Noniii.
Finally.
Ise pole eriti rahul, kuid vbl sp, et mul tõsisem tuju täna seda kirjutades, kui muidu.
Üldiselt, loodan, et siiski meeldis.
Saite lõpuks oma musi kaaa.
60. Osa„Olen ma maininud, et Grenka poed on igavad ja üksluised ja nõmedad ja väikese kaubavaliku ja koledate müüjate ja olematu vahetusrahaga ubrikud?” uuris Mike oma kindaid näperdades ning igavleva ilmega tüdruku järel poelettide vahel laveerides.
Sa ei kujuta ettegi... tahtis Claire öelda, kui ta tülpinud ilmega kolm filmirulli korvi siskas ning siis asjaliku näoga edasi kõndis.
„Sa oled seda muudmoodi väljendanud,” kinnitas neiu mõne hetke pärast, kui ta mõtteis vajalikke toiduaineid üles loendas.
Mike kehitas õlgu, kuid haaras siis neiul käest ning vedas ta riiete osakonda. Riietele eraldatud nurgake oli küll väike, kuid seal oli nii mõndagi. Kõige ees lebas suur hämu punasest riidest asju, mille poole Mike kohe suunduski. Kerge irvitusega mütside hulgast ühe valinud, surus ta selle Claire´ile pähe. Mütsi külge õmmeldud valged pehmed patsikesed jäid vallatult tüdruku õlgadele lebama.
Selle peale Claire muigas ning kõndis mööda mütsiderida edasi, kuni leidis kõige väikama müügiloleva mütsi. Punane oli kulunud ning õmblused olid tehtud rohmakalt. Peale selle – riie oli määrdunud ja kuiva väljanägemisega. Otsa oli riputatud roostes kelluke.
„Noooh, modellihakatis?” päris ta mütsi noormehel pähe tõmmates ning sammu tagasi astudes.
„Müü see müts mulle.” Mike mõtles hetke ning manas näole kutsuva naeratuse ning võttis sisse poosi, mis oleks olnud kutsuv 14-aastase piitspeenikese modellikeha puhul. Kui tema oleks poos teinud natukene kogukamaks. Nii, et ta oleks välja näinud normaalne, siis tegi see Mike´i küüruga vanaätiks.
Claire raputas irvitades pead.
„Ei lähe läbi. Isegi koer suudaks paremini müüa.” Mike kergitas kulmi ning astus kelmika naeratuse saatel lähemale.
„Suudaks või?” päris ta umbusklikult nüüd juba neiu kohal kõrgudes, endiselt see kaval naeratus näol. Noormees vidutas kerge naeratuse saatel silmi ning kummardus lähemale, libistades oma käe tüdruku pükste tagataskusse. Teise käega mütsi peast võttes, haaras ta Claire´i tagataskus olevast rahanutsakust kinni ning asetas mütsi vastukaaluks tüdruku korvi.
„Päris kopsakas kasum,” pomises ta naeru maha surudes ning raha üle lugedes.
„Kui sa kavatsed ka edaspidi oma raha tagataskus kanda, siis hoolitse selle eest, et sa kannad sel hetkel oma mantlit,” õpetas noormees irvitades edasi.
„Või ära seisa, nagu soolasammas ja registreeri toimuvat kiiremini.” Claire´i näol vireles sunnitud naeratus, mis mõne hetke pärast siiski pahameele varju kadus.
„Tavaline varas ei tea, et mul raha tagataskus on ning ta ei malda minu tagumikku käppima tulla,” pomises neiu kergelt kulme kergitades ning kindlal sammul edasi astudes.
Mike ohkas ning haaras käigu pealt tüdrukule järele joostes kaasa ka ühe normaalsema päkapikumütsi. Selle jõletisega seal korvis polnud midagi peale hakata.
Tüdrukule järele jõudnud, asetas noormees oma käed neiu õlgadele ning pööras ta enesekindlal ilmel ringi.
„Palun vabandust, et ma niimoodi ütlesin ja su tagumikku katsusin, aga ma tahtsin sind ainult aidata,” ütles ta tüdrukule intensiivselt silma vaadates ning vabandavalt naeratades.
Claire´i tuju oli aga vahepealse kümne sammuga märgatavalt tõusnud ning tema silmis mängles kaval tuluke.
„Sa saad selle korvata õhtul nõude pesemisega ja...” Tüdruk laksas ka oma käe hetkeks noormehe tagumikule.
„Need on kehaosad, nagu iga teinegi. Ma polnud selle pärast pahane,” kinnitas ta jahmunud näoga noormehel käest haarates ning teda edasi tirides, ise vahetpidamata õhtusest vaaritamisest vadistades.
„Kusjuures,” päris noormees lõpuks.
„Kas see on minu asi, või teil puudub kuusk?” Claire jäi, suu ammuli, konservide riiulit vaatama. Tema greibikonservi pigistav käsi laksatas automaatselt ülespoole, et endale taolise hajameelsuse eest vops anda, kuid lõbusa Mike´i käsi oli kiirem ning konserv maandus korvis ja pea jäi ühe verme võrra vaesemaks.
„Teil üldse ehteid on? Ja kuusejalga?” Claire raputas pead, endiselt oma lollusest hämmeldunud.
„Noh, selleks olen ju mina,” sõnas Mike ülienergiliselt tüdruku käest haarates ning teda mööda vahek’iku edasi tarides.
„Anna see korv ka siia... Raskeks hakkab minema.”
„Karda, kulinaid, tulukesed ja ka tippu midagi. Mina maksan tehnika eest,” ütles Mike kergelt, kui ta maast ühe kuusejala haaras ning seda pilguga mõõtis.
„Kui sul midagi selle vastu pole, siis enne vaaritamist võiks suvilast läbi minna. Saab mõne väikese kuuse võtta...”
„Miks sa selle kõige pärast üldse muretsed?” uuris Claire kulmu kortsutades, kui ta paar hoolikalt valitud karda korvi viskas ning siis tilbendavaid asjandusi vaatama hakkas.
„Noh... et meeleolu luua,” ütles Mike kulmu kortsutades. Noormees tundus kõhklevat, kuid talle meenus peagi nende avatud suhe.
„Tead küll... Esimene aasta vanemateta...” Lõpp oli taandunud sosinaks. Claire tardus, silmis pisarad.
Mike ohkas ning astus kuusejalga käest pannes neiu juurde.
„Vabandust, et ma selle päevakorda tõin...” pomises noormees vaikselt, neiut oma kindlasse embusse haarates ning endale nii omasel moel Claire´i juukseid sasides.
„Palun väga-väga-väga vabandust...” kordas noormees veelkord, tüdruku pealaele üht lohutavat musi vajutades.
Claire´i näo oma kahe käe vahele haaranud, tõmbus ta neiust eemale, vaadates teda kindlal ilmel. Põidlaga üle tüdruku põse veerevat pisarat ära kuivatades, valgus tema näole lai naeratus nähes, et kerge muie juba tüdruku silmisse jõudma hakkab.
„Pole midagi. Ja see on sinust armas, et sa sellele mõtled,” kinnitas Claire ühe käega rohmakalt Mike´i kallistades ning seejärel kaunistuste juurde tagasi pöördudes.
„No sa vali ka nüüd midagi,” soovitas tüdruk noormehel käega viibates.
Mike astus lähemale, endal õnnelik naeratus kui näole liimitud.
„Kunstlund võtame ka,” teatas ta tähtsal toonil, kui ta käbide komplekti korvi viskas.
„Ega sa juut pole?” päris neiu hämmastunult, kui ta poisi koorma vähendamiseks maast kuusejala haaras ning kassa poole kõndima hakkas.
Mike turtsatas.
Pealkiri: Re: Mike Goldwin. ( 120. osa) 
14/9/2008, 19:36
