Mike Goldwin. ( 120. osa)

Ullallaaa, uued osad UUUUUTTTTTT!!!

Tänan. :)

Aga jah... Emo ja Ingrid... Sorry, kuid jääb ära. (A)

Mulle meeldiks, kui ta hakkaks Mikega käima. (A) Ma mõtlen, et Claire võiks Mikega käima hakata Aga muidu tahan uut osa.

Hah.
Kõik tahavad seda. ^^ Peaaegu.
Aga selle jkohta on mul öelda vaid üht - mul on nende suhte kulg lõpuni välja mõeldud ja ma kavatsen seda kulgu ka kasutada.

Nii põnev : D
Ma tahan edasi lugedaaa!!! (nagu köik aga jamh )

Teeme nüüd nii, et sa hakkad usinalt kirjutama ja paned täna mitu osa üles

Shallllalallllalllaaaaa.
Kokkuvõttev osa jälle, a mul tunne, et vähemalt ühe osa saab täna veel.
Loodan siis, et meeldib!

55. Osa

22. detsember 200...2?

Nonii... Järjekordne veerand, poolaasta lõpuni veetud. Juhuu! Täna oli siis väike aktus ning klassis käis ka kinkide vahetamine. Clay ja Freddie kallistasid niisama ja Freddie oleks Tomi käest peaaegu lõuga saanud, kui Tom tema käsi minu tagumiku poole liikumas nägi... Aeh... Meie Freddie... Ma tegelikult juba nii ootan, et ta endale tüdruku leiab. Neid tema nilbusi ja ligiajamisi ei suuda varsti enam ära taluda. Ma ei saa aru, mida temaga enne kõik need aastad tehtud on... aeh.

Homme tuleb Mike. (: Aga enne seda, st täna, lähme veel Tomi ja Clay ja Grace´ga kooli lõppu tähistama. Freddie pagendati juba täna maale vanaema juurde tuld tegema, Tom läheb homme Norrasse ning Clay ja Grace... nemad kudrutavad arvatavasti omaette.

Niisiis – vaheaeg Mike´iga. Meil juba plaanid tehtud. *Kõverdab sõrmi.* Kelgutamine, lumememmed, rääkimine, tema küpsetamisoskuste parandamine ja kui terve vaheaja peale ka iglu ehitamine. Ta leidis netist mingisuguse lehekülje, kus on kirjas kõik vajalik. Noh. Elame, näeme.

Ajaa. Me laename mu vanematelt fotokat ka, kuigi plaanis on endale ka see seebikarp soetada. (: Mis meenutab – lõpuks ometi saan ma hakata taas endale ise raha koguma. Pere, kes mult lapsehidmisteenust vajab, hakkab seda vajama uuest aastast. Kolmapäeviti ja reedeti. Tüdruku ema läheb taas tööle ning nendel õhtutel peab ta seal olema üheksani. Minu töö on Elena lasteaiast ära tuua ning temaga siis seal õhtu otsa tegeleda... Pole raske. Töö algab siis reedest, kuna kolmapäev on esimene... Mike tuleb võib-olla kaasa. Ei tea.

Rasedustest... Ema rasedus kulgeb hästi. (: Ja nüüd me teame, et ta ootab poissi. Ma olen niiiii ütlemata õnnelik! Ma saan endale venna... Väikese venna. Alguses mõtlesin, et õde oleks toredam. Saab ilusti riidesse panna, soenguid teha... Kuid ka vennat saab ju viksilt riietada ja soengu asemel saab temaga midagi muud teha. (: Aga ma räägin, nagu saaksin mina täieõigusliku õe rolli... Kuid noh... Jah. Neli kuud veel oodata. (: Mai lõpus peaks sündima... Oootan! :*

Aga Grace... Hetkel tean tema rasedusest veel vaid mina. Ta otsustas oodata ära neljanda kuuni ja alles siis teistele teatada... Et olla kindel selles, et saab oma lapse ka sünnitada. Ma ei kujuta ette, kuidas ta kõhtu nii kaua varjab... Praegu on tal ees selline armas kõhuke, nagu oleks ta liiga palju magusat söönud, kuid varsti läheb see ju punni... Aeh.

Aga me oleme veetnud tunde vesteldes ja tulevikule mõeldes. (: Probleemsemad teemad on selja taha jäänud. Praegu keskendume igasusguste raamatute lugemine ning mis peamine – lastele nime otsimisele. Grace tahab midagi erilist ning on appi võtnud kõikvõimalikud abivahendid. Hetkel domineerivad vist tüdrukule Snayara ja poisile Clorfus. Tegelikult see Snayara veel kuidagi läheb... vähemalt on kirjapilt äge, aga Clorfus... No ma ei tea. Loodame siis vist, et sünnib tüdruk, kuigi tal veel aega mõelda. Ma teen omalt poolt kõik, et see väikseke end äratõugatuna tundma ei peaks.

George tuleb ka mingi aeg koju... lubas suuure tordi tuua, et me Mike´iga siis nädalavahetusel nälga ei jääks – George´il on ülikooli juurest mingi väljasõit. Aga selleks puhuks on ta programmeerinud Kirkey – peab ju olema keegi, kes meil silma peal peaks hoidma. Ja mina veel arvasin, et Kirkey on nüüdsest minu oma... Aga niipea, kui ta täitsa valmis saab, jätan ma talle „Kaaslane1” kiibi sisse ja käib kah.

Mm... Mis siis ikka. Hetkel vist muud uudist pole... Peale selle, et ma peaks end lööma nii kaootilise päeviku pidamise eest.

Ahjaa. Tunnistusel kõik viied peale selle kuradist keemia. George peab aitama...

Niisiis.

Bb, Claire.

EDASIIII

Okei.
Sisu keeras natukene ära... Endale ei meeldi, et nii tegin. :/ Et nagu... reaalsust läks vähemaks minu arust. : Aga noh, eks te otsustage.

56. Osa

„No on tuvikesed!” Mats! Pall lendas vastu Tomi pea ning too tõmbus kuskil viha ja lõbustuse vahepeal oleva grimassiga end Claire´st eemale, jättes oma käed siiski kindlalt neiu pihale.

„Vaat, kes räägib!” õrritas noormees pead raputades, et juustes olevast lumest lahti saada. Ta tõmbas endale kapuutsi uuesti pähe ning juhtis neiut kindlakäeliselt Grace´i ja Clay poole. Nood olid samamoodi külgepidi kokku liimitud.

„Kas me teeme midagi rohkemat ka, kui lihtsalt jalutamine ja... põlenud majade valgel taustal imetlemine?” päris Grace oma kindais käsi taskusse pistes ning silmi kissitades ühe taamal paistva maja poole vaadates.

„Naudime üksteise seltskonda?” päris Clay neiu punast mütsi kohendades ning kergelt naeratades, kui ta tüdruku ninale kiire musi tegi. Grace lahvatas näost punaseks. „Tegelikult. Lähme vaatame, mis seal sees huvitavat on,” pakkus noormees mõne hetke pärast välja. „Või pole meie naissool selleks närvi?”

Grace ja Claire, mõlemad, vaatasid silmi vidutades poiste poole ning rapsisid end vabaks, hakates kindlakäeliselt üle põllu rühkima, panemata tähele saabastesse kuhjuvat mära ja külma lund. Noormehed vaid irvitasid ning kiirustasid neile järele. Käed taas ümber oma tüdrukute saanud, oli vihavaen selleks korraks läbi.

Ukse aset täitvat puulatti eest kangutades piilusid Tom ja Clay juba sisse, samal ajal kui tüdrukud alles väljast maja uurisid. Osati sisse kukkunud katus ja lume all ägisevad laetalad ei paistnud eriti kutsuvad olevat. Samuti ka söestunud seinad ja üks suurem auk maja vasakus pooles. Neiud judistasid õlgu ja nende silme ees hakkas kohe jooksma liigse fantaasia vili. Puha kurjad kummitused ja poltergeistid ning viis, kuidas nad sind jäise hingusena mööda maja taga ajavad. Hämmastav.

Noormeeste abiga majja astunud, ei paistnud sealgi midagi huvitavat olevat. Kõik need samad tavalised söestunud asjad, mis mõnes muus majas oleks olnud vaid kerge lakikorraga kaetud.

Eemal hakkas võbisema õrn tuleleek ning välgumihkli taustal joonistusid välja ka mõned kaugemad asjad, kuigi suurem asi valgusallikas see õrn võbelev leek polnud. „Suitsetamine kulub vahest marjaks ära,” seletas Clay kõvera muige saatel, kui ta kummardus, et läbi alla vajunud uksetala järgmisesse ruumi astuda, kõik teised teda varjuna järgimas.

„Ma kujutan ette, et siin on päris paljut leida, kui otsimise peale natukene auru panna,” tunnistas Tom Claire´il taas käest haarates ning teda kindlalt enda külje all hoides. Neiut huvitas, kas see tulenes noormehe ohutunnetusest või tekkis tal jälle himu läheduse järele.

„Küünlad, kohvipakk...” pomises Grace kaminasimsile vaadates. „Jumala pilt...” lisandus mõne hetke pärast veidi vaiksemalt. Claire´i pea nõksatas kamina poole, kuid otsast kõrbenud pilti Jumalast ta näha ei soovinud.

„Ee... Tüübid?” kostust nüüd juba kuskilt kaugemalt Clay värisev hääl, kui too ühte ukseauku ilmumisega kõik poolsurnuks ehmatas. „Ma vist leidsin midagi...” pomises ta jõuetult. Laes adrenaliinitasemega ronisid ka ülejäänud kolm üle lävepaku ning vaatasid segaduses ilmega toas ringi. Kuni nende pilk kinnistus maas lebavale, käkras ja liikumatule kogule.

Claire´i silmad läksid suureks ning ta koperdas saamatult paar sammu tagasi. Tundes oma piha ümber taas üht kätepaari sulgumas, ta karjatas. Tomi rahustavat häält oma selja tagant kuulnud, omandas tema süda endise tuksumise tempo ning hingamise aeglustudes jõllitas ta õudusega maas lebavat kogu. Grace oli kui paigale naelutatud, kuid Clay astus pikkamisi kogu poole.

Kahe sõrmega kogu palituhõlmadest haaranud, suutis ta kuidagi kogu ümber keerata ning nähtavale ilmus siniseks tõmbunud kortsus mehenägu. Tema näol oli rahulik ilme, nagu oleks koht, kuhu ta nüüd läinud oli, paradiis. Sisimas Claire lootis, et see nii oligi.

„Surnuks külmunud,” kostis Clay püsti tõustes ning taganedes hapul häälel. Ta kobas käega oma jope taskus ning tõi sealt nähtavale mobiiltelefoni. Claire ei saanud pilku maas lebavalt mehelt, kui Clay tehtud kõnele vastati ning noormees toimunut seletama hakkas.

See mees oleks võinud olla George. Temaga oleks võinud olla tema ise... Kui neil poleks olnud kohta, kuhu minna või George´i säravat mõistust ning sääste. Võib-olla poleks nad siiani vastugi pidanud. Võib-olla oleks nende surnukehad avastatud kuskilt rentslist juba suve lõpul, kõdu ja mustuse järele lehkamas.

Ei, hurjutas ta end kohe. Nõme ja loll mõte. Sellisel juhul poleks George sellise ajaga mässamisega nõustunudki. Tule nüüd maa peale ja käitu nagu sinuvanusele kohane!

Tom pööras neiu näo enda vastu ning embas teda kõvasti, samal ajal ruumist välja tagurdades. Poole minuti pärast istusid kõik neli väljas laguneval trepil ning silmitsesid rõhutult langevaid lumehelbeid, neiu pead noormeeste õlgadele toetatud.

„Uskumatu... Selle aasta lõpp ei lähe vist kunagi meelest...” pomises Clay vaikselt, Grace´i kinnastatud sõrmi masseerides. Ülejäänud kolm suutsid vaid noogutada enne, kui taas transsi vajusid, kõikvõimalikud nukrad mõtted peas keerlemas. Claire mõtiskles omaette, millised jäljed taoline avastus psüühhikasse jätta võib. Taolisi asju kuskilt lehest lugeda või raadiost kuulda oli hoopis miski muu, kui neid ise kogeda.

Tee äärde sõitis üks politseiauto ning sealt hakkasid üle põllu kõmpima kaks ametiriietuses meest. Enne, kui nood noorteni jõudsid, oli teeservas peatunud ka kiirabiauto.

„Noh, lapsed. Mis teid siia tõi? Arvate, et lagunenud majades on ohutu ringi joosta?” päris esimene mees karmi häälega. „Me... ee.. Lihtsalt... uudishimu,” puterdas Tom vaikselt, silmad maas. Noored ajasid end vaikselt püsti ning tulid meestel tee pealt eest.

„Minge vasakule ja sealt läbi kaminaga toa edasi järgmisesse. Me ootaksime siin,” kostis Clay meestele. Need vaid noogutasid ning astusid tõsiste ilmetega edasi. Claire juurdles, kas see oligi nende tavaline mask tööl olles.

Nüüdseks olid ka kiirabiarstid lasteni jõudnud ning poisid seletasid kiiresti toimunut. Järgnes tundidena näiv ootamine, kui ka arstid olid oma kanderaamide ja asjadega majja kadunud ning seal sehkendama hakanud. Vahepeal kostus vaikseid lausekatkeid, kui arutati, mida surnukehaga tegema peaks.

„Niisiis. Lapsed. Mul oleks vaja kõigi teie kontaktandmeid,” sõnas politseinik lõpuks majast väljudes ning tagataskust märkmikku ja pastakat võttes. Clay ohkas ning andis oma kontaktandmed. Samamoodi Grace ja Tom.

Claire astus ettevaatlikult ettepoole ning puterdas oma nime: „Amanda West.” Natukene närviliselt järgnesid sellele ka kodune telefoninumber ja aadress. Mõeldes, mida George küll kostab, kui kuuleb, et nende võltsidentiteet on proovile pandud politsei käes, neiu ohkas raskelt.

„Ärge muretsege. Ta saab endale korralikud riiklikud matused,” kostis politseinik nüüd juba leebema näoga, tüdrukut valesti mõistes. „Millal matused on?” küsis Claire teemast kinni haarates. „Järgneva paari päeva jooksul. Oleneb, kui ruttu asi suletakse ja ta keha enam ei vajata...” Lõpu peale vajus neiu nägu ära, tardudes kurjaks jõllituseks.

„Noh... Head vaheaega teile, lapsed,” kostis ta lõpuks, kui mehe partner majast väljus ning midagi vaikselt telefoni pomisedes auto poole läks. „Ja hoidke edaspidi taolistest kohtadest eemale.” Jõuetu naeratus ning kadunud ta oligi.

„M... Ma tahan minema,” pomises Claire vaikselt, tahtmata ära oodata veel sees askeldavaid kiirabitöötajaid. Teised noogutasid nõusolevalt ning Claire astus, Tomi kaitsvad käed endiselt õlgadel, esimese sammu kodu poole.

Uutuutuut .

Ei ole midagi ebareaalset seal ju. Minu jaoks on see ajas rändamine ikka kordi ebareaalsem.

Aga väga hea osa oli. Uut tahan ka

Kobi kähku kriblama, sest Erewin tahab uut osa : )

Tänu mulle kirjutasid uued osad Ja nüüd.....VEEL UUSI

Vaata, et Clairel nime pärast pahandusi ei tule! :O (a)
Huvitav oli.. uut tahaks :)

Hahaha.
Ärge väitke, et Sille tubli pole. XD
Ma vägagi rahul selle osaga! (H)
Ajaaa. Kärka. Minu jaoks on see ajas rändamine selle loo jooksul vägagi kõrvaline asi. (A)

57. Osa

Claire istus vägagi tuttavas bussijaamas vägagi tuttaval pingil ning vaatas, käed sügavale mantlitaskutesse surutud, tee algusesse. Inimesed tunglesid tema ümber, tehes oma laupäevaseid tegevusi. Kes vedas poest toitu koju, kes mängis niisama bussijaamas lolli, nautides esimest vaba päeva. Claire ootas Mike´i, kuid see oli esimene kord, mil tema mõtted toimuva ja tuleva juures polnud. Ainus, mis talle pähe mahtus, oli eilne intsident.

Kõik olid terve kodutee vaiksed ja mõtlikud ning isegi tema ja Tomi hüvastijätt oli lame. Kuid tüdruk oli endale mõtteis lubanud see hiljem tasa teha. Kuhjaga.

George ütles vaid, et toimunu oli kahetsusväärne ning üritas lohutada, kuid selle lohutuse rikkus tema märgatav hajevil olek. Loodetavasti ei uurita tunnistajate taustu korralikult.

Lõpuks, kui buss nurga tagant välja ilmus, ärkas neiu oma mõtetest ning naeratas laialt, kui end püsti vinnas ning juba ootusärevusest õnneliku näoga bussi lähenemist jälgis. Mike tuleb.

Kui bussi uksed avanesid, nägi neiu sealt väljumas kõigepealt tudisevat, vana ja küürakat, kuid sellegipoolest soliidset naist, kes venis nagu tigu. Tema järel tuli vanamees, kes kandis vägagi naiselikku pagasit. Ahhaa. Naise abikaasa. Ja siis tuli kolmas ja viimane selles peatuses väljuja – musta siilipeaga poiss, kellele kapuuts nagu muuseas jope külge õmmeldud oli. Vähemalt väljendas seda viis, kuidas see kõigest kahe trukiga jope küljes kõlkus.

Mike´i silmad olid soojad ning ta nägu tärkava habemetüüka all elurõõmus, kui ta jaamas oleva rahva seas otsivalt ringi vaatas, samal ajal spordikotti kindlamini õlale sättides. Kui noormehe silmad Claire´i omadel kinnitusid, valgus mõlema noore näole veel laiem nägu ning nad kõndisid üksteisele rutakalt vastu.

„Ahhsamait,” pomises Mike tüdrukut kõvasti kallistades ning siis endiselt oma käsi Claire´i õlal hoides üht sammu tagasi astudes. Noormees takseeris neiut ning raputas siis lõbustatud muigega pead. „Kas mina olen selle paari nädalaga palju kasvanud või oled sa kängu jäänud?” uuris ta Claire´i mütsi tüdrukule paremini kõrvadele sättides.

„Ma arvan, et sa oled kasvanud,” pomises Claire noormehele rusikaga õrnalt rindu lüües ning sõrmikus näpuotstega mänglevalt üle noormehe lüa libistades. „Sa oled habet kasvatama hakanud,” süüdistas neiu. „Ja juuksed on sul vist nullis olnud?” küsis Claire kerge kulmukergituse saatel. Kiilakas Mike. Vot see oleks vaatepilt.

„Aeh. Tead. Meeste asi,” lõi noormees käega, kui ta tüdrukut kergelt liikvele lükkas. „Mitu kraadi alla nulli. Ma ei kavatse siin külmetuda. Hopp-hopp!” käskis ta energiliselt edasi sammuma hakates. Tüdrukul oli probleeme tal kannul püsimisega.

„Oota! Oma kapuutsi oled näinud?” päris neiu lõbustatult noormehele järgi sörkides ning tema kapuutsi trukkidega uuesti kinnitades. „Küll sa oled meil tähelepanelik,” kiitis Mike. „Sa veel räägid...” pomises Claire naerma hakates.

„Heiseri meili nägid?” küsis neiu taas pilku tõstes ning Mike´i takseerides. „Peale vaheaega läheb täie hooga edasi...” pomises tüdruk. Nii palju, kui ta seda ka ei kahetsenud, oli neiul hea meel, et paar viimast laupäeva tal New Yprki asja polnud olnud. Natukene vaba aega...

„Mhmh. Ära ole torssis siis,” kamandas noormees entusiastlikult. „Ma luban, et see persevest unustab varsti ära, et sa eksisteerid.” „Hah. Nagu sul oleks võimu.” „Väidad, et pole vä? Ära aja pada...”

Claire turtsatas.

„James kodus?” päris Mike edasi. Noormees oli täna ülijutukas. Nähtavasti faktist, et ta tüdrukut üle mitme nädala taas nägi. MSN ei asendanud elavat vestlust.

„Mhmh. Ja tal on meile terve nädala toiduvarud kappi ostetud – muidugi toorainete kujul.” Claire muigas. „Ja arvatavasti peab ta ka sulle loengu teemal „ei joogile, ei suitsule, ei vahekordadele, ei köögi maha põletamisele!” Ma olen sind hoiatanud.” Tüdruk tegi noormehele silma, kuigi polnud kindel, kas too seda oma kapuutsi varjust näinud oli.

Mike müristas oma madalat naeru ning avas Claire´ile trepikoja ukse. „Tead, sul on tegelikult ikka täitsa tore vanaisa. Minu vanemad peaksid meile selle loengu ja saadaksid su tagasi koju, kui neid endid poleks,” seletas ta nüüd juba hoogsalt trepist üles ronides.

„Oota!” Claire haaras noormehel varrukast ning sundis teda seisma. Astunud ühe puust nikerdistega ukseni, lasi neiu kella ning mõne hetke pärast avas väike tüdruk ukse. „Tsau, Claire. Kuule, kas te saaksite mulle siis vaheajaks oma fotokat laenata?” palus Claire kergelt naeratades ning üle tüdruku tuppa piiludes.

„Tere Amanda, tere Mike,” tervitas neiu neid enne kööki ema juurde jooksmist. Mõne hetke pärast tuli ta tagasi väikese musta fotoaparaadiga. „Ema palus öelda, et film on sees ja ta soovib teile head vaheaega,” kostis plika sõbralikult naeratades ning aparaati ulatades.

„Teile ka!” kostis Claire kindaid käest tõmmates ning fotokat vastu võttes. „Ja veelkord – suur tänu!” kostis ta õhinal, hakates juba üles jooksma.

„Amanda!” Neiu pööras end poolel sammul ringi ning vaatas küsivalt Claire´i poole. „Mh?”

Claire´il tundus olevat raskusi oma mõtete sõnadesse panemisega. Tüdruk vaid kokutas ja vaatas punastades maha. Lõpuks siiski üles, suurte poole vaadates, küsis ta mõnevõrra häbelikumalt, kui veel temperamentsele tüdrukule kombeks: „Kas te mõni päev mind ka kampa võtta võiksite? Kõik mu sõbrad on kuskil ära...”

Mike ja Claire muigasid koos. „Jah, muidugi! Me tuleme mõni päev läbi,” lubas noormees väiksele tüdrukule silma tehes. Tüdruk naeratas õnnelikult ning sulges ukse, millel olev pärg ohtlikult kõikuma lõi.

Noored võtsid nüüd kaks sammu korraga ning astusid lõpuks jaheda käest sooja tuppa, kus neid tervitas küpsetiste lõhn. „Tsau!” kostus taas nagu ühest suust, kui Claire ja Mike esikus endalt üleriided ära võtsid ning seejärel läbi söögitoa kööki sammusid. George askeldas seal rea pottide kohal ning ümises omaette mingit viisikest. Noori nähes ütles ta laulvalt: „Tere!” ning lasi neil omaette arutledes Claire´i tuppa minna.

„Mis ajast sinu vanaisa süüa teha oskab?” päris noormees uskumatult, kui ta oma spordikoti ukse ette, veel täis puhumata madratsi kõrvale maha viskas. Noormees potsatas tüdruku voodile ning vaatas siis toas ringi. Mitte ükski kord, kui ta siia tuli, polnud midagi drastiliselt muutunud.

„Hea küsimus, aga eks ta õpib...” pomises Claire kerge muige saatel kapini sammudes ning pusa pealt võttes. Selle voodile visanud, võttis ta kapist ühe kolmnurkse salli, mille ta endale õlgadele viskas. Neiu sidus kapi ukse siseküljel oleva peegli ees oma juuksed lohakasse hobusesabasse ning jäi siis kapis olevat segadust koristama.

„Mnjaa...” pomises Mike vaikselt ning tüdruk kuulis, kuidas voodivedrud nagisesid, kui noormees püsti tõusis. „Kas sa pole mõelnud mingisugusele muutusele? Ma mõtlen, et... Su tuba on kogu aeg ühesuguse sisustusega. Kõik asjad ühes kohas... ära ei tüüta?” Noormees kõndis kapi poole ning vaatas mõtlikult ringi.

„Ei. Võib-olla on asi selles, et ma ei ole eriti oma toas ja kui olengi, siis ei ole mu tähelepanu suunatud detailidele,” oletas neiu õlgu kehitades kapiust sulgedes ning noormeest vaadates. „Kuid ma olen alternatiividele avatud.”

„Sa ei kujuta ettegi, millega sa praegu riskisid,” sosistas Mike kuratliku naeratuse saatel ümber pöördudes ning taas neiut vaadates. „Tsiisas, Amanda!” süüdistas ta tagasi põrkudes. „Mis ajast sina selline kodukana oled?” pomises ta irvitades ning sõpra jalatallast pealaeni ja vastupidi, takseerides. „Selle pika seelikuga ma olen harjunud – see sobib. Aga...Noh, see rätik on stiilne, aga...” Noormees otsis Claire´i külma kalkuleeriva pilgu all sõnu. „... see on... midagi uut ja midagi... vana.” Neiu purskas noormehe ülimaks üllatuseks naerma.

„Ma sain selle üleeile valmis,” teatas ta uhkelt ukseni kõndides ja seda lahti tõmmates. „Ja välimus on midagi, mida ma kogu aeg näen. See tõesti vajab vaheldust.” Noormees raputas endiselt irvitades pead ning astus Claire´ile järgi, kui too kööki astus ning laua taha potsatas.

Noormees istus tema vastu ning koos jäid nad endiselt askeldavat George´i vaatama.

„Kohe saate süüa, kohe saate süüa... Sul on ju kõht tühi. Eksole, Mike?” päris vana mees kergelt naeratades ning auravat kastrulit laua keskele, Claire´i ja Mike´i vahele kuumaalusele asetades. Selle kõrvale lendas ka kohe bolognesega pann.

Claire andis alla. „Kust sina selliseid toite tegema õppisid?” päris ta hämmastunult. George asetas noorte ette taldrikud ja andis neile söögiriistad. „Ah, üks kena daam ülikoolist... Tüdrukute kodunduse õpetaja. Ta leidis, et minusugusel niiöelda üksikvanemal kulub mõningane toidualane teadmine ära.” Mees itsitas ning pani ka endale taldriku lauale.

Kapist nende ette veel pooliku, kuid selle eest suure tordi asetanud, istus ka tema maha, siiski koheselt, nagu välgust rabatult, püsti karates ning kapi juurde tormates. „Mahla ka, mahla ka...” Noored irvitasid üksteisele näkku ning hakkasid endale sööki ette tõstma.

Kui tassid koos värske apelsinimahlaga auravate taldrikute kõrval seisid, jõudis Mike alles esimese suutäie alla neelata, kui George rääkima hakkas. „Niisiis. Kuidas tunnistus oli ja kuda koolis läks? Su ema teadis rääkida, et matemaatika tekitab raskusi?” päris mees huvitunult lauale toetudes Mike´i poole vaadates.

„Ee... jah, valmistab küll,” tunnistas Mike abipaluvat pilku Claire´i poole saates. Neiu oli aga endiselt natukene pahane ning hakkas naeratades oma toitu kugistama.

„Ahh, Mike... Ma tahaksin ka sulle südamele panna, et te nende viie päeva jooksul, kui mind pole midagi kõlvatut ei teeks. Alustuseks siis palun teil...”

Claire tõmbas makaronid kurku ning kadus end talitseda üritavalt köhides vannituppa.

Endiselt väääga heaa. Osad võiksid ikkagi tihedamini tulla, aga no. Look who's talking. Mul tuleb osa mingi kord nädalas.
Aga uut tahan ikkagi

Mineee... nii heaa!!! (Y)
Lõpp oli suht koom
Ja loogish et uut tahaks ! =)

Jessssssssssss Ja nüüd....VEEEL

Vot see oli alles pikk osa. Rääkisin sinu ja veel ühe inimesega ( sa tead, kessee on ) ja lugesin seda ühte osa 15 mintsa Edasiii .

EDASII : *

Kui sa millestki aru ei aru ei saa, on see alati sinus, Loore.
Ja kui ma nägin, et sina kommenteerinud oled... Siis silmad läksid suureks ja ma ütlesin Hugh Granti häälega: Looooreeeee.... XD
Okei. see selleks.

Emo. Fantaasiat sul on. Aga miks siis nüüd Mike Tomist peikana järsku parem on?
Ja mul oli eile tuhin peal.

Aga üldiselt: Aitäääh! (: