesin ümber. Ma tõesti ei viitsi siin külma vee sees passida,“ pomises George allaandja häälel ning koukis taskust oma võtmekimbu. Sealt õige välja otsinud, keeras ta nahhaalse enesekindlusega ukse lukust lahti ning astus sisse, Claire tema järel.

Uuuuuuu...
Kuule, põnev on.
Ja tegelikult on kahju, et nad vahele ei jäänd . ;D
Aga.... edasi, edasi !
UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT !

Tead, see jutt on nii hea, et ma näen unes seda juba..

Ma nägin unes, et ma olin Claire ja siis oli nagu järgmine osa jutus. Ehk siis algas sealt, kus see osa sul lõppes. Ja siis läksime George'iga korterisse ja see teine George oli seal. Hakkasime seletama, et me tuleme tulevikust (We come in peace xD ) Ja siis ta sai infarkti. Ja siis ta vist suri ära vms, igatahes see George minu kõrvalt, tuleviku-George (kõlab nagu Džungli George xD ) hakkas haihtuma. Ja siis ma mingi hüüdsin, et ära jäta mind üksi. Ja siis oli järsku Mike seal. Ainult, et ta ei olnud Mike. Aga mina, olles Claire, teadsin, et ta on Mike. Tegelt oli ta muidugi H.. Tead küll, kes. Ja siis ta mingi ütles, et ma ei jää üksi ja, et ta on minuga jms.. Ja siis hakkas see tobe telefon plärisema oma Ding Drum'i ja ma tõusin muidugi üles..


Ajukas.. Igatahes.. kogu selle jutu point oli, et ma tahan uut osa.

Mwaaha. xD
*naerab südamest*
Tänan !
Vot... jamh. See jutt vist tõesti... mõjub. XD

Noh et... uus osa siis.
100 hakkab lähenema... hoiame nii kaua hinge kinni! (I)
(See viimane ei tähenda, et ma teid ei armasta. )
Suht imelik osa minu arust. Selline.. segane minu jaoks. Tean küll, mida kirjutada tahtsin, aga tundub, et igalt poolt puudu midagi.

95. Osa

„Vauts... Ma olen ära unustanud, kui räpakas sa tavaliselt oled,“ pomises Claire kergelt naeratades, kui ta sõrmedega kergelt üle kapi libistas ning neilt seejärel paksu tolmukihi avastas. Köögilaua taga krõpsupakki avav George kehitas õlgu. „Ma ei saa ju sinuga koos elades selline olla,“ oli kõik, mis mees oma kaitseks ütles, kui ta esimese krõpsu suhu pani ning silmad sulges. Seal, tooli peal istudes nägi ta välja nagu väike laps. Süütu ja sinisilmne.

Claire ohkas ning istus mehe kõrvale. Nende istekohalt oli näha uks ja kui George sealt uleb... Neiu haaras nagu masendushoos olles krõpsupaki järele. George tõrkus nautkene, kuid loovutas siis selle. Vaid hetkeks. Kaks suud matsusid krõpsude pudenemise taktis ning sekundid tiksusid mööda.

„Mis sa arvad, kuidas sa reageerid?“ küsis Claire ebakindlalt. Oleks neiu pidanud küsima „ta“? Sest... See oli ju George ise, aga mitte sama George, kes tema kõrval istus, vaid teine. Kuid teine vaid selle poolest, et üks neist oli paar aastat noorem, teine vanem. Claire üritas meenutada George´i välimust kaubanduskeskuses. Nii kaua, kui ta mäletas, olid George´i laubal alati olnud kortsud ja mehe juuksed pooleldi hallid. Seal oli mees aga pakatanud elujõust, kuid Claire ei suutnud kindlalt silme ette manada mehe nägu ja juukseid... riietest rääkimata. Mees oli vaid üks siluett.

„Mh... ma´i tea...“ George võttis veel paar krõpsu ning mälus aeglaselt. „Ma pole enam sugugi objektiivne hindaja ka... Aga ma arvan, et kui ma seda uskuma jääks, tuleksin ma meie juurde ja hakkaksin meid iga nurga alt uurima ja puurima.“ George naeratas viltuselt. „Leiutajate asi...“

Claire ohkas ning vaatas kella. Just selsamal hetkel,kui võti lukuauku pisteti ja seda keerati. Neiu vaatas kiirelt George´i poole ning märkas, et too oli samuti kivistunud; hoidis hinge kinni. Köök oli kindlasti esimene koht, kuhu George tuleb, kuigi meest veel näha polnud...

Sedamööda, kuidas sammud lähenesid, harutusid sõlmed tüdruku sees ennast lahti. See on George, ei midagi muud. George. Miks ta peaks oma eluaegset sõpra kartma? Ei peaks. Selleks pole ju mingit põhjust. Ja praegune... oli nagu kohtumine. Just, kohtumine. Peale pikka, väga pikka aega... ainult, et seda oli see George´i jaoks.

Uks lükati lahti ning endamisi ähkiv ja puhkiv George tagurdas sisse. Lühikeseks pügatud tumehallid juuksed. George nägi välja koomiline. Vähemalt tagant. Neiu ja tema vandeseltslane vahetasid kiired lõbustust täis pilgud, oodates, mis edasi saab.

George pani rahulikult oma asjad kraanikausi äärele ning lasi endale kraanist klaasitäie vett, mille ta kiirelt ära jõi. Oleks Claire ja George midagi ütlema pidanud? Tervitama?

„Tere.“ See hääl kuulus George´ile, kindlasti. Kuid Claire polnud kindel, kummale. Sellegipoolest oli noorem George just pöördunud ning toetus viisaka huviga laua taga istujaid silmitsedes vastu kraanikaussi. Claire neelatas.

„Tere,“ see viisakas ja vaoshoitud hääl tuli kohe kindlasti neiu kõrval istuvalt mehelt, kes teistsamasuguse siira huviga silmitses. „Kas sa tead, kes me oleme?“ Kõik toimus nagu mingisuguses kahtlases Hollywood´i filmis, mille stsenaariumit kirjutades just eriti kained pole oldud.

„Illusioonid? Minu mõned aastad vanem versioon ja tema verinoor mõrsja?“ George´i hääl ei kõlanud eriti naljatlevalt. Ta oli liiga tõsine, vaikne. Claire´ile tundus nii noore inimese poolt taoline reageering kahtlane. See polnud George´i moodi. Kohe üldse mitte.

George paistis vastamiseks sõnu otsivat. Kuidas teatada mineviku endale, et oled tuleviku tema koos mineviku ja oleviku enda hea sõbraga, kes on juhuslikult alles viisteist, kuid keda mineviku tema tunneb kümneaastase jõmpsikana?

„Istu.“ Igati mõistetav ja loogiline asjade kulg. George istus George´i vastu.

„Ma ootan.“ Mehe käed klammerdusid endiselt kramplikult tassi külge.

„Noh... Me Claire´iga-“ Noorem George võpatas ning hakkas terasemalt neiu nägu uurima – „-oleme nii öelda tulevikust.“ George libistas oma segaduses pilgu tüdruku näolt enda omale. „Sa saidki umbes viie aasta pärast nüüdsest, hakkama ajamasina leiutamisega. Ja me Claire´iga katsetasime seda, sattudes ajas umbes viis aastat tagasi. Seadsime end ühes väikelinnas sisse ning arvasime, et kõik sujub probleemideta. Siis aga, nagu sa juba kindlasti tead... Kolis Claire´i perekond minema. Ja nad elavad nüüd meiega ühes ja samas majas.“ Noorema George´i silmad muutusid üha suuremaks iga kuuldud sõnaga. „Ja me oleme nüüd probleemi ees. Väike tüdruk kasvab kiiresti ning juba praegu pannakse tähele nende sarnasust.“ George pidas hinge tõmbamiseks pausi ning seiras hetke kartliku ilmega nooremat end. „Ka meie, minu ja sinu sarnasust on märgatud. Ma teatasin neile, et me oleme vennad, kes ei saa enam aastaid läbi.“

„Ahah...“ See oli kõik, mida George öelda oskas.Ta vaatas mõnda hetke põrandat. „Nii et te väidate, et te olete minu ja väikese Calire´i tulevik?“ Claire noogutas, andmata George´ile reageerimiseks aega. „Tõestage seda!“

„Noh, lisaks välimisele tõendile...“ George vaatas hetke mõtlikult ringi. „Sa/me said oma esimese kahe muusikas ja olid sellepärast nii endast väljas, et katsetasime õpetaja tooli peal endaleiutatud liimi. Sa olid paar aastat abielus Kathleen´iga, kes su vanema mehe pärast maha jättis.“ Noorema George´i silmades kihvatas miski. „Su noorpõlvearmastus oli Sally, sa varastasid isa autolt ära varuosi, et neid enda leiutistes kasutada, sa...“ George oli kahevahel. See viimane asi peaks tõestama, et tal on õigus, kuid... Claire oli siin. Ta ei saanud ju seda öelda, või sai...?

„Sa oled Claire´i ristiisa.“

Tüdrukul vajus suu lahti ning George´i lõualuud plõksatasid ehmatusest kokku. Seda fakti, et neiu ristitud on, ei teadnud keegi peale tema enda ja Claire´i vanemate.

Kohmetu vaikus, mis saabunud oli, ei tahtnud kaduda. Claire´il polnud plaaniski midagi öelda – ta oli liialt ametis öeldu seedimise ning otsustamisega, kas ta räägib veel kunagi enda ees olevate meestega või ei.

George´idel polnud lihtsalt mitte midagi öelda. Nad istusid teine teisel pool lauda ning jõllitasid üksteist, vaadeldes teise näo iga detaili, uurides pilku, väsimust teineteise näos...

„Süüa tahate?“ päris noorem George lõpuks. Claire ei liigutanudki, kuid George tõusis püsti ning aitas kastrulit tulele panna. Kõik teadsid ütlematagi, mis tulemas on – spagetid bolognese kastmes, üks lihtsamini valmistatav toit kõigi kolme lemmikroogade hulgast.

Mõned minutid pliidi taga askeldanud, avas tumedamate juustega mees lõpuks suu. „Miks te siia tulite? Mulle seda kõike rääkisite?“ George peatus hetkeks, teeseldes soola eriti hoolikalt lusikale võtmist ning vettekallamist. „Sest meil on vaja sinu abi. Meie mõistus ei pea enam vastu.“ Tajunud, et teda kuulatakse tähelepanelikult; isegi see noor tusane neiu seal eemal, laua taga, George jätkas. „Me oleme end Grenkas ilusti sisse sättinud ning me ei tahaks kolida, kuid Claire´i lähedus on segavaks faktoriks. Nagu ma ütlesin, nende sarnasust juba märgatakse ja... me mõtlesime, et parim oleks, kui Claire millegipärast siia tagasi tuleks.“

George noogutas tõsiselt, kui ta hakkliha pannile valas ning seda praadima hakkas. Laubalt käeseljaga higi pühkinud, küsis ta lõpuks: „Ja kuidas see toimuma peaks?“ Mees teadis, et oli veel palju tähtsamaid küsimusi, mida küsida ja asju, mida teada saada, kuid ta ei suutnud neile keskenduda. Kõik mõtted ta peas olid nagu üks suur hiiglaslik mesilasepesa ja... Ühte kindlat mesilast eristada oli peaaegu, et võimatu.

„Vot mul pole õrna aimugi... Nüüd, kus me kõik kolm teame Claire´i ja meie suhte kohta, saaks võib-olla kuidagi sellele rõhuda.“ Mees saatis tüdrukule kiire pilgu. Claire vaatas endiselt trotslikult oma käsi. „Ma arvan, et sa võiksid paari nädala pärast meile külla tulla. Mitte kohe, asja on vaja seedida... Pealegi on meil praegu küllaltki kiired ajad... Ja keerulised. On paljutki, millest rääkida...“ Mees ohkas.

„Mhm...“ porises Claire vaikselt.

Urr.
George(see..noorem:D) suhtus minu jaoks üllatavalt rahulikult...
Anoh. See on tore iseenesest.
Heaheajutt on.
Etsiis...
Kuule, ma tahan järgmist.

Ma naeran... jälle.
Nii tore, et Claire ristitud on. Ma ei tea miks, aga mulle meeldib see fakt. xD
Eem.... ja siis...
Vaene George ! Kaks... MUUSIKAS. xD Ma oleks ka tema asemel liimi katsetanud. ;D Katsetaks praegu ka, kui saaks. Ninni peal näiteks.
Ohjah...
Eih, aga meeldis. :)
UUUUUUUUUUT !

Hope u like it !

96. Osa

Till-toll, till-toll.

Claire vaatas ajalehelt tusase pilguga üles ning lükkas juuksesalgu kõrva taha. Teetassist veel ühe kiire lonksu võtnud, ajas ta end vaikselt diivanilt üles ja keeras telekal hääle maha. Ta oli omal ajal päris fanaatiline seebikate vaataja olnud, kui Tahmanägu polnud tal veel enne näha õnnestunud.

End vaikselt ukse poole lohisedes heitis ta pilgu kellale. Pool neli. See tähendas seda, et umbes kahe-kolme tunni pärast oli koju jõudmas George. Claire ei tahtnud meest näha, temaga rääkida, isegi mitte temaga ühes koerteris olla... Mitte, et ta mehe peale vimma oleks kandnud; ta lihtsalt ei osanud kuidagi olla ega midagi öelda. Kohmetus tema ja George´i suhtes oli midagi uut, väga uut. Pealegi polnud mees vaevunud kommenteerima, miks tüdruku ristimine oli saladuses hoitud. Okei, vaikigu siis.

Claire tõmbas ukse lahti ning nägi seal seismas Grace´i, kes virila naeratusega edasi astus ning oma märja vihmavarju üle ukse vannituppa kuivama pani. „Poisid tulevad ka varsti, aga ma tulin ees, kuna...“ Tüdruk võttis endiselt närviliselt naeratades jopet seljast. „Homme läheme me ju SPAsse, aga...“ Neiu ohkas. „Nagu sa tead, paistab mu kõht juba kenakesti välja. On aeg...“

Claire naeratas laialt oma peegelpildile, kuid tõsines momentselt, nähes sõbranna kartlikku nägu. Grace ohkas ning suundus suure toa poole. „Mis sa arvad, kas ta toetab mind? Äkki ta saab vihaseks... mis ma siis teen?!“ Grace potsatas diivanile ning tõmbas šokolaadikommidega kausi endale sülle, hakates tumma Tahmanägu jälgima. „Raudselt ta mingi tõrjub mind ära ja siis ma lähen veel paksemaks ja... äkki ma tegelikult ei meeldigi talle? Ja mõtle... äkki ta ei tahagi endale... tumedamaid lapsi?“

Claire raputas naerdes pead. „Clay ei ole rassist; veel vähem enda lapse suhtes. Ja ma vean kihla, et nad on lihtsalt väga ilusa päevitusega.“ Tüdruk haaras ka ise ühe šokolaadikommi ning pistis selle suhu. „Ja Clay tundub olevat igati mõistlik tüüp... Küll kõik laabub.“

„Tead mis?“ Grace vaatas entusiastliku pilguga Claire´i poole. „Tead, ma olen üsna palju lugenud ja värki ja... Ma arvan, et oleks õige aeg arsti juurde minna. Tead, et juba nüüd saab teada, kes sünnib? Kas poiss või tüdruk? Ja et ta tegelikult liigutab end juba, kuigi ainult nii vähe, et ma seda ei tunne ja tal on tegelikult olemas juba süda ja kopsud ja värki...“ Tüdruku silmad särasid, kui ta alla, oma kõhu poole vaatas ning sellest kahe käega kinni haaras. Claire ei saanud muudmoodi, kui pidi naeratama.

„Miks sa täna end kooli ei vedanud siis? Ma sain aru, et sa olid juba eile tagasi...“ kostis neiu lõpuks esimest korda terava pilguga sõbrannat takseerides. „Ja miks sa nii... anna andeks, aga räpakas välja näed?“ Natukene murelikumaks muutunud toon kadus aga sama kiiresti, kui ilmunudki oli. Grace viskas kausi lauale ning tõmbas Claire´i püsti. „Niimoodi Tomi ette küll ilmuda ei saa! Ja ma tahan hiljem kõike kuulda...“

Claire ohkas ning lasi end oma tuppa talutada, üritades välja mõelda lugu, millega ta saaks juhtunust rääkida otseselt valetamata.

Grace jõudis sõbrannale vaevu kapist normaalsed riided välja otsida, kui uksekell taas helises. Jätnud Claire´i riietuma, tormas Grace uksele vastu. Claire kuulis koridorist häältesuminat ning tõmbas kiiresti endale väljaotsitud teksad jalga ja T-särgi ning pontšo selga. Sõrmed juustest kiirelt läbi tõmmanud, kuhjas ta need hooletult kuklale krunni ning astus siis toast välja.

Clay ja Grace olid kadunud... Claire pani selja taga sõrmed risti, kui ta naeratades edasi astus ning Freddiet ja Tomi tervitas. Noormees surus neiu laubale kiire suudluse ning võttis siis nurgast oma koolikoti, kust ta ühe hiiglasliku pitsa välja koukis.

„Ma eeldasin, et sa pole viitsinud veel endale midagi süüa teha ja kuna ka meil oli kõht tühi... hüppasime poistega kohvikust läbi. Kreveti-juustu-ananassi; sinu lemmik.“ Tom naeratas ning ulatas karbi Claire´ile, kes selle kööki viis. Kuuldes, et poisid talle järgnevad, kasutas ta võimalust viimase klatši kuulmiseks.

„Noh... Me õppisime täna matemaatikas... matemaatikat,“ teatas Tom laua taha istudes ning käsi kombekalt ristates. Claire pööritas silmi ning jagas lauale taldrikud. „Ja me panime koju tulles riided selga...“ mainis Freddie Tomi kõrvale prantsatades. Claire tõstis iroonilise pilgu. „Nii et te käisite koolis alasti ringi?“ „Mkm.“

Poisid. Klatš on üleriiete selgapanemine peale kooli ja matemaatikas tunnitööga tegelemine. Ta annaks Grace´ita otsad.

„Apelsini-, õuna- või viinamarjamahla?“ küsis Claire külmkapis kriitilise pilguga ringi vaadates. Tal on lahustuvaid mahlapakke juurde vaja... Poiste soovi kohaselt apelsinimahla valinud, vaatas Claire ehmunult poole pulbri lahustamise pealt üles. Clay astus vihaselt ning otsustavalt ukse poole, olles enne seda ühe teise ukse enda järel vihaselt kinni tõmmatud. Claire´i süda vajus saapasäärde.

Ei... Ainult mitte seda!

„Ma pean minema. Vabandust, Amanda. Tsau.“ Ja läinud see litapojast reetur oligi.

Kõik kolm köögisolijat vaatasid segaduses ilmega üksteisele otsa. „Tom, palun lõpeta see siin... Ma lähen vaatan, mis... juhtus.“ Claire pani kannu ettevaatlikult valamu kõrval olevale kapile ning lahkus käsi pontšo sisse kuivatades köögist.

Vannitoa uks oli irvakil ning Claire sisenes ettevaatlikult, tõmmates ukse enda järel vaikselt kinni. Grace oli kummargil kraanikausi kohal ning tema juuksed varjutasid osaliselt juba punaeks nutetud näo. Claire nägi peeglist, et sõbranna suu avanes ja ta justnagu rääkis midagi, kuid häält ei tulnud välja. Lõpuks langes Grace lahinal nutma puhkedes Claire´ile kaela.

Tüdruk raputas ägedalt pead ning lõpuks ometi kuulis Claire, mida sõbranna kogu aeg meeletult öelda üritanud oli: „Ta ei taha seda last...“

Claire ohkas ning aitas Grace´i vanniäärele istuma, oskamata midagi öelda. Clay... ta poleks noormehest seda arvanud. Ta arvas, et nüüd muutub noorte suhe veelgi tugevamaks... Kuigi, kui ta nüüd mõtles... Millal olid Grace ja Clay viimati niimoodi avalikult õrnutsenud nagu tema ja Tom...? Kuid ei, see polnud loogiline.

„Mis sa nüüd teed?“ tihkas Claire lõpuks siiski küsida. Grace kehitas jõuetult õlgu. „Eks ma... elan edasi, saan lapse... kasvatan ta üles.“ Tüdruk naeratas jõuetult. „Ma juba armastan seda pisipõnni, ja kui Clay teda ei taha... Tuleb tugev olla.“ Tüdruk ajas end püsti ja kuivatas pisaralapilise näo.

„Ära solvu, aga... Clay on kõige lollakam inimene, keda ma tean!“ pahvatas Claire lõpuks vihaselt ning tema hämminguks oma nägu kuivatav Grace vaid turtsatas. „Seda kindlasti. Ma olen sellest üle.“

Ka Claire tõusis ning astus Grace´i ette, pannes oma käed talle õlale. „Millal sa oma vanematele räägid?“ „Ma vaatan... Aga ma arvan, et need kaks seal tahavad ka mingisugust seletust ja... ma ei hakka neile enam valetama.“ Claire noogutas tõsiselt. Ja kui Tom ja Freddie tüdrukule toeks olema ei hakka... Tüdrukut ei huvitaks, et Tom oli tema poiss või Freddie hea sõber. Mõlemad saaksid endale mõrvari sappa.

Grace avas vaikselt vannitoa ukse ning tüdrukud astusid käsikäes välja. Teekond kööki tundus seekord kohe eriti pikana, kuid sinna jõudmine tähistas jälle omaette võitu. Poisid, kes juba veerand hiiglaslikku pitsat ära olid jõudnud süüa, pöörasid oma siiralt vabandavad näod neidude poole, kuid tõsinesid momentselt, kui Grace´i nägu nägid. Claire vaatas kõhklevalt Grace´i ning noogutas neiule.

„Nomh... Te kidnlasti mõtlete, mis meil Clayga juhtus...“ Tüdruk kõhkles hetke enne, kui jätkas. Poisid vaatasid endiselt lollide nägudega, põsed punnis, tüdrukute poole. „Ja nomh... Me läksime vist... tülli ja...“ Grace peatus veelkord. „Ja... Te tahate jälle kindlasti teada, miks.“ Tom neelas oma pitsa alla ning hakkas nagu midagi ütlema, kui Claire talle kurja pilgu saatis ning käega rehmas, et too vait oleks. Tomi solvunud nägu püsis maskina vaid mõne hetke, sest Grace ütles järgmise ropsuga kõik otse välja: „Ma teatasin talle, et ma olen rase.“

Freddie suu vajus lahti ning Claire nägi seal pooleldi mälutud pitsa jäänuseid. Tüdruk pööras iiveldustundega pea ära. Väkk...

Tomi nägu püsis seevastu üllatavalt vaoshoitud. „Seda ma arvasingi.“ Poiss ajas end püsti ning kallistaks nüüd tummakslöödud Grace´i. „Palju õnne!“ Ka Freddie oli end üles ajanud. „Assa raisk... Ma tulen ristiisaks,“ pomises ta vaikselt, samuti Grace´i kallistades.

Neiu nägu oli juba palju rõõmsam, kui ta laua taga istet võttis ning ühe pitsalõigu järele haaras. Claire, kelle meelekindlus ristimise teemaga natukene kõikuma lõi, istus sõbranna kõrvale ning valis hoolikalt välja kõige suurema ja kõige paksema kattega pitsalõigu. Muidugi oli selleks lõik, millele Tom pooled oma krevetid toppinud oli, nagu tal tavaks oli. Armas väike žest noormehe poolt. Claire naeratas noormehele kavalalt ning alustas laua all väikest jalgade mängu.

„Niisiis...“ Freddie vaatas kahtleva ilmega tüdrukut. „Räägi meile KÕIGEST! Detailides! Palunpalunpalun! Kui kaua? Poiss või tüdruk? Kas see on raske? Kuidas sa vastu pead? Nutuhooge ka on? Aga enesetunne? Seepärast sa kogu aeg klassist põgenesidki keset tunde? Seepärast te oletegi Claire´iga nii ükskõiksed olnud. Ja, PAGAN VÕTAKS! Miks sa MULLE varem ei rääkinud?“

Kogu laudkond hakkas naerma ning Grace raputas turtsudes pead.

Mhh... Clay on jobu.
See on ainus, mis ma öelda oskan...
Ja UUUUUT ka. :)