Mike Goldwin. ( 120. osa)

Miks tänu minule? xD
Mida ma nüüd tegin ?
Mh..
Agajahm..
Mulle see osa küll meeldis. ;D
Selline... piinamine on äge.
Ohjah, ma olen imelik.
Aga,
UUT ! :)

Sina. Ingrid, ütlesid lihtsalt seda, et õe-venna värk nõme.
Aga selline asi, et siin siis uus osa.
Eriti rahul pole, aga noh... jah.
hakkasin lugu algusest lugema. Müts maha teie ees. Ei viitsinud.
Hope u like it! ^^

72. Osa

„Kõige pikem, igavam, nõmedam, depressiivsem, jamam ja midaiganes värki õhtu terve aasta jooksul. Ja sellest tehakse nii suur number... Teeme süüa, kallistame üksteist, vaatame telekast poliitikute meenutusi aastale... Phh. Mis elu see ka on?” päris Claire end raskelt vastu Mike´i voodi äärt toetades ning enda kõrvalt maast taldrikut võttes. „Peale selle sa tegelikult söödki terve õhtu ja siis on sul kõhuvalu ja magu suur ees ning sa ei suuda liikuda. Kui sa ei viitsi ka järgmisel päeval trenni minna ja end korralikult võhmale ajada, on sul veel selline rõve vastik õline tunne kah.” Claire pidas pausi, pistes suhu Mike´i ema tehtud šokolaadikoogi tüki ning lisas kokkuvõtteks: „Aasta viimased päevad sakivad.”

Mike itsitas ning pööras end oma arvutist eemale, vaadates veidi üleoleva ilmega tüdruku poole. „Keegi ei käse sul ju nii palju süüa. Võta mõistlikkuse piirides.” „Hah!” sülgas neiu põlastavalt, kui ta koogist järgmise suure ampsu võttis. „Sinu ema toite ei saa lihtsalt lauale jätta,” seletas ta hooletult kahvliga vehkides.

„Aga kui sa jätaksid, oleks neid toite ka homme...” „Päev vanad asjad pole enam sama...” Nii palju, kui Mike ka vaielda ei soovinud, pidi ta selle argumendiga nõustuma. Noormees logis hoopis MSNist välja ning jäi õgivat sõbrannat vaatama.

„No ei mõista ma teid, naisi... Kas sind absoluutselt see ei huvita, et võid paksuks minna?” päris noormees imestunult. „Mkm.” Claire võttis järjekordse tüki rammusast šokolaadikoogist. Mike raputas tõelises hämmingus olles pead. „Ma tõesti ei mõista teid. Anna oli täitsa segane oma figuuri hoidmisega, sina aga pistad suhu kõikvõimalikke asju... Tegelikult,” Mike´i näole vajus taas vabandav naeratus. „Oled sa võrreldes poole aasta taguse ajaga ikka tublisti priskemaks muutunud.”

Claire pani taldriku käest ning jõllitas Mike´i. „Sa tahad öelda, et ma olen paks vä?” päris tüdruk käsi rinnal risti asetades ning altkulmu Mike´i poole vaadates. Noormees lükkas oma tooli natukene tahapoole ning teeskles õudust.

„Tegelikult on asi hoopis vastupidi. Noh, võrreldes algusega oled sa tõesti paks, kuna vahepeal pold sa muud, kui luu ja nahk, kuid nüüd... nüüd oled sa normaalne.” Mike naeratas vabandavalt. Claire ohkas ning pööritas silmi. Natukene hämamist oleks tore olnud. Nüüd oli ta veel paks ka...

Kuid noh. Seda ta enda ees istuvas noormehes hindaski. Ausust.

Kergelt ohates vaatas ta kella. Veel kolmveerand tundi südaööni. Umbes poole tunni pärast oli neil Mike´ga plaanis kaubanduskeskuse parkimisplatsile minna. See oli koht, kuhu kõik noored ja ka mõned vanemad inimesed uusaastaööl kogunesid, ilutulestikku vaatasid ning mõne hetke ka üksteisega juttu ajasid.

End püsti ajades, vaarus tüdruk kohe tagasi, voodile kägaras istuma. Mike´i näoilme muutus endisest narrivast kibekiirelt tõsiseks ja murelikuks. „Valutab?” suutis ta siiski natukene oma nokkimist ka hääletooni panna.

Claire raputas pead ning kätt suule laksates tormas ta Mike´i toast välja, tualeti poole, jättes omaette muigava Mike´i voodile istuma ning maas lebavat taldrikut silmitsema. Omaette õlgu kehitades võttis ta taldriku endale sülle ning lõpetas Claire´i koogitükki samal ajal, kui tüdruk ise paar seina edasi sisikonda suu kaudu välja roopis.

Tagasi tuppa tulles oli isegi hämaras laualambi valguses näha tema õhetavad põsed ja haiglane ilme. „Ma vihkan sööki,” teatas neiu kindlalt, kui ta Mike´i arvutitoolil maandus ning pea kätele toetas. „Ma ei söö enam kunagi. Pane mu sõnu tähele! Never-ever!”

Mike vaid itsitas ning hõõrus meelekohti.”Sa lähed siis ülehomme Grenkasse tagasi?” uuris noormees poolsuletud silmalaugude alt Claire´i silmitsedes ning omaette aru pidades. Claire noogutas ning tõstis oma pea kätelt, et kella vaadata. Veerand neetud tundi veel...

End ukse juurde vedanud ja suure tule põlema pannud, maandus ta peegli ees ning korrastas oma natukene ära vajunud välimust. Mike´il oli plaanis digikas välja kaasa võtta ning Claire tõesti ei tahtnud piltidel välja näha nagu rääbis.

„Okei, hakkame siis end sättima...” kõlas lõpuks Mike´i päästev hääl kuskilt voodi peatsist, kus too oma armastatud digikale patareisid sisse toppis. Claire ei pidanud seda kaks korda kuulma ning neiu seisis peaaegu järgmisel momendil esikus peegli ees ning kohendas endale pähe tõmmatud mütsi.

Kriitilise pilguga end peeglist silmitsedes ei suutnud tüdruk leida mitte ühtegi kohta, mille kohta oleks saanud öelda paks. Niisiis tõmbas ta endale juba õnnelikuma naeratusega mantli selga ning pani salli kaela enne, kui Mike oma saabaste kinninöörimisegagi hakkama sai.

Noormehe vanemad vaatasid kõrvaltoas telekat ning Ashley magas ning Mike tõmbas ukse enda järelt erilise hoolega kinni. „Kurat, see kips hakkab juba tõsiselt närvidele käima...” pomises ta samal hetkel, kui kipsis käsi vastu ust kobises. „Vabandust,” oli kõik, mis Claire noormehele öelda oskas, kui ta väikese süütundega treppidest alla tuhises ning lõpuks külma ööõhku astus.

„Varsti saad koju magama,” lubas Mike siiralt, kui ta oma pilgu lõpuks neiu pikaks veninud näolt lahti kiskus ja teele keskendus. Ümber nurga pöörates tulid nähtavale sajad inimesed, kes kõik sellele väikesele platsile ära mahtuda üritasid. Õnneks oli linnas ilutulestik ka mitmes teises kohas ning jalge alla tampimist polnud oodata.

Claire libistas oma käe vaikselt Mike´i omasse, kui too läbi rahvamassi kohmakalt teed rajas ning tuttavaid otsis. Peagi peataski nad vali rõõmuhõise paremalt ning pilku oma jalgadelt tõstes märkas tüdruk umbes kümnest inimesest koosnevat punti, kes kõik neile lehvitasid. Kui eemalt paistis tegu olevat meeldiva pundi lõbusate inimestega, siis lähemale jõudes oli Claire´i ainus soov siit kiiresti minema saada.

Grupis oli 3 tüdrukutja 8 poissi, kes küik räuskasid ning nii mõnelgi oli käes viinapudel. Oma õnneks tajus Claire ära ebameeldivuse ja antipaatia Mike´is, kui too neiut kõvemini käestpigistas ning ettevaatlikult sõprade poole teed rajas.

„Goldwin,” tervitas üks poistest Mike´i kerge peanoogutusega. „Jänes,” noogutas ka Mike, endiselt oma terve käega Claire´i oma tugevas haardes hoides. Tüdruk astus Mike´ile nii lähedale, kui sai ning libistas pilgu veelkorra üle seltskonna. Tüdrukud olid paksu krohvikorra all ning nende juuksed olid mustaks värvitud. Nad kandsid litsakaid riideid ning poisid... nende riided olid niisama prügikastikaup. Mida Mike ometi sellistega tegi?

„Kuidas läinud on ka? Näen, et sul juba uus tots käekõrval,” jätkas esimene noormees laia irve saatel, kui ta ühe suitsu suhu toppis ning põlema pani. Jänes vibutas suitsupakki ka Mike´i suunas, kuid too lihtsalt raputas pead, muljudes Claire´i sõrmi veel rohkem, kui selline asi üldse võimalik oli.

„Nii ja naa,” ütles Mike kangelt.

Jänes noogutas ning silmitses järjekordset mahvi võttes Claire´i jalatallast pealaeni ja vastupidi. „Kust siis sellise plika üles korjasid?” uuris noormees tüdrukule silma tehes ning siis taas oma pilku Mike´le viies. „Päris kenake teine... Laenata võib teda?”

Kui pilgud saaksid tappa... Mike lükkas Claire´i automaatselt oma selja taha ning haare tüdruku käe ümber ei lõdvenenud grammigi. Mike´i hingamine oli kiirendatud ning Claire vaatas kuskil ahastuse ja põnesvuse vahepeal vireledes ringi. Kõik nende ümber olevad inimesed olid liiga süvenenud omavahelistesse vestlustesse, et kõrval tekkivale võimalikule kakluskoldele pilkugi raisata.

„Ega ei või küll,” sisistas Mike läbi hammaste.

„No eks sa ise tead... Kuid noh. Elu on näidanud, et kõik sinu tsikid lõpetavad lõpuks minu linade vahel,” irvitas Jänes edasi. Claire tõusis kikivarvukile ning piilus üle Mike´i õla. Noormehel oli nähtavasti väga lõbus olla. Ka tema kambajõmmid muigasid...

Kuid järgmisel hetkel tõmbusid kõik tagasi ning Claire ahhetas, kui Mike´i käsi neiu oma haardest vabastas ning täiest jõust Jänesele hammastesse küttis. Tüdruk haaras Mike´i jope kapuutsist ning üritas teda tagasi tõmmata, kuid Jänx oli end kogunud ning Mike´ile vastu virutanud. Tüdruk oigas ning pressis end kahe sülgava poisi vahele. Lähemal olevad inimesed vaatasid nüüd kakluskollet küll külma huviga, küll pahakspaneva pilguga.

„No näed... Juba pakub end mulle... Tule siia,tibuke,” pomises Jänes endal käeseljaga suud verisest süljest puhtaks tõmmates ning oma teist kätt tüdrukule ulatades. Claire jõudis seda vaid vaadata enne, kui Mike ta sellest seltskonnast eemale tiris.

Nüüd oli Claire´i kord teed juhatada ning kuusepuu kaitsvasse varju jõudnud, vaatas ta noormehe kahjustused üle. „Näe, pane lund peale...” pomises ta maast peotäit võttes ning seda Mike´ile ulatades. Noormees noogutas ning pani läraka raske ohkega põse vastu.

Nüüd hoovas süütunne ka Claire´i sisse. Kui teda poleks olnud...

Mike paistis tüdruku ängi mõistvat ning viskas lumekoogi maha, haarates selle asemel oma terve käega hoopis Claire´i ümber kinni. „Olid üks mõttetu kamp...” pomises ta tüdrukule vaikselt kõrva, kui esimene rakett taevasse sööstis.

Õudne, aga armas

See ütleb kõik. Mai viitsi pikka juttu kirjutada, Kondid on peal.

UUT!!!

See oli niii armas!! =)

Oeh.
Uus osa siis teile. ;D
Nautige nende viimaseid hetki koos. Varsti saab vaheaeg läbi.
Hope u like it. ^^

73. Osa

Mike pani oma digika ettevaatlikult öökapile ning ringutas, kui ta pilk kellale eksis. Nad olid Claire´iga melu sees olnud vaid pool tundi ning lõpuks oli rõhuv sisemus nende soovidest võitu saanud. Claire oli vaikne ja Mike ei osanud midagi öelda, passides selle asemel omades mõtetes.

Ka neiu astus tuppa ning tõmbas käigu pealt ära salli, mis talle ennist kaela oli jäänud. Viitsimata täna enam hambaid pesta, viskas ta suhu ühe nätsupadja ning potsatas siis Mike´i voodile istuma. Mike, kes vahepeal end juba T-särgi ja bokserite väele oli jõudnud võtta, istus vaikselt, voodi ägisedes neiu kõrvale. Tema käed langesid kasutult ja lõdvalt sülle ning poiss vaatas hajameelse ilmega oma arvuti monitori.

„Sul on kindlasti küsimusi,” pomises ta mõne hetke pärast pilku oma kätele viies ning silmanurgast enda kõrval kössitavat Claire´i silmitsedes. Tüdruk aga raputas vaikselt pead ning ohkas seejärel. „See pole mulle siiamaani kohale jõudnud,” tunnistas ta lõpuks end aegamisi voodi peatsisse hiivates ning pead raskelt vastu seina toetades.

„Või noh... Asi on ka selles, palju sa tahad, saad või suudad mulle rääkida. Mis on tähtis, mis mitte. Mina ei tea ju...” neiu vaatas Mike´i poole. Poiss istus endiselt voodi jalutsis ning vahtis üht kindlat punkti kuskil seinal. „Tead ju küll, kui päritakse mõne asja kohta, et miks sa siis enne ei küsinud... Paljude asjade peale ei tulegi. Samuti, nagu sina ei pruugi oma igapäevategemisi kajastades mõne üksikasja peale tulla. Võib-olla on see ununenud, võib-olla ei tundugi see sulle tähtis. Võib-olla on juhtunud asju, mis selle väikese fakti varjutavad...” Tüdruk hingas sügavalt sisse ning lasi end madalamale voodisse vajuda.

„Tead. Sa pole ammu nii tarka juttu suust välja ajanud,” kostis Mike mõne hetke pärast, oskamata taas midagi muud öelda. Neiu turtsatas. „Vaata, kellega ma päevadläbi koos olen. Erilist intelligentsi ei saagi säilida...” Mike näitas keelt, kuigi seda pimeduses näha polnud.

Tüdruku kõrvale istuma kobinud, sulges noormees silmad ning hingas sügavalt sisse, valmistudes ütlema mida iganes tal öelda ka polnud.

„Need olid minu seltskond tead-küll-mille päevilt...” pomises noormees alustuseks. Juba see üks lause suutis tekitada Claire´is sellise süütunde, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda. Mike pidi tema pärast, tema ja ainult tema pärast juhtunut meenutama.

„No ja... Jamh. Kui ta rääkis sellest, kuidas kõik mu tüdrukud tema linade vahele on lõpuks jõudnud... No see on ka tõsi... Anna jõudis vahepeal sinna. Jah, siis kui me veel käisime,” seletas Mike vaikselt, vaoshoitud häälega neiule, kui too ahhetas. „Aga ma andestasin.”

Claire´ile ei meeldinud see jututeema. Nüüd meenus talle Tom... Kas ta peaks noormehele andestama, kui too andestust paluks? Kas on õige andestada? Kas ta suudaks andestada? Kuidas nende suhtlemine edasi kujuneb, kujuneks?

„Ja enne Annat... Ma ei tea, kas sa mäletad. See minu suur armastus enne suve, Pamela ka... Ja ma lihtsalt läksin nii närvi, kui ta rääkis ka sinu enda voodisse vedamisets, mis sest, et sa pole mu tüdruk ega midagi...” rääkis noormees mõtliku tooniga.

Claire noogutas, pilk klaasistunud. Olles õnnelik pimeda toa üle, küünitas ta ettepoole ning teeskles tekiääre kohendamist ajal, mil ta kärmelt silma tükkinud pisarad kuivatas. Mike´i sõnad olid haiget teinud. Kuid Claire oli loll ja naiivne. Tüdruk oli kindel, et tema tunded tiris südame põhjast välja Tomiga lahkuminek. Tom hoidis teda vee peal, hoidis teda hõivatuna. Nii ei saanud neiu mõelda asjadele, millele ta poleks tohtinud mõelda. Tema ja Mike... naeruväärne! Mike´il olid palju paremad vallutused siin, suurlinnas. Claire on talle õe eest. Noormehe enda sõnad.

Ei. Neiu otsustas, et kui Tom peaks tahtma ära leppida ja uuesti käima hakata, ta teeb seda. Laseb noormehel natukene praadida. Oma uhkuse säilitamiseks. Ja siis algab kogu mäng algusest peale. Tom oli inimene, keda ta vajas mõistuse säilitamiseks.

Ta ei saanud Tomita. Tom oli tema päästerõngas sellest hullusest.

„Tead... me pole ennem sellel teemal eriti üksikasjalikult peatunud, aga... sa ei ole ju enam... süütu, ega ju?” küsis Claire lõpuks enda tunnete üle võitu saavutades ning ettevaatliku näoga noormeest piieldes. Mike´i nägu, nii palju, kui näha oli, kandis üllatuse maski. Ju see oli ootamatu küsimus.

„Ei, ei ole...” kostis too lõpuks ükskõikse häälega. Claire kahetses küsimust. Ta oleks tahtnud teada, missugused olid mõtted ja emotsioonid selle nüüdseks taas kontrolli alla võetud tasapinna all. Tüdruk noogutas aeglaselt.

„Kes? Kui küsida tohib...” „Anna...” Tüdruk noogutas taas, endiselt kohmetust tundes.

„Ja kui ma nüüd õigesti arvan, siis sina oled veel süütu,” pomises Mike. Claire´ile tegi headmeelt naer noormehe hääles, kuigi ta tajus, et see võib tähendada ka narrimist. Kuid Mike ei teeks talle seda.

Tüdruk noogutas ning Mike tegi võidurõõmsat häält, keerates siis end Claire´i peale nii, et nende näod olid lähestikku. Oma kipsis käe ettevaatlikult tüdruku õlale toetanud ning teise käega oma keha raskust tüdrukut lömastamast hoides, sosistas ta palavikuliselt: „Hoia see õige inimese jaoks, eksole?” Claire noogutas ettevaatlikult, võideldes sooviga oma sõrmed läbi noormehe juuste libistada ning pomiseda: „Tule siia... Sina oledki õige...”

Ta VAJAS Tomi rohkem, kui ta arvata oskas. Ta oli uppumas...

Selle asemel neiu vaid noogutas ja naeratas. „Võid selle peale kindel olla,” kinnitas tüdruk täie tõsidusega. Mike noogutas heakskiitvalt ning luges siis ka enda vennalikud sõnad neiule peale: „Mitte purjus peaga, mitte sellepärast, et kõik sinu ümber seda teevad või et sa oled juba 35 ja neitsi. Mitte ilma kondoomita ja ilma partnerit tundmata.” Noormehe näole venis lai ja riukalik naeratus ning ka Claire ei saanud teha muud, kui naerda. „Ma üritan meeles pidada...”

Mike pööritas silmi ning veeretas end tüdruku pealt maha, jäädes lakke vaatama. „Kaks tuhat ja kolm... Uskumatu...” pomises noormees oma laes helendavaid tähekesi vaadates. „Sa ei kujuta ettegi...” kinnitas Claire uniselt, kui ta pea küljele vajus ning neiu uinus.

Silllleeeee!!!
Kuidas sa oskad niimoodii ??
(Y)(Y)(L)(L)(Y)(Y)
Aint, et mul on Clairest kahju.. :/

Ohhjah.
Ma lugesin need osad läbi juba mitu tundi tagasi, arvutitunnis olles, aga ma ei viitsinud sisse logida ja... gaad, sa ajasid mu peaaegu nutma !
Lihtsalt... nii üliarmas ja..
Ma ei tea...
Aga armastan ma seda juttu väga, väga, väga, väga, väga.
Tegelikult pole võimalik sõnadesse panna, kui väga armastan ;D.
Ohjah.
Uut siis ! =)

Ma olen siin päris mitut viimast osa vaikselt piilunud, mitte kunagi täiesti lugenud, vaid lihtsalt natuke piilunud ja teiste kommentaare ka vaadanud. Ja ma hakkan nüüd seda algusest peale lugema, loen kõik osad läbi, täitsa ausalt. Või ma vähemalt üritan.
(Mingi kuus osa on vist juba läbi, muideks )

Ma ei tea et mis mõte sellel kommentaaril siin on, aga no eriti vahet pole ka, lihtsalt lampi.
Aga ma luban, et ma loen.

Hah.
Mis selles eelmises osas nii sellist... erilist oli, et kõikidele kohe eriti meeldis? (A) Mina ise nt ei jäänud eriti rahule..
Aga noh, muidugi tore, et meeldis. :)
Ja Chelsea - Hea teada. Loodan, et meeldib. ;D
Aga et uus osa siiiišh.
Ma tean, et ma olen imelik, aga päriselu on vahest päris hea inspiratsioon...
Hope u like it! ^^

74. Osa

„No ma ei saa aru, lihtsalt ei saa aru...” pomises Claire Mike´i toa aknalaual istudes ning aknast alla, tänavale vaadates. Tüdruku pilk vilksas taas kellale, kui ta kontrollis, kas ta oli aknalaual juba kolmveerand tundi istunud ja alla vahtinud. „Üks vanamutike kõndis pool tundi tagasi üle tänava, mis muidu on nii rahvastatud, ja nüüd...” Neiu ohkas ning raputas pead, tõstes raamatu jälle nina ette.

Mike itsitas ning astus lähemale, toetudes puusaga vastu aknalauda ja vaatas hooletu pilguga õue. „Leiad sa ka asju, mille pärast muretseda. Aasta esimene nädal on alati välja surnud,” kostis too kergelt. „Aga miks?” oli tüdruku nõudmine kiire tulema, kuid Mike jäi vastuse võlgu.

„On sul tänaseks ideid?” küsis Claire lõpuks oma jalgu põrandale visates ning siis ise nendele järele minnes. Varsti oli keskpäev ning nad polnud jälle jõudnud teha muud, kui... süüa. Masendav. Ja noh, aknast ka välja vaadata, muidugi.

„Mm... mkm,” vastas Mike voodile potsatades ning end selili lastes. „Muidugi võime me... ai, ma ei saa ju kududa...” Teeseldud valulik naeratus. Claire turtsatas. „Siis me võime jälle su Titanicut vaadata...” ”Et sa saaksid magada?” „Pträääh... Ega kunagi ma pean selle ju ära ka vaatama.” ”Turts.”

Mike naeris oma karust naeru ning võttis oma öökapilt digika, lülitades selle kohmakalt sisse. „Esimene hommik uuel aastal. Vapustavalt sassis juuste, magatud näo ja üleüldse unise olemisega Amandaaa!” deklameeris too riukaliku naeratuse saatel, kui tüdrukust pilti tegi.

„Aga siis võime me ka niisama rääkida,” kinnitas noormaas enda kõrval voodis olevale vabale kohale viibates ning noogutades. „Sinuga rääkides läheb aeg niikuinii väga kiiresti, nii et...” ”Tahame me oma viimasel täispikal päeval aja kiiresti minekut?” Noormees mõtles ning tõusis istukile, saades sellega oma terve käega tüdruku pihast haarata ning teda end kõrvale istuma tõmmata.

„Aga teeme siis selle vähemalt meeldivaks, eksole? Ja ma olen endiselt kõikidele alternatiividele avatud, kuni need ei sisalda sinu kiiremas korras Grenkasse sõitmist, kuna sa kardad, et võid siin kõngeda. Muidugi ei tohiks need sisaldada midagi jubedat nagu näiteks grupiviisiline enda lõikumise maailma avastamine või paberite rebimine, et neid siis kohmakalt suuremale paberile sättida...” ”Mis sellel viga on?” „Ma olen ju kipsis!” üritas noormees haledamat põhjust välja mõelda. Claire andis talle obaduse vastu külge, haaras noormehe kõrvale lebama jäänud digika ning käskis Mike´il mõni hea nägu ette manada. Digika enda nägude ette viinud, tegi Claire pilti.

„Küll me oleme fotogeenilised!” aasis noormees pilti vaadates ning naeru alla surudes.Claire kehitas õlgu ning pani fotoaparaadi jälle ära.

„Niisiis, millest sa rääkida tahtsid?” uuris ta silmanurgast Mike´i piiludes. „Mina? Aa... Ma ei tea...” Noormees tegi väikese mõtlemispausi ning mängis sellal neiu sõrmedega. Ja jälle algas tüdruku peas heitlus...

Ta vajas Tomi. Kus too oli? Ta pidi Tomiga ära leppima, lihtsalt pidi... Pidi...

„Voooohhh!” Noormehe hääl oli võidurõõmus. „Tead, räägi mulle päevadest.” Claire turtsatas, kuid sai noormehe poole vaadates aru, et tal oli tõsi taga. „Ee... mida sa teada tahad?” päris neiu kergelt kulmi kergitades.

„Ma ei tea... Kui aus olla, üritan ma rohkem sinu kohta teada saada ja kuna ma tean peast juba su lemmikvärve, -esitajaid, -raamatuid, -sööke, -jooke, -tegevusi ja nii edasi, siis ma mõtlesin, et võiks... jamh.” Mike punastas. „Aga sa ei pea rääkima, kui ei taha."

Claire oli kimbatuses. „Ömm...” Nad said küll hästi läbi ja tegelikult polnud Claire´il nii igapäevase asja arutamise vastu midagi, kuid see vapustas teda siiski. Ja seejärel hakkas ta mõtlema Tomile. Kas too teabkõike seda, mida teab Mike? Kas nemad Tomiga tunnevad end üksteisega niivõrd vabalt, nagu poleks mingeid takistusi? Oeh...

„No okei. Ämm... Minu kohta siis... Eee...” „Sa ei pea.” „Ma tean.” Claire võttis veel mõne sekundi mõtlemispausi ning ütles siis vaikselt: „Näiteks.. Mul on need üheteistkümnendast eluaastast ja algasid koolis.” „See oli kindlasti mugav?” „Sa ei kujuta ettegi... Ma isegi ei teadnud siis veel ,mis need on... Mu vanemad pole sed, pole sed, polnud sedasorti inimesed, kes taolistest teemadest meeleldi rääkinud oleks. Niisiis ma sattusin totaalselt paanikasse ja jooksin õpetajale ütlema ja... Ma olin üheteistkümne aastane ja suutsin endale niimoodi marki teha...” Claire suutis isegi turtsatada, kui Mike´i enda kõrval hääletus naerus vappumas tundis. Ta lootis, et noormehe kujutlusvõime polnud liiga kaugele arenenud.

„Ma ei saa aru, miks sul selle mälestuse üle mark on, kui sa seda mulle siin täiesti normaalselt ja lõdvalt räägid?” päris Mike lõpuks pahinal välja hingates ning Claire´i poole vaadates. Neiu kehitas õlgu. „Lõpuks teadis sellest kogu klass.” „Aa...” Mike lootis, et tema sisemine lõbusus sai hästi mõistmise taha varjatud.

„On see ebamugav?” päris ta mõne hetke pärast teemaarenduseks. „Kuidas kunagi. Tegelikult peale päevi on rohkem ebamugav...” ”Kasutad sa tampoone või sidemeid?” Claire turtsatas ning vaatas Mike´i poole. „Või et nii läbi ja lõhki tahad kohe tunda mind?” Mike tegi silma. „Muidugi.”

Claire raputas pead ning vastas: „Sidemeid...

Noormees noogutas mõistvalt, jõudis siis nähtavasti otsusele, et peab millegagi vastama ning puristas siis: „Minu esimene pollutsioon oli kolmeteistkümne aastaselt.” Claire vaatas noormehe poole ning turtsatas, kui Mike´i lause talle kohale jõudis. „Totaalne sooda,” pomises tüdruk vaikselt.

Mike naeratas oma säravat naeratust ning vaatas lakke. „Ma ei saa aru, kust see väsimus tuleb. Käed-jalad oleks nagu rauast ja vastu maad tõmmatud,” pomises ta mõne hetke pärast Claire´ile silma tehes. „Mis sa ühest korralikust vaiksest tunnist arvad?” ”Kui korralikust?” „No peaaegu korralikust...” sosistas poiss taas tüdrukule silma tehes ning endale patja pea alla tõmmates. „Nii mõningased rahurikkumised, kui mul jälle mõni küsimus tekib või ma sind niisama kiusata tahan.” Claire´i kulmud tõusid. „Kiusata?” Mike naeratas, tõmbas terve käega Claire´i tüdruku pihast endale lähemale ning kätt üle tüdruku selja hoides, joonistas sinna kujundeid, ise pomisedes: „Post, post, post, traat, traat, traat... ELEKTER!” Claire ei võpatanudki.

„Persse. Ma juba nii ootan, et ma kipsist lahti saaks.”

Tüdruk naeris valjult ning pööras noormehele selja.

ELEKTER!!

Aga väga nunnu osa.

Claire võiks juba kiiremas korras aru saada, et MIKE on tema jaoks ÕIGE!!

Ja Mike võiks ka aru pähe võtta.

Aam.. ja.. Kui vana see Claire pisike koopia on?

Kui tema 11 saab, siis tuleb ju kõik välja?

Hah. Käi kanni. XD
Muidu on jah, 10.
Claire´i õige sünna kuskil mais.

Ohjah.
Mis ma ikka ütlen?
Ma ARMASTAN seda juttu, okei.
Niiet,
UUT ! ;D

See oli nii vaffa osa ^^
Uut

Oijamh..
Nunnu,nunnu.. *Unistab *
Mike võiks lõpuks aru pähe võtta.. -.-
Uut!

Tead mis, viimasel ajal on mul koguaeg neid osi lugedes selline tunne, et Claire ütleb järgmiseks :"Ma armastan sind!" ja kogu moos Mis krdi Tom????????????????? Nouuuuu Mikeeee!!!!

Okei.
Uus osa.
On kuskil snlhmnis veel nii pikka juttu?
Loodan, et meeldib.
Ja Bitch... ehhee. TÜNG!
A ega mul endal ka kiusatusi selle lause mitte kirjutamisega.
Vahest automaatselt mõtlen: nüüd tuleb see koht, hakkan nagu M vajutama, kuid mõistus tuleb tagasi.

75. Osa

„Ja sa tuled järgmine nädalavahetus jälle mulle külla ning siis me ajame oma teemat kuidagi edasi ja siis sa lihtsalt oled siin ja ma ei lase sind enam minema ning panen su ka oma kooli kirja ja te Jamesiga kolite New Yorki ning teete siin omi asju edasi, et siis me iga kell, kui vähegi soovi, kohtuda saaksime ning oma teemat edasi ajada, kusjuures siis me saame palju täiuslikuma pildivaramu ja värki ning pealegi siis ma näen kogu aeg sinu rõõmust õhetavat nägu ja siis sa oled tihemini minu peale pahane ja siis mina saan jälle häbeneda ja siis on keegi, kes Ashleyt hoiaks ja..” Mike jäi järsult vait ning pani silmad kinni, kui pahinal õhku sisse tõmbas. Rahuloleva näoga taas alla neiu poole vaadanud, noormees muigas ning tegi Claire´ile silma. „Kuidas tundus?”

Tüdruk pani käe mõtlikult lõua alla ning vaatas oma lumest valgeid saapaid. „Mm... Ja kuhu jääb selles osas minu Grenkasse jääv sõpruskond? Claire? Grace?” päris neiu kergelt naeratades ning Mike´i müksates. „Su plaanis on mõrad,” aasis neiu end kergelt noormehe najale toetades.

„No aga mina? Kas see siis ei kompenseeriks mõndagi?” päris noormees tehtud solvumisega, kui ta oma käe üle tüdruku õlgade viskas ning unistava pilguga kaugusesse vaatas. „Ma arvasin, et ma olen kõikvõimas,” tunnistas poiss vähimagi kahetsuse- ega piinlikkustunderaasuta.

„Kuid kas sa ei leia, et niimoodi, harva kohtudes, me ei tõdine üksteisest vähemalt ära?” Claire pani silmad kinni ning lasi lumel näole langeda. Bussi tulekuni oli veel kõva kümme minutit ning ta kavatses sellest kümnest minutist kõik võtta. „Phh. Nagu meie sinuga võiksime üksteisest ära tüdineda...” porises Mike tüdruku kõrva ääres temast veel kõvemini kinni võttes ning ühe käega kaisutades. Neiu muigas ning üritas ette kujutada, et tunneb mõnu Tomi kaisutusest. Tom...

„Kõike võib juhtuda, kuigi ega minagi seda usu. Lihtsalt...” Tüdruk pidas mõtlemiseks väikese pausi. „Ma leian, et nii on taaskohtumise rõõm siiski suurem.” Ta kehitas õlgu. Mike pööritas silmi ning heitis pilgu kellale. „Seven more minutes to go...” pomises ta vaikselt.

„No kurat võtku, ma ei suuda!” prahvatas ta äkitselt välja. Claire võpatas ja vaatas ehmunult üles, kuid noormehe lõbus nägu rahustas ta taas maha ning neiu vajus vaikselt, silmad kinni, tema rüppe tagasi. „See habe...” jätkas Mike vaiksemalt, silmitsedes ümberringset rahvast, kes kõik teda vaatama olid jäänud. „Ma igatsen Lendot...” Claire kortsutas kulmu ning avas silmad, tõmbudes noormehest eemale, et talle korralikult otsa vaadata. „Lendot?” päris ta kulmi kergitades. Mike itsitas ning noogutas. „Lendot.” Justkui dramaatilisuse lisamiseks oli ta veel paar sekundit vait enne, kui kurtis: „Habemeta on nii külm. Näed mu lõuga? Täitsa punane ja või sinine ning lilla raudselt ja pealekauba külmavõetud. Mõtle, kui nii ära külmub, et otsast kukub... Mis sa siis muga teed?” Noormehe hääl oli muutunud nõudlikuks ning hääletoon anuvaks.

Claire raputas naerdes pead ning tõmbas oma käe kindast välja, asetas selle noormehe lõuale ning hoidis tagasi käe äratõmbamise refleksi – lõug oli nagu jääkamakas. Mike´i nägu aga lõtvus ning nüüd oli tema kord, silmad kinni, soojust nautida.

Kuid Claire´i pilk eksles ära horisondile ning kaugemal, paari foori taga passimas, oli näha tema kallist bussi. Tüdruk ohkas ning võttis käe ära, tõustes püsti ning võttes maast oma koti. „Ongi vist kõik praeguseks...” pomises ta tõusvat noormeest vaadates ning kinnast kätte tõmmates.

Mike noogutas nukralt ning sirutas oma käe välja, et tüdrukut taas oma embusse haarata. „Kurat, see nädal saab pikk olema...” pomises noormees ka oma kipsis kätt kohmakalt ümber tüdruku mähkides. Neiu oli juba ammu end kogu jõuga noormehe külge klammerdanud.

Ja nii nad seal seisid, üksteise vastas, käed tihedalt ümber teineteise, kaaslase jope hõngu sisse hingamas, kui järsku...

„Aeh. Need tänapäeva noored. Igal pool ka näitavad oma armastust. Noh, ei saa pahaks panna, ise oli kunagi ju samasugune... Aga oeh. Paljud paarid pole armsad, aga neid kohe vaataks ja vaataks ja vaataks... nagu üksteise jaoks loodud!” õhkas üks vana naine neist vasakul. Mõlemal olid silmad laksust lahti ning nad piilusid eemal seisva kahe vana naise poole. „Mäletad neid ikka veel, Gertrudis? Kui me New Yorki SPAsse tulime? Seep see on... Saatus on meie teed ristanud!”

Claire turtsus ning surus oma näo taas Mike´i jope sisse. Noormees aga langetas oma pea, endiselt hoolikalt vanu naisi kuulates.

„Tead, Margreth, ma saan alati aru, kui noored on piisavalt armunud, et käia läbi tulest ja veest ja isegi läbi jala- ja hambaproteeside valu... koos. Ma lihtsalt tunnen oma vähestes allesjäänud isiklikes kontides nende armastust ja selle võimsust... Need kaks on kokku loodud...” Õhkas Gertrudise nimeline vana daam naeratades.

„Jah... Ja vaata nende kehakeelt... Ilma mingisuguse vaevata anduvad...” „Nende seksuaalelu peab küll hea olema...” arutles Gertrudis omaette. Mike haaras Claire´st kaitsvalt kinni. Ju mõlkus tema mõtteis sama, mis neiu omas – järgnev tund nende hulludega...

„Ma ei tea...” Arutles jälle esimene. „See ei ole selline kiimlemine, nagu noortel tavaks... See on puhas armastus.” Gertrudis võttis mõtlemiseks aega ning vastas siis lõpuks: „Sul on õigus. Näe, buss tuli...” Ja hääled kaugenesid.

Claire ohkas ning tõmbus Mike´st eemale. Noormehe nägu oli tulipunane. „Noh... kena sõitu sulle siis!” tegi noormees natukene kohmetult silma. „Ja vataa, et sa neil end maadligi tampida ei lase.”

Claire sundis end naeratama – talle ei meeldinud noormehe reaktsioon vanakeste jutule – ning sõnas: „Annan endast parima. Tsau!” Mike vaid noogutas ning Claire astus bussi peale.

Akna alla koha saanud, heitis ta pilgu välja. Mike oli kadunud.

tüüpiline penskarite klatš..
Ei,mulle meeldib.
Mul pole muud öelda,kui Uut!

Oooot...
Et... mis värk selle Mike'i reaktsiooniga oli ?
Ohissandküll...
Jahm.
Aga muidu ajas naerma.
Hea.
UUT!

Mulle juba tundus, et Mike hakkab talle ütlema, et on Claire armunud vms ^^
Aga ma kahtlustasin, et sa ei teeks midagi sellist
Ei.. huvitav ja suppper on (Y)
Edasii =)

Ma tahan uut ja veel armsamat!