Full Moon (Täiskuu)

6.1


Mulle tundus vahepeal et ta kuidagi halvustavalt Annie ja Steve´i elamist vaatas, nii ma läksin ootamatult trotsi täis. Richard, naiivne Richard, oli liiga süvenenud vestlusesse Leonardiga, et seda märgata! Kui sarnased nad olid. Ainult et Leonard oli ilusam, pidin seda tunnistama. Muidu naersid nad täpselt ühtemoodi, nakatavalt ja siiralt lõbusalt. Nad arutlesid parajasti selle üle millest "Hamlet" tegelikult räägib.
"Ja siis ma ütlesin sellele kuradi Jonesile et mul on täiesti suva sellest, ja et ta peaks otseteed koju minema ning ennast välja magama!" ütles Richard oma valju häälega. Tal oli koguaeg vali hääl olnud, tihtipeale pidid tema vestluskaaslased viisakalt sellele vihjama et ta veidike vaiksemalt võtaks.
Leonard naeris aga sama valjult ja ütles siis:"Tead, ma tahaks seda Jonesi üks kord näha, tundub nagu üks kange poiss!"
"Aga tegelikult oli tal ju õiguski," poetas Oscar oma tasakaaluka ja vaikse häälega. Kaks hiiglast pöörasid üllatunud pilgud Oscarile, Leonard ütles midagi teravat ja kõik kolm naersid jälle.
Annica nind Désiréé olid süvenenud mingisse muusse teemasse, kuid ma ei kuulnud millest nad rääkisid, sest nad olid liiga kaugel.
Josephine ning Michelle itsitasid vaikselt ja Michelle oigas vahepeal"Ei ole!", mille peale Josephine agaralt pead noogutas ning kinnitas et just nii see oligi.
Tema aga istus teisel pool suurtuba ja vaatas mind hoopis teisel pilgul kui eelmine kord, ma märkasin ta peenelt tagasihoitud muiet ja välgatust silmis. Enne ma olin pead kramplikult ukselingi suunas hoidnud, nüüd aga pöörasin näo tema poole ja jõllitasin teda väljakutsuvalt.
Ta muigas lõbusalt, mind altkulmu vaadates. Justkui teaks ta midagi mida mina ei tea ja leiaks selle kangesti naljaka olevat.
Kortsutasin kulmu ja tõstsin lõua edevalt kõrgemale.
"Victoria, sa kuulsid sellest Oscar on Janine´iga kihlatud?" küsis Josephine heledal häälel, üritades mind vestlusesse kaasata, juhindudes loomu poolest heast südamest.
Vastumeelselt kiskusin pilgu Jasperilt, sest ma teadsin et ta mind endiselt jälgib ja vastasin lihtsalt:"Kardan, et ma ei tea, kes Janine on."
Naeratasin vabandavalt.
"Oh, muidugi, Janine on Oscari pruut kes praegu Prantsusmaal on!" selgitas Joséphine mulle lahkelt, eelnevalt ülisõbralikult otsa vaadates.
Noogutasin arusaavalt pead ja lasin kuuldavale "ahha".
Siis süvenesid nad sellesse, millise kleidi Janine pulmapeoks valib ja Joséphine ütles et ta kavatseb kindlalt selle oma õele ise osta.
Jälle põrnitsesin ma sama järjekindlalt Jasperit, kes mind hoopis sõbralikumalt vastu vaatas.
"Lõpeta juba ära, või ma...!" mõtlesin ma pahaselt, kahetsedes, et ta mind ei kuule.
Ta muie süvenes naeratuseks, kuid kuigi ta seda osavalt varjas, nägin ma tema ilmes midagi ehmunut.
"Vabanda, ma ei tahtnud ebaviisakas olla," kuulsin ma sametist häält oma peas.
Siis vajus mul tõesti, sõna otseses mõttes, karp lahti.
"M-m-is?"
Ta pilgutas mulle silma ja pööras kiirelt pilgu minult ära.
Tõusin püsti, pugesin Geraldi ning Steveni vahelt läbi ja jooksin kohe trepist üles, oma tuppa.
Uks lendas paukudes kinni ning ma vajusin põrandale, toetades selja vastu kappi.
Mida see õige tähendama pidi?! Sõelusin oma unenägudes ja leidsin õige vaste, kus ma küll ei näinud Jasperi suud liikumas kuid kuulsin tema häält.

Lõpp oli nii hea. Appi, ma vajan kiiresti uut ja PIKKA osa ! :)

6.2


Kuidas võis see võimalik olla? Kuigi jah, pidin tunnistama et viimasel ajal võis kõik võimalik olla...
Tõusin voodilt püsti, tõmbasin aknalt kardinad eest ning nähtavale tuli suur, suur hele kuu. Peaaegu täiskuu, ülehomme öösel on see juba täiuslik, et siis jälle kahaneda. Ta kallas oma valgust üle vaikse maastiku. Suveöödel kandub hääl kaugele ning ma kuulsin ähmaselt jõe mühinat, mis ilmselt sama hõbedaselt praegu sätendas.
Tähti oli väga palju ja nad muutsid tumesinise taeva üleni kirjuks- nagu miljonid teemanditükid, väikesed killud ühest teisest kuust. Kuid tähtedelt röövis nende ilu suur kuu, kõige suurem täht.
Toetasin käed kumavale aknalauale, siis avasin akna ja hingasin sisse sooja, veidike magusat õhku, mis tegi mu pea uniseks ja pühkis kõik muu meelest. Oli täpselt selline tunne, et kohe-kohe lendab üle taeva täht, ma soovin midagi ja see soov läheks täide. Aga mida ma sooviksin?
Mul ei olnudki midagi erilist soovida...
Kuulsin allkorruselt kostvat elavat jutusuminat, sulgesin akna ja läksin tagasi alla.
Terve seltskond oli nüüd suurelt ja sõbralikult diivanilaua ümber kogunenud, Joséphine istus Jasperi süles ja ma kujutasin ette et Jasper veidi eemale hoidis. Michelle istus omakorda Leonardi süles, Steven Annica kõrval, Désirée Geraldiga ning Oscar ja Richard padjaga.
"Kas kuulsid sellest hundiprobleemist mis viimasel ajal metsades on olnud?" küsis Steven Geraldilt.
Gerald oli täiesti tavalise näoga kui vastas:"Jah, oleme küll, kas nad on siis viimasel ajal piirkonnas kedagi rünnanud?"
Steven raputas pead.
"Ei, aga me kardame et see võib juhtuda. Jälgi on leitud just jõe äärest, mis mulle eriti ei meeldi, sest mu naiseõetütar käib seal,"
Olin just istunud diivanile, kui ta seda ütles. Kõigi pilgud olid minule pööratud ning ma nihelesin ebamugavusest kuni üritasin olukorda leevendada.
"Hundid käivad vist päris inimasustuse ligidal, mis? Lausa...majade sees?"
Nägin järgmisena ainult seda, kuidas, Jasperi käes olev veiniklaas oli katki, ning punane, verd meenutav vein voolas põrandale, ujutades Annica vanaema vaipa.
Ma ei näinud küll et tal see maha oleks kukkunud...
"Pole midagi!" hüüdis Annica enne kui keegi jõudis püstigi tõusta.
Gerald ja Désirée pomisesid vabandavalt, kuid ma võisin vanduda et Jasper polnud millimeetritki liikunud. Ta rohelised silmad olid klaasistunud, vihased, käe pealt tilkus endiselt punast veini.
"Mis juhtus?" hüüdis Joséphine.
Keegi ei vastanud, kõik teadsid, kaasaarvatud küsija, et küsimus oli üleliigne.
"Mida sa sellega mõtled?" sosistas Jasper.
Surusin alla endas kasvava hirmu, sest ta nägi välja ohtlik, vaistlik tunne minus käskis olla rahulik.
"Tallis, hiiglaslik hunt, kuid ta ei teinud mulle mitte midagi," vastasin veidi valjemalt.
Ma arvasin et jätan vahele osa hundi naermisest.
Ta pööras pilgu Geraldile, kiire, pinevil pilgu.
Gerald noogutas.
Siis jätkus tavaline sumin, kõik proovisid ignoreerida juhtunut, peale Jasperi, kelle silmad aeg-ajalt mind piidlesid. Ei, minust mööda, tühjal pilgul, vaatasid kuhugi kaugele, sinna kuhu mina järgneda ei suutnud...



JÄTKAN SEDA HOMME!

Oeh, ma ei oska enam kirjeldada kui väga see jutt mulle meeldib :)

Mulle meeldib, kirjeldused on suurepärased, aga mõni koht vahest häirib ka.
edasi tahan! ^^

Jah, Cammikene, see on tõsiselt lahe > jätka kindlasti ja kui sa ikka raamatut tahad välja anda, siis tuleb sul nähtavasti kunagi ikka need kirjavead ära parandada.

Ou jee, kirjavigu on nii palju et ma plahvatan

ja mina plahvatan kui uut osa ei tule

homme tuleb
MA LUBAN!

jätan meelde

Raudselt teeskleb, et ei saa arvutisse. Aga ma ootan ka. Hullult. :d

Eile pidi uus osa tulema!

tegelikult homne ei jõuagi kunagi kohale Ainult elu viimane päev.
Aga ikkagi , see ei loe. Niiet ,

Üks lugeja juures...
Tõeliselt hea jutt peaks mainima...nagu ennegi öeldud võiks need kirjavead tõesti ära parandada...Eriti meeldivad head kirjeldused...
Raamatu ostaks kindlalt...

Ma ei viitsinud hetkel läbi lugeda, sorri. Aga juba esimestes peatükkides oli sul vigu küllaga, enamasti lihtsalt lohakuse omad. Tähed puudu või valed tähed jne.
Muidu algus tundus, huvitav. Ma usun, et kui kunagi peaks raamat ilmuma, ostaksin ma selle. Aga pole kindel :)

peaaegu kuu on viimasest autori postist möödas...

Ma kohutavalt tahan uut osa ja mulle kohutavalt meeldis see jutt :)

Espada, pigem teeskleb nüüd juba et arvut on paranduses
Tegelt, ma olen ka seda lugenud ja mulle meeldib. Aga siia vist uut osa ei tule,
arvatavasti peame selle kuskilt raamatu poest ostma ?

tundub küll nii jah...

täna tuleb, fain, saite mis tahtsite

ei tule ju veel...

20 minuti jooksul!

Asjaolu, et selle peatüki nimi on TÄISKUU, ütleb, et siin juhtub midagi erilist. Ja nüüd, kumardage maani, et ma uue osaga valmis sain.



Täiskuu 7.1




Soe tuul puhus üle smaragdrohelise metsa, pannes miljonid lehed lainetama. Puude võrad olid kõige imelisemat rohelist tooni, täpselt nagu Jasperi silmad. Ainult et mitte nii ilusad, tumedas ühtlases rohelises massis polnud ainsatki kuldset kiirt.
Ja siis, nagu oleks päike mu mõtteid lugenud, tungis ta hallide pilvede tagant välja, kullates üle terve maailma. Rohelisest lehtkatusest tungisid läbi arvukad kuldsed nooled, andes metsale muinasjutulise ilme. Kuid isegi nüüd, oli selles midagi ähvardavat...Mu sisetunne ütles, et midagi halba on tulemas, väga-väga halba...Aga see võis vabalt ka sellepärast nii olla, et õhk oli erakordselt kuum ning lämbe.
Ohkasin pahaselt, kui mulle valgeid pilvi vaadates Joséphine meenus ja surusin näo seeliku sisse. Miks on elu nii ebaõiglane? Nii, oli aeg nagu tavaliselt uuesti kõik punktid läbi võtta, miks mu elu nii nõme on.
1.Ma ei saa isegi mõelda Jasperile, sest..ta on teise naise mees, punkt.
2.Isegi kui ei oleks, on ta liiga..ebamaine et...et ..Ühesõnaga pole ma tema vääriline.

Rohkem punkte hetkel polnudki, kuid neid poleks vaja olnudki.
Korraga, miks olin ma selle pärast kurb? Miks mind üldse huvitas see inimene?
"Vicky!" hüüdis kellegi tuttav hääl.
Richard.
Pöörasin end ümber ja vaatasin teda. No muidugi, jälle oli ta särk must. Siis libises mu pilk ta näole ja kerge naeratusevine kadus mu näolt. Midagi oli juhtunud, midagi halba.
Ta jooksis kiirel sammul minu juurde, lükkas silma tikkuva salgu kõrvale ja ütles vaid ühe, kuid nii palju ütleva sõna:"Hundirünnak."
Mu silmade eest läks uduseks ning mulle meenusid täie emotsiooniga..kuldkollased, lummavad silmad. No muidugi! Hunt, hunt, hunt! Need olid hundi silmad, sama hundi silmad, kes käis tallis!
Kuidas ma varem selle peale ei tulnud!
"Kus?" küsisin külma rahuga, täie tõsidusega. Minus polnud mingit hirmu, ainult...tahtmine...minna....metsa? Mida ma mõtlesin?! Kuid mu sisetunne ütles, et see on minu probleem, see ütles, et ma pean midagi tegema.
Richard oli samuti veidi imestunud, kui vastas:"Metsas, Arnoldit rünnati. Ta on haiglas, ning võib surra."
"Kus täpsemalt?"
"Jõe lõunakaldal, vaesel Arnoldil oli jalg peaaegu otsast järatud. Kui ta ka jääb ellu, siis invaliid on ta ikkagi," selgitas Richard nukralt.
Hammustasin kurvalt huulde.
Vandusin vaikselt, kui mu silmade eest läks uduseks, ma kadusin justkui jälle pimedusse, pidin kohe siit pääsema.
Vaatasin hetkeks vennale otsa ja hakkasin siis jooksma metsa poole. Ta hüüdis midagi, aga ma ei kuulnud teda, ma ei tohtinud kellegi ees jälle kokku kukkuda.
Põletav päike kõrvetas mu pealage, pani silmad kipitama, puulehed peegeldasid valgust. Tundsin end nagu metsloom, kes põgeneb jahimeest eest, kiirelt jahedasse metsa.
Jõudsingi varjuliste puude vahele, hingates kergendatult toetasin end vastu tammetüve. Haarasin kramplikult sellest kinni kui jälle ära vajuma hakkasin...


Must hunt sööstis löbi ööpimeduse. Nagu vari, sulades ühte tumedate puutüvedega. Kiirelt galopeeris ta, põigeldes osavalt puude vahel, kaotamata tempot. Eespoolt hakkas alguses vaikselt, siis valjemini kostma tuttav mühin. Ma teadsin et hunt tahab jõe äärde minna.
Ta jõudis võimsal sammul metsapiirini, jõekaldale. Taevas kumas suur täiskuu, mille kõrval lugematud tähed kahvatasid. Nüüd nägin hunti selgelt, kuu kallas musta hundi hõbedaga üle.
Nägin nüüd ka ta silmi, need olid sädelevad ja smaragdrohelised, sügavad, tõsised ja ilusamad kui kalliskivid.
Hunt ligines sörkides veele, siis tõstis ta koonu kuu poole. Ja ulgus pikalt, nukralt...See oli kõige imelikum ja imelisem hääl üldse, meloodiline, kurb, ja öiselt ilus.
Ulg katkes nagu lõigatult, hunt pööras uurivad silmad teisele kaldale, kus puude vahel helendas graatsiline kogu. Teine hunt, ainult et helehall, valgete jalgadega, samuti hõbedaga üle puistatud. Hundil olid rubiinisarnased läbitungivad silmad, sädelevad ning punased. Nagu veri, kui olla poeetiline.
Hele hunt ulgus samuti, kuid ta hääl oli kõrgem, sama ilus, aga teistmoodi ilus. Veidike helisev.
Must hunt kargas kõhklemata vetevoogudesse ja ujus tugevate tõmmetega teisele poole. Hele hunt urhatas korrakas ja kadus puude vahele, jättes musta, rohesilmse looma jõega võitlema...


Mind äratas midagi märga ja ebameeldivat. Vihm. Köhatades tõusin püsti, võttes automaatselt suuna jõe poole. Ükskõik palju sajab, ma pidin lihtsalt jõe äärde minema.
Sinna ma jõudsingi, üsna kiirelt lausa. Hingasin kergendustundega sisse värsket õhku, kuulates jõekohinat. Tundsin kuidas üksikud vihmpiisad tihenesid, muutudes üsna valusaks. Mu juuksed olidki juba märjad, nägu tilkus veest.
See oli kohutavalt vabastav, lämbe õhk püsis küll endiselt, kuid külm vihm oli ometigi hea. Tundsin isegi tuult.
Korraga rebestas halli taevast välk, hetkeks kõike valgeks muutes. See äratas mind unelusest ning ma pöördusin hädaoht aimates metsa poole.
Võpatasin hirmust nähes hiiglasliku hõbehalli hunti, seda sama, kollaste silmadega. Aga see kord, ei naernud ta silmad, vaid ülahuul oli ähvardavalt tõstetud, paljastades valged kihvad. Hiilival sammul lähenes ta mulle, kurgupõhjast kostumas tume urin.
"Eemale!"käratasin ma vihaselt.
Ei aidanud.
Ma teadsin et ta ainult mängib minuga, piisas ühest hüppest, et mind maha murda. Ta mängis nagu kiskja saagiga.
Ta valmistus hüppeks, jalad kõverdusid, silmad puurisid minu omi. Aga see kord ma ei lasknud end jälle uinutada, vihaselt jõllitasin metslooma.
Võtsin alateadlikult sisse kaitsepositsiooni, mitte et see oleks aidanud...
Hiiglaslik hunt hüppas, suurete küünistega käpad liginesid, hambad välgatasid...
See polnud nagu filmides, kus kõik on aegluubis, vaid toimus peadpööritavalt kiiresti. Tundsin teravat valu kaelas, jõudsin ainult näha, kuidas must olend ja hall olend nagu kaks rahnu kokku põrkasid...