Mike Goldwin. ( 120. osa)

Kuule. Kelleks sa mind pead?!? Ma lähen UKSEST!

Ma jooksen Paidesse ja ostan sealt ühest maa-alusest poest!

Ja kuni sina mugismisega ametis oled, ostan ma uue ja põgenen tagaukse kaudu ja jooksen Türile ja sa ei jõua järele ja siis ma saan ära süüa. (I)

Ei tea mis-kes see abivägi on?

No Mammi ikka aitab mind.

Haha. Ma ütlen, et kingin tema eest sulle raha.
Aga okei.
Kuigi mina saan küll.

Okei. Ei saa; jutul lõpp.

Shalalalalaa.

119. Osa

12. Aprill, 200...3?
Nonii... Lõpuks ometi tean ma Elena apaatsuse põhjust. Nagu... jamh.
Rassism on tobe. Ülitobe. Ma vihkan seda. Nüüd enam kui eal enne.
Ja jumal hoidku, see on ju AMEERIKA! Ei mingisuguseid stereotüüpe – okei, neid on, palju – ei mingisuguseid puhtaid tänavaid, ei mingisugust diskrimineerimist NAHAVÄRVI põhjal! Kuid nähtavasti see Elena lasteaiakaaslasi ei loksuta.
Läksin talle täna lasteaeda järgi ja kui ma uurisin, miks tüdruk nähtavasti nutnud oli, rääkisid kasvatajad kõik ära. JUMAL HALASTA! Kus nad olid siis, kui tüdrukut noriti räpaseks, poriseks orjaks? Nii väikesed lapsed ei tohiks taolisi sõnu teadagi...
Ja noh, rääkisin Dreemaga ja neil on lasteaias tulemas üks tõsisemat sorti jutuajamine. Loodetavasti pannakse seal asjad paika. Kahjuks juhtus see kõik alles nüüd, kus ma teatasin neile, et mind juunist enam Grenkas pole ja Michaelsid on otsustanud võtta paariks nädalaks lapsehoidja, kes Elenaga terve põeva oleks. Seega on minu tegemised nendega lõppenud. Kuigi nad lubasid helistada ja rääkida, mis Elenaga saab.
Pulmadeni on kaks kuud. Uskumatu. Ma olen pruutneitsi. Ja ma näen siis esimest korda Caroline´i lapsi... Ta poeg on päris nunnu, mis sellest, et minust 7 aastat vanem, nunnu siiski. Loodetavasti saan taga otsa peale... me pole ju otseselt sugulased ega midagi.
Clay ja Tom on mingi omaette ühisrinde moodustanud. Istuvad kogu aeg koolis koos ühes nurgas, räägivad, näod tõsised... helistasin enne Grace´ile. Tal läheb kõik hästi ja kõht olevat hiiglaslik ning ta polevat Clay´st midagi kuulnud. Tema vanemad on endiselt eeluurimisvanglas.
Aeh...
Kuid hetkel on jälle tunne, et asjad hakkavad maha jahtuma. Laupäeval saame lõpuks ka viimase loo linti, kooli on veel moe pärast järel ja tulemas on SUVI. Koos sellega muidugi kolimine ja... Valisime nädalavahetusel Caroline´i ja George´iga mööblit välja. Ma saan enda tuppa ühekohalise voodi. Oleksin saanud kaheinimesevoodi, kuid ma tahan, et tuppa natukene rohkem ruumi jääks. Kapp on mitmete soppide ja sahtlitega, pooleldi ka kirjutuslaud. Seda on keeruline seletada. Läheb nagu kolmnurkselt – kõigepealt raamaturiiul, mille all on koht telekale ja kõigele sellega kaasnevale, ja selle küljes on kirjutuslaud, mille kohal on veel... ülla-ülla, riiuleid. Riidekapp tundus pildi peal olevat suhteliselt väike, ega mõõtmedki midagi erilist olnud, kuid mulle meeldis. Sinna peale saab kõiksugu asju kleepida. Kuskilt on veel vaja vaadata peegel, mille alla saab kinni kruvida riiuli tualett-tarvete jaoks. Otsustasime siiski tapeedi kasuks – punakaskollane. Kõlab rõvedalt, aga toon on ilus – soe.
Läpaka koha pealt nii palju, et George ja Caroline lubasid selle üle minna, kuna tegu on räigemat sorti mõttetu kulutusega. Kuid ma usun, ma loodan, ma tean, et ma saan selle – nad on hetkel mu hellitamisega ametis.
Tegelikult, kui väga ma seda ka tunnistada ei tahaks, olen ma kogu selle sisustamise-värgiga päris ähmi täis. Äkki olen ma leidnud oma tuleviku eriala? Ma mõtlen, et need juuksuri-, maalikunstniku-, õpetaja-, kirjaniku-, kontoriametniku-, teadlase-, maailmaränduri-, elukutselise fotograafi-, õmbleja-, stsenaristi-, näitleja-, laulja-, veebihalduri-, arheoloogi-, ajaloolase-, koka-, teetöölise-, kirikuõpetaja-, nunna-, tänavakaagi-, tantsija-, baleriini-, koreograafi-, psühholoogi- ja sotsiaaltöötaja ametid pole mind kunagi eriti köitnud.
Kuid sisekujundaja... vot see juba on midagi minu jaoks. Tõsiselt.

Uhh.
Elenast on kahju.
Vaene tüdruk! :S
Tunnen talle kaasa, et ta lasteaias käima peab. Lasteaed on julm koht, seda tean oma kogemustest juba. Nüüd tuletatakse mulle iga päev meelde, kuidas ma lasteaias peaaegu iga päev nutsin.
Jahm...
Aga miks Claire teadlaseks saada ei taha?!
Nagu, ise rändas läbi aja ja muud...
Ohjah.
Aga mõnus osa oli.
Selline... rahulik. :)
UUUUT ! :)

Sain lõpuks läbi, eile alustasin ka. xD

See osa: Elenast on kahju. Nahavärv pole nali. Mind narriti omal ajal liiga heleda naha pärast, päriselt ka.

Teadlaseamet sobiks Claire'ile...

Ahjaa, George ja Caro ei jää kokku! Saad aru või? ^^

Nüüd sa saad viis minutit uue osa kirjutamiseks. Saad aru, VIIS minutit. Läks!

Haha.
Kahju, et mul ühe osa jaoks tund läheb.
Aga uskumatu, et läbi sait, WT.
Uskumatult tubli oled...

Ja Ingrid - AITÄÄÄH. =)

Sillesillesillesille.
Superduper.
OEhjah, see pidi mõnus vaheosa olema eks, mulle jäi siuke mulje igatahes.
Elena'st on tõsiselt kahju.
Aga peale suulist võiksid küll tunnikese võtta ja mulle osa kirjutada. (A)
I'd be happy.
Hea, mulle meeldib. Väga. :)

swessu: Tähh. :)

Lammas: (peaaegu oleks unustanud öelda aga kui järgminekord unustan siis tea, et see peab siin olema:D)

mis siin olema peaks?
Ja rongijuht tõesti ununes, sorry.

Aaa.
Kellelgi oli kunagi signas: eniveis. UUUUT!
võid samamoodi teha. xD

Ahhhaaaaa.
be happy.

120. Osa

Polnud just kõige kenam aprillihommik, kuid sellegipoolest istusid neli noort pingi peal ning vestlesid elavalt; kõige enam neist ehk kreemika nahatooni ja tumepruunide lokkis juustega tütarlaps, kelle riiete alt rasedus juba enam kui välja paistis. Tüdruk säras üle kogu näo. Tema kaaslased aga üritasid näol hoida siirast huvi juba sada aastat kestnud teema üle... Mitte, et nad rasedusele kaasa poleks elanud, kuid igat detaili polnud ka vaja teada...

„Ja siis ta pani endale sõrme suhu! Ja...“ Tüdruk hingas lõpuks pahinal välja ja naeratas sõpradele. „Niisiis. Mis teil ka uudist?“

Mike kratsis kukalt ning vaatas segaduses ilmega Claire´i poole, justkui küsides, kas see on läbi. Tüdruk muigas ning astus noormehele kergelt jala peale. „Ow...“ Noormees venitas nägu suuremasse valugrimassi, kui tegelikult vaja oli, kuid pöördus siis tagasi oma limonaadipudeli juurde.

„Nomh... Sina ja Freddie veel ei tea...“ alustas Claire kerge naeratusega, „aga vanaisa ja Caroline abielluvad pooleteise kuu poärast. Ja kuna mul on tunne, et mul võib seal üksinda Caroline´i omakstega igavaks kiskuda, lubas vanaisa mul teid ka kutsuda.“

Freddie kortsutas kulmu, Grace läks õhevile ning Mike uuris ükskõikselt oma küünavalle – temal oli juba isegi ülikond olemas.

„See oleks suurepärane!Ainult et... millal täpsemalt?“ „15. Juuni kell 12.00; Caroline´i majas. “ „Äge! Ma usun, et mul ei tohiks midagi sellega olla...“ „Aga sina, Freddie?“

Noormees silmitses oma jalgu ning kõhkles. Mida ta ütlema peaks? Või kuidas tulema? Kottis ja kulunud dressides ja määrdunud botastes? „Er... No ma ei tea... Mul on sel ajal just...“ „Ei ole sul midagi!“ ajas Grace vastu. „Ma ju tean, et sul polnud suveks mitte ühtegi plaani, nii et cut it off!“ Freddie ohkas ning noogutas.

„Sa ei pea ju tulema,“ ütles Claire närviliselt seelikuvolte näppides. „Ses suhtes, et meil oleks hea meel, aga ei mingit kohustust...“ Freddie tõstis nüüd juba kerge naeratusega ilmestatud näo ning noogutas. „Küll ma kuidagi ikka tulla saan.“ „Super!“

„Aga nüüd... kaardid!“ Mike´il oli näol kuratlik ilme kui ta taskust oma kaardipaki kahmas ning seda segama hakkas. „Pokker?“ Kaaslased vahetasid ärevil pilke – Mike oli teada-tuntud kaardimaniakk ja võitis kõik silmagi pilgutamata. „Okei, aga teeme, et niisama. Ei mingit raha ega midagi.“ Mike irvitas ning hakkas kaarte jagama. „Mis meenutab, et sa oled mulle endiselt ühe massaaši võlgu...“ Claire punastas.

„Mis jutt see siin vahepeal liikus, et te Claire´iga kavatsete järve silla või hüppealuse või midagi teha?“ küsis Freddie end lõdvaks lastes ning oma kaarte võttes. „Heh... Nüüd me peame vist oma plaani täide viima, või mis?“ küsis Mike tüdrukule kavalalt silma tehes. „Aga plaan oli jah selline. Ärge võtke isiklikult, aga see ujumiskoht jätab ilma atraktsioonideta soovida,“ seletas Mike lahkelt. „Üks mu sõber on ka nõus oma käe ulatama ja... voila. Ei usu, et see eriti kaua aega võtab kui materjali hankida.“

Noormees noogutas vastuseks ning süvenes seejärel mängu.

Äkitselt lõhkus süvenenud vaikuse ja keskendumiselumma helisema hakanud telefon. Claire, kes oma helina ära tundis, koukis taskust telefoni välja ning kortsutas helistaja ID-d nähes kulmu.

„Jah?“ küsis ta oma isalt peale kõne vastuvõtmist; endiselt kahtlev põhjustes, miks mees talle helistama peaks.

„Amanda? Vabandust, et tülitan... ega sul midagi tähtsat teoksil polnud?“ Mehe hääl värises, kuid mitte halvas mõttes. See oli täis elevust. „Ee... ei olnud, tegelikult. Milles asi?“ Claire tajus endal teiste uudishimulikku pilku, kui ta oma kaardid käest pani. „Clarissa sünnitab. Ja ta on millegipärast sind kogu aeg siia karjunud. Kas sa saaksid tulla Grenka haiglasse?“

Claire vahtis tühja pilguga Mike´ile otsa. Noormees pani ka oma kaardid instinktiivselt ära ning sirutus tüdruku poole, panemata tähelegi Freddie ahjurõõmsat röögatust, kui too Mike´i kaarte nägi. „Amanda? Mis juhtus?“

„Okei. Kas see on halb, kui ma kellegi kaasa võtan?“ “Ei, ei ole. Lihtsalt kiirustage.“ „Okei.“

Claire pani telefoni käest ning vaatas teisi – end küsivalt jõllitavaid Freddie´t ja Grace´i ning kergelt paanikas ilmega Mike´i. „Clarissa sünnitab,“ ütles ta lõpuks, lastes naeratusel üle kogu oma näo valguda. Totaka naeratuse kui aus olla. „Ja ta tahab mind sinna!“

Leides endalt teiste kahtlevad pilgud, neiu vakatas. Altnaaber sünnitab ja tema on õnnes kui väike laps jõuluõhtul. Neiu sundis oma naeratuse natukene väiksemaks. „Ega teil midagi selle vastu pole kui ma Mike´i kaasa võtan – kui ta tahab. Mul on tunne, et teil kahel on üksteisele palju öelda.“ Claire tegi punastavatele Freddie´le ja Grace´ile silma ning tõusis siis püsti, ootamata Mike´i vastust – nagunii poiss nõustuks.

„Haigla on siit mingi... 4 kilomeetrit vähemalt ju!“ kurtis noormees tüdruku meeletu kiirusega sammu hoida üritades. Claire kehitas lõbustatult õlgu ning tiris noormeest edasi.

„Lähme põikame bussikast läbi... Äkki läheb lähiajal buss. Saame kiiremini ja...“ pakkus Mike hädiselt. Claire urises kurgu põhjast ning võttis nüüd juba mõnevõrra vaiksema sammuga suuna lähima bussipeatuse poole.

„10 minutit. Ootame. Paluuuun!“ undas Mike ta kõrvade ääres, kui nad lõpuks kohale jõudnud olid. Claire ohkas ning langetas pea. Ta hingamine hakkas vaikselt rütmi minema ning mõtlemine selgitema. Mike vajus pingile istuma.

„Ma arvasin, et sul ikka jaksu on,“ irvitas Claire külgedest kinni hoides ning poissi karmilt takseerides. Noormees kehitas vaid õlgu. „Täis kõht.“

Tüdruk kehitas õlgu ning istus poisi kõrvale. Vaid selleks, et sealt uuesti püsti hüpata. „Kink! Ma pean neile midagi viima ju!“ Claire tõmbas oma rahakoti välja ning hakkas seal leiduvaid dollareid kokku lugema.

„Kuule...“ ägas Mike Claire´i pihast kinni võttes ning teda endale sülle tõmmates. „Naine on valudes. Teda ei koti just eriti, mida talle kingiks tuuakse.“ Claire saatis Mike´ile vihase pilgu. „Oma kogemustest räägid?“ “Ei...“ „Noh, siis ole vait!“ Tüdruk vaatas veelkord oma rahakotti.

Mike, silmnähtavalt solvunud – tüdruku hormoonid mõllad, nagu ta ise oleks rase – lükkas Claire´i sülest ära. Tüdruk kortsutas küll natukene kulmu, kuid see oli ka kõik.

„Okei. Seal kõrval on lillepood...“ otsustas tüdruk lõpuks rahakotti pusa taskusse tagasi lükates. „Ah... ole nüüd. Palun vabandust selle eelmise asja pärast...“ pomises tüdruk vaikselt, noormehe solvumist märgates. „Hmh...“ Mike hoidis endiselt oma näo läbitungimatu.

„Oh sind...“ Claire nihkus noormehele taas lähemalt ning pani oma käed talle kaela ümber. Mike vaatas teeseldud vastumeelsusega Claire´ile silma. Tüdruk itsitas. Ka Mike´i suunurgad tuksatasid ülespoole ning ta tiris tüdruku uuesti sülle.

„Mul on tunne, et ees on üks väga pikk öö...“ pomises tüdruk oma laupa noormehe omale toetades ning silmi kinni pannes. „Me peaksime mõnikord jutustamise asemel tegema kaua-magamise-võistluse. Siis ei tuleks nii palju magamata öid...“ Mike itsitas.

„Su juuksed on mul suus.“ „Oih.“ Claire tõmbas ühe käega juuksed kõrva taha ning rääkis siis edasi. „Tegelikult, kui ma lõpuks vanaisa uue naise majas elan, siis me saame tihedamini üksteist külastada... Kuigi nüüd naad mõtlevad hoopis uue maja või suurema korteri ostmisele...“ „Miks sa Caroline ei öelnud?“ küsis Mike oma käsi ümber neiu piha pannes ning pead tema õlale toetades. Poiss tundis, kuidas neiu õlgu kehitas. „Ma kipun unustama, et sina tead ta nime ja viid otsi kokku.“ Mike turtsatas.

„Buss tuleb!“ ja juba oligi Claire poisi käte vahelt kadunud ning otsapidi bussis. Mike ohkas, tõusis püsti ning lonkis, käed taskus, samuti bussi peale. Claire kõrvale potsatanud, sulges poiss silmad ning tajus, kuidas buss kohalt võttis. Tema kõrval istuv Claire vaatas, selg sirge, ootusäreva näoga aknast välja.

Rutem, kui arvatagi võis, kiirustas ta juba Claire´i järel lillepoodi ning vaatas, kuidas too lillekimpu välja valib. Kollaste imelike lillede kuhjaga nad haigla sünnitusosakonda kiirustasidki, leides eest kahvatu Claire´i ja ärevil Sean´i.

„Oh, tere! Suur tänu, et tulite... Clarissa tunneb end nüüd, kus ta teab, et te siin olete, palju paremini.“ Mees mudis närviliselt sõrmi. Võiks arvata, et see on tema esimene laps. „Oi, lilled! Poleks vaja olnud, poleks vaja olnud... Kuid aitäh sellegipoolest.“ Sean saatis tüdrukule kerge naeratuse kui too lilled üle andis.

„Ta on praegu vannis... isegi mina ei tohi sinna minna. On see naine vast kettas...“ Sean raputas kergelt naeratades pead. „Aga te võite siin, meiega, istuda. Ja... mis siin salata, oodata.“

Mike itsitas kergelt kui ta ühele pingile vajus ning keset saali seisvat tüdrukut silmitses. Claire tema kõrval oli süvenenud mingisse naisteajakirja.

„Kammoon, Amanda...“ Mike patsutas enda kõrval olevale pingile. Tüdruk kortsutas kulmu, kuid kõndis ikka noormehe juurde ning istus.

„Anna mulle oma käsi.“

Ja Mike andis.

Eeeh, noh.
Üle pika aja, üle pika aja!
Mike on armas ja Claire on pubekas ja... noh, tuttavad väikesed inimesed jällegi.
Grace'ist on see väga armas oma sõpru rasedusjuttudega tüüdata. ;D
Aga huvitav, miks Claire'i ema Claire'i enda juurde tahtis?
Ooohjah.
Igatahes, uuuut ! :)