Mike Goldwin. ( 120. osa)

63. Osa

Klõps, toks, mats.

Ta lamas millelgi pehmel, tasasel. Tema pea all oli padi. Neiu muigas uniselt ning avas silmad, neid kohe uuesti sulgedes, et need siis taas pikkamööda avada. Valgus tegi ta silmadele haiget. Taustaks kuulis ta klaviatuuri klõbistamist ning iga natukese aja tagant Mike´i turtsatust. Ta oleks tahtnud pea padjalt tõsta ning vaadata, mis noormehe jaoks niivõrd naljakas oli, kuid ta ei suutnud. Ta oleks nagu äsja peale 10 raundist poksimatši voodisse saanud.

Tüdruku vähkremise peale tõstis noormees oma pilgu ekraanilt ning naeratas soojalt. „Tere tulemast elavate maailma,” siristas ta üllatavalt kõrge häälega, arvutikella vaadates. „Sa oled maganud ligi 18 tundi.” Noormehe hääl ajas Claire´i pea ringi käima. Selge, ta oli üle maganud.

End vaikselt istuli ajanud ning selja seina vastu toetanud, avas ta oma silmad. Neiu kandis endiselt riideid, mis tal eile seljas olid olnud ning ta ei tahtnud oma ülejäänud loppis välimusele mõeldagi. Laialt haigutanud, ajas ta end voodist püsti. Tugev köhahoog sundis teda siiski veel voodist toetust otsima ning tüdruk tundis kurgus valusööste. „Armas,” kähistas ta vaevaliselt. Iga häälik kõrvetas nagu tuli.

„Ohhoo...” trillerdas Mike just mitte eriti kaastundlikult. „Näib, et ma saan doktorihärrat mängida,” kostis ta õnnelikult tõustes ning tüdruku juurde kõndides. Claire´i taas lamama lükanud, kõndis ta tüdruku kapi juurde ning sobras seal natukene aega. „Näperdad mu pesu?” ei suutnud neiu valutavale kurgule vaatamata küsimata jätta. „Ikka ja alati.” Noormehe näol mängles kaval muie.

Neiu juurde naastes olid tal käes paksud villased sokid, veel paksem sall ning päkapikumüts. „Paki end sisse!” käskis ta asju voodile visates, siis aga nähtavasti ümber mõeldes ning neiut ise riietama hakates. Müts pähe, sall kaela, õhukesed sokid ära, paksud asemele... Poiss astus oma kätetöö imetlemiseks sammu tagasi.

„Näää... Riided tuleb ka ikka ära vahetada,” kõlas peagi kohtuotsus. Noormees kõndis taas kapini ning vaatas seal kortsus kulmuga kinni. Natukene tuli ju stiilile ka mõelda... Neiu pika seeliku, taljesse töödeldud särgi ja ühe suurema dekolteega kampsuniga naastes, pani ta need neiu ette. Tüdruk oli teda kogu aeg hukkamõistval pilgul jälginud, kuid olnud liiga laisk, et tõusta.

„Ma pole laps,” pigistas ta hammaste vahelt, hoolitsedes sellega selle eest, et ta oma kurku külma õhku ei tõmbaks. Mike turtsatas neiu hääle kõla peale ning ulatas talle riided. „Võin väljas ka oodata,” kinnitas ta käsi rinnal ristates.

„Pole vaja,” vastas Claire nagu alati – ta teadis, et Mike oli seda küsinud vaid formaalsusest ning et noormees teadis tüdruku komplekside puudumisest.

Sellegipoolest pööras noormees selja ning hakkas oma nurgas lebavas kotis sorima. Mõne hetke pärast end sirgeks ajanud, pöördus ta, käsi selja taga ja kaval naeratus näol, endale kapsunit selga ajava tüdruku poole, kelle tõsine nägu noormehe asendit ja muiet nähes laiale naerule venis.

„Meeldivat tänupüha!” kostis Mike hüperenergiliselt Claire´ile lähenedes ning seejärel teda oma karusesse embusse haarates. „Aitäh, aga sa jääd ka nii haigeks,” hoiatas Claire kerge muigega noormehest eemale tõmbudes. „Noh, siis saan mina ka natukene hoolitsust,” sõnas noormees tõsise häälega. Mõni hetk tüdrukut silmitsenud, tekkisid ta silmadesse taas kurrud, kui ta naeratas. „Tule siia – mul jäi kallistus pooleli,” kurtis ta haavatud häälega, kui ta tüdruku taas endale kaissu tõmbas. „Heh...” kostis tüdruku suus rohkem segase mõminana.

„Igastahes. Palun!” Noormees ulatas tüdrukule mõne hetke pärast ühe keskmise suurusega karbi ning naeratas ootavalt. Tüdruk aga ei avanud seda kohe, vaid läks oma kirjutuslaua juurde. Sahtlist ühe muhkliku paki haaranud, ulatas neiu selle noormehel lootusega, et tema silmadest loetakse sõnad välja. Ta tõesti ei tahtnud rääkida. Laua pealt veel Mike´i mütsi haaranud ning selle noormehele pähe pannud, oli kõik täiuslik.

„Kallirituaal?” ajas noormees oma käed laiali ning Claire surus alla järjekordse naeruturtsatuse, kui Mike teda kallistas.

„Sina enne!” käskis noormees mõne sekundi pärast neiust taas eemale tõmbudes ning voodile potsatades. Claire istus noormehe kõrvale ning avas ootusärevalt oma pakki. Paberi pealt rebinud, tuli nähtavale puukast, millele noormees oli üritanud joonistada lilli ja kuuski. Claire muigas, vaadates mõnest kohast laiali värvi ning ebakorrektseid jooni, kuid mõte on ju see, mis loeb. Neiu ei vahetaks seda kasti millegi vastu.

Karbi avanud, tuli sealt välja väike puust vedur. Neiu ahhetas. Iga veduri detail oli realdi valmistatud ning seejärel arvatavasti kokku liimitud. Mudel oli lakitud ja nii lähedal täislikkusele, kui võimalik. Uskumatu, et millegi teolise tegija ei suuda kuuske maha raiuda... Neiu naeratus süvenes veelgi – lõpuks ju suutis.

Mike sai veel ühe pika ja kõva kallistuse ning seejärel oli tema kord.

Claire jälgis noormehe reaktsiooni nägema ning vaatas rahutult, kuidas Mike nööripusaga maadles. Lõpuks kõik paberid ümbert saanud ja voodile pannud, kukkus noormehe sülle must, kootud müts, mille alläärde oli tikitud tema nimi. Mike vaatas kinki eest ja tagant ning vahetas päkapikumütsi uue peakatte vastu välja. Kink oli vastuvõetavaks kuulutatud.

Laialt naeratades kinkis Mike tüdrukule veelkord suure kalli. „Mulle tõesti meeldib see müts,” kinnitas Mike karedalt. „Eriti sellepärast, et sul hetkel polegi mütsi?” päris Claire läbinägelikult, kui ta noormehele küünarnukiga õrnalt ribidesse äsas. „Muidu meeldiks ka,” sõnas Mike peale pisikest pausi.

„Aga nüüd teen ma sulle teed!” Mike hüppas püsti ning sammus rõõmsalt köögi poole. Claire raputas kergelt neratades pead ning vaatas siis taas oma süles lebavale kastile ning sellel olevale vedurile. Õnnelikult viis ta kingi oma lauale ning pani rongi karbi peale. Seda, mis karbi sees hakkab olema, ta veel öelda ei osanud.

Niimoodi mõtiskledes libises neiu pilk üle ekraani ning ta hakkas juba Mike´ile karjuma, et MSNis tahetakse teda, kui telefon helises. „Tommy. :*” vilkus ekraanil. Neiu näole valgus taas sealt juba kustuma hakanud naeratus ning ta võttis kõne vastu.

„Jah?”

„Tsau musi!” vastas tüdruku loiule ja kähedale häälele noormehe reibas tervitus, mis Claire´i tuju koheselt lakke tõstis. Nii lakke, kui üldse võimalik.

„Tsau, tsau,” pigistas ta vaevaliselt välja.

„Mis juhtunud on? Haige?” Noormehe hääl oli muutunud murelikuks. Claire noogutas, kuid mõistnud, et Tom seda ju näha ei või, ta vaid mõmises. „Mhmh.”

„Oh sind vaesekest küll... Ma saadan sulle palju-palju-palju sooje kallistusi!” Tomi hääl oli seda öeldes niivõrd armas ja hooliv, et Claire oleks tahtnud sinnasamma sulada. „Aga mida huvitavat te siis teinud olete ka?” Nüüd oli Tomi hääles kuulda vaikseid, hoolikalt peidetud kadedusenoote.

„Mm...” Claire sõelus mõtteis oma teksti läbi, et seda võimalikult kokku surutult ette kanda. „Pood, tegime süüa, käisime kuuske toomas, lumelinna alustasime, kuuse hetimine, kinkide vahetamine.” Nüüd sai kõri paar sekundit puhkust. Claire potsatas arvutitoolile.

„Heh. Ega siin meil erilist muud tegevust polegi olnud, kui päevad läbi suusatamine,” jutustas noormees rõõmsalt. „Lennukisõit oli pikk ja igav, kuid see-eest vägagi tore...” rääkis ta edasi. Tüdruku tähelepanu hakkas hajuma... Viljuv MSNi aken ei muutunud püsivalt värvituks, vaid vilkus ja vilkus edasi, mis näitas, et keegi Heinrich rääkis ja rääkis ja rääkis...

„Aga ma nii tahaksin sind juba näha,” tõi noormehe hääl tüdruku taas mõtetega teema juurde tagasi. Neiu naeratas paratamatult. „Mina ka. See kaks nädalat on liiga pikk aeg...” kurtis tüdruk esimest korda ühtegi mitte hädavajalikku sõna vahele jätmata.

„Ma tean. Mina ka,” muutus Tomi hääl kurvemaks. „Kuid noh. Varsti, varsti...” lisas ta entusiastlikumalt. „Elame selle varsti nimel.” Tüdruk kujutas ette, kuidas MSNis oleks poisi tekstile lisanud ka silma pilgutav smail.

„Elame,” kinnitas Claire kerge muige saatel.

„Aga ma pean nüüd minema. Vanemad röögivad midagi. Kuid helistan peagi jälle. Ole tubli, saa terveks! Ja ma armastan sind,” ütles Tom lõppu peaaegu sosistades. „Mina sind ka,” kinnitas Claire kõne ära pannes ning kuuldava ohkega mobiili lauale pannes.

Tom... Ta peab veel poolteist nädalat ootama... Kuid ta igatses ju noormeest.

Lauanurgalt rahakoti haaranud, võttis neiu sealt Tomi pildi välja. Pilt oli Grace´i tehtud ning Tom ja Claire naeratasid sellel väikesel väljalõikel üksteise poole, mõlemal peas üliõnnelikud näod. Clay ja Freddie olid sellelt pildilt kahjuks välja lõigatud. Kahetsust tundmata libistas tüdruk pildi rahakoti vahele taas tagasi ning vaatas siis taas monitori. Vilkumine polnud lakanud.

Hetkel, mil tüdruk hiire kätte võttis ning Heinrichi vestlust ette lasta tahtis, pistis aga Mike oma pea ukse vahelt sisse ning naeratas laialt. „Tee on valmis.”

„Keegi Heinrich tahtis sinuga rääkida siin,” ütles Claire hooletult, kui ta püsti tõusis ning ükskõiksuse maski kandvast Mike´st möödus.

Uuuuuuut !!

Niiii hea!!
Lõpp oli tiba veider.. nagu sellessuhtes, et Claire muutus peale Tomi kõnet nata teistsuguseks ja Mike kaa.. aga lähebki põnevamaks. :)
edasiii!! =)

Teil on eelnevad osad puuduliku tähelepanuga loetud... (6)
Aga noh, pole midagi. Saate siis korralikuma šoki millalgi.

Ja seda, et Mike on lihtsalt nii ära harjunud kõigega. Päris uue tuttava kappi sa sorima ei läheks, tema kodus end vabalt ei tunneks, temaga mingit sellist teemat ei ajaks... Aga suht bestiga juba saab nii...

Uks jalaga lahti ja: ME OLEN KODUS!
Mul on paari sõbraga nii. ^^

Ohhhh, uued osad Mul pole isegi aega olnud siia vaadata Niiiii superarmsad, kurat, ikka oleks võinud suudlus olla..Aga siis hakkab Tomist kahju. Aga nooo, uuut

Sille,ma lugesin seda järjekat 3 päeva.. Lõpuks sai loetud.
Aga Damn,MILLAL SUUDLUS TULEB ja muu suurem kudrutamine? (A)
Ruttu uut

Heh.
Uus osa siis üle pika aja. Tänage järeleandmatut Atsi.
Ja suur tänu mu kahele kõige suuremale inspiratsiooniallikale - Ingridile ja Atsile!
Ilma teieta poleks see jutt enam see, mis ta on....
Minu geeniussid.
Loodan siis, et meeldib.
Suht sisulage küll, kuid jh..

64. Osa

„Palun-palun-palun-palun!” anus Claire noormehelt oma kõrbema läinud kalkuni tagant. „Ma pakin end hästi paksult sisse. Ma ei taha tänupühi toas veeta. No see pisi-pisikesekene kelgusõit...” Tüdruk volksutas ripsmeid, kuid noormehe naerma purskusmise peale otsustas, et see ei lähe läbi.

„Tomiga võid sellist taktikat kasutada, kuid mind huvitab rohkem sinu tervis, kui... soovid.” Tüdruk tegi taolise jutu peale solvunud nägu. Mike vaid naeratas ning seletas edasi: „Sest kui sul tervist pole, siis ei saa ma suga enam kunagi midagi erilist teha ja ma olen kohutav egoist.” Tüdruk küll leebus natukene, kuid silmitses siiski mõru ilmega oma taldrikut. „Ja su hääl reedab tõesti hästi sinu hullu seisundit...” lisas Mike lõpliku tooniga.

Claire näitas talle lüüasaanult keelt, kuid ei kavatsenudki loobuda. Täna ta oma sõidu saab.

Taldrikut kraanikaussi viies vaatas noormees uneleva näoga aknast välja, kuid manas siis rõõmsama näo pähe. „Ma lähen välja ja to- persse.” Ta laksatas endale käega vastu nägu ning jäi siis ühe käega seina toetades seisma, endal mõtlik ilme näol.

„Tänupühad. Ja mina tahan filmi laenutama minna... Hmm...” Noormehe nägu tõmbus taas pilve, kui ta endale ja neiule tegevust välja mõelda üritas. „Kas nendel allnaabritel, Claire´i perel, on kaamera?” uuris noormees huvitunult ettepoole astudes ning ka tüdruku eest nõusid kraanikaussi visates.

Claire sobras oma mälus. Nii palju, kui ta mäletas, olid tema tegemised lindile võetud alates viiendast eluaastast, seega... „Mingisugune kaamera on neil küll...” nõustus tüdruk ettevaatlikult, juba vaikselt hoomates, kuhu noormees oma jutuga sihib. „Aga ma arvan, et täna nad tahaksid ise seda kasutada...” möönis ta mõne hetke pärast.

Mike noogutas. „Võib-olla hiljem siis...” Ning ta lülitas oma aju taas sisse, peaaegu tundes, kuidas molekulid üksteise vahelt läbi roomavad, kui ta mõtles. „No aga siis seda, et fotoaparaat meil on...” arutles ta endamisi edasi, „võiks midagi sellega teha... Mkm. Pole allikaid...” Tema vaikne pomin rauges hetkeks ning Claire nägi selles taas enda võimalust.

„No aga kelgumägi on iga kell vaba. Ja see paar liugu poleks väga hull,” kähistas ta end koheselt mõtetes siunama hakates. Midagi hullemat, kui see reetev hääl, pole lihtsalt olemas. „Kopsupõletikku tahad?” nõudis Mike natukene liiga jõuliselt tüdruku poole pöördudes ning Claire kohkus tagasi. „Eee... ei. Aga ma tahan kelgutada. Ja ma saan end ju korralikult sisse pakkida...”

„Tead, Päiksekiir. Kui see ainult võimalik oleks, paneksin ma selle maja kelgule ja lükkaksin mäest alla, kuid... Jah. See pole võimalik.” Pilk, mille Mike tüdrukule saatis, oli peaaegu haletsev ning nii läbipõletavalt armas...

„Misajast ma Päiksekiir olen?” päris Claire lõpuks alla andes ning isegi kerge naeratusevarjuga teemat muutes. Kelgutamiseks on ka teisi päevi... Ja kui see tema närvidele käimine noorte sõprusele mõjuma hakkab... Veel vähem heale atmosfäärile...

Mike naeratas oma vastupandamatut naeratust. „Alati oled olnud. Lihtsalt nüüd ma ütlesin selle otse välja.” „Olen ma siis hetkel hullem Päiksekiir? Haige ja tusane?” „Sa oled ALATI Päiksekiir,” kinnitas noormees neiule.

Claire muigas ning vaatas siis mõtliku ilmega aknast välja. Õues sadas paksu lund ning tüdruk ohkas, kui ta oma käed taas teekruusi ümber mähkis. „Kindel, et ma ei-” Mike raputas pead ning tüdruk ohkas.

„Kusjuures,” lisas Mike taas teemat muutes, „mis sa arvad, kui me järgmine nädal hoopis minu pool oleksime? Ära solvu, aga nagu ma juba eelnevalt olen maininud... Grenka pole eriline koht enda lõbustamiseks. Niisiis. Äkki pühapäeva paiku New Yorki?”

„Mm...” Claire rüüpas endale mõtlemisaja võitmiseks teed. Kas ta saaks George´i nii kauaks üksinda siia jätta? Nad olid ju kogu aeg ninapidi koos olnud, kuid samas... Peab üksteisele hingamisruumi ka jätma. Niisiis surus tüdruk oma näole entusiastliku naeratuse ning noogutas ägedalt.

„Ehhee. Läheb põnevaks...” hõõrus noormees käsi kokku.

Hmm...
Kuidas mina sind inspireerinud olen ? xD
Aga...
Eem... palun-palun siis... vist.
Igastahes.
On tõesti väga põnev, põnev...
Uut.!

Krissu : Suudlusega
Sille : Ma ei tea

KUS SEE SUUDLUS OLIII ???

Edasi ! :)
Lühike osa oli !

Zzzzzzzuper

Mm,heaa (Y)
UUUT!

Ehheee.
Suur-suur täna kõikidele. :)
Uus osa siis üle pikapika aja.
Kärkale. Tänane ... õhtupoolik, oli äge! (Y) :)
Porilompi ja lombist välja...
Jpm.
Üldiselt. Loodan, et meeldib.

65. Osa

„Tere, lapsed!” kõlas ukselt reibas mehehääl ning Claire ning Mike ajasid end koheselt automaatselt püsti. Oma riideid sirgeks rahmates jooksid nad ummisjalu George´ile vastu ning vastupidiselt Mike´i distantsilt tehtud peanoogutusele langes tüdruk George´ile kaela.

Mees vaarus paar sammu tahapoole ning ka tema käed mähkusid tüdruku ümber, kui ta lõbustatud naeratuse saatel neiut vastu kallistas. „Ega ma nüüd nii kaua ka ära polnud,” kinnitas ta siiralt.

„Ikkagi!” Claire tõmbus mehest eemale ning astus sammu tagasi. „Ma igatsesin sind. Oota...” Ja juba oligi tüdruk läinud, jättes kaks meest juhmide nägudega üksteist vahtima.

„Hilinenult...” pomises neiu ühte mügarikku pakikest mehele ulatades ning siis laialt naeratades tagasi astudes. Mike´i suu vajus lahti ning ta vaatas punetava näoga maha, nagu oleks sinna asetatud hiiglaslikud kohvrid mingisugune vaatamisväärsus. Tema oleks ju võinud George´ile ka midagi kinkida... Et mees nüüd ometi talle midagi ei annaks... Palun, palun, palun.

Vana mees võttis paki säravalt naeratades vastu ning võttis sellel paberi ümbert. Claire oli kinkinud talle seadeldise, millega saab mõõta eseme temperatuuri lihtsalt sellele osutamisega. Vägagi käepärane. Seadeldisele oli mõistagi ümber kootud villane, paks ja värviline kott. George võitles pisaratega.

„Suur tänu. Mul on ka teile-” Mike oigas sisimas – „midagi. Aga kuskil siin kohvrites, nii et läheb aega, läheb aega...” pomises mees oma kingitust esikukapile pannes ning siis üleriideid seljast võttes. Claire noogutas ning keksis kööki mehele süüa valmis panema.

Mike järgnes talle endiselt piinlikkust tundes ning kiristas hambaid, vaadates üleni pinges olles tüdruku askeldamist. „Emm... Amanda...” pressis noormees läbi hammaste. Tüdruk vaatas selga sirgu ajades küsivalt noormehe poole ning Mike´i sõnad kadusid suust. „Emm... seda ettt... nagu et mul pole George´ile midagi ja et... ää... aita palun,” pomises noormees laua taha potsatades.

„Ta saab absoluutselt aru,” kinnitas Claire kergelt õlgu kehitades ning siis külmkapi pealt fotokat võttes ning mures noormehest pilti tehes. Kui Mike´i nägu rõõmsamaks ei muutunud, neiu ohkas ning võttis mikrolaineahjust George´i taldriku välja. „Tee talle mingi etteaste ja siis ütle, et see on tema kink. Laula näiteks. Kargle, keksi, mängi lolli, tee saltosid, jäta mööbel terveks... Tegelikult on kingitused ka palju odavamad, kui miski materjaalne... kuid ka sama palju hingeminevamad.” Tüdruk tõmbas hinge ning asetas taldriku lauale, laotades sinna kõrvale kahvli, noa ning apelsinimahla. Laua äärele jäid pidama ka pits ja punane vein. George´i lemmik.

Mike noogutas vaikselt, mõistvalt ning vajus taas mõtteisse. Kui George´il ongi midagi tema jaoks... Noh. Ju ta siis peab Amanda sõnade järgi talitama. Jah. Just nii.

Õige pea laveeris George tänu oma noorte meelest suhteliselt kõrgele vanusele kergelt kööki, ümisedes üht jõuluviisi. Ja mis kõige hullem – mehel oli käes kaks kotikest, mille ta kummalegi lapsele ulatas. Mike tegi head nägu, kuid oma kinki avades oleks ta hea meelega endal seestpoolt kõik segamini peksnud. George kinkis talle hõbedase uuri – mille peale noormehel suu lahti kukkus – ning tema kavatses vastu anda vaid väikese etenduse. Oeh. Ta oli hukule määratud...

„Suur-suur tänu!” suutis noormees siiski krampliku naeratuse saatel hammaste vahelt välja pigistada. Oli asi siis selles, et mehel polnud ees prille või oli ta niisama õnnelik – ta ei paistnud poisi tehtud naeratust märkavat. Väga hea.

Teisel pool lauda tõmbas ka tüdruk kotist oma kingitust välja, ootava näoga mees teda kõrvalt, kahvel poolel teel suu juurde, jõllitamas. Mike muigas.

Neiu hoidis nüüd käes üht kaltsunukku, millel oli puupärlitest kee. Noormees ei teadnud, miks talle just see kee silma jäi. Tegu oli suhteliselt tavalise keega, kuid viisist, kuidas tüdruk oma sõrmed üle pärlite puise, kuid sileda pinna libistas, Nagu oleks tegu tema ja ta vanaisa vahelise saladusega.

Tüdruk kallistas George´i ning tõmbas siis nuku enda keha vastu, vaadates tähendusrikka pilguga Mike´i poole. Selles pilgus polnud midagi käskivat, pigem lihtne küsimus, et mis nüüd saama hakkab.

Klõnks.

Mike´ile ei meeldinud see mitte üks teps. Mõtteis endale lubadust tehes igal sammul igaks juhuks mingit kingitust kaasas kandma hakata, lükkas ta tooli lauast eemale ning tõusis püsti, vaadates närvilise pilguga tüdrukult abi otsides talle silma. Claire noogutas ning George´ile tähendusrikka pilgu saatnud, jõudis noormees vaid hetkeks mõelda, millise totaalse jobu mulje ta praegu jätta võib, kui ta suu oli juba iseenesest avanenud ning sõnad tulid justkui iseenesest üle huulte.

Üritades teda jõllitava paari, muutus ka noormehe hääl kindlamaks ning ta jalad hakkasid justkui iseenesest ta laulu rütmi peale tatsuma. Tahtmata veenduda, kas ta oli tõesti tüdruku suust turtsatust kuulnud, pani noormees silmad kinni ning laulis edasi, ise mõeldes, miks kurat ta seda teeb ning samas... üldse mitte mõeldes. Olgu olukord nii veider, kui tahab – talle meeldis esineda.

Peagi kuulis ta üht häält enda omaga liitumas ning kurd silme vahel hakkas vaikselt poisi suunurkadesse veerema. Peagi tundis ta oma peopesades natukene väiksemaid, sooje käsi ning järgmisel hetkel olid ta käed leidnud automaatselt tee Claire´i pihale. Samal ajal, kui too oma käed Mike´ile kaela ümber mähkis. George´i heatujulise lörina saatel tantsisid noored mõned hetked polkat ning enne Claire´i tuppa sadamist jüudis tüdruk veel vanale mehele head isu soovida.

„Suur tänu,” ohkas Mike tüdruku voodile pikali viskudes ning siis tüdrukut enda kõrvale järgi vedades. Tüdruk itsitas ning jäi siis liikumatult lebama, viitsides mõne hetke pärast sellegipoolest oma suu avada: „Sa ei vaja päästmist.” Noormees turtsatas ning toetas end küünarnukile, jäädes niimoodi tüdrukut üksipulgi silmitsema.

„Aga sina vajad,” sõnas ta lõpuks tõsisemaks muutudes ning toas otsivalt ringi vaadates. „Ma panen sulle salli kaela ikka selle mõttega, et sa seda kannaksid... Kuhu me ta nüüd enne jätsime...” Noormees ajas end püsti ning võttis arvutilaualt hoopis enda salli, mille ta hoolitsevalt Claire´i kaela ümber mähkis.

„Hah...” Tüdruk jäi vaikselt lebades lage vaatama ning vaatas siis lõpuks ehmunult Mike´i poole. „Sul on kahe kuu pärast sünnipäev ju!” Noormees itsitas. „Millele sina ka juba ei mõtle.”

Tüdruk näitas laele keelt ning vajus siis taas mõtteisse. Mida ta noormehele kinkima peaks? Kindlasti meeldiks Mike´ile midagi vaimukat... Kuid mida? Seksuaalse alatooniga asjad läheksid kindlasti peale, jättes neile veel pikaks kõneainet. Aga miks ta just Mike´iga sellistest asjadest rääkima võis kukkuda? Tal ei tekkinud kunagi tahtmist näiteks Tomiga arutada seda, mitut last nad tahaks saada.

Mike´iga oli seda teemat olnud rohkem, kui küllaga. Eriti pärast viimase aja sündmusi. Mike ei teadnud sellest muidugi midagi, kuid tüdrukul oli vaja sellel teemal rääkida. Niisiis oli ta teada saanud, et Mike sooviks endale kolme last. Soovitavalt poisid ja tüdruk, või tüdrukud ja poisid. Tal vahet polnud.

Claire muigas taaskord. Mike´iga oli kõik nii kerge...

„Mm... Me unustasime Jamesilt küsida, kas sa minu juurde võid järgmisel nädalal,” pomises Mike mõne hetke pärast. Claire noogutas. „Tegelikult võiks sel juhul mingi ülehomme või kuskile sinnakanti juba minna... Mul järgine nädal ju vaja Elenat – kui see oli ta nimi – hoidma minna.” Claire´i sõnade peale poiss turtsatas. „Nii palju sa siis oma kohustustest jagadki...”

„Eino. Asjad on ju keerulised tänapäeval,” kinnitas tüdruk süütul ilmel. „Mu- Clarissa ootab last, siis G-, ma lähen last hoidma ja sinu väikeõde ja värki... Keeruline.” „Räägi aga...” „Aga tõsiselt ka!” Tüdruk tundis, kuidas noormees tema kõrval õlgu kehitas ning nägi silmanurgast tema lõbustatud nägu.

„Pööra ringi!” käsutas Claire noormeest nügides. Viitsimata jageleda, pööras Mike end kõhuli ning tundis, kuidas tüdruku raskus talle kuhugi keskkohta surub. Ta tundis, kuidas ta särk üles veetakse ning tüdruk teda masseerima hakkab. Käed lõua alla pannud ning silmad sulgenud, ei suutnud noormees tükk aega korralikult mõelda. Tüdruku väikesed käed tema seljal olid hüpnotiseerivad.

„Tead. Kui me minu juurde lähme, siis me võiksime võtta paariks päevaks kuhugi SPAsse toa...” fantaseeris noormees uimase häälega. Tüdruk vajutas kõvemini, Mike oigas.

„Praegu on tänupühad, aastavahetus. Sa tõesti loodad, et kuskil midagi töötab ning on vabu kohti?” päris Claire umbusklikult. „Ega kliendid on siis kodus ja töötajad peavad nagunii tööl olema.” „Haa.” „Päriselt!” Claire muigas. „No vaatame seda asja. Ujula ajab ka asja ära. Veekeskus... Mm... Seal on ka midagi, tegelikult.” Ning siis tal koitis. Surunud maha soovi valjuhäälselt naerda, kohendas neiu end noormehe tagumikule kindlamini istuma ning libistas oma käed taas üle noormehe selja.

„Miks on nii, et su lõug on niivõrd karvane, aga seljal on ainult mingid udemekesed?!” päris tüdruk enne, kui sõnasabast kinni sai. Noormehele nii omane karune naer vallutas toa, võib-olla, et isegi terve korteri. „Kasi maha!” Ning järgmisel hetkel oli Mike end niimoodi kallutanud, et tüdruk külili voodile prantsatas. „Aih!”

„Ma olen mees.” „Ah, kas tõesti?” „Peame jälle tõestamise jutuga algust tegema?” „Tänan, ei.” „No kuule... katsu sa väita, et sa pole mõelnud sellest, milline ma alasti välja näen.” „Mike!” Noormees itsitas ning tõstis tüdruku endale sobivas asendis voodile.

„Tead. Vahel suudad sa mind ikka nii kapitaalselt solvata, et mul oleks tahtmine sind aknast välja visata.” „Miks sa ei tee siis seda?” „Sest mul hakkaks kahju... endast.” „Vana jura.” „Võimalik, kuid see on tõsi. Kusjuures. Ma ei saa aru, kuidas naised nii karvatud saavad olla...”

Claire üritas noormeest enda pealt ära raputada ning särki alla tõmmata, kuid asjatult. „Ja need rinnahoidjad...” Noormees mängis pandlaga. „Kellele neid vaja?” „Kuule, Mike...” „Need võiks ju samahästi ära võtta... Rohkem loomulikkust...” „Ma hakkan karjuma...” „Okei, okei...”

„Tead, sa oled pinges...” pomises Mike tüdruku õlgu mudides ning kulmu kortsutades tüdruku seinal olevat hiiglaslikku fotot vaadates. „Mulle see ei meeldi... Sa lausa karjud paari lõõgastava päeva järele...” Claire kehitas õlgu.

Uks avanes.

„Emm... halval ajal?” uuris madal, kuid veidral moel lõbustatud hääl noortelt, kui nood ehmunult üles vaatasid. George´i jaoks võis olla vaatepilt palja seljaga Claire´st ning tema otsas istuvast endisest rokkstaarist väga veider, kuid mingil veidral põhjusel see ei seganud teda. „Ma tahtsin kõigest küsida, mis teil plaanis on. Lähipäevadeks, ma mõtlen,” päris mees vähimatki piinlikkust tundmata.

„Õmmm...” oli kõik, mis Claire pomiseda suutis. Ta soovis, et noormees tema otsast kaoks ning ta saaks oma särgi alla tõmmata, kuid kus sa sellega. Mike istus sama kindlalt tema tagumikul edasi ning esimesest šokist üle saanud, käisid ta tugevad käed taas sünkroonis üle tüdruku selja.

„Me tahaksime ülehomme mõneks ajaks New Yorki minna,” tunnistas noormees muretul toonil, endal nägu keskendumisest kipras.

„Väga hea, väga hea... Võtke kenasti aega ja nautige oma talvevaheaega!” Mees peaaegu, et kilkas need paar lauset ning kadus siis tagurdades tüdruku toast. Claire painutas end väheke, et Mike´ile otsa vaadata.

„Ära küsi,” pomises noormees neiu küsimust juba ette aimates.

Oojaa, lõbus oli.
Ja huvitav on see, et sina käisid kõik Türi lombid läbi, aga ometigi olid minu jalad läbimärjad.
Ja noo see kutt rongijaamas, kes aknast sisse piilus. Ja sees ka veel, arvas, et ma ei näe.
On tobu.

Igatahes, osa oli väga nunnu (A) Ja nüüd, kus ma veidike rohkem seda kogu värki jagan ( don't worry, I won't tell ) hakkab see kõik ka selginema. Mõistan juba nende "erilist suhet" .

Aga suudlust tahan ikkagi.
Ja uut osa ka muidugi (A)

Hah.
No mul on erilised jalad vist. (H)
Aga see, kuidas sa isegi kurki ei saa suhu pandud... (Y)

Ja uut osa... varsti. Loodetavasti. Homme lohv päev. Aint mõtteid vaja.

EITC võttis kõik sõnad suust ära.
Jaaa...
Uut! =)

No tänage EITC´t.
Uus osa siis.
Hope u like it! :)

66. Osa

„No ära aja pada. Kus kuradi – vabandust väljendi pärast – kohas me sinu arust New Yorkis peaksime kelgutada saama? Empire State Buildingu otsast vabalendu?” päris Claire, sisimas lootes, et Empire State Building oli juba olemas. Tüdruk näppis endal endiselt kaelas kõlkuvat salli ning vaatas anuval ilmel üles noormehe poole. „Palun-palun-palun!” trillerdas tüdruk kutsikasilmi tehes. Kui hästi see välja tuli, teadis vaid Mike.

„Ei. Su hääl pole veel okei ning sa köhid vahepeal ja kogu majapidamispaber on kadunud,” kostis noormees kergelt naeratades ning siis läbi korteri neiu toa poole minnes. „Kusjuures, mis Kirkey´ga juhtunud on? Ma pole näinud teda... ühtegi korda vist.”

„George ei taha teda veel tööle panna, kuna tal on- Ära vaheta teemat!” Tüdruk kõndis kangelt ja kiirustades noormehe ette ning pani käed tema rinnale, et poiss peatuks. „Mida ma öelda tahan, on...”

„Kes on George?” tuli noormehe huulilt tüdruku kardetud küsimus. Claire vaatas maha ning tema pea töötas palavikuliselt. Kui ta oma käsi veel kaua Mike´i rinnal hoiaks, oleks ka noormehe särk tema peopesadest erituvast higist märg.

„Emh... Mingisugune tüüp, kes aitas vanaisal asja konstrueerida. Ja ta leidis, et Kirkey´l on veel paar viga küljes ja siis ta võttis Kirkey enda juurde.” „Amn, kahju.” Noormehe hääl oli endiselt kahtlustav.

„Igastahes. Mis vaheaeg see on, kui kelgutadagi ei saa? Ma ei usu, et seda ilma kauaks on... Ja pealegi, sa oled ka oma ülihoolitsemisega meie lumelinna hooletusse jätnud. Seinad logisevad, plokid kukuvad, ninad kärbuvad, lihased kuivavad nagu armastus kustub...” muutis neiu lõpuks taktikat, minnes ülepakutud draamale. Mike vaid naeris ning istus tüdruku arvuti taha.

„Kas sa tahad siis väita, et sul polegi plaanis minuga oma järgmisi talvevaheaegu veeta?!” päris ta imestunult kurba ja solvunud nägu tehes. Claire leebus ning palus veel ühe korra.

Oli asi selles, et noormehel oli juba asjast villand või milleski muus, Mike naeratas lõpuks ning noogutas. „Hästi, kuid pakime su hästi sisse ning kaua pole. Märjaks saada keelatud. Diil?” Ta vist pooleldi lootis, et neiu ei nõustu, kuid Claire naeratas laialt ning hüppas noormehele sülle.

„Aitäh-aitäh-aitäh!” Kuid järgmisel hetkel olid nad pikali. Noormees oigas ning Claire ajas end ettevaatlikult püsti, vabandav irve suul. See irve muutus aga natukene murelikumaks naeratuseks, kui Mike end valugrimassiga püsti ajas ning tema alt kunagise tooli riismed paljastusid. „Ups...”

Claire ulatas poisile käe ning tõmbas ta püsti. „Kõik korras?” päris neidis Mike´i pead kahe käe vahele võttes ning tema silmi tähelepanelikult jälgides. „Mitut nägu sa enda ees näed praegu?!” nõudis neiu selga sirgu ajades. Lõpuks ometi sai ka tema arsti mängida.

„Ehh... Okei, vist... Valus on, aga... ära enam nii tee,” pomises noormees kähedate hingetõmmete vahel. Claire aitas ta istuma ning kükitas murelikult tema ette. „Vabandust.” Ning tema nägu oli surmtõsine.

„Apology accepted,” naeratas Mike. Tüdrukule tundus, et tema näos oli endiselt midagi valulist. Loodetavasti pettekujutelm. Noormees kompis õrnalt oma kätte, kuid kehitas siis õlgu, mille peale valugrimass talle jälle näole ilmus.

„Kindel, et kõik on korras? Äkki on midagi katki?” päris Claire kulmu kortsutades. „Ei. Usu mind. Mul on luud sodiks olnud. Aga see valu on teine. Küll ta üle läheb.” Noormees naeratas ning tõusis siis püsti. „Niisiis. Hopp-hopp! Riidesse!”

Claire muigas ning tormas enda kapi juurde. Karupüksid – tema vanuses küll suht naljakad, kuid siiski – paksud püksid, villased sokid – Mike ei laseks teda nendeta välja – müts, millega ka kõrvad sisse jäävad, pluuse, kampsun... Kõik. Vist.

Mike vaatas üleoleva muigega, kuidas tüdruk end paksult riidesse toppis, samal ajal endale vaid kilepükse ja pusa selga ajades. Patrioot missugune.

„Kas sul üldse kelk on?” päris noormees mõne hetke pärast, kui ta tüdruku juurde astus ning tema salli paremini kaela sättis. Neiu raputas pead. „Claire´ilt küsime.” „Päda tuleb ka siis kaasa?” „Ta pole päda!” „Tuleb?” „Mhmh...”

Mike noogutas ning astus sammu tagasi. „No hakkame siis parem liikuma. Õues läheb juba paari tunni pärast pimedaks...” Tüdruk noogutas ning võttis Mike´il käest kinni, talutades ta esikusse.

„Me lähme kelgutama!” karjus ta oma endiselt käheda käälega üle korteri. George´i poolt tuli vastuseks vaikne mõmin teisel pool seina. Tüdruk kehitas õlgu, pani saapad jalga ning tõmbas mantli peale.

„Sul jopet pole?” uuris Mike kulme kergitades. „Nagu et... mantel... Kas sellega on mugav kelgutada?” Tüdruk kehitas õlgu. Tulevikus ei olnud tal inimesi, kellega kelgutada, kuigi see mantel oli juba siis olemas.

Mike tõmbas neiule mütsi pähe ning sidus nöörid tema lõua all kinni. Claire ägas. „Ma näen välja nagu debiil...” kurtis ta nägu väänates peeglisse vaadates. „Lihtsalt naerata,” soovitas Mike end natukene kükki lastes ning tüdruku kõrval peeglisse vaadates. „Näed. Nii nagu mina,” siristas ta läbi hammaste. Tüdruk turtsatas ning poiss ajas end sirgu. „Näed, hoopis teine asi.” Ta teenis ära ühe löögi ribidesse.

Kergelt allkorrusele kekselnud, lasid nad Claire´i ukse taga kella. Kostsid kerged jooksusammud ning mõlemad, nii Mike kui ka Claire, teadsid, et jooksja oli Claire ise.

„Jah?” küsis neiu õhetavate palgetega uksele ilmudes ning laialt naeratades.

„Hei. Kuule, kas sa meiega kelgutama ei tahaks tulla? Ja siis kelku ka laenata?” päris Claire meeldivat naeratust näole manades.

„Ei saa. Ma olen haige,” osutas tüdruk oma kaelas olevale sallile. Claire muigas tahtmatult.

„Mmm... aga kas sa siis vähemalt kelku ei saaks laenata?” „Nii et minu seltskonnast pole teil midagi?” päris väike Claire läbinägelikult naeratades.

„Muidugi on!” sekkus Mike. „Muidu me oleksime ju niisama kelku küsima tulnud, kas pole?” päris ta libeda naeratuse saatel. Tüdruk mõtles asja üle hetke järele. „Nookei...” venitas ta tagasi astudes ning vannituppa suundudes. „Kuid ei mingeid pilpaid või te ostate mulle korraliku, piduritega kelgu!” „Mis ei pea eriti vastu?” küsis Mike kelku võttes ning sellele teadja ilmega hinnangut andes. Claire kehitas õlgu. „Vähemalt oleks see kena.” Noormees turtsatas. „Naised...”

„Ta tänas sind, Claire,” kinnitas Claire Mike´il küünarnukist kinni haarates ning teda ukse poole vedades. Noormees oiatas, kuid järgnes tüdrukule.

Õues kobis Claire kelgule ning seadis end mugavalt sisse. Mike haaras nööri ning hakkas tüdrukut mäe poole vedama. „Kas sa oled juurde võtnud või milles asi on? Mul on raske vedada...” pomises noormees läbi paksu lumesaju alla neiu poole piiludes ning koheselt ka nägu eemale pöörates, et lirtsuv lumepall talle silma ei lendaks. „Ei. Ma muutusin sangviinikust melanhoolikuks,” kostis tüdruk solvunult. „Sina ja sinu psühhopask...” itsitas noormees.

„Tahad ise peal olla?” päris poiss mõne aja pärast laialt naeratades, kui nad Grenka ainsa kelgumäe otsas seisid ning endast poole nooremaid lapsi mäest üles-alla tuhisemas vaatasid.

„Peal, ikka ja alati peal. Kobi nüüd alla,” kostis tüdruk valjult naerdes ning sellega mitme väikese ilmakodaniku uudishimulikke pilke teenides. Mike potsatas kelgule ning tõmbas Claire´i endale kindlalt sülle. Jalad ümber neiu omade fikseerinud, lükkas ta oma paksude labakutega hoogu sisse. Claire naeratas totakalt ning hoidis oma kätega noormehe jalgu kindlalt paigas.

Ja nad läksid.

Aaahhhhh kui nunnud nad ikka koos on.
Vot just sellised nunnusid osi sa peadki täiega tegema. Ja siis siia üles panema.
Kohe!

Nad on NIII nunnud ja ägedad koos ^^
Väga hea jutt! (Y)
Meeldib väagvägaväga (a) (nagu sa tead arvatavasti )
UUt ! ^^

On jah nunnud koos.
Ohjah, tekib kohe tahtmine ka kelgutama minna... xD
Mnjah...
Aga uut, !