Pildid Minevikust. (Proloog + 2 Ptk.)

Nii.
Minu uus jutt siis.
Natukene on veel edasi kirjutatud.
Suht suured plaanid sellega, lihtsalt kannatust tuleb varuda.
Inpiratsiooni sain siis kahest unenäost, mida kahel ööl järjest nägin.
Kusjuures, tegu esimese minu jutuga, mille tegevus toimub Eestis.
Kriitikat siis kah ehk?


PROLOOG.

Mis tunne on surra? Ma ei oska teile vastata, kuigi ma arvan, et peaksin. See on nagu segaduse ja hirmu mikstuur, millesse on lisatud natukene kergendust. Noh, teate ju küll. See tunne, kui maailma raskus hetkeks sinult langeb ja sa hoomad seda seletamatut kergust, mis kaasneb kohustuste puudumise ja muredeta.

Kuid mis on surm? Lihtsalt kehast lahkunud hing, kui inimene tegelikult edasi vegeteerib? Sööb, joob, elab – või on vähemalt kõikide elu tunnustega. Nagu juhtub vahest inimestega, kes on kedagi kaotanud, on sügavas depressioonis või on niisama hullud... Meile, või pigem – teile, elavatele, on see kõik igapäevane nähtus. Aina rohkem tundub, et me ei oska elada. Mida rohkem ma nägin...

Oletame, et te elate 500 aasta eest. Mis tunne see oleks? Suurem osa teist peaks arvatavasti tegema rasket tööd, et ära elada. Hommikust õhtuni põldudel, aadleid teenindamas. Kuid see-eest oskaksite te hinnata ülejäänut, ma arvan. Tegelikult polegi vist asi arvamises. See ongi nii. Uskuge mind, ma tean.

Te hindaksite oma kätte sattunud raamatut, perega veedetud aega. Lastele mänguasjade valmistamist. Isegi seda põgusat hingetõmbepausi kõikvõimalike kohustuste vahepeal.

Kahekümne esimese sajandi elu on hingamine, surm on mitte hingamine. Kui su elundid on rivist väljas ning süda enam verd su veenides ringi käima ei pumpa. Kui sa ei suuda enam end liigutada ning ei räägi enam kunagi midagi.

Kuid see peamine surma tundemärk on siiski suutmatus hingata, südame töö absoluutne puudumine. Kuid inimesed, kes on üle keha halvatud? Inimesed, kes ei suuda liigutada isegi oma väikseimat varvast ning vahivad päevad läbi lage? Kas nemad elavad?

Tehnilises mõttes küll.

Eumh, sõnatuks võttis.
Väga hea tundub, täpselt minu tujuga sobiv.
Tahaks edasi lugeda.

Päris hea. : ) Ootan huviga uut .

No Sille, sina ikka oskad...
Selline tõsine ja mõtlemapanev...
Väga, väga meeldib.
Edasi. :)

*Lihtsalt luges vaikselt ja vaatas seina*
Vot just nii sõnatu ma olengi..

MG-l on üks uus osa...

Aga mul on umbes veerand uuest osast valmis! (H)
Siin hakkavad jõle pikad osad tulema. Nii mul plaanis. Eks ma siin loen natuke ja kui vaim peale tuleb, teen ehk uue osa ka valmis.

Aga aitäh. :)

bierro?

Aa.
Nüüd tean.
Midaiganes see bierro ka ei teinud, et minu moodi olla..

No palun teile uus osa siis.
Suht pikk, veniv ja igav minu arust, kuid siiski.

***
Esimene peatükk.
Surm.

„Kiirustage!” See oli esimene sõna, käsk, lause ja paaniline hääl, mida ma ärgates kuulsin. See hääl kuulus väikesele lapsele, kes mu käest kinni oli haaranud ning seda nüüd hõõrus. Mu käsi valutas.

Mu käsi valutas. Surusin maha niutsatuse ning tõusin enda kätt tüdruku käest ära rapsates istuli. Nüüd lisandus valutavale käele ka üha tugevamaks muutuv peavalu, mida ma kuidagi blokeerida ei suutnud. Käe piinavat valu unustades haarasin peast kinni ning panin selle jalge vahele, et mõtteid korrastada.

Kuskilt eemalt kostus jooksusamme ning ma noogutasin palavikuliselt. Pildid hakkasid ükshaaval tagasi tulema. Kuid see polnud viimase hetke mälestus enne kokku kukkumist. See oli midagi enamat. Need olid minu mälestused. Alates sündimisest. Tundsin, kuidas veri näost lahkus, kui ma kuulsin enda peas meeletut titekisa ning nägin suletud silmalaugude all naeratavat nägu enda poole vaatamas. Ma tundsin, nagu oleks keegi mind süles hoidnud.

Mind? 17-aastast tüdrukut? Nagu sülelast? Ei, midagi oli valesti.

Seejärel jooksis silme eest läbi pilt hilisemast ajast. Värvide ja inimeste järgi sain aru, et tegu oli aastaid hiljem toimunuga. See on see tunne, nagu oleks deja vu, kuid nähtu ei oma ühtegi loogilist seletust. Ma nägin suurt sõiduteed, vaatasin paremale... Ja seal kihutas minu poole auto. Kuulsin meeletut pidurite kriginat, mis peavalu veelgi hullemaks tegi.

Mu ajust oleks läbi tõmmatud justkui teravate servadega filmirulli lint, mis igal hetkel andis oma panuse mulle piina valmistamiseks. See terav valu tuli nagu teisest reaalsusest.

Pildid jätkusid. Aeglaselt, kuid visalt ja kindlalt. Ma nägin asju, mida ei tohiks mäletada. Kuidas ma vaatasin alt ülesse aastaid noorema ema poole, kes lehvitas oma käes musta mähet ning kädistas rõõmsalt. Samas oli mu pead tapmas kile rokkkontserdi heli, inimeste karjumine...

Läbi juba tuntud tunnete tundsin, kuidas keegi mu sülle võttis ning kuulsin kauget hääli, mis üksteisele midagi erutatult pomisesid. Ma ei saanud aru, mis nad ütlesid. Ma tahtsin maha, ma tahtsin, et see lõppeks. Ma tahtsin, et ma poleks nii ebakindlalt, teed takseerimata sõiduteele kihutanud...

Ja piltide laviin jätkus.

Ma ei tea, kaua ma selles seisus olin enne, kui kõik lahtuma hakkas. Ma olin jõudnud piltidega oma kaheksandasse eluaastasse. Järeldasin seda faktist, et mu vanemad lahutasid sel ajal. Pildid, mis mu silme ette ilmusid, oli toimunud aina väiksemate ajavahemike tagant ning lõpuks nägin ma vilksatust oma lapsepõlve parimast sõbrannast. Ja see oli kõik.

Valu peas kadus ning ma tundsin esimest korda, arvatavasti peale mitut tundi, taas lõikavat valu oma käes. Ma lamasin mingisugusel algsel madratsil – paar suurt riidetükki kokku õmmeldud ja põhk sisse pistetud. Mu ümber olid laiali mõned tekid ja ma tõdesin häbiga, et kõik olid niisked ja kortsus. Mis iganes minuga oli toimunud – polnud ma rahulik olnud.

Järgmisena märkasin ma enda kõrval toolidel istuvaid kahte meest ja väikest tüdrukut, keda ma alguses karjumas olingi kuulnud. Arvatavasti.

Vanemal, välimuse järgi umbes kolmekümnendate keskpaigas oleval mehel olid lühikesed heledad juuksed ning tema nägu oli tõsine, isegi murelik, kui ta mind takseeris.

Kahe mehe vahel istuval väikesel tüdrukul oli ees lollakas, süütu naerul nägu, kui ta mind seiras ning oma süles olevaid käsi mudis.

Noorem mees oli pisut üle kahekümne, uskumatult jõulise kehaehituse ning tõsise näoga. Tema juuksed olid vastupidiselt teisele mehele pikad ja tumedad, kuigi hästi hoolitsetud.

Kuid asi, mis mu tähelepanu köitis, oli erinevus nende riietes. Tüdruk kandis kaasaegseid, moodsa lõikega riideid. Väike seelik, sukad ja kingad sobisid suurepäraselt. Vanemal mehel oli seljas peene joonega ülikond, mis mõnes kohas tema väheke punnis kõhu peal pitsitas.

Kui nende kahe riided olid normaalsed, siis seda polnud ammugi mitte noorema mehe omad. Need olid paksust linasest riidest ja rohmakalt kokku õmmeldud. Siit ja sealt oli tehtud mõned parandused ning nüüdki oli näha rinna kohal auku, millest paistis läbi mehe päevitunud rind.

Ma kortsutasin kulmu.

Ning kõik ülejäänu loksus oma kohale.

Ma tõusin oma madratsilt kiiremini, kui end võimeline olema arvasin ning taganesin hurtsiku toa teise otsa, unustades isegi oma valu. Alles nüüd langes mu pilk kõigele ümbritsevale ja tagasi enda ees istuvatele kujudele, kes paitsid olevat rahu ise.

Toas oli palju vastukõlasid. Madrats, millelt tõusnud olin, asetses ühe korralikult vormitud öökapi kõrval, millel lebasid mõned paberid ja linnusulg, mille kõrval oli totsik – tindiga, otsustasin. Toa ühes seinas olid mitmed raamitud maalid ja pildid ning maas oli isegi kaltsuvaip.

Ma ei saanud enam aru. Mitte millestki. Kuhu oli kadunud kahekümne esimese sajandi maastik, inimesed, sagimine, teed ja autod? Kuhu kadus auto, mida ma endale otsa sõitvat mäletasin? Selle asemel seisin nüüd kusagil pärapõrgus hurtsikus, kus ma vaatasin tõtt kolme nüüd tõsise ja endale võõra inimesega, sõõrmeid kõrvetamas liiga värske õhu lõhn.

„Tule, istu,” kostis väike tüdruk vaikselt, madratsile osutades. Ma raputasin pead ning kuulsin, kuidas tüdruk ohkas. Mõne hetke pärast tegi ta uuesti proovi. „Tule, istu. Me ei tee sulle halba. Räägime lihtsalt juttu,” seletas ta kerge naeratuse saatel. „Minu nimi on Liisa,” jätkas ta vaikselt, oma kaaslaste poole vaadates. „Ja tema,” kostis tüdruk vanemale mehele otsa vaadates, „on Michael. Ta on inglane. Ning tema,” nüüd vaatas ta otsa nooremale mehele, kes julgustavalt noogutas, „on Hans. Mis sinu nimi on?”

Vaatasin endiselt hullunud näoga nüüd endale nime saanud inimesi ning raputasin pead. Juba paanikasse sattudes vaatasin paremale ja vasakule, üritades leida kiireimat väljapääsu, milleks paistis olevat madal, pooleldi sissevajuv uks. Vaadanud veel korra kõhklevalt teiste poole, panin jooksu.

Mõistagi tobe ja mõttetu üritus. Ma mõistsin seda peaaegu momentselt.
Nägin silmanurgast Hansu endale lähenemas, kuid ei teinud temast väljagi. Arvasin, et olen temast kiirem. Kui tema käed mu piha ümber kinnitusid, mõitsin liigagi hästi oma teo naeruväärsust. Mind pukseeriti tagasi oma kohale ning Hans taganes rahu märgiks üles tõestetud peopesi minu poole näidates. Leebusin ning jäin istuma.

Mu kaaslased istusid taas rahulikult minu ette ning vaatasid mind frustreeritud ilmel. Michael sirutas ettevaatlikult käe ning sõnas: „Tere. Mina doktor olema. Ma saama aru, et sinu käsi hurt?”

Vaatasin oma kätt, kuid ei öelnud midagi. Hakkasin valuga juba vaikselt harjuma. Ettevaatliku pilguga taas oma seltsilisi seiranud, küsisin lõpuks: „Kus ma olen?” Pealtnäha nii lihtne küsimus, kuid nende pilgud, kui nad üksteisele otsa vaatasid ja viis, kuidas nad nähtavasti õigete sõnade jaoks suur kobasid... need väljendasid midagi muud.

„Kas sa tead, mis sinuga juhtus?” küsis Hans kerge, rahustava häälega.

Ma noogutasin ettevaatlikult, pidades mõtteis aru, kas neile öelda või mitte. Tundus, nagu ma magaksin. Või olin enne, õnnetuse ajal maganud ja nüüd ärgates avastanud, et mind on rõõvitud. Ma ei tea, kumb varjant oleks olnud hullem... „Ma mäletan, et ma jäin auto alla,” kostsin lõpuks kuivalt. Ma ei viitsinud nendega jännata. Oleks tahtnud arvutisse, MSNi...

„Noh, kuidas seda nüüd öelda...” alustas Liisa vaikselt.

„Lihtsalt ütle. Otse. Ilma keerutamata,” soovitasin väheke ärritunult, kuigi seda väikest tüdrukut vaadates tundsin tahtmatult sümpaatiat.

„Sa said autolt löögi ja nähtavasti... surid.” Tema näoilme oli naljakalt tõsine. Mina? Surnud? Kas ta siis ei näinud, et ma liikusin ja rääkisin ning üritasin ära joosta, mõtlesin?

Sellegipoolest ma vakatasin. „Misasja?”

„Ära karda... Ka meie oleme surnud. Sa oled aastas 1508. Su hing rändas tagasi ja... nii palju, kui meie teame, peab selle 500 aastat siin ära elama. Tegema igasugu asju ja... Siia ei tule kõik, me arvame. Vahest ilmub keegi välja, kuid meist välja tegemata kõnnib edasi. Ta pole nagu elavad, kellega me vahest kontakti saame luua, vaid ka surnu. Me arvame, et neile on määratud saada osaks mingist teisest pundist...”

Miski mu näoilmes pani teda peatuma. Ma ei tajunud oma näolihaseid hästi. Need olid tuimad. Mu suu oli vist lahti. Ma arvan... Silmad olid suured ja šokist läbi imbunud. Peale selle ei saanud ma absoluutselt aru, mida ta mulle seletada üritas.

„Tere tulemast hauatagusesse ellu,” sõnas Hans lihtsalt.

Mitte mingil juhul igav.
Super lihtsalt. :)
Mõtlema panev ja kaasakiskuv.
Ja nüüd hästi ruttu uut.

Üliheaaa, uut!

Läksin magama, voodisse, tekk peale. Hakkasin uinuma. P*rsse. Vaim tuli peale. Arvuti käima -> word lahti -> kirjutama.
Ja siin see tulemus siis on.
Tegu on tõesti sissejuhatusega ja tegevus on olematu. Tutvustasin natukene laiemalt tüdruku mõtteid ja avastusi. Eks hiljem valgub ükshaaval detaile juurde.
Loodan, et meeldib. :)

***

Teine peatükk.
Sissejuhatus.

Kui ma nüüd päris aus olen, polnudki mu uus elu just kõige hullem. Või noh... kuidas seda kõike nüüd võtta. Põhimõtteliselt polnud sel ju viga midagi. Isegi söögiisu polnud. Kuigi see tulenes vist suuremal osal minu uudsest olukorrast.... ja minu kohanemisest.

Väärikus.

Mõni ütleks, et see pole tähtis. Mina aga ütleksin, et see on üks tähtsamaid asju üldse.

Mitte, et ma sellest tollal hoolinud oleks. Karjumine, protest, jonnihood...
Kuid mida te ise oleksite teinud, kui ühel hetkel ärgates oleks teid tervitanud äge peavalu ja kolm võõrast, kes teatasid, et sa oled surnud ja keskajas?

Mitte midagi vähemat, kui mina. Loodan.

Sest muidu poleks mul enam väärikust ollagi...

Õnneks oskasid mu uued kaaslased end minu olukorda panna ning olid nii suureks toeks, kui üldse olla võib. Esimesed päevad möödusid kui unenäos.

Teate, et kui ollakse hing, siis sul kehavedelikud puuduvad? Oled nagu valgus. Ainult nagu udu. Tihke ja läbipaistmatu. Tahke. Sellepärast ma arvasingi, et tegelikkuses pole mu surm midagi mõjutanud. Kõigest paarsada aastat siia-sinna ja uued seltsilised. Noh. Väidetakse, et esimene mõte on ikka see õige. Samas jälle, et kaua tehtud kaunikene, et aeg annab arutlust, või midagi sellist. Võta sa siis kinni.

17 aastat elamist on minu jaoks küllaltki pikk aeg, mille jooksul jõudis teha palju lubatut ja lubamatut, nagu ma mäluklippidest teada sain. Kuid kogu selle aja ma olin ju siiski arenenud, teadmisi omandanud... Kaua tehtud kaunikene, kui ka peegelpilti uskuda. Mitte, et ma oleksin mingi Miss Universum. Täitsa tavaline tüdruk, kuid... ma ei ole rasvunud, nahaprobleemidega ja näoga, millesse on jumal suvalt toppinud silmad, nina, kõrvad ja suu. Mitte, et mu välimus teema oleks. Ei, mitte veel. Võib-olla tulevikus.

Kuid peale seda 17 aastat teadmiste hankimist ja küpsemist olin ma ometigi piisavalt loll astumaks auto ette. Ning nüüd siin, puha surnuna, oli mu esimene mõte tõesti, et elu läheb edasi. Vananen, hakkan kasutama mingeid botoxi süste (juba paljas mõte, et keskajas midagi sellist leidub, ajab naerma...), saan pere, lapsed... Söön, joon, magan, teen tööd, õpin... Kõike, mis kuulub tavalise elu juurde.

Kuid ei. See siin on ju surm. Midagi sürrealistlikumat poleks ma oma elus suutnud ette kujutada.

Niisiis, on ju igati loogiline oodata, et kui sa nutad, lähevad kraanid lahti ja su silmist voolavad põskedele suured, soolased pisarad?

„Surnutel on muudki teha, kui nutta. Said oma keha, miks oodata aksessuaare? Ma leian, et see on niigi suur privileeg hauataguses elus,” kostis Hans mu küsimusele hajameelselt, ise puuhunnikust uut pakku alusele vinnates ning rasket kirvest tõstes. „Parem aita mul need halud riita sääda. Sellest oleks abi.”

Surnud võivad nutta. Jah, võivad. Kuid nende nägu ei hakka punetama, ei lähe täpiliseks ning isegi silmad jäävad normaalseteks. Kui ma kujutlesin ette taolist vaatepilti kõrvaltvaatajana – üle keha vappuv ja nägu krimpsutav tütarlaps – otsustasin ma protesti märgiks lihtsalt röökima hakata.

Oodake. Väärikus... jah. Sellest pole vist juttugi.

Kuid samas, mis see väärikus on? Oma 17-aastase plika ajudega ei oskagi ma seda defineerida muudmoodi, kui ühe teise sõna, au, abil. Kuid mis on au?

Ma kuulutaks need kaks sõna algmõisteteks. Miski, mis on meie peas kuju võtnud kogu meie elu ning mida me tunnetame. Nagu tuult, kui see meile näkku puhub ja juuksed selle ümber lendlema paneb. Ainult, et me tunneme seda seespool. Nagu kõhuvalu, näiteks.

Tuul... Üks järjekordne harjumatu asi surnud olemise juures. Ausalt öeldes ma ei kujutagi ette, kas asi on selles, et siin paralleeluniversumis või kus iganes ma ka pole, ei eksisteerigi tuult või me lihtsalt ei tunne seda. Nagu me ei tunne sooja ega külma. Ma võiksin päikesepaistelisel päeval selga panna ühe karunahkadest, kuid tunda end normaalselt, tavaliselt. Sama hästi võiksin minna paljalt välja keset talve – midagi. Võib-olla tekitan ma pettekujutelmat, kui nõnda räägin – me tunneme küõll, kas asi on soe või külm. Me oleme lihtsalt... neutraalsed. Meid see ei kõiguta. Meil ei hakka külm, nagu ei hakka ka palav.

500 aastat higita. Minu paradiis...

Samas näiteks juuksed kasvavad oma endise hiilgusega. Kogu ülejäänud karvkate ka,kuid ma ei hakka siin detailidesse laskuma...

Kõige paremini saan ma läbi Liisaga, kui tema oli surres 8 aastane, nii et... tema taolistes asjades mind aidata ei oska. Teisest küljest – ta on vaimses arengus jõudnud minu tasemele. Seega on mul siin sõber omast käest võtta. Pahura ja endassetõmbunud Hansu ja endiselt eesti keelt purssiva Michaeli kõrval tõeline kullatükk.

„Ta üritab, kuid kuna Hans pole kunagi inglise keelt õppinud ja mina surin selle põhjalikumaks tundmiseks liiga noorelt, on tema mõistmine ja keeleõpingud raskendatud,” kostis tüdruk hetkeks silmi kinni pannes ning nägu üles, soojendava päikese poole sirutades. Me olime hetkel aiamaal ning korjasime puude alt õunu. Tegelikult surnud söövad. Ja nad on liigagi suure isuga – vaadates Hansu ja Michaelist. Samas... meil pole väljaheiteid. Huvitav.

„Kuid see peaks minema nagu imikul ju sel juhul. Kuulates õpid,” olin mina vastanud, ühte õuna kätte võttes ning hambaid sisse lüües. Vanasti polnud õunad hea maitsega. Aretamisjärgus sordid andsid end tunda, kuid sama tegi minu kõht. Rahulikematel hetkedel ma mõistsin alati, millist energiat oma saatuse vastu võitlemine nõudnud oli.

Mul olid tekkinud juba mõned ideed. Äkki oli see lihtsalt mõni telešõu, kus inimestele lollusi aeti ja vaadati, kui kergeusklikud nad on? Hullematel hetkedel tundus see vägagi reaalsena.

„Hansul on oma murrak, mida kasutati aastasadu tagasi ning mina olin liiga noor teadmaks keele põhilisi nüansse. Ma ei oska ju õigesti kirjutadagi. Hans samuti mitte. Michael oskab, kuid inglise keeles ja sellest pole meile abi, kuigi ta on üritanud oma keelt meile selgeks teha,” kostis Liisa kergelt. Tema vastused olid alati nii iseenesestmõistetavad. Nagu tema kehas oleks 30-aastase naise, mitte puberteediku hing.

See seik pani mind mõtlema ning ma tundsin end äkitselt vajatuna, veelgi enam – tähtsama. Sellest said alguse meie igapäevased kaminaõhtud, mil me kõik neljakesi toas kaminavalgel istusime ja õppisime, vestes vahepeale oma aja folkloori ja tegemisi, kuni jutt veeres minu saabumise ja koos sellega – suremise põhjuste peale.

Väga meeldib.
Kohe väga-väga-väga. =)
Loodame, et vaim sulle üsna ruttu peale tuleb...
Uuut. :)

Super....Palun uut