Mike Goldwin. ( 120. osa)

Haha. Muidugi pidin ära rikkuma. (6) Aga Jared on ju armas, EKSOLE?!
Connor... phäh. Ta ainult unistab, et ta oleks nii äge nagu Malfoy.

Ingrid... Misjaoks vannid on? *annab sekundi vastamiseks ja vastab siis ise* TUTVUMISEKS! Üksteise TUNDMA õppimiseks. xD

Oli. (6)

Mida täpsemalt sa ei oota siis?

Awww.

Ja need : ´d näitavad, kui suures masenduses sa oled. ;D

Oled-oled. ;D

Et siis... uus osa. Natukene lühem, jutt ei jookse täna.
Hope u still like it!

102. Osa [ Part one hundred and two. ]

„Mõnus... Sul nendest siis lõpuks üle ei viska?“ Claire ajas pea kuklasse ning kallutas tassi jonnakalt oma avatud suu kohal. Tilkagi ei tulnud enam... Jama.

Jared naeris vaikselt ning jälgis, kuidas neiu tassi pesumasinale panemiseks välja sirutab. „Alguses oli süda miskipärast absoluutselt kogu aeg paha... Nüüd on nii, et kui kõht tühi, läheb mõni lõik ikka alla.“ Noormees tegi silma. „Ega süües isu kasvab.“ Noormees sirutas end ning vaatas siis tühja pilguga Claire´le otsa. „Ja üldiselt lähevad inimesed süüa tegema, kuna neile meeldib vaaritamine. Noh... mõistagi, söömine ka niivõrd-kuivõrd, aga... Ütleme nii, et ma võtan seda hea viisina kogemuste saamiseks. Kui viitsimist on, siis suvel võib-olla kuhugi kiirtoiduga seotud kohta...“ Jared jooksis oma mõtetega ummikusse ning raputas pead.

Noormehe juuksed polnud kuigi pikad, seega oli Claire kindel, et raputamine ei tulenenud edevusest. Noormees oli lihtsalt pool ajast omas mullis.

„Kust sa siis Mike´i tead?“ uuris noormees mõne hetke pärast taas maa peale tulles.

„Ma kolisin suvel Grenkasse. Ta perekond suvitab seal alati ja siis ma sain ta emaga lähemalt tuttavaks. Sealt edasi ka ülejäänud perekonnaga ning suve lõpuks ka Mike´iga.“

Jared noogutas mõtlikult. „Ja mis te siis nüüd olete? Nagu sõbrad või tuttavad või mis...?“

„Ütleks, et lihtsalt väga eriti super attack liimiga ning pluss ja miinus poolustega sõbrad.“ Issand, mis juttu ta välja ajas... Noormees oli küll temasuguse tatikaga kannatlikult käitunud, kuid... kui ta kaua sellist ila edasi ajaks... Jared leiaks päris kiiresti, et 3 aastat on suur vahe normaalseks läbikäimiseks.

Miks ta sellele üldse mõtles? Noormees oli ju lihtsalt üks Kutt Peolt. Kutiga Peolt ei suhelda peale pidu enam kunagi.

Claire avas just suu, et poisilt sama küsida, kuid järsk koputus uksel peatas ta. Noored vaatasid üles, et näha, kuidas ukselinki klõbistati. „No kammoon...“ vingus Mike´i hääl teisel pool ust. Claire muigas omaette ning Jared vaatas teda seletamatu ilmega. „Kesiganes te siin ka ei ole, ma tahan nüüd oma kingid lahti teha... Marss välja!“

Jared ja Claire vahetasid lõbustatud pilgud ning poiss tõmbas enda järel ka neiu püsti. Nad astusid ettevaatlikult vannist välja ning avasid ukse. Ukse taga seisjate nõmedaimate liikmete suust kostus lühike vile. Lähemalt vaadates tundis Claire ära nüüdseks tema poole näoga Connori ning tema kambajõmmid ning tüdruk pööritas silmi. Kahjuks rikkus teo mõju ära samal ajal üha punasemaks muutuv nägu.

Mike itsitas ning võttis Claire´il õlgadest kinni, juhtides ta suurde tuppa. Kiire pilk kellale näitas, et kell oli juba pool kaksteist ning kaheteistkümneks olid Mike´i vanemad lubanud koju tagasi imbuda. Muidugi tahtis noormees rahvast lahti saada...

Mike lasi tüdrukust lahti ning sammus aknalaual oleva väikese kuhja poole. Ükshaaval koorusid välja... raha, raha, raha, raha, raha... Tänud, tänud, tänud, tänud, tänud... Tegelikult tundus, et ainus natukene suurem kingitus võis olla tulemas poisi vanematelt. Mitte, et Mike´i eriti huvitanud oleks... Vähemalt oli poiss siiralt väitnud, et teda huvitab ainult üks mõnus pidu, mis tal ka tulemas oli...

Ning siis võttis Mike kätte viimase, rohelise ümbriku. Claire puges Maggie külje alla ning hoidis hinge kinni, kui Mike ümbrikust ühe lameda kaardi välja tõmbas. Noormehe kulm tõmbus kortsu, kui ta kaardil kirjutatud luges, kuid peagi lõid ta silmad särama. „Oh sa... Oh mu... AMANDA!“ ja noormees jooksis, käed laiali, tüdruku poole.

Neiu võttis sisse kindla asendi, et ta ikka püsti jääks, kuid sellest oli vähe. Mike rammis temasse nii kõvasti, et nad koos diivanile pikali lendasid.

Hetke end kogunud, tüdruk ägas. „Mike... Me ei ole praegu jalgpalli mängimas...“ „Oh... vabandust.“ Mike ajas end punastades püsti ning vaatas ringi. Kõik naersid. „Mm... Lihtsalt... benji hüpe on kingitus, mille eest ülevoolavalt inimesi tänada...“ nentis noormees kergelt õlgu kehitades.

Mõned pomisesid omakeskis, kuid Claire ei pannud seda tähele. Mike lõi seltskonda laiali ning Claire tahtis veel vähemalt korra Jaredit silmata, kuid andis mõne hetke pärast alla. Mõne hetke võib siiski antud kontekstis lugeda ajavahemikuks, mil ta nägusid hoolikamalt vaatama hakkas ja millal viimane külaline lahkus.

Mike lükkas ukse enda järel kinni ning hingas teatraalselt välja. „Läbi.“ Ning järgmisel hetkel oli ta käsi ümbes Claire´i õlgade, kui ta neiut elutuppa juhatas. „Ma olen niiii väsinud...“ Mike potsatas diivanile ning tõmbas neiu endaga kaasa. „Suur-suur tänu selle hüppe eest...“

Tüdruk noogutas ning toetas pea väsinult Mike´i õlale. „Mis mõttega sa sellest kinkide avamisest nii suure vaatemängu tegid? Raha, raha, raha ju...“ Mike naeris oma madalat, karust naeru, kui ta sõbrannal juukseid sasis ning hajameelse pilguga aknast välja vaatas. „Pole minu asi, et enam õigeid kinke teha ei osata... ma lootsin, et sealt tuleb midagi, mida kõik näha/teada tahavad...“ „Vahest on reageeringud natukene liiastki...“ „Seda ka.“ Noored muigasid.

„Sa oled väsinud, kas pole?“ Mike vaatas nüüdseks juba tema sülle kerra tõmbunud tüdruku poole. „Mhm...“ mõmises too vaikselt. Tegelikult polnud tal väga viga midagi, kuid vastasel juhul oleksid nad Mike´iga koheselt seda sealauta koristama hakanud... Kui nad hommikul ärkavad, on Emily juba suurema osa prahist kokku kühveldanud... loodetavasti.

Mike noogutas kergelt ning tõmbas kopsud õhku täis. „Oli öö ning ma tulin kaugelt... Pea püsti ja selg sirgelt... Mõtetes heietasin ikka seda va narrikest lootust... leiaks kord armsama endale ma... Kõndisid vastu ses kuu külmas kumas, silmad suured ja unelevad...“

Claire turtsatas ning sättis end mugavamasse asendisse. Mike polnud teda ammu magama laulnud.

Aww, so cute. :)
Sille, see on armaaas.
Kingitus oli (Y).
Jamh. Ma tahan UUT.

Mind ajas see lõpp nii naerma praegu. See tuletas üht asja meelde mulle. Noh, seda, kes minuni selles päkapikkudega kingikotis tuli, Tema laulab mulle kaa niimoodi. ;D Vist.
Ja... siis... ma ei tea.
Üleüldiselt armas on. Jared võiks ainult veel tagasi tulla ja värki. Tundub hästi tore tüüp olevat... ja Mike võiks armukadedaks saada. xD
Ja kaklusi võiks veel olla.
Okei, UUUUUUT!

Täääh !

Osad ei taha pilte näha, rikub nende ettekujutluse ära. Ja mul pole veel täiskomplekti koos.

Et siis uus osa jälle.
Loodan, et meeldib.
Ja tänx, Anni, inspireeriva MSNi alapealkirja eest. (6)

103. Osa

4. märts 200...3?

Nonii... jälle on päris korralik aeg viimasest kirjutamisest möödas... Mariega läks kõik nii hästi, kui võimalik. Sai oma isast lahti, isa läks vangi... Freddie oli ainult omadega ikka päris korralikult läbi. Ta rääkis meile nii poolkogemata välja, et ta kodus on kõik... pea peal. Ja kui ma nüüd mõtlen – see seletab paljutki. Miks ta niivõrd... tähelepanu otsib näiteks. Kodus, kus juuakse ja kätt külge pannakse seda ei saa ju... Ja ma suhtun temasse hoopis teistmoodi; mõistvalt, mitte naeruvääristavalt... Nii häbi, kui mul seda tunnistada ka pole, oli see nii...

George´iga on nüüd selline kamm, et... me käisime temaga George´il külas. Ta võttis uudise küllaltki hästi vastu, kuid me kõik kolm tundsime end vist siiski liiga kohmetult; nii et pikka külaskäiku sellest välja ei kujunenud. George tuleb sel nädalal... neljapäeval, vist, meile siia... Teeme mingisuguse happy family reunioni ning peale seda saame vabalt suhelda. Kuigi meil pole veel õrna aimugi, mida teha... Eks seda näis, ma ei viitsi selle üle pead murda. Vähemalt hetkel mitte.

Tom... Tomiga olen ma lahus. Oli SPA nädalalõpp ning siis Mike oli ka... Me olime Mike´iga nagu ikka – omas mullis, mugavalt, kui Tom meile peale sattus... Ta kutsus mind litsiks... Nad läksid kaklema ja... Ma tõesti ei tea... midagi ei tea. See oli kuidagi nii ebareaalne, ja see, kuidas me neid Freddie ja Grace´iga lahutasime...

Siit jäi välja Clay... Grace rääkis talle lõpuks ometi oma rasedusest... ja Clay totaalselt läks endast välja... Kool on talumatu. Mina ja Grace ja Freddie omaette, Clay ja Tom on nüüd ka oma jõud ühendanud... Ma... see on nii ebareaalne, taaskord. Nagu... me oleme alati kõik koos olnud. Mu albumis on pildid, kus me kõik viiekesi naerame, üksteisel ümbert kinni hoiame... Ja siis mõelda, et seda viisikut enam pole...

Ma tegelt ju nii igatsen neid kahte... Tom oli armas... enam-vähem... Tal on oma nõrku külgi, kuid... Ma ju siiski armastan armastasin teda omal moel... Võib-olla siiamaanigi... Oeh... Ta oli ju tore... välja arvatud siis, kui ta territoriaalseks muutus... Aga see ju näitas, et ta armastab mind... Ei tea ei tea ei tea.

Life sucks and then you die.

Mike´i sünnipäev oli... Ma tunnistan kohe üles: mulle ei meeldinud, et ta mulle nii vähe tähelepanu osutas. Kuid noh... see oli ju loogiline, et tal oli sada üks külalist ja ta ei saanud minu järgi joosta, aga... Ju on asi selles, et ma ta jäägitu tähelepanuga harjunud... Aeh. Kui päeva lõpus koos olime, siis oli kõik taas okei. :) Ta laulis mu magama... ja ma jäin magama tema kaisus... Ta vanemad olid koju tulles meid leidnud ja pilti teinud. Paganama armas pilt oli üks, kui nüüd aus olla...

Mina magasin seal hallika diivanikatte all, mille Mike mulle peale oli laotanud, pea Mike´i süles. Tema üks käsi toetus minu seljale ja ta tukkus seal kuidagi... Mul ei olegi sõnu... Ta lubas mulle selle pildi saata. :)

Gosh... ma ju kõlasin vahepeal samamoodi nagu Tom... ohjah, masendav.
Aga vähemalt sain ma tema tutvusringkonnaga lähemalt tuttavaks. Eriti tore oli üks tüdruk – Maggie, temaga veetsin ma õhtu esimese poole. Siis olin ma mina ise – ajasin endale jooki peale, tänu millele ma vannituppa pluuset vahetama olin pagendatud. Ja siis seal vannis – ja ma räägin tõtt – vannis, istus üks poiss, noh... noormees, mees. Ja siis me hakkasime rääkima ja Jarediga möödus suht terve ülejäänud õhtupoolik. Ta oli huvitatud mu tegemistest ja asjadest ning ta isegi rääkis mulle endast üht-teist. Ma ei viitsi seda siia kirjutada enam, kuna ma rääkisin kõigest üksikasjalikult Grace´ile, kes põleb soovist Jaredit tundma õppida. Kena kutt ülikoolist, kes teenib endale raha pitsabaaris töötamisega ning kes armastab öösiti oma vanematekodus garaažis autosid tuunida ning Celine Dioni kaasa röökida. Huvitav kuju, seda kindlasti... Kena ka, kuid... Mitte minu maitse.

Tom on selline... pehmem, ütleme nii. Ei ole mingeid pingul lihaseid ja kõva kõhtu ja midaiganes, Tom on inimlik. Jared aga... ta nagu elaks hoopis kuskil teises ilma otsas. Tema mõtted ja tegemised ja... Ma ei tea. Võib-olla ongi see osa 19-aastane olemise juures. Äkki olen mina ka kunagi selline...

Aga huvitav ta on, seda küll.

Kahjuks pidin ma Grace´i kurvastama – me ei vahetanud mittemingisuguseid kontaktandmeid ja ta kadus peolt isegi head aega ütlemata. Seega – tore, et olid, kahju, et läksid, kurb, kuid elu läheb edasi.

Need olid mingisugused laulusõnad...

Ai, Grace oli pettunud. (6)

Ja see vist nagu ongi...

Aa. Elena. Tema on endiselt nagu ta on. Ma juba tõsiselt kaalun töökoha ülesütlemist. Peale seda nalja, kui ta pornot vahtida tahtis, olid ta vanemad sunnitud paketti vahetama ning... Ai. Ma ei taha mõeldagi, miks neil seda paketti vaja oli.

Issand. Mida iganes. Ma muretsen juba vaikselt oma terve mõistuse pärast. Liiga palju mõelda pole absoluutselt mitte kasulik.

Peale selle avastasin ma üks päev, et ma muudan end enda silmis kuidagi liialt perfektseks ja imepäraseks ja huvitavaks ja üleüldse – maailma nabaks. Prsh...
Agaokei, ma nüüd lähen.

George´il on jälle Caroline külas... Ja mulle tõesti tundub, et nende vahel susiseb midagi. Mul on praegu pooleli Caroline´i toodud šokolaadikoogi tükk. George on hakanud ööseks New Yorki jääma... Caroline´i poole... Issand, mida nad seal...

CLAIRE!

Mõtle... liblikatest. Just, liblikatest. Kuidas nad läbi lilleliste rõngaste vup-

AAAAHHHH!

Caroline on kena ja tore, aga...

Ikka need kujutluspildid... jumal halasta mulle... Taevas on suletud, põrgu reserveeritud.

Liblikad, liblikad, liblikad...

Jah.

Noh, kui George Caroline´iga näiteks kokku kolida või abielluda vüi midagi tahab, mida mina tegema peaks??? Nagu... kui ma nende kahega pean kokku kolima... Minu kõrvaltoas...

EIII! Aeh. Masendav.

Põhiline on see, et minu ja George´i vahelt kaob siis see side ja meie võimalused teha ükskõik mida meielikku on piiratud.

Aga nüüd ma tõesti lõpetan, enne, kui ma antud teemal spekuleerides selleni jõuan, mis...

Okei.

Seega, nägu must.

Claire.

Claire ohkas raskelt ning lükkas märkmiku tagasi sahtlisse, selle tavalisele kohale teiste asjade all. See oli jube, millised pöörded ta mõtted olid viimasel ajal võtnud... Ta muretses selle üle, mis siis saab ja mis siis saab ja mis siis, kui midagi ei saagi.

Tüdruk võttis ühe hiilgama suure tüki kooki ning mälus seda vaikselt, jälgides arvutiekraanil ilutsevat screensaverit. Mike´i plaat mängis taaskord, piisavalt kõvasti, et summutada köögist tulevat valju jutuvada. George ja Caroline olid natukene võtta jõudnud ning aina kõvemaks muutuvad hääled, mis jahusid mingisugustest semibioloogilistest ainevahetustest või mida iganes, olid lihtsalt häirivad.

Telefon ta laual ärkas ellu ning ekraanile ilmus kiri „Grace“. Neiu ohkas ning võttis telefoni vastu. Need igivanad helinad... Ta kaalus telefoni alaliselt hääletu peal hoidmist, kuid leidis, et vibreerimine on mõnevõrra rahustavgi ning seetõttu võibb ta telefoni lihtsalt sinnapaika jätta ja trabaradatrataaa´d kuulata.

„Jah?“

„Ee... Hei, Amanda. Grace siin, kuule...“ Claire kuulis, kuidas Grace teisel pool toru sügavalt sisse hingas ning siis pahvatas: „Ma otsustasin, et ma räägin täna asjast vanematele ja ma nagu tõesti... tõesti ei taha seda üksi ette võtta, vähemalt teadmiseta, et sina kuskil läheduses oled... Ja ma tean, et on hilja ja su vanaisa võib-olla ei lasegi sind õue, kuid ma tõesti, tõesti väga vajan sind siia... kas näiteks nii ei saaks, et sa tuled ööseks? Kuigi ma kujutan ette, et siin on tegu väga... Et siin saab olema väga pinev õhkkond, kuid ma tõesti ei paluks sult sellist asja, kui ma poleks kindel, et mul sind vaja on ja ma palun palun palun...“ Tüdruku hääl hääbus seda enam, kuidas õhk ta kopsudest otsa sai.

„Emm... Jah, muidugi.“ Claire hingas sügavalt sisse ning lasi kuuldud jutu peast taaskord läbi, noppides sealt välja vaid vajaliku. „Ma lähen ja küsin Ge-, see tähendab Jamesilt. Oota üks hetk palun...“ Claire pani telefoni lauale ning tormas siis kööki, kus George parajasti endale uut hiiglaslikku koogitükikest lõikas, Caroline heldinud naeratusega pealt vaatamas.

„Sa oledki nii luider, James... Söö-söö...“

Claire surus maha soovi oksendada ning vaatas siis mehe poole. „Kuule, Grace kutsub mind ööseks külla. Kas ma tohin minna? Ma võtan õppevahendid kõik ilusti kaasa ja me läheme sealt otse kooli... Palun?“

George ei paistnud teda kuulavatki; lihtsalt noogutas hajameelselt ning sukeldus oma koogitüki kallale. Caroline oli vähemalt hetkeks oma jumaldava pilgu mehelt pööranud ning vaatas siis laialt naeratades Claire´i poole. „Lõbutse siis hästi.“

Claire noogutas naeratust näole venitades. Jah, teie ka...

Kas asi oli temas või hakkasid tal käest libisema kõik inimesed, kes temalt otseselt midagi ei vajanud?

Kena.
Ilus.
Tore.
Armas.
JNE..

kusjuures ma ei teadnudki et ma nii inspireeriv olen..aganoh.
UUT.

Mwaaha.

104. Osa

Claire hingas sügavalt sisse ning lasi kella. Mõningase ootamise järel avas Grace ukse ning Claire tippis ettevaatlikult sisse. Sõbranna oli endale koduse olemise loonud – suured pehmed sussid, hommikumantel ja pähe keeratud krunn. Välimusest puudus vaid aurav kakaotass.

Claire võttis jope pealt ning viskas mütsi varna. Õues oli juba hulga soojem ning tüdruk nautis läheneva kevade hõngu. Jalanõud hooletult nurga lükanud, võttis ta oma koti ning maandus asjadega Grace´i voodil. Põrandale oli juba seatud üks ekstra magamiskoht. Neiu ohkas ning vaatas sõbrannat.

„Oled sa selleks valmis?“

Grace noogutas vaikselt, hakates Claire´i ees edasi-tagasi mööda tuba marssima. Tüdruk pani oma käed kord mantli taskutesse, kord hoidis neid lõdvalt kõrval, siis jälle võttis ta sisse hirmutava kaitsepositsiooni. Lõpuks jäi ta Claire´i ees seisma ning saatis talle ühe piinatud pilgu.

„Kuidas?“ see oli kõik, mis neiu huulte vahelt välja pressida suutis. Kile ja kume „kuidas“. Ja mida Claire nüüd ütlema pidi? Ta ei suutnud mõeldagi, mida tema Grace´i asemel teinud oleks...

„Otse, keerutamata. Kui sa otsustasid seda teha nüüd ja kohe, ilma ettevalmistuseta... las see siis tulebki loomulikult.“ Grace noogutas palavikuliselt ning hakkas taaskord mööda tuba edasi-tagasi sammuma. Kohati nägi ta välja isegi metsik, raevunud, kuigi Claire teadis, et sisimas on Grace kõike muud kui seda.

„Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks...“ Aga kui see tapab? Emotsionaalselt?

„Okei. Aitab. Ma lähen ja teen selle ära...“ Grace oli taaskord seisma jäänud ning oma lõua kõrgele õhku ajanud. Claire noogutas heakskiitvalt.

„Oi, tere, Amanda! Küll on hea meel sind näha, pole ammu trehvanud...“ Grace´i ema lõbus ümar nägu oli uksepiidale ilmunud. „Ja mille sa ära teed, kullake?“ päris Naema tuppa astudes ning korralikult kokkuvolditud pesuhunnikut Grace´i lauale asetades. Ta tütar näris närviliselt alahuult.

„Emme... Asi on selles, et...“ Claire libistas end vaikselt voodilt maha, et võimalikult tagaplaanile jääda. Ta ei tahtnud ega vajanud, et teda ka sellesse kistaks, mis iganes ka tulemas oli... „... ma olen rase.“

Jahmunud vaikus.

Claire oli ühtaegu nii kurb kui ka õnnelik selle üle, et Naema tema poole seljaga oli. Ta kartis seda ilmet, mis naise näole tardunud võis olla. Samas... tahtis Claire seda näha. Naise käed olid külje peale kukkunud ning Grace´i näost peegelduvast õudusest oli näha, et hästi ta teadaannet vastu võetud poldud.

„PHIL!“ Claire´il polnud õrna aimugi, et Naema selliseks röögatuseks võimeline on. Kostus ruttavaid samme, kui Grace´i isa ukseavasse ilmus, pinevil nägu tuba takseerimas, justkui lootuses ja kartuses leida seda, mis tema naist niimoodi röögatama sundis.

„Räägi talle, Grace...“ käskis Naema vaoshoitud häälega, kui ta oma pika, sõrmustatud sõrme Phili poole suunas ning siis Grace´i voodile istuma potsatas. Claire´il oli hea meel, et ta sealt kadunud oli. Grace´i ema ei kaalunud vähe; kuigi pole ka ime – pärast viie lapse sünnitamist. Mis peaks ju ometigi tähendama, et naisel ei tohiks selliste... juhtumite vastu midagi olla.

„Mis on, kullake?“ Ilme Phili näol oli endiselt ettevaatlik ja murelik.

Grace saatis ühe kiire pilgu Claire´i poole ning tüdruk tundis süümekaid, et ta näol oli samasugune ehmunud ilme nagu Grace´i omalgi. Ta oleks tahtnud tüdrukut kuidagi toetada, aga... Üle kõige tahtis ta siit pääseda. Teiste perede tülisid pealt vaadata... Tüdruk vaikis ning hoidis hinge endiselt kinni.

„Ma olen rase.“ Grace surus oma suu kõvasti kinni, justkui oleks sealt vallandunud järsk roppuste laviin. Ta isa seisis hetke liikumatult, asja seedides, kaaludes...

„Ahsoo...“ See viietäheline mittemidagiütlev väljend kostus tema huulil võika, võõramaisena. „Kuidas see siis juhtus?“

Grace tõmbus näost üleni punaseks, kui see võimalik oli, isegi lillaks.

„See Menaiseri poiss, uh?“ Grace noogutas, pilk maas. Kuid siis langes Phili pilk Claire´ile. See polnud sõbralik pilk, neiu tõmbus kössi. „Ja SINA? Sina teadsid kogu see aeg, mis?“

Tüdruk taganes, kuigi mees tema poole sammugi ei astunud. Phili näol oli mõrvarlik ilme nagu oleks Claire Clay asemel tema tütrele kukli ahju pistnud.

„Ma arvan, et kõige õigem on, kui sa tänaseks lahkud, Amanda,“ sõnas Naema väriseva häälega. Tüdruk noogutas, kuigi naine seda näha ei võinud. Naema käed olid niivõrd tugevasti rusikas, et sõrmenukid olid valged. Claire ohkas ning haaras oma koti, möödudes peaaegu, et ukseavas seisvast perekonnast kiiruga. Tal jätkus aega vaid ühe kaastundliku pilgu Grace´i suunas heitmiseks. Oli ütlematagi selge, et tüdruk oli saamas oma elu suurimat peapesu...

Claire polnud vist eluseeski nii kiiresti riideid selga saanud ja kuskilt kadunud, kui siis. Nüüd ta mõistis vana ütlust, et õhk võib olla nii paks, et seda võib noaga lõigata. Välja, värske õhu kätte saamine, oli taevalikult hea. Tüdruk hingas sisse mitu head sõõmu õhku enne, kui ta silmad taas avas ning väljasurnud tänaval ringi vaatas.

Kell oli pool kümme õhtul... Mida ta nüüd tegema peaks? Kuhu minema? Koju ta ei saanud ega tahtnudki minna. George ja Caroline, leppinud teadmisega, et teda täna õhtul pole, olid seal kindlasti end mõnusalt sisse seadnud ning tema tagasisaabumine vaid rikuks nende plaanid... Tüdruk ohkas, kui ta kiiresti silma kippuva pisara ära pühkis.

Kuhu tal veel minna? Tomi pool polnud ta enam teretulnud, Clay... Claire naeris valju häälega paljalt mõttest, et ta sellise totruse peale tulnud oli.

Jäi üle Freddie. Kuid tema juurde nii hilja õhtul sisse sadada? Poisil olid kindlasti omad tegemised ja... nii kahju, kui Claire´il ka noormehest polnud, eriti sellest, millised olid Freddie vanemad, ei tahtnud ta sinna sattuda. Eriti siis, kui oli tulemas järjekordne kodusõda... Ta lihtsalt ei tahtnud millegi sellise tunnistajaks olla...

Claire ohkas. Mida kuradit ta siis tegema pidi?

Paar tänavat edasi oli toidupood. Ta lihtsalt pidi šokolaadi saama.

Šokolaad suus, istus neiu mõnekümne minuti pärast rahutuna pargipingile ning vaatas ringi. Nagu väljasurnud linn, kus ainsateks elanikeks on veel viimaste inimeste jäänustest toituvad hulkuvad koerad. Rõve.

Tüdruku telefon helises ning Claire koukis selle summutatud ohkega taskust välja. Mike... Claire´i näole valgus kerge naeratus. Loodetavasti suudab noormees midagi huvitavat välja pakkuda...

„Hei.“

„Hei-hei. Miks nii morn hääl?“ Mike mõistis alati kõike...

„Nomh... Ma olen keset tänavat, söön šokolaadi ja mõtlen...“ Ning Claire rääkis noormehele kõik üksikasjalikult ära. Grace polnud seda keelanud ja kuna Mike tüdruku rasedusest teadis... Ja Claire tõesti vajas lohutust. Kui ta lõpetanud oli, pahises Mike teisel pool toru raskelt välja hingata.

„Kullake, sa oled supi sees... Kindel, et koju ei taha minna? Ma usun, et James oleks selle väljavaate üle rohkem sillas, kui... ma ei tea. Silla all kavatsed magada või? Ahjaa... Grenkas ei olegi ju silda!“ Noormehe hääl oli sarkastiline.

„Päriselt ka, Mike! Palun aita mind...“ Tüdruk oli nutu äärel ning ka Mike mõistis seda.

„Okei-okei. Siis...“ Noormees vajus hetkeks mõtteisse. „Käia jaksad? Ma mõtlesin, et sa võid ju vabalt meie juurde minna... Sinna suvilasse. Kui tahad, saaks isa mu ka sulle seltsi tuua...“ Mike´i hääl polnud just endas eriti kindel ning Claire turtsatas.

„Ei, ma saan ise seal hakkama küll, aga... oled sa kindel? Nagu, teid kedagi pole ju seal ja...“ Tüdruk ei osanud lauset lõpetada. Mike naeris.

„Me usaldame sind.“

„Te? Palun ära sellest oma vanematele räägi!“ Claire´i hääl oli meeleheitlik.

„Okei-okei. Võti on mati all nagu tavaliselt. Leiad üles küpll, ma usun. Lihtsalt... loodetavasti saad sa kütmisega hakkama. Meil on köögikapis alati paari tikutoosi jagu varu, nii et... Paberit võib-olla pole...“

„Mul on õpikud,“ nentis Claire kõvera muigega, kui ta end lõpuks püsti ajas ning noormehe suvila poole kõndima hakkas. Ka Mike naeris ning ohkas siis.

„Kuidas just sina mul niimoodi teha oskad?“

Claire kehitas õlgu, kuigi noormees seda näha ei võinud. „Halb karma.“

Mul on Grace'ist niiiiii kahju.
Tõsiselt.
Ohh... vaene tüdruk.
Ja see, et Claire ka ära minema pidi... nõme.
Mhh.
UUUT . Tahan teada, mis seal suvilas juhtub. Kummitused ?
KAKLUS ?!

Ja uus.. xD

105. Osa

Tüdruk keeras ukse ettevaatlikult lahti ning astus juba tuttavaks saanud eesruumi. Ta ninna tungis veider lõhn, kuid seda tähele panemata astus tüdruk edasi, lükates käigu pealt ka korgid sisse. Majas oli külmem, kui õues, kui taoline asi üldse võimalik oli. Mike oli tal soovitanud esimese asjana tuli alla teha, uksed kinni panna ning diivan kamina ette vedada.

Claire lasi kotil põrandale kukkuda ning hõõrus käsi kokku. Väljahingamisel oli õhus näha kerget aurupilve. Sügavalt ohanud, keksis tüdruk sooja saamiseks maja teise otsa, kust läbi sahvri küttepuude juurde pääses. Sealt paar halgu sülle haaranud, tõmbas ta uksed enda järel kinni ning kiirustas nii öelda elutuppa. Puud kaminasse pannud, silmitses ta hetke kaminasimsil olevat tikutoosi kahtlevalt. Ta ei tahtnud tikke raisata, samas ei tahtnud ta oma koolivihikuid ohverdada. Kuigi... vihikute keskelt oli ju lehti võetud ajast aega. Sellegipoolest Claire kahtles, kas just sellel eesmärgil.

Mõningaste pingutuste tulemusel praksus mõne hetke pärast kaminas tagasihoidlik tuli. Claire värises üle kogu keha. Ta ei tahtnud veel magama minna, kuigi hommikuse kooli jaoks tonksus olemiseks oleks ta pidanud seda tegema, ja kiiremas korras. Kell lähenes juba poole kaheteistkümnele.

Selle asemel jättis ta aga toa soojenema ning jooksis teisele korrusele. Süümekad Goldwinide ees olid kahanenud tänu Mike´i suurepärasele veenmisoskusele. Ei tea, kas see oli siis kokkuvõttes hea või halb...

Teisel korrusel olid toad, kus perekond tavaliselt magas. Solidaarsusest Emily ja Dereki toast mööda kõndinud, astus Claire sisse Mike´i tuppa. Kobamisi ukse kõrval oleva lüliti leidnud, pani tüdruk tule põlema. Ringi vaadates hakkas ta sügavalt kahtlema, kas tegu on ikka suvilaga. Maja oli suur ja Mike´i tuba siin oli sisustatud samamoodi nagu New Yorgis. Plakatid, pildid, pilla-palla asjad. Claire eeldas, et see tuleb faktist, et noormees suurema osa oma suvest siin on sunnitud veetma. Temagi muudaks olemise mugavaks...

Poisi kirjutuslaua taha istunud, libistas tüdruk käega kergelt üle mingisuguse hästi lõhnava puidu sileda pealispinna. Sahtlites polnud eriti midagi. Risu, sodi, mõned katkised teritamata pliiatsid... Claire ohkas ning soris seal, lootes leida midagigi vägevamat... Ülemise sahtli põhjas lebas üks sirgem paberileht ning Claire võttis selle ettevaatlikult kätte, surudes maha järjekordse süütundepuhangu. Nad olid ju Mike´iga üksteise asjades sorimisega harjunud. Miks ta siis praegu niimoodi pabistas?

„Kallis Mike,“ luges Claire valjult. „Olen pikalt asja üle järele mõelnud ja siin, absoluutselt teises osariigis... Ma olen sinu vastu aus, ma ei hakka keerutama ega midagi. Ma olen kohanud palju ägedaid poisse. Muidugi mitte sinuga...“ Claire lõpetas lugemise ning libistas pilgu kirja allserva. „Kõike paremat, Pamela.“ Claire libistas pilgu taaskord üle selle nime. See siis oligi see tüdruk, kelle pärast Mike suvel nii endast väljas oli olnud... Ta libistas kirja tagasi sahtlisse, hoolikalt teiste asjade vahele, et noormees muutust ei märkaks.

Veelkord ringi vaadanud, neiu haigutas. Ta oleks veel tahtnud uurida, kuid miski nagu hoidis teda tagasi. Tüdruk tõusis ning pani tule kustu, peale mida ta peaaegu et sprintis alla.

Vanadest kappidest ühe teki leidnud, ajas tüdruk jalanõud jalast ning potsatas voodisse, mähkides end selle sisse. Poole silmaga silmas ta enne magama jäämist viimast võbelevat leeki ning uinus siis.

Telefoni piiksumise peale ärgates oli tal tunne, nagu oleks magada saanud vaid pool tundi. Väsinult telefoni taaskord välja koukinud, pani ta äratuse kinni. Tuli oli kustunud. Tal oli külm ning pea oli paks. Järsult pead raputanud, ajas ta end püsti ning kõndis toas paar ringi, et oma liigeseid taaskord õlitatuna tunda. Muhklikul diivanil magamine oli põhjustanud valutavad lihased... sweeet.

Ta kahetses, et eile midagi näksimiseks polnud mäletanud osta... Claire ägas ning otsustas, et järgmine aasta jätab ta endale hädajuhtumiteks Mike´i tuppa midagi söödavat. Jumal teab, mis lollakaid asju ette võib tulla... ta peaks igale poole midagi söödavat muretsema...

Hammaste pesemine oli selline peavalu, et tüdruk otsustas kindlalt suvel Mike´i perel suvilasse töötav veevärk soetada soovitada. Nende kõigi heaolu nimel.

Kuidagimoodi sai Claire end siiski korda ning õigeks ajaks minekule sätitud, kuigi ta siiralt kahtles, kas temast koolis asja on. Kõik, millele ta mõelda suutis, oli soe ja mugav voodi tema soojas ja mugavas kodus, soojas ja mugavas toas. Ja üks kosutav uni. Võib-olla homse õhtuni.

Tüdruk ägas. Kolmapäev oli. Elena...

Koolimaja uksest sisse sadades oli Claire´il tunne, et ta viskab kohe sussid nurka. Kuidagiviisi oma asjad garderoobi pannud, suutis ta siiski õigel hetkel, minut enne kella helisemist, end matemaatika klassist sisse poetada ning Freddie kõrvale maha istuda.

Noormees vaatas teda nagu tulnukat teiselt planeedilt. „Soh. Halb öö?“ päris ta kergelt üleoleva muigega tüdrukut silmitsedes. Claire näitas talle keelt ning toetas pea ägades kätele. „Mul on uni, ma magasin diivanil, mul on külm, mul on palav... aeh. Shoot me, please?“ Ta tõstis lootusetu pilgu Freddiele, kes vaid irvitas ning teda küünarnukist sikutas, et tundi alustada saaks.

„Tead, kus Grace täna on?“ uuris noormees suunurgast, kui ta pilgu neist paar pinki ettepoole viis. Ka Claire jälgis noormehe eeskuju ning ohkas. Grace´i koht oli tühi. Kas ta peaks Freddiele eilsest rääkima? „Ei oska öelda...“ Ja see polnud vale.

Pilku taas Freddiele viies kohtas ta aga tee peal kellegi teise silmi. Suured, soojad... kahtlevad... Tomi silmad. Tüdruk viis oma pilgu kiiresti mujale. Polnud vaja enda kalki südant uute kaalutlustega piinata.

Freddie noogutas, kuigi ta ei tundunud mõtetega eriti asja juures olevat. Ju pole mina ainus, kellel millegi üle mõelda on, mõtles Claire mõrult, kui ta oma retsitud matemaatika vihiku õoiku vahelt välja tõmbas ning lauale lahti lõi. Sada pluss üks ülesannet olid juba tahvlile kirjutatud, nagu ikka.

„Mm... Tead, sa näed praegu eriti kahtlane välja...“ tunnistas Freddie lõunasöögilauas, kus Claire endale haiglase ilmega võileiba sisse surus. Alles hommikul oli ta nii näljane olnud... Ta oleks tapnud selle võileiva eest. Okei, vahest mitte nii palju, kuid siiski...

Tüdruk tõstis pilgu ning vaatas küsivalt Freddiele otsa.

Noormees kehitaks õlgu. „Esiteks on näha, et sul on peal eilne meik, mis on suht mahakulunud, siis on su silmad üleni paistes, siis oled sa kahvatu ja loid ja nõrk ja siis sa... Kuule, mul on tunne, et sa oled haige.“ Noormees itsitas tüdruku kulmukortsutuse peale.

„Mul pole aega haige olla,“ teatas neiu kindlalt, kui ta rohke piimaga viimast võileiva ampsu alla loputas ning siis läikivate silmadega noormeest silmitses.

„Miks mitte?“ küsis Freddie. Nüüd oli tema kord kulmu kortsutada.

„Mul on liiga palju tegemist. Elenat pean hoidma, koolitööd, Grace... isiklik elu...“

„Mis Grace´iga siis on?“ „Tema rasedus, tead küll. Ma üritan talle toeks olla...“ „Mnjaa...“

Noormees jäi jälle vait ning Claire ohkas. Kui ta nüüd selle haiguse pärast haigeks jäi... Ei, sellele pole vaja mõeldagi. Elena on vaja lasteaiast ära tuua, homme on George siin, ülehomme Elena, nädalavahetusel New York... Pluss veel George´i eest hoolitseda, kui seda kohta Caroline samuti üle pole võtnud.

Claire muigas mõrult, kuid selle tulemusena suutis ta endale tatti kurku ajada ning hakkas köhime. Freddie, kes seda köha tunnusmärgiks pidas, oli kohe teisel pool lauda, käsi lohutavalt ümber Claire´i. „No sa vaata, milline sa välja näed... Ei tule kõne allagi, et sul pole aega haige olemisek või mida iganes...“ Noormees noogutas elutargalt. „Lähme kooliarsti juurde ning siis saan ma su koju viia...“

Claire tõstis kergelt lõbustatud pilgu. „Siin siis kogu point ongi? Sa ei viitsi tunnis passida?“

„No kammoon... Ma olen lihtsalt inimlik, tule nüüd.“

Freddie võttis nende kotid ning juhatas Claire´i, käsi kergelt neiu seljal, sööklast välja, Tomi pilk nende selgi mõrvarlikult puurimas.