Mike Goldwin. ( 120. osa)

ei nad üldse ei meeldi teineteisele.. üldse mitte..

okeiokei.. aga nad on ju täpselt nagu mingi paar

ei aga mulle igaljuhul MEEELDIIIB!

niiet paluks kohe UUT!
;D ;D ;D

Ei,väga hea
UUT!

Ahhaa.
Aitäh kõigile. :)
Ja ma tean, et ma olen geenius. (H) XD
Okei. Kõigest allpool siis.
Loodan, et meeldib!

67. Osa

„Kiss the rain. Whenever you need me...” Tüdruk vaatas uimase pilguga aknast välja ning toetas oma pea istme seljatoele, tirides lõpuks kaela ümbert ka salli. Buss oli seda paganama palju hingavat rahvamassi täis ja talvel ei saanud õhuluuke avada. Masendav.

„Kiss the rain, when your lips feel thirsty and tender... Või kuidagi nii see käis.” Mike muigas ning vaatas ilmetu näoga kella. „Kakskümmend seitse minutit, kolmkümmend kuus sekundit ja mõned sajandikud veel. Elad üle.” „Muidugi. Praeguseks on juba vähem.” Mike muigas.

Neiu haigutas ning ta pea vajus õrnalt noormehe õlale. Mike muigas. „Kas ma mitte ei öelnud eile, et me peaks nii varase bussiga tulemise jaoks varem põhku pugema?” Claire vaid mühatas ning ka Mike sulges silmad, toetades pea laisalt vastu istme seljatuge.

Mõne hetke pärast tõi nad rohkem maa peale vali plaksatus nüüdseks vaikseks jäänud bussis ning hääle järgi ühe vanema naise kädistamine: „No küll on armas paar! Oleks meie ajal ka selliseid olnud... Nii, et armastus on näha... Aga ei. Kõik pidi käima salaja ja seisusele sobivalt. Näiteks mina ja mu kallis Edgarike pidime kokku saama minu kadunud kaasa teadmata, kuna minul on tegelikult sobitatud abielu. Ahh. Kui õnnelikud nad on... latsekesed, latsekesed...”

„No te vaid vaadake!” sekkus ka teine hääl. Seekord natukene elujõulisem. „Nii õnnelikud kahekesti. Isegi läbi oma une tajuvad üksteise lähedust ja naeratavad nii säravalt... Ja vaadake neid tänapäeva noorte hambaid... Nii valged, nii säravad...” Oli kuulda, kuidas naine valjult ohkas ning siis sahises midagi.

Claire avas ettevaatlikult ühe silma. Mitte piisavalt, et tema vaatamist nähtud oleks. Naine oli oma kotist väikese taskupeegli välja võtnud ning naeratas nüüd sellele. „Ei, tänapäeva noorus ei ole siin midagi hukas... Ilusad hambad, tervisest pakatavad kehad... Vaadake kasvõi seda noort musklis rinda noormehe T-särgi alt... Oleks minu mehekesel veel niisugused asjad... Teate. Ta erutaks palju rohkem kohe...”

Claire tundis, kuidas Mike vappuma hakkas. Õnnelik, et ta suu juba viimase vindi peal oli, surus neiu oma küüned Mike´ile selga. Vappumine aeglustus ning kadus lõpuks.

„Hah. Ära sa räägi... Su mees on voodis päris tasemel...” Vaikus.

Nüüd hakkasid nii Mike kui ka Claire vappuma. Tüdruk sundis end lõdvaks ning kuulas huviga edasi.

„Mäsasja, Gertrudis? Mul on kuulmisega raskusi.” Claire nägi, kuidas üle oma istme upitav paks vana naine väikese sõrmega kõrva urgitseb. Vedas sindrinahal, mõtles tüdruk itsitust alla surudes.

„Jajah... Seda ma räägingi. Aga huvitav, kuidas neil kahel voodieluga on... Tänapäeval muutuvad vanemad aina nooremaks... Muudkui vuhivad ja vuhivad ja vuhivad... Aga surmajuhtumeid on ka palju. Mu väimees teadis mulle rääkida, kuidas nende majas – ta elab seal suures 10 korruselises majas, kus kõik on hästi renoveeritud ja puhas ning tal on teenija – üks vastabiellunud paar aknast alla kukkusid!”

Ahhetus.

„Kümnenda korruse aknast! Kujutate ette?! Olid oma tegemistega nii hoos olnud, et põrkusid vastu akent. Ega see kaua ei saanud olla, kui üks korralik matsakas käis ja nad mõlemad all maas, sõiduteel ja puha surnud. Porgandpaljad ka! Võimud tahtsid veel trahvi teha. Rahu nende hingedele. Need noored... tormakad... Oeh. Kahju neist...”

„Ega see on ju alati nii olnud. Esimene armastus, kõik need õhkõrnad tunded ja siis järsk lõpp. Ma mäletan, kui minu ajal kõik olid armunud... Nagu sitased vasikad jooksid oma armastusel sabas... Ja siis üks näitsik tegigi täitsa enesetapu!” Rahvas ahhetas taas. „Teate küll, kuidas see vanast käis. Kirvega käsi maha ja jooksis verest täitsa kuivaks! Isa veel käis seal matustel... polevat midagi vaadata olnud. Uhh.”

„Ei no... Mis te nüüd siin siis ajate!” kurjustas mehe kärisev hääl. „Alustate noorte ilusast armastusest ja lõpetate nii... Sõja ajal olid hoopis teised lood. Tänapäeval... Tänapäeval lastakse ju ise maha end! Nende püssiraiskadega ja... Ei tea, kust neid saadakse... Mul on alati nende vastu puhtsportlik huvi olnud...”

„Kuule, Michael! Ära sa siin aja midagi! Endal pole tilli ollagi. Ega selleta midagi suuremat ära teegi! Vaat´ et lased endal selle pisijunnikesegi küljest ära!”

Claire turtsatas, kuid hõõrus koheselt käeseljaga oma nina, justkui oleks tegu aevastusega olnud. Bussis oli taas jäme vaikus, kui mootorimüra ja taustaks mängivad iidvanad lood välja arvata.

„Ei tea, palju tänapäeval need peeniste pikkused ka on...” sekkus taas üks erinev hääl. „Vanasti olid päris lühikesed, aga tänapäeval peaks need juba suuremad olema... Kõik muutub ju aina suurejoonelisemaks! Peaks endale noore mehe muretsema...”

„Kui mina oma tütretütrekeselt nende koolis õpetatava seksuaalelu kohta küsisin...” alustas üks mehehääl juttu. Claire ägas ning tundis mõtteis sellele tütretütrekesele kaasa. „Siis ta rääkis, et tänapäeval väidetakse, et peenise pikkus ei mõjuta seksuaalelu. Oskused on need, mis loevad!” teatas mees uhkelt. Mike turtsatas ning haaras Claire´i käest kinni, seda rahustavalt pigistatdes. Huvitav, kes seda hetkel rohkem vajaks...

„No aga tunnista üles! Eks see pikkus ole ikka uhkuse asi ka!” nõudis üks vanem, kärisev naisehääl.

„Et te teaksite – mina olen oma 9, 9 sentimeetriga väga rahul!” laveeris mees üle bussi. Tundus, nagu oleks isegi bussijuht oma tegevused jätnud ja vanakeste juttu kuulama hakanud. Buss tegi imelikke sik-sakke.

„Hööh-hööö!” köhis keegi tagaistmelt. „Aga minul on 11, 7.” Kõik ägasid.

„Ahh. Siis te täitsa päkapikud ju! Tänapäeval pidavat ikka kahekümne viiega olema...” alustas üks naine hajameelselt. Vestluses elavalt osalejaid oli juba nii palju, et Claire ei teinud häältel vahet.

Sellele teadaandele ei järgnenud enam ühtegi meeste häält ning jutt läks ilmale üle. Claire avas silmad ning vaatas üles, Mike´i lõbustatud näkku. „See mulle bussiga sõitmise juures meeldibki,” kostis noormees naeru tagasi hoides.

„Aga me hakkame kohale jõudma, nii et paki end parem sisse,” soovitas ta mõne hetke pärast soojalt, kui ta nagist oma jopet võttis ning salli kaela mähkima hakkas. „Mulle ei meeldi see, et su hääl paremaks pole muutunud ja sul ikka veel need neetud köhahood peal käivad.” Claire ei hakanud vaidlema, kuigi köhahood olid harvemaks muutunud. Seoses sellega muutus ka hääl paremaks.

„Aga mulle jälle ei meeldi, et sa koguaeg oma paremat kätt liigutades grimassitad. Äkki sul ikka on midagi? Mõra?” päris tüdruk murelikult. „Päikesekiirekesekene, ära muretse. Ma olen mees. Mehed taluvad kõike.” „Nii et sa siis nõustud minuga?” „Olen ma seda väitnud?” Claire ohkas ning otsustanud noormehe käest ta vanematele rääkida, nööpis ta endal mantli eest kinni.

Lõpuks buss peatus ning Claire ja Mike järgisid kerge naeruvinega, kuidas vanakesed omaette pobisedes bussi pealt maha astusid ning siis lahkusid. Nii tüüpiline... Paar hetke ühtsust ja siis on kogu mull lõhutud. Nad oleks keegi võtnud hiiglasliku terava nõela ja sellega koguühtse atmosfääri lõhanud. Masendav.

„Nii need kuulujutud sünnivad...” pomises noormees habesse. Tüdruk muigas.

„Niisiis. Kui pikk sul on, kui küsida tohib?” päris Claire bussist maha astudes ning endale hiiglaslikku kotti selga vinnates. Mike turtsatas. „Kui nii väga huvitab, miks sa siis järgi ei vaata?” „Siin? Kohe?” „Eino... vahest mitte,” sõnas noormees rahuloleva näoga. Tüdruk turtsatas.

„Palun luba, et kui mina vanana niimoodi valikus kohas noorte peeniste pikkusi hakkan arutama, siis sa vaigistad mu, eksole?” nõudis ta kella vaadates ning seejärel pilku Mike´ile viies. Noormees naeratas riukalikult. „Vaatame.”

Sellega teenis ta ära ühe tugeva hoobi ribidesse. „Kuule, kui sa nii jätkad, siis lõpetan ma küll haiglas... Kust sa üldse nii palju jõudu võtad?” „Adrenaliin, adrenaliin...” Tüdruk võttis maast peotäie vettinud lund ning voolis sellest väikese konarlike tippudega tähe.

„Hiljem toimub kinnastevahetus,” kinnitas Mike tüdrukule seepeale silma tehes. Claire kegitas kulme, kuid ei kostnud midagi, kuna nad olid bussipeatusesse jõudnud. Oma tähe ettevaatlikult prügikastile asetanud, jälgis ta koos noormehega lähenevat bussi.

„Buss...” vingus neiu vaikselt.

„Vanad inimesed...” lisas noormees ringi vaadates.

„Ooei,” kostus mõlema huulilt üheaegne kurbuse ja vaimustuse vahepealne hala.

Jessas küll kui geniaalne see bussi-jutt oli. xD
Tõsiselt naljakas

HAhaahhahahaaa, ei ole võimalik no :D Ülihea

Niisiis.
Jälle uus.
Pii häpi.
Tglt see osa mulle eriti jälle ei meeldi. Ei tea, kas asi masendavas sündmustikus, või mis...
Kuid noh.
Hopu u like it, as always. ^^

68. Osa

„Ja mida ma ütlesin, mida ma ütlesin...” trillerdas Claire Mike´i kõrval edasi-tagasi kõies vaikselt. „Ikka kuula Amandat, alati kuula Amandat...” Neiu peatus ning vaatas noormeest. „No oled nüüd ilusam, jah?” päris ta poisi kipsi sõrmeotsaga tonksates.

Mike naeris. „Nagu see minu süü oleks, et mul käeluu katki on,” sõnas ta vihjava hääletooniga. Claire sai aru, kuid lõbusus tema näolt ei kadunud. „Nüüd saan ma jooonistada!” teatas ta õnnelikult edasi keksides.Mike pööritas silmi ning vaatas seejärel mureliku ilmega oma jopet ning kipsis kätt. Mike ohkas ning viskas jope üle oma õla. „Kus isa on?” päris ta ringi vaadates.

„Kohvikus. Lõpetab oma sajandat kohvi arvatavasti. Küll ta tuleb...” kostis neiu endale mantlit selga ajades ning hajameelse pilguga kella vaadates. Kell oli alles kolm. Kohe, kui nad Goldwinide korterisse olid sisenenud, Ashley ära nunnutanud ja asjad maha pannud, oli Claire lasknud Derekil Mike´i käe üle vaadata. See oli silmnähtavalt paistes ja nii nad olidki haiglasse tulnud. Claire oli häbisse suremas, kuita rääkis, kuidas see asi juhtunud oli. Mees ainult naeris selle peale.

Järgmisel hetkel tundis tüdruk pükste taskus värinat ning kohe täitus vaikne ooteruum valju ja seintelt tagasi kajava helinaga. Claire kohmitses kõne vastu võttes.

„Jah?” päris ta hingetult. Tüdruk ei olnud jõudnud vaadata, kes helistaja oli.
„Tsau, Musi!” Ahh. Tom.


„Hei-hei!” sõnas tüdruk ühele toolile potsatades. Mike istus endiselt oma kipsi uurides Claire´i kõrvale, imelik nägu ees. Nagu valugrimass või midagi. Claire pani talle toetavalt käe õlgadele ning sosistas telefoni hetkeks suu juurest eemaldades: „Kõigest kuu,” ning naeratas. Mike pööritas taas silmi.

„Mis siis head teinud olete ka? Endiselt Mike´iga?” Claire naeratas tahtmatult – Tomi hääles oli nii kergest äratuntav armukadedusnoot. „Ikka Mike´iga jah. Jõudsime just siin paari tunni eest New Yorki. Olen ülejäänud vaheaja siin. Järgmine kolmapäev või nii tagasi. Siis ma pean minema ühte last hoidma. Ma saingi lapsehoidjana tööd!” „Tore!” Noormehe hääl ei kostunud entusiastlik.

„Mis on?” päris neiu juba koridori otsast lähenevat Derekit vaadates. „Ahh... Ei midagi. Lihtsalt see, et ma homme koju...” Claire vakatas. „Oi.”

Selle paari sekundi vaikuse järel oli Mike´i isa neile juba väga lähedale jõudnud.

„Aga meil on ju terve järgmine semester ja siis ehk vaheaeg ja semester pärast seda ja suvi ja...” „No sa ei jätaks ju Mike´i tähelepanuta.” Tüdruk ohkas. Armukadedus on hea, kuid kuskilt käivad ka piirid...


„Tead, me pole üksteise ainsad tuttavad,” kaitses Claire end tuliselt. „Vahest tundub küll niimoodi,” ei jätnud ka Tom jonni. Claire kiristas hambaid.

„Mida sa sellega öelda tahad?” päris ta sõjakalt. Vahest natukene liiga sõjakalt. Tüdruku hääl oli vallutanud kogu ruumi. Kõik vaatasid tema poole. Neiu lahvatas näost punaseks ning vajus toolil mõned sentimeetrid madalamale. Derekil oli nendeni vaid kümme sammu...

„Et mulle ei meeldi see, et sa Mike´ga suhtled.” Tüdrukul vajus suu lahti. „Kuidas, palun?” päris ta endiselt oma kõrvu otsimata. Poleks tal pealtvaatajaid, oleks neiu telefoni vastu tooli peksnud ja sisistanud, pärides selle tervisliku seisundi kohta. Nii valesid signaale ja häälikuid edastada... Kuid õnneks või kahjuks olid mineviku telefonid mingilt maalt kvaliteetsemad, kui see tuleviku rämps.

„Just nii nagu sa kuulsid. Te olete koguaeg ninapidi koos, sa räägid temast kogu aeg... Mida mina siis tundma pean?” „Ta on lihtsalt mu parim sõber!” Claire lausa tundis, kuidas Mike oma tähelepanu nüüd tüdrukule koondas ning ohkas.

„See ei loe! Ma ei taha sellist asja tunda. Tema saab sinuga olla terve vaheaja, mina mitte.” „No ise sa ronisid teise maailma otsa!” „Mu vanemad tegid seda!” „Ja siis mina oleksin pidanud terve oma vaheaja telefoni otsas rippuma ja su kõnesid ootama?” „Või ise helistama.” Claire oli näost punane ning ta ei teadnud isegi, miks. Oli asi vihas, mis temas pead tõstis või faktis, et kõik ruumis viibijad, kaasa arvatud Mike´i isa, kuulasid teda andunult.

Õnneks oli ka Tomi hääl tõusnud ning ta polnud selles üksi. Kuuleksid seda ka teised... Tüdruk ohkas.

„Tom, ma ei taha sinuga tülitseda...” alustas ta leppimist. Väriseva hääle kindlalt rahulikuks surumine nõudis suuremat pingutust, kui arvata võis. „Ja mina ei taha sind kaotada, Claire. Kuid... Kui ma vaatan, kuidas ajad on... Mike ees ja Mike taga... Tead. Ma pole oma positsioonis enam kindel.” „Sa ju tead, et ma sind armastan!” Nüüd veeresid üle tüdruku põskede häbi- ja valupisarad.

„Väga näha küll ei ole,” teatas noormehe kindel hääl teisel pool toru, teisel pool maailma... „Ja mida sa sellega öelda tahad? Kuhu jõuda?” nõudis Claire maha vaadates. See ei aidanud. Kõikide pilgud olid endiselt temale suunatud ning tüdruk teadis seda. Liigagi hästi.

„Vali.” Claire´i süda jättis löögi vahele. „Mina või see kehkats.” Jahmunud vaikus.

Tüdruk vaatas klaasistunud pilguga enda vastas kindlalt seisvat seina.

„Head aega, Tom.” Tüdruk hingas sügavalt sisse ning lõpetas kõne. Kas ta ainult kujutas ette või oli Tom veel midagi ütlema hakanud? Vahet pole. Noormees oli teda valima sundinud. See oli liiga palju, et taluda...

„Lähme nüüd,” kostis ta väriseva häälega püsti tõustes ning kiirelt pisaraid ära pühkides. Kuradi väikesed reeturinärakad... Tüdruk ohkas ning pani telefoni tagasi taskusse.

Tundes, kuidas Mike´i toetav käsi ümber tema mähkus, rahunes neiu märgatavalt. Ta oli teinud õige valiku. Mike ei paneks teda eladeski taolise valiku ette. Ja seepärast oligi Mike´i valimine õige. On inimesi, kes tulevad ja lähevad. On inimesi, kes jäävad. Mike oli üks nendest. Loodetavasti.

Autosõit möödus surmavas vaikuses, kui välja arvata raadio, milles mängiti imalaid armastuslaule. Niisiis oli tüdruk õnnelik, kui nad tagasi Mike´i korterisse jõudsid ning ta end poisi tuppa peita sai. Noormees, veel toimunust kindlat ülevaadet mitte omamata, hoidis mõned minutid eemale.

„Claire?” küsis ta siiski mõne hetke pärast arglikult, kui ta oma tuppa sisenes ning voodi peal istuva ja aknaraami jõllitava tüdruku kõrvale läks ning vaikselt istus.

„Mh?” neiu vaatas paistes silmadega noormehe poole. Mike kohmetus ning ei öelnud taas tükk aega midagi.

„Tule siia...” pomises Mike lõpuks tüdrukule lähemale nihkudes ning nii oma tervet kui ka kipsis kätt talle ümber pannes. Neiu vaid nuuksatas ning mähkis ka enda käed ümber noormehe, peites oma näo noormehe rinnale.

Ja nii nad seal istusid... Noormees seinal olevat pilti vaadates ning käsi kaitsvalt ja tugevalt ümber lohutamatu neiu hoides, teineteisele toeks olles.

„Tom...” alustas Claire peale tundidena näinud vaikust. „Sundis mind valima...” Mike´i haare tugevnes sedamööda, kuidas viha temas selle noormehe vastu tõusis.

„Ja... ma valisin sinu,” kostis neiu lihtsalt. Mike toetas oma lõua tüdruku pea peale ning noogutas vaikselt, oskamata midagi öelda. Oleks Tom siin... saaks ta Mike´lt kõige täiega pasunasse. Claire´ile haiget tegemisega oli pistoda löödud ka Mike´i enda südamesse.

„Tead mis...” pomises ta lõpuks neiu pead paitades. „Ma tean, et see tundub võimatu ja raske, aga... ürita see unustada. Kasvõi natukeseks. Muvanemad lähevad Ashley´ga kuhugi ma ei tea kuhu ja siis kui nad õhtul kunagi tulevad, tahavad nad süüa... Ja siis kuna meil ju kokkamine nii hästi välja tuleb, pakkusin ma end appi. Peale seda vaatame me kasvõi sada korda Titanicut, kui tahad-” noormees tundis, kuidas Claire turtsatas – „ning lõpetame õhtu lakke vahtimise ja jutustamisega. Siis ma mõtlen terve öö ja homseks on mul juba olemas järgmine tegevus ja ma luban – sa unustad selle totaalselt. Sellest saab su elu parim vaheaeg. Nõus?” Noormees tõmbus Claire´st eemale ning vaatas neiule silma, terve käe nimetissõrmega tema lõuga tõstes.

Claire´i punaselapilisel näol mängles õrn naeratus. „Nii me teemegi.”

Tom on värdjas :S Aga armas oli...:) Ma tahan uuuut :)

Aideem, kuda te vülgu olete. Aideem.
Kirjutasin siin teile uut osa Keemia KT´ks õppimise asemel.
Geo asjad ka kadunud... doh.
Loodan, et meeldib.

69. Osa

„Kaameraaa... Auuu...” Claire naeris valjult, kui Mike mööda tube ringi jooksis ning otsis viimast kohta, kus nad end pildistanud olid. Vaadates ilmutamist ootavate filmirullide järjekorda... nad maksid seda kinni oma elu lõpuni. Lõpuks leidis noormees fotoaparaadi vannist. Midaiganes...

Noored manasid pähe lõbusa naeratuse ning Mike värskendas veel nende jahuseid põski ja ninaotsa. Käis klõpsatus ning Mike kargas nagu välgust tabatult püsti. Ta ei püsinud üldse paigal, mis sest, et kipsis ja valutav käsi ta tegemisi piirama oleks pidanud...

Noormees kallas ühe käega neile sujuvalt piima ning istus lauda, teisele poole Claire´i. Tüdruk võttis oma piimatassi välja ning kuulas vaikselt pobisevat vett, milles nad hetkel kapsast hautasid.

„Tead mis?” küsis ta lõpuks virila naeratuse saatel. Mike kergitas küsivalt kulmi. „Ma tahan saada bussijuhiks.” Kulmud lendasid laubalt minema. „Miks?!” puristas noormees oma pahakspanu ja selle ameti naeruvääristamist mitte varjates. Claire kortsutas tema poole kulmu, kuid peagi ujus kaval naeratus tema näole tagasi.

„Mõtle, mis huvitavaid asju ma vanaduspõlves oma lapselastele saaksin jutustada... Kuidas minu ajal minuvanused rääkisid noorte inimeste peenistest ja kuidas mina nüüd teile sellest rääkida saan... Ja...” Noormees vaigistas neiu oma sõrme talle huultele panemisega. „Puhta segane,” turtsatas ta tagasi tõmbudes ning vigastatud kätt äärmise ettevaatlikkusega lauale asetades. „Sa ise tahaksid kuulata, kuidas James sulle sinu põlvkonna meeste peeniste pikkustest räägiks? Või enda põlvkonna? Või üleüldse?” „Tead, meil on väga avatud suhe.” „Ära tule väitma-” „Ära muretse, ei tule.” Mike naeratas laisalt.

„Kas sa tunned sama, mida mina?” päris noormees paari minuti pärast õhku nuhutades. Claire tegi seda samuti ning naeratusb ta näolt kadus. Justkui filmis vaatasid nad üksteisele otsa ning nende südamed jätsid löögi vahele. „KOOK!” Ja mõlemad olid paugupealt püsti.

Claire tõmbas ahjuukse lahti ning noored põrkusid välja paiskunud suitsupahvaku peale tagasi. Ei läinud kaua aega, kuni suitsuandur kogu täiega tööle hakkas. Claire eiras undamist kõrvus ning tõmbas pajakinda kätte. Ahjust tuli välja perfektselt söestunud kook. „Sa väitsid oma vanematele, et me oskame hästi süüa teha?” karjus neiu üle tervet korterit hõlmava kisa. Mike kehitas irvitades õlgu ning võttis külmkapi tagant harja, millega ta suitsuandurit vaigistama suundus.

Claire surus maha järjekordse köhahoo ning lükkas aknad lahti. „Õõõõõhk!”

Mike, kes kööki naasnud oli, itsitas, kuid tiris siis neiu õudustundega akna juurest eemale. „Sa oled haige!”meenutas ta rangelt. Claire tegi süütu näo pähe ning pani akna kinni. „See suits jääb ju sisse nii.” „Kuid sina jääd terveks.” „Nojaa...”

„Igastahes. Mis me selle söehunnikuga teeme?” päris neiu käsi puusa pannes pliidil suitsevat käkki vaadates. Mike seiras kooki kahtleva ilmega. „Ma arvan, et me võiksime proovida uut teha, kuid siiski küpsisetortide juurde jääda. Head kindlad asjad.” Claire muigas ning võttis koogi vormist välja. Selle prügikasti visanud, neiu ohkas ning haaras uuesti koostiained.

„Tead, sinuga ei saa juttu rääkima jääda...” nentis ta mõne hetke pärast juba vilunud liigutustega segu segades. „Kogu aeg läheb midagi nihu.” „No aga see meeste ülesanne ju ongi,” tunnistas Mike süütul ilmel kausist sõrmega tainast võttes ning seda maitstes.

„Näpuuud!” lõi tüdruk Mike´i sõrmede pihta. „Aia!” röögatas too eemale karates ning oma punetavat kätt vastu jahedat külmkappi lohutades. „Tõesti ei saa aru... Vahest pole jõudu ollagi, siis aga...” pomises ta taas habemesse. „Aga sa tahad ka mu sõrmed murda?!” nõudis ta mõne aja pärast tehtud solvumisega neiut vaadates.

„Taignarull on kuskil lähedal. Arvesta sellega,” oli kõik, mis Claire ütles. Mike kehitas õlgu ning sammus seejärel laua juurde tagasi, võttis fotoaparaadi ning klõpsas järjekordse pildi.

Kook ahjus, maandusid noored jälle laua taha. Kiire pilk kellale näitas, et Mike´i esivanemate tulekuni oli jäänud veel poolteist tundi. Laual, jahust ja muust kördist natukene eemal, lebasid juba ammuilma kooritud kartulid. „Ma luban sul vaadata, kuidas kapsal läheb,” tegi neiu noormehele silma, kui too valju ja ülepaisutatud ohke saatel tõusis ning pliidi juurde läks. Kaant kergitanud ja seal sees natukene sobranud, noogutas ta heakskiitvalt. „Kartul keema ja võid hakata hakkliha pruunistama."

Tüdruk toimetas, samala ajal, kui Mike vastu seina toetades tema kõrval käsklusi jagas. „Temperatuur...” „Sega...” „Kontrolli...” „Sool ka!”

Claire võttis soolatopsi ning vaatas segu hindavalt. Ühest või kahest raputusest peaks piisama, heal juhul kolmest. Neiu kummutas soolatopsi kapsaste peale ning põrkus tagasi – kork oli pealt tulnud ning kogu topsi sisu vedeles suure klombina kapsaste peal. „Ooei.”

Mike´i huulilt pääses taas talle nii omane karune naer. „Ära solvu, aga mina sind endale naiseks ei võtaks.” Endalegi arusaamatul moel vajus neiu loppi. Mike aga m’ärkas seda ning astus endiselt irvitades, kuigi veidi sõbralikumalt, tema kõrvale ning pani terve käe ümber tüdruku piha. „Ma viiksin su kuhugi eksootilisele saarele, kus me üksteisele patse punuksime ning seejärel kohalike seaduste järgi abielus oleksime. Oleks midagi, mida lastelastele rääkida.” Noormees hõõrus ühe käega kohmakalt neiu külge. Claire turtsatas. „Ja siis kolime elama puust hütti?” „Ja õpetame oma lapsed liaanidel kõikuma.” „Ja ma teeks meile iga päev eksootiliste lindude munadest kuskil päikese käes oleval plekil süüa.” „Ja meie lastega hakkaksime taimetoitlastes.” „Hah. Nagu mul probleeme küllalt poleks.”

Mõlemad naersid.

Claire üritas üleliigset soola ära korjata ning segas siis hautatud kapsa ja hakkliha segamini. „Aga te hakkaksite hakklihast puudust tundma,” nentis ta nagu muuseas. „Mina küll, kuid lapsed mitte, sest nad pole seda kunagi saanud. Ja küll mina ka ajapikku unustan...” tõotas Mike pühalikult. „Aga kas teil mind poleks valus vaadata, kui ma teie jaoks vaeva näen ja siis... nada.” „Ikka oleks. Aga selle korvaks fakt, kuidas ma sind armastan.” „Hah.”

Claire saatis peotäie jahu Mike´i poole teele, kuid sindrinahk jõudis sellelt eest ning kõmpis rahulikult ümber laua, samal ajal, kui neiu rahulikult oma möginat edasi segas.

„Kook!” sosistas Mike nagu muuseas Claire´ile kõrva, kui ta tüdruku selja taha jõudnud oli ning tal terve käega ümbert kinni võtnud oli, seistes hea selle eest, et ta külm käsi neiu ihu puudutaks. Tüdruk võpatas ning paari vandesõna seas mainis ta ka ära, et teab, kus taignarull on. Mike taganes laia irve saatel.

Tüdruk tõmbas ahjuukse lahti ning ohkas raskelt. „Me oleme haledad, nõmedad, oskamatud... Ma täitsa saan aru, miks sa mind normaalse seaduse silmis naiseks ei taha...” „Ära aja pada. Kõik tahaksid.” Claire näitas keelt.

Järjekordse koogi ahju visanud, proovis neiu lõpuks ka hautist. „Veeeeeeettt...” kähises ta mõne hetke pärast kraanikausi juurde sööstes ning külmaveekraani lahti keerates. Sedamööda, kuidas soolasus tema suust kadus, muutus Claire ka rahulikumaks.

„No jäta jama...” hurjutas Mike ise tudes ning seda maitstes. „Okei. See polnud jama,” nentis ta samuti kraanikausi juurde tormates. Claire suutis isegi naerda.

„Niisiis,” teatas noormees tähtsal häälel peale oma suu soolasisalduse taastamist. „Ma arvan, et siin on meil vaja ainult ühte – telefoniraamatut.” Oleks tegu olnud multikaga, oleks poisi kavala näo kohal süttinud tuluke.

Claire vahtis teda ilmselge hämminguga. „Sa oled geenius!” pahvatas ta lõpuks aialt naeratades. „Sina siia jää, mina kõne teen...” trillerdas ta teise tuppa keksides, Mike sellegipoolest tihedalt kannul. „Ei lähe läbi. Minu idee!”

Noored istusid kõrvuti diivanile ja läks meeletuks lappamiseks. „Hiina toit, Itaalia toit, Tex Mex... KoduKöök. Vohh!” pomises Mike lõpuks võidurõõmsalt. Noormees tõmbas taskust telefoni ning valis numbri. Paari sekundit kutsunud, tervitas ta müüjat viisakalt ning küsis siis toitude kohta.

„Kartulipuder viineritega, või ploff?” „Ploff.”

„Šokolaadikook või kissell?” ”Kook.”

„Aadress?” Mike ütles aadressi.

„Suur tänu. Tellimus jõuab kohale poole tunni pärast. Täname. Head aega.”

Mike naeratas võidukalt ning lõpetas kõne. „Kes on geenius?” nõudis ta uhkelt üle. „Claire on geenius.” „Ei ole!” „Tahad öelda, et abielluksid lollakaga?” „Aga sina?!”

„Tule siia...” käskis noormees oma tervet kätt Claire´i jaoks üleval hoides ning soojalt naeratades teise käe näppudega puldil mängides.

Ojaaa.
Suutsid tuju rõõmsaks teha. ;D
Aga... kuidas sa julgesid KT-ks MITTE ÕPPIDA?!!
Kuigi...
Jah... aga ma eriti ei kurda. ;D
Aga... eeem... armas on jätkuvalt, tead.
Mulle nii meeldib, et nad abielust nii... vabalt räägivad, vms, kuigi nad ainult sõbrad on..
Et see eriline suhe on hästi armas. :)
Aaaga jahm.
Edasi!

No mai või kui armsad nad koos on.
Ja see bussijutt oli päääris koom.
Aga no.. sa pead häppi endi tegema.
Sa tead väga hästi millest ma räägin.
UUTT!! Ja vähemalt samanunnut. Võib ka veel nunnumat muidugi (A)

Awwwwwwww :)

Jaa... jubenunnu oli!! =)
Neil on jaa suke nii mõnus suhe.. vabalt räägivad kõigest ja värkki ^^
Sa kirjutad vääga hästi! (Y)
uut ! :)

Ehheee.
Uus osa.
Loodan, et meeldib.
Ajaaa. Palun, EITC. ;D


70. Osa

„Käi kanni... Ma lihtsalt teadsin, et siin mingi point on...” pomises Mike siiski endiselt vaimustunud näoga reklaamlehte vaadates ning mõtteis oma võimalusi vaagides. Noormehe kulmude vahel oli vaevumärgatav korts ning üle tema õla reklaamlehte piiluv Claire, kes Mike´i seljale toetus, paitas narriv-kaastundlikult Mike´i habet.

„Aja maha ja katseta järgmine kord põskhabet,” soovitas tüdruk itsitust tagasi hoides ning silmanurgast noormehe vanemaid jälgides. „Lihtsalt hetkeks nulli...” pomises ta veelgi vaiksemalt noormehe lõuast lahti lastes ning tema kõrvale diivanile istuma potsatades.

„Tegelikult me mõtlesime nagu natukene pikaajalisemat varianti... Aasta või nii. Kuni ta 18 saab,” kostis noormehe ema natukene kõrgil ilmel üle oma ajakirja piiludes. Derek vaid itsitas. „Sa ei peagi meeste asju mõistma, kallis.” Naine näitas talle keelt.

Ka Mike näppis nüüd närviliselt oma habet ning luges üha enam ja enam reklaamlehte läbi. Ta ju võiks... Kuid talle meeldib habe... Noormees heitis pilgu välja lülitatud teleriekraanile, millelt paistis hägusalt tema diivanil kössitav kogu, näo alumine pool veidi tumedam.

„Nooo... okei...” venitas ta lõpuks reklaamlehte isa nina alla torgates. „Ma tahan seda Olympust,” sõnas ta veidi kõhkleva häälega. Emily lõi käsi kokku. „Ja nüüd ajad igal päeval enne oma 18dat sünnipäeva korralikult habet. Muidugi oleks tore ka edaspidi...” Naine heitis oma pojale anuva pilgu.

Mike ei reageerinud sellele kuidagi ning esitas oma tingimuse: „Aga ma ajan habeme ära alles peale digika kättesaamist, sest ma tahan teha before & after foto.” Derek muigas ning noogutas. „Kuid peale seda...” ütles ta hoiatavalt. Mike noogutas.

„Homme hommikul lähme käime siis ära,” lubas ta laialt naeratades reklaamlehte sinnapaika jättes ning tagasi oma tugitooli sukeldudes.

Mike´i näol ilutses võidurõõmus naeratus.

„Sul pole ju digikaamerat, Amanda?” päris Mike´i isa mõne hetke pärast oma mõtisklustest naastes ning poja kõrval istuvat tüdrukut seirates. Claire raputas pead.

„Aga te ju teete vahepeal millegagi pilte?” uuris Derek edasi. „Ahh. See on tavaline fotoaparaat minu naabritelt,” seletas neiu lahkelt. Mees noogutas aeglaselt.

Emily voltis oma ajakirja kokku ning heitis pilgu seinakellale. „Ma lähen nüüd ka magama. Ärge te liiga kaua üleval olge, muidu ei saa hommikul üles ja meil on naabrid ka. Head ööd.” Noored lehvitasid naisele, kui too lahkus ning Mike raputas taunivalt pead.

„Ikka sõnad peale, ikka sõnad peale...”

Derek muigas. „Teate. Kui teile taolist asja pidevalt ei meenutataks, ei tunduks need asjad enam üldse nii iseenesestmõistetavad ning te eksiksite taolist lihtsate reeglite vastu pidevalt.” Mike võttis hetke kalkuleerimiseks. „Võimalik...” oli kõik, mis tema laiali veninud lõualuude vahelt välja venis.

„Kaome sinu tuppa,” soovitas Claire end püsti ajades ning Mike´i tema tervest käest tõmmates. „Sa vajud kohe ära nagu...” Tüdruk surus maha itsituse ning ei lõpetanud oma lauset. Mike turtsatas ning aitas neiu katsetele ka oma lihastega kaasa.

„Head ööd,” soovisid mõlemad enne üksteise järel kõrvaltuppa kadumist.

„Noh,” nõudis Claire Mike´i voodile prantsatades, „nüüd on tavaline fotokas mängust väljas?” Mike mõtles hetke ning ta näole valgus lai muie. „Palju meil filmi järel on?” päris ta mõne sekundi pärast üle toa astudes ning aknalaual vedelavat fotoaparaati kätte võttes.

„Minu arvestuste järgi mingi kaheksa pluss kakskümmend neli korda kaks.” Mike ohkas. „Jaiks. Kuid noh...” sõnas ta mõne hetke pärast end järsult ümber pöörates ning Claire´st pilti tehes – neiu lamas, käed-jalad laiali, voodil ning vahtis lakke – „meil on nende hävitamiseks terve öö ja seinast seina aju.” Tüdruk turtsatas ning ajas end siis kavala naeratuse saatel püsti, suundudes endiselt nurgas vedeleva suure koti juurde. Sealt oma kosmeetikakoti välja võtnud, vibutas ta seda ehmunud näoga Mike´i ees. „Sa ei tee seda...” ähvardas noormees taganedes.

„Ja kuidas veel...”

Järgneva pooltunni jooksul sai Mike endale tihedad ja pikad ripsmed, läikivad roosad huuled, geeliga ogadeks vormitud habeme ning pealigi kammitud juuksed. Claire võõpas tema põsed roosaks ning keris poisi kaela ümber siidsalli. End peeglist nähes oleks Mike pea, et minestanud.

„Aga sina...” „Mis aga mina?” „Noh... ei saa ju nii, et sina normaalne... Ajame näiteks juuksed maha...” „Eiiii!” Mike itsitas ning Claire taganes paar sammu. Nii palju, kui tema noormeest tundis, võis ta seda vabalt teha.

Asi lahendati tüdrukule väga rõveda meigi tegemisega ning juuste peadligi silumisega.

„Ära solvu, aga su peakuju pole suurem asi,” nentis Mike lõpuks fotoaparaati võttes ning Claire´i fookusesse võttes. Neiu viskas tema poole padja. „Väike põrguline,” itsitas Mike tüdrukust pilte tegema hakates ning talle iga tehtud pildiga lähemale astudes.

„Ja kuhu Päikesekiir või misiganes jäi?” päris tüdruk kõikvõimalikke poose sisse seades noormehele vastu kõndides ning lõpuks Mike´ilt fotokat ära napsates. Noormees kehitas süütu ilmega õlgu ning naeratas siis kaamerasse. Punane huulepulk, mida Claire nalja pärast kaasas kandis, oli kandunud noormehe muidu valgetele hammastele.

Tüdruku naeratus venis veelgi laiemaks, kui selline asi üldse võimalik oli, ning ta asus uue hooga pilte tegema. Filmirullide vahetamine oli juba liiga kätte harjunud tegevus.

„Niisiis...” pomises Mike lõpuks hingetult, kui ta tüdrukul pihast võttis ning voodile viskus. Midagi ragises ähvardavalt, kuid noored olid liiga heas tujus, et seda märgata. „Niisiis?” päris neiu end kõhuli veeretades ning poolsuletud laugude alt noormehe öökapil olevat kella vaadates. Pool kaks... öösel.

„See oli üks igati väärt päev.” „Bussijamast tüdrukuks olemiseni välja?” „Ja kõike muud.” Mõlemad muigasid.

„Ma ei jõua enam...” ägises Claire pead kätele toetades ning silmi sulgedes. Kui Mike teda raputas, suutis tüdruk vaid midagi ebamäärast ühmata enne, kui ta oma transsi tagasi vajus.

„Sa ei kavatse ju niimoodi magama jääda?” päris noormees lõbustatult, kuid siiski väsinult. „Hommikul pesen...” kostus kuskilt merede sügavikust vaikse, segase kumana. Noormehe näole venis pikk ja kaval irve. „Tead, su näonahk läheb omadega perse...” hoiatas ta nagu muuseas. Kuid sellest piisas.

Noormees tajus, kuidas Claire´i silmad kuskil seal allpool laksatusega avanesid ning nägi, kui kiiresti ta end tikksirgeks ajada suutis.

„Mina esimesena,” oli kõik, mis tüdruk enne ukse taha kadumist öelda suutis. Noormees raputas kerge ohkega lõbusalt pead ning ajas siis ka end püsti, otsustades köögis kõik maha nühkida. Vedelseep oli, on ja jääb seebiks.

Veerandtunni pärast taas magamisriietes voodil lamades näppis noormees neiu märgi juukseid ning ohkas. „Ma ei saa aru, miks... Nagu et... Mis su loomulik juuksevärv oligi?” „Kartulikoor.” Claire seiras pimedas toas laternana helkivaid silmi ning kortsutas kahtlustavalt kulmu.

„Ära saa valesti aru. See, et sa värvid ja oma soengut huvitavamaks teed, on lahe, huvitav ja väga kena, aga... Miks? Nagu et... Kahekümne aasta pärast kavatsed kahte juuksekarva värvida?” küsis noormees tõsiselt, endiselt tüdruku juuksesalku näppude vahel hoides.

Claire võttis mõtlemiseks väikese pausi. „Tead, seda on raske seletada... Lihtsalt... Tegu on asjaga, mida, mis...” ”Tunnista, et sa ise ka ei tea põhjust.” „Tean. Aga sina ju ei rahulduks sellega, et üks juuksevärv on tüütu...” „Kah tõsi.”

Claire pani silmad kinni, kui taas väsimuselainet endast üle uhamas tundis. „Tead... Kunagi ma liimin endale pähe paruka ja siis ei kuku midagi välja.” Mike tema kõrval turtsatas ning sasis neiu juukseid. „Ohsind küll... Päikeseratas...”

„On alles variatsioone...” „Heal lapsel mitu nime.”

Claire raputas mänglevalt pead ning heitis siis pilgu akna taga kõrguvale kuule. „Tead, ma tahan vist magama jääda...” pomises ta lõpuks enda alt tekki ära koorima hakates. Mike noogutas, kuigi seda pimeduses näha polnud, ning aitas tüdrukul nende alt tekki kätte saada. Jumal olgu tänatud kahekohalise voodi eest. Veel paar päeva põrandal ja eluaegne radikuliit, reuma ja veel tuhat muud häda olgu kibedusega tervitatud.

Teki endale lõpuks peale tõmmanud, lasi tüdruk oma peal mõnuga padjale vajuda. Silmad sulgenud, sai ta rohkemgi, kui teadlikuks Mike´i vahetust lähedusest, kui too seal teisel pool voodit sama teki all midagi susserdas. Kostus veel õrna naginat ning madrats vetrus, kui Mike külge pööras.

„Tead,” sosistas noormehe madal ja vaikne hääl kusagil Claire´i kõrva vahetus läheduses. Tüdruk ühmas unesegaselt. Mike turtsatas ning ütles siis kiirelt, justkui järgnevaid sõnu kartes: „Tead, ma leidsin, et mingi Päikesekiir ja mida iganes pole piisavalt hea, mitte sinu jaoks.” Mõlemad lausa kuulsid üksteist naeratamas, kui noormees jätkas: „Ja sa oled nagu... õde mulle. Mitte nagu Ashley. Temaga ma kujutan ette jubedaid riide, aga sa oled nagu... nagu... kõige lahedam õde, kes üldse eksisteerida saab. Nii et... minu jaoks oled sa nüüd Sõsar.”

Claire vaikis mõne hetke, informatsiooni seedides. Tema näole oli valgunud selline totter alaline naeratus, mille kohta ta polnud kindel, kas see üldse kaob.

„Ja sina minu Venna,” pomises ta vaikselt. Neiu tundis, kuidas kurgus nööris, kuid ta eiras seda, vaadates õnnelikult noormehe toa ust, mille siseküljele oli kleebitud kõikvõimalikke kleepse ja postereid.

„Ööd, Sõsar,” pomises Mike veel korra ettepoole küünitades ning tüdruku märjale pealaele öömusi surudes.

„Ööd, Venna.”

Rahune!
Ma magama kohe.

Mhjah.
Aga see venna ja õe värk mulle ka eriti ei meeldinud.
Ennem oli kuidagi... ma ei tea.
Nagu, et... ennem polnud kindel mis-kes-kellegile on ja... :)
Aga nohm, väga hea ikkagist.
Uuut !

Sille, sa ikka nõuad sinist silma MIDA KURADIT, ÕDE JA VEND???? Einohh...

Nonii.
See osa peaks teile iseäranis meeldima.
Aga tänu Ingridile ma ei julge enam õõe-venna teemat kasutada.

71. Osa

„´Manda, ´Manda, ´Manda!”

Claire tundis enda näol kahte väikest käekest ning avas aeglaselt silmad, vaadates Ashley rõõmu täis näkku. Tundes naerust enda suulegi venivat, ajas Claire end istukile ning tõmbas väikese tüdrukutirtsu endale sülle, hakates temaga mängima.

„Nagu perekond juba...” itsitas Mike kuskilt tagaplaanilt. Neiu vaatas Ashleylt üles ning jälgis, kuidas Mike üle toa sammub ning käigu pealt sõrmedega juukseid kammib. Noormees naeratas kutsuvalt ning sirutas oma terve käe väikeõe jaoks välja. Enne, kui Claire arugi sai, istus ta, käed rüppes ja üksinda, voodiserval, kuna Ashley oli ka oma käed välja sirutanud ning venna abistamiseks tal kaela ümbert kinni haaranud..

„Parem vaheta riided ära,” soovitas poiss Ashleyt ühele puusale vinnates ning silmanurgast ööriietes olevat tüdrukut vaadates. „Muidugi juhul, kui tahad poodi kaasa tulla.” „Arvad, et ma jätaks selle vahele?” „Aga no sa oled ju imelik...” Kõiketeadev ja hambaid paljastav naeratus.

Claire ajas end püsti ja keksis oma koti juurde, hakates sealt kõikvõimalikke riideesemeid välja pilduma, Mike ja Ashley teda üksisilmi vaatamas. „Kuule... kuidas on võimalik, et mina suudan oma kotti mahutada vaid hädavajalikud asjad ja sina jõuad veel kaasa vedada...” Mike vakatas, vaadates järgmist kotist välja tulnud asja. „KUMMIKUID?!” Claire itsitas ning pöördus koti poole tagasi, tuues sealt lõpuks välja vanad kulunud teksased, sukkpüksid ja erkkollase pluuse.

Kui neiu riideid vahetama hakkas ning Mike endiselt pöördumise märke ei näidanud, tutistas Ashley venda habemest ning käskiv lalin vallandus peaaegu momentselt: „Paha Mikk, paha Mikk,” seletas Ashley kulmukortsutuse saatel oma suuremat vanda vaadates.

„Kuradi intelligentne õeraas mul siin...” pomises Mike peale südamest naermist end ümber pöörates ning seejärel hoopistükkis kööki sammudes, endal laps kaela küljes rippumas.

Viie minuti pärast saabus Claire igati värskena kööki ning kugistas kiiruga alla paar Emily tehtud võileiba. Tänutundega õunamahla peale joonud, jäi tüdruk hajameelse pilguga aknast välja jõllitama. Väljas sadas paksult lund ning neiu meenutas kerge melanhooliahooga maja taha pooleli jäänud lumelinnakut.

„Hopp-hopp!” hüüdis Derek kööki piiludes ning seejärel esikusse naastes. Noored kuulsid kõlisemist, kui mees nagist võtmed haaras ning taskusse libistas.

Mõne aja pärast leidsid nad end kolmekesi Goldwinide autost, Claire üksinda tagaistmel kükitamas. Neiu saatis Mike´ile õela ja võltsvihkamist täis pilgu iga kord, kui poiss vea tegi ja taha vaatas ning ka siis, kui Mike eriti suure vea tegi ja irvega taha vaatas.

„Ja et siis habe korralikult nullis oleks, kui ma õhtul koosolekult tulen,” hoiatas Derek võtit süütelukust võttes ning oma poega rangelt silmitsedes. „Ei mingeid trikke.” Mike noogutas elavalt.

Kolmik astus autost välja ning Claire kiirustas Mike´i kõrvale, kui nad end kitsast uksest sisse pressisid ning müügisaalis ringi vaatasid. Poes, nagu ka igal pool tänavatel, oli harjumatult vaikne ning kui väljas võis veel mõnd inimest liikumas näha, siis siin istus leti taga vaid üks väsinud ilmega kiilnev keskealine mees, kes mõtlikult oma habet sõrmitses.

Mike´i isa suundus koheselt vitriinide juurde ning hakkas otsima digikaamerat, mida nad osta kavatsesid. Noored suundusid aga MP3ede rea juurde ning jäid huviga väljapanekut uurima. Silmanurgast võis näha, kuidas letitagune mees end kangelt püsti ajab ning üle oma paksu kõhu vooklevat lipsu sätib.

„Me võtaksime selle siit...” kuulsid nad lõpuks Mike´i isa madalat häält ruumis vastu kaikumas, kui ta lõpuks oma soovitu leidis ning müüjale tähelepanu pööras. Mees noogutas ning kiirustas kunde poole, end mõningaste raskustega laua tagant välja pressides. Mike ja Claire astusid lähemale ning heitsid toimuvale nüüd juba terasema pilgu. Neiu lausa tundis, kuidas noormehe käed sügelesid. Ja üks käsi mitte vaid selle pärast, et seda juba paar päeva pestud poldud...

Paks mees võttis digikaamera ettevaatlikult vitriinilt ning kadus siis mõneks minutiks kuhugi taharuumi vajalikke pabereid ja karpi tooma. Tagasi tulles mehe nägu õhetas ning kui ta arvet kokku lõi, hakkas Claire tema tervises tõsiselt kahtlema. Nii füüsilises kui ka vaimses.

Kuid hetkel, mil Mike karbi ettevaatlikult oma tervesse kätte võttis, neiu mõtted haihtusid. Ilme Mike´i näol oli unustamatu. Õnnelik. Ja samamoodi ka Claire´il. Ta oli seitsmendas taevas, kuna noormees seda oli.

„Noh, kas saate siit ise koju? Tsillate veel linna peal?” otsustas Derek veidike noortepärasem olla, kui ta Claire´i väljasirutatud pihku ühed patareid poetas. Ühekordsed, kuna Goldwinidel olid akud ja akulaadija kodus juba olemas.

Claire ja Mike vahetasid veidrad pilgud ning noogutasid mõne hetke pärast. „Meil on natukene üleliigset raha...” kostis noormees lõpuks alla andes ning ka digika karpi Claire´ile ulatades.

Mees noogutas mõistvalt ning lehvitas siis noortele hajameelselt veel hetk enne oma auto esiistmele potsatamist ning paigalt kihutamist. Noored jälgisid veel mõned hetked autot, kuni selle tume taguots lõplikult linnaliiklusesse kadus ning seejärel pöördus Claire Mike´i poole: „Mõtteid?”

Noormees kehitas õlgu ning võttis mõõdukate sammudega suuna kesklinna poole. Claire järgnes talle vaikselt, silmad kinnitunud kaamerale, mida ta nii väga igatsenud oli... Kuid see on ju Mike´i... Egas midagi, tuleb oodata.

„Lähme istume ehk Mama´s Diner´isse maha?” küsis Mike lõpuks eemal üht hubast kohvikut märgates ning silmanurgast Claire´i piiludes, tema nõustumist või mõnda teist emotsiooni oodates. Neiu aga noogutas ning mõne hetke pärast astusidki noored sisse kohvikusse, kus soojus neist nagu tornaadona üle käis.

Claire võttis endal mantli seljast enne, kui ta leti juurde kõmpis. Endale kartulisalati ja kohvi tellinud, suundus tüdruk ühte eraldiseisvasse nurgalauda, kus ta digika ja patareid ettevaatlikult lauale asetas ning veel eemal teenindajatega rääkivat Mike´i silmitses.

Noormees seisis seal nii sirge seljaga, lõug püsti, teades täpselt, mida ta tahab. Mike oli mütsi peast tõmmanud – tema tumedad juuksed turritasid igas suunas ning isegi kohviku teise otsani võis Claire oma prillideta näha tema laia ja meelitavat naeratust, kui ta seal nüüdseks juba kindlasti müüjannaga mesijuttu ajas. Claire´i tuju langes nulli.

Talle ei meeldinud, et Mike seal selle naisega nii rääkis, talle nii naeratas... Tema soov Mike´iga lihtsalt sõbruneda ja tema eluteed muuta oli jõudnud hoopis uue tasemeni... Ja tal oli nii paganama raske vaadata noormeest seal eemal kellegi võõraga flirtimas.

Ta oli tema Mike. Alati Claire´ile olemas... Alati temaga klatšimas...

Tüdruk ohkas.

Temast oli saanud võimu- ja kontrollifriigist parim sõber. Kui äge.

Ja see tegi nii haiget...

Mike... seal... selle teenindajaga... MESIJUTTU AJAMAS! Raudselt...

Sõprus on imelik asi. Claire otsustas, et hoolimine on natukene üle piiri läinud.

Kuid ta ei saanud sinna midagi parata.

Ta oli isekas. Tohutult isekas.

Tüdruku päästis mõrudest mõtisklustest Mike, kes tema vastu istuma potsatas ning oma kipsis käe õndsa naeratusega ettevaatlikult lauale toetas. Noormees pani oma jope hooletult vabale toolile enda kõrval ning tõmbas siis vesistava ilmega digika endale lähemale, hakates asja ettevaatlikult ja rohmakalt ühe käega avama.

Neiu toetas oma pea kergelt küünarnukist kõverdatud käele ning lükkas silma tikkunud juuksesalgu sealt ära, kui ta vaikides noormehe ponnistusi vaatas. Praegu oleks võinud vana fotoaparaat kaasas olla. Oleks saanud teha pilti karbi kohale kummardunud Mike´st, kelle nägu oli keskendumisest pingul, silmad pilukil ja keele ots kokku pigistatud huulte vahelt välja tolknemas.

Selline totu...

Totu, keda Claire mitte kellegi ega millegi vastu ei vahetaks.

„Palun pane patakad sisse,” palus Mike kaamerat lõpuks neiu poole lükates ning siis tahapoole nõjatudes, et see sama müüjatar sealt leti tagant nende ette aurava kohvi ja apelsinimahla asetada saaks. Jälle see friiking vastik nõme jube jõle armas südantlõhestav ja absoluutselt hurmav naeratus. Masendav.

Claire üritas seda ignoreerida ning tegi patakate digikasse toppimisest erilise vaatemängu. Tore. Nüüd arvab Mike veel, et Claire on paari tunniga alaarenenud. „Super”.

Lõpuks kaamerat sunnitud naeratuse saatel ootavale Mike´ile ulatades, võttis Claire oma tassi ning rüüpas sealt ettevaatlikult väikese sõõmu.

„Naerata,” pomises Mike objektiivi neiu poole pöörates ning nägusid tehes. Claire turtsatas ning võttis sisse asendi kaamera edukaks sisse õnnistamiseks.