Mike Goldwin. ( 120. osa)

nas, sa oled imelik. sa kirjutad nii palju, O_o kadestan.

Emh... kas seda peaks käsitlema komplimendina?
Või esimest poolt... maiteamillena ja teist komplimendina?
(Lugesid või vaatasid niisama osade arvu? )

Sa oled tõesti kärsitu...
Aga mul tõesti pole aega ju!
Varsti laadale, sealt mingi 7 koju, siis tahaks vaadata filmi ja kell 9 hakkab mul juba uni tulema.... xD

Loodame.

No mida ma panen, kui ei ole, mida panna?

Haha. xD
Nii naljakas.
Sa annad alla, kui Sillel on pool osa valmis.
Ja hetkel ei viitsi teist poolt kirjutada, kuna piisavat tampi pole. XD

Tahan küll!

Ma juba tean, et sa tahad.

Tõsi ta on.

116. Osa

Claire vaatas läbi autoakna Mike´i ja tema isa poole ning ohkas. Mike, kes end lohaka elegantsiga auto esiistmele istuma sättinud oli, naeratas talle julgustavalt. Derek tagaplaanil oli aga tõsine. Mees oli tüdrukule pidanud küllaltki pika loengu väärtustest ja kõigest sellega kaasnevast ning Claire oli kõike vaikides kuulanud. Mike oli paar korda küll isa takistada üritanud, kuid tulutult.

„Südame järgi juhindumine on hea ja rahuldustpakkuv, kuid vahel tuleb kasutada mõistust, et teada, kas see on ka...“ Derek´i mõte oli katkenud.

„Tulemuslik?“ pakkus Claire vaikselt.

Derek pidas taas pausi. „Ma ei kasutaks siinkohal seda sõna. Tulemus on igal sinu teol. Lihtsalt üldiselt me kutsume seda tagajärjeks...“

Claire nägi, kuidas mees ühe käega väsinult oma nägu triikis. Kell pool üksteist õhtul peale väsitavat tööpäeva võtta ette reis Grenkasse ja tagasi... Tüdrukul tekkisid süümekad. Mees saab magama kindlasti alles ühe paiku.

„Ja mis oleks mu vanaisa ja selle naise abielu tulemus?“ julges Claire lõpuks taaskord oma trotsi näidata. Ta mõistis, aga ei tahtnud mõista. Või vastupidi.

„Stabiilne kodu, sinu vanaisa õnn... ja võiks olla ka sinu õnn, kui sa oma suhtumist muudad.“

Claire oli vait ning lasi Derekil oma poolelijäänud monoloogi jätkata.

Tüdruk lehvitas ning pööras autosistujatele selja.

Tema põgenemiskatse oli olnud katastroof algusest lõpuni. Oma mõtetes oli ta kadunud vähemalt nädala, paar. Siis oleks tal raha otsa saanud ning ta oleks paljaks röövitud. Peale seda oleks ta raskelt haigestunud või auto alla jäänud ja haiglas lõpetanud. Seal oleks George ta murest murtuna üles leidnud ning elu ja surma äärel vaakuba tüdruku ees vabandust palunud ning rääkinud, kui loll ta oli ning et Caroline oli vaid üks kapriis ja ei tähenda talle mitte midagi. Ja et mingit abielu ei tule, sest Claire on talle kõige kallim.

Fiasko.

Vaikselt tepikoja ukse avanud, kuulas tüdruk eemalduva auto häält. Tagasi vaadates oli pimeduses näha vaid kaht punast tagatuld. Claire puges väikesest avausest sisse ning astus ettevaatlikult kivitrepist üles, nagu kardaks, et see mingisugustki häält teeb.

Kõik oli nii tontlikult vaikne.

Oma korteri ukse taha jõudnud, hingas ta sügavalt sisse. Jalad olid värisema hakanud ning ta polnud kindel, ega tema hääl teda alt vedama ei hakka. Neiu käsi tõusid juba vaikseks koputuseks, kui talle meenus võti. Taskutes vaikselt sobranud, tõigi ta väikese võtmekimbu nähtavale. Võti lukuauku ja... käis väike klõps, kui uks avanes.

Korteris oli vaikne, kui arvata välja elutoast kostuv vaikne telekahääl. Tüdruk pani võtmed esikukapile ning võttis aeglaselt jalanõud jalast. Neid korralikult seina äärde pannes pidi ta tõdema, et ka Caroline on esindatud. Mõnes mõttes toregi – saab asjad jutiga selgeks räägitud.

Neiu ei hoolinud enam ülejäänud asjadest – ei seljas kõlkuvast kotist ega endiselt seljas olevast tagist. Justkui transis kõndis ta läbi esiku ja köögi elutuppa.

Caroline magas diivanil. Claire´i heameeleks George´ist eemal, teki all, mitte mehe kõrval või tema kaisus.... George vaatas telekat.

„Tere...“ Claire´i hääl värises, kui ta üle ukseläve astus ning George´i pilk temal peatus. Pilk mehe näos oli eimidagiütlev. Tühi. Ta lihtsalt jõllitas Claire´i. Tema nutust punast nägu ja salkus juukseid. Kuida sta seal lihtsalt seisis ja mingit sorti andestust lootis saada... käed kramplikult üksteist pigistamas.

George tõusis püsti ning enne, kui ta isegi aru sai, kallistas ta Claire´i nii tugevalt, kui vähegi suutis. Tüdruk hoidis pisaraid tagasi ning üritas paar hapnikuta hetke välja kannatada. Lõpuks oli ta siiski sunnitud mehe õrnalt eemale lükkama.

Tema näos oli nüüd kurbus.

„Kas sulle on tõesti nii raske taluda seda, et Caroline saab osaks meie perekonnast?“ küsis mees vaikselt. Claire, keda valdas ääretu süütunne, langetas pilgu ning raputas pead, endal huuled kõvasti kokku surutud. Nüüd ta teadis, mis teha tuleb.

Ta ei tahtnud, et George tema pärast kurb ja üksik oleks. Ja tüdruku ülesanne oli George´ile midagi pakkuda, vahelduseks kõigele, mis mees talle oli andnud. Claire pidi lihtsalt George´ile näitama, et ta on Caroline´ist vaimustuses ning et pulmad on parim asi, mis tema meelest juhtuda sai.

Kui mees enam midagi ei öelnud, vaid lihtsalt edasi seisis, tõstis Claire õrna naeratusevinega pea. „Palun vabandust, et ma niimoodi käitusin ja ära jooksin ning teid muretsema panin. Palun vabandust, et ma sulle ja Caroline´ile niimoodi ütlesin. Palun vabandust, et ma olen viimasel ajal nii kohutavalt käitunud. Palun vabandust, et ma olen su elu põrguks teinud ja näidanud, nagu ma sinust ei hooliks. Ma armastan sind ja ma tahan, et sa seda teaksid. Ja ma olen ka kindel, et nüüd, kus ma Caroline´ile võimaluse annan, hakkan ka teda armastama. Ma juba peaaegu, et ootan teie pulmi, sest ma kujutan ette, kuidas ma seal lilleneiu saan olla ning ma panen juba mõtteis oma tulevase toa sisustust kokku ja mul on ükspuha, et ma pean kooli vahetama. Jälle. Ma saan uued sõbrad, nagu siin. Mul on ainult Freddie´st kahju, sest tema jääb üksi siia... Aga me saame ju sellegipoolest üksteist külastada ja ma oleksin siis Mike´il lähemal ja äkki me saaksime isegi lubada ühte kodulooma ja...“ Claire vakatas, nähes naeruvinet George´i näos, ning veel enam – Caroline´i üldse mitte pahast nägu mehe tagant vaatamas.

„Mul on hea meel, et sa niimoodi tunned,“ kostis naine vaikselt. „Ma kartsin juba, et olen selle, mis teie perekonnast järel, lõhkunud...“ Ei, seda tegin mina peaaegu aasta tagasi. Sul pole enam midagi, mida lõhkuda, mõtles Claire vaikselt, kuid ta ei lausunud sõnagi. Vaid noogutas.

„Noh... Mul on tunne, et kuigi kell on...“ George vaatas seinale, „palju, on meil kõigil kõhud natukene tühjad. Või mis? Lähme sööme natukene midagi ja...“ ta vaatas Caroline´i poole, „äkki hakkame tulevikuplaane tegema?“

Ja see viis, kuidas nad üksteisele naeratasid, pani Claire´i mõtlema, et ta ennemalt öeldud sõnad võis nüüd tõesti peaaegu südamest tulnuks lugeda.

Nii tore, et Claire aru pähe võttis.
Nii tore, et George väga kuri ei olnud.
Nii tore, et Caroline seal oli.
Nii tore, et sa sellise osa kirjutasid !
Ma olen üldse nii õnnelik !
JUHUUU!
UUUT ! xD

Miks Clare´ist kahju?

Minu jaoks on ta üks igavene pube.

Miks nad kokku saama peaks?
Nad niigi parimad sõbrad ju.

Sa ei kujuta ette, kui palju seda asja palutud on... xD
Aga mul juba plaanid tehtud. (6)