Mike Goldwin. ( 120. osa)

24. Osa

„Mõnus telkimine täpselt siin, kus tuttavaks saime,” ütles Mike naeratades. „Ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja… midagi paremat ei tulnud pähe,” seletas noormees õhetavate põskedega kotti seljalt maha lastes.

„See on suurepärane idee,” ütles Claire õhinal. Tüdruk pani ka oma koti maha ning jälgis, kuidas noormees telki lahti pakib ja selle vaiu sirgeks sätib. Paari minutiga oli telk üleval ning noored viskasid oma asjad sinna sisse.

„Õhh, päeval ei saagi siin sees ju olla,” märkis noormees, kui nad tekikotte ja asju telgis korda sättisid. „Palavus on tappev.” Claire noogutas. Mitte, et tal sellest kahju oleks olnud. Neiu hüppas hetkeks veel jahedale tekikotile ning ajas käed-jalad laiali. Suvi hakkas lõppema, aga kohati tundus nagu oleks käes kõige soojem päev viimase kümne aasta jooksul.

„Ujuma?” uuris Mike laialt naeratades ning telgist välja ronides. „Mitte enne mind!” hüüatas tüdruk oma kõrgest häälest naerma puhkedes ning noormehele, kes juba kalda ääres riideid seljast tõmbas, jooksuga lähenedes. T-särk, sandaalid, püksid… Sulps! Claire tuli veepinnale mõni meeter eemal ning pöördus otsekohe ringi, et näha, kusmaal noormees on. Eemal oli näha sõõrjast lainetust ning mõnikümmend sentimeetrit tüdrukust vasakul hakkas läbi vee kumama noormehe nahk, kui see jõudsalt veepinna poole ujus.

„Tead mis?” küsis noormees jalgu põhja pannes ning veest nõretavaid juukseid näolt lükates. „Siia kuluks üks korralik hüppelaud ära,” nentis noormees ringi vaadates. Claire jälgis, kuidas ta asjaliku pilguga ringi vaatas, kuid lõpuks õlgu kehitas. „Järgmise suve projekt,” sõnas ta laialt naeratades. Claire muigas ning lasi end selili. Mõned meetrid nii ujunud, ajas ta end nõgusaks ning sukeldus, pea ees ja selili vee alla.

„Ohhoo,” sõnas Mike tunnustavalt, kui neiu lõpuks vee alt välja ilmus.

„Oled kuulnud sellisest rahvusest nagu eestlased?” küsis Claire juukseid pea peale lükates. Mike raputas pead. Claire muigas ning sõnas: „Nad olevat rahvas, kellele miski ei kõlba. Kui on suvi, siis on neile vaja talve. Kui on talv, siis suve. Mitte millegagi pole nad rahul.” Claire muigas, kuna oli kindel, et viimane väide oli päris kindlasti ülepakutud. „Ja mina olen praegu nii nende moodi. Enne oli palav, nüüd siin on külm. Läheksin välja, oleks jälle palav.” Tüdruk muigas, kuid manas näole tusase näo.

„Aga siis lähme praegu kaldale ja teeme seal natukene aega midagi ja siis tuleme jahutame end maha ja läheme kaldale ja päevitame ja tuleme siia ja jahutame maha ja teeme midagi kaldal ja tuleme siia ja jahutame maha ja teeme kaldal midagi…” Mike ahmis õhku. Claire purskas naerma. „Aga vot selle ideega ma olen rahul,” sõnas tüdruk aeglaselt kalda poole liikuma hakates.

Claire istus mõned tunnid hiljem ühel väikesel puupakul, mille noormees oli kohale veeretanud. Mike oli teinud lõkke ning küpsetas nüüd sellel kaasa toodud viinereid. Karastusjoogid olid terve päeva jooksul head püsinud tänu sellele, et Mike´il oli mõistust need vette panna. Imekombel polnud järvel täna teisi külastajaid olnud. Päike oli juba ammu metsatuka taha kadunud ning hämarusele lisas veidi särtsu lõke. Ainus asi, mis täna nihu oli läinud, oli telgi lahti jätmine, tänu millele sinna igasugu putukaid ja sääski oli kohale lennanud. Noored veetsid tubli pool tundi lõbusalt ära, kui nad seal sääski püüdsid ning nurgataguseid üle vaatasid. Sellegipoolest ei saanud kindel olla, et nad öösel üksi on.

„Mm… palun,” sõnas noormees Claire´ile taldrikut ulatades ning seejärel tema kõrvale istudes. Mõni hetk valitses täielik vaikus.

„Tänane päev on super olnud,” kiitis Claire ettepoole kummardudes ning oma fantat võttes. Tüdruk vaatas silmanurgast, kuidas Mike uhkelt naeratas ning ei saanud kuidagi vastu panna soovile ka ise naeratada.

Mike toetus raskelt ettepoole ning Claire nägi, kuidas toit noormehel suus ringi käis. „Mm… homme on siis minek…” nentis noormees aeglaselt. Claire noogutas, kuid ei öelnud midagi. Ta ei tahtnud sellest mõelda. Pool suve Mike´iga. Tüdruk ohkas raskelt. Tal polnud isegi aastas 2007 nii head sõpra olnud. Kuigi nad Mike´iga polnud veel kõige lähedasemad, pigem väga head sõbrad, polnud tüdruk kunagi tundnud nii suurt poolehoidu. Noormehega sai kõigest rääkida. Ta oli temaga isegi pesu ja hügieenisidemeid ostmas käinud… Viimast ei saanud isegi samast soost sõpradega teha.

„Aga mul on su MSN,” sõnas noormees vähe naerusema näoga. „Ja siis ikka suhtleme edasi? Või sa ei viitsi?” küsis too oma vorstilt üles vaadates. Claire muigas. Manipulaator. „Vot see on miljoniküsimus,” sõnas ta silma tehes. „Aga minu poolest võime me ju vahepeal kohutada kah… enne suve, ma mõtlen. Sa võid meile tulla.” „Ja sina meile.”

„Seega no problem.” Nad purskusid naerma. Noored olid seda öelnud täpselt ühel ajal.

„Me oleme sarnasemad, kui arvata võib,” sõnas Mike lõbusalt. Noormees pani taldriku ühte prügikotti ning lasi end siis liiva peale pikali. „Kahju, et see viimane õhtu nii. Ma sõna otseses mõttes sittusin alguse ära. Olin just Pamelast lahku läinud ja… oeh. Ega kellelgi minuga kerge polnud.” Noormees vaatas üles, Claire´i poole ning tüdruk nägi kuud ta silmades tagasi peegelduvat.

„Andeks antud. Peaasi, et sellest üle said,” sõnas tüdruk kummardudes ning ka enda musti nõusid prügikotti pannes. Noormehe kõrvale lesima läinud, vaatasid nood mõne hetke sõnatult taevasse. Claire kargas üllatunult istuli. „Kas see oli langev täht?” küsis ta naerva Mike´i poole vaadates. „Ju vist.”

„Loodame siis, et ta täidab mu soovi,” sõnas tüdruk laialt naeratades.

25. Osa

Grenka Gümnaasium olevat väike maakool, kus õpib 437 sõbralikku õpilast. Õpetajad on haritud ning nende eesmärk on õpilastele hea hariduse andmine. Direktoriks on vanem mees, kelle nimi on Josh Mack, õppealajuhataja on samuti mees, kelle nimi on Joe Mack. Tegemist on kahe tunnustatuima õppejõuga. Koolimajal on üks suur hoone, kus liigutakse vastavalt tundidele klassist klassi. Hoone on korraliku väljanägemisega ning seda ümbritseb kena aed ning eemal on ka väike staadion, kus toimuvad suuremad üritused ning kehalise kasvatuse tunnid. Kool avati 1921. aastal kuulsa Frederick Macki poolt. Tema järeltulijad on selles koolis tegeval kohal siiani. Kool on tuntud oma hea tahte ja säravate peade poolest. Koolis on vaba riietus, kuid ranged sisekorraeeskirjad, mis aitavad inimest kohusetundlikuks kasvatada.

Claire kohendas oma särki ning mõtles, kas sellise välimusega aktusele kohale ilmuda on sobilik. Tal olid jalas mustad teksad ning triiksärk ja lips lõdvalt kaelas kõlkumas. Ülemised nööbid olid lahti ning sealt võis näha ilusat hõbedast ripatsit. Tüdruk oli valinud valged tossud ning tema juuksed olid lokkis. Totaalne imagomuutus.

Ta oli teada saanud, et poole kuu pealt kolivadki tema vanemad sinna. Ta ei kujutanud ette, kuidas ta nii elada suudab. Väike tema jalus paterdamas… Juba olid nii mõnedki tähele pannud Claire´i ja „Amanda” vahelist sarnasust. Tüdruk pidi tegema midagigi, et sellest ikkest vabaneda. Viimasel ajal hakkas kõik taas pea peal kokku kasvama. Kui Mike veel Grenkas oli, siis oli tüdrukul tegevust ning ta unustas taolised asjad, kuid nüüd… Viimase öö nad lihtsalt lamasid ja rääkisid. Kahjuks tuli viimane päev liiga kiiresti ning nad jõudsid vaevalt paar tundi mõnusalt aega veeta. Õnneks olid nädalavahetused.

Tüdruk vaatas koolimaja ning pidi hetkeks seisatama. See oli kuidagi majesteetlik ning… lihtsalt uhke. Siit-sealt oli näha koolimajja sisenevaid inimesi. Neiu ohkas ning ühines nendega. Koolimaja nägi seest välja hoolitsetud ning korralik. Claire pidas mõtteis aru, et kas see ka niimoodi jääb. Läinud ühe töntsaka valvelauas istuva naise juurde, naeratas tüdruk ebalevalt ning küsis Prl. Martinsoni klassi järele. „Kolmas korrus, vasakut kätt, kabinett number 59,” tuli napp vastus.

Claire noogutas ning läks, väike klomp kurgus, treppide poole. Uus klass. Ta näeb kohe oma uut klassi. Kas ta võetakse omaks? Kas ta võtab teised omaks? Kas ta saab endale uusi sõpru, tuttavaid? Neiu ohkas, kui ta end juba liigagi kiirelt klassi ukse tagant avastas. Ta pani silmad kinni ning hingas raskelt sisse. Okei, astu sisse, naerata, ole sõbralik, vali oma koht, ürita olla normaalne. Ole korralik, ära närveeri, võta asja rahulikult, sind võetakse omaks. Vali õige seltskond, vaata, et sa midagi valesti ei tee ega teistel oma hirmu näha lase. Soove ja käsklusi tuli nagu veerennist. Tüdruk hingas sisse ning tegi ukse lahti. Talle vaatasid vastu umbes 20 huvitunud ja uudistavat nägu.

Claire naeratas ebalevalt ning valis ühe pingi klassi keskel. Murelikult ringi vaadanud, tõmbas ta tooli eemale ning istus, tajudes endal endiselt teiste uudistavaid pilke. Tüdruk vaatas klassis ringi, üritades kellelegi mitte silma vaadata. Oleks hirmu võimalik mõõta, oleks mõõdik plahvatanud. Ruum oli hele ning seal olevad pingid, lauad, tahvel ja õppematerjalid olid korraliku väljanägemisega. Neiu vaatas oma lauale asetatud vihikute ja õpikute virna. Otsustades veel jäänud 5 minutit nende sirvimisega täita, tõmbas ta füüsika õpiku ette ning hakkas, pea kätele toetades seda sirvima.

Järsku tüdruk märkas, kuidas kott tema kõrvale lauale pandi ning vaatas üles. Neiu vaatas tõtt ühe tagasihoilikuma välimusega tüdrukuga, kes natukene häbelikult küsis: „Tohib istuda?” Claire noogutas, seltsi üle rõõmustades. Järgmised viis minutit lendasid kui linnutiivul. Sarahi näol oli samuti tegemist uue õpilasega nign Claire leidis, et on leidnud esimese sõbra peale Mike´i.

Klassiuks avanes ning sealt astus sisse laialt naeratav nooremapoolne naine, kes oma asjad lauale laiali asetas ning siis säraval pilgul õpilasi vaatas. „Tere ja ilusat uut õppeaastat!” sõnas naine laialt naeratades ning klassi ette sammudes. „Sellel aastal on meie suurimad muudatused vist kaks uut tüdrukut meie klassis. Sarah, Amanda, tõuske palun püsti, et kõik teid näeksid,” sõnas õpetaja laialt naeratades. Tüdrukud tõusid, mõeldes, kas annab suuremat alandust välja mõelda. Neid vaadati nagu loomaaiaeksponaate. Taas istuma saanud olid nad õnnelikud selle üle, et ei pidanud rääkima oma huvidest ja eelmisest koolist ning maha jäänud sõpradest.

„Homme on siis teie esimene koolipäev ning tunniplaan on tahvlile kirjutatud. Kui kellelgi pole pastakat ega paberit, siis küsige.” Hetke kostis vaid sahin, kui kõik oma asju otsisid ning kirjutama asusid. Kolme minuti pärast tõstis ka viimane noor pea ning infotund võis edasi minna.

„Füüsikaõpetaja läks eelmine aasta pensionile,” alustas õpetaja, kui kogu klassi läbis kõrvulukustav ja kurdistav lärm. „Ning tema asemele tuli Hr. Bea. Ja olge viisakad,” manitses noor õpetajanna oma hoolealuseid. Naine kõndis oma laua juurde ning sobras oma märkmetes. „ Neljapäeval on pildistamine ning… ma arvan, et sellega on kõik. Kohtume homme.” Prl. Martinson naeratas säravalt ning jälgis, kuidas oma asju kottidesse pandi.

Claire tõusis ning naeratas Sarah´le. „Homme näeme,” sõnas neiu kotti õlale vinnates ning kodu poole kiirustades.

26. Osa

24. september 200…2?

Pean tunnistama, et olen ütlemata vilets päeviku pidaja. Ligi kuu… Vabandaks end välja sellega, et mul on kiire, ma olen väsinud, masenduses, stressis, kohanemas… Kuid kirjutamine aitavatki. Seega pole mul alibit.

Vahepeal on palju juhtunud. Üleeile kolis mu pere siia majja. Elavad nüüd kõrvaltrepikojas. Õhtuti on kuulda, kuidas väike mina tusatseb või kui isa on jälle millegi või kellegi peale pahane ning elab seda välja. Mitte, et ta mingi vägivaldne tüüp oleks… Oo ei. Tegelikult on ta tore, aga kui ta on vihane… Väiksena ei osanud ma üldse käituda. Pidevad jonnihood ja pahandused pahanduse otsa. Ja siis isa alati karjus… Õnneks polnud tülid pikad. Umbes tunni pärast lähme George´iga nende juurde soolaleivale. Me oleme ainsad, keda nad siitkandist teavad ning usaldavad ning teiste tuttavatega nad meid kokku ei tahtnud sokutada. Kergem mulle…

Koolis läheb… nagu koolis ikka. Ainult paremini. Nüüd, kus ma elan George´iga, on mulle lõpuks kohale jõudnud hariduse tähtsus. See, kuidas ta maadleb oma tööga ning samas on näha uhkelt kõiksugu vidinaid valmivas, on imetlusväärne. Tekitab tahtmise ka oma eluga midagi suuremat ja võimsamat peale hakata. Seega teen ma nii palju, kui suudan. Vahel end küll peaaegu pooleks rebides, seda küll, kuid see kõik on seda väärt, kui avastad end järgmiselt hingetõmbepausilt ning vaatad saavutatule alt üles.

Ainus probleem on vist olematu seltsielu. Võib-olla on see hea, võib-olla hoopis halb. Ma lihtsalt ei sobi nende 2002. aasta noortega. Nende tegevus, eluvaated… Kohati oleks ma oma arengus ees, siis jälle taga… Sarah on küll mu pinginaaber, kuid esimese päeva suhtlemine on vist jäänud meie kõige soojemaks. Ta sulandus suhteliselt ruttu klassi. Samas mina alles otsin oma kohta… Ma võin teistega rääkida, kuid tavaliselt ei liigu jutt kaugemale, kui kodused ülesanded.

Samas olen ma jälle silma jäänud oma toimekusega… Või on teised jällegi samavõrra osavõtmatud. Kuigi ma olen alles uus, üritan koolielus ja üritustel võimalikult aktiivselt kaasa lüüa. Konkursid ja võistlused, kus me peaks osalema, on teiste jaoks nagu paha uni. Ja nii käin mina neile peale nagu paha uni… Tegelikult võib olla, et see ongi meie erinevus… Ei tea, eks aeg näitab, mis saab… Ei tahaks uskuda, et Mike mu ainus sõber olema saab.

Ja nüüd kuulen ma George´i karjumas, et on aeg minna…

Järgmise korrani, Claire.

27. Osa

„Tere!” üle kogu näo särav Clarissa avas ukse ning naeratas oma tütrele ja endisele naabrile laialt. „Tulge edasi, tulge edasi…”

Claire astus edasi ning vaatas ringi. Korter oli veel üsna korrast ära välimusega. Siin-seal vedelesid kõiksugu kastid ning esiku sein oli alles pooleldi värvitud. Neiu ei mõistnud, miks perel oli vaja nii ruttu pidu korraldada. Oleks ju saanud oodata ning siis teisi korteriga pahviks lüüa. Sellegipoolest astus ta särava naeratusega edasi ning jättis oma jalanõud esikusse.

Jälgides, kuidas ta ema teeb talle ekskursiooni kodus, kus ta ise peaks elama – kuigi mõnes mõttes elabki – hoidis Claire end kõigest väest nutma puhkemast. Need aastad või ka kogu ülejäänud elu oleksid olnud niivõrd palju kergemad, kui tema pere poleks saanud tema peaaegu naabriks. Iga päev neid näha, kuulda, kuid samas kõiges vaid teises reas olev hullunud fänn olla tundus talumatu. Kuidas ta ka ei küünitaks, ei ulatu ta oma iidolini.

„Pea vastu,” sõnas George suunurgast, samas Claire´i kaitsvalt õlast pigistades. Tüdruku silmad olid juba punased ning kui ta nägi enda tuba, kus olid laiali pildid temast, sõpradest ja perest… Nähes, kuidas ta enda ees ringi kalpsab ning rõõmsalt oma sõpradest ja elust räägib… Kuidas ta ema ja isa tõelise temata nii õnnelikud on… Tundis ta esimest korda kogu minevikus oldud aja jooksul, et ta lihtsalt ei suuda. Et ta tahab siit ära, kaugele. Ta kahetses tehtut. Kuradile see Mike, kuradile tema elu, kuradile see kuulsus ja kõik sellega seonduv. Kuradile poiss, kes oli tegelikult olnud kõigest kuulsus ja tema iidol. Siin oli tema pere. Ja mille nimel ta selle hüljanud oli? Mitte millegi. Hetkel oli ta suurim egoist maailmas, kuid keegi ei saanud teda selles süüdistada. See oli inimlik.

„Vabandage,” pomises Claire nutuselt vannitoa poole joostes. Kuradi sina, kuradi tõbras, mida kuradit sa minevikust otsisid? Kõik on halvasti. Sa keskendusid oma ainsale eesmärgile unustades kõik muu. Sa ei mõelnud kaine mõistusega, manipuleerisid George´iga…

Ust enda järel kinni vedades ning haaki pannes, vajus tüdruk põrandale, pea jalgade vahel, istuma. Pisarad voolasid üksteise järel mööda tema nägu alla ning ta ei teinudki katset neid varjata. Arvatavasti räägib George praegu teisel pool ust „südantlõhestavat” lugu sellest, kuidas Amanda vanemad raskes avariis hukkusid. Kuradi kuradi kurat! Tüdruk ei suutnud muud kui end mõtteis sõimata ning rusikaga vaikselt vastu põrandat taguda. Ta oli olnud uskumatult loll. Talle polnud enne praegust hetke kohale jõudnud pere tähtsus ning vajadus. Ta polnud isegi seda tähele pannud, kuidas ta oma vanemaid igatseb.

Vähehaaval end kontrollima hakates ajas Claire end püsti ning toetus aeglaselt kraanikausi servale. Külma veega näe üle tõmmanud, kuivatas ta selle rätikusse, mille peale oli tikitud „Claire” ning läks vaikselt vannitoast välja. Elutoast kostis vaikne jutusumin ning kui tüdruk sisenes, suundusid kõigi pilgud temale.

„Kõik korras, Amanda?” uuris Clarissa hoolivalt. Claire jälgis tema näojooni ning taipas, et „Claire” küsimuse lõpus oleks kõlanud veelgi pehmemalt. Ta noogutas tummalt ning istus George´i kõrvale. Too naeratas julgustavalt ning vaatas siis abielupaari poole.

Väike Claire siputas laua ääres kannatamatult jalgadega ning pomises iga natukese aja tagant oma nina ette: „Süüa… süüa…” Sellegipoolest ei paistnud Seanil ja Clarissal sööma hakkamisega kiire olevat. Mees võttis hoopis oma naisel ümber piha kinni ning tõmbas teda endale särava naeratusega lähemale.

„Me mõtlesime kaua, kas seda teile öelda või ei, kuid me oleme nii õnnelikud ja lihtsalt peame seda jagama…” Jason vaatas hetke säraval pilgul oma naist enne, kui lisas: „Me usaldame teid ja… te olete tõesti meie esimesed head tuttavad siin ning… me ootame last!”

Võttis paar sekundit, et Claire´ile kuuldu kohale jõuaks.

„Te SEKSITE?!?” küsis tüdruk suurte silmadega poolpüsti tõustes ning käsi lauale toetades. Pole võimalik. Tema vanemad. Ta polnud kunagi abielule… eriti oma vanemate abielule sellest küljest vaadanud. Ja ta saab endale õe või venna. Ta ei saa seda väikest last kunagi oma õeks või vennaks kutsuda… Ta ei saa oma õe ja vennaga kunagi mängida ega teda kallistada. See poleks ju kohane… Rääkides sellest… Mida ta just oma vanematele üle laua karjunud oli?

Mõned sekundid vaikust.

Claire märkas, kuidas väikse tema suunurgad tõmblesid enne, kui ta lõpuks kergelt ütles: „Nad on mees ja naine. Miks nad ei peaks seksima?” Tüdruk tõstis endale laua keskel olevast kausist salatit ning ütles vanematele naeratades otsa vaadates: „Mina olen teie üle õnnelik.”

Piinlikusest punaste nägudega Clarissa ja James noogutasid ning Claire vajus vaikselt oma istmele tagasi. George oli vapustatud näoga.

„Vabandust. See tähendab… palju õnne…” kogeles neiu vastumeelselt. „Ma vist… ee.. lähen ja… jamh. Vabandage.”

Claire tõusis püsti ning surus hambad risti, et mitte kohe uuesti kisama pista.

28. Osa

„Mida kuradit see seal ennist tähendas?” küsis George ust vihaselt ust kinni virutades ning jalanõusid jalast võtvat tüdrukut vaadates. Mees pani oma jaki varna ning vaatas Claire´i ootavalt. Tüdrukul seevastu polnud aga vastamisega sugugi kiire. Ta vaatas vaid ükskõikse pilguga George´i ning venitas lõpuks: „See oli minu reaktsioon. Ma lähen nüüd oma tuppa. Head ööd!”

„Püsi paigal, me pole veel lõpetanud!” kõlas George´i vihane hääl. Claire lihtsalt tardus paigale. Ta polnud enne George´i vihasena kuulnud. Nad oli alati hästi läbi saanud ning see olukord oli midagi uut. Tüdruk pööras kanna pealt ümber ning vaatas mehele tusase näoga otsa.

George hingas raskelt ning viipas köögilaua poole. Claire järgnes talle ning mõne hetke pärast jõllitasid na üksteist laua eri servadest. Jutuotsa avas juba rahunenum George.

„Ma ei kujuta ette, mis tunne sul seal oli ning mida sa võisid tunda kui kuulsid oma õest või vennast, kuid ma tean, et sa pead õppima end ja oma tundeid vaos hoidma.” Mehe hääl oli tasakaalukam ja rahulikum ning tundus nagu ta oleks taktikat muutnud. „Sa hakkad neid nüüd nägema iga päev. Sa puutud nendega kokku ja sa pead sellega leppima, soovid sa seda või ei. Seepärast palun ma sul end lihtsalt natukene rohkem… kontrollida, mõistad?” Mees vaatas üle laua ning tundus hetkel kümme aastat vanemana.

Claire vaatas teda kulmu kortsutades ning noogutas. „Ma teen kõik, mis suudan.” Tüdruk lükkas tooli tagasi ning valmistus lahkuma.

„Ma kardan, et sa ei mõistnud mind,” sõnas George rahulikult, kuigi oli aru saada, et rahulikkus hääles on sunnitud. „See oli pigem käsk, kui palve või soovitus. Ma tahan, et sa mõistaksid, kui ohtlikud taolised asjad on. Esialgu võib see mõjuda hävitavalt teie suhetele, kuid me ei või ette aimata järgmist sammu…” Claire ohkas.

„Selge…” Tüdruk vaatas mõne hetke mest ning veendunud, et to enam midagi enamat ei taha, lisas ta vaikselt: „Ma lähen nüüd magama. Head ööd.” George noogutas ning viipas talle järgi.

Vaikselt oma tuppa läinud, üritas Claire kuuldut seedida. Ta saab õe või venna. See ängistus, mis teda vadas, ei olnud sõnadega kirjeldatav. Ta oleks tattnud karjuda, kuid ta ei teadnud miks. Ta oleks tahtnud rõõmust õhku hüpata ja juubeldada. Ta oli kurb, kuid samas õnnelik. Tundus absurdne, et ta ei hakka tema elust tavalise õena osa saama. Kõige rohkem oli tal ju oodata hea lapsesõbraliku naabri rolli.

Tüdruk ohkas ning vaatas kella. Üheksa alles. Tema lolluse pärast olid nad George´iga võimalikult ruttu tulema tulnud. Peotujust polnud enam jonnakat plekkigi järel. Ainus, kes peale seda sama entusiastlikult ja elurõõmsalt edasi käitus, oli tema ise. Nooremas eksemplaris, muidugi…

Claire vajutas aeglaselt arvuti käima ning vajus selle ees olevale toolile. Vaadates, kuidas kirjad üksteise järel silme eest läbi jooksevad, tundis ta äkitselt seletamatut üksindutunnet, mille tajumiseks tal juba ammu aega polnud. Ta ei saanud ema kallistama tormata, kui tuju tuli. Ta ei saanud George´i isaks kutsuda – mehe näol oli tegemist lihtsat hea sõbraga.

Tüdruk pani vaikselt Mike´i plaadi mängima ning ümises kaasa. Lohutavamat asja vist hetkel ei leidunud. Ta oli oma MP3st saanud paar mehe vanemate plaatide laulu, kuid see oli ka kõik. Tüdruk oli aga siiamaani vihane, et George ta telefoni konfiskeeris. „Praegu pole veel sellist mudelit välja tulnud. Sa ei saa selle telefoniga ringi liikuda. Pealegi, see on värviline…” Mehe sõnad kumasid siiamaani ta peas. Uut telefoni polnud George mallanud osta, kuid Claire´il oli kindel plaan see kuidagi sisse nõuda. Oli see siis mehe osas aus või mitte.

MSNi logides lootis ta eest leida kasvõ ühte inimest, kellega rääkid ning see unustada. Hetkel pidas ta silmas vaid Mike´i. Ülejäänud rahvas MSNis olid tema klassist ning paljudega neist polnud ta rääkinudki. Claire ohkas. Sees olid vaid Sarah, Theresa ning Tom. Viimasega sai ta enda klassist ehk kõige paremini läbi. Poiss oli ka eelmine aasta uus ning mäletas kogetut värskelt. Kahjuks oli noormehel oma sõprusringkond ning nende vestlused piirdusid vaid paari kiire lausega netis, kui Claire leidis mahti hetke sisse logida.

Ngu oodatud, lendas üks aken lahi ning Tom hakkas rääkima.

Tommmy. says:
Tere!
Amanda. says:
Tervist!
Tommmy. says:
Kuidas soolaleival läks siis? Põnev/igav? (Ise istusin terve päeva toas ja üritasin „Kolme Musketäri” lugeda. Jubeee… D )
Amanda. says:
Tead, selles suhtes peaksid minust eeskuju võtma. Lugesmisse tuleb suhtuda lihtsalt natukene teistmoodi… näiteks kujuta ette, et D´Artagnan on alasti paks seelikukütt. Ma usun, et see aitab. P
Ja mis soolalaeiva pittu puutub siis… Oleks mul püstol, oleksin ma endale arvatavasti elu võtnud. Sa ei taha teada…

Claire ohkas ning nõjatus tahapoole. Mike´i sõnad süüvisid temasse ning tüdruk unustas end hetkeks täiesti. „Losing control is what we do when everything seems to fade away…” Kammitsetuna järgmisest melanhooliahoost pani tüdruk need sõnad oma alapealkirja. Mehe sõnad sulandusid temaga kokku nagu kordi enne.

Tommmy. says:
Mmm.. Tegelikult huvitab see mind väga. (A)
Amanda. says:
Ahh.. Noh.. Seda et… Tegelikult, unustame selle. (: Polnud see tegelikult midagi hullu. Lihtsalt lõdvad lauakombed… Kukkusin plärisema ja… tead ju küll mind, kui jutt jookseb… Kõigi jaoks talumatu.
Tommmy. says:
Minu arust on see armas.
Amanda. says:
:)

Tüdruk vajus sügavalt naeratades sügavamale tooli ning vaatas mõne hetke sõnatult monitori. Tommy rääkis nüüd oma suvisest väljasõidust vanematega ning paistis olevat ametis väga täpselt oma murrakuga ämbrisse astmusisest rääkimisega. Samal ajal tuli ette teine aken – Mike oli sisse tulnud. Claire naeratas.

Michelangelo loves him Anna. says:
Terrrvist!
Amanda. says:
Tere-tere.
Michelangelo loves him Anna. says:
Ma saan täna vähe sees olla… Aga otsustasin sind siin oodata, et värskeim klats online´s edasi anda. Nimelt. Alyssa suutis kuidagi mu sõrmuse alla neelata. Seline suur ja kobakas… No on tobu… D Ja siis läks kõigil paanika lahti. Ta ei saanud õieti hingata ja ema läks täiesti paanikasse. Lõugas, et mis ma sellest sõrmusest nii lohakile jätan ja mida iganes… Alyssa oli juba täitsa lämbumas. Isa ka polnud ning siis, siis, siis… Mulle meenus meie esmaabi kursus ning ma lihtsalt võtsin ta jalgadest kinni ning tõstsin ta pea peale. Ja tead mis? See lendas ilusti ilasena ja värki põrandale… D Vähh… aga noh, kõik on korras.
Amanda. says:
Siis kuluksid vist sulle, värskele elupäästjale, õnnitlused ära? D
Michelangelo loves him Anna. says:
Oojaa. (A)
Amanda. says:
Õnnitlen sind siis.! Tegelikult on tore, et Alyssa terveks jäi.
Michelangelo loves him Anna. says:
Ega jah… Kes see siis ikka tulevikus minu asemel vanemate elu põrguks muudab? D
Igal juhul. Avaldan tunnustust huvitava nime eest. Mingisugune laul?

Õmn… Claire vaatas abipaluvalt monitori.

Amanda. says:
Tegelikult ma leidsin selle tsitaadi ühelt interneti leheküljelt…
Michelangelo loves him Anna. says:
Ahsoo.
Tegelikult see meenutab… Meile räägiti eelmise nädala lõpus ühest ringist või.. ma ei tea, kuidas seda kutsuda. Igal juhul. Mingisugune värk, kus saad sõpradega õppida igasuguste instrumentide mängimist, muusika ja laulude salvestamist ning laulude miksimist. Tundus suhteliselt huvitav värk. Tahaks minna ning siis meenus mulle sinu esitus Bucki baaris. Seal sab demosid ka linti laulda ja nii… Ja siis ma mõtlesin, et ehk sulle meeldiks sinna tulla. Ma saan aru, et see on New Yorkis ja iga laupäev sinna sõitmine on tülikas, kuid siiski… Siis saaksime ehk midagi koos teha vahepeal… ja oleks parem suhelda. Ja äkki saad mõnikord meile isegi ööseks jääda…
Amanda. says:
Ohhhoo. Ma usun, et ee meeldiks mulle väga. (: Aga ma pean küsima George´i käest. Täna enam ei jõua, aga homme…
Nii et see iga laupäev ja algab…? Ja siis see ka, et… palju maksab?
Michelangelo loves him Anna. says:
1. november. Kellaaeg pole veel kindel. Üks kord on umbes 3 tundi ning tutvumise korras on tasuta. Muidu hakkab olema 50$ kuu…
Amanda. says:
Selge. Ma usun, et me vanaisaga saame seda lubada. (:
Michelangelo loves him Anna. says:
See oleks vahva!

29. Osa

„Amanda. Õu, AMANDA!” Claire pöördus selja tagant kostuvate jooksusammude ja Tomi katkematu röökimise peale ümber ning jälgis, kuidas poiss kiirelt läheneb. Tom toetas käed põlvedele ning vaatas raskelt hingates tüdruku poole. Poisi pikad pruunid juuksed olid tuulest sasitud ning kott oli kuidagi üle õla visatud. Lõpuks hingamise rütmi saanud, naeratas noormees säravalt ning päris: „Viitsid koos koju minna?”

Claire noogutas ning nad hakkasid äärelinna poole sammuma. Tom elas tegelikult tüdrukust päris kaugel, kuid Claire´il polnud midagi temaga koju mineku vastu, kui poiss seda soovib. Tüdruk silus närviliselt oma tukka ning pani siis käed taskusse. Noored polnud enne koos koju läinud ning see vaikus oli piinav. Nad polnud harjunud päriselus rääkima.

„Kuidas füüsika õpetaja tundub?” alustas Tom lõpuks mannetult teemat. Poisi nägu õhetas kergelt ning tema silmad tundusid olevat ebanormaalselt väiksed.

„Kõige ehtsam tuuta-luuta, keda ma kohanud olen,” tunnistas neiu kerge muige saatel. „Teie ütlete, et pole asja näinud – te pole näinud. Väidate, et pidite töö esitama reedeks, kuigi oli kokku lepitud esmaspäevaks…. Ja kõige hämmastavam on see, et tüüp usub teid, kuigi tal endal on kõik täpselt kirjas. Absurdne…”

Noored purskasid naerma ning paarisajaks meetriks oli jutuainet õpetajate headest ja halbadest külgedest ning omadustest. Tom muutus julgemaks ning ülejäänud osa teest jutustas ta Claire´ile klassi naljakatest juhtumistest ja inimeste kiiksudest. Kuigi noormees oli seal koolis õppinud vaid aasta, tundusid tema lood olevat lõputud.

„Noh, ja siis küsis õpetaja lõpuks, et mida Theodore tahab. Tahtis vastust öelda. Noh,… saigi. Õpetaja uuris, kas see on kõik. Nagu oli, aga siis tuli selline jõuline „Ei!” ning Carl hüüdis üle kogu klassi: „Lutsukommi tahab!” ja tead mis? Õpetaja võttis sahtlist pulgakommi ja andis selle Theole…” Tom üritas naeru tagasi hoida. Poisi suunurkades oli näha valget vahtu – noormees oli nii meeletult rääkinud. Tom rahunes mõne hetke ning vaatas siis lõbusust täis silmadega Claire´i poole. Tüdruk muigas natukene kramplikult – juhtunu oli naljakas, kuid ta ei suutnud seda piisavalt elavalt ette kujutada.

„Ei, see tundub põnev klass olevat… leiaks vaid ühise keele,” sõnas ta lõpuks surmtõsiselt. „Nad on minu jaoks kas liiga lapsikud või siis kohati jälle täiskasvanud. Teisalt on nad kuidagi… lihtsad. Samas jälle midagi hoopis muud…” Tüdruk ohkas ning vaatas kortsus kulmude alt oma lähenevat maja.

„Mulle näis alguses samuti, kuid siis ma harjusin… ja muutusin nendesuguseks,” ütles Tom ükskõikselt õlgu kehitades.

„Aga mina ei taha olla teistsugune. Ma tahan olla mina. See, kes ma olen. Ma ei taha muutuda, et olla teiste moodi ja seltskonda sulanduda. Ma tahan, et mind aksepteeritaks sellise isiksusena nagu ma olen…” sõnas Claire raskelt, tajudes liiga hilja oma jutu näilist nohiklikkust või nõmedust. Seevastu Tomi jaoks paistis iga tüdruku sõna kuld olevat.

„Tegelikult see ongi õige suhtumine. Nähtavasti olin mina siis liiga mööda, kuid sõbrad on ju hetkel meie jaoks kõik.” Poiss seisatas ning vaatas Claire´i poole, kui nood tüdruku trepikoja ette jõudsid.

Claire jõudis vaid mõne hetke mõelda enne, kui sõnad tema suult pudenesid: „Tahaksid ehk natukeseks külla tulla?” Tüdruku rõõmus naeratus oli asendunud ehmumisega, kui ta nägi noormeest noogutamas ning neiu jaoks trepikoja ust lahti tõmbamas. Ta oli Tomi endale külla kutsunud.

30. Osa

Mööda treppi üles ronides üritas Claire aru saada sellest, mis ta just teinud oli. Tom tundus olevat oma õnne tipul, kui ta Claire´i ja George´i korteri uksest sisse astus ning oma koti nurka maha pani. Tüdruk jälgis, kuidas ta mõnevõrra kohmetult seisma jäi, kui George uksele ilmus ning neid natukene ähmase ilmega vaatas. Claire oletas, et mees oli jälle hommikuni midagi putitanud ning seejärel magama heitnud, kasutades ära ainsat vaba päeva nädala sees.

„Tere,” sõnas mõnevõrra kohmetunud Tom. George vaid noogutas talle ning kadus tagasi oma tuppa. Claire muigas. „Lähme minu tuppa…” sõnas ta jalanõusid jalast võttes ning ukse kõrvale pannes. Seejärel noormehe oma tuppa juhatanud, oli tema kord kohmetult vaadata, kuidas Tom mööda tuba ringi käis ning asju ükshaaval vaatles. Eriti jäi talle aga silma Claire´i ja Mike´i elusuuruses foto seinal. „Kes ta on? Vend?” küsis ta virila naeratusega taha, neiu poole vaadates.

„Üks hästi hea sõber,” sõnas Claire end toolilt püsti ajades, kuid samas arvutit käima lükates. Lootes, et noormees ei pahanda, avas ta akna ning istus siis tagasi voodiservale. Miks ta Tomi kutsunud oli? Neil polnud ju siin mitte midagi teha. Õue minekust saaks veel aru, aga siin… Liiatigi oli tüdrukul vaja lõunasöök valmistada.

„Lähme ehk kööki ja räägime seal?” uuris ta enda kõrvale istunud Tomi poole vaadates. „Ma pean lõunasöögi tegema.” Noormees noogutas ning nad suundusid kööki. Omaette pead raputades avas neiu külmkapi. See olemine on nii mõttetu, et ma annan varsti häbi pärast otsad… mõtles ta. Pannud peale mingisuguse 2002 aasta populaarsemate lauludega plaadi, kooris ta kartulid ning pani nad pannile.

„Mis sul õhtu poole plaanis?” uuris Tom peagi. Tundus, et tema tundis end juba üpris koduselt, Claire seevastu mõtles, et on sattunud vanglasse. „Mm… ma ei tea…” venitas ta pannile muna lüües ning ägades, kui just sel hetkel telefon heliseda otsustas. Keeranud muusika vaiksemaks, üritas ta ühe käega pannil tegutsedes taskust telefoni kätte saada. „Isegi valjuhääldit pole…” pomises ta kulmu kortsutades. Ma tahan aastasse 2007… „Jah?” sõnas ta lõpuks natukene ärritunult telefoni kõrva äärde pannes.

„Selline vastuvõtt? Mulle meeldib sinuga viimasel ajal MSNis rohkem rääkida…” sõnas naerune hääl teisel pool toru.

„Mike? Oh, vabandust… lihtsalt, tegin süüa ja… jah.” Tüdruk naeris. Silmanurgast oli näha, kuidas Tom ära vajus ning natukene mossis näoga sõrmi vastu lauda trummeldama hakkas. On lapsikus…

„Tead. Selline asi, et nähtavasti on reede ju. Ja kuna Annat ka see nädalavahetus pole ja poistest on villand, mõtlesin Grenkasse tulla. Mis sa arvad? Saate mind võõrustada nädalavahetusel?” vadistas noormees. Kohati tundus nagu oleks tegu tüdrukuga. Claire muigas ning andis Tomile vabandava ilmega märku, et too panni valvaks. Seejärel aknalauale toetanud, sõnas ta mõtlikult: „Mul poleks selle vastu midagi. Vastupidi – see oleks super! Aga ma pean laupäeval ja pühapäeval Bucki juurde minema. Need vahepealsed aitamised.”

„Pole midagi! Tal on alati abikäsi vaja. Ma usun, et ta ei pane pahaks, kui ma ka tulen?” Claire kuulis, kuidas Mike teisel pool toru naeratas ning oma toas edasi-tagasi laveeris.

„Mis kell sa jõuad?” uuris Claire aknast välja vaadates. Ta ei pannud Tomi enam tähelegi. „Kolmveerand viis olen bussijaamas. Mul on kõik juba välja vaadatud.” „Kiire.” „Muudmoodi polegi ju võimalik.” Claire purskas naerma. „Näeme.” „Paka.”

Muigega telefoni taskusse pannud, keksles neiu Tomi juurde. „Vanaisa! Söök on valmis ja Mike tuleb nädalavahetuseks meile!” röökis ta üle korteri.

„Arvatavasti võtame Mike´iga midagi lahedat ette,” vastas neiu lõpuks ka Tomi küsimusele.

31. osa

Claire istus vaikselt bussijaamas, pannes vastu tungivale vajadusele ja soovile Tomile üks vägev obadus teatud kohta lüüa. Tüdruk lihtsalt ei saanud noormehest enam lahti. Ta oli järjekindlalt loonud argumente, et mõista anda oma soovist täna õhtul ainult koos Mike´iga aega veeta, kuid Tom surus end peale nagu külmetusega kaasnev nohu. Lõpuks oli Claire olukorraga lihtsalt leppinud ning lootis nüüd Mike´i leidlikkusele.

Peagi ilmuski nurga tagant välja buss, mis peagi nende ees peatus. Claire naeratas õnnelikult ning tõusis püsti, olles rõõmus lõpuks kätte võideldud eraliini üle. George oli lõpuks ju mobiili osas alla andnud ning tänu sellele oligi Mike siin. Nii vähemalt tundus. Uks avanes ning bussist astus välja laia naeratusega Mike, kes paari väikse hüppega Claire´i ees maandus ning teda kallistas. Seejärel sammu tahapoole astunud, vaatas ta tüdrukut tunnustavalt. „Ma polegi enne kohanud inimest, kellele lillad juuksed nii hästi sobiksid,” sõnas ta kerge muige saatel. „Sa oled selle mõne kuuga ikka totaalse imagomuutuse läbinud,” sõnas ta laialt naeratades ning sõrmedega oma lühikestest mustadest juustest läbi käies. Tüdruk naeratas, kuid see taasnägemisrõõm haihtus kohe, kui talle meenus Tom.

„Ee… Tom,see on Mike, Mike, see on Tom,” sõnas ta noormeeste tutvustamiseks. Mike sirutas sõbralikult käe, et Tomi tervitada, kuid too ei teinud väljagi. Lihtsalt põrnitses noormeest vihaselt. Abitult kord ühe, kord teise poisi poole vaadanud, ohkas tüdruk lõpuks. Tee seda nüüd või üldse mitte… mõtles ta juba ägestudes Tomi poole vaadates.

„Tom, kas sa, palun, lahkuksid?” küsis Claire lõpuks tüdinud ilmel. „Sa oled terve õhtu mul järgi käinud ja imelikult käitunud – Mike´i kõnest saati. Ja ma tõesti ei talu enam seda tusatsemist. Korrigeeri oma käitumist enne, kui sa minuga uuesti ühendust võtad.” Tüdruk raputas pead ning pööras selja, jättes endast maha jahmunud Tomi.

Mike kiirustas tema kõrvale ning kergitas laialt naeratades käist. „Neli viiskümmend. Kurat, isegi neid bussiaegu ei saa enam uskuda…” sõnas ta lõbusal ilmel ringi vaadates. „Siin polegi eriti midagi muutunud… kust sa selle jorsi peale korjasid?” küsis ta käsi taskusse pannes ning Claire´i jälgides.

„Klassivend, oli mul külas. Ma ei teagi, miks ma ta kutsusin,” vastas Claire piinatud häälel. „Tegelikult on ta tore, aga jah… Ei tea. Täna oli kohe eriti kahtlane…” Te kehitas õlgu. „Ma ei taha hetkel sellele mõelda. Mis me täna õhtul teeme?”

Nad pöörasid kõrvaltänavasse ning tüdruku maja hakkas paistma. „Ma ei tea. Ehk bowling või midagi? Me oleme ju tegelikult suhteliselt vähe rääkida saanud. Pealegi võiks seda bändi-asja arutada. Mul ei olegi sinna kedagi teist õnnestunud saada, kuid seda parema väljaõppe saame.” Noormees muigas ning tonksas varbaga ühte kivi, mis paar meetrit eemale lendas. „Muidu ma toetun sinule kui kohalikule kõiketeadjale inimesele,” sõnas ta kerge muigega.

„Ahsoo,” sõnas tüdruk oma trepikoja ust lahti tõmmates ning trepist kaks astet korraga võttes üles joostes. „Sel juhul on mul natukene mõtlemisaega vaja. Seni võtan kinni sinu välja pakutud keeglist.”

„Õu, Amanda… hoogu maha… mõnel meist on rasked kotid,” sõna snoormees hingeldades, kui ta tüdrukule lõpuks järgi oli jõudnud.

„Sa oled mees ju.” „Tegelikult pole ma veel 18 täis. Sinna on ikka veel aega.” „Meessoost oled ikkagi.” „See, et mul midagi püksis ripub, ei muuda mind hantlitega maratonijooksjaks.” Noored purskasid naerma. „Kindel, et sul seal midagi on?” „Tahad näha?” „Parem mitte…”

Claire astus, lai naeratus näol, korteri uksest sisse, kuid pani selle uuesti kinni. „Mh?” küsis Mike natukene tagasi põrgates ning trepi käsipuust kinni võttes. „Vanaisa on midagi kokku keetnud…” pomises Claire ust uuesti ettevaatlikult avades ning sealt sisse astudes. Toas valitses haudvaikus ning läbi udu polnud eriti midagi näha, kuni Claire end järsku enda ette ilmunud George´i märgates surnuks pidi ehmatama. Mehe juuksed olid turris ning suured prillid ninal viltu. „Väike… hmm… keemia… jah,” sõnas ta totakalt naeratades ning Mike´ile tervituseks viibates. Noormees noogutas vastu ning üritas maha suruda vägisi peale tikkuvat irvet.

„Mul pole õrna aimugi, kuidas ma sellest lahti saan,” sõnas mees lõbustatult ringi vaadates. „Ma kardan, et täna te siin olla ei saa.” Ta astus ettepoole, koridori, ning sulges enda järel ukse. „Ma luban teil erandkorras Mike´i suvilas ööbida, kui Mike sinna sisse saab?” uuris ta küsivalt noormehe juurde vaadates.

„Ikka saan,” sõnas poiss, kerge naeruvine näol. „Võtmed on kogu aeg ühes.”
„Hästi. Sellisel juhul ei midagi kõlvatut, teate ju küll, mida ma silmas pean,” sõnas George prille ninalt võttes ning altkulmu noorte poole vaadates.

Claire noogutas ning astus sisse. „Ma lähen üritan mõned oma asjad kokku korjata sel juhul,” sõnas ta udusse kadudes. Mike ja George vaatasid mõne hetke üksteisega tõtt, kui George lõpuks käega lõi. „Kena õhtut teile. Ma ootan teid homseks ööks siiski siia. Loodetavasti saan sudust lahti. Nägemist.” Mees pöördus, kuid seisatas. „Ahjaa,” pomises ta siiski veel kord Mike´i poole pöördudes ning tagataskust rahakotti koukides. Sealt 20 $ võtnud, ulatas ta selle Mike´ile. „Tehke siis midagi põnevat ja ärge nälga jääge. Adios.” Ja kadunud ta oligi.

Paari minuti pärast ilmus aga Claire, lai naeratus näol, tagasi. Tüdruk oli õhukese pusa peale tõmmanud veel jaki tal oli seljas suur spordikott. „Minu poolest võime nüüd minna. Loodetavasti on bowlingus veel vaba ruumi, kui me lõpuks sinna jõuame. See seiklemine on kurnav…”

Mike noogutas mõistvalt, kuid sõnas mõne hetke pärast: „Tegelikult nii kaua, kui lõbus on, ei ole miski kurnav.” „Võimalik, aga mul on kõht tühi.” Claire muigas tahtmatult, kui talle kohale jõudis, mis ta öelnud oli.

„Mis meenutab…” Noormees võttis teksade tagataskust 20 $ ning ulatas selle Claire´ile. „Su vanaisa andis. Et me nälga ei sureks,” lisas ta kerge muigega. „Hüppame enne suvilasse jõudmist kuskilt läbi?”

Tüdruk keerutas rahatähte näppude vahel ning vaatas mõtlikult ringi. „Mkm. Hoiame selle pärastiseks,” sõnas ta lõpuks. „Seda magusam see kõhutäis tuleb.”

Mike muigas ning nad pöörasid metsa vahele. Claire tundis isegi nüüd, sügisel ära selle äratallatud tee.

„Me peame kütma. Seal on alguses kindlasti külm…” pomises Mike mõtlikult taskust võtmeid välja otsides ning nende seast õiget valides. „Oskad?” „Kas sa tahad ikkagi näha kinnitust minu meessoole?” „Jää vait…” Claire muigas ning jälgis, kuidas noormees ukse lahti keerab ning nad astusid kitsasse esikusse. Noormees lülitas elektri sisse ning pani tule põlema.

„See võib kahtlaselt kõlada, aga ma armastan seda kohta. See oleks nagu mu teine kodu,” sõnas tüdruk aeglaselt, kui ta kotil maha lasi kukkuda ning seda vana tuttavat lõhna sisse hingas. „Ikka veel suvised vihtlemised ja saun…” pomises ta noormehe toimetusi jälgides.

„Ega jah. Ma armastan seda vihtade lõhna… Me võime pärastpoole saunas ka käia.” „See öö venib pikale…” „Aga meil ongi ju vaja võtta kõik, mis annab.” „Seda küll.”

32. osa

Claire saatis oma kuuli teele ning jälgis, kuidas see mõne meetri pärast lootusetult paremale kaldub ning renni veereb. Neiu ohkas ning võttis teise kuuli. Silmanurgast oli märgata Mike´i kahjurõõmsat kuju. Noormees oli neiust juba ligi 50 punktiga ees ning kui tüdruk nii jätkaks, ei jõuaks ta Mike´ile eladeski järele.

Ka teine pall veeres renni ning tüdruk pöördus häbi ja nalja täis näoga tagasi nende laua poole. „Kuule, su tehnikaga on midagi ikka väga viltu…” ütles noormees püsti karates ning oma limonaadi lauale pannes. „Alguses jäid sul kuulid vähemalt rajale…” Hoolimata oma muretsevast jutust ei olnud Mike suutnud peita oma liigagi kahjurõõmsat muiet. „Käsi väsis ära,” vastas neiu ükskõikselt toolileenile toetudes ning oma fantat võttes. Mike raputas kerge muigega pead ning läks veeretama.

Claire libistas pilgu üle saali ning nägi ukse juures kullipilguga ringi vaatavat noortekampa, kes arvatavasti mõne raja vabanemist ootasid. Kell näitas alles kolmveerand kaheksa ning see tähendas, et noortel oli aega veel pool tundi. Neiu tõmbas pusa pealt ära ning pani selle kokku keeratuna ühele vabale toolile. Ruumis oli üsna lämbe ning see pidev edasi-tagasi jooksmine oli talle lõpuks mõjuma hakanud.

„Niisiis, täna ma pakun ainulaadset võimalust – minu käe all keegli mängimist õppida. Võtad või jätad?” küsis noormees muigega Claire´i ette ilmudes ning teda küsivalt vaadates. „Ma arvan, et ma võtan,” sõnas neiu peale punktiseisude üle vaatamist. Ta tõusis püsti ning järgnes Mike´ile.

„Nii, näita nüüd, kuidas sa kuuli kätte võtad.” Tüdruk haaras kuuli ning pani kolm keskmist sõrme selle aukudesse. „Tubli. Nüüd mine raja äärde ja… ära nüüd naerma hakka… tunneta palli ja joonte ühtivust. Kõiguta natukene kätt edasi-tagasi ka lase lahti tepselt keskmise joone peal kõige suurema hoo pealt… Said aru?” „Loodame,” vastas tüdruk kerge muigega, kui ta üritas palli ja rada tunnetada. Tal oli õigus, see on tõesti naljakas… Kätt vibutama hakates unustas ta aga sootuks, et Mike ta taga seisab.

„Lits…” pomises noormees paar sammu tahapoole astudes ning kägarasse tõmbudes. „Mis hea pärast sa seda tegid?” küsis ta valuliselt nägu tõstes, kuid juba nalja täis näoga Claire´i poole vaadates.

„Kogemata,” sõnas tüdruk grimassi tehes. „Vabandust… ma tõesti ei tahtnud…” Tüdruk pöördus, et noormees tema laial naerul nägu ei näeks. Seekord kontrollinud, et Mike tema taga ei seisa, saatis neiu palli teele täpselt noormehe õpetuste järgi. Üllataval kombel sai ta maha kuus kurikat. Pall oli lõpus rajalt kõrvale kaldunud.

Heitnud ühe kõrvalpilgu istuma komberdanud Mike´ile, võttis tüdruk teise kuuli, kuid see lendas renni. „Kahju, et meil fotokat kaasas pole… sul on praegu päris hea nägu ees…” sõnas neiu istudes ning poisi poole vaadates.

„Sa virutasid mulle keeglikuuliga m u n a d e s s e , seda nägu ma sul küll jäädvustada ei laseks,” sõnas noormees hädiselt naeratades. „Ise seisid seal taga ja käskisid vibutada ju,” sõnas Claire kössi vajudes. „Aga ma olin arvestanud sellega, et sul pole eriti täpne käsi…” „Solvang?” „Reaalsus.” „Ahah. Vabandust igatahes.”

Mike naeratas ning ajas selja sirgu. Talle tundus, et Amanda lõpuks ometi kahetseb oma tegu ning ta ei tahtnud, et neiu õhtu otsa nii tusase ilmega ringi käib. „Unustame selle. Lähme parem kuhugi sööma. Muidu hakkab kõht ka valutama,” sõnas ta kerge muige saatel püsti tõustes ning oma limonaadile ühe suure lonksuga põhja peale tehes.

Möödunud nurgas seisvast kambast, laskusid nad trepist alla. Claire tõmbas endale käigu pealt jaki peale ning tõmbas juuksed selle alt välja. „Pagan, sa oled ikka nii muutunud…” pomises Mike neiu tegevust silmanurgast jälgides. „On selles midagi halba?” küsis Claire pilku üles viies. „Mkm. Ma olen uhke, et mul on nii kena sõber nagu sina,” sõnas noormees paar sammu ettepoole astudes ning siis selg ees neiu ette kõndima jäädes. „Vaata, et Anna seda ei kuule,” sõnas Claire muigeks kõverdunud huultega. „Ta teab, et ma armastan teda,” sõnas Mike mõne hetke pärast lõbusalt Claire´i kõrvale ilmudes.

„Kuhu siis minek?” uuris ta haigutust alla surudes. „Madame Café?” küsis Claire mõtlikult linna plaanile mõeldes. Madame Café jäi neile tee peale ning tegu oli üpriski armsa kohakesega. „Diil,” sõnas poiss taskust telefoni krahmates. „See on veel tunnikese lahti,” sõnas ta kellale pilku heites.

Mõne hetke pärast sisenesidki nad madalasse saali. Lauad seisid lähestikku ning nende ümber olid mugavad pehmed tugitoolid. Ruumis oli hämar ning oli märgata paari kudrutava paari siluette. Noored turtsatasid ning suundusid leri juurde.

„Mm. Las ma oletan,” sõnas Mike kerge muige saatel. „Friikad, kartulisalat ja apelsinimahl?” „Tegelikult fanta,” sõnas Claire kerge muigega. Kohati tundus, nagu oleks Mike tema ise. Nad ütlesid tihti ühel ajal sama asja, mõtlesid ühtemoodi ja olid vahest suutelised isegi üksteise lauseid lõpetama. Noormehe näol oli vist tegu parima sõbrannaga, kes neiul eal olnud.

Mike tellis suured friikad, salatid ja joogid ning nad suundusid ühe nurgalaua juurde, kust oli võimalik õue näha. Claire võttis taas jaki pealt ära ning istus noormehe vastu. Poiss lükkas suure taldriku friikatega laua keskele ning võttis ette oma salati.

„Kuidas siis selle stuudio asjaga jääb?” päris ta ilmatult suurt ampsu võttes ning seda raskusteta alla neelates. Claire aga sonkis oma salatit ning vaatas natukene uimase näoga õue. Tal olid tekkinud süümepiinad Tomiga jõhkralt käitumise pärast. Tüdruk ohkas ning vaatas Mike´i poole. „Ütlesid midagi?”

„Me võiksime stuudiost lähemalt rääkida. Et kuidas olema hakkab,” sõnas noormees natukene kahtleva näo ja hääletooniga. „Mis seal ikka rääkida?” uuris neiu pahuralt. „Iga laupäev New Yorki, rääkisime juba kokku, et mõni kord saab sinu juurde ööseks jääda… pole ju midagi keerulist.” Tüdruk süvenes oma salatisse ning Mike ohkas. Tüdrukuga oli midagi lahti. „Okei, aga… ahh, vahet pole,” pomises ta nina ette.

Niimoodi juba veerand tundi vaikides söönud, hakkasid ka friikartulid otsa saama. Mike aga ei suutnud seda vaikust ja õhus lendlevat pahameelt taluda. „Kuule… räägi, mis toimub…” sõnas ta poolsosinal. Noormees kummardus ettepoole ning vaatas Claire´le silma. Tüdruk ohkas ning viskas pooliku friika laua peale.

„Mh… tegelikult on see nii tobe,” sõnas ta virilalt naeratades. Siiski oli aimata tema silmisse tõusvaid pisaraid. „Mul on lihtsalt paha selle pärast, mis ma Tomile ütlesin ja kuidas ma ta ära ajasin… muud midagi. Süümekad…”

Mike noogutas mõitsvalt ning toetus taas oma toolileenile. „Aga sa võid ju talle helistada ja vabandust paluda… ja kui tahad… sa ei pea ju terve see nädalavahetus minuga olema. Võid ka Tomi poole minna või ma ei tea…” Noormees vaikis ning vaatas kaalutlevalt tüdruku poole. „Millest see süümekas tekkis?” küsis ta mõne hetke pärast kavalalt naeratades.

Claire vaatas üles ning oli sunnitud muigama. Nägu ükskõikseks muutes kehitas ta õlgu. „Asi on vist lihtsalt selles, et ta on mu ainuke sõber siin… noh, peaaegu. Ma olen ju rääkinud veel Luciast ja sellest väikesest tüdrukust – Claire´st, kes meie majja kolis. Temaga ma saan ka hästi läbi…” Neiu oli oma prohmaka kuidagi heastanud ning käis nüüd tihti oma vanematel külas, uurides selle kohta, kuidas Claire´il läheb ning mis üleüldse huvitavat toimub. Äng vanematele nii lähedal, kuid samas nii kaugel olemisest polnud kadunud, kuid see aitas asja natukenegi leevendada.

„Aga sellegipoolest on Tom…?” küsis Mike endiselt teadja ilmega irvitades.
„… väga tore inimene…” „…ja…?” „Mida sa mult välja pinnida loodad?” ”Tõde?” „Mis oleks tõde?” „Seda ütle mulle sina.”

Claire muigas ning jõi oma fantat, samal ajal üle klaasi ääre Mike´i piiludes. „Sa tead mind vist juba liiga hästi,” sõnas ta aeglaselt klaasi langetades.

„See pole ju kuritegu.” „Kahjuks.” Mike turtsatas.

„Noh? Räägi välja,” sõnas ta kella vaadates.

„Ma usun, et sa juba tead,” sõnas Claire aeglaselt.

„Ma tean, et ma tean,” ütles Mike naerma hakates. „Aga ma tahan seda sinu suust kuulda.”

„Ah… noh… ta… mm…” Tüdruk vaikis ning üritas eirata põskedele tõusnud puna. „Tead küll ju… nomh… miks ma seda ütlema pean?” küsis ta laia naeratuse saatel.

„Et mulle headmeelt teha.” Mike tegi silma.

„Mh… nohtameeldibmullesateadju,” ütles Claire kiirelt.

„Korda, ma ei kuulnud hästi,” sõnas Mike ettepoole kummardudes, endal kuratlik irve näol.

„Ta meeldib mulle,” teatas Claire etteheitva näoga.

„HAA! Kohe siis öelnud!” röögatas Mike üle kogu saali, kui ta võidurõõmsa näoga viimase friikartuli suhu pistis.

33. Osa

„Country roads, take me home, to the place, I belong. West Virginia, mountain mamma, take me home, country roads…” Mike viskas kerisele veel kuuma vett ning vaatas nurgas vedelevaid pudeleid. Claire istus, nägu kätesse peidetud, laval ning naeris. Nad olid igavledes terve maja läbi otsinud ning leidnud kõiksugu alkoholi, mille nad kahepeale hävitanud olid. Öö oli pikale veninud ning nad olid leidnud, et käes oli hommik ja nad olid end kasti joonud.

„Huvitav, millal see mõjuma hakkab?” küsis Claire kerge muigega oma topi õlapaelu näppides ning Mike´i poole vaadates. „Ma tahaks tantsida, tantsida, tantsida…!” hüüatas ta püsti karates ning põrandale hüpates. Tüdruk libastus ning haaras püsti püsimiseks endiselt lõkerdades saunalavast kinni. „Sinuga on niiiii tore,” sõnas ta kitsal põrandal ringiratast keerutama hakates. Mike vaid muigas ning lisas kerisele veelgi vett. Noormees oli neiust tunduvalt kainem ning hakkas kergele muigele vaatamata juba kergelt muretsema.

„Kuule, ehk lähme nüüd külma duši alla,” pakkus poiss neiust kinni haarates ning teda paigale jääma sundides. „Ma tahan su enne Bucki juurde minekut veel magama saada…” Noormees kortsutas kulmu ning viis ülemeelikus tujus oleva tüdruku vannituppa. Seal neiu duši alla lükanud, keeras ta külma vee lahti ning kargas eest. Claire karjatas ning hüppas veejoa eest ära. „Mine tagasi,” soovitas Mike kerge muige saatel neiu näol lebavaid ligunenud salke vaadates. Claire raputas pead. „Mine-mine,” käskis Mike teda jõuga vee alla lükates. „Tropp! Külm on!” karjus Claire, üritades Mike´ist mööda pääseda.

„Püsi nüüd siin veel natukene, eks?” küsis Mike lepitavalt tüdruku käsivartest kinni haarates ning teda paigal hoides. „Näe, ma tulen ka siia… varsti harjud ära,” sõnas ta neiu kõrvale astudes.

„Miks me seda tegime?” küsis Claire mõne hetke pärast juba hulga tõsisema ilmega. Tüdruk astus dušinurgast välja ning Mike keeras mõtliku ilmega vee kinni. „Eks lollusi on ka vahetevahel vaja teha,” sõnas ta väikese süütundega tüdruku vanaisale mõeldes. Too oli neid ju usaldanud. „Vähemalt ei pannud me mingit ülelinna pidu püsti,” lisas Mike õlgu kehitades ning tüdrukule käterätti visates.

„Ma vist lähen magan natukene…” pomises Claire juukseid kuivatades ning põrandat jõllitades. „Ärata mind nii poole viie paiku…” Mike noogutas ning Claire võttis esikunurgast oma koti. Asjadega ühte tühja magamistuppa maanudnud, vahetas ta märjad riided kuivade vastu ning viskus voodisse. Pilk kellale näitas, et tal oli aega natukene üle kahe tunni.

Tüdruku äratas ukse kriuksuv avanemine ning Mike´i sammud. Tema sõõrmetesse jõudis kõrbe lõhn ning neiu tõusis, kulm kortsus, istuli. Laialt haigutades ning ringutades vaatas ta kerge pahameelega tema und häirinud Mike´i. Noormees seisis kergelt uksepiidale toetudes ukse peal ning osutas peanoogutusega kellale. Claire ohkas. „Ma ei joo enam kunagi,” lubas ta puhtsüdamlikult tagasi teki alla pugedes. „Tule kööki, kui valmis saad. Ma keerasin midagi kokku,” sõnas noormees kõvera muige saatel.

Claire noogutas ning kooserdas peegli ette. Selja tagant kuulnud, kuidas uks kinni langeb, vaatas ta väsinud ilmega peeglisse – tüdruku pea valutas ning ta silmad oli aukuvajunud. Juuksed turritasid igas suunas ning üleüldse oli tal ees totaalne padjakas. Ohanud, koukis ta kotist harja ning üritas juukseid korda saada. Lõhkuv pea ja harja tugevad otsad ei sobinud kokku.

Kasvav süütunne George´i usalduse kuritarvitamise pärast oli neiu endasse haaranud. Kuidas ta nüüd mehe ette ilmuda saab? George oli teda alati arukaks ja tagajärgedega arvestavaks tüdrukuks pidanud. Ausalt öeldes ei teadnud neiu isegi, miks ta selle joominguga kaasa läks. Mike lihtsalt avas ühe pudeli ning nad proovisid ja… proovimisest sai midagi enamat. Noormees oli möödaminnes maininud, et on ennegi joonud ning tegelikult on see mõnus. Noh, joomine ise võib ju mõnus olla, kui tagajärjed pole suurem asi, mõtles neiu silmaaluseid heledamaks toonitades.

Lõpuks köögilaua taha istudes, ei suutnud ta teha muud, kui pead lihtsalt vastu jahedat lauda hoida. Endiselt lõbusas tujus ning nähtavasti paremini alkoholi taluv Mike pani lauale taldriku põhja kõrbenud ning haisvate munadega. Claire vaatas teda etteheitvalt. „Palun ära ütle, et need munad on siin suvest,” palus ta oma juukseid kõrva taha lükates.

„Hästi, ma siis ei ütle, kuid võta teatavaks, et ma arvasin, et krõpsud ajavad sul rohkem südant pahaks…” Noormees võttis ettevaatlikult ühe muna ning viis selle söömisvalmilt oma suu juurde. Enne seda veel vinguva näoga pilgu Claire´ile saatnud, hammustas ta sealt väikese tüki. Mõningaste külmavärinatega õnnestus tal esimene tükk munast alla neelata. „Tead, kunagi polnud neil nii head toitu ka… Kujutad ette, kui peaksid praegu toorest ja verist mammutiliha järama? Mitte just kõige mõnusam ettekujutlus…” Mike naeratas sunnitult ning pani muna tagasi taldrikule.

„Ma tahtsin kunagi mammutit endale lemmikloomaks…” pomises tüdruk vaikselt. Pea tõstnud, vaatas ta noormehe poole. „Mis me siis sööme? Paljalt mõte krõpsudele paneb mul sisikonna sees keerama…”

„Rõõmustame Bucki? Võtame seal midagi?” küsis Mike õlgu kehitades ning püsti tõustes, et taldrik munadega prügikasti visata.

„Okei, kuid millal me asjad meile üle kolime?” uuris neiu tüdinud häälega. Ta ei tahtnud George´i näha, ei tahtnud talle silma vaadata ega temaga rääkida. Tal oli häbi.

„Enne Bucki, ma arvan,” sõnas Mike ükskõikselt õlgu kehitades ning peaga ukse poole kehitades. „Ma lähen käin korraks väljas ära. Siis võime minema hakata…” Hääl, kuidas ta seda ütles ning poos, milles oli, äratasid neius kahtlust, kuid ta ei uurinud rohkem. Jälginud, kuidas Mike õue läks, tõusis tüdruk püsti ning läks oma asju sättima.

34. osa

„Tõstke toolid laudadelt maha ning käige lauad lapiga üle. Siis oleks tore, kui saaksite tehnika üle vaadata. Mul on laos tegemist,” sõnad Buck kortsus kulmuga oma käes olevaid blankette vaadates ning minema kõndides. Noored tõmbasid põlled ette ning Mike pani raadio mängima. Mööda ruumi edasi-tagasi tuulates mõtles Claire George´i peale. Mees oli aru saanud, et midagi on halvasti, kuid ei olnud eriti pärinud. Ainus küsimus, mis ta huulilt paotus, oli: „Kõik korras?” Seegi oli tulnud Mike´i kõrvade kuuldeulatusest väljas olles. Tüdruk oli pead raputanud ning oma koti maha pannud. Andmata George´ile rohkem aega usutlemiseks, olid nad kadunud nagu tuulispask.

„Mis me täna õhtul teha võiks?” küsis Mike, kui nad kõlarite taga juhtmeid õigesti sättisid. Noormees oli ette mananud keskendunud näo, kuid Claire hoomas, et tegelikult on tema mõtted kusagil mujal. „Ma ei tea… vaatame arvutist mõnda filmi äkki?” küsis ta püsti tõustes ning ühele laval asuvatest pukkidest istudes.

Neiu oli tõmmanud mõned suvalised filmid, millest ainus tuttav oli ehk Harry Potter & Tarkade Kivi, mis oli tal pealuu sisse kulunud. Teisi oli ta viitsinud vaadata vaid kuni algusmuusika lõppemiseni.

„Võib kah,” sõnas noormees õlgu kehitades ning samuti püsti tõustes. Mike võttis põlle eest ning viskas selle hooletult ühele pukile. „Mul oleks vaja üks telefonikõne maha pidada. Tulen kohe tagasi,” sõnas ta käigu pealt taskust telefoni haarates ning kadudes.

Claire vaatas talle vaid kahtleva näoga järele, kuid kehitas siis õlgu. Hetkel oli pakilisemaidki asju, millele mõelda.

***

Claire ja Mike sadasid väsinutena tüdruku korteri uksest sisse. Kuigi kell oli juba kõvasti üle ühe öösel, leidsid nad üllatusega laua ääres istumast ja lauamänge mängimast kaks kuju – George ja noorem Claire. Hilised ülevalolijad pöördusid ning tervitasid neid rõõmsalt. Tundus, et kummalgi polnud und ollagi.

„Jason ja Clarissa pidid paariks päevaks linna minema ja jätsid Claire´i meile,” seletas mees toolil kergelt tahapoole toetudes ning kerge murega vanemat Claire´i silmitsedes. „Nad tulevad esmaspäeva õhtul tagasi. Ega sul midagi selle vastu pole, et ma ka talle aseme sinu tuppa ära tegin?” küsis mees edasi, pilku seinakellale viies. Claire raputas jahmunult pead.

„Ta magama ei peaks?” küsis Mike kergelt naeratades ning pilku väiksele tüdrukule viies. „Kell on juba peaaegu kaks.” Claire turtsatas ning vaatas noormehe poole. „Sa käitud nagu isa. Te vanaisaga olete oma kohad kuskil ülemisel tasandil vist ära vahetanud…” Claire vakatas, kui avastas, kui nõmedasti ta hetkel öelnud oli. Tegelikult ei meeldinud talle mitte üks raas, et Claire kaks päeva silmapiiril on ning tundus, et neiu katus valmistub ära sõitma.

Mike kehitas vaid õlgu ning haigutas laialt. „Kui te pahaks ei pane, siis ma lihtsalt lähen ja viskan pikali…” pomises ta järjekordset haigutust alla surudes ning käega ebamääraselt Claire´i toa poole vibutades. „Tuled ka, Amanda?” küsis ta pilku Claire´le viies. Neiu noogutas, kuid jäi poolel teel enda tuppa seisma.

„Claire, sa ei tulegi?” Ta ei mäletanud enam 10-aastane olemisest midagi, kuid oli kindel, et nii hilja ta tavaliselt üleval polnud. Kõnetatu vaatas oma mängult üles ning noogutas. „Kohe.” George´i poole pöördunud, ütles ta end juba vaikselt püsti ajades: „Mängime homme edasi?” Mees noogutas laialt naeratades ning ajas ka end püsti. Nad soovisid üksteisele, nagu vanad sõbrad, head ööd, ning pöörasid ühel ajal ringi. Fenomenaalne.

Mike ja „Amanda” soovisid ka head ööd ning peagi istusid noored Claire´i toas, kõik kõrvuti erinevatel madratsitel. Claire oli lasknud ka endale madratsi põrandale ära mahutada, kuna polnud tahtnud magada voodis sellal, kui Mike on põrandal.

Mike, kes oli kiilutud Claire´ide vahele, vaatas näiliselt toas ringi, kuid neiu hoomas, et tema ning mineviku tema nägudel peatub Mike´i silm üllatavalt tihti. Lõpuks vaatas noormees segaduses näoga ust. Pead raputanud, lasi ta end madratsile pikali ning pani käed pea alla toeks.

„Kuidas sulle meil meeldib, Claire?” küsis „Amanda” end voodis külitsi keerates ning teiste poole vaadates.

Tüdruk istus oma madratsil endiselt kaksiratsi peal ning punus oma pikki pruune juukseid patsi. „Väga meeldib,” sõnas ta laialt naeratades. „Teie kodu on väga hubane. Täpselt sellist tuba nagu see, tahaksin ma endale kunagi…” Vanem Claire neelatas. „Ja James… Su vanaisa on lihtsalt nii tore!” seletas tüdruk vaimustuses olles edasi. „Täpselt nagu George. Temaga ma olen läbi saanud juba nii kaua, kui mäletan. Me teeme alati midagi koos – käime õues, leiutame ja teeme muud lahedat. Nüüdseks tegime… George lubas meile millalgi külla tulla… mul oli nii halb tuju, kui ma teada sain, et me lahkume…” Tüdruk vakatas ning „Amanda” avastas oma ehmatuseks, et tüdrukul on silmad vesiseks tõmmanud. Ka tema enda silmad ja kurk kipitasid… „Aga James on ju täpselt nagu George! Ma ei saa aru, miks nad tülis on! Aga igastahes on mul hea meel, et me Jamesiga tutvusime. Ma arvan, et temast võib saada ühel päeval mulle sama hea sõber nagu George!” Tüdruk vakatas ning tundus, et ta oli ka oma patsi punumise lõpetanud. Ta heitis voodisse pikali ning vaatas lakke. „Kokkuvõttes on mul isegi hea meel, et me kolisime. Siis ma poleks tutvunud ka sinuga.”

Claire naeratas paratamatult ning viskus ka ise pikali. Üht jalga üle teise visates vaatas ta kurva ilmega lakke. Ta kartis, et Claire võtab üle tema koha George´i elus. Pilt, kus nood kahekesti keset ööd lauamänge mängisid, oli tema ajusse kinnistunud. George oli ainus inimene, kelle kohta tüdruk sai öelda, et ta on igal hetkel olemas. Ja nüüd… nüüd tundis neiu end ohustatuna. Ta tundis väikse Claire´i vastu viha. Mida ta ronis siia hetkel, kus kõik tundus normaalseks minevat? Ta rääkis George´ist nagu vanast sõbrast, kes ta muidugi oli, kuid… tal polnud õigust meest ära võtta.

Ehmatusega meenus Claire´ile, kui kaua nad polnud George´iga õieti rääkinud. Hommikul vaid napp „tere” ja õhtul „head ööd”. Vahepeale mõni mõttetu küsimus stiilis „mis täna süüa teha?” või „head isu”, mida öeldakse tavaliselt vaid viisakusest, ei millestki muust. Nad polnud mehega ammu päid kokku pannud ning leiutistest rääkinud ega koos midagi teinud.

Claire oli väsinud koolist ja muudest jamadest ning George tuli õhtuti ülikoolist… Kuid varem olid nad üksteisele aega leidnud. Kasvõi tunnike päevas, kuid seegi oli rohkem, kui hetkel… See peab muutuma, otsustas Claire Mike´i tõusmist ning ukse juurde tule kustutama minemist jälgides.

Noormees jäi, sõrm lülitil, tüdrukuid vaatama. Tema kulm oli kipras, kui ta pilk ühelt tüdrukult teisele liikus ning neid jälgis. „Teate…” alustas ta vaikselt. „Kui ma ei teaks, kui erinevatest maailmadest te pärinete, võiksin vabalt öelda, et tegu on kahe õega…”

Claire jõllitas teda samal ajal, kui noorem tema ähmi täis läks ning küsimusi esitama hakkas, üritades oma näos ära tunda jooni, mis tal endal viie aasta pärast olema saavad.

„Ma olen väsinud. Head ööd,” sõnas Claire ise selle peale kiirelt selga keerates ning tusaselt tekki üle pea kistes.

35. Osa

„Põhimõtteliselt tahaksin ma kidra mängimise korralikult käppa saada. Siiamaani olen olnud vaid mingi hobikorras mängija…” seletas Mike laisalt vastu Claire´i toa ust toetudes. Noormees istus põrandal tüdruku plaadikogu keskel ning vaatas neid erilise huvita. „Ja siis ma mõtlesin, et kui seal saab laule lindistada ja mida iganes, võiksime oma bändi või midagi taolist teha,” rääkis ta edasi, heites lõpuks pilgu ka Claire´ile.

„Mm… päris hea mõte,” sõnas tüdruk oma füüsika koduseid ülesandeid edasi lahendades ning Mike´ile erilist tähelepanu osutamata. George oli väikese Claire´iga poodi läinud ning tüdruk kartis, et nad saavad liiga lähedasteks.

Mike vaatas roidunult plaatide pealt taas üle ning ohkas. „Sa oled eilsest õhtust saati imelik…” pomises noormees kulmu kortsutades ning tüdruku kõrvale, voodi peale istudes. „Mis toimub?” Poiss vaatas tüdruku vihikusse ning kergitas kerge muige saatel kulme.

Claire raputas pead ning tõmbas kalkulaatori lähemale. „Ma lihtsalt mõtlesin sellele, et homme näen ju Tomi…” Tüdruku jaoks oli see olnud hädavale, kuid nüüd, mil noormees meenus, langes südamele veel üks raske murekoorem. George ja Tom… Kuidas ta noormehele homme silma pidi vaatama? Mida ütlema, kas ütlema? Oleks ta pidanud Tomi pelgama ning temast eemale hoidma või üritama asju parandada? Ta teadis, mida ta tahtis. Tüdrukule oli enamgi, kui lihtsalt selge, mis on õige, kuid õige ja vale vahel seisis üks väike takistus – tema ise. Kas ta suutis õigesti käituda?

„Noorus ja armastus käivad ikka käsikäes…” õhkas Mike end voodis allapoole libistades ning silmanurgast Claire´i vaadates. „Tead, sa mine lihtsalt, löö talle üks matakas õla peale, ütle „ole sõbraks!” või noh…” noormees irvitas hetke, kuid surus neiu etteheitva pilgu peale naeratuse maha, „sinu puhul vist „ole armsamaks!” ja ta laskub su põlvede ette… või äkki on ta uhke ja sina pead põlvili laskuma… AI! Mille eest see veel oli?” küsis noormees pead hõõrudes ning voodist mõne sekundiga kadudes. Claire oli talle oma füüsika õpikuga lagipähe löönud.

„Asi on tõsine!” sõnas tüdruk kurja häälega. Tema kulm oli kortsus ning ilme mõtlik. „Teie, mehed, saate küll üksteisega asjad nii aetud… võib-olla… tegelikult ma sügavalt kahtlen selles… Aga naistel kõik päris nii ei käi!” Tüdruk tõusis voodist püsti ning tõmbas enda toa ukse lahti täpselt sel momendil, kui välisuks avanes.

Sisse astusid kaks naerust kõveras olevat poodlejat, kes oma rasked kotid lauale laotasid. Claire tõmbas nokamütsi peast ning esitles uhkelt juustesse torgatud peavõru, mille George talle ostnud oli. „Amanda” hapuks muutunud nägu ei märganud keegi. Isegi George, kellel tavaliselt kullipilk oli, oli rohkem ametis asjade rõõmsameelse lahtipakkimise ning Claire´iga vadistamisega.

„Amandale” tundus nagu seisaks ta keset vaakumis ruumi ning George kaugeneks temast ilma, et ta midagi teha saaks. Ta ei sallinud Claire´i enam. Ta tahtis, et too haihtuks… hetkeks tundus neiule isegi, et ta unistab tüdruku surmast…

Tagasi end maa peale raputades üritas ta naeratuse näole manada. Sellega räbalalt hakkama saanud, pööras ta hoopis otsa ümber ettekäändega, et läheb üritab oma kodutöödega ühele poole saada. Tõde oli, et ta oli omadega ummikus ning mingil veidral kombel polnud tal sellest sooja ega külma. Ükskõiksus voolas tema soontesse läbi mingisuguse tobeda trotsi, kui ta üritas toime tulla oma näiliselt laguneva eluga. Talle ei tulnud hetkekski pähe, et see võis laguneda juba siis, kui ta sellesse neetud ajamasinasse astus ning teele asus.

Tüdruk kuulis oma selja taga ukse käimist ning samme – Mike oli talle järgnenud. „Midagi toimub. Ma saan sellest aru… nagu saan ka sellest, et sinu praegune olek ei tulene Tomiga tülis olekust. Võimalik, et sellel on sinu tujutuses mingi osa, kuid sa jätad midagi rääkimata…” Mike seisis tüdruku ette ning vaatas talle tungivalt silma. „Ma arvasin, et me saame omavahel kõigest rääkida,” sõnas ta vaikselt.

Claire vaikis, kuid siis tulid sõnad ta suult enne, kui talle nende tähenduski kohale jõudis. Isegi peale nende ütlemist pidi ta hetke mõtlema enne, kui aru sai, millele need vihjavad. „Mina arvasin seda sama.” Sõnad olid pudenenud kuivalt, justkui poleks tema neid öelnud.

„Mida see tähendama peaks?” Mike´i nägu oli ehmunud. Kuigi too oli vahepeal neiust vähemalt meetri kaugusele taganenud, nägi tüdruk tema verd täis valgunud silmi. Ta igatses neid näha puhaste, valgetena, nagu kõikidel eelmistel kordadel, kuid ta ei suutnud neid parimagi tahtmise korral meenutada – ainus mälestus neist oli pilt tüdruku toa seinal.

„Sa tead väga hästi,” kostis Claire tundetult. „Kus sa neid hoiad? KUS?! Kuuled või? Ma küsisin sinult, kus?” Tüdruku nägu oli metsik, kui ta jalaga vastu oma kirjutuslaua äärt lõi. Kuigi jalg sai löögist palju rohkem kannatada, kui laud, ei pannud neiu seda kõrvetavat valu tähelegi.

„Amanda, rahune maha… lihtsalt… rahune maha,” soovitas Mike rahulikult rääkides ning, käed ees, edasi astudes. Ta tahtis neiut lohutada, kuid too astus tal tee pealt eest, tormates noormehe koti kallale. „Ma tean, et nad on siin… ma lihtsalt TEAN!” röökis neiu nutuseguse häälega, kui ta Mike´i asju kotist välja loopima hakkas.

Mike jõudis tüdrukuni täpselt hetkel, mil toa uks lahti paiskus ning George mureliku näoga ukseavasse ilmus. „Mis toimub?” küsis ta edasi astudes ning Mike´i kätel lebavat ja nutvat Claire´i vaadates. Väike Claire oli samuti uudistama tulnud, kuid oli hirmunult ukseavasse seisma jäänud.

George tõttas Claire´ini ning kummatas tema ette niivõrd hästi, kui tema varajases arengustaadiumis radikuliit seda lubas. „Amanda… kullake, räägi, mis toimub…” pomises ta tüdruku juukseid näo pealt eest lükates ning mureliku näoga taas ägedaks minevat Claire´i vaadates.

„Ma ei ole sulle mingi AMANDA! SAAD ARU?! Ei ole mingit Amandat, ei ole mingit Amandat…” pomises neiu järsku naerma hakates. Tüdruku suunurgast voolas välja väike verenire – ta oli põske hammustanud. „Ei ole Amanda, ei ole Amandat… ei ole. Saad sa aru? EI OLE!” Lõpu oli neiu taas karjunud.

„Pane ta voodisse ja palun, kas sa saaksid Claire´iga nii tunniks välja minna? Kas sul raha on? Näe, võta…” George kaoukis taskust väikese rahatähe ning surus selle noormehele pihku. „Minge kuhugi välja sööma. Bussini on sul ju veel aega… Ma vaatan, mis temaga saab…” Ehmunud Mike´i ja Claire´i välja saatnud, kummardus ta taas Claire´i kohale. Neiu oli vahepeal lõtvunult voodisse lamama jäänud ning pomises nüüd nukralt aknast välja vaadates: „Ei ole mingit Amandat… Amanda on kujuteldav mängukaaslane… või midagi taolist… Amandat ei ole… on Claire… jah, just, on Claire… ei ole kahte Claire´i, on Claire…” Tüdruk hakkas taas naerma ning pööras irvitades näo patja.

George oli pahviks löödud.

„Claire, räägi, mis toimub… mis juhtus? Mis teil siin Mike´iga juhtus?” küsis mees madalamale tüdruku kohale kummardudes. Neiu vaatas hetke George´i ning sekundi murdosa vältel arvas mees, et tüdruk kavatseb talle näkku sülitada.

„Ma ei taha sind näha,” pomises neiu vaikselt. „Ei taha… said aru? EI TAHA! Ma VIHKAN SIND! Kasi siit MINEMA!” röökis ta järsult istuli tõustes ning näpuga uksele osutades.

Kohkunud George tõusis püsti ning tagurdas ukse juurde. Tema silmisse olid samuti tõusnud pisarad. Oli raske öelda, kumma pisarad olid hullemad või kibedamad. Ta ei osanud oma parimat sõpra aidata ning nüüd ajas too teda järsult minema.

Ukse avanud, oli ta läinud kiiremini, kui reaktiivlennuk.

36. Osa

7. Okt. 200…2?

Esmaspäev on… huvitav, mis päev aastas 2007 praegu oleks? Eriti veel, kui arvestada fakti, et saabusin talvest suvesse… Mida ma teeks? Istuks ma hetkel kodus ja otsiks arvutist mõne referaadi jaoks materjali? Oleks ma sõpradega väljas või vaataks vanematega telekat, popkorni kauss ühes ja mingi gaasiline jook teises käes? Äkki istuksin vana… George´i juures pööningul ning mängiksin Bruiseriga? Või vaataksin, kuidas George oma asjade kallal nokitseb? Tegelikult, kui nüüd loogiliselt mõelda, siis istuksin ma koolis, Heleni kõrval ning kirjutaksin tahvli pealt kodust tööd maha – kell hakkab alles üks päeval saama.

Magamisest ei taha ma kuuldagi… ütleme nii, et ma olen seda viimase kahekümne nelja tunni jooksul piisavalt harrastanud. Ma ei oska öelda, on sellest abi olnud või ei – ma olen uimane. Tegin akna lahti, kuid tundub, nagu oleks õhk seisma jäänud – ei ühtki tuuleiili. Oktoober ja nii… soe, kuid samas külm… Ma ei oskagi seda seletada. Täna kogeksin ma kõike nagu uuesti…

Ma ei mäletagi, millal pidzaamat nii päise päeva ajal kantud sai. Lasteaias äkki… mõne üksiku haigusloo ajal kooli jooksul ka ehk… kuid see on arvatavasti ka kõik. Kui ma nüüd nädalavahetused välja arvan…

Pea on mõtteid nii täis, kuid ma ei oska neid seostada. Nad tulevad ja lähevad ning siis jälle meenuvad ja… tunduvad olevat piisavalt tähtsatena, et neid mitte unustada. Sellegipoolest on nad järgmisel hetkel miskipärast kadunud. Ma ei oska seda kuidagi seletada. See on üks neist asjadest, mis lihtsalt… on.

Ühel hetkel tahaks karjuda, siis jälle jalga läbi monitori lüüa. Tahaks magada, kuid ei ole jaksu… isegi magamiseks mitte. See on lihtsalt… absurdne. Ja siis ma mõtlen… on elu üldse kogu selle pasa talumist väärt? Sünnime, et surra ning vahepeal teha läbi kannatuste kadalipp ning saada vahepeal ka paar tunnustavat asja. Tundub, et inimesed elavadki nende tunnustavate asjade nimel. Elatakse viiest viieni, medalist medalini, hommikust õhtuni. On ju mõttetu tõusta, kui lähed nagunii magama tagasi… Nii vana ütlus, kuid avastasin esimest korda sellest enda jaoks mõne tõeraasu. See on midagi… enamat.

Ja jälle suutsin ma oma mõtetega ära lennata… nagu vägisi ei tahaks jõuda selleni, miks ma täna kodus olen või mis selle mõne kuu… isegi pooleteise, jooksul juhtunud on. Aga mul lihtsalt on vaja end kuidagi välja elada ning asju, millest nii kaua pole rääkida saanud, rääkida. Vanasti oli selleks George, kuid nüüd… Absurdselt mannetu tagasilangus – tükike elutut paberit, mis paari aasta pärast tuleroaks saab.

Äkki ma jõudsingi tasapisi selleni, mis mu eesmärk oli? George ja vanad ajad… Need sõnad ei sobi kokku. Nendest peaks õhkuma rohkem tänapäeva ja mis veelgi tähtsam – kestvust. Kuid nii palju, kui ma ka ei proovi – siin pole seda. Pole seda tänapäeva, mis ei käi vaid meie suhte kohta, ning pole ka kestvust… Kõik mu ümber hääbub nagu hapnikuta jäetud leek… Ma ei tea, kui kaua see nii olnud on… Ma mäletan vaid ähmaselt, millal ma seda tajuma hakkasingi… äkki see oli see kord, mil George mu vanematega siinsamas, minu kõrvade kuuldekauguses, rääkis. Oota… äkki ongi tema siis süüdi? Tegelikult… kui möelda sündmustekeerise algusele… pole mul süüdistada mitte kedagi peale iseenda. Mida asja ma otsisin siia? Kõik hääbub, inimesed hääbuvad ja surevad, kaovad. Ühiskonna ülesanne on sellega kuidagi leppida ning sirge seljaga edasi minna mitte tagasi roomata ja almust kerjata. Ei, see pole ühiskonna töö. Ka mina olen ju osa ühiskonnast… ma olen kõiki alt vedanud… kõiki. Peale selle teinud haiget oma lähedastele, kui mul on veel õigust neid nii kutsuda…

Stopp. Räägime nüüd asjast… ma olen kirjutanud ja kell on juba peaaegu pool kaks… Ma ei tea, miks ma kardan hetke, mil George´i loengud lõpevad ning ta tuleb siia, koju, kui see on kodu…

Mu närvid on lihtsalt nii… nii… pingul ja ka läbi… Ma ei tea, mis see eilne oli. Lihtsalt… kõik minu sisse kogunenu tahab siit välja… ja ma ei leidnud selleks muud võimalust. Kui ma nägin, kui rõõmsad George ja mina olime… Claire tuletab mulle meelde aega enne seda, kui me minevikku tulime… Tema kuulub George´iga kokku, mitte mina. Tema on alati mehe kõrval olnud ja temaga kõike jaganud… mina olen sellel väärtuslikul usaldusel ja suhtel hääbuda lasknud ühe väikese nõrkushetke pärast.

Inimesed surevad, see on aja loomulik kulgemine. Me ei pea mängima jumalaid. Meid pole ju keeltud taga nutta ja igatseda. Me võime seda teha. Ja kui see tehtud… võiksime me vabalt edasi minna.

See oli vist mu pikim mõtlemispaus selle sissekande kirjutamise ajal…

Eilsest siis… lõpuks. Ma nägin Claire´i ja George´i. George oli talle ostnud ühe peavõru… ja ma võin vanduda, et kord oli mul endal samasugune… sünnipäevakink George´ilt. Ja kui nad seal niisama rõõmsalt seisid ja oma tegemistest jahvatasid… minul pole ju enam seda kõike. Ma kaotasin selle millalgi… ma ei tea ise ka, millal. Ma vaatasin juba üleeile, isegi päevi enne seda, et nad on lähedased. Kuid ma ei oodanud, et nad nii lähedasteks saavad….

Ja siis Tom… ta tähendab mulle tõesti palju, kuid vahel ta lihtsalt viskab üle… ühel sellistest momentidest ma ei mõelnud… ja tulemus on tüli temaga, mis on mulle mõjunud hullemalt, kui ma seda eladeski ette oleksin osanud näha. Ta tõesti meeldib mulle, tõesti… Ja nüüd olen ma ka sellel käest lasknud minna… Ta on ju ka praktiliselt ainus sõber mul siin… Ta ulatas oma käe, mil keegi teine seda ei teinud… Ta tunneb mind vast kõige paremini, kui George ja Mike välja arvata. Ja muidugi mu vanemad… kellega mul oli ju puberteedile vaatamata lähedane suhe…

Tahakski näha oma vanemaid. Rääkida nendega nagu tütar ikka… Oma koolipäevast, tegemistest, esitada neile oma soove ning käia emaga poes. Ta saab ju varsti lapse… Minu väikese õe või venna… ja ma saan tema kasvamist jälgima kõigest kõrvalvaatajana… Ma ei saa teda kallistada ega temaga mängida nagu normaalne õde… Kui veab, võetakse mind ehk harva teda hoidma… Kuid ma ei saa olla sissetungija nende perre. Seoses sellega ma ei saa esimeste seas teada tema juhtumistest, naljadest, vahvatest ütlemistest…

Ja siis tuleb Mike… see kõige põhjus, kui mul on õigust teda süüdistada. Ma ei oska seletada, kes ta on või, mis… Ta on lihtsalt üks ütlemata äge inimene, kellega saab rääkida absoluutselt kõike ning teha veel enamatki. Tõesti parim sõber… Ja nüüd…

Tegelikult oleks selle kõik juba enneminevikus kirja panema. Ma ei teagi, kuidas seda öelda… Minevikku tulek on ju nii mõndagi muutnud… Kahtlasi asju muutnud… Kuid nagu oli filmis „Liblikaefekt” – „isegi liblika tiivalöök võib põhjustada taifuuni teisel pool maakera” või kuhugi sinnapoole. Ja selliste asjade meenumisega sa hakkadki mõtlema… Ma ei tea küll, millele, kuid hakkad… Näiteks faktile, et kui nii väike asi juba asjade kulgu mõjutab, siis kuidas ei mõjutanud minu minevikku tulek Mike´i seda eluetappi? Suitsetamine, alkohol ja… narkootikumid. Kui ma seda kõike vanasti lehest lugesin… see äng ja… kui raske tal oli. Kuidas ta üritas toimuvaga ise hakkama saada ja… no ma ei tea.

Paus.

Kell on juba kaks… Kirjutades läheb aeg lennates… Võiks aeglasemalt minna… Kunagi ei tea, kas aega on palju või vähe. Sekund võib olla kallim, kui miljon. Ajaga saame ju raha, kuid rahaga aega…? Ja ma polegi kunagi enne selle väite tõelisuse peale mõelnud. See on lihtsalt olnud üks kokku punnitud ja viksitud arvamus, mis on laiemat kasutajaskonda väärinud. Ju siis nemad oskasid selle tähendusest lugu pidada…

Igastahes. Eile. Pisarad silmis jälle… kurat ma ei saa aru, mis neil viga on… Pisarakanalid võiksid olla hetkel ummistunud või midagi… Ah, mida iganes… Be careful what you wish for…

Mike käitus vahepeal kahtlaselt… kadus ära jms… Ma eitasin toimuvat. Mõtlesin, et mis see ikka. Kuni ma nägin tema punaseid, verd täis valgunud, kunagi nii säravvalgeid, silmi, sõitis mul katus pealt ära. Ma olin taibanud, mis toimub. Ta ongi selleni jõudnud… Selle jubeda eluetapini oma elus… Ma oleksin pidanud seda aimama! OLEKSIN PIDANUD SEDA AIMAMA JUBA REEDE ÕHTUL! Siis, kui me tegime otsa peale ta vanemate baarikapi varudele ning tema ei pilgutanud selle peale silmagi… ma oleksin juba siis pidanud aimama. Oleksin… kuid nüüd on juba hilja…

Ja kui nüüd kõik see kokku võtta… Ma ei mäleta eilset eriti…vaid üksikuid hetki sellest, kuidas ma röökisin ning kõik lahkusid… ja siis saabus rahu – ma jäin magama. Ja magasin väikeste häirimistega umbes kella kaheteistkümneni… Peaaegu 24 tundi… Vahepeal ehk aimasin läbi une, kuidas keegi tuleb ja läheb… Minu kõrval polnud enam Claire´i ja Mike´i kotte, kui ärkasin… See lõi seletamatu tühjusetunde…

Ja nüüd ma siis olen siin… Ma ei tea, kuidas see nii juhtus, aga… Ah… ma ei tea enam ise ka, mida öelda tahan… Üldiselt… ma olen omadega läbi ning kohati oleks tahtmine surra liigagi hea soov, mida täita… Õhtul peaksin Bucki juurde kah minema… käigu kuradile, ei pea mina tal seal kogu aeg orjamas käima. Nagunii selle asjaga New Yorkis oleksin pidanud midagi uut asemele otsima… Võib-olla selline tegus elu ei sobigi mulle… Ja mis nüüd, kui asjad on nii nagu nad on, sellest üldse saab? Ma ei taha sellele mõeldagi… Nii paha on…

Kõht valutab – küllalt näljast, kuid mõte söömisele paneb mul sisikonna sees keerama. Ma suudan mõelda vaid eilsele, kuigi ma ei tahaks… Oleks vaja mingisugust.. stimulaatorit, mis võtaks ära kõik tunded. See oleks paradiis. Kõik on lihtsalt nii kapitaalselt… perses.

Piisab?

Kibestumisega,
Claire.

37. osa

Claire toa uks avanes vaikselt ning keset põrandat, oma märkmikute keskel, istuv neiu tõstis pea. Tema juuksed olid korratult kuklale kinnitatud ning lohvakad riided andsid talle haiglaselt kõhna väljanägemise. Minevikku saabumisest alates oli neiu murettekitava kiirusega alla võtnud. Tüdruk lükkas üksiku silma tükkinud salgu ära ning pani maas lebavad märkmikud kiiruga kokku.

George astus paar sammu edasi ning sulges enda taga ukse. Väsinud näoga Claire´i vaadates libistas ta enne tüdruku voodile astumist harali sõrmedega käe oma hallidest juustest läbi. Tüdruk nägi, kuidas mees suu avas ja jälle kinni pani, justkui lootes midagi öelda, kuid sõnad haihtusid enne huulilt pääsemist.

„Claire…”

See ohe pani neiut terasemalt kuulama – isegi George polnud teda õige nime pidi kutsunud juba rohkem kui kaks kuud… kui mees lõpuks Amandaga ära harjus ja enam apsakaid ei teinud. Tüdruk pani käed toetuseks põrandale ning vaatas altkulmu üles, mehe poole. Ta teadis, et hoopis tema on see, kes peaks vabandama. Ta tundis end halvasti, kuid see polnud piisav – teadlik osa temast süüdistas praeguses olukorras George´i.

„Ma tahan, et sa teaksid – sa võid minuga rääkida…” alustas mees kahtlevalt. Oli kaugele näha, et ta kobas sõnade leidmiseks oma suus, et kuuldavalt tuua õige järjestusega häälikuid. „Ma tahan selle lõhe meie vahel taas usaldusega täita…” pomises George edasi. „Lihtsalt… tuleb ots lahti teha.” Mees vaatas nõutult lakke ning libistas sealt pilgu maas istuvale neiule, kellele olid neist lihtsatest sõnadest pisarad taas silmi tõusnud. Sellegipoolest ei lausunud neiu sõnagi.

„Sa pole päev otsa söönud, ega?” uuris George valulist ning ettevaatlikku naeratust näole surudes ning püsti tõustes. „Tule kööki – ma ületasin täna end. Makaronid juustuga.” Claire turtsatas ning hakkas end vaikselt üles ajama. Mehe pingutused olid nii siirad ning ta kõht oli tõesti tühi. „Siis saame rääkida,” sõnas ta ust lahti tõmmates ning Claire´i ootamata kööki sammudes.

Kui tüdruk talle lõpuks järgi jõudis, seisis pooleli jahtunud makaronide kuhi koos veniva juustuga ta taldrikul. Tüdruk istus tänutundega maha ning tõmbas taldriku lähemale, unustades hetkeks George´i sootuks. Alles mõne hetke pärast, kui ta pidi makaronide söögitorust alla libistamiseks ka mahla peale rüüpama, peatus ta pilk taas mehel. Tundes häbi oma viimase aja – kuid eriti praeguse – käitumise pärast, langetas neiu tassi ning jäi ebalevalt George´ile otsa vaatama.

„Vabandust,” pomises ta vaikselt, nüüd silmad põrandalaudu puurimas. Tüdruk ei osanud midagi muud lisada ning lootis, et sellest ühest lihtsast sõnast piisab. Kahjuks ta teadis, et see pole kõik, mis tal südamel. George oli vaid noogutanud ning tundus, et ka tema ei oska hetkel midagi kosta.

„Ma… viimasel ajal pole me lihtsalt eriti rääkinud ja koos midagi teinud… siis tuli Claire ja ma nägin, kui hästi meil kunagi klappis…” pomises neiu edasi, nimetissõrme ühe koha peal põlve kohal keerutades ning melanhoolse pilguga parketti jõllitades.

„Ma tean…” ohkas George raskelt, kui ta laua keskel asuvalt puuviljavaagnalt õuna võttis ning seda käest kätte hüpitama hakates, et kätel mingisugustki tegevust oleks. „Aga eks meil mõlemal on ju kogu aeg tegevust olnud… sisse sulamine ja argised toimetused…” „See meid enne ei takistanud, me leidsime alati rääkimiseks ja koos millegi korraldamiseks aega.” „Seda küll…” „Ma igatsen seda aega tagasi…” George naeratas kurvalt ning noogutas, kui ta õuna valju mürtsatusega lauale tagasi pani. „Alustame seda ehk lihtsa rääkimisega?” küsis ta mõne hetke pärast.

Claire tõstis silmad ning noogutas.

„Mis sul veel südamel on…?” alustas George peale mõnda minutit kohmetut vaikust, ehmudes seejärel Claire´i saadetud meeleheitlikust pilgust. Tüdruk pööras end toolil otseks ning toetas pea kätele.

„Mike…” kostis ta mõne hetke pärast vaevatud häälega. „Ma olen ju ka sind tema tegemistega kursis hoidnud ja informeerinud ja… nomh… see osa tema elust – narkootikumid, on käes…” Tüdruk vaatas aknast välja, tema silmad olid pilukil ning tema kurgus nööris. „Ja mina ei osanud seda ette näha, ma ei osanud seda ära hoida!” röögatas ta lõpuks nutma hakates ning meeleheitlikult pead raputades. „Ta tegi seda arvatavasti kogu aeg… kui me Bucki juures olime, kui ta nende suvilas olles kadus… Ma oleksin pidanud midagi tegema. Juba enne…” Neiu raputas taas lootusetuses pead. „Aga ma olin loll…”

Mureliku näoga George oli lähemale nihkunud ning pani nüüd käe toetavalt Claire´i õlale. „Sa ei saanud seda ette näha… ega midagi teha,” sõnas mees malbelt. „See on etapp tema elus, mis tuleb läbida saamaks õppetunde, mida ehk kellegi teise pealt ei saa… Ja tead… see oli tal ju ka teises reaalsuses nii, kuid ta sai sellest üle.” Mees vaatas kurva naeratusega Claire´i niisket nägu ning üritas mõelda sõnu neiu lohutamiseks.

„Jah, sai üle… kuid selleks kulus poolteist aastat tema elust! Poolteist aastat!See on tohutu aeg ju… Ja see jõudis kätte varem…” surus Claire endast välja.

„Ja mida sina teha kavatsed? Ta hüljata?” küsis George etteheitvalt, muutes viimastel silpidel tooni siiski kaastundlikumaks. „Kui sa minu arvamust teada tahad, peaksid sa teda just toetama… näitama, et sa oled tal olemas ning ta pole üksi…” Mees ohkas ning vaatas endiselt kössis Claire´i poole.

„Ma ei tea. Ma tõesti ei saa…” sõnas neiu vaikselt. „Ma vajan lihtsalt aega…” lisas ta mõne hetke pärast.

Pilgu tõstnud, liikus neiu pilk seinakellale. „Kuule, Rannavalve algab,” sõnas ta kõveralt naeratades ning pisaraid kuivatades. „Ei tahaks sellest ka ilma jääda.”

George noogutas, saades aru vihjest – tänaseks sellest teemast aitab. „No lähme siis vaatama,” kostis mees end püsti ajades ning laua pealt õuna haarates.

Claire oli juba suures toas teleka ees.

38. Osa

Raskelt ohates astus tüdruk sisse ajaloo klassi uksest ning üritas eirata kurdistavat kaasõpilaste suminat, kes enne tundide algust veel viimaseid vabu minuteid klatšiks kasutasid. Talle tundus, et ta kõrv registreeris sõna ”Amanda”, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Rahulikult klassi lõppu kõndinud, võttis ta istet kõige tagumises lauas, nagu alati. Ta istus seal üksinda ning kõrval oli paar pinki vabad, see sobis neiule vägagi. Muret tegi aga ees istuv noormees.

Kotist asju välja võttes ning lauale pannes saatis Claire mõne argliku pilgu Tomile, kuid ei öelnud sõnagi. Ka noormees paistis sama enesekindlalt enda ette vaatavat. Peagi maandusid tema laua juures aga paar poissi ning Lisa, kes tema tähelepanu endale juhtisid. Üritades kõhtu trüginud pistet eirata, võttis Amanda istet ning pani oma iidse telefoni hääletu peale. Laisk pilk kellale näitas, et tundide alguseni oli ei rohkem ega vähem, kui 3 minutit.

Tüdruk vajus oma kohal madalale ning jälgis Tomi kukalt. Ta oli koolist puudunud kaks päeva. Teise vaba päeva oli ta ära kasutanud peaaegu magamise jaoks. Õnneks oli ta ka selle võrra virgem. Kui George õhtul koju tuli, olid nad kolm tundi järjest köögis mehe kaasa toodud suurt, 2000 tükiga puslet kokku pannud ning rääkinud. Lõpuks oli Claire suutnud kogu Mike´i loo ära rääkida, sealjuures ka joomingu tema suvilas. George oli silmnähtavalt pettunud, kuid ei hakanud erilisi noomitusi tegema, arvatavasti uue krahhi kartuses. Claire mõtles, kas teda üldse lastakse enam kuhugi taolisesse kohta.

Saabunud rahuajale vaatamata polnud neiu otsustanud, mida ta Tomiga ette peaks võtma. Siililegi selge, et ta tahtis noormehega ära leppida, kuid ta ei tahtnud olla algataja, kuigi teadis, et ta peaks seda olema. Oli tõeline iroonia, et ta Mike´i ja Tomiga nii väikeste vahedega tülli läks…

Kuskil koolimaja sügaval sisemuses helises kell ning kõik tormasid oma kohale – ajaloo õpetaja oli alati väga täpne. Nagu arvata võis, avanes juba paari sekundi pärast uks ning viimased katsed end korralikult seisma sättida lõpetati peaaegu momentselt, kartes endale tähelepanu tõmmata. Õpetaja näol oli tegemist väga range meesterahvaga, kes üleliigset lärmi ei talunud.

Portfelli lauale asetanud ning käe sisse harjunud liigutusega lahti teinud, libistas ta pilgu üle pingul klassi. Pahur „Võite istuda,” paotus tema huulilt enne, kui ta end seljaga õpilaste poole pööras ning tunni teemat tahvlile kirjutama hakkas. See tehtud, pühkis ta dremonstratiivselt käsi ning toetus kahe käega lauale. Õpilasi rangel pilgul hinnanud, tegi ta midagi enda kohta ennekuulmatut – klass jagati rühmadesse. „West, Liu, Warrings, Blake, Steels, esimene rühm, kogunege taha Westi laua äärde,” käsutas mees ükshaaval õpilastele otsa vaadates.

Claire ei kuulanud rohkem, kuna teda ei huvitanud, kuidas ülejäänud klass jagunes. Ta nägi vaid seda, kuidas Tom ükskõikse ilmega pöördus ning pastakat vastu tema lauda toksima hakkas. Neiule ei meeldinud viis, kuidas Tom tema pilku vältis ning Freddie ja Clayga eilset trenni arutama hakkas. Nimelt kuulusid kõik kolm kooli jalgpalli võistkonda ning eile oli olnud üle tüki aja trenn, kus keegi sai viga - üks väike poiss klass madalamalt oli Trevorile jalgu jäänud ning jalaluu murdnud. Seda kuuldes libises neiu pilk üle klassi, hunt ise istus stoilise rahuga teisel pool klassi ning üritas nähtavasti oma pilku tema rühma sattunud tüdrukutelt lahti rebida. Claire raputas kerge muige saatel pead ning koondas oma tähelepanu õpetajale, kes järgnevaid instruktsioone jagas.

„Teie ülesandeks on taaslavastada ükskõik milline sündmus Ameerika põlisrahva – indiaanlaste elus. Olgu see siis mõni perekondlik sündmus, tapatalgud…” Õpetaja vaatas seda öeldes ringi. Õpilased olid sellest sõnast natukene kohutunud, kuid ehmumine nägudel muutus vaikselt kõveraks muigeks. „Selleks annan ma teile ühtekokku kolm ainetundi – kolmandas tunnis teeme seda kõike kaamerate ees. Pikkus võiks olla nii kümme kuni viisteist minutit. Ma usun, et kuskilt saate te endale riided ja muu vajaliku, kui kuskil tekib küsimus, andke mulle teada ja leiame lahenduse. Võite alustada.”

Maad võtnud jahmunud vaikus asendus peagi elevil arutamisega. Ei olnud nii, nagu Claire tulevikust mäletas – et grupitööd tehes räägitakse kõigest muust, kui teemast. Kõik paistsid mõttega teema juures olevat. See oli üks Grenka eripäradest – kõike suudeti võtta äärmiselt suure entusiasmiga. Arvatavasti mängis elevuses oma rolli ka see, et esimest korda andis õpetaja midagi taolist teha.

„Nomh… kõigepealt tuleks vist valida keegi, kes neid asju orgunnida viitsiks ja saaks…” pomises Claire, kui tema grupist keegi suud lahti polnud teinud. Ta oli tulevikus tihti rühmatöid teinud ning talle oli selge, et kindlakäelise juhita on kõik kadunud. Ta tõmbas oma vihiku välja ning tõmbas sealt keskmised lehed välja. Seda koos pastakaga laua keskele lükates, vaatas ta ringi.

„Ah… ole siis sina. Tundub, et sa valdad seda teemat…” alustas Freddie natukene põlgliku häälega. Claire kohkus – ta oli liiga julgelt rääkinud. Üritades taas oma kookonisse tagasi tõmbuda, kehitas ta ükskõikselt õlgu ning toetus toolileenile.

Saabunud vaikuse lõhkus kõige ootamatumal kombel Tom, kes ütles rahuliku häälega: „No las Amanda olla. Tema jagab seda teemat natukene rohkem, kui teie. Samuti on tal ka piisavalt püsivust, et midagi lõpetada. Ära ole nii tobe ja arva, et kui kelleski on midagi peale tugeva füüsise, on ta kaalukausi uuesti uppi löönud – nii, et sina oled üleval.” Rühma laastas taas piinav vaikus. Lõpuks lõpetas Grace vaikuse lihtsate rahulike sõnadega: „Teeme ära.”

Claire tõmbas kahtlevalt paberi lähemalt ning kirjutas sinna nurka kõikide nime. Seejärel kõhklevalt ringi vaadanud, ütles ta arglikult: „Nüüd tuleks siis välja mõelda, millist stseeni me etendama hakkame. See võiks olla midagi lihtsat – tapluse orgunnimine… läheks raskeks. Aga mingisugune peresisene üritus… mis mõtteid teil endal on?” küsis ta lõpuks rühmakaaslaste seas ringi vaadates.

Kõik olid endale toolid Claire´i laua ümber tõmmanud ning Grace oli tema kõrval oleva vaba koha hõivanud. Tom istus mõtliku ilmega tema ees, kulm keskendumisest kipras, seevastu paistsid Freddie ja Clay kuskil oma maailmas hõljuvat. Pühendumus just kõigi kohta Grenkas vist siiski ei käinud…

„Noh… tegelikult oleks võib olla lahe see, kui oleks üks pere,” sõnas Grace laual näpuga oma juttu illustreerides, vedades sinna inimeste piirjooni ja joonistades midagi hüti taolist. „Ja nomh.. siis… ee…” jäi ta natukene hätta,kui ta näpp seisma jäi ning ta mõtlikult lauda silmitses. „Põhimõtteliselt võiks teha ju mõne sündmuse? Nagu näiteks matused või sünnipäev või midagi… Või ma ei tea kah…” Tüdruk tõmbus tagasi ning jäi nõutult teistele otsa vaatama.

„Põhimõtteliselt võiksime lagedale käia ka kõige mõttelagedamad ja mõttetumad mõtted, mis tulevad. Nendest annab üldjuhul midagi koomale tõmmata ja kokku klopsida, nii et lõppkokkuvõttes tuleb mõni hea idee, mis oleks huvitav teha meile endale ning ka teistele vaadata. Võiksime mõelda nende igapäevastele tegemistele, kuid samas ka…” Claire vaikis, kuni tema nägu taas selgines. „Äkki mängiks maha valgete sisse laskmise ja omaks võtmise? Et kuidas üks pere tuleb ja siis indiaanlased pakuvad neile süüa, peavarju ja kõike muud… ning kuidas siis hispaanlased või kes iganes nende vastu pöörduvad.” Tüdruk hingas pahinal sisse ning jäi teisi taas natukene anuva ilmega vaatama. Ta lootis, et polnud taas liiga julgeks muutunud.

„See on päris hea mõte,” sõnasis kõik üksteise järel peale mõnesekundilist vaikust, mil mõtte üle mõeldi. Claire naeratas ning hakkas paberile tegelasi kirjutama. “Indiaanlaste peres ema ja isa, sisserännanutest ka mees ja naine ehk? Ja siis lapsed…” Tüdruk vajus hetkeks mõtteisse ning vaatas toetust otsides seltskonnas ringi.

„Nukud ehk? Et nagu hästi noored… Aga meid on viis… Sisserännanute teener?” küsis Grace elavalt, kui oli pilgu üle suhteliselt vaikseks jäänud klassi saatnud. „Siis oleks vaja muretseda vaid riideid ja kirjutada mingisugune algeline eskiis…” Tüdruk näris alahuult ning kalkuleeris midagi näppudel. „Mu emal on vana aja riideid… sisserännanutele saaks temalt… Aga indiaanlased…”

„Noh, meil on kolm nädalat aega seda organiseerida. Järgmiseks korraks üritaks ehk kondikava kokku saada?” küsis Claire rühmaliikmete seas ringi vaadates ning toetust otsides. Kõik noogutasid, kuna kellelgi ei paistnud paremat tegevusplaani välja pakkuda olevat. „Niisiis, kes oleks nõus võtma enda kanda indiaanlaste riietuse?” küsis Claire edasi. Neiu suureks üllatuseks tõusid arglikult Freddie sõrmed ning nende järel ka käsi. Piinliku naeratuse saatel pomises ta enda ette: „Mu õde on näitlemisringis… ja ma usun, et ta saab meile midagi vana sealt muretseda… ja siis… mm… ta võib need ümber teha.” Freddie kõkutas natuke, üritades oma staatust hoida.

Claire noogutas teadja ilme saatel ning vaatas siis taas rühmas ringi. „Ja sisu?”

„Mina võtan selle,” ütles Tom peaaegu momentselt. Claire vaatas üles, noormehele silma ning naeratas tahtmatult. „Siis on hästi. Ma uurin teilt jooksvalt, kuidas läheb ja loodetavasti on nädala pärast tulemused olemas,” sõnas ta laialt naeratades ning paberile, kuhu ta märkmeid teinud oli, võimsat punkti vajutades.

39. Osa

„Tom! TOM!” röökis Claire talle järgi joostes. Alles nädal tagasi oli sedasama teinud noormees ise. Kui too ümber pöördus ja üllatunult Claire´i silmas, ei olnud võimalik öelda, kas too oli õnnelik või õnnetu. Näoilme puudus.

Kui neiu temani oli jõudnud ning hingamist rütmi üritas saada – samamoodi käsi põlvedele toetudes ning lõõtsutades, nagu Tom oli kord teinud, vaatas ta noormeest anuva pilguga. „Hei,” pääses lõpuks rammetu neiu suult, kui ta püsti tõusis ning juukseid kõrva taha lükkas. „Kas me saaksime rääkida?” uuris ta piinatud ilmega Tomi piieldes ning vaikselt tema kõrval edasi sammuma hakates.

„Mis sul kaotada?” küsis noormees käsi tasku pistes ning tormise pilguga taevasse vaadates. Noormees teadis, et tegelikult on mõlemad süüdi, kuid kuna tüdruk selle süü nii meelsasti enda õlule võttis, ei kavatsenudki ta neiule asja kergemaks teha ega talle oma mõtetest teada anda. Ta oli kibestunud. Claire oli talle inimeste ees häbi teinud ning ta ei saanud seda unustada. Mis sest, et ta need süüdistused kohati ära teeninud oli. Tegelikult olid ta tunded sama segased nagu see tekst siin.

„Ma tahaksin reedest rääkida…” alustas Claire vaikselt. „Kuid veel enne seda ma tahan sind tänada ajaloo eest. Et sa mind kaitsesid.” Noormees noogutas. „Aga siis et… jamh. Ma olin seal bussijaamas vist liiga ennatlik ja äge…” alustas tüdruk uuesti oma pooleli jäänud juttu. „Ma tõesti palun vabandust… tahaks nii sinuga taas sõbraks saada…” Tüdruk jäi vait ning üritas kõhus olevat ebameeldivustunnet maha suruda. Miski kerkis ja kerkis ja kerkis… ja see kerkiv asi ei meeldinud neiule mitte üks raas.

„Ahsoo…” Noormees ei vaadanud Claire´i poole, kui ta vaikides edasi kõndis ning midagi ei vastanud. Ta ei teadnud, miks, kuid ta tahtis Claire´i neid sõnu tõsiselt kahetsema panna. Ta tahtis, et tüdruk tunneks end halvasti sellepärast, et ta oli noormehele niimoodi selgeks teinud, et ta teda ei taha. Tal ei jätkunud silmi oma käitumise defineerimiseks ja mõistmiseks, et tegelikult oli tema sama palju, kui mitte rohkem, kui neiu ise, süüdi. Tema oli ju see, kes õhtu otsa tujutsenud oli. Oli loomulik, et ühel hetkel üle viskab.

Oleks ta seda endale tunnistanud, oleks ta võib-olla juureldes jõudnud oma käitumise põhjusteni.

„Noh, andeks antud,” sõnas ta lõpuks, üritades oma häält ükskõikseks muuta.Claire naeratas kurvalt ning hakkas noormehest eemalduma. „Eks siis homme koolis näeb,” pomises ta vaikselt, kui ta ümber pöördus ning käsi taskusse pistis. Kõik siin maailmas polnud nii kerge, kui alguses arvata oleks võinud.

Oli ta õigesti teinud, kui läks ja vabandust palus? Oleks ta pidanud noormehela ega andma? Kas kõik läheb siiski taas allamäge, kuigi tundub, et kõik hakkas vaikselt ülesmäge minema?

Seda näitab vaid aeg, nentis neiu lõpuks kurvalt, kui ta välisukse lahti tõmbas ning kodu uksest sisse marssis.

40. Osa

„Anna üks trava veel,” pomises Mike lõbusal ilmel kätt ettepoole sirutades ning laualt juba valmis keeratud sigaretti haarates. Välgumihkliga tule otsa pannud, vajus ta õndsalt naeratades toolileenile. Noormees tõmbas Anna endale kaissu ning vaatas verd täis valgunud silmadega neiut, ise samal ajal tema juukseid paitades.

Noormees oli viimased päevad oma klassivenna pool olnud, kavatsematagi end koju näole anda. Ta oli enne kadumist vanematele seosusetult midagi käikudest rääkinud ning kadunud enne, kui nood midagi aru saada suutsidki.

Jalad lauale visanud, vaatas ta laisa ilmega, kuidas Charles tõusis ning uksele vastu läks. Nad olid juba pool tundi Heinrich´i tagasi oodanud. Tema näol oli tegemist 21-aastase mehega, kes neid pidevalt varustas. Peagi kepsleski too energiliselt sisse ning istus teisele poole lauda.

„Mis sul siis täna head on?” uuris Mike end püsti ajades ning kavalalt naeratava mehe poole vaadates. Too võttis põuest välja väikese kotikese oranžikas-kollakat pulbrit ning vibutas seda teiste silmade ees. „Amfetamiin,” seletas ta keelega oma huuli niisutades. „Saab suitsetada, ninna tõmmata ja jookide sisse segada. Süstida saab ka,” sõnas ta kerge irve saatel, kui oli pilgu diivanil norskavale Karlile saatnud. Vaevalt 15 aastase noormehe paljad käsivarred oli välja sirutatud ning veenide kohal oli näha süstlajälgi. Natukene maad üleval pool oli isegi näha pidevast kummi kasutamisest tekkinud rant. „Tekitab hea tuju, olete jutukas ja energiline…” Pilku Mike´ile ja tema süles, silmad poolavatud, istuvale Annale pilku saates. „… ja seksuaalselt tegus,” lisas Heinrich vallatult naeratades. „Tutvusmishind, 5$ gramm. Jätkub päris kauaks.”

„Millal mõjuma hakkab ja kaua mõjub?” küsis Mike irvitades ning Annat rohkem oma rinna vastu surudes, kui ta ahne pilguga mehe süles lebavat kotikest vaatas.

„Nii veerand tunni pärast. Natukene siia-sinna. Ja mõju kestab päris mitu tundi…” informeeris mees lootusrikkalt ettepoole kummardudes. „Palju seal kotis on?” „150 grammi.””Ohhoo. ma arvan, et võtame.” Mike upitas end natukene ning tõmbas pükste tagataskust välja rahakoti. Ta oli juba tükimat aega kõikvõimalikke asju müünud ning isegi varastanud. Rahaprobleeme tal polnud.

Näinud, kuidas Anna oma suurte, tänulike silmadega tema poole vaatab, naeratas Mike veelgi ning ulatas Heinrich´le vajaliku raha. „Teeme 700ga. Sa oled mu parim kunde,” sõnas mees 50$ tagasi ulatades ning ülejäänud rahapatakat tagataskusse toppides. „Võib ühe trava võtta?” küsis ta end lõdvaks lastes ning vastust ootamata paberossi võttes.

Mees naeratas ning tema kollased puseriti hambad paljastusid. „Kuidas sul selle Grenka tüdrukuga siis nädalavahetusel läks?” küsis ta taktitundetult. Anna Mike´i süles niheles, kuid üritas välja näidata oma ükskõiksust, kui ta püsti tõusis ning laualt pitsi ja viina haaras. Selle sisse hoolikalt amffi seganud, tõstis ta selle justkui jumalale tervituseks taeva poole.

„Aeh. Kuradi lits tabas ära, et ma midagi tarvitan. Lõi nii ruttu välja mu, et ma ei jõudnud silmagi pilgutada,” kostis noormees kergelt irvitades. Sisemuses tõmbus ta kõht aga krampi. Olgu ta nii sees, kui ta on, kuid Amanda sõprus oli talle tähtis. Ta ei tahtnud seda mingi hinna est kaotada. Samas, Amanda pole ainus inimene maamunal. Ta leiab uusi sõpru. Tegelikult, ta ongi need juba leidnud. „Kui ta minuga ei lepi, kerigu persse,” sõnas ta ka endale jooki segades. „Mulle meeldib see elu. Ja kui tema sellest osa ei taha saada… mida saan mina teha? Nada.” Noormees muigas ning kummutas kogu pitsi sisu ühe sõõmuga alla.

„Millal sa uuesti tuled?” küsis ta Heinrichi poole vaadates. „Arvatavasti laupäeval. Mul on vaja paarile kraele naha vahele keerata. Sindrinahad üritasid tüssata! Nüüd kannatagu tulemused ära. Kuradi tatid raisk… Teie olete vähemalt ausad kunded. Neile ei muretse ma enam nii pea kraami. Otsigu uus diiler, kui seda nahhuid tahavad.” Mees sülitas maha ning tõmbas suitsust järjekordse mahvi.

„Austa mu kodu!” röögatas Charles, kui ta ilmselge vastikusilmega põrandale vaatas. „Ahh, ära plära sa vana tola,” pomises Heinrich kulmu kortsutades. „Kui mina praegu poleks siia sülitanud, oleks keegi sinna peale varsti oksendanud. Sa tead ju väga hästi, kuidas asjad käivad.” Charles tõmbus tagasi, kuid vahtis endiselt vihast kobrutavana meest.

Järgnes mitu minutit vaikust, kui kõik tegelesid oma olemise mõnusaks muutmisega. Mike tundis, kuidas energiat ja õnne voolaks tema sisse nagu õhku. Ta tõmbas Anna tihkemalt enda vastu ning naeratas kellelegi nähtamatule, kes lae all hõljus. „Väärt kraam,” pomises ta püsti tõustes ning Annat kaasa vedades. Ka neiu oli muutunud palju lõbusamaks, kuigi tema palged õhetasid palavikust.

„Lähme…” pomises noormees neiule läbi paksu musta juuksepahmaku kõrva, kui ta tüdrukut endiselt enda vastas hoides ning vaikselt edasi tammudes läbi koridori ühte vabasse tuppa vedas.

Ukse enda järel kinni lükanud, tõukas noormees lõdva neiu voodisse. Kui Mike tema peale viskus ning teda suudelda tahtis, tõukas neiu ta aga oma pealt ära ning roomas näiliselt koordinatsiooniraasutagi voodi servale, üle mille ta oksendas. „Uhh. Kurat, leidsid ka aja…” porises noormees naerust lõkerdades neiu kõrvale minnes ning tema pead paitades. Tüdruk raputas pead ning tema selg läks küüru, kui ta uuesti kummardas ning Charlie kodu veelgi rohkem reostas.

„Mike, mul on paha…” pomises neiu üles vaadates. Tema nägu oli tumepunane ja helesinised vesised silmad suured. „Kohe parandame selle probleemi…” pomises noormees õrnalt naeratades ning Annat voodisse pikali lükates. „Ei, Mike, tõsiselt ka…” „Tssst.” Noormees surus oma nimetissõrme tüdruku suule ning hakkas teda suudlema ning vaikselt tema riideid eemaldama. Kui neiu jõuetud katsed teda peatada lõppesid ning noormees tema nägu silmas, andis ta sellele esimese hooga tugeva laksaka. Kui neiu silmi lahti ei teinud, kortsutas ta kulmu ning raputas teda tugevalt.

„Charlie! Heinrich! Tulge siia. See tõpranägu jäi keset tegevust magama,” mõirgas noormees üle kogu maja naerda. Kui nood jooksuga kohale tulid, Heinrich ees ning vähe sodim Charlie taga lonkimas, vaatasid nad paar sekundit sõnatult tuba. Anna poolpaljalt sassi aetud voodis lamamas ja liiter okset põrandal polnud just kõige ilusam vaatepilt.

„Jessas. Mis sa tegid temaga?” küsis Heinrich üle Charlie hädaldamise ja Mike´i turtsumise, kui too ringutas ja igavleva näoga toas ringi vaatas. „Keppi üritasin saada, aga näe, lits jäi magama,” sõnas noormees ükskõikselt püsti tõustes.

Heinrich kummardus neiu kohale ning vaatles teda lähemalt. „Persse, kuradi vitulõust! Ta on ju teadvuseta. Mida kuradit sa tegid talle?!” küsis mees ägestudes ning tüdrukule riideid selga toppima hakates.

„Ahh, käi sa ka-” röökis Mike Heinrichi tugevalt vastu seina tõugates ning kööki minnes. Tal oli liiga hea tuju, et millelegi tähelepanu pöörata. Energiat oli ülearugi ning ta otsustas seda treenimiseks ära kasutada.

Heinrich, kes ainsa enam-vähem mõistuse juures oleva inimesena haaras neiu aga sülle ning tormas temaga esikusse. Sõnagi lausumata oli ta kadunud ning majas jätkus endine trallitamine.

41. osa

„Ma annan alla…” pomises neiu pastakat sõrmede vahel keerutades ning kulmukortsutusega laual lebavat paberit vaadates. „See ei pea olema pikk, kuid… me kas ei saa vedama või pidama… See on alati nii…” Ta haaras laualt joogiklaasi ning vaatas kahtleval ilmel Tomi, kes tundus hetkel temasse kiindumas olevat. Noormees oli selle ühise tunni jooksul, mil nad näidendit ette valmistasid, küllaltki taltsaks muutunud ning noorte suhted olid märgatavalt paranenud.

„Noh, öö pole veel peale tulnud ja meil on pool etendust valmis,” märkis noormees optimistlikult. „Ja me kavatseme selle veresaunaga lõpetada?” päris Claire skeptiliselt. „Ketšupi raiskamine…” pomises ta lõpuks juurde, mille peale alguses segaduses olnud Tom valju häälega naerma hakkas. „Tegelikult võib enne traagilist lõppu lihtsalt eesriide ette lasta ja säästetud ketšupi hiljem tähistades friikatele peale valada,” pakkus noormees kelmika pilguga tüdrukut vaatama jäädes. „Oli see ettepanek?” ”Pigem nagu kutse…” „… mille mina aksepteerin.” „Kokku lepitud.” Nad naeratasid üksteisele ning Claire pöördus naljaka ilmega tagasi paberi poole.

Paar minutit midagi kirjutanud, tõstis ta lõpuks pea ning lükkas paberi noormehe nina alla. „Väga hea!” kiitis too peale mõnda hetke vaikust. „Nüüd, kus kohustused tehtud – präänikut?” „Huh?” „Piits ja präänik. Pole kuulnud?” Claire raputas pead ning Tom ajas end püsti. „Lähme vaatame, mis telekast tuleb.”

***

„Huvitav, kuidas kurat ma sinna sisse peaksin marssima?” küsis Mike ärritunult tänaval edasi-tagasi käies ning juukseid katkudes. Nad olid kambaga haigla ette sõitnud ning vaatasid nüüd lootusetu pilguga haigla välisuksi. Tüdruku haiglasse viimisest oli möödas juba neli tundi ning nad ei teadnud muud, kui seda, et neiu vanemad on tema juures.

„Sina peaksid sinna minema, Mike. Sind nad teavad. Sa saad Anna juurde ja temaga rääkida,” sõnas Heinrich kaalutlevalt. „Aga kuskohast ma oleksin pidanud tema seisundist teadma?” küsis Mike salvavalt, kui ta kõnnitee äärekivile istus ning pea põlvedele toetas. Amfetamiini mõju oli peaaegu lahtunud ning enne aset leidnud eufooria asemel võttis maad must masendus.

„Mhh…” pomises Heinrich kulmu kortsutades ja noormehe kõrvale istudes. Millisekundiga muutus tema tormine nägu võidurõõmsaks naeratuseks ning ta palus Mike´ilt telefoni. Too ulatas selle vähimagi emotsioonita Heinrichile ja vaatas kõnniteed edasi.

Mõne minuti pärast andis mees Mike´ile tema telefoni tagasi. „Palun. Helista nüüd Anna emale või isale ja küsi, kus neiu on. Et ta ei võtvat telefoni vastu ja sa oled mures. Ma tegin igaks juhuks Anna moblale paar vastamata kõnet.” „Ma teeksin sulle musi, kui sa poiss poleks!” ütles Mike tänulikult telefoni haarates ning sealt Anna vanemate numbrit otsides. „Ma oleksin tüdrukuna äärmiselt kole, nii et ära luba asju, mida sa ei täidaks,” sõnas Heinrich püsti tõustes ning pükse puhtaks rapsides. „Andke mulle teada, kuidas läheb. Mina teen siit sääred.” Seltskond jõudis silmata vaid tema kaduvaid sääri.

„Ee… Tere. Mike siin,” kostis noormees ebalevalt, kui ta telefoni kõrva äärde pani ja teisel pool toru võeti. „Ma tahtsin küsida, et kas te Annast teate midagi? Ta ei võta vastu ja me pidime juba… ee… poole tunni eest kokku saama…” vuristas noormees kiiresti. „Ta on Keskhaiglas,” vastas tüdruku ema murduval häälel. „Uimastite üledoos…” lisas ta nutma puhkedes. Kõne katkes.

Mike lasi telefonil langeda ning toppis selle pükste taskusse. „Ootan paar minutit ja torman sisse…” pomises ta Charlesile ning ajas ka end püsti. „Nüüd sattusime küll portsu otsa…” pomises ta nägu väänates ning pead kuklasse ajades.

„Mitte midagi ületamatut. Aga kuule, ma nüüd kaon. Tahan veel enne õhtust pidu paar triipu tõmmata… Ole meheks!” Heinrich oli kadunud enne, kui Mike´ile tema sõnade tähenduski kohale jõudis.

Ohates pühkis noormees püksitagumiku puhtaks ning vaatas tuge otsides Charlie poole. „Ma siis läksin…” pomises ta vaikselt. Käed taskutesse pistnud, vaatas ta vasakule ja paremale ning liikus sujuvalt üle tee, otse haigla peauksest sisse. Registratuurist ühelt tõreda väljanägemisega naiselt Anna kohta pärinud, juhatati ta palatisse numbes 156, mille ukse taga tüdruku vanemad mures näoga ootasid.

Hinge tõmmanud, tormas noormees sügavamat muret teeseldes nende juurde ning päris, mis on juhtunud. Naine, kes oli, pea kätel istunud, tõstis nüüd pilgu ning naeratas mornilt. „Temaga saab kõik korda. Narkootikumide üledoos…” Justkui valmistudes mingiks tähtsaks vestluseks, pöördusid mõlemad, nii mees kui ka naine, Mike´i poole.

„Mike, me teame, et sa oled hea poiss. Ega sina ometi sellega seotud ei ole?” Noormees raputas ehmunult pead. Tema sisikond oli krampi tõmbunud ning süda peksis meeletult. Ta lootis, et tema higiseks muutuvad peopesad ja punetama hakkav nägu teda ei reeda. „Aga kas sa tead, kellega Anna läbi käib? Ta ei räägi ju meile… Keegi kahtlane sõber, seltskonnad, kus ta liigub?” Mike raputas taas pead. Talle tundus, et liiga tormakalt. „Ei, tõesti ei tea,” kostis ta kiiresti. „Tohib teda vaatama minna?” päris ta püsti tõustes edasi. Ta ei tahtnud anda Anna vanematele veel võimalusi tema ristküsitluse alla seadmiseks.

„Jah, võib küll… Ta võib magada… Tal on nii palju asju küljes ja tal oli viimati ärkvel olles väga paha olla…” seletas tüdruku ema murduval häälel. Mike aga noogutas ajameelselt ning avas palati ukse.

Palat oli väike, kuid valge ja hubane. Suurtest akendest hoovas sisse valgust, mis täitis iga viimse kui nurga valgusega. Akna all, sellest vaid meeter eemal, lebaski Anna. Õhuke tekk oli heidetud üle tema hapra keha ning tüdruku jume oli kahvatuhall. Näole langes tema kõrvale pandud lillevaasist lillede vari ning see tegi neiu näo nukraks. Tema kätte oli pistetud kanüül ning teki alt oli näha pidžaama kraed. Muidu nägi ta aga välja, kui mistahes hetkel, mil ta magab.

Mike loivas neiu kõrvale ning silitas rohmakalt oma nimetissõrmega neiu käelaba. Seadnud end pingile natukene mugavamalt istuma, jälgides tüdruku rinna aeglast tõusmist ja langemist hingamisel, hakkas ta vaikselt rääkima. „Heh… oled sina ka mul… Tead, kui me siit välja saame, siis… siis… siis ma viin su kuhugi piknikule. See, mis sa täna tegid… see polnud eriti ilus… Aga see piknik korvaks asja, eksole? Ma muretsen Heinrich´lt natukene kama ka, kuid seekord hoian sul silma peal, et sa liiale ei läheks.” Mike naeris ning silitas neiu kätt edasi.

„Arvatavasti lähen ma siit kohe võõrutusravile…” pomises Anna oma kätt Mike´i haardest ära tõmmates ning uimaselt silmi avades. Noormees vaatas kord oma tekile lebama jäänud kätt ning teine kord jälle tüdruku avatud silmi. Ta ei osanud midagi öelda.

„Tead, mulle on nii palju sellel teemal täna räägitud… Iga vaba hetk, mis ma üleval olen olnud… Ja mul on kogu aeg nii kuradima sitt olla olnud, et vahest ma mõtlen küll, et tuleks see surm vaid kiiremini…” Neiu hingas sügavalt sisse ning viis oma pilgu aknast välja, sealt paistvale maastikule. „Mulle räägiti, et seal saab tore olema… joonistame…” Tüdruk turtsatas põlglikult. „Ma ju vihkan seda… kuid mis ma ikka teha saan? Ise selle jamaga tegelema hakkasin…” Ta kohendas end nii hästi, halvasti, kui suutis ning pani silmad taas väsinult kinni. „Nad hakkavad mulle metadooni sisse söötma… Kujutad ette, kui absurdne? Narkootikumide vastu narkotsi… Kõlab ju naiivselt?” Tüdruk raputas pead. Tema lühike tukk, mis oli tänu higistamisele rasvane ja hoidis peadligi, nihkus mõnevõrra paremale, kui ta järgmise pilgu Mike´ile saatis. „Miks me narkotsi tarvitama hakkasimegi?” päris ta nukra tooniga.

Mike, kellel oli pooleli haigla keeruka aparatuuri silmitsemine, vaatas natukene kohkunult tüdruku poole. „Mismõttes, miks? See on ju mõnus,” sõnas ta segaduses häälega. Noormees tõmbas harali sõrmedega läbi juuste ning vajus toolil allapoole.

„Mina arvan, et see tuli pigem keelatusest… Me ju ihaldame alati kättesaamatut. Nagu aamen kirikus… Kuid kuhu käesolevale kiusatusele järgi andmine mind praegu viis? Kuhu ta teisigi viib, kasvõi sind?” päris neiu vaevumärgatava hüsteeriavarjundiga. Talle oli piisavalt palju sellel teemal loenguid peetud ning neist oli kasu olnud. Iseasi, kui kauaks…

„Anna… ega sa ometi kahetse?” küsis noormees oma toolil ettepoole nõjatuses ning oma nägu mõni millimeeter tüdruku omast eemal hoides. Ta tundis, kuidas neiu hingeõhk tema nägu paitas, kui too ütles lihtsa sõna: „Jah.”

Poiss kergitas kulme ning toetus taas toolileenile, olles pahviks löödud. Kuidas sai Anna midagi sellist, nagu seda on narkootikumid, halvaks pidada?

„Ma näen, et sina minuga ühel meelel pole…” pomises tüdruk vaikselt. „Aga kas minuga juhtunu ei heiduta sind mitte üks raas? Pole sul kahju? Kas sa ei mõista, mis toimus?” päris ta edasi.

„Muidugi on mul kahju – kuidas siis teisiti? Kuid… saa palun aru, ja ära võta südamesse, kuid oma praeguses olekus oled sa ise süüdi. Kes käskis nii palju manustada?” küsis noormees tundetult. „Selliseid asju juhtub harva ja narkootikumid on mõnusad!”

„Siin sa eksid rängalt. Kas sa pole siis pole end tunnetanud, kui narkootikumide mõju on lahtunud?” küsis neiu edasi. „Seda halba enesetunnet ja masendust, mis sind valdab?” „Olen, kuid see on mööduv nähtus – kuni saan uue annuse.” „Sa ikka seda mõistad, et see tähendab sõltuvust. Ja tähendab sõltuvus midagi head?” „Ei ole see mingi sõltuvus. Sama hästi võiks ju väita, et toidust sõltuvus. Narr ju.”

Anna ohkas ning vaatas oma kätt, kuhu sisse oli topitud kanüül. „Tead, Mike.. ma tahan sult üht asja paluda…” „Noh?” „Ma tüürisin selle poole juba meie vestluse algusest peale, kuid näib, et mul ei ole selleks erilist annet… Niisiis ütlen otse." „Nii…” „Ma tahan, et sa koos minuga võõrutusravile tuleksid.”

Anna vaatas nüüd taas üles, noormehele silma. Mike oli taas täiesti sõnatu, kui ta neiule otsa vaatas. „Jääb ära,” kostis ta lihtsalt.

„Ma tahan, et sa mõistaksid… et narkootikumidest lahti saada… mida ma tõesti tahan, ei tohi mul olla sidemeid minevikuga ega läheduses inimesi, kes narkotsi tarvitavad…” Mike vaatas tüdrukut ilmel, nagu näeks teda esimest korda. See ilme oli tühi ja kalk – justkui oleks tegu tänaval möödakäijaga. „Sa… sa jätad mu maha?” küsis ta kuivalt. Vaid küsimus oli kuiv. Seda oli ka tema suu ning sisemus, mis krampi tõmbus…

Anna poolsuletud laugude alt immitsesid hääletud pisarad, kui ta noogutas. „Vabanda…”

Mike tõusis, pani käed taas taskusse ning libistas pilgu üle tüdruku. „Siis pole mul siin enam midagi teha,” ütles ta vaikselt läbi palati kõndides ning haiglast sõnagi lausumata lahkudes.

42. Osa

Claire istus keset George´i magamistuba ning harutas lahti pusasse läinud nööri, jälgides samaaegselt silmanurgast mehe tegutsemist. Oli laupäeva pärastlõuna ning nad olid otsustanud aja maha võtta. Tüdruk oli terve nädala ringi tõmmelnud ajaloo jaoks, korraldades proove ja jälgides asjade valmimist. Neile oli antud ebainimlikult vähe aega, kuid lõpuks sai ta siiski uhkelt öelda, et oli selle saavutanud. George seevastu vajas aga puhkust uurimistööde parandamisest ja tundide ettevalmistamisest. Nüüd oli tal käsil järgmine projekt, milleks oli väike robot, kes suudab mõelda ja rääkida ning viimast mitte sisse programmeeritud väljendite raames. Tüdruku arust oli see suhteliselt narr ja mõttetu ettevõtmine, pealegi mehe piiratud tehnikaga. Viie aasta pärast on ju olemas palju täpsemad mõõteriistad ja töövahendid… Kuid samas oli tegu mehega, kes oli valmis vorpinud täiesti töötava ajamasina.

„Nonii…” George asetas väikese roboti skeleti laua peale ning istus ise arvuti taha. Claire nihkus lähemale. „Ma olen seda programmi peaaegu saabumisest saati kirjutanud ja tuuninud… sellega peaksin ma olema suuteline Kirkey mõtlema ja rääkima panema,” kordas mees üle faktid, mida Claire niigi hästi teadis. Mitte, et ta seda kaua oleks teadnud… Kuid alates suhete ülessoojendamisest olid nad üksteist kiiresti kurssi viinud oma mõtete ja tegemistega.

George klõbistas midagi klaviatuuril ning lükkas arvutile taha mälupulga. Vajalikud failid sellele laadinud, paigaldas ta mälupulga roboti seljas haigutavasse tühimikku. Tahapoole nõjatudes, vaatas ta Kirkey´t kaalutlevalt. Seejärel laualt väikese puldi võtnud ja sinna midagi sisse toginud, vaatas ta ootusärevalt roboti poole. Mõne hetke pärast tõstiski too oma käed ning lõi neid paar korda kohmakalt kokku. „Juba edeneb, juba edeneb…” pomises mees rõõmsalt, kui ta mälupulga taas eemaldas ning elutu roboti kasti tagasi pani.

„Noh, seegi hea, et midagigi areneb,” sõnas ta ka ise käsi kokku lüües ning siis tõsisema näoga tüdruku poole vaadates. „Tead, me küll oleme sellest juba rääkinud ja puha, kuid tead, mis järgmine nädalavahetus toimuma pidi?”

„Ära tuleta seda meelde,” sõnas Claire karmilt lahti harutatud nööri mehele ulatades ning end maast püsti ajades. Kui George taas selle Mike´i jutuga tulla tahtis, leidis ta parema tegevuse õppimise olevat.

„Sa ei saa teda nüüd terve ülejäänud elu ignoreerida,” sõnas George samuti karmilt, kui ta püsti tõusis ning toas aset leidvat segadust kraamima hakkas. Nad olid seda Claire´iga tuhandeid kordi arutanud, kuid tüdruk ei mõistnud siiamaani oma tähtsust Mike´i elus. „On tõuse, on mõõnu. Kuid mõõnade ajal ei saa inimest üksi jätta, sest just sel hetkel ta vajab tuge. Ma tean, et võib-olla sa mõtled, et ei oska teda aidata ega nõustuda, kuid usu mind. Alustuseks on vaja lihtsalt näidata, et sa oled suuteline mõistma, kui ei ole. Sa pead näitama talle eeskuju, ja mis kõige tähtsam – sa pead Mike´ile olemas olema.” Mees vaatas kulmu kortsutades Claire´i poole. „Ja mida varem sa õigesti käituma hakkad, seda varem ta pääseb sellest… sitast.”

Tüdruk vaatas maha ning kõigutas end jalalt jalale. Ta teadis juba ammu, mis on õige. Ta igatses Mike´i järele. Ta tahtis temaga rääkida, teda näha, temaga naerda… Ta oli nii oodanud seda teist novembrit, mil nad koos stuudiosse pidid minema ja sellest ringist osa võtma. See oleks olnud tema võimalus noormeest taas paremini tundma õppida, kuid nüüd… Kõik tundus olevat midagi enamat, kui lihtsalt kadunud. „Mhh…” oli ainus heli, mida neiu oli suuteline kuuldavale tooma.

„Lihtsalt… otsi ta üles, räägi temaga… Küsi, kuidas läinud on ja võib-olla ka vabanda oma käitumise pärast tol päeval…” Nüüd vaatas Claire hõõguvate silmadega üles. „Mina ja tema ees vabandama? Hui! Ise ta ju tõi endale selle kuradi pasa kaela ja minu tuppa. Kurat, las see tolvan siis sureb, kui teda muu, kui narkots ja illegaalne lõbu ei huvita. Mis hea pärast ma oma elu tema eest üldse panti panin, kui teda see ei huvitagi?” paiskus neiust kõrgendatud hääle ja tooniga välja. Ta oli isegi üllatunud…

„Claire, ma arvasin, et sa oled siin, et seda noormeest päästa… see ju oligi sinu eesmärk? Sa ei saa ju poole peal alla vanduda… Ja tema ei tea seda, mida meie…” lisas mees väsinult voodile istudes ning käsi põlvedele toetades. „Tee, et sa oled pannud enda pea pakule põhjuse pärast. Anna sellele põhjus.”

„Ma tahan natukene aega… emn.. Ma vist lähen lihtsalt enda tuppa,” pomises Claire vastu, kui ta dremonstratiivselt pöördus ning oma tuppa marssis. Seal voodile pikali visanud, tüdruk ohkas ning pani mängima esimese plaadi, mis kätte juhtus. Huilgama hakanud Bocelli ei häirinud teda karvavõrdki.

Mida ta tegema oleks pidanud? Ta tundis Mike´i vastu üheaegselt nii tõmmet kui ka vastikust. Ta tahtis, et Mike sellest pääseks, kuid teisest küljest soovis ta, et noormees saaks oma palga. Kasvõi surma, kui see nii peaks minema.

Selle mõtte peale ehmatas neiu end tikksirgeks. Nii ta siis mõtlebki nüüd? Ei, mitte surma. Kohe kindlasti mitte surma… Peab ju olema mingisugune moodus noormehe päästmiseks. Kuid tal polnud kogemusi, ta ei teadnud narkootikumidest eriti midagi peale selle, et need on halvad… Kuid sellest ju piisas. Narkootikumid on halvad ja… nad on halvad ja… nad on halvad ja neist lihtsalt peab vabanema. Nii kerge see oligi.
Arvuti käima pannud, läks neiu esimese asjana MSNi. See oli ainus koht, kus ta praegu oleks Mike´iga enam-vähem rääkida saanud. Telefonis oleks ta võinud murduda ja tema juurde sõites… veelgi rohkem murduda.

Ta polnud eal olnud rohkem pettunud, nähes Mike´i nime offline´is. Justkui tüdruku tunnete kirjeldamiseks avstas ta nüüd, kuidas taevas oli tumedaks tõmbunud ning rasked vihmapiisad aknale trummeldasid. Õues oli näha puulatvade kõikumist tuules ning ka seda, kuidas üksikumad nõrgad lehed puudelt minema lendlesid. Sel hetkel tundis neiu puudu digikaamerast. 2002 aastal olid need olemas küll, kuid niivõrd kallid, et… Ta ohkas. Taaskord oli ta jõudnud arusaamisele, kuidas ta 21. sajandi noorust vihkab.

Ekraan plinkis.

Tommy wants… somebody. says:
Hei!
Amanda. -.- says:
Tsau.

Noormehe kirjutamisega oli talle kõhtu löönud imelik tunne. Kunagi ta oleks arvanud, et need on liblikad, kuid ei… See oli kahtlane värin, mis läbistas teda viimasel ajal iga kord, kui noormees rääkima hakkas. Ja ta polnud leidnud sellele muud seletust, kui… Kui Mike seda teinud oli. See kuradi Mike… Kõik jookseb ikka ja jälle otsadega tema juurde tagasi.

Tommy wants… somebody. says:
Kuule… selline asi, et… sa tänast lehte oled lugenud?
Amanda. -.- says:
Mkm. Mis seal siis huvitavat?
Tommy wants… somebody. says:
Nomh… ma ei tea, kas peaksin sulle seda rääkima või näitama või tähelepanu juhtima, kui sa seda veel ei tea, kuid…
Amanda. -.- says:
Mis? Ütle!
Tommy wants… somebody. says:
Nomh… seal on Mike…

Amanda surus alla järjekordse erutuslaine ning üritas rahulikuks jääda. Okei. Mike on lehes. Big deal? Kõik võivad ju lehte sattuda. Aga iseasi, millega. Kas Mike tegi midagi head või halba? Persse, persse, persse… Teda ei tohiks see ju kottida, aga näed, kotib. Aga kui Mike millegi halvaga hakkama sai ja just selle pärast, et Claire nii kaua jokutas tema toetamisega? Ta päris värisevate kätega edasi. Tom oli nagumingisugune araablane… muudkui see „kass katusel” meetod. Otse midagi öeldud ei saa.

Amanda. -.- says:
Nii…
Tommy wants… somebody… says:
Nagu et… emn… ta jäi auto alla. Ja ta oli nagu et… ee… narkouimas sel hetkel.

Claire´i süda jättis löögi vahele. Mike auto alla? Narkouimas? Oota… miks Tom seda kõike talle üldse rääkis?

Amanda. -.- says:
Ma nüüd kaon.

MSNist välja logides vaarus ta tuimalt George´i tuppa, kus ta löödult voodile istuma potsatas. Taas arvuti taga oma programmi täiustav vana mees vaatas teda küsivalt, kui tüdruku suletud silmalaugude alt hääletud pisarad voolama hakkasid.

„Mike jäi auto alla. Narkouimas olles,” sõnas neiu aeglaselt.

43. osa

„Lihtsalt mine sisse,” pomises George rusutult, kui nad tüdrukuga palati ukse taga seisid ning kõrval olevast aknast sisse piilusid. Mike lebas rahulikult oma voodil, üks jalg paksu kipsi sees ja kõrgemale tõstetud, ümber kõiksugu aparaadid ja juhtmed. Tema nägu ei olnud kaugusest hästi näha, kuid valge sideme alt välja turritavad mustad juuksed sulasid tema kahvatu näoga kenasse kontrasti. Noormehe pilk oli kinnistunud lakke, kuhu oli paigutatud telekas.

„Ma ei julge, ma ei taha, mul on imelik, ära sunni…” pomises neiu vastu, kui ta oma käes olevat lillekimpu nusserdas. Poisile lilli tuua? Pealegi sellisele, nagu seda on Mike? Nad olid vist George´iga täiesti arutud, kui nad kimbu poest koos šokolaadiga kaasa võtsid. „Tead, ma mõtlesin ümber. Ma ei taha teda näha. Talle loksus mõistus kindlasti koju,” sõnas neiu trotslikult ukse taga olevale toolile maandudes ning lilli enda kõrvale pannes. „Mu elu on nagu… seebiooper ja see ei meeldi mulle mitte üks teps,” kostis ta kurnatult, kui George raskelt tema kõrvale istus ning oma väsinud selja toolileenile toetas. „Sulle ei pruugi palju asju meeldida, kuid sinu elu on asi, millest sa mööda vaadata ei saa,” sõnas mees natukene pahaselt lilli kätte võttes ning neid korda sättides. „Sa oled juba selles… asjas, kus me oleme ja väljapääsu pole. Me peame tihti tegema asju, mis meile ei meeldi. Sa peaksid seda ju hästi teadma. Ma-”

Mehe jutu katkestas väikeste jalgade padin ja see, kui Ashley Claire´ile sülle hüppas. Tüdruk seiras teda hetkeks kahtlevalt, kuid aru saanud, kellega tegu, haaras ta tüdruku tugevasse haardesse. Tundes tüdruku väikseid käsi enda ümber, tõstis Claire pilgu ning naeratas nukralt lähenevale paarile – Mike´i ja Ashley emale.

„Tere, Amanda, Jason,” kostis Emily Ashleyt enda sülle haarates sõbralikult. „Tahad Mike´i näha?” päris ta tütart kinni hoides ning rahustades. „Terve päeva ringi silganud… Töötajatele pinnuks silmas,” põhjendas ta tüdruku oma kindlas süleluses hoidmist. „Aga sa võid Mike´i juurde minna. Ta küsiski sinu järele, kuid me ei teadnud ju sinu numbrit ja temal endal on telefon kadunud…” Hetkeks oli naise silmis mure, mis asendus peagi siiski kiindumusega. „Aga peaasi, et temaga saab kõik korda. Võid minna.”

Nüüd ei jäänud midagi üle. Claire hingas sügavalt sisse ning asetas oma higiseks muutunud käe ukselingile. Mike oli tema järele pärinud? Mida ta tüdrukust tahtis? Kerge kulmukortsutusega lingi alla vajutanud, astus ta piinlikult puhtasse ja valgesse palatisse. Mike´i pilk libises telekalt temale.

Vaikselt voodile lähenedes meenus närvilisele tüdrukule, et lilled ja šokolaad olid ununenud. Mike´i viipe peale ühe voodi kõrval oleva tooli peale istunud, pani neiu käed sülle ja vaatas ebaleva pilguga telekat, surudes samaaegselt maha peale tikkuva naerupahvaku – hetkel keerutasid Jack ja Rose end mööda 3. Klassi tantsupõrandat.

„Nad ei viitsi minuga eriti tegeleda. Panid pika filmi,” seletas Mike kurnatud häälel. Tema tavalisest elujõust ei tundunud enam suurt midagi järel olevat. Tüdrukule tegi haiget nii elujõutu ja kahvatu noormehe voodis lebamist vaadata. Kus oli see Mike, kellega tutvus? Kus oli Mike, kes hetkel hüpleks mööda ilma ringi ja räägiks oma lolli, kuid samas põnevat juttu?

„Seep see on see narkari elu…” pomises noormees edasi. Claire tajus, et Mike´il on palju öelda, kuid ta ei leia selle välja ütlemiseks sõnu. Või on ta arg, tunnistamaks oma vigu. Noormees ohkas ning silmitses oma jalga.

„Palju sa siis mäletad sellest? Mis juhtus?” küsis Claire lõpuks. Ta nägi, kuidas noormees veel rohkem näost ära vajus ning hajameelselt aknast välja vaatas. Silmanurgast immitses tekiäärele üks pisar, kui ta kokkuvõtlikult toimunut seletas. „Läksime Annaga lahku, kuna ma ei nõustunud võõrutusravile minema – ta on ise ka haiglas praegu. Üldoos… Igastahes, läksin tõmbasin siis end pilve ja jäin hooletusest auto alla. Punkt.” Vaikus.

„Oi.”

Vaikus.

„Ma mõistan, et sa ei oska praegu midagi rääkida ja et ma olen viimasel ajal totaalne tross olnud ja mida kõike veel ja ma saan täiesti aru sellest, kui sa mind enam näha ei taha ja…” Noormees vaikis ning näppis oma sõrmi. Needki olid ebamaikilikult valged ja nähtavasti ka külmad. „Mhh… tahaks nii palju öelda, kuid ei oska, tõesti ei oska…”

„Äkki sul läheb lihtsalt aega vaja?” küsis Claire vaikselt.

„Seda ka. Ja teine asi… toetust. Palju toetust,” sõnas noormees vaikselt, nüüd palati põrandat jõllitades. „Ma tean…” Claire pani oma käe noormehe omale ning hoidis tagasi pisaraid, mis vägisi silma kippusid. Kogu tema viha oli lahtunud. Mike vajas teda ning neiu kavatses talle olemas olla.

Just sellel hetkel paiskus palati uks lahti ning sisse astus pidžaamas Anna.
Claire lasi ehmatusega noormehe käe lahti ning vaatas neid kohkunult. Kui Anna siia Mike´iga leppima tuli ja tema kõik võimalused nullis? Mike jälgis sisse astunud Annat suurte silmadega.

„Tere,” sõnas tüdruk kergelt edasi astudes ning Claire´ile kergelt närvilist naeratust saates. „Ma sooviksin Mike´iga rääkida, kui sa pahaks ei pane?” küsis ta tüdrukult vaikselt. Claire noogutas ning läks vaikselt palatist välja. Enne ukse kinni prantsatamist jõudsid temani Mike´i sõnad: „Ootan sind tagasi.”

Mike viis oma väsinud pilgu nüüd tema kõrvale istuvalt ja kerge muigega telekat jälgivale Annale. Pilgu Mike´ile libistanud, pani tüdruk oma haprad käed süles sõrmseongusse. „Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas sul on…” pomises tüdruk vaikselt Mike´i ümber olevaid aparaate jälgides. „Ma tundsin end natukene süüdi…” Neiu vaikis ning silmitses siis taas noormeest, kes raputas pead. „Ma ise olin loll.”
Vaikus.

„Noh, igastahes on mul hea meel, et sinuga kõik enam-vähem korras on,” pomises neiu. „Mind suunatakse ka võõrutusravile,” sõnas noormees vaikselt. Anna tõstis oma särava pilgu ja naeratas. „See oli õige otsus.”

„Loodame…”

44. Osa

„Ema ei müüda!” hüüatas Tom üle õnneks juba rahunenud saali, kui oli sunnitud hispaanlastele maa müümisest keelduma. Poisil oli peas linnusulgedega peapael ning vanast kartulikotist tehtud ürp, mis andis talle kahtlase väljanägemise. Noormees kummardus ning võttis maast harjavarre, mille otsa oli pandud valgest paberist ”nool”.

Claire naaldus tema külge ning hoidis ühe käega käes tekinutsakat, mis tahtis olla väike laps. Tüdrukul oli seljas samamoodi kartulikotist ürp ning tema patsi punutud juukseid katsid linnusuled. Kaelas oli tal puupärlidest kee, mille ta oli oma emalt laenanud.

Freddie ja Grace üritasid ette manada tõsiseid nägusid, kui nad hakkasid maa eest pakkuma oma ehteid, relvi ja kulda, üritades iga hinna eest maad saada.

Claire ning Tom hakkasid juba hüsteeriasse minema, kuni „hispaanlased” oma mustaks värvitud veepüssid välja tõmbasid ning need pärismaalaste poole suunasid. Tom ja Claire vaikisid.

Eesriie.

Saalist oli kuulda õrna aplausi, kui noored kardinate tagant välja astusid ning kummardusid, Clay nende juurde kiirustamas. Noormees oli kangekaelselt keeldunud koera mängimast ning oli taandunud kardina ettetõmbaja rolli.

„Väga tore. Te kõik olete teinud suurepärase ettevalmistuse!” kiitis ajaloo õpetaja laste ette astudes ning neile tunnustavalt naeratades. „Järgmiseks korraks palun teha ettekanne meie tänase tunni kohta. Piisab 350st sõnast. Olete vabad.”

Õpilased tõusid valju nurinaga ning korjasid oma asjad kokku. Mõned, nagu Claire ja tema rühma liikmed, hüppasid läbi riietusruumist, et seal oma riided taas vahetada.

Peale kooli koju minnes hüppas Tomi ja Claire´i vahele kui tühjast õhust Clay. Noormehe suu oli laial naerul, kui ta käed mõlema kaaslase õlgadele pani ning teatas, et ei saa õhtusele koosviibimisele tulla, kuna läheb Grace´i ema sünnipäevale. Tom vilistas vaikselt ning vaatas kõvera naeratusega noormeest, kes seejärel teatas, et Freddie oli otsustanud kahte tibukest mitte segada ning samuti õhtusest koosviibimisest loobunud.

„Hei!” hüüatas Tom, solvunud nägu ette manada üritades. Tema toonis oli aga kuulda lõbusust ning tema suunurgadki tõmblesid. Claire´i nägu lahvatas punaseks ning ta vaatas eemale. Clay sai sellest ainult hoogu juurde ning tema lai irve venis veelgi suuremaks. „Aga vaata, et te oma tulevast last ikka paremini hoiate,” soovitas ta peale enda kogumist ning näo tõsiseks surumist.

„Aitäh, see oli vist kõik, mis sul öelda?” küsis Tom samuti naeratust tagasi hoides ning end Clayst lahti äiates. „Mõnusat sünnipäeva sulle!” karjus ta veel kaugenevale Clay seljale järgi. Noormees vaid muigas ning noogutas liigse entusiasmiga.

Claire aga raputas senimaani piinlikkust väljendava näoga pead. Ta oli lavale minnes juhtme taha komistanud ning näoli pikali lennanud – kaltsunutsakas, mis tahtis olla laps, lendas mitu head meetrit eemale.

Tom vaid muigas veel korra, kui ta enda ja neiu vahele jäänud tühjuse endaga taas täitis. „Tuled kohe meile?” uuris noormees ettevaatlikult, kui ta oma käsi kohmakalt teksade taskutesse toppis.

Claire noogutas ning sulges hetkeks silmad, kui tugevam tuuleiil neist mööda rühkis. „Aga me peame vist poest ka läbi käima?” uuris ta kergelt kulmu kortsutades ning kätega pealiskaudselt juustest läbi käies.

„Ei, hoolitsesin eile juba kõige eest. Ma loodan, et sul on kõht tühi, kuna meil jääb palju kraami üle…” seletas noormees natukene tõsisemalt.

Claire noogutas mõnevõrra kergendunult ning leidiski end varsti Tomi voodis, kauss krõpsudega jalge ees, arvuti monitori vaatamast. Noormees oli tõmmanud „Kummituslaeva”. See oli ainus film, mis neiule varasemast ajast pähe oli turgatanud – üldiselt mäletas ta „Kariibi mere piraate” ja „Riddicki kroonikaid”, mille tegemisele arvatavasti veel mõtlemagi poldud hakatud.

„Palun,” noormees ulatas tüdrukule klaasi fantaga ning neiu tundis, kuidas ta hetkeks oma madratsil tõusis, kui noormees tema kõrvale istus. „Kuidas meeldib?” uuris ta oma klaasi põhjas olevaid jääkuubikuid hõljutades.

„Käib kah. Üle kesmise,” pomises neiu vaikselt, kuigi ta vaatas juba jumal teab, mitmendat korda, kuidas tross inimesed pooleks lõikab. Esimest korda filmi vaadates läks tal seest õõnsaks, kuid ta oli siis ka vaid 8 või 9 aastane.

Claire tundis, kuidas Tom kõrval muigas ning kuulis, kuidas ta seejärel küsis: „Missuguse filmi sa järgmine kord tahaksid ära näha?”

Neiu vaatas siira üllatusega Tomi poole. „Järgmisel korral?” küsis ta tahtmatult naeratades. „Järgmisel korral," kinnitas Tom samuti kerge muigega neiut tähelepanelikumalt silmitsedes. Claire kergitas kulme ning jõllitas Tomi vastu. Selle hetke rikkus luust ja lihast läbi käiv röögatus kõlarites.

„Need on sul liiga võimsad,” nentis tüdruk oma käsi vaadates – neile oli kananahk tekkinud. Ka Tom oli seda märganud.

Ta teeskles lolli. ”Kas sul on külm?” uuris noormees neiule lähemale nihkudes ning oma kätt hellalt ümber Claire´i pannes.

„Väga.”

45. Osa

„Amanda,” sisistas Mike juba läbi hammaste, „kui sa kohe selle teema koha pealt vait ei jää, siis, palun vabandust ja olgugi, et mind see teema huvitab… või huvitas. Nii esimesed kakskümmend korda… kuid see kahekümne esimene kord hakkab juba tüütuks muutuma… Palun, ma anun sind… jää vait!” Noormees libistas sõrmed läbi oma sassis juuste ning naeratas neiule vabandavalt. Noormees imestas, kas tüdruk üldse millestki muust ka rääkida suudab. Alguses oli see naljakas, kuid hiljem… Oleks ka võib-olla huvitav olnud, kuid teemad hakkasid korduma. Mõistagi oli Claire laterdanud Tomist.

Tüdruk jäi vait ning ohkas, kui ta end vastu bussiistme seljatuge laskis ning kahtlaselt naeratades lakke vaatas. Tal oli halb seda tunnistada, kuid nädalavahetuseks linna tuleku asemel oleks ta eelistanud Grenkas omi asju ajada… Tomiga. Väljavaade nädalavahetusest Mike´iga ja ootusärevus uue huviala pärast oli rohkem tahaplaanile vajunud ka arvatavasti viimase aja sündmuste valguses. Mike oli ilusti taastunud, kuigi jalg tegi siiamaani põrgupiina ning ta pidi oma sõltuvusest lahti saamiseks käima nõustajate juures ning võtma veel omakorda mingit sorti narkootikume… Paar kriimustust ning haav juuksepiiril olid teisejärgulised asjad.

„Oli Buck väga pettunud?” päris Mike edasi, oma karke külje all kohendades ning silmi kissitades aknast välja vaadates. Tänu padukale, mis oli juba mitmendat päeva kogu linna haaranud, oli raske läbi ähmase akna ära tunda enda rajoonigi. Noormees oli sunnitus viimasel ajal käima ringi, totter kile kipsi ümber – et kips rikutud ei saaks. Sõbrad olid sellele kirjutanud kõikvõimalikke asju, alustades oma nimedest ning lõpetades nilbemate asjadega…

„Ei, ma seletasin asja ilusti ära. Ei hakanud lisama, et vahetasin selle töö välja lapsehoidmisega nädala sees…” pomises tüdruk energiliselt. „Aga ta ootab meid vaheaegadel siiski tagasi,” lisas ta mõne hetke pärast kõvera naeratuse saatel.

Mike pugistas naerda ning ajas end karkude najale püsti. Kui tema kalkulatsioonid tõesed olid, peatus buss peagi stuudio ees. Noormees ei mäletanud aega, mil viimati bussiga sõitis. Alati olid küüti andnud vanemad, või siis viimastel nädalatel uued sõbrad… Annaga sai igale poole sõidetud ka ratastega. Ta ohkas tahtmatult. Anna… Noored said hästi läbi, kuid sõprusest enamat polnud enam loota. Nad said jagada oma probleeme ja katsumusi võõrutusega seoses, kuid see oli ka kõik. Tüdrukul olid siiamaani vahel hallutsinatsioonid ning võõrutusnähud olid temal hullemad. Seda enam üritas Mike Annale olemas olla.

Karkudel bussist välja komberdanud, tajus noormees, kuidas Claire nende kohale suure vihmavarju avas, ning naeratas. Mööda kõnniteed vaikselt edasi liikudes jälgis noormees endisest suurema tähelepanelikkusega teed. See oli nii irooniline. Ta oli haiglas passides aru saanud, et pole vaja karta, ja mis veel enam – ta oli kindel, et ta ei karda. Kuid sellised kogemused ei möödu ka ilma psüühiliste tagajärgedeta.

„Näed, seal see ongi!” osutas ta mõne minuti pärast eemalt paistvale kõrgele, musta-valge kirjule maitsekate nikerdistega, kolmnurgakujulisele pentsikule majale. Aknad olid suured; ümarad, ovaalsed, kolmnurksed, kandilised… Nende raamid vastavalt valged või mustad – et olla vastupidise värviga seinale.

Claire noogutas ning vaatas kerge kahjutundega maja kõrval olevat suurt parklat, mille asemel oleks võinud olla midagi muud. Ta ei teadnud, mida… Kuid see polnud koht parklale.

Stuudiosse sisenedes võttis neid vastu ere valgus, mis paistis lakke ning seintele jugadena paigutatud valgustorudest. Vihmavarju kokku tõmmates ning paar sammu edasi astudes oli näha juba lõpmatuseni hargnevat koridoride võrgustikku. Ja hoone plaani polnud kusagil näha…

Nende juurde ruttas pontsakas administraator, kes võttis ükshaaval nende üleriided ja vihmavarju, andes vastu vaid väikese sedeli – riiete hilisemaks kätte saamiseks. Nimesilt, mis naisel sedeline kaelas rippus, teatas, et tegu on kellegi Agathega. Tervituste vahele jõudis naine rääkida veel viimaste päevade kehvast ilmast ning kurta, et tema lilled aias saavad uputatud… Mike ja Claire vahetasid lustakad pilgud, mis oleksid nagu sõnanud: „Sellised kohad vajavad kaasaegsemat personali.”

„Hr. Heiseri juurde, kallikesed?” küsis naine tagasi oma leti taha taandudes ning midagi otsides. „Tema loomeringi esitlustundi?” Noored noogutasid, Claire silmanurgast Mike´ile etteheitvat pilku saatmas, kui tolle naeratus vägisi mõnitavaks muutuma hakkas.

„Sähke, võtke need ja täitke ära. Kui pastakat pole, saate siit. Need annate Carlile,” sädistas naine kiiresti, neile kahte blanketti ulatades ning endiselt säravalt naeratades. Ajaga tuhmunud hambad… „Minge mööda seda vasemat koridori lõpuni – seal on lift. Sõitke kolmandale korrusele ja kõndige otse edasi, kuni leiate suure ukse sildiga: „Auditoorium”,” seletas ta edasi.

„Aitäh,” kostis Claire närviliselt naeratades ning garderoobi sedelit püksitaskusse toppides. Kergelt Mike´i müksanud, hakkas ta juhatatud suunas liikuma. Kiire pilk kõrgel seinal ilutsevale kellale teatas, et ringi enda alguseni oli veel 25 minutit. Kuid parem vara, kui hilja.

Jälginud, et noormees jälil püsib, rühkis tüdruk edasi, ootusärevus iga sammuga taas kasvamas. Ta oli Mike´i peale endiselt pahane ning leidis, et tema karkudel komberdamine ja muude asjadega jamamine tuleb noormehele vaid kasuks. Kuskilt tuleb oma õppetunnid ka saada. Lifti alla kutsunud, saatis ta järjekordse pilgu taha, kus noormees siblis. Teist päeva karkudel olles polnud tal veel erilisi oskusi tekkinud. Noormehel vedas, et ta välja lastigi. Ego, nagu ta oli, pidas oma väljasaamise põhjuseks oma kõrgendatud tähelepanuvajadust tobedate asjadega, mis lõpuks õdede närvid lihtsalt ära sõid.

Noormees kindlalt üle lifti piiri saadud, vajutas Claire kolmandat nuppu.

Koridorid olid kõledalt tühjad, või nii vähemalt tundus, kui noored auditooriumi ukse taga istusid ning vastasseinal olevat kella jõllitasid. Enne ühe välimuse järgi 17-aastase noormehe tulekut oli koridorist läbi tuulanud vaid üks koristaja. Kuna isegi arvukad pildid seintel olid Claire´i surmani tüüdanud, libistas ta viis minutit enne loomeringi oletatavat algust korralikumalt pilgu üle vastaspingile potsatanud noormehe.

Tema pikad heledad juuksed olid kammitud hoolikasse hobusesabasse ning ta kandis lühikeste varrukatega T-särki. Vasakul käsivarrel oli näha tätoveering. Hiina keeles, nii et sisu tüdruk ei mõistnud. Jalas olid tal aga lühkised teksad ning nende otsa olid aetud sandaalid. Ühes kõrvas kõlkus kuldse keti otsas kivike. Esmapilgul huvitav kuju…

Ka tema käes oli blankett, mis vajas täitmist. Claire kortsutas kulmu ning vaatas paberilehte esimest korda täpsemalt. Küsitlus täitmiseks pärast esitlustundi. Selge… Paber lendas taas kuhugi tagaplaanile tema mõtteis.

Noorte tähelepanu köitis nüüd taas üles sõitva lifti sumin ning nad tõstsid lootusrikkad pilgud, lootes näha oma tulevast õpetajat. Mehe asemel astusid sisse aga kaks vägagi lõbusas tujus tüdrukut, kes lõkerdades auditooriumi poole sammusid. Nad olid nagu kaks tilka vett – kaksikud. Iga juuksekarv nende peas näis olevat paigale liimitud, kui tüdrukud läbi koridori jõudsid ning võõra noormehe kõrvale istuma potsatasid, viimne kui tedretäpp nende umbes 15-aastastes nägudes ühesugune.

Claire´il oli endiselt imelik mõelda, et tegelikult on kõik teda ümbritsevad „eakaaslased” temast endast koguni viis aastat vanemad.

Uks avanes. Viie teismelise pilgud tõusid koos nendega, kui nad ootusärevusest vabisedes sisse astusid. Auditoorium polnud suur, kõigest umbes viiekümne tooliga, mis miniatuurse lava ees seisid. Claire tõmbas ühelt toolilt sõrmega ettevaatlikult tolmu ning silmitses siis näppu. Kohta pole vist ammu kasutatud…

„Tere, istuge, kuhu tahate – ruumi meil on!” seletas üks umbes kolmekümne viie aastane kiitsakas mees reipalt nende ette astudes ning neid hinnates. Claire arvas teadvat, et hetkel käib Hr. Heiseri peast läbi täpselt viis mõtet – kes on pädev mida tegema.

Mike´ile omasel moel sõrmi oma juba hallinevatest juustest läbi libistades kogus mees hetke mõtteid ning hakkas siis rääkima. Tema tegelikke ootusi oli raske oletada, eriti tema esimese lause põhjal: „Tore näha, et meil siin nii palju huvilisi on!”

Mike turtsatas, kuid peale Claire´ilt valusalt ribidesse saamist surus noormees näo raskustega tõsiseks. Kerge muigega vajusid mõlemad oma mugavates toolides allapoole ning koondasid kogu oma tähelepanu õpetajale.

Oeh.
Üle pika aja siis päris uus osa.
Väike küll, kuid siiski. Sada aastat tagasi alustatud. Kõik mõtted seoses sellega kadunud.
Aga kuidas ma tundsin puudust Mike´st ja Claire´st. Muidu ei saanudki aru, aga kui ma nüüd üle pika aja uut osa kirjutasin...
Ongi vist tõsi, et oma lugude pikaajalisi tegelasi hakatakse armastama.

46. Osa

„Tegelikult on see ju hea, et meid nii vähe on,” sõnas Claire mõtlikult, kui ta oma päevaseid riideid välja vahetas. „Heiseril on rohkem aega meiega tegeleda ja pole vaja muretseda selle pärast, et sa kõikidele ei meeldi.” Haigutust alla surudes ronis ta oma tekikotti ning istus noormehe voodile. Nende madratsid lebasid veel tühjalt põrandal ning meenutasid Claire´le vanu häid tüdrukute õhtuid tulevikus.

„Mnjaaah... kuidas võtta. Talle jääb rohkem aega ka irisemiseks. Mulle meeldib eksperimenteerida,” kostis Mike end tüdruku kõrvale voodile visates ning ühe käega oma öökapil sorides. „Pool üks. Filmid on vaadatud, MSNis pole enam kedagi huvitavat, on pühapäev, ma olen väsinud, sa lahkud kuskil 15 tunni pärast. Mida sa teha tahad?”

„Magada,” tunnistas Claire lihtsalt, „kuid ma ei kavatse sellele kihule järgi anda,” lisas ta mõne hetke pärast silma tehes. Mike noogutas ning tulistas ähvardava häälega: „Seisa selle eest hea.” Noormees tegi ka tüdrukule silmad ning vaatas siis häiritud ilmega aknast välja.

Poisi kipsis jalg lendas valju kolksatusega põrandale ning ta vandus valugrimassiga näol istuli tõustes ning oma jalga kindlalt voodile tagasi vinnates. Noormees ohkas ning pani silmad kinni. Laugude alt immitsesid välja kerged viha- ja valupisarad.

„Tead, ma ei kujutaks ettegi, mis ma sinuta teeks...” tunnistas Mike mõne hetke pärast, kui vaikus nende vahel juba liiga süvenenuks muutus.

„Magaks juba sellisel kellaajal?” päris Claire lõbusal ilmel noormeest vaadates. Mike´i ilme aga muutis tüdrukugi kohe hulga tõsisemaks. Noormehel on midagi südamel...

„Ei, mitte-. Noh, seda ka tegelikult...” sõnas noormees kerge naeratuse saatel, mis siiski ruttu kadus. „Selles mõttes, et sinu mõistmiseta... peale seda jama... Ma poleks seda lihtsalt üle elanud, kui sind poleks olnud... Pealegi, sina olid see, kes lähedastest esimesena aru sai. Sa nägid mind langemas.”

Claire vaikis, kui ta tühja pilguga lage vaatas. Noormehel oli sinna kleebitud pimeduses helendavaid tähekesi. Ta oli noormehe tõesti paljastanud, kuid see oli alguses. Ta vähemalt arvas nii. „Ei,” kostis tüdruk lõpuks kõlatult. „Ma nägin sind hüppamas,” lisas ta pehmema häälega, kui ta pimeduses Mike´i käe järele kobas ning seda siis julgustavalt pigistas. „Ma nägin sind alles hüppamas...” sosistas ta uuesti.

Noormees pigistas ka Claire´i sõrmi ning ohkas. „Vanematega on perses... ainus, kes mind teistmoodi kohelda ei oska, on Ashley. Tema ei saa veel asjust aru... kuid mida pooleteise aasta vanuselt tüdrukutirtsult ikka oodata?” Noormees pidas hetke pausi. „Isegi sina oled teistsugune. Kuidagi... ettevaatlikum, kui nii öelda võib,” tunnistas noormees aeglaselt, iga oma sõna kaaludes.

Nüüd oli tüdruku kord kaua aru pidada. Kui ta oligi teistsugune, siis kindlasti mitte tahtlikult. Kuid noormees ei saanudki loota, et ta endine oleks. Narkootikumid on asi, millest nii kergelt üle ei saa.

„Ma üritan,” kinnitas Claire talle. „Kuid see pole mullegi kerge...” Ta ohkas. „See on ka minu jaoks uus olukord ning ma annan endast kõik, et sulle toeks olla. Võib-olla see ongi minu viga... Muidugi sa tahaksid samasugust kohtlemist, nagu oli enne... Kuigi olukord on nüüd niivõrd teine ja...” Tüdruk vaatas nüüd üle pika aja noormehe poole. Mike´i silmad kiiskasid pimeduses vastu. „Aga kõik käituvad niigi teisiti. Sulle oleks hea midagi vanast ajast... Seega. Kui see on sinu soov, siis ma üritan juhtunut unustada ja käituda nii nagu vanasti... Nii palju, kui see minu võimuses on.”

Mike noogutas. „Sa ei kujuta ette, kui kena see sinust oleks.”

Oooh. Armas. Vägagi armas. :)
Ja... sa ei kujuta ette, kui kena see sinust oleks, kui sa uue osa kiiremas korras üles saaksid.

Eile lugesin umbes.....neli tundi?! Ja ma ütlen ausalt, ma pole enne midagi nii kuradi head lugenud Niiiiii hea, palun uuuut