Mike Goldwin. ( 120. osa)

Ma juba ütlesin sulle, mis ma Clay'ga teha tahaks..




Uut..

Niisiis. Uus osa. Juba. Jah, ma tean. Midagi on lahti.
Jutt jookseb...
Muud eriti teha ei jõuagi... kirjutaks.

97. Osa

„Palun vabandust.“ Claire noogutas ning tõusis püsti. „Nüüd ma siis tean... Aitäh, et rääkisid.“ Tüdruk vaatas veel korra George´i poole ning sammus ukseni. „Kas kõik on nüüd endine?“ Claire vaatas tagasi ning noogutas, lai naeratus suul. George hingas kergendunult. „Mine siis, muidu surevad su sõbrad igavusse.“

Claire muigas omaette ning läks enda tuppa, kus kolm sõpra ta voodi peal istusid ja aliase jaoks asju valmis seadsid. Neiu potsatas nende vastu istuma ning vaatas kella. Juba pool üksteist... „Ma olen Tomiga!“ teatas ta kavala naeratuse saatel pakki võttes ning musta nuppu mängulauale asetades.

„Mina siis Freddiega!“ teatas Grace entusiastlikult valge nupu poole küünitades. Tüdruk segas kaarte, kuid vajus siis mõttesse. „Clay vist homme SPAsse ei tule... Mis me tema kohaga teeme? Jätame tühjaks?“

Freddie võttis karbist liivakella ning pani selle lauale, et liib ühte ossa jookseks. „Mm... Kuidas oleks... See sinu sõber NY´st? Mike?“ Noormees vaatas Claire´i poole ning kehitas kergelt õlgu. „Mulle tundus, et te olete suht head sõbrad ja kuna te ei näe nii tihti...“

Claire vahetas ühe mureliku pilguga Tomiga, kes kramplikult oma käsi vahtis. Endiselt armukade... Claire ohkas. Kui Mike kutsuda, see ainult õhutaks kogu värki, kuid samas... Ta ei saanud ju valida Mike´i ja Tomi vahel. Mike oli tema parim sõber ja... ta ei saanud teda hüljata lihtsalt sellepärast, et Tomile ei meeldi Mike´i ja tema lähedane sõprus.

Väga lähedane...

Kohati romantiliselt lähedane...

See selleks, Claire raputas endamisi pead.

„See oleks väga hea idee!“ Claire pani oma häälde nii palju entusiasmi, kui võimalik, ja ronis voodilt maha, arvuti taha. Selle käima lülitanud, andis ta endale mõttes lubaduse Tomile see kuidagi tasa teha, sest ta ju nii väga tahtis Mike´i näha...

Kuuldes voodivedrude naksumist adus neiu, et seltskond oli talle selja taha pugenud ning vaatas nüüd pingsalt tema tegemisi. Neiu tundis end väljanäitusel oleva loomana. MSNi sisse loginud, polnud tal vaja noormehe nimel klikatagi. Mike´i vestlusaken potsatas esimese asjana ette.

ekiM. says:
Heiii!!!
Amanda <3 Tom says:
Hei-hei.
Amanda <3 Tom says:
Tead, meil on siin selline situatsioon, et... Mäletad seda SPA asja meil? Clay nagu vajus ära ja üks bronnitud koht nv´ks vabanes... Kas oled huvitatud tulemast? (A)
Amanda <3 Tom says:
Bitte, bitte, bitte. (A)
ekiM. says:
Hah. Saab ikka, mis kellaks ma end siis kohale pean vedama?
Amanda <3 Tom says:
Kolmest peame sinna minema. Üks buss jõuab minu mäletamist mööda Grenkasse 13.50.
ekiM. says:
Okay. Olen kohal.
Amanda <3 Tom says:
Ja meie vastas.
ekiM. says:
Aga miks siis Clay ära vajus teil, kui küsida tohib?

„Emm...“ Claire vaatas kahtleva näoga selja taha, kuid Grace lõi hooletult käega ning naeris. „Ütle talle, et homme kuuleb. Ma tahan ta nägu näha!“ Freddie ning Tom hakkasid tahtmatult naerma ning lõid õhus käsi kokku. Claire turtsatas. Mehed...

Amanda <3 Tom says:
Haha. Homme kuuled. *evil laugh*
Amanda <3 Tom says:
Aga me nüüd kaome... Kamp meil ja siis hakkame aliast mängima. Wish me luck!
ekiM. says:
Phäh. Luck. Tsau.
Amanda <3 Tom says:
Tsau-tsau.

Claire lülitas arvuti välja ning vaatas särava näoga kaaslaste poole. „Huvitav nädalavahetus on tulekul...“ Tom naeratas mõrult. „Kindel see...“

Claire ohkas ning ronis voodi peatsisse pagenud Tomi juurde ning jäi tema ette neljakäpukil seisma. „C´mon...“ Neiu istus noormehele sülle ning võttis tema pea oma kahe käe vahele. Tom vaatas tülpinud näoga tüdrukut.

„Sa ju tead, et ma ei tee seda tahtlikult, aga ma lihtsalt olen... jamh...“ Noormees ohkas. Claire kuulis tagaplaanil ukse kinnipranntsatamist ning eeldas, et Freddie ja Grace andsid neile väheke privaatsust.

Claire kortsutas kulmu ning viis oma näo noormehe omale lähemale. „Sa ju tead, et ma armastan sind, sind... ja ainult sind,“ pomises tüdruk vaikselt, kui ta oma käed ümber noormehe õlgade mähkis. Tom noogutas, kuid ta oli endiselt hapu näoga. Claire ohkas ning toetas oma pea vaikselt noormehe õlale, hakates vaikselt Celine Dioni ümisema.

Vaikselt tõusid ka noormehe käed Claire´i seljale ning ta surus tüdruku tugevasti enda vastu, toetades oma lõua neiu pealaele. „Oeh... Ma armastan sind, aga Mike... ma tunnen, et ta on... et ta kõigutab minu positsiooni... Vaadata, kui hästi te läbi saate...“ Noormees ohkas. „Ma lihtsalt kardan sind kaotada, muud midagi...“ Claire tundis, kuidas ta pealaele vajuvad suured rasked pisarad ning ta surus end tugevamini noormehe vastu, tundes ka enda silmadest pisaraid immitsemas.

Tundes noormehe sooje, kindlaid käsi oma pead apitamas, ei saanud neiu teha muud, kui uimasemaks muutuda, kuni ta tundis, kuidas noormees end ta alt ära libistab ning talle tekki peale paneb. Ta tahtis öelda, et Tom teistel tuppa naasta paluks, kuid adudes, kuidas Tom end tema kõrvale teki alla sokutas ning temast kinni võtab, kadus Claire´i tahtejõud.

Nii oli mõnus.

Hea;)
noh jätka samas tempos ja ongi sada homseks koos:D

Tom nuttis?
Ma vist armusin temasse ära või miskit..
Ma loodan, et sellest probleemi ei tule, et Mike tuleb.
Ja siis.. Kui kirjutamistuhin peal on, siis kirjuta. Mul näiteks pole midagi selle vastu.

Aww...
Ei, aga mulle ei meeldi, et Mike tuleb.
Aga noh.... jah. Aga mulle meeldiks rohkem, kui Claire'i seal poleks. ;D
Nii tore oleks üks kaklusstseen spaaaaaaaaaaas....
Oeh.
UUUUUT !

Haha.
Aitäh teile !

98. Osa

Claire heitis kahtleva pilgu Tomile, kes mitte kuigi õnnestunult naeratas, ning tormas Mike´ile vastu. Noormees oli parajasti valjult vandumisega ametis, kui neiu talle kaela kargas ning Mike´i tasakaal kaduda tahtis. Poiss põimis käed kiiresti ümber neiu ning kallistas teda kõvasti.

„Oeh... Ma ei saa aru, kuidas on loetud päevadega võimalik inimest niimoodi igatsema hakata, kuigi temaga pidevalt rääkida saab...“ pomises Mike naeruselt ning Claire´ile jäigi arusaamatuks, kas jutt käis noormehe enda või tema kohta. Arvatavasti mõlema. Tüdruk pani kallistusse kogu oma jõu.

„Niisiis...“ Mike tõmbus tüdruku suureks pettumuseks eemale ning naeratas säravalt. „Lähme nüüd, siit on kena jupp maad teie... SPAni...“ Noormees lubas endale kerge kõvera muige ning astus edasi, et ülejäänud seltskonda tervitada.

„Nooh..? Kas ma siis lõppude lõpuks kuulen teie suurt saladust ka?“ küsis noormees kelmikalt Grace´i vaadates. Tüdruk värvus näost punaseks ning vaatas kergelt muigvel näoga maha. „Noomh... Ma olen naine ja Clay on mees ja siis, kui mees ja naine natukene lähedasemaks muutuvad... juhtub midagi.“ Claire peitis oma näi kätesse. Ei puudunud palju sellest, kuidas Grace oleks Mike´ile seletama hakanud, mis on seks.

Poiss naeris vaikselt, kuid mõne hetke pärast lõid ta silmad särama. Mõistmine koitis. „Sa oled rase???“ päris noormees vaimustunult neiut vaadates. Grace noogutas. „Ohhoo...“ Mike triikis ühe käega oma nägu, üritades kuuldut seedida. „Palju õnne siis!“ Ja juba oligi Grace Mike´i kindlas haardes.

„Mitmes kuu?“ „Neljanda lõpp.“ “Vägev...“ Mike vaatas kergelt viltus peaga tüdruku jope alla peitunud kõhtu. „Aga... Clayton?“

Grace vajus näost ära ning raputas pead. „Tema ei suhtunud sellesse üldse hästi...“ Mike noogutas tõsisemalt ning ohkas, tahtmata teemal enam pikemalt peatuda. „Lähme siis?“ küsis ta taaskord ülejäänud seltskonna poole pöörates. Claire, kes oli end juba Tomi maharahustamiseks poisi käevangu ujunud, noogutas elavalt.

SPAni jõudes oli Mike´il lausa füüsiliselt valus vägisi suule kippuvat naeratust tagasi hoida ning kui ta juba sellel toimuda oli lasknud... kasvas naeratusest välja tema tuttav karune naer. Claire heitis talle kurja pilgu ning ajas lõua püsti. Grenka oli saanud tema koduks ja kui keegi seda mõnitab... „AI! Mille kuradi eest SEE veel oli?!“ küsis Mike kulmu kortsutades oma õlga masseerides.

„Selle eest, et sa meie SPAd narrisid,“ ütles Claire pirtsakalt. Mike muigas. „Aga no vaata vaid seda... See ei anna ju SPA mõõtu välja. Väike kahekorruseline keldriga maja, kuhu ülesse on ära paigutatud mõned toad ja kus all ja keldris on muud kahtlased tegevused...“ Mike raputas kerge muigega pead ning tõmbas tüdrukule ukse lahti, märkamata Tomi ärritunud olekut.

„Näeme mudaravis,“ itsitasid Claire ja Grace nagu ühest suust, kui nad leti äärde läksid ning sealt oma toa võtme said. Poistele veel ühe viimase vallatu pilgu heitnud, kadusid nad hüpeldes kollakaspunaste seinte vahele.

„Uhh... Me ühes toas?“ küsis Mike natukene hajameelselt, olles Claire´i juuksepahmaka silmist kaodanud. Freddie noogutas innukalt ning astus pikkade sammudega samuti leti äärde. Mahajäänud poisid vahetasid ühe kahevahel oleva pilgu ning järgnesid sõbrale.

„Niisiis, mida sa muidu täna teinud oleks?“ küsis Tom pooleldi vägisi jutu jätkuks, kui nad end toas sisse seadnud olid ning hajameelse pilguga aja möödaminemist jälgisid. „Plaati salvestanud...“ vastas Mike hooletult, kui ta end voodile pikali sirutas ning laes vilkuvaid tulukesi jälgis.

„Mm...“ Mike oleks tantnud, et ta oleks osanud midagi vastu küsida, kuid Amanda rääkis talle ju niikuinii kõigest toimuvast, nii et küsimusi ei tulnud ka parima tahtmise juures. Kuid... teised ei pidanud ju teadma, kui palju ta teab... „Te korraldate tihti selliseid koosolemisi ja –minekuid?“ küsis Mike nüüd pilku välivoodi hõivanud Freddiele viies.

„Viimasel ajal rohkem. Me oleme lähedasemaks muutunud...“ Mike noogutas vaikselt.

„Aga mis värk siis selle Clayga oli, kui küsida tohib? Ma olen alati aru saanud, et neil on tugev suhe...“ pomises noormees viimast lõpuks rohkem iseendale. Ta kuulis vannitoa ukse kärgatamist ning kerge uuriv pilk ruumis näitas, et Tom oli lahkunud. Kergelt õlgu kehitades pööras noormees oma pilgu taas Freddiele.

„Ma ei tea... Eks selline asi ajaks kõik endast välja... Clay on kõigest 16 ju...“ Noormees kehitas õlgu ning jäi mõneks sekundiks vait, avades taas suu totaalselt uue teema kohalt. „Ja kuule.. Mike...“

Mike tõstis parketilt küsiva pilgu ning vaatas ettevaatliku ilmega Freddie poole. „Tead... Tom... Ma soovitan sul Amandaga distantsi hoida... Sest Tom on äärmiselt armukade ja... eile oli neil isegi väikest sorti tüli...“ Freddie paistis endiselt kahevahel olevat. Teadmata, kas oleks tohtinud oma nina sellesse pista või ei.

„Ahsoo...“ Muidugi oli Mike sellest teadlik, et Tom armukade oli, kuid et asi nii hull oli... Ta ei tahtnud ju Amanda ja Tomi vahele kiilu lüüa... ega ju? Noormees ohkas ning triikis kätega nägu. Mida kuradit ta siis tegema peaks? Tema ja Amanda suhe oli nagu ta oli... Ta ei saaks tüdrukuta. Neiu oli talle nagu õhk... Kuid ta ei tahtnud ka tüdruku ja Tomi vahele kiilu lüüa... Kuid ta ei kavatsenud enda kätiumist muuta.

Lahendus oli hämmastavalt lihtne. Lasta Tomil asjaga lihtsalt toime tulla. Kuid see oleks liialt egoistlik...

„Mida ma sinu arust tegema peaksin?“ küsis ta lõpuks piinatud häälega. Freddie kehitas õlgu. „Parim oleks Amandast eemalehoidmine, kuid seda oleks liialt palju küsida...“ Mike noogutas, jättes selgeks tegemata, kui väga ta poisiga nõustub...

„Aga mulle tundub kohati, et Tom on Amanda suhtes kohati liiga omandihimuline... See viis, kuidas ta Amandat vahest vaatab või kui kaitsev ta on...“ Freddie kortsutas kulmu. „Ükskord ma kallistasin Amandat ja Tom oli kohe platsis ning Amanda tema käevangus...“ Noormees pidas pausi ning vaatas pinevil pilguga Mike´i. „Kui aus olla, siis sina ja Amanda oleksite minu silmis poole parem paar.“

Mike kohkus ning heitis kiiresti pilgu vannitoa ukse poole. Sealt kostus närka veepladinat. Tema ja Amanda? Ei no... Kuid... tema ja Amanda... Ei. Nad on ju ainult sõbrad... Just, sõbrad... Parimad sõbrad. Kõik.

Mike ohkas.

Elu on nii... faking... keeruline...

Lugesid***
Ja hakkas jah sealt meeldima. (A)
Nii palju, kui mina mäletan...
Lemmikraamat ju ikkagi. (A) (Jah, ületab kohati isegi twi )
Ja igati kobe nimi ju.

Audioraamat äkki?
Ja mis raamat see Bitten on? Ple kuulnudki.

Igatahes.. Clay on värdjas, Freddie on äge, Claire on otsusevõimetu, Mike on äge ja Tom on niisama nunnu.

Ülejäänutest on pohhui.
Aa.. Grace ka.. Tema on.. niisama tüüp. Ta laps on äge (H)

UUT!

Mmm... noh.
Nüüd Mike vähemalt piinleb. ;D
UUUUUT !


P.S . Muidu oleks hästi lahe, kui need kaks lolli kaklema läheks ( Mike ja Tom ) . xD

Love changes, changes everything...
Ja jah... lõpuks tulid. Sul see blondiinide sündroom, et reedel räägitakse nali, esmaspäeval naerad.
Armastust, viha, armukadedust ja ... kõike.
Ega õiget juttu pole, kui pole õiget tegevust...
Midaiganes.

99. Osa

Grace naeris. „Me lähme teeme talle Freddiega ühe korraliku... Ma veel ei tea mille,“ lubas neiu kätt südamele pannes ning oma hommikumantlit rohkem koomale tõmmates. Ta saatis Claire´ile veel ühe lõbustatust täis pilgu ning kadus siis. „Tommmyyyyyy!!!!“

Claire muigas ning läks vastupidises suunas, Mike oli lubanud teda külaliste toas oodata. SPAs polnud sel nädalavahetusel kedagi peale nende ning seega oli noorte käsutuses terve maja. Noormes juba ootaski teda, oma unikaalsel moel laisalt diivanil vedeledes mingit naisteajakirja luges.

„Värskemate uuringute kohaselt vähendab kohvi joomine rindade suurust ja/või nende kasvu...“ pomises Mike piisavalt kõvasti, et Claire teda kuuleks, tõstes valehäbita pilgu ajakirjalt neiu rindadele. „Sulle pole see veel õnneks mõjunud... Või on mõjunud, aga hästi, kuna liiga suured oleks ju ka katastroof. Pammyle oleks keegi pidanud seda väiksena rääkima, kuigi tema puhul on vist tegu silikooniga... See selleks. Kobi nüüd siia...“ ütles Mike ajakirja lauale visates ning oma käsi ette sirutades, et Claire talle kaissu pugeda saaks.

Tüdruk naeratas laialt ning viskas ettevaatlikult poisi kõrvale pikali. Ta oli sellist olekut igatsenud. „Nii et sinu arvates on minu rinnad korras?“ Mike turtsatas. „Siiamaani.“

Claire sulges naeratades silmad ning hingas sügavalt sisse. Siin... oli... nii... mõnus... „Mul on uni...“ tunnistas Claire vaikselt. Poiss vaatas üllatunult alla, neiu poole ning küsis üllatunult: „Juba?“ „Mhm...“ „Maga siis,“ oli kõik, mida Mike soovitas, hakates vaikselt neiu märga pead paitama.

„Sa lõhnad maasikate järgi...“ märkis Mike vaikselt, kuid Claire ei kuulnud enam. Noormees ohkas ning toetas oma pea neiu omale, lastes samuti oma teadvusel kaduda.

***

„Mida kuradit?!“ Claire´i ja Mike´i silmad plõksatasid lahti, kui Tom ruumi tormas ning neid vihase pilguga vaatas. Ukse peale olid jooksnud ka Freddie ja Grace, kes toimunut hirmunult jälgisid. Grace vaatas ehmunult ja vabandavalt Claire´i poole, kui too end Mike´i sülelusest vabastas ning kartlikult Tomi silmitses.

Okei. See nägi välja nagu petmine. Mis ta võib-olla füüsiliselt oligi... Kuid mitte hingeliselt. See oli ju alati nii olnud, aga... Ohei. Mike ja Tom koos... Miks ta sellel juhtuda lasi? Tom oli raevus... Mike segaduses...

„Ee...“ Mida Claire ütlema oleks pidanud? Et see ei ole nii nagu paistab?

„Mind veetakse maniküüri ja sina aeled siin temaga?“ sülgas Tom maruvihaselt, mitut pikka sammu edasi astudes. Claire tajus, kuidas Mike tema taga samuti tõusnud oli ning raskelt hingas.

„Tõsiselt.. Tom... See ei tähendanud midagi. Me seadsime end lihtsalt mugavalt sisse...“ alustas Claire jõuetult.

„Mina usaldan sind... Ja siis sa kutsud siia selle linalaka ja... Kuradi lits oled!“ Tom oli näost punaseks läinud, kuid ta polnud enam ainus. Claire astus kohkunult sammu tagasi, pisarad silmis pärlendamas.

„Kelleks sa teda kutsusid?!“ oli nüüd ka Mike endast väljas, kui ta Claire´il käest haaras ning tüdruku kaitsvalt oma selja taha tõmbas. „Lits?! On sul õrna aimugi, kellest sa räägid? Kes sa ise siis olema peaksid?“ Noormees hingas paar korda sügavalt sisse. Ta teadis, et oleks pidanud rahulikuks jääma, kuid Claire ja lits... See hoorapoeg vääris midagi hullemat, kui surm.

Ja järgmisel hetkel tormasid mõlemad poisid maruvihaste nägudega üksteise poole. Kõlas paar tuhmi mütakat ning ägamist, kuid Claire ei saanud aru, kuulus see Mike´ile või Tomile. Tüdruk vaatas kohkunult ja hirmu täis silmadega, kuidas Freddie poistele vahele läheb ning Grace talle vaikselt külje alla ujub.

„Palun nii väga vabandust...“ pomises tüdruk kaklevat kolmikut vaadates ning nuttes. „Ma ei tahtnud... Ta lihtsalt... Hakkas sinust puudu tundma ja...“ Kuigi Claire õieti ei kuulanudki, läks tal nende sõnade peale südame alt külmaks.

Lõpuks ometi suutis Freddie end kahe mäsleva poisi vahele suruda ning nad korraks üksteisest eemale saada, kuid kulus vaid hetk enne, kui poisid taas karvupidi koos olid. „Natukene abi?!“ Freddie hingeldas.

„Claire... tule...“ Grace tõmbas neiut käest ning vedas ta kakleva kolmiku juurde. Koos suutsid nad Mike´i kuidagi eemale tirida ning Tomi ohjeldamisega sai Freddie enam-vähem hakkama. Claire, kelle jaoks Mike´i ohjeldamine juba raskeks muutuma hakkas, isegi Grace´i abiga, pomises vaikselt: „Mike, palun. Minu pärast...“ Ja noormees jäi lõdvalt ning ilmetult seisma.

„Kuradi...“ Tomil polnud enam sõnu, kui ta maha vaatas ning end koguda üritas. Poiss rapsis end Freddie kindlast haardest lahti ning tõstis pilgu. „Ma tõesti arvasin, et...“ Noormehe silmad olid taas veekalkvel.. „Et...“ Tema hääl murdus. „Ma poleks seda sinust arvanud.“

Ja ta läks.

Claire´i huulilt vabanes kerge lalin ning neiu taganes diivanile, kuhu ta, pea kätesse peidetult, istuma jäi. Grace viipas Freddiele ja Mike´ile, et need kaoksid ning istus sõbranna kõrvale, pannes käed lohutavalt ümber Claire´i.

„Ma olen nii loll...“ Claire peitis oma näo Grace´i lokkidesse ning puhkes valju häälega nutma. „Mida ma siia otsisin? Ma teadsin, et me poleks tohtinud Mike´iga Tomi juuresolekul end vabalt tunda... Aga tegelikult see ongi ju petmine... Tomil on õigus. Ma olen lits...“

„Tsssh... Ei ole...“ Grace ohkas ning vaatas põrandaparketti. Kui põnev... „Tomil on lihtsalt raske leppida sellega, kui hästi sa Mike´iga läbi saad... Ja sinna ei saa midagi parata...“ Tüdruk ohkas. „Mida sa edasi kavatsed teha? Tomiga ära leppida?“

Claire kehitas õlgu. „Ma ei tea. Tõesti ei tea...“

„Mida sa Mike´iga peale hakkad?“

„Ma ei taha ka teda kaotada... Ja tema pole süüdi...“ Claire tõmbas veel korra ninaga ning ajas siis end oma toele istuma. „Palun mine vaata, kas õhk on puhas.. Ma vajan Mike´i...“ Grace noogutas ning tõusis vaikselt püsti.

Claire nõjatus vastu diivani seljatuge ning ohkas raskelt. Oli see vast nädalavahetuse... keskpunkt. See seltskond ikka oskas sekeldustesse sattuda... Ja mida ta esmaspäeval tegema pidi? Uus raske ohe paotus neiu huulilt, kui uks avanes ning ettevaatliku ilmega Mike sisse tuli.

Noormees nägi niru välja. Ta hoidis ühe käega oimukohal jääkotti ning põsk oli lilla. Rääkimata siis kõigest sellest, mis särgi all toimuda võis. Mike´i särgi all... Claire raputas vihaselt pead. Need polnud hetkel kohe kindlasti kõige õigemad mõtted.

Noormees astus vaguralt paar sammu edasi ning avas suu. Vaid selleks, et see uuesti sulgeda. „Vabandust...“ suutis ta sellegipoolest lõpuks piinatud häälega endast välja pigistada. Claire noogutas ning patsutas kohta enda kõrval diivanil. Ta ei tahtnud, et Mike end halvasti tunneks. Noormees oli teda kaitsenud, kui Tom teda... litsiks sõimanud oli.

„On sul väga valus?“ uuris Claire ettevaatlikult, kui noormees tema kõrvale istunud oli. Mike kehitas vaid õlgu ning ohkas, katsudes hellalt oma põske. „Natukene rivist väljas...“ Ta muigas kergelt. „Ei midagi sellist, mida aeg ei paranda...“ Noormees krimpsutas nägu. „Sorry...“

Claire ohkas ning eemaldas vaikselt Mike´i jääkotti hoidva käe noormehe laubalt. Tüdruku huulilt pääses vali ahhetus, kui ta juba moodustunud sinakat muhku nägi. „Pulmadeks saab terveks,“ lubas Mike laialt naeratades ning jääkotti tagasi pannes. „Kuid see ei tähenda, et ma praegu seda külma ei vaja...“ Kõver naeratus.

„Oeh...“ Claire jäi vait ning vaatas paar minutit, kuidas sekundid kellal edasi veerevad, oskamata enam midagi öelda.

„Vabandust... selle kõige pärast...“ pomises Claire vaikselt. „Pole midagi...“ Mike kõhkles hetke, kuid tõstis siis käe, mis siiski õhku tardus... „Tohib?“ küsis ta ebalevalt. Claire noogutas ning ronis ise taas Mike´i kaissu. See oli ainus lohutav asi, mis veel alles. Mis siis, et see oli põhjuseks teise lohutava asja minekule...

Mike võttis tüdrukul tugevasti ümbert kinni ning surus ta pealaele ühe suudluse.

Vähemalt olid nemad üksteisel olemas.


***

Fait, fait, fait!

Mu süda jäi seisma kui Tom teda litsiks sõimas. Ja kui ta nüüd selle kuradi hoorapoja tagasi võtab siis ootab sind surm. Ja no.. MIna oleks küll ise kallale läinud Claire'i asemel.

Aga no.. Team Mike kohe surmkindlalt. Tom kerigu perse.

Ja muide, ma nägin ükskord unes umbes sama asja. Ehk siis mina olin Claire, Tom oli mu eks (sa tead kellest jutt9 Ja Mike oli.. ( sa tead kellest jutt..) Prsh..

UUT!!

Prsh..

Ma Supermodelle vaatama..

Jeeeeeeeeeeeee...!
Nii armas kaklus oli. Ausalt ka.
Ja nüüd on mul terveks päevaks hea tuju kindlustatud, kuigi mul on kahju, et Tom ära läks.
Ta oli tore... muidu. Noh, siis, kui ta parajasti armukade polnud.
Aaaaaaga jah.
See pealae-suudluse asi oli ka armas, muide. :)
UUT!

Ma ei jõudnud eelmise kommentaariga pooltki ära kirjutada, mis ma tahtsin. Ja kuna ma vihkan editimist siis ma kirjutan uue.


Sind tundes mõtled sa nagunii välja mingi traagilise põhjuse, miks Tom nii armukade on ja siis Claire võtab ta tagasi.

Sellisel juhul ma vannun sulle, et ma ei loe seda juttu enam.

Mingu see Tom kasvõi põlvili Claire'i ette. Ongi tol parem Tomile jalaga anda. Ta on värdjas. Minu poolest kerigu ta kohe heaga pe**e.

Ja siis veel see, et Team Mike. Kuigi ma seda juba mainisin. Mul oli õigus kui ma ütlesin, et Mike on ÕIGE. Tom pole enam nunnu ka.

Ja see kaklus oli tõesti armas. Üldse, Mike on armas.

Tom on liiiiiga armukade. Värdjas siuke..

Clay peksaks ka mättasse.. ma väga loodan, et ta mõistab oma (tohutut) viga ja läheb Grace'i juurde tagasi. Ja kui sa Grace lapsega midagi juhtuda lased siis on su enneaegne surm garanteeritud.

Tegelt.. Kui sa Tomi Claire'iga uuesti kokku paned, siis ma vist tapan ka su ära..
Aga nomh.. siis ma oleks arvatavasti lihtsalt nii pettunud..

Niiet.
Claire + Mike =
Claire + Tom =
Claire pesapallikurikaga + Tom =
Ja siis Grace + Clay = ( <No oletame, et see on beebi..)

Uut tahan ka.

Nunnut paluks.

Tänan tähelepanu eest!

Okei, Team Mike. Ma suutsin otsustada. Sa tegid selle lihtsaks suhteliselt. Mike ja Claire on parimad siiski. Tom on..

Nüüd saab kõik korda, eks?
Uut tahaks varsti.

Haha.
Elumõnusad kommentaarid ! ^^
Aga et siis... jamh.
JUUBEL!
Ja milline veel. ;D

... jne.
Totaalselt armastan teid kõiki!
Oleks vahele teinud ka paar osa koolist, aga ma ei tahtnud et 100s osas mase tuleks. ;D Loodan, et andestate. Küll seda tuleb hiljem.

100. OSA

„Pitsuuu!“ Claire langes naervale Mike´ile kaela ning surus oma näo tugevasti noormehe jope sisse. Poiss naeris oma madalat karust naeru ning kallistas tüdrukut. „Tsau... ja mis kuradi Pitsu???“ Mike tõmbus neiust eemale ning vaatas teda kahtlevalt.

„Lampi,“ õhkas Claire õnnelikult, kui ta noormehe käevangu võttis ning poisi eemalt paistva auto poole kõmpima hakkas. „See nädal oli nagu igavik... Nii igav ja... jama ja...“ Tüdruk ei lõpetanud lauset, kui talle meenus Tom, tema tõrjuv suhtumine ja kõik... see. Kuldsest viisikust oli alles jäänud vaid kolm räbaldunud liiget; Amanda, Grace ja Freddie. Ja see polnud kaugeltki see, mis kunagi oli...

„Ohjah...“ Mike ohkas ning tegi tüdrukule autoukse lahti. Ashley, kes auto tagaservas vaikselt kössitanud oli, lasi kuuldavale valju rõõmuhõiske ning koperdas naervale tüdrukule sülle. Claire tervitas napilt ka Mike´i vanemaid ning tõmbus koomale, et noormees ise ka autosse mahuks.

„Meil on vaja veel poest läbi minna, ega sul selle vastu midagi pole, Amanda?“ uuris noormehe ema mureliku kulmukortsutusega. „Meil läks natukene kiireks ning me ei jõudnudki enne sulle vastutulemist viimaseid asju osta.“

Claire naeratas, kui Ashley ta nägu patsutas ning oma napi sõnavaraga selgitada üritas, kuidas ta neiust puudust tundnud oli. „Pole midagi. Ma loodan, et ma saan õhtul millegagi aidata ka...“

„See oleks igati meeldiv,“ kinnitas Emily end otseks keerates ning teed jälgima hakates. „Kallike, sa sõidad liiga kiiresti...“ pomises ta oma mehele vaikselt ning Claire lülitas end nende vestlusest välja. Derek ütleks vastu vaid seda, et muidu nad ei jõuagi kuhugi, Emily jälle, et see on liikluseeskirjadevastane, saades vastuseks, et keegi ei suuda niisuguse liiklusega linnas seda kontrollida, mille vastus kõlaks umbes nii, et inimesel peab olema kohusetunnet ja südametunnistust... lõpmatuseni.

Mike naeratas vabandavalt ning tõmbas endale turvavöö peale. „Kas tead, ma jätsin täna sinu pärast oma trenni ära,“ teatas ta süüdistaval toonil. Claire vaevus vaid keelt näitama. Mis tema sinna parata sai, et õhkkond Grenkas oli liiga rusuv, et hilisema bussini oodata? Pealegi olid Elena vanemad täna kodus, seega...

„Mits tsa Mikule tõid?“ küsis Ashley häbematult neiu tähelepanu endale tõmmates ning oma suurte pruunide silmadega süütult Claire´ile otsa vaadates. Neiu naeratas vabandavalt. „Mis sa ise kingid?“ lõi ta tagasi. „Mina itse ei kingi. Emme ja itsi ka. Me kingime...“ Kuid järgmise asjana köhatasid tüdruku vanemad eesitsmel kõvasti ning Ashley itsitas. „Tsaladuts.“ Claire noogutas mõistvalt.

„Nonii, olemegi kohal,“ teatas Derek mõne hetke pärast. „Teeme nii, et kohtume siin...“ Mees vaatas kulmu kortsutades kella. „Tunni aja pärast. Peaksime oma ostud tehtud saama küll..“ Claire viskas pilgu kellale ning noogutas ajades end Mike´i järel autost välja.

„Amanda, kullake...“ Claire vaatas küsivalt Mike´i ema poole. „Mida sa õhtul süüa soovid?“ Neiu kortsutas kulmu. „Salatit või midagi teie peres ei puututa?“ Tüdruku ema raputas vabandava naeratuse saatel pead. „Emh... no siis... Pitsa sobib kõikidele?“

„Pitstsaaa!“ lõi Ashley käsi kokku. Mike naeris. „Jääb siis pitsa.“

Claire pani Ashley maha ning võttis tal ühest käest kinni. Natukene küürutamist, kuid noh... elab üle. Mike, kes õe teist kätt hoidis, oli hullemas seisus, nii et Claire otsustas mitte kurta. “Kus meie siis oma aega surnuks lööme?“ uuris ta noormehelt.

Mike kehitas õlgu. „Me võime ka lihtsalt Ashley´ga mängunurka mängima minna..“ pakkus ta virilalt. „Mängunuuuurk!“ Ashley plaksutas jälle õhinal käsi. „Emm...“ Claire vaatas väikest tüdrukutirtsu nagu pidalitõbist. „Mis talle sisse on läinud? Liiga ebatavaliselt... rõõmus. Mitte, et see halb oleks.“ Viimase lause lisas ta kiirustades.

„Ta on sind nähes lihtsalt õnnelik. Nagu me kõik,“ kinnitas Mike kerge naeratuse saatel. Ka Claire´i suunurgad tõusid. Pooleldi noormehe sõnade, pooleldi sooja poodi jõudmise pärast. Paar nädalat veel ja kõik oli jälle ilus...

„Lähme istume Klauselisse maha,“ sõnas Mike lõpuks, näinud eemal üht kohviku moodi nurka. „Tundub, et seal on isegi pätadele mõeldud, seega...“ Noormees vinnas õe endale sülle ning kudrutas temaga vaikselt. Sel hetkel oli raske mõelda, et Ashley on võimeline noormeest hammustama või noormees teda mitu minutit kisavana pea alaspidi õhus rippumas hoidma.

„Fanta ja šokolaadikook?“ ennustas noormees Ashleyt lõpuks maha pannes ning küsivalt Claire´i poole vaadates. Tüdruk noogutas ning oli poolel teel Ashley lahtiriietamisel, kui talle kohale jõudis, et Mike maksab.

„Õuuu! Ei! Sinu sünnipäev on ju!“ Protesteeris Claire ägedalt, kui ta end püsti ajas ning rahakotti taskust välja koukides Mike´i kõrvale tormas. „Mina maksan. Punkt.“ „Mu sünnipäev on alles esmaspäeval. Seega, FU.“ Claire kissitas silmi, kuid oli juba hilja. Mike oli müüjale krõbiseva rahatähe juba ulatanud. Ja jälle selle võrgutava naeratuse saatel. Müüa oli üpris noor... Kõige rohkem 20. Mike oli praktiliselt 17... kena selle kõikides tähendustes... Ja see naine...

Pikad blondid juuksed... Kuigi Mike eelistas tumedat, ei suutnud ta kindlasti selliste juuste kohta “mitte minu maitse“ öelda. Sinised silmad... Natukene kohmakalt ripsmedušiga kaetud, kuid mis see loeb... Silmad olid küll natuke väiksed, kuid mitte liiga väiksed... Või siiski. Claire vaatas nüüd leti taga seisvat neidu kriitilise pilguga.

Ei. Mike ei leiaks tüdrukus kunagi midagi kütkestavat.

Blondid juuksed olid ju blondeerimise tulemus, silmad tegelikult üksteisest liiga kaugel, kulmud liiga peened, maniküür hooletu – otstest olid küüned liiga teravad, põsed olid liiga punased ja... Kuigi eestpoolt näha polnud, oli naise tagumikul raudselt paar lisakilokest. Umbes nagu ühes filmis, mida ta kunagi näinud oli. Eestpoolt totaalne sekspomm, aga kui tagant vaatad... Maani kannikad, kolmas silm...

Ja ta pilk oli täpselt selline, et ta norskab ja peeretab öösiti. Ei, sellisega poleks Mike´il midagi peale hakata. Claire hingas kergendunult.

„Ja mida teile?“ küsis naine meeldivalt naeratades.

„Ah? Ei midagi...“ Claire järgnes Mike´ile, jättes meelde, et ta hiljem poisi rahakotti natukene raha poetama peab.

Ashley mängis juba oma nurgas ning Claire potsatas noormehe vastu, käsi põsakil, istuma. Fanta oli juba lahti korgitud ning ootas koogi kõrval kihisevana tema ees laual. Mike oli juba oma rabarberikooki kaevunud ning tema koka oli pooleldi joodud. Mehed...

„Täna õhtul on telekas 10 põhjust sind vihata,“ poetas Claire vihjavalt, kui ta oma koogi kallale asus ning sealt suure ampsu võttis. Mike teisel pool lauda turtsatas. „Kas sa konstanteerid fakti, et me istume täna pool õhtut teleka ees ja vaatame mingisugust igavat chick flicki?“ uuris poiss hapult. Claire noogutas kavala muigega.

„Mis sai sellest, et mul sünnipäev on?“ küsis Mike äkitselt oma trumpi mängu pannes. Tema silmad särasid nagu kümneka saanud viie-aastasel poisiklutil. Claire naeratas mõrvarlikult. „Su sünnipäev on alles esmaspäeval,“ meenutas ta õelalt. „Psssh...“

Mike vajus teeseldult näost ära ning kaevus oma kooki.

„I won´t be your winter... and I won´t be anyone´s excuse to cry. We can be forgiven... Oh yeah... And I will be here...“ Claire naeratas laialt. Talle oli see laul juba aastaid meeldinud.

„Why do you choose the pain if you only knew how much I love you, love you...“ laulis Mike viisitult tüdrukule järgi. „Mis meenutab... Meil on see kuradi oma kuradi laul kurat tegemata kurat küll...“

Claire äsas noormehele laua all jalaga. „Õhtul... Ja vali oma sõnu. Ashley on läheduses.“ Mike itsitas pattu kahetsemata ning vaatas siis unelevalt aknast välja. Sadama oli hakanud.

„Veider...“ Claire luristas vaikselt oma fantat ning jälgis Ashley tegevust mängunurgas. „Mis ajast peavad 17aastaseks saavad poisid oma sünnipäevi kodus? Mis sest, et vanemad selleks ajaks jeehat tõmbavad...“

Noormees turtsatas põlglikult. „Esmaspäeval jään ma ööseks Connori juurde, paar tüüpi tulevad veel... siis algab õige tähistamine.“ Noormees kehitas õlgu. Tema kehahoiakust oli näha pinget, kuid Claire ei hakanud küsima. Ta ei teadnud, kas ta põhjust teada tahtiski.

„Nii et õhtul siis Stiles?“ „Mhm...“ „Oota sa... Mul juba läheb kõvaks...“ iroonitses poiss omaette. Tema õnn, et kuuldu Claire´ni ei jõudnud.

„Kokki! Kokki!“ Ashley oli vahepeal laua juurde tulnud ning vaatas nüüd nõudvalt laual lebavat puutumata õunakoogi tükki.

„Kobi siis pukki...“ pomises Mike laua alt tooli tõmmates ning õde sellele istuma aidates.

Oeeeh, Sille.
It was gooooood.
Really.
Ma ei tea... Nad saavad mõnusalt hästi läbi omavahel. :)
Ja Ashley on niiiiiiiarmas nagu. (:
Oeh.. Sorry, aga ma ei oska suurtmidagi rohkem kirjutada siia. (A)

Rohkem, kui neli tglt. XD
A ja vaata... kui me selle mingi 771,5 osa välja arvutasime, unustasime me fakti, et ta reisis detsembrist juulisse, mis tähendab, eeeetttt... Me jätsime pool aastat välja. XD Nii et veel kuskil pluss 80.

Haha, "kobi pukki"? Mike on lahe. xD
100 on lahe, edu järgmise sajaga.. või tuhandega.. ega me sind enne nagunii rahule ei jäta.

Haha.
Tänan. ;D

101. Osa

Kari poisse ja üks tüdruk. Vapustav. Ja Claire oli veel mõelnud, et Mike´il on naiste seas lööki. Järelikult mitte. Või oli asi hoopis niipidi, et ta valis oma sõpru? Ja kui mõni tüdruk piisavalt hea oli, siis ta saigi sõbraks? Aga neid nii öelda häid tüdrukuid pold? Issand, ta mõtleks nagu endast ja Maggiest litsidena.

Jube.

„Connor...“ Maggie osutas kergelt peaga nurgas koos kahe teise poisiga seisvale ja muusikakeskust näppivale poisile. „On totaalne debiilik. Rikkur, arvab sellepärast, et on kõigist peajagu üle ja mida veel. Neil on Mike´iga mingi vana... ma ei teagi, mis... Nii et nad saavad läbi, kuigi rohkem vist formaalsuse huvides...“

Claire piidles poissi. Tal olid lühikeseks pügatud tuhmblondid juuksed ning ta nägi välja suhtelist luider. Sellegipoolest andis tema kehahoiak alust arvamaks, et seal riiete all midagi on. See selleks. Edasi.

„Temast vasakul on Bert ja paremal Tyler. Kaks mõttetut tüüpi. Tallalakkujad, kuid Connor ei lähe nendeta kuhugi. Kõhe vaadata...“ Maggie kortsutas kulmu, kuid kehitas mõne hetke pärast õlgu.

Muusika oli keeratud nii valjuks, et Claire kahtles, kas ta kunagi enam üldse kuuleb. Peale selle muretses ta naabrite ilmumise võimalikkuse pärast. Sellele järgnes veel mure Mike´i vaesete vanemate ja, ego, nagu ta oli, tema enda ja Mike´i pärast. Poisid jäid ikka poisteks ning selline laaberdamine tõi kaasa kohutava seapesa. Puruks tallutud krõpsud, mahakallatud joogid, mustad jalanõud... Mõni, nagu näiteks Connor, lihtsalt ei vaevunud end jalavarjudest vabastama. Peale selle oli Claire kindel, et varsti lisandub mõni haisev okseplekk.

„Nii et sina oled siis see kuulus Amanda...“ nentis Maggie lõpuks entusiastlikult. Claire tõstis segaduses pilgu, kuid Maggie lihtsalt raputas naerdes pead. „Mike räägib sinust palju. Muud midagi. On tore lõpuks nägu ja inimene kokku viia.“

„Räägib? Palju? Minust? Mida?“ Claire´i tuju oli kohe mitme pügala võrra kõrgemal, kui enne. Maggie naeris veel rohkem. „Noh, eks ikka seda, kui tore ja vahva ja värki sa oled. Ja et sinuga on nii mõnus olla ja... Tegelikult ma ei saagi aru, kuidas ta saab nii palju rääkida ühest inimesest. Nagu... ta räägib sinu headest külgedest ja halbadest külgedest huv- Mis?“

Claire kortsutas kulmu. „Mis mu halvad küljed on?“

„Sa elad liiga kaugel.“ Maggie turtsatas ning võttis siis oma salatitaldriku. „Ma nägin vist Jake´i. Meil on väikestviisi... kurmaaž.“ Maggie itsitas. „Nägudeni.“ Ja läinud ta oligi. Claire ohkas ning võttis laualt oma joogitopsi. Pealiskaudsel ringivaatamisel polnud elutoas enam midagi teha ning ta tõusis püsti.

Mike oli ammu paari tundmatuga teleka taha kinnitunud – playstation. Paljalt see mõte pani juba neiut silmi pööritama. Poisid. ... ja Super Mario.

Claire ohkas ning läks läbi esiku, et Mike´i tuppa kiigata. Ta tõsiselt lootis, et ta asjad rahule jäetakse... Paar poissi olid kobaras arvutiekraani taga. Nagu sünnipäevadel midagi paremat poleks teha. Kuid, kui nüüd juba asjast rääkida... ta annaks käest oma... joogi, et arvutisse saada ja näiteks Grace´iga paar sõna rääkida.

Tüdrukust oli temale see nädal palju abi olnud. Tomi polnud online´is olnud – arvatavasti block ja delete. Mis siin siis ikka... Claire´il oli piisavalt uhkust, et taolisest asjast üle olla.

Neiu tagurdas taaskord üle esiku ning ägas, kui millegi otsa komistas. Keegi ikkagi oli otsustanud jalanõud jalast ära võtta. ... ja need esikusse jätta. Keset esikut*. Claire vaatas oma T-särki ja ohkas. Suur märg punane magusalt lõhnav plekk. Kui armas.

Neiu avas vannitoa ukse ning keksis sisse. Peegel kraanikausi kohal ei näidanud teda just nii jubedas olukorras olevat, kui ta seda kartnud oli. Plekk oli vaid paar tooni tumedam. Kuid see oli piisav, et ta piinlikkust tundma panna. „Kurat võtku...“ Claire pani topsi kraanikausi äärele ning jooksis Mike´i tuppa.

Ta üritas end vahtivaid poisse mitte tähele panna ning leidis peagi oma kotist ühe vana maika. Alahuult närides haaras ta kaasa ka oma tagi, kuna ta tõesti ei tahtnud selles spermat täis ühikas väga paljastavalt riietuda.

Vannituppa naasnud, pani ta ukse lukku ning riided pesumasina peale. Ohanud, võttis ta oma särgi allservast kinni ning valmistus seda üle pea tõmbama, kui vannikardinate liikumine teda peatas.

Vannis istus, suur tass mingit pruuni möksi täis, üks poiss. Või oli õigem öelda noormees... Välimuse järgi paar aastat Claire´st vanem, lisades viis, siis viis pluss kaks... Kes laialt naeratas. „Mm... Ma arvasin, et oleks eetiline neiule endast märku anda. Ma mainiksin ära fakti, et sellest kardinast näeb läbi. Vähemalt siitpoolt.“ Noormees naeratas endiselt, kuigi see naeratamine kiskus üha enam naeru poole.

„Mm... Tänan. Vist.“ Claire lasi punastades oma käed alla ning vahtis nüüd, silmad pärani, noormeest. Poiss libistas oma sõrmed nüüd juba natukene kohmetust tundes läbi oma juuste. Juuksed olid tal sassis... Tundus olevat kuidagi hooletu geeli juustesse toppimine ning hale katse oma juukseid püsti ajada. Oli see algidee, mis ta siis oli, kuid tulemus oli sellegipoolest vinge.

Ja need silmad... Claire neelatas ning pööras oma pilgu ära, jäädes nüüd oma peeglist paistvat plekki silmitsema. See polnud silmade värvis... silmad olid heledad, kuid ta polnud märganud, kuidas täpselt... Asi oli selles pilgus... Lõbustatud ja intensiivne...

Noormees oli kena.

Ojaa. Kena.

Tüdruk raputas ägedalt pead. Alles ta läks Tomist lahku. Alles ta oli ülepeakaela Tomi kiindunud... Ta ei tohtinud poisse veel sellise pilguga vaadata. Ei, ei tohtinud. See oleks temast tõesti litsi teinud...

„Ee... Kas ma peaksin lahkuma?“ küsis poiss viisakalt, kui ta end püsti ajama hakkas. Claire raputas ägedalt, mõnevõrra entusiastlikumalt, kui plaanitud, pead. „Ei, sina olid siin enne. Ma lihtsalt vahetaksin riided... nagu sa näed...“ Claire muigas kõveralt. „Lihtsalt... äkki sa pööraksid pea ära?“

Poiss turtsatas ning ajas end siiski püsti, et seljaga tüdruku poole seista. Claire vaatas teda hetke kahtlevalt, kuid tõmbas siis ägeda liigutusega kardina ette. Noormees tundus küll olevat kena ja viisakas, kuid ikkagi mees. Noor mees. Kardinate ettelibistamise häält kuulnud, poiss turtsus. „Ma ütlesin, et neist pole abi, kui ma piiluda tahan.“

Claire kehitas õlgu ning tõmbas T-särgi seljast. „Minu mõttekäik.“ Noormees naeris veelkord, kuid Claire ei teinud sellest enam välja. Maika selga tõmmanud, tõmbas ta kardina eest ning poiss pöördus hetkel, mil ta endale tagi peale tõmbas.

„Kindlalt parem, kui eelmine valik,“ nõustus kutt heakskiitva noogutuse saatel ning istus taas vanni. Claire, kellel lahkumisega mingit kiiret polnud, üritas veel natukene aega vestlust üleval hoida.

„Mida sa teed siin üldse? Niimoodi, üksinda...“

Poisil polnud vastamisega kiiret. Ta silmitses vaikselt Claire´i, samal ajal oma imelikku pruuni soga lürpides. Ta kallutas oma pea kergelt viltu ning naeratas siis. Nähtavasti oli tegu väga rõõmsameelse inimesega... „Pidu lihtsalt polnud see, mis ma lootsin, et see on,“ tunnistas ta lõpuks kerge õlakehitusega.

„Ja mida sa sellelt siis ootasid?“ uuris Claire kerge uskumatusega hääles.

„Oodatut. Lihtne ja loogiline.“ Noormees muigas omaette, nagu oleks tegu privaatse naljaga, ning rüüpas taas oma jooki. „Ja sina? Mis sind siis tõi?“

Claire lahvatas näost taas tulipunaseks. „Särk, millele ma suutsin oma joogi valada. Raudselt mingit tobedat keemiat täis ja midaiganes... Loodetavasti tuleb maha...“ Ta vaatas kulmu kortsutades oma käes olevat särki ning ohkas.

„Arvatavasti ei midagi hullu.“ Noormees pööras oma pea ära, kuid ei suutnud sellegipoolest oma naeru varjata. „Vabandust... Sa oled naljakas,“ sõnas noormees taas oma nägu tõsiseks sundides ning Claire´ile silma vaadates. Taaskord see sama, intensiivne pilk...

„Mina? Kuidas siis?“ Punane toon neiu põskedel muutus veelgi sügavamaks ning Claire tajus seda... mis põhjustas terve näo leekidesse lahvatamise. Poiss itsitas.

„Kasvõi su praegune reaktsioon, näoilme... nägu...“ Noormees võitles taaskord sooviga naerma pursata.

„Ahsoo...“ Claire tundis end natukene ebamugavalt. Oli ta... friik?

„Mm... Okei... Aga ma arvan, et ma lähen,“ sõnas neiu lõpuks õlgu kehitades ning särki kokku voltides.

Noormees noogutas ning sirutas oma käe. Claire surus seda kerge kõhklusega. „Jared,“ teatas noormees laia naeratuse saatel. „Clamanda,“ puterdas neiu vaikselt vastu. „Vabandust... mis?“ „Amanda, lihtsalt... Amanda.“ Jaredi naeratus oli mõistev, kui ta taaskord noogutas, ees selline nägu, nagu oleks jõulud varem kohale jõudnud.

Liigagi ruttu vabastas ta Claire´i käe oma soojast, pehmest ning Claire´i arust ka kindlasti pihust ning haaras oma joogi järele. Tüdruk ei suutnud muudmoodi, kui küsida, mis see on.

Taaskord võttis Jared vastamiseks aega, neiut vaadaldes ning oma saket juues. „Ma ei tea, kui aus olla. Midagi Goldwinide külmkapist... kuskil all... asjade taga peidus... Tahad proovida? Suht hea.“ Noormees naeratas taas, kui ta kõhklevale Claire´ile jooki ulatada üritas. „Sellel ei ole alkoholi maitset, kui sa seda kardad.“

Tüdruk noogutas ning võttis suure tassi ettevaatlikult kätte. „Mm... Tõesti hea...“ pomises ta tassi poisile mõnevõrra vastumeelselt tagasi andes. Jared noogutas ning tõstis kruusi endale suule.

„Tead, see on siin viimane.“ Noormehe silmis helkis kaval sädemeke. „Kui veel tahad, siis pead enne küsima, kui see mul siin otsa saab.“

Claire kummardus kulme kergitades ettepoole ning kiikas kruusi. See oli pooleldi täis. Ning noormehe sõnad olid olnud pigem seltskonna pakkumine/palumine kui joogi jagamise võimaluse nentimine.

Tüdruku huulilt vallandus vaikne naer, kui ta oma särgi pesumasinale pani ning Jaredi käest kinni võttes noormehe kõrvale vanni ronis.

„Anna see nüüd siia...“

Jared naeris taas, kuid loovutas kruusi tõrkumiseta.

Üüü.
Armas on.
Mis nad seal vannis teevad nüüd siis ? xD
UUUUUUUUUUUT !