Full Moon (Täiskuu)

*kummardab kohmetunult*

varsti uus osa, kirjutan juba

4.1



Vaikselt ja kergelt langesid heleroosad õied läbi jaheda, karge õhu. Punakaskuldne päike värvis järve ning selle ümbruse ebamaiselt ilusaks, muutes muidu nii puhasvalged õied oranžikaks.
Igavene latern oli alles tõusmas ja hommik algamas, oli koit, justkui uus algus, kuid veripunane algus. Ühe kirsipuu all istus tuttavlik kuju, kelle ma kohe ära tundsin, Jasper. Ta pilk oli suunatud kaugele, nii kaugele kuhu mina järgneda ei suutnud. Ta rohelised silmad olid veidi tuhmimad ja nukrad, nägu oli justkui kivist raiutud ja ta hele nahk kumas samuti punakalt. Ta nägi välja nagu polekski ta inimene, nagu oleks ta midagi täiesti erilist, midagi nii salapärast, kättesaamatult salapärast. Ta oli nii kurb, nagu oleks ta läbipekstud, nagu oleks viimnegi põhjus elamiseks läinud, kuid ta ei saanud surra, vaid pidi edasi elama. Ta pidi olema tugev, võitlema.
Kuid milleks võidelda põhjuseta? Milleks võidelda kui polnud põhjust? Kui elu oli kaotanud oma tähenduse?
Mulle tuli üllatusena see ootamatu mõistmine, kuidas teadsin ma miks ta nii kurb oli, kuidas mina seda teadsin?
Avastasin end toetumas ühele marmorsambale, üsna lähedal järvekaldale.
Ta oli nii kurb ja üksi, mul oli tunne et ma peaksin minema ja teda lohutama, lihtsalt lohutama, ja saama lohutust. Ma tundsin pilti veidi häguseks minevat ja ühte külma pisarat üle põse veeremas. Ehmunult puudutasin käega märga põske, miks ma nutsin?
Astusin esimese kõhkleva sammu, uus pisar kõrvetas külmalt mu põske. Astusin kiiremalt, kuni lõpuks ma jooksin. Aga ometi lähenesin ma talle nii aeglaselt. Ma hingeldasin ja komistasin oma kl...jah, mu seljas oli tumesinine, hõbetikanditega kleit, jalas safiankingad, ning korsett oli nii pingul et mul oli raske hingata. Mu tumepruunidel juustel oli väike hõbediadeem, selline nagu oli Josephinil olnud. Peatusin ja võtsin kingad jalast, viskasin need kus see ja teine, siis haarasin oma kleidi äärtest, tõstsin need üles et paremini joosta.
Rohi mu paljaste taldade all oli meeldivalt kastene, kõrtel pärlendasid veetilgad, see oli justkui punakas ämblikuvõrk.
Jooksin aina kiiremini ja mind haaras seletamatu kerguse tunne, ma ei hingeldanud enam, joosta oli nii kerge, nagu ma lendaksin. Juba olin järvekaldal ronimas libedatel munakividel, kuid jäin püsti.
Tundsin jalgu külmas vees, mis pani mind värisema. Astusin julgelt edasi, kuni olin põlvini vees.
Jasper pööras kurva pilgu minu poole ja vaatas üllatunult kuidas ma läbi vee tema poole kahlasin. Ta tõusis püsti et mulle vastu tulla. Kahlasin aina edasi, kuni vesi ulatus mulle õlgadeni, hakkasin ujuma, mille tegi väga raskeks kleit. Kuid ma ei andnud alla, ma värisesin küll üle kere, sest vesi oli külm, liikmeid oli ka aina raskem liigutada.
Ta astus samuti vette ning ma haarasin ta käest kinni. Olin läbimärg ja tilkusin veest, ta vaatas mind korra läbitungivalt, justkui võideldes iseendaga, siis lasi ta mu käe lahti ning astus sammu tahapoole. Ma olin üllatunud, ta taganes veelgi.
"Ära tule, palun," ütles kellegi hääl, kuid Jasper polnud suud kordagi liigutanud.
"Palun, palun, ma ei suuda..." kordas see hääl, Jasperi nägu oli täpselt sellise emotsiooniga, jõuetu.
"Miks? Mida sa kardad?" küsisin ma, eneselegi ootamatult enesekindlalt.
"Elu," vastas hääl. Järgmisel hetkel oli Jasper kadunud nagu vits vette...
Pöörasin ringi ja otsisin teda silmadega, tulutult.
"Ära tee seda," sosistas meloodiline ja helisev hääl.
Seal ta seisis, nagu peaingel, Josephine. Jälle valge kleit seljas, millele lisas tooni veripunane päike.
"Ära usalda teda, ära usalda teda..."
Avasin silmad ja nägin endiselt Jasperi nägu enda ees, kuid mitte nagu unenäos, vaid hädavaevalt pimeduses tuvastatav. Hõõrusin silmi, sest teda polnud enam.
Tõusin voodist püsti ja tegin kindlaks et olin toas üksi. Õues oli pilkane pimedus, mida üritas valgustada poolik kuu, läbi kukkudes.
Panin lambi põlema, tõmbasin teki rohkem ümber, sest mul oli külm hakanud ning mõtlesin sellele unenäole.
Siis jõudiski esimest korda mulle kohale teadmine et ma oskan tulevikku ennustada. Jah, ma oskasin tuleviku ennustada, see oli enam kui kindel.
Ma olin ju unes näinud seda imelist aeda ja see osutus Dawsonite omaks. Ma olin täiesti kindel et nägin seda esimest korda unes.
Teine - Josephine ja Jasper, ma olin neidki unes näinud.
Ning kõige jubedam - Minu psühhopaadist käitumine joostes metsa tundmatute silmade järele.
Kuid, kuidas sai see ikkagi võimalik olla? Sest olin terve elu imelikult vaadanud soolapuhujatele ja muudele sellistele jamadele, kuid selgub et olen ise samasugune friik. Ma oskan tulevikku ennustada. Aga mul tekkis üks tähtis küsimus, kas ma suudan seda ka tahtlikult teha, või hakkangi öösel üles ärkama.
Ohkasin ja vajusin jälle voodisse, ning mul tekkis tahtmine endale vastu pead virutada kui mulle jälle need Jasperi silmad meenusid...


KIRJUTAN HOMME VEEL SIIA! VÕIB-OLLA

Nii, ja kes loevad, need peavad kohe kindlasti kommenteerima! KOHUSTUSLIK!

okei. laiskmina. ma kohe üldse ei ole hea kommenteerija. aga tea, et ma loen seda koguaeg.

heajutt. ^^ ootan uut.

Kommenteerin. :)
Ma ütlesin enne millalgi, et kirjavead ja kohmakad väljendused on.. Enam ei olnud, vähemalt ma ei märganud. :) Mulle üliüliväga meeldis Su sõnadevalik ja kirjeldused ja kõik see. :)
Ja peale on see jutt üle mõistuse põnev. :)

Yee, vähemalt keegigi kommenteerib
Nii, 4. osa 2. pool: Tadaaa!


4.2


Mulle meenus teravalt kihlasõrmus Josephine´i väikeses valges sõrmes. Minus tärkas väike vaenulikus selle ingli vastu, see oli ilmselt kadedus, kuigi ma seda endale tunnistada ei tahtnud. Andsin oma peale tugeva hoobi. Kui ma ennast psüühiliselt talitseda ei suutnud, tuli karmimad meetmed kasutusele võtta.
Ma ei saanud aru miks Jasper mind nii imelikult vaadanud oli, nagu oleksin ma pidalitõbine. Ja mitte ainult Dawsonite majas, vaid ka minu unenäos, ta kartis midagi, nagu ta ise ütles, kartis ta elu. Kuid kas siis mina olin elu, et ta mind kartis. See pilk kuidas ta mind jõllitas, see tekitas tagantjärele külmavärinaid.
Võpatasin, sest mu mobiil helises valjult. Hüppasin püsti ja jooksin eda kinni vajutama, sest kell oli umbes kaks öösel.
"Jah?" sisistasin ma vihaselt telefoni.
"Oh, hei, mina Rich siin, et, kuule, anna andeks et ma nii hilja helistasin, ma siin, et ma noh.." pomises ta.
"Räägi asjast!" käratasin ma vaikselt. Mis tal arus oli, ta helistab mulle keset ööd, äratades ilmselt terve maja üles, noh, mina küll olin juba üleval aga Annica ja Steven arvatavasti mitte. Ja siis kogeleb ta midagi täiesti arusaamatut.
"Ma tulen kolme päeva pärast Sherlhami," vastas ta optimistlikult.
Ohkasin raskelt, kuigi ta oli minust kolm aastat vanem, polnud tal rohkem aru kui vastsündinud varsal. Ta oli nii kergesti ärrituv, nii impulsiivne ja ettemõtlemine oli tal null. Enamasti kui ema ja isa ta mind koju hoidma jätsid, olin mina tegelikult see kes teda hoidma pidi. Mõnikord tekkisid tal korralikuse hood, kui ta üritas täiskasvanut mängida, siis kujutas ta ette et kõik värisevad hirmust tema ees. Meil valitses sõnatu kokkulepe, et jätame talle selle teadmise.
Samas oli ta tohutu lõbus idioot, ma hakkasin tihtipeale naerma meenutades meie "Musta Rüütli Mänge". Ta oli nagu kaisukaru, ta meenutas Leonardi, kuid oli mulle kallim. Nii armas oli kuidas ta mulle "sa väike rumal tüdruk" ütles, andsin talle tavaliselt selle eest õlamüksu ja nähvasin midagi sarkastilist vastu, kuid talle ei jäänud märkamatuks minu halvasti varjatud naeruturtsatus.
Nüüd tahtis ta siia tulla, kuu aega varem, sest talle tuli korraga selline mõte.
"Noh, ei mingit hüsteerilist rõõmuhõiset?" imestas ta, irooniliselt. Mul hakkas seest nii soe kuuldes ta veidi karedat ja sõbralikku häält.
"Ei," ohkasin ma."Aga ma hoiatan sind, kui sul peaks mõttesegi tulema minu puhkus mokka keerata, siis sa tead milleks ma võimeline olen," ähvardas ma jumala tõsiselt. Ma muigasin sest mulle meenus rulalugu...
"Jah, väike tüdruk, jah, ma vannun pühalikult et annan endast parima et su puhkus nii ära rikkuda kui võimalik. Nõus?"
Naersin vaikselt.'"Nõus," vastasin siis."Aga nüüd mine magama, kohe!"
"Jah, madam," vastas ta lamba häälega.
Itsitasin vaikselt ja ütlesin:"Head ööd!"
Panin toru ära ja muigasin endiselt, tegelikult oli tore sellist venda omada, kes sind isegi matustel naerma suudaks ajada.
Lülitasin telefoni välja, juhuks kui ta peaks veel helistama ja läksin akna juurde.
Avasin akna ja hingasin jahedat õhku suurte sõõmude kaupa sisse, see oli väga rahustav.
Õues oli kõik täiesti vaikne, kõik oli justkui surnud, või liiga laisk olemaks elav. Taevas oli selge ning tähed särasid eredalt, nagu ka kuusirp.
Jasper, sosistasin ma...

Nii. Ütleks, et see on üks parimaid jutte mida ma lugend olen. Ja ma ootan juba kannatamatult, et teada saada kes Dawsonid tegelikult on :)

Hüppasin püsti ja jooksin eda kinni vajutama, sest kell oli umbes kaks öösel.

Peaks olema, et jooksin seda kinni vajutama

Olen meelitatud

ma olen solvunud et sa nii hästi kirjutad.
Aga.. ma räägin varsti kunagi kuulsaks saava inimesega
Tegelt jah, mul on juba oma teooria ja puha. Liiga hea jutt.

Tead, ma loodan sama, iseasi on see kas ka nii juhtub
Varsti uus osa, juba kirjutan seda

FAKK, vanemad, rohkem praegu ei jõua

4.3


Esmaspäeva hommikud leidsid mu alati reipalt toimetamas, tänane polnud erand. Olin üks neist vähestest kes suutsid esmaspäeva rõõmsalt vastu võtta, arvestades asjaolu et tuleb jälle uus koolinädal. Praegu õnneks seda ohtu polnud, oli alles 13. juuni, koolini oli kaks ja pool kuud aega.
Mõtlesin veidike ja otsustasin värsket õhku hingama minna, ehk siis jõe äärde. Sirutasin käe juba jaki haaramiseks, kuid mõtlesin et õues on ju ikkagi soe.
Astusin päikese kätte ning naeratus ilmus mu näole automaatselt. Steven töötas endiselt aia kallal, kuid see oli juba valmis saamas.
"Richard tuleb kolmapäeval!" hõikasin ma talle.
Ta noogutas ja tahtis teada kuhu ma lähen.
"Jõe äärde!" vastasin ma talle.
Ta pani laua käest ning tuli rutakal sammul minu juurde.
"Tead, ma ei soovita sul minna metsa, Bill oli eile metsast väga suuri hundijälgi leidnud. Seitseteist sentimeetri pikkuseid. Ja just jõeäärsel alal," ütles ta, nägu murelik.
"Ma usun et ma ei kohta seal selliseid hiigelhunte. Pealegi ei ründa hundid ju inimesi ja mul on Jack, kes on ise juba nagu hunt," vastasin ma, ilma hirmuta. Ma tõesti ei uskunud et ma hunti metsas kohtama peaksin.
"Kindel?"
"Jah, " ütlesin ma.
Ta andis alla ja jätkas laudade panemist postidele, et need siis kinni kruvida.
Tõmbasin ühe korra käega üle Jacki suure selja ja võtsin suuna sama raja poole, mida mööda ma juba mitu korda käinud olin.
Päike lõõskas tavatult kuumalt, kuid ma ei pidanud seda kaua kannatama, sest astusin kergelt sahisevate puude varju ja hingasin suurte sõõmude kaupa sisse joovastavat õhku.
Jack, nagu alati, vana rahu ise, kõmpis minu kannul, silmad uniselt poolkinni.

Ei möödunud kaua ning juba ma seisingi mäslevate jõevoogude kõrval, istudes pehmel rohul ja kuulates looduse helisevat muusikat. Jõe mühinaga segunes lindude vidin, puude sahin ja kuskilt kaugelt, väga kaugelt, kuulsin kotka kiledat hüüet. Olin nii vähemalt veerand tundi istunud, kui mulle tuli pähe üks mõte.
Pigistasin silmad kinni ja surusin käed rusikasse. Ma tahtsin proovida kas suudan ka ise ennustada, mitte et pean ootama ööni, kuni mu unenägu otsustab tulla. Panin kogu oma keskendumisvõime mängu, üksi lihas mu kehas ei liikunud, ma olin täiesti vaikselt ja liikumatult.
Kuulsin ning tundsin kuidas süda ikka ja jälle punast, kuuma verd minusse laiali pumpas, see punane, tukslev masin, mis mind veel kaua truult teenib. Kuni ükskord, lakkab ta löömast, lakkab mind elus hoidmast, et ma langeksin igavikku...
Ma tundsin end nii kergelt, nagu askeedid oma nirvaanas, ma ei tundnud mitte midagi, ei tuult, ei kuulnud midagi. Ainult rütmiline pulss, mis käis läbi mu ihust, hoidis veel viimast kontakti maaga.
Ma lendasin, nii kergelt, nii rahulikult, nagu unistustes. Ma ei näinud midagi, kuid seda polnud vajagi, polnud vaja...
Nägin Stevenit parandamas aeda jälle, oli juba hämardunud, kõik oli vaikne ja unelev. Ta tahtis haarata kruvikeerajat, kuid peatus kui taipas, et seda pole. Ta ajas selja sirgu ja läks tallide poole.
Avanud ukse, astus ta sisse kottpimedasse talli, haudvaikus...
Ta ei pannud isegi tuld põlema, vaid kobas seina kallal.
Ja siis, nägin ma teisel pool ruumi paari põlevaid kollaseid silmi, mis ähvardavalt pahaaimamatut Stevenit vaatasid. Uks oli ainult pilukil nii et Steven ei märganud ohtu enda seljataga.
Siis, ilma mingi hääleta, nägin suurt helehalli kogu raketina Steveni suunas. Jõudsin näha, et see oli hunt, aga milline hunt, tohutu suur, hiiglaslik hunt! Steven ei jõudnud karjatatagi, juba olid massiivsed lõuad, valgete kihvadega ümber ta kõri haaranud ja kustutanud ta eluküünla...
Tumepunane veri voolas mahalangenud laibalt maha, üksikute õlekõrtega külmale põrandale, ning Steven vaatas mulle otsa. Ta silma olid klaasistunud, külmad ja igaveseks oma soojuse ja sõbralikkuse kaotanud. Ta oli surnud.
Hunt tõstis oma suure koonu taeva poole ja lasi kuuldavale tumeda, bassihäälse ulu, mis kajas mägedest vastu. Siis pööras ta ümber ja jooksis kiirel sammul tallist välja, jahedasse suveõhtusse.
Tema ülesanne oli täidetud.

Kirjutasin eelmise osa lõppu, täna õhtu lõpetan selle siin








5.1 Koit


On üks hetk, kui päike tõuseb oma tumedate pilvede asemelt, kui tähed säravad veel viimast korda ja eriti eredalt. Aeg peatub korraks, maailma rütm katkeb hetkeks, tõmbab hinge, enne kui alustab uuesti. Mustavad, kuldselt kumavate äärtega taevalaevad sõuavad aeglaselt, nii aeglaselt. Tuul on veel külm, nagu maailmgi. Kõik on nii võõras ja jahe, nii noor ja uus. Maailm on uue alguse äärel, lõpp on lõppenud, aga algus pole veel jõudnud alata. Ainult hetk veel, üks lühike hetk, mis ometigi tundub nii pikana. Kuid enam ei lähe kaua, sealt ta tuleb, võimsalt ja kuninglikult. Ta on lootus, ta annab uut jõudu, uut usku ja uue alguse. Ta on ja jääb, igavesti, nagu lootuski, sest tema ongi lootus. Ta on üks ja ainus.
Juba haaravad maailma enda võimusesse kuldsed kiired, mis valgustavad maailma, näitavad seda tõelises valguses, on aeg ärgata, raputada endalt öövarjud ja jätkata elu.
Koit on alanud.


Kõndisin oma toas rahutult ringi, pilk mõtlik ja selg veidi küürus, mu käed olid seljataga koos ja otsaesine suurest mõtlemisest kortsus. Ma polnud juba kaks päeva muule mõelnud, kui sellele isetekitatud ennustusele. Kiikasin aknast välja et näha, kaugel Steven aia tegemisega juba oli. Oh ei!
Ainult kolm postivahet, selle saab ta vähemalt õhtuks valmis. Mul oli nii vähe aega, et ei saanud isegi päikesetõusu imetleda, mis oli üks kaunimaid mida ma kunagi näinud olin. Mul oli üks päev mõtlemiseks, kuid samas tundus see mulle nii mõtetult selge, ära lase Stevenit talli. Aga ta hakkaks kahtlustama. Ainus võimalus tundus ise minna.
Muidugi ei tekkinud mul hetkekski kahtlust et see ennustus täide ei lähe, see oli sama tõepärane nagu need teisedki.
Lisaks tuli ju täna Richard, uus probleem ühes temaga. Kas ka talle oma imelikust andest rääkida? Ilmselt peab ta mind siis täitsa hulluks.
Ohkasin ja otsustasin minna õue, et enda närve veidike rahustada, Richardi tulekuni oli veel viis tundi aega.
Need viis tundi möödusid vägagi kiirelt. Istusime kolmekesi autosse, nemad kaks rõõmsad ja kummalgi polnud absoluutselt aimugi mis neid ees ootab.
Sõit möödus kummaliselt aeglaselt, sest õige varsti nägime me raudteed ja peroonil seisvat väikese kohvriga suurt meest, kark käes, üksinda päikese käes seismas. Tüüpiline, ta reisis alati nii väikese pagasiga. Kindlasti oli ema teda kaua hurjutanud, kuid nagu mina, ei andnud ta alla. Tal olid omad põhimõtted...
Lükkasin ukse lahti ja jooksin tema juurde, üle ta näo valgus tuttavlik naeratus.
"Väike-väike tüdruk!" hüüdis ta õnnelikult, kui ma teda kallistasin, nii hea oli omada venda.
"Sa ju ei taha ka teist jalga kipsis kanda?" manitsesin ma teda.
Ta naeratas oma tuttavlikku naeratust ja pöördus siis Annica ja Steveni poole.
Peale lühikest sugulaste vahelist tervitustseremooniat, läksime me autosse, kodutee möödus samuti kiirelt.

see pere on mingi libahundid ? hõõ... jube..
ei :d vägaväga hea lugu on.

Ma ei ütleks et see vale on, aga ma ei ütle ka et see tõsi on
aga ei mingeid komentaare minu poeetilisusest plahvatava koidu kohta?


5.2 Koit


"Miks sa koguaeg kella vaatad?" küsis Richard lõbusal toonil. Tema ju ei osanud arvatagi mis varsti juhtuma hakkab. Mina teadsin ning olin masendunud. Ma ei saanud aru, kust mul tuli see suur usk oma ennustustesse, usk endasse ja see otsustavus, et nüüd ma lähen ja teen selle ära.
"Ma tahan veel jõe äärde minna," vastasin ma. See oli sulaselge vale, mitte kuskile ei kavatsenud ma minna. Kuidas ma võisingi! Ma tuletasin meelde neid kuldseid silmi, läbitungivaid ja aukartust äratavaid. Ei, kohe kindlasti ei lähe ma minema.
"Ah, õigus jah, Steve, teil on siin ju see Yellowstone´i jõgi?" küsis ta.
"Ja, tead, me võime ju mõni päev minna kalale, Yellowstone´i on väike harujõgi, seal on hea saak," sattus Steven õhinasse.
Edasi ma ei kuulanud, vaid vaatasin selle asemel aknast välja, vaevates end uute muredega.
Autoaknast paistvad puud sulasid aina enam kokku, kuni muutusid aina tumedamaks, ma kuulsin selgemalt kui kunagi varem iga sõna mida Steven ja Richard ütlesid, kuid ei saanud sellest aru. Mitte midagi ei mõistnud...Mitte midagi...


Jasper istus vaikselt, õhtuhämaruses valgel pingil, nägu pinevil ja igatsev. Pilk piidles kaugust. Ta nahk õhetas veidi ning ta silmad olid ilusamad kui kunagi varem, sätendasid ja olid nii soojad, kuid, kui seda sõna võis siinkohal kasutada, kirglikult igatsevad. Vaikne ja mahe tuul pani kirsioksad liikuma, õied langesid vaikselt hõbejärvele pannes veepinna veidike virvendama. Nägin kuidas ta suu vaikselt liikus, kuulsin vaikset viisi, ta hääl kõlas nii loomulikult pehmelt ja sulavalt. Nii mahedalt ja veidike madalalt. Kirjeldamatult ilusalt..
"Sous le ciel de Paris, s'envole une chanson.. Elle est née d'aujourd'hui dans le coeur d'un garcon..."
Tundsin selle kohe ära, seda viisi olin mitmeid kordi kuulnud oma lapsepõlves, mu ema laulis seda mulle kui olin väike, et mind magama uinutada. Ma ei mõistnud kunagi mida see tähendas, kuid teadsin et see räägib armstusest. Selles oli midagi kurba ja nukralt ilusat.
Pilgutasin silmi, nägin Richardit elavalt Steveniga vestlemas. Selge, olen tagasi maa peal.
Üks mõte mida mõelda oli jälle juures, mida pidi see unenägu mulle ütlema? Seal polnud midagi erilist, lihtsalt Jasper ilusalt laulmas.
Auto peatus ja me olime jällegi Hudsonite juures. Avasin ukse ja astusin kõrgelt pikapilt alla. Vaatasin kella, alles üksteist!
Ees oli veel pikk päev ootamis ning jälgimist, kuidas Steve´il töö läheb. Kui kell oli parajasti neli ja ma toetusin aknalauale ja tukkusin, äratas mind kellegi tüütavalt optimistlik hääk:"Noh, kuidas Steven-Evenil läheb?"
"Ma ei tea, normaalselt, kuidas siis peaks minema. Sul vist küll eriti hästi ei lähe, jah?" ütlesin ma, viidates ta kipsis jalale ja kargule.
Ta tegi grimassi ja venitas:"See käib nii närvidele, ma olen nagu puudega. Ma ei saa mitte midagi korralikult teha ja mu liikumine on piiratud."
"Nojah, see kulub sulle ka ära."
Ta tegi uskumatu näo pähe ja ahhetas:"Mu oma õde!"
"Nojah, mul on puberteet, sa pead minust ka aru saama," naersin ma.
"Te käitute äärmiselt ebaväärikalt, madame," juhtis ta mulle viisakalt tähelepanu, ise muiet tagasi hoides.
"Ja kavatsen veelgi ebaväärikamalt käituda, sir, kui te vait ei jää."
"Ma..Ma minestan.." ohkis ta ja naeris siis.
Togisin teda naerdes õrnalt küünarnukiga ja siis meenus mulle üks asi, keskendusin uuesti Steven-Evenile.
"Kas madame´il on kiire?" küsis ta aupaklikult.
Heitsin pilgu kellale seinal ja vastasin:"Ei, mitte veel."
"Ahaa!" hüüdis ta võidukalt." Ma teadsin et sa juba mingite külapoistega sebid!"
Pööritasin silmi ja ohkasin häälekalt.
"Ei, ma ei sebi mingite külapoistega, kui sa tähele ei pannud, siis olen ma asumisele saadetud pärapõrgusse, keset paksu metsa, mingeid külapoisse siin pole."
"Ma vist reageerisin veidi üle," naeris ta valjult, kuid ma sain aru et kergendatult.
"Jah, veidi," nõustusin ma."Aga nüüd mine, mul on palju millele mõelda," käsutsin ma, teda samal ajal uksest välja ajades.
Ta tegi järjekordselt lambanägu, kuid lahkus.
Uuesti läksin ma aknalaua juurde ootama päikeseloojangut.
"Sous le ciel de Paris.." ümisesin ma vaikselt ja toetasin pea kätele.

Juba oli õues üsna hämar, Annica ja Richard vestlesid ülikooli teemadel, Stev töötas õues, viimase laudade kallal. Nüüd oli aeg õue minna.
Jooksin alla, uksest välja ja Steveni juurde.
"Hei!" hüüdsin ma.
Ta otsis parajasti midagi ja mu süda hakkas kiiremini lööma.
Ta ühmas mulle midagi vastuseks.
"Kas sa otsid kruvikeerajat?" küsisin ma hääl värisemas.
"Jah, juhuslikult otsin küll, kas see on sinu käes?" tahtis ta imestunult teada.
"Ei...Aga ma nägin seda ennem kuuris, kas toon ära?"
"Jah, see oleks tore," noogutas ta.
Hingasin korra sügavalt sisse ja läksin aeglaselt-aeglaselt kuuri poole. Mida ma olin ometi teinud! Nüüd saan ma ju ise surma. Iga sammuga mida lähemale ma jõudsin, seda suuremaks kasvas tahtmine ümber pöörata ja minema joosta.

apppi, maisuuuda kui hea jutt see on. jään uuut osa oootama!

täna peaks uus osa tulema

5.3 Koit


Värisevate sõrmedega päästsin haagi lahti ja suur üks vajus kriiksudes lahti ning mulle haigutas vastu pimedus. Vaatasin korra seljataha, loojuv päike värvis maailma veripunaseks, see võis olla viimane päikeseloojang mida ma üldse kunagi näen. Astusin mustavasse hoonesse, uks vajus kinni ja ma olingi üksi, väljapääsmatus olukorras. Oootasin nüüd ainult silmi süttimas ja siis...Mulle kallale kargava hundi irevil suud. Mu jalad läksid nõrgaks, ning selle asemel et meelheitlikult pekslema hakata, aeglustas mu süda rütmi. Ootamatult oli hirm kadunud, pea selge ja mu suhtumisesse segunes trotsi, nii kergelt ma sellele loomale alla ei anna.
Kobasin seina mööda, et leida kruvikeerajat ja kui ma talli teises servas nägin kuldseid silmi, ignoreerisin ma neid täielikult, endal süda jälle pekslemas. Ma ei kuulnud midagi, aga nägin hunti lähemale tulemas. Tuuleiil lükkas ukse lahti ja hõõguvroosa valgus näitas mulle hunti täielikult. Aga millist hunti! Ta karv oli hõbehall, silmad kuldkollased, suu kõverdunud irveks ja suured saledad käpad toetasid sama suurt keha. Ta hallikas saba oli allapoole suunatud ja liikumatult paigal. Oma hundinaeratusega jälgis ta huvitatult kuidas ma pikali kukkusin ja õhku ahmisin.
Siis tuli mõistmine, et ükski metsloom ei saa olla nii suur, sest selle hundi pea oli maapinnast vähemalt pooleteise meetri kõrgusel ja silmad olid liiga inimlikud.
Millegi pärast pidin ma kohmetunult küsima:"Mida sa tahad"
Oleksin sealsamas ka omale vastu pead löönud, sest miks ma räägin metsloomaga. Kuid mulle meenus hea põhjendus, võib-olla saan ma ta niimoodi maha rahustada, kuigi ta küll närviline ei tundunud.
Hunt kallutas oma suure ja ilusa pea küljele ning vaatas mind uudishimulikult, siis, justkui nagu tõestuseks et ta on tõesti väga rahulik, heitis ta pikali, hetkekski mitte kõrvale vadates.
"Mida sa tahad?" kordasin ma oma küsimust.
Ta suust kostis sametist urinat, mis meenutas naermist, paljastades kaks rida valgeid kihvasid.
Ma lootsin et ta andestab mulle selle et ma temaga koos naerda ei saanud, sest tagasi maa peale tulles, lamasin ma hiiglasliku hundi hundi ees ja kujutasin ette et ta naerab.
"Fu..." sosistasin ma hingetult.
Hunt paistis lämbuvat naeru kätte, ta tõusis püsti, ajades ümber ühe konservipurgi, milles olevad naelad ümber kukkusid, heitis mulle kelmika pilgu ja enne kui ma jõudsin ainsatki liigutust teha, hüppas ta üle minu õue suunas ning oligi läinud.
Kargasin püsti ja jooksin nii kiiresti kui suutsin õe, Steveni juurde. Kohe kui olin uksest väljas, hüüdsin:"Steven, hunt, tallis oli hunt!"
Ta tõstis oma näo peaaegu valmis saanud aia kohalt ja vahtis mind üllatunult:"Mis?"
Ma olin ehmunud, Steven ei näinud hunti, isegi Jack ei haukunud ja keegi ei näinud ka aknast uurt halli hunti! Aga ometi oli ta ju seal olnud, ma ju nägin seda selgesti.
"Ah, ei midagi...Mulle tundus lihtsalt.." proovisin ma end välja vabandada. Ta hindas mind pilguga:"Ma juba mõtlesin et oli tõesti hunt.."
Kiirel sammul läksin tagasi talli, ning ahhetasin vaikselt kui nägin konservipurki ümberaetud naeltega.
See koletu hunt oligi siis tõesti siin ja ei teinud mulle mitte midagi. Haarasin seinalt kruvikeeraja ja viisin selle Stevenile.

Värisevate sõrmedega päästsin haagi lahti ja suur üks vajus kriiksudes lahti ning mulle haigutas vastu pimedus.
uks*

Oootasin nüüd ainult silmi süttimas ja siis…
Ootasin*

Mu jalad läksid nõrgaks, ning selle asemel et meelheitlikult pekslema hakata,
meeleheitlikult*

siis, justkui nagu tõestuseks et ta on tõesti väga rahulik, heitis ta pikali, hetkekski mitte kõrvale vadates.
vaadates*

Kargasin püsti ja jooksin nii kiiresti kui suutsin õe, Steveni juurde.
Selline tunne jääb nagu Steven oleks ta õde:D

Ma olin ehmunud, Steven ei näinud hunti, isegi Jack ei haukunud ja keegi ei näinud ka aknast uurt halli hunti!
suurt*


Aga tegelikult ma jätkuvalt armastan seda juttu !! :)

See jutt on nii hea, et mul tekib seda lugedes alaväärsuskompleks.

Yay, mission accomplished!
Aga Jezzy, jh, ma tean, ma teen hästi palju kirjavigu Ja ma olen nii kuradi laisk et ei viitsi ära ka parandada

mingi tema ettekujutus ? V6i saavad selle pere inimesed end moondada ? Mu uned on ka sellest juba

Ma ütlen sulle nii palju ära et sind ootab suur šokk varsti

Yay, ma olen nii tasemel (ego-ego), ei tglt ei ole, Areneda on mul veel PALJU

ma juba seostasin täiskuu ka selle hundiasjaga Aga ma olen parem vait nüüd. Enne kui ma siin hakkan su keskendumist järgmisele osale segama

Parem oleks jah
täna peaks uus osa ka tulema