Mike Goldwin. ( 120. osa)

Nonii.
Uus, lüheldane osa.
A loodan, et siiski meeldib.
Ühest lugejast oleme ilma juba..

76. Osa

„Ma olen kodus!” hüüdis Claire rõõmsalt ning spordikott kukkus tema kõrvale maha, kui neiu endalt mantlit seljast võtma hakkas. Selle nagisse riputanud ja haigutanud, kõndis ta mõnevõrra kangelt kööki, kus ehmunult seisma jäi.

Köögilaual aurasid kaks tassi kohvi, nende kõrval koogitaldrikud ja taga kaks kogu. Üks, jässakam ja hallipäisem, oli George, kes neiule oma entusiastliku naeratusega lehvitas. Teine kogu oli kiitsakam, sale ja graatsilise olekuga. Naise juuksed olid kuklal krunnis ning tema värskelt maniküüritud ja sõrmustatud käed olid kohvitassi ümber. Naine vaatas Claire´i poole ning naeratas soojalt.

„Tere...” pomises tüdruk natukene tagasihoidlikumalt. Poleks toda võõrast olnud, oleks ta kohe George´i embama tõtanud. Naine noogutas ning George tõttas seletama: „Amanda, see on Caroline. Caroline, see on Amanda. Caroline on mu kolleeg.” Mees säras üle kogu keha ning tüdruk otsustas märkimata jätta asjaolu, et Caroline´i nimeline vana daam nende köögis, arvatavasti mitmekümne kilomeetri kaugusel oma kodust, istub ja George´iga juttu ajab.

„James on sinust nii palju rääkinud...” Milline klišee. Kuid Claire noogutas ning oli George´i pärast õnnelik. Ehk sellest koorub midagi... Tüdruk haaras laua pealt korvist ühe küpsise ning läks haaras esikust oma koti, kadudes sellega oma tuppa.

Arvuti sisse lülitanud, viskas ta oma asjad voodile ning vajus neile ise järgi. Ja oligi vaheaeg peaaegu läbi... Homme läheb ja vaatab ta terve päeva Elenat... Siis paar päeva veel ja kool... Tom... Ja mis Mike´il viga oli? Mehed...

Raskelt ohanud, astus ta oma kirjutuslaua juurde ning tõmbas klaviatuuri ette. End MSNi loginud, ei leidnud ta eest kedagi peale Freddie ja Grace´i, kelle vestlusaken peaaegu momentselt ülesse popsatas.

Grace. (L) Clay. says:
Hey. Oli väärt nädal? :)
Amanda. says:
Mm... Kuidas võtta... Juhtus kõiksugu asju... Mind ja Mike´i peeti paariks, ta sai peksa... Noh, peaaegu.
Grace. (L) Clay. says:
Mul on tunne, et sul on mulle oma sada asja jutustada...
Amanda. says:
Mine sa tea... *kaval naeratus*
Amanda. says:
Tegelikult on asi nii, et ma pean minema poodi ja juuksevärvi ostma, homme Elenat hoidma ja siis on vaja see essee ka kirjutada...
Grace. (L) Clay. says:
Mis värvi siis seekord? Stuck in purple?
Amanda. says:
Mkm... tegelikult tahaks selle värvimise jandi mõneks ajaks ära lõpetada... Üritaks saada umbes loomuliku värvi.
Grace. (L) Clay. says:
Hah. Mis see on siis?
Amanda. says:
Selline tumedam punakaspruun... Ütleme, et tumepruun.
Grace. (L) Clay. says:
Kuula nüüd mind VÄGA HOOLIKALT. Sa paned end riide, võtad raha, tuled niimoodi vaikselt tipa-tapa pooleks kaubaka ette ja ootad mind. Siis lähme ostame paar asja ja sa tuled minu juurde.
Grace. (L) Clay. says:
Näeme. ByeBye.

Grace. (L) Clay. appears to be offline.

Claire turtsatas ning lükkas end arvuti äärest eemale. End MSNis away peale pannud, tõusis ta püsti ning kotist raha võtnud, kiirustas kööki. George ja Caroline olid endiselt samas kohas, süvenenud vestlusesse, millest neiu mõistis vaid sidesõnu. Mehele lehvitanud, mõistmata, kas too isegi märkas, tormas Claire esikusse.

Üks tüdrukute õhtu üle pika, pika aja.

Ohjah.
Armas, armas, armas...
Mis ma ikka öelda võin?
Sa ju tead naguniigi, et ma seda juttu armastan.
Ja nii ongi. ;D

Aga lühike oli tõesti...
Ohjah.
UUT !

Veitsa sisutühjem osakene vahepeale ^^
Hea oli ikkagit

Uus. Loodan, et meeldib.

77. Osa

Claire tammus kaubakeskuse ees edasi-tagasi, pilk langetatud ja kulm kortsus, pea kõiksugu mõtteid täis. Tema külmunud sõrmed üritasid end mantli taskutes üles soojendada ning ta kirus end kinnaste kaotamise eest. Oli siis asi tüdruku tujus või... kuid kõik tundus minevat sitasti peale seda, kui Mike kadunud oli...

„Hei!” kostus reibas hääl kuskilt tagantpoolt. Tüdruk pöördus ning naeratas elurõõmust Grace´i nähes. Tüdruku näkku oli juba siginenud pisut ümarust, kuid neid mõnda lisakilo kõrvaline isik vaevalt märkaks... Pealegi oli tüdruk igati energiline, kui ta Claire´ile kaela langes. „Või nii siis kohe...” itsitas Claire sõbrannast eemale tõmbudes ning teda natukene jõhkralt poe poole tirima hakates.

„Ma tahan KÕIKI üksikasju!” teatas Grace rõõmsalt, kui ta maast ühe korvi haaras ning juuksevärvide leti poole trügis, nagu oleks temal sinna asja. „Sinu juures,” lubas Claire napisõnaliselt, kui ta riiulilt ühe enam-vähem värvi võttis ning seda käes keerutas. „Ma tahan mingit ajakirja ka...”

„Sa näed kuidagi loppis välja...” alustas Grace kassas juttu, kui ta asju letile ladus. „Tom on ka juba mingi nädal aega tagasi ja ma polegi teda veel näinud... ma arvasin, et te täna koos ja sa ei saa tulla... Või tuled temaga...” sädistas tüdruk edasi.

Claire ootas, kuni nad olid poest väljas ning avas alles siis suu, hingeõhk külmas õhus auramas. „Asi on selles, et...” Tüdruk üritas end koguda ning vaatas silmi pigutades eemal paistvate korterelamute poole. „Me oleme Tomiga lahus....” Grace ahhetas ning vaatas uskumatust täis silmadega Claire´i poole.

„Aga te olite ju nii perfektne paar! Alati ninapidi koos... Miks? Kuidas?” Claire ohkas. „Nähtavasti mitte nii perfektne... Ta sai Mike´i peale armukadedaks ja sundis mind valima...” „Eiiii!” Grace´i hääles oli tunda meeleheidet. „See pole üldse tema moodi...” porises ta saapaninaga üht lumest puutumata kivi tonksates.

Tüdrukute vahele laskus vaikus ning Grace küsis lõpuks areldi: „Aga kas te lepite ju ikka veel ära? Ma mõtlen, et... Ma tean Tomi... ta lihtsalt ei suuda sinuta... Kindlasti ta kahetseb...” Neiu pidas hingamiseks väikese pausi ning küsis seejärel: „Sa ikka tahad ju ära leppida, eksole?”

Nüüd oli Claire´i kord üks korralik mõtlemispaus maha pidada. Ta armastas Tomi... omal moel. See oli kindel. Ta oli juba ammu aru saanud, et ta tahab Tomiga ära leppida, aga asja tuleks ju ka mõistusega võtta... Mis sel vaheajal üleüldse toimunud oli? Ta oli vaba ja midagi pääses pinnale... Mis roll on ses loos Mike´il? Lohutaja... just, lohutaja. Lohutajate vastu hakatakse alati kiindumust tundma. Kuid Tom... Temaga oli hea, kindel. Tom ei teinud pidevalt siivutuid nalja, tema juures suutis Claire end normaalselt üleval pidada... Tal olid piirid... Ja... ta ju armastas Tomi. Eksole?

„Amanda?” „Mh? Jaa... jah, tahan küll...” pomises tüdruk vaikselt.

Nad jõudsid Grace´i koduni ning astusid sisse. Tüdruk elas oma majas ning hetkel oli kodus vaid tema kass, Thelma. Claire sügas tema jalge ümber keerutama tulnud kassi natukene kõrva tagant ning kiirustas siis sõbrannale üles, tema tuppa, järgi.

Neiu tuba ei olnud suur, kuid see oli õdus. Nurgas asetseva väikese laua peale oli surutud arvuti ja akna all oli väike ühekohaline voodi. Riidekapist paremale oli sein kaetud piltide ja kõikvõimalike riiulitega. Maas lebasid kolm kotttooli, millest ühele Claire ka maandus.

„Äkki roniks vannituppa värvima?” küsis Grace kotti lauale pannes ning sealt asju välja võttes. Claire ohkas ning tõusis taas püsti, haaras laua pealt oma värvi, Grace´i tualettlaualt kammi, ning läks üle koridori paiknevasse vannituppa. Grace´il olid juba kindad käes ning kui ta värvipaki avas, istus ta Claire´i selja taha jäävale pesumasinale.

„Mis sa siis teed, kui te kohtute?” päris ta jutu jätkuks, samal ajal möksi taas ohkava sõbranna juustele määrima hakates. „Ma ei tea, ma tõesti ei tea... Aga mis siis, kui tema ei tahagi minuga ära leppima?” Claire´i hääl oli taas nutune ning silmad kipitasid, rääkimata nöörimisest kurgus.

„Küll ta tahab, küll ta tahab... Nii palju, kui mina teda tunnen, on ta praegu veel rohkem läbi, kui sina... Ära solvu, muidugi...” Claire turtsatas. „Sa pole teda kuulnus sinust rääkimas, Amanda. Vähemalt mitte siis, kui sind pole. Tal polegi teist jututeemat... Alati kuuleme me jälle midagi uut sellest, mis teeb sind eriliseks, tõstab teiste seast välja... Minu Clay... Tema ei räägi minust ju kunagi nii? Ma usun, et ta armastab mind, kuid... Lihtsalt... ma tahan sellega öelda, et te lepite Tomiga kindlasti ära. Te lihtsalt ei saa teineteiseta.” Grace lubas endale muige, kui ta Claire´i juukseid läbi kammis ning kontrollis, kas igal pool on värv ühtlaselt jaotunud. „Te hoolite üksteisest liiga palju.”

Claire noogutas vaikselt, olles juba palju rahunenum. Kõige parem oleks olnud üks korralik soe, lõõgastav vann...

„Nonii, valma!” teatas Grace lõpuks rõõmsalt, kui ta sõbranna juuksed pea peale kokku kuhjas ning talle kummist mütsi pähe surus. „Küll sa näed kena välja!” aasis ta pesumasinalt maha hüpates ning kindaid käest tõmmates. Claire turtsatas ning läks tagasi Grace´i tuppa, kus ta oma armastatud kotttooli potsatas. Grace liikus sujuvalt oma arvutini ning pani peale iidvanad Westlife´i laulud.

„A mis sa siis ise vaheajal teinud oled?” päris Claire pead kuklasse ajades ning silmi sulgedes.

„Ahh... Niisama Clayga tsillinud, maganud, Vihurimäe sain läbi... Nüüd siis kergem selle kohustusliku kirjandusega...” Tüdruk kortsutas kulmu ning sammus peegli ette, kus endal pluuse üles tõmbas ning oma keha kriitilise pilguga silmitses: „Ma lähen paksuks!" vingus ta kurva näoga Claire´i vaadates.

„Natukene liha luudel on ju hea...” pomises sõbranna vastuseks, meenutades enda ja Mike´i selleteemalisi vestluseid. „Ja kui juurde ei tuleks, oleks midagi halvasti ka,” kinnitas ta mõne hetke pärast virilalt naeratades. Talle meeldis mõte Clay ja Grace´i lapsest, kuid hoopis rohkem oli talle vastukarva sõprade rikutud noorus.

„Mnjaa. Varsti tuleb hakata suuremaid riideid vaatama...” ohkas tüdruk lõpus nukralt, kuid kudrutas siis oma kõhtu paitades edasi: „Oled sina alles võrukael mul siin...” Claire naeris ning vaatas kella.

„Tead, mis ma mõtlesin? Mul on pikkadets juustest villand... lõikaks kuhugi õlgadeni ära... Oled sa piisavalt kindla käega?” küsis ta laialt haigutades ning poolsuletud silmadega Grace´i piieldes. Neiu oli oma suu õudusest lahti unustanud.

„Amanda! Sul on jumala ilusad poolde selga juuksed! Sa ei tee seda mulle!” anus Grace meeleheitlikult. Claire naeratas ning raputas pead. „Ma olen oma otsuse teinud. Oled sina mulle abiks?” küsis ta lihtsalt. „Kodus võib mul tulemus palju sitem tulla,” hoiatas neiu silma tehes. Grace ohkas ning noogutas.

„Kuid pane mu sõnu tähele!” sisistas ta läbi hammaste. „Sa veel kahetsed seda!”

„Eks me näe... Mis ideid sul nime osas on?”

Äge
Uuuut ! =)

Sa tahad Claire'i täiesti ära rikkuda?
Ja ta ei tohi Tom'iga ära leppida.
EI TOHII!!
Ja Mike peab armastust avaldama lõpuks.
Ma hakkan nutma.. *Silmad vesised peas*
Nii ei tohi..
Uut !

Juhuuuu!
Tom ja Amanda PEAVAD ära leppima, lihtsalt PEAVAD . ;D (Okei, ärge teised mind nüüd ära tapke...xD)
Eih, aga päriselt.
Ülihea !
Ja nüüd loodame-loodame-loodame, et Tom tuleb ja anub temalt põlvili andestust, käes roosid ( Claire'iele ikka meeldivad roosid, eksju? ) ning kommikarp.
Jeeeesssss ! ;D
Suutsid mu tuju kohe lakke tõsta. xD
UUUUT!

ThatsMe kirjutas:

Sa tahad Claire'i täiesti ära rikkuda?
Ja ta ei tohi Tom'iga ära leppida.
EI TOHII!!
Ja Mike peab armastust avaldama lõpuks.
Ma hakkan nutma.. *Silmad vesised peas*
Nii ei tohi..
Uut !

No ma ei oskakski rohkem midagi mainida

Ma loodan, et Claire oma uue sonksiga ikka kena välja näeb
Väga hea nagu alati!!! =)
Edasii ! :)

*Mõtleb pingsalt jutu lõpu peale*

Oijamh.. ma isegi mingis mõttes ootan seda lõppu, sa suudad selle oma kirjaviisiga raudselt dramaatiliseks ja perfektseks teha.

Aga need osad olid väga head!! Nagu ikka.

Ja mulle meeldiks ka kusjuures kui Claire ja Tom ära lepiksid.

Mai teagi miks. Lihtsalt.

No ma üritan romantikat sisse tuua, üritan...
Aitäh muidu. :)

oeh.
Uus osa. (:
Lõpus mul oli endal ka nutukas... Aeh. Ma nutan viiimasel ajal niiii palju. See foorum hakkab ajudele käima.
Aga loodan, et meeldib. :)

78. Osa

„Nähtavasti oli sul siis üpriski huvitav vaheaeg...” köhistas George naerda, kui ta endale pliida ääres teed valas. Mees oli selle vaheajaga muutunud. Tema muidu nii kaootiliselt kasvanud ja piiratud juuksed ning habe olid nüüd perfektselt hooldatud, iga karv rangelt omal kohal. Ta pesi korrapäraselt oma riideid ning riided ei jäänud peale triikimist enam kuskilt kortsu. Tema tuba oli piinlikult korras.

Caroline oli siin käinud pea iga päev.

Tema ja George olid töökaaslased ning nagu Claire hiljem kuulis, olid nad eriti lähedasteks saanud sellel reisil. Tüdruk ei hakanud oma kujutlusvõimet kuigi kaugele ajama. Naine oli tegelikult suhteliselt mugava eluga harjunud ning Claire ei mõistnud, miks George nii väga üritas... Kui nad kunagi leivad ühte kappi peaks panema...

Kui nad leivad kunagi ühte kappi peaks panema... Tüdruk vingus tahtmatult. See lööks tema maailma taas totaalselt pea peale. Kuid George... Tema oleks õnnelik.

„Mis?” George lükkas neiu poole aurava teetassi ning istus tema vastu maha, heites pilgu taas seinakellale. Claire vaid raputas pead ning mees unustas teema peagi. „Sa lähed Michaelsite juurde üheteistkümneks?” Tüdruk noogutas ning rüüpas oma teed. „Selge.” Ta ei tahtnud teadagi, mis sel ajal korteris sündima hakkab...

„Mis sa õhtuks tahad?” küsis tüdruk end juba püsti ajades ning nõusid kraanikaussi viies. „Tegelikult lähen ma kolme paiku New Yorki,” tunnistas George õlgu kehitades. „Ja tagasi ei tule enne homset.” „Miks sa mulle seda varem ei rääkinud?” „Ohh. Ma ei tea... ei tundunud nagu eriiti tähtis informatsioon olevat...” Claire turtsatas ning pani tassi restile kuivama. „Ma siis lähen.”

Ja läinud ta oligi.

Michaelsite uksele koputades täitis neiut ootusärevus. Tema tutvumine väikese tüdrukuga pidi toimuma koduses keskkonnas. Elena oli alles väike – 4-aastane, kuulduste järgi aktiivne, lõbus ja kiire. Jonnimine oli välja juuritud. Pere ei elanud Claire´i kodust kuigi kaugel – paar tänavavahet edasi.

Seest kostis koera haukumist ning neiu imestas, miks oma majas koeri toas hoitakse. Ukse avas rõõmus pereema, kes Claire´i sisse juhatas. Tüdruk võttis saapad jalast ning riputas mantli varna. Jennale järgnedes riivasid silma seintel olevad perepildid. Neiu oli arvanud, et sellisel perel pole kas aega või tahtmist, et reisida, kuid pildid tõestasid vastupidist. Ühel neist paistis Disneyland, teisel mingi soe maa, kolmandal külmetasid nad kuskil iglude kõrval... Viimasel Elenata. Claire väristas end mõttest Jenna taolisest soojalembesest naisest kuskil Antarktikas.

Koer jooksis ümber Claire´i jalgade ning neiu astus ettevaatlikult edasi, et mitte väikese nuustiku käppadele astuda. „Kõss, Felix!” ajas pereema koera teise tuppa ning tõmbas ukse vabandavalt kinni. „Vabandust. Loodetavasti harjud sa temaga ära... felix on väga seltsiv. Aga lähme nüüd suurde tuppa...” pomises naine käeseljaga laubalt higi pühkides.

„See ongi Elena,” ütles Jenna lõpuks, kui nad avara elutoa ukseavasse seisma olid jäänud ning maas nukkudega mängivat tüdrukut nägid. „Tohib?” Claire osutas lapsele ning Jenna noogutas heakskiitvalt. Tüdruk astus edasi ning kükitas maas mängiva tüdrukutirtsu kõrvale. „Tere, mina olen Amanda,” tutvustas Claire end meeldiva naeratuse saatel.

Tüdruk vaatas üles ning ulatas Claire´ile käe, mida tüdruk veidra naeratuse saatel surus. Seepeale pööras Elena end taas oma nukkude poole ning Claire istus tema kõrvale maha, jäädes vaatama nukkude riietamist ja nende tegemisi. Elena ei rääkinud palju. Lihtsalt mõned vaiksed häälitsused, kui barbidega midagi erilisemat juhtus.

„Ta on hetkel natukene tõbine,” seletas Jenna tüdrukule kakaod tooma tulles ning siis vaikselt naerdes. „Võib küll kõlada ebavanemalikult, kuid see on täielik puhkus, kui ta vahepeal ka loid on. Meil Dreemaga on nii palju tööd, et lihtsalt ei jõua alati talle piisavat tähelepanu jagada... olgu õnnistatud puhkused!” Claire turtsatas ning rüüpas lonksu kakaod. See oli tuline.

„Millega te üldse tegelete?” uuris neiu toas ringi vaadates. Heledates toonides avaras toas olid olemas kõikvõimalikud mugavused. Kaks arvutit, telekas, välimuse järgi võimas muusikakeskus, VHS mängija... Tagaseinas oli suur valik plaate ning tuppa oli mahutatud isegi hiiglaslik sektsioonkapp, milles olid serviisid, raamatud ja pildid...

Claire ohkas. Ilus küll. Võimas, kuid mitte õdus.

„Kinnisvara. Nii me Dreemaga kohtusimegi, kuid siis tuli Elena ja... Ära saa valesti aru, me armastame oma tütart. Väga.” Nende sõnade kinnituseks saatis ta oma tütrele pilgu, mille siiruses ei saanud kahelda. „Aga me lihtsalt ei saa talle piisavat tähelepanu jagada... Dreema teeb niigi pidevalt ületunde ning nüüd sain ma paar nädalat tagasi teada, et kolmapäeviti ja reedeti pean hakkama tegema mingisugust koolitust ja...” Naine pidas pausi. „Mul on tõesti hea meel, et me su leidsime. Tundud väga tore olevat.” Claire naeratas ning noogutas.

„Niisiis. Mis kellast ma teda lasteaiast tooma pean hakkama?” küsis ta taas maas mängiva tüdruku poole vaadates. „Ja mis kohustusi mul veel on?”

„Oleks kena, kui sa ta hiljemalt viie paiku koju saaksid toodud... Kodus on alati kõikvõimalikke tooraineid, nii et kerge õhtusöögi valmistamine ei tohiks probleem olla?” Claire raputas pead. „Väga hea. Ise võid ka võtta... Siis... Mina jõuan koju kuskil kaheksa, üheksa paiku. Dreema hiljemalt pool kümme, nii et eriti kaua minna ei tohiks. Muidugi on sul kool ka, nii et vabamatel hetkedel võid siin õppida ka. Elena läheb magama üheksast, vahest varem ka. Eks siis seda asja näeb... Paned magama, kui vajadus tekib.” Claire noogutas ning rüüpas taas oma kakaod, mis seekord keelele uut villi ei jätnud.

„Ja rohkem vist polegi midagi... telekat võid vaadata, muusikat kuulata.. Peaasi – jätke maja püsti.” Naine naeratas taas ning liikus siis köögi poole, Claire talle järgnemas.

„Ta käib kolmandas a rühmas ja ma räägin kohe esmaspäeval ära, et kolmapäeviti ja reedeti tuled talle sina järgi. Palgaga oled kursis...” Naine lasi kastrulisse vee ning pani selle pliidale. „Nüüd on vist küll kõik. Tahad veel natukeseks jääda või eelistad vaheaega nautima minna?” küsis naine oma musti juukseid kõrva taha vedades.

„Mm... ma arvan, et esialgu teen ma sääred.” Claire vaikis, saades aru, millist väljendit ta kasutanud oli. Naine vaid naeris. „Mine-mine. Meil on üksteise numbrid olemas ja kui midagi muud pole, siis Elena ootab sind kolmapäeval lasteaias.” Claire noogutas ning leidiski paari minuti pärast end taas kõrvetavast pakasest.

Tüdruk tõmbas mütsi sügavamale silmile ning ka kapuutsi pähe ning hakkas poe poole rühkima. Kuna George´i õhtul koju oodata polnud, otsustas tüdruk endale lihtsalt ühe pitsa osta. Nii palju, kui ta mäletas, oli neil peaaegu kõik olemas. Siiski valdas neiut poodi sisenedes meeletu melanhooliahoog ning järgmise asjana leidis Claire end seismas šokolaadide riiuli ees. Kuid mitte miski ei tundunud hea... Tahtmatult meenusid talle sõnad, mille ta oli enda ja Mike´i viimasel ühisel suvevaheaja päeval noormehele öelnud. See teema eestlaste kohta... Kõik see oli niivõrd absurdne, et Claire hakkas keset poodi valju häälega naerma.

Paar batooni korvi visanud, suundus ta külmlettide poole ning valis endale välja ühe pitsa, mida korvi pannes langes ta süda saapasäärde. Kellegi niivõrd tuttav hääl tema selja taga oli öelnud kolm lihtsat silpi. Anuvalt, vabandavalt, paluvalt, meeleheitlikult...

„Amanda...” kordas see end taas.

Soolasambaks tardunud Claire pöördus ning leidis end vaatamast Tomi põhjatutesse silmadesse ning sisevõitlused algasid. Tom oli siin – järelikult tahtis ta leppida. Tom käskis tüdrukul valida enda ja Mike´i vahel – ta polnud leppimist väärt. Kuid nüüd, poisile silma vaadates, tundis tüdruk end sulavat. Ta armastas Tomi. Ta oli selles kindel. Kuid suudab ta oma au ja uhkuse hävitada pelgalt oma õnne nimel? Tom vääris põrgus põlemist, kuid... kas Claire ise oli puhtam?

„Tom,” kostis ta lihtsalt. Puperdav süda ning veenides tormlev veri ei aidanud rahulik püsimisele eriti kaasa. Tüdruk kohendas kohmetult korvis olevat pitsat ning kui Tom midagi ei öelnud, astus ta lihtsalt noormehest mööda, kassade poole.

„Amanda...” kostus see sügav hääl uuesti, endiselt sama lähedalt, kui enne – Tom oli järgnenud. „Ma... ma ei tea, kuidas seda öelda... Ma olin loll, eksole? Ma olin loll ja armukade ja... ma igatsesin sind ning Tema oli sinuga ja...” Tüdruk kuulis, kuidas noormehe hääl kähedamaks muutus. Ta tõesti kahetses ja tahtis leppida.

„Kuid see ei tee toimunut olematuks,” pomises ta vaikselt, otsustades noormeest praadida ning endale mõtlemisaega võita. Tüdruk hakkas asju letile laduma ning Tom vaikis, tahtmata oma armuelu kõiki tundvate poemüüjannade ees lahata. Ta seisis truult ja kannatlikuna tüdruku selja taga, kui too rahakotist õiget summat õngitses, samal ajal, kui müüja vaikselt kannatamatuks muutuma hakkas. See oli järjekordne asi, mida ta Claire´i juures armastas. Tema anne teha asju omamoodi, huvitumata teiste arvamustest...

Tänavad olid tühjad ning kui Tom endiselt vaikiva Claire´i kõrval edasi kiirustas ning tema koti haaras, jäi tüdruk järsult seisma. Pilk, mille ta noormehele saatis, oli tappev.

„Kõigepealt sa helistad ja teatad mulle telefonis, et ma pean valima sinu ja Mike´i vahel. Siis sa mingi ilmud nädala pärast minu selja tagant välja ja poetad paar vabandavat sõna ning arvad, et sul on õigus mulle mingi... mingi...” Tüdruku kurgus hakkas pitsitama ning selles külmas hääle kuuldavale toomine oli täielik katsumus. „Mult kott ära võtta ja seda kanda, et saada ettekääne minu juurde tulekuks ja mu pehmeks rääkimiseks?” Tüdruku silmad muutusid vesiseks ning ta vihkas seda. Vihkas, kuidas Tom teda end tundma pani. Vihkas, kuidas ta vihkas end nende sõnade kuuldavalt toomise eest ning kartis. Kartis, et noormees nüüd alla annab ja kaob. Kartis, et nende võimalus lipsas just hetk tagasi käest.

„Ssh...” Tom astus ettepoole ning tõmbas oma käe nahast kindast välja, tõstes selle aeglaselt nuuksuva tüdruku näoni ning kuivatas armastatu põsel virvendavad pisarad. „Ära nuta, palun...” pomises ta nina ette. „Mul on kahju, et ma nii tegin ja ma tõesti kahetsen, et ma selle lolluse tegin ja nii ütlesin ja ma tean, et ma olin jobu ja et seda teguviisi ei õigusta miski, kuid... Ma armastan sind. Sa... sa ju tead seda ikka, eksole?” Claire noogutas nutuselt.

Noormehe näole ilmus kerge kurblik naeratus ning ta astus tüdrukule lähemale. Claire´i jalad olid kui kinni naelutatud ning isegi, kui ta oleks tahtnud tahapoole astuda, poleks ta selleks oma jalgades jõudu leidnud.

Kuid ta ei tahtnudki.

Pisarad hakkasid ojadena voolama ning neiu hakkas üle kogu keha vappuma, kui ta koti tuhmi mütsatust maapinnal ning noormehe käsi enda ümber tundis. „Ssh... Pole midagi, pole midagi...” pomises Tom vaikselt neiut kaisutades. Tüdruk, kes oma käsi ka ümber noormehe mähkis, ei saanud aga kuidagi aru, kust selline reaktsioon tuli.

Kuid hetkel, mil Tom jälle temast eemale tõmbus ning tüdruku lõua kindlalt oma käte vahele haaras, mõistis tüdruk seda. See oli õnn.

Ma tulen ikka ja jälle oma ajaloolise tähtsusega sõnaga välja .
EDASI !

Nii nunnuh.
Ästi armas.
Ma tahan uut. *nuuksub ekraani taga*

See oli nii nunnu :)

JEEEE !
Nii peabki. ;D
Ikka EDASIII!

Ja kuhu jääb Mike ja tema õnn?...

Haha. XD
Ma mingi hakkasin siin praegu üle korteri naerma.... XD (Y)

Aga aitäh. :)

Ja Mike on õnnelik.

Uus osa teile üle pika-pika aja.
Suht... sisu meeldib, a kirjutamisega pole jälle rahul...
A loodan, et meeldib.

79. Osa

„Pikk nädalavahetus?” itsitas Grace Tomi ja Claire´i ees olevasse pinki potsatades ning õpikuid lauale ladudes. Claire kergitas silmalauge ning näitas Grace´ile keelt, vajudes taas peaaegu meelemärkuseta olekus Tomi õlale. Noormees itsitas ning pigistas tüdruku käsivart. „Pigem pikk öö. Ta ei maganud üldse...”

„Mh? Miks siis nii?” päris Grace kulme kergitades ning küsivalt paarikese poole vaadates. Tom surus Claire´i pealaele ühe suudluse ning jätkas endiselt lõbustatud häälega: „See tobuke võttis vaheaja viimasest ööst kõik. James pidi hulluks minema, kui ta iga viie minuti tagant elutuppa meid vaiksemaks sundima tuli. Aga tema laamendas ikka edasi...”

„Ahhaa...” Grace saatis Claire´ile veidra tähendusrikka pilgu ning küsis siis Tomilt: „Nagu ma aru sain, olid sina kaasosaline. Kuidas sina nii reibas saad olla?” „Lihtne. Ma olen mees.” Grace kortsutas kulmu. „Armastus on pähe hakanud...” raputas ta pead ning pööras end taas otseks.

Tom hõõrus korra rohmakalt tüdruku õlgu ning koondas siis oma tähelepanu klassi astunud õpetajale. Vahelduva eduga Claire´i turgutades ja märkmeid tehes oli ta aga õnnelik, kui tund lõpuks läbi sai ning nad lõpuks ometi koolimajast välja said. Värske õhk turgutas Claire´i ning peagi ei tahtnud ta enam kohe kuidagi noormehe käevangus püsida.

„Teeme midagi!” nõudis ta kaaslaste ette keksides ning selg ees edasi käies. „Midagi ägedat. Koos... Kohe, praegu! Mul on selline...” Ta tegi kätega uhkeid žeste ning oli tol hetkel Tomi jaoks niivõrd armas, et poisil tekkis tahtmine tüdruk enda käte vahele haarata ning armastusega lämmatada. Selle asemel ta hoopis naeratas totakalt ning küsis: „No ja mis sul siis plaanis on?”

„Lähme... uisutama!” Tüdruku silmad olid suured, kui ta vaimustunult ringi keksles, üritades oma järsu eufooria põhjust mõista. Kellegi tugev käsi haaras aga tema küünarvarrest kinni ning Tom tiris ta enda kõrvale tagasi. „Oh sind väiksekest küll...” pobises poiss tüdruku laubale suudlust surudes ning hajameelse pilguga kella vaadates. „Meil pole siin uisuvälja ja näiteks minul pole uiske.” „Minul ka pole!” Claire´i hääl oli totakalt optimistlik, kui ülejäänud seltskond naerma pahvatas.

„Tom, kas sa söötsid talle midagi sisse?” küsis Freddie oma mullist esimest korda vestluse jooksul välja tulles ning kulmi kergitades. „Või lõite ta pea armuhoos ära...” Poiss naeris oma nalja üle.

„Clay, anna talle endale üks vops vastu pead.” „Suurima naudinguga.” „AI!”

Noored naersid ning Claire ohkas lõpuks. „Ideid pole? Mingeidki?” Ta kaaslased raputasid pead ning Claire kortsutas kulmu. Tal oli hullem teotahe. Ta tahtis midagi teha. Midagi lõbusat, midagi harivat, midagi meeldejäävat... Ta tahtis tegutseda. Mitte koju koduseid ülesandeid lahendama minna. Muidugi oleks ka Tom seal...

Järsku helises noormehe telefon ning Tom võttis oma käe tüdruku ümbert ära, et taskust telefoni välja koukida. Võõrast numbrit seirates kortsutas noormees kulmu ning tõstistelefoni kõrva äärde. „Tere... Olen... Jah... Mhmh... Misasja? ... Jah... Selge... Tänan. Me vaatame asja... Jah, nägemist...” Noormees pani jahmunud pilguga telefoni tagasi taskusse ning seltskond avastas, et oli seisma jäänud.

„Mis oli?” päris Claire ärevalt, kui ta üles, noormehe murelikku näkku vaatas.

„Noh... Seda maja mäletate? Enne vaheaja algust. Kust me selle mehe... keha leidsime?” Kõik naeratasid, ikka näol ülim segadus. Tom kõhkles ning sõnas siis kiiresti: „Noh, politseist või kuskilt helistati ja teatati, et juurdlus on lõpetatud ja et täna kell viis on kiriku aias matused ja et neile tuli mõte, et äkki meid huvitaks see minek ka.”

Kõik vaatasid noormeest endiselt lageda näole. Ning siis hakkas mõistmine kohale jõudma...

„Misasja??? Miks nii kaua? See pole ju loogiline! Vaene mees...” hakkas Claire paaniliselt pobisema, kui ta teiste ees ringiratast tammuma hakkas. Tom tõmbas ta jälle kaitsvalt enda rinnale ning vaatas tuima ja kaalutleva, isegi külma pilguga üle tüdruku õla jäävat metsa. Claire´i silmis olid pisarad. Olid need siis vihast, pettumusest, või millestki muust ning ka kogu ülejäänud seltskond oli vait. Grace vahtis tuimalt oma jalgu ning Clay ja Freddie olid enda kohta väga vaoshoitud, kui nad vaikselt mööduvaid inimesi jälgisid.

Kõik elasid mõtteis läbi hetke, mil nad selle kohutava asja tunnistajateks olid olnud...

„Niisiis...” pomises Tom lõpuks kähiseva häälega. „Mis me teeme? Läheme sinna?”

Kõikide üllatuseks oli Freddie see, kes rääkis. „Mina lähen. Ma ei tea, mida teie teete, aga mina lähen.” Poisi kõrge hääl värises, kuid oli täis kindlust. „Me peaks ehk mingisugused lilled vaatama ja... ehk küünla ka... Ega tal ju palju tuttavaid polnud?” Teised noogutasid. Nii mõistlikku juttu polnud nad Freddie suust veel enne kuulnud.

„Jah... Mis kell on?” Clay tõstis käe ning kortsutas kulmu. „Meil on aega poolteist tundi... Ma arvan, et ei hakkagi enne koju minema, või mis? Lähme nüüd poodi ja... Istume ehk kuskilmaha või midagi.” Seltskond hakkas juhmis vaikuses edasi jalutama.

Poest jalutati läbi tuimalt, pilgud enda ees ning endalegi mõistmata olid nad hauale valinud kõige uhkema lillekimbu. Nad ei teadnud mehe nimegi... Kuid samas rõhus see neid nii väga. Nädalateks unustatud asi oli jälle päevakorras. Kuigi teda ei oleks tohtinud unustadagi...

Kott tikutopsi ja küünalde – iga noore kohta üks – raskem, jalutasid nad vaikselt kirikuaeda. Grace näppis rahutult tema kätte usaldatud kimpu ning Clay pigistas ta õlgu. Uskumatu, kuidas üks tore päev võib niimoodi lõppeda...

Noored istusid kõrvuti ühele toolile, Claire toetas oma pea Tomi õlale ning tundis, kuidas ta silmad jälle kinni vajuma hakkasid. Noormees suutis oma näole isegi kerge muige manada, kuid vaatas taas peagi tuima pilguga otse ette. Talitluse alguseni oli kolmkümmend kaks minutit ja nelikümmend seitse sekundit.

Aeg venis nagu tigu, kui kõik seal niimoodi omas mullis istusid ja mõtteis sekundeid loendasid.

Lõpuks nägid noored taamal liikumist ning ajasid end justkui transist üles. Kirikuõpetaja kohendas poma palitut ning tema pahklikud käed pigistasid käes olevat raamatut. Tema järel kõndisid vaikselt kindlasti palgatud mehed, kes kirstu õlgadel tassisid. Meeste järel kõndisid paar korratu välimusega kogu ning Claire võbises tahtmatult. Tom haaras tal käest.

Kui rongkäik ühe eelnevalt kaevatud augu juurde jõudis, asetati kirst vaikselt maha ning kaas avati. Claire oleks soovinud, et see protseduur oleks olemata olnud.

Mehe nägu oli kahkjassinine ning ta kandis kurba ilmet. Isegi surmas polnud temast lahkunud see mure ja äng, mis temaga eluteel kindlasti kaasas olid käinud. Ei mingit muinasjuttu surmast, kus saad rahu.

Asi, mille peale tüdruku süda aga hüppas, oli mehe riided. Need olid küll odavad, kuid pintsak oli ilus, puhas ja paikamata. Valge särgi ja pintsaku vahelt oli näha lips, mis mehele kaela oli pandud... Tema käed lebasid kõhul elutult ning olid valged. Kas siis külmast või sellest, kaua ta oli olnud... oli olnud... külm.

Tüdruku pilk liikus taas mehe näole. Talolid lahked näojooned. Huuled olid küll tugevalt kokku pigistatud ning silmad suletud, kuid ilmes polnud karmust. Pigem heldimus... Nüüd hakkas tüdrukuni jõudma see võimalik rahulolu, mis meest siiski tabada võis...

Võõrad kogud, halvasti riietatud, kuid uhke hoiakuga, seisid teisel pool auku ning vaatasid oma kaaslast kurbade, eemalolevate pilkudega. Viimane kord teda näha... Claire mõtiskles, kuidas nad semu surmast kuulnud olid...

Ja endalegi mõistmata olid ta silmist hakanud voolama suured, soolased pisarad nagu mehe omaksetegi silmist. Ta oleks nagu meest teadnud...

Pastor lõpetas oma jutu ning raamat laksatas tema pihkude vahel kinni. Mustas mehed lasid kirstul vaikselt auku vajuda ning kinnastatud käed haarasid augu kõrval oleva külma mullahunniku järele. Justkui transis viskasid sõbrad ka oma peotäied kirstule ning jälgisid, kuidas muld auku kühveldati. Kirikuõpetaja oli kadunud. Nagu oleks edasi suva. Talle oli see lihtsalt töö...

Grace asetas lõpuks lillekimbu hauale ning oma küünlaid süüdates tundsid noored kukaldel kahe võõra kogu, mehe ja naise, pilke. End sirgu ajanud ja hetke hauda silmitsenud, ei osanud keegi midagi öelda.

Järjekordne hing taevas.

Nad ei vahetanud enne lahkumist sõnagi kahe võõraga, kes neid kogu aja tühjade pilkudega vaatasid.

Kui Tom ja Claire sel õhtul tüdruku pool teleka ette diivanile potsatasid, tõmbas Tom tüdruku enda vastu kõvemini ja samas ka hellemini, kui eal enne. Claire toetas oma pea noormehe õlale ning ohkas. Telekast tulev tõsieluline saade ei olnud tõesti midagi pinget pakkuvat.

Noormees surus oma näo tüdruku juustesse ning hingas tugevalt sisse. „Tead...” pomises ta hingetult, silmad kinni ja pooluimaselt. „Ära sa kunagi. Mitte kunagi... tee mulle seda, mida see mees sellele paarile seal kalmistul tegi...” Noormees pidas hetke mõtlemispausi ning hõõrus tüdruku käsivart. „Ma ei suudaks seda taluda... Ma armastan sind...”

Noormees avas silmad ning vaatas ettevaatlikult alla. „Amanda?”

Tüdruku silmad olid suletud ning ta näol rahulik ja õnnelik ilme esimest korda peale päevast telefonikõnet. Neiu magas.

Vauu
See oli nii hea osa.. armas.. a tõsine.
Super.. uut! =)