Mike Goldwin. ( 120. osa)

Kaugelt sa lugema hakkasid? XD
Tglt, Liblikaefekti oled näinud?
Isegi liblika tiivalöök võib põhjustada taifuuni teisel pool maakera.
Mingi taoline lause on alguses.
Ja nomh... isegi reaalne elu on näidanud, et kõik on liigagi thedas seoses.

Suutsid juhtme kinni ajada.
Ma olen kellelegi seda asja juba seletanud. Marthale, vist. Ei mäleta.
Aga ma tean juba täpselt, kuidas see toimub.
Sina ära oma peakest sellega vaeva.

Muig. xD ;D
Uut siis, kui... Tuhin tuleb.
Te saite eile minu kirjutamise kiirust arvestades mingi kuu portsu kätte.

No täna sul pole midagi teha niiet hakka kirjutama

Ma lähen kohe vanaisa juurde.
Ja seal ma söön, magan, vaatan telekat, KOON , loen "Naha all" või "Vihurimäe" ja kuulan muusikat. Tegemust rohkem, kui krooni eest.

Ma ei luba sul minna !
Ow , see teema kisub siin veits vabaks teemaks ju :D

See vaba teema on ülla eesmärgi nimel - uue MG saamine. XD
Aga jah. Peab minema.
Saad see pool päev minuta hakkama küll. (A)

Aga äkki ei saa ? :/
Aga ära helista mulle , kuna mu hääl on siuke nooooh , tead küll ju milline on hääl inimesel , kui tal nohu on ?

*vajutab nina kinni ja räägib* Jah, tean küll.
Tglt mul ka endal jumala voolav nina.

Ja tõesti... äkki ei saa. Aga vähemalt saad sa öelda, et sa andsid endast parima?

Hah

No uus osa siis teile.
Loodan, et meeldib! (:

58. Osa

„Tead, see, mis sa ennist tegid, polnud üldse kena,” tunnistas Mike läbi tiheneva lumesaju Claire´i poole röökides ning seejärel taas enda järel valmivale pallile keskendudes. Nad olid Claire´idega kolmekesti otsustanud lumelinnaku üles seada: palju lumememmi, mõned lumest loomad, iglu.

„Ja see, mis sina ennist teinud, polnud ka üldse kena,” röökis Claire vastu, kui ta oma palliga noormehele lähenes.

„Mida mina siis valesti tegin?” päris Mike siira imestumisega, kui ta tüdruku palli enda palli peale vinnas. „Ah, ei midagi erilist. Lihtsalt ütlesid, et minu riietumisstiil on tobe. Ega muud midagi,” kostis neiu tehtud muretu häälega, ise õlgu kehitades, kuigi seda arvatavasti läbi lumesaju näha ei olnud.

„Amanda, Amanda, Amanda...” pomises noormees palli ühe käega kinni hoides ning teise käega kinni mätsides. ”Ma ei öelnud seda. Ma olin lihtsalt üllatunud, et sina sellist stiili riideid kannad. Paksu põhjaga prillid ka ette ja täitsa memm valmis ju,” kostis noormees õrnalt naeratades ning nüüd uhkelt memme alakehast ja rindkerest sammu eemale astudes.

„Räägib mees, kellel endal on ka prillid...””Miinus null koma viis pole eriliselt paks. Need on moe pärast.””Prillid pole in.” „Võimalik...” Mike turtsatas ning kohendas seejärel taas neiu mütsi, nagu tal tavaks oli, kui juukseid sasima ei pääsenud.

„Sulle sobib selline välimus. Sinuga on kõik... in.” Selle viimase sõna oli noormees kahtlevalt öelnud. Naiste ja moe sõnavara käis talle vahest üle jõu. „Nii et...” Noormees vaatas ägedalt silmi pilgutades Claire´i poole, kuigi läbi saju ja kapuutsi varjust oli raske silmade tööd näha. „Andestatud?”

„Seda me veel vaatame!” kinnitas Claire kuratliku irve saatel, kui ta maast lund haaras ning seda üheks suureks lumepalliks mätsima hakkas. Mike kahvatas ning koperdas naerdes tahapoole, käigu pealt ka endale lund kaasa haarates.

Ja pallid läksid teele.

Claire tegi endale mõtteis märkuse, et linnale peavad lisanduma ka kaitsevallid. Kui lund vaid tuleks ja tuleks ja tuleks... Just sellel hetkel tabas teda kuklasse lirtsuv lumepall. „Aga...” Neiu vaatas segaduses näoga enda ette. Mike seisis seal, laialt irvitades ning järjekordne pall laskevalmilt käes. Tüdruk riskis ning vaatas selja taha. Aga muidugi – väike Claire seisis seal, endal lai naeratus näol ja järjekordne pall löögivalmilt kätte pigistatud.

Matsti! Üks pall kuklasse.

Claire pöördus, et vaadata juba uut pallimaterjali kokkukraapivat Mike´i, kui teiselt poolt – taas kuklasse – pall lendas. Kiunatanud, neiu kummardus ning korjas sealt lund. „Pole auuus!” röökis ta naerdes paigalt sööstes ning jooksu pealt palli vormides. Kõrvus kohiseva tuule tõttu oli raske öelda, kas talle järgneti või ei. Söandanud pilgu tahapoole viia, nägi ta vilksamisi Mike´i kätt ning taas enda poole lendavat lumepalli. Seekord targem olles ning kummardudes heitis neiu oma palli noormehe poole. Mike´i silmad läksid imestusest suureks ning järgmise asjana tabas teda suur lumepall rindu.

Claire´ile meenus, kuidas ta väiksena ei viitsinud kunagi palle ise teha ning haaras siis pidevalt juba valmisvormitud kamakaid lumevallide tippudest. Ükskord oli talle kätte sattunud lumega kaetud jääkamakas ning ta oli selle klassiõele oimukohta virutanud.

Tüdruk jäi ellu.

Algas uus pallide rahe ning pooled vahetusid. Nüüd võitlesid tüdrukud Mike´iga, kes nagu hullust vaimust vaevatult õues ringi jooksis ning kätega oma pead kaitses. Keegi ei osanud teha muud, kui naerda.

Tundidena näinud aja järel avanes üks aken ning Clarissa hääl kostus selgelt üle õue: „Claire! Tule tuppa! Sa oled kindlasti üleni märg ning õues on külm – pole vaja, et sa vaheajal haige oleksid.” Noored tardusid oma kohtadel ning vaatasid hääle suunas. Väike Claire noogutas õnnetult ning hakkas toa poole vantsima. „Tsau Mike, Amanda!” hüüdis ta veel vanematele järgi.

„Ma soovitaksin teil ka tuppa minna. Õues on tõesti külm ja te olete seal olnud juba mitu tundi,” kostis Clarissa lahkelt. Claire noogutas. „Eks me hakkame otsi kokku tõmbama siis.”

Naine naeratas ning oli juba akent kinni tõmbamas, kui ta küsis: „Vanaisa pole nüüd paar päeva linnas?” Claire raputas pead. „Ei ole jah. Läksid koos ülikooli inimestega kuhugi väljasõidule. Floridasse.” Naine noogutas. „Ja teie olete niikaua siin? Kahekesi?” Claire taipas, kuhu ema tüürib. „Jah, oleme küll!” ütles ta uhkelt, midagi lisamata. Kuid ta oma ema temast nii vähe peab...

„Lähme tuppa, Mike. Mul hakkas külm,” kostis neiu läbimärgi kindaid käest võttes ning maja poole marssima hakates. Clarissa vaatas neid veel hetke, kuid tõmbas akna siis kinni.

„Uhh,” kostis Mike tüdruku kõrvale sörkides ning kapuutsi isegi viimasteks meetriteks kindlamini pähe tõmmates. „Mitte kunagi ei või tüdruk ja poiss sõbrad olla,” nentis ta mõne hetke pärast, tüdrukule koridori ust lahti tõmmates ning talle järgnedes.

„Iganenud arusaamad,” ütles Claire jäiselt õlgu kehitades.

„Mis me endale õhtuks teeme?” päris neiu tuppa astudes ning üleriideid seljast võttes. Isegi tema alumised riided olid niisked. „Lähme viime asjad kuivama,” pomises ta vaikselt.

„Me sõime lõunal kõik makaronid ära?” küsis noormees kulmu kortsutades, kui ta end esikupeeglist vaatas ning juukseid sasis. Tegelikult peaks ta endale mütsi muretsema...

„Viimse kui ühe,” kinnitas neiu juba köögis olles ning radiaatorile oma asju asetades. Mantli oli ta rippuma jätnud esikukapi konksu külge. Mike vaatas üha täituvat radiaatorit ning otsustas enda asjad tüdruku tuppa viia.

Claire vaatas otsivalt ringi – Kirkeyt pold näha. Ometigi oli ta kindel, et George oli roboti tööle pannud ning kuhugi korterisse jätnud. Omaette õlgu kehitades jalutas ta kapi juurde ning vaatas üle asjad, mida George neile sinna kokku kuhjanud olid.

Midagi jääkülma puudutas neiu paljaks jäänud alaselga ning ta hüppas kiljudes sirgu. Ümber pöördudes Mike´i oma jääkülmi sõrmi rahulolevalt silmitsemas nähes andis neiu talle ühe kõva tou vastu rinda.

„Minu surnuks ehmatamiseks on ka meeldivamaid viise,” torises ta taas külmkapi kohale kummardudes ning sisu piieldes. Ta tundis, kuidas Mike end tema kõrvale seab.

„Kas surnuks ehmumine saab üldse meeldiv olla?” päris ta kerge muige saatel apelsinimahla välja võttes ning end sirgu ajades. Claire ei vastanud.

„Ee-e-ee! Selleks on meil klaasid!” tuletas neiu noormehele meelde, kui too pakki oma suu kohale kummutas. „Mida?!” torises noormees nõudepesurestini kõndides ning sealt ühte rongiga kruusi võttes. See oli kujunenud tema isiklikuks tassiks selles korteris. „Ma arvasin, et meil pole üksteisega bakterite jagamise vastu midagi!”

Claire surus alla soovi noormehele ka jalaga äsata ning libistas siis pilgu taas üle toiduainete. „Me saaksime süüa koolilõputorti magusaks ja ma arvan, et meil on ka riisi ja kana... Nii et me saame soolaseks teha kana riisiga,” kostis neiu end sirgu ajades ning Mike´i nõusolekut ootamata võttis ta külmast kanakoivad ning asetas need lauale.

Viis minutit askeldamist ning riis kees ning koivad olid ahjus. Tüdruk ohkas kergendunult ning potsatas Mike´i vastu laua taha istuma. Noormees näppis mõtlikult oma sõrmi.

„Eile, kui... Noh, sa tead küll...” alustas Mike kõhklevalt, sülle vaadates. „Mis tundeid see sinus tekitas, nähes kedagi niimoodi...”

Claire vakatas. Ta oli terve selle päeva jooksul eilse absoluutselt unustanud. „Ma... Ma tundsin abitust... ja mul oli ääretult kahju sellest mehest...” Tüdruk jäo vait ning Mike noogutas.

„Oskaks ma midagi öelda...” „Sa ei peagi.”

Jõuetud naeratused.

„Tead,” tõstis Claire mõne hetke pärast entusiastlikuma hääle saatel silmad. „Ma tahan endale kassi.”

„Miks?” Mike näis olevat üllatunud.

„Siis on mul, kelle eest hoolitseda,” kostis Claire laialt naeratades. „Ma saaksin teha ühe elutäisväärtuslikumaks.”

Mike turtsatas. „Nagu sa seda juba ei teeks...”

Armas osa. Claire'i ja Mike'i vahel toimub juba midagi ju.
Uut ja pikka osa tahan.

See oli ka pikk osa...
Ja minu arust on nad koguaeg niimoodi läbi saanud.

Nad võiksid käima hakata !!!
Uuuut !

Oi, ma olen hea mitu osa lugemata jätnud, ma vaatan.
Aga.. väga hea.
Võiks küll paarike olla, vist.. :)
Kuigi, ega Tom on ka kena ju.
Ahm, ma ei tea...
Uut siis.

Uuuuuut ! : )

Ahhhaaaa.
Kui ma lugesin seda, mis sa (Emo) siia kirjutasid, siis ma arvasin, et sa arvasid, et Claire räägib Mike´ile tema surma ära vms.

Aga tänan.

Miskurat minuga juhtunud on? :O :O :O
Muudkui laon teile uusi osi.
Nomh, nautige siis! ^^

59. Osa

„Niisiis. Tänane plaan?” pudistas Mike uuele saiale võid määrides ning juustuviile peale pannes. Juustuviiludele laoti vorst, kurgi- ja tomativiilud, millele vajutati paks ketšupikate.

Claire vaatas üle laua uimase näoga askeldavat Mike´i ning muigas. „Nähtavasti sööme. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas mehed suudavad nii palju süüa.” Tüdruk silmitses oma käes olevat teetassi ning laual lebavat vorstisaia. Tema esimest. Mike ladus endale juba kolmandat.

„Ahh. Meeste asi,” irvitas Mike saiast suurt ampsu võttes ning siis piima peale rüübates. „Meie, mehed, ei saa näiteks üldse aru, kuidas teie, naised, suudate nii vähese kütusega päeva kokku kukkumata õhtusse saata.”

„Noh, meil ei kulu ka suurem osa... kütust... edvistamisele,” süüdistas Claire endale tordist tükki võttes. Teine tükk jäi Mike´ile ja hiiglaslik kook oligi hävitatud.

„Ma teen näo, et ei kuulnud seda,” kostis Mike itsitades ning taas söömisele keskendudes. Noormees oli hommikuti totaalne uimerdis ning kui ta üritas oma tassist haarata, lendas piim seekord lauale. „Ups,” oli kõik, mis ta kuuldavale tuua suutis.

Claire raputas ohkega pead ning tõusis püsti, hakates lauda koristama. „Pühapäev on. Tahaks niisama vedeleda, aga samas oleks kaotatud ajast kahju,” tunnistas ta vaikselt.

„Minul poleks paari lisaminuti eest, mis ma saaksin magada, ajast üldse mitte kahju,” tunnistas Mike nüüd ühte tomatit tervenisti suhu pannes. „No ma ei saa aru...” pomises neiu omaette.

„Aga me ei käskinud sul ju minuga ühel ajal tõusta,” nentis tüdruk pilku kellale heites. See näitas poolt ühtteist.

„Ja oleksin maha maganud hetked, mil sina üleval oled? Ma sülitaksin selle peale, kui me õues oleks.” Mike oli häirimatu ja oma peenel moel mühakas, nagu alati. Liiatigi tundis ta end nagu omas kodus.

Mitte, et selles midagi halba oleks olnud.

„Aga sa võid mind kuduma õpetada,” lisas noormees mõne hetkel täiesti siira hääletooniga, kui ta torditüki nina ette tõmbas. „Ma vaatan, et sa oled siin päris palju kudumistööd teinud. Näiteks see sinu rätik ja sul on vist mingi mütsi moodi asi pooleli seal laua peal...” jutustas noormees laialt ringutades.

„Sa tõesti tahaksid õppima kuduma?” päris Claire üllatunult Mike´i poole vaadates ning nõudepesu pooleli jättes.

„Jah,” vastas Mike lihtsalt. Claire oli veendunud, et oleks ta parasjagu midagi söönud, oleks ta söögipoolise kurku tõmmanud.

„Gei oled?” Ta kahetses küsimust kohe peale selle esitamist.

„Ei,” pomises Mike tõsisemaks muutudes ning torditükki alla neelates. Ta vaatas ettevaatlikult, kerge pahameelega tüdruku poole ning kortsutas kulmu. „Ma tahan olla mitmekülgne, aga okei, kui sa ei taha õpetada, pole vaja...” tõmbus noormees lõpuks tagasi.

Claire ohkas.

„Vabandust, ma ei mõelnud seda niimoodi.” Ta pidas mõtlemispausi. „Lihtsalt, see pole eriti poisilik asi... Näiteks Tom naerab minu kudumishullustuse üle,” tunnistas neiu mõne hetke pärast silmi maast lahti rebides. „Ja sinu suhtumine oli midagi uut.” Neiu naeratas kergelt ning ütles: „Ma õpetan sind siis kuduma. Kuidaaas... korraliku paksu salliga oleks?” päris neiu viltuse naeratuse saatel.

„Heh. Ma võtan, mis saan,” kostis noormees viimaseid nõusid kraanikausi juurde viies ning kergelt seinale toetudes.

„Tead, sinuga on ikka päris raske...” pomises noormees peagi, poolsuletud silmalaugude alt neiu poole piiludes. Claire vaatas üllatunult nõudelt üles. „Tõesti?” „Jah.” Mike pidas mõtlemiseks väikese pausi.

„Sa oled sedasorti sõber, kellega saab kõigest rääkida, kõike teha... Sinu seltsis tunnen ma end vabalt. Ma võiks praegu isegi peeretada ja ma ei tunneks piinlikkust,” sattus noormees nüüd jutulainele, üks suupool kelmikaks naeratuseks tuksatanud. „Päriselt. Ma ei saa isegi poistega niimoodi vabalt ühes ruumis riideid vahetada või teha neid nilbeid nalju... Ma olen tõesti... mina ise. Ja teisalt...” Noormehe naeratus muutus veel kuratlikumaks. „... oled sina ainus tüüp, kes julgeb mulle näkku pahvatada kõik, mis mõtteis on. Kuigi ma loodan, et sa tõsiselt seda ei arva, et ma homoseksuaalne olen...” Noormees vaatas areldi üles.

„Mm...” Claire naeratas õrritavalt. „Ja kui arvan...?” „Siis pean ma sulle vastupidist tõestama, ma pakun.” Noormees naeratas ning võttis restilt ühe õuna.

„No kammoon!” hädaldas neiu lõbusal ilmel Mike´i piieldes. „Sa lähed lõhki nii ju!” Neiu pani oma käe noormehe kõhule. „Kõva, tunned?” Mike purskus naerma. „Lihased.”

Tüdruk turtsatas ning võttis oma käe ära. „Igastahes varsti on see midagi muud,” kinnitas ta oma käsi nüüd rätikusse kuivatades ning noormehel käest võttes. „Tule, täna oled sa minu ori,” siristas ta rõõmsameelselt oma toa poole minnes.

Kui uks noorte taga kinni langes, kõndis Claire sirgelt oma kapi poole. Kapi põhjast ühe kasti välja tõmmanud, tõi neiu selja taga seisnud Mike tahtmatult kuuldavale ahhetuse. „Lõng pole odav...” süüdistas noormees kõikvõimalikke lõngasorte täis kasti vaadates.

„Riik on majanduskriisist väljas ja inflatsioonile järgneb ka palkade tõus ning asi on kontrolli all,” kinnitas Claire eest astudes ning Mike´ile erinevaid lõngu näidates. „Milline?” nõudis neiu läbematul toonil noormehe silme all lõngadega vehkides.

„Mm... Kui sall, siis see must sobiks hästi mu jopega...” arutles noormees omaette. Tüdruk polnud kindel, kas jutt oli tema kõrvadele mõeldud, kuid sellegipoolest sobras ta kastis kuni tõi sealt nähtavale ühe tumesinise, peaaegu, et musta paksu lõnga. Selle salli saaks Mike kiiresti valmis. „Palju õnne, sa mõtled juba nagu naine,” sõnas Claire kergejalgselt püsti karates ning vardaid otsima minnes. Minuti pärast istusid mõlemad Claire´i voodil, seljad seina vastas ning Claire näitas noormehele töövõtteid ette.

„Ei, ei, ei!” Claire võttis noormehelt vardad ikka ja jälle ära ning näitas kannatlikult uuesti, kuidas mõnda silmust või aasa tehakse. Seejärel vardad taas Mike´ile ulatanud, jälgis ta mõnda aega noormehe tööd. Kui ta sellega rahul oli, ta poissi enam ei häirinud.

Tüdruk haaras ka oma mütsi ning hakkas seda viimistlema. Tegu oli punase soni moodi kudumiga, millel ilutses ees heegeldatud lill. Mike vaatas kordamööda end, Claire´i, tüdruku tööd ja enda tööd.

„Uskumatu. Siin ma nüüd olen... Peagi 17 aastane poiss, kes lööb oma talvevaheaega sistaks endale salli kududes...”

Noored turtsatasid ning keskendusid taas oma tööle.


****************
Btw. Kahes kohas oleks ma nad peaaegu suudlema pannud. XD

Ma kah mõtlesin tõestamise kohal.
Aga siis libises tekst iseenesest üle sellest.

Irrv , mõnus osa oli .
Aga miks sa siis ei pannud neid suudlema ?? :@
nüüd olen kuri su peale.
Uuuuut .