3. leht minevikust

"Kena mõtteavaldus, Ethan," pomises Amber.
"Seega ma arvan, et on vist kõik? Kellegil rohkem küsimusi pole?" vaatasin ma kõigile otsa. Klass vaikis.
"Tore. Mul on teile öelda vaid üht-ärge tehke eelarvamusi, vaid õppige mind tundma," sosistasin ma.
"Oi, kindlasti õpime," itsitas Ethan. Sellel päeval jäid mulle selle poisi tähelepanuvajadused mõistmatuks.
"Jennifer Mount, minge istuge palun sinna taha pinki, teie pinginaaber ühineb ka varsti," naeratas õpetaja. Sain kohe aru, et ta mõtles lokkis juustega uut poissi. Kõndisin sirge seljaga klassi lõppu ja istusin oma kohale.
"Kus on alles poodiumikiisu," lausus blond poiss minu ees. Näitasin oma mõtetes talle keskmist sõrme, kuid päriselt proovisin näole luua parima naeratuse, mida oskasin.
"Niisiis noormees, teie kord," jätkas Mrs. Tiny, vaadates selle kummalise poisi poole. Ta tundus nii salapärane, ta oli täis elujõudu mis kiirgas vastu nii tema olekult kui ka naeratuselt.
"Selge. Ma olen Drew, 16. aastane, meeldib tegeleda jalgpalliga ning soololauluga. Mida veel? Kuna mu vanemad on üsna liikuva eluviisiga, vahetasime seekordki elukohta. Kolisime siia juba suve alguses ning olen linnaga üsna tuttav. Küsimusi on?" rääkis poiss. Tema hääl oli madal ning mõnus. See meeldis mulle. Ikka väga meeldis. Saad sa aru, see oli sinnamaani ilusaim poisihääl, mida ma kuulnud olin.
Igastahes, kuna terve klass vaikis, lausus poiss vaid "Hästi," jalutas minu kõrvale ja istus oma toolile.
"Klass, kuna meil on kaks uut õpilast, peate te nendega proovima hästi läbi saada. Kindlasti toetavad nad isegi üksteist, aga ma oleks rõõmus, kui ka teie oma panuse annaksite. Nii et käituge nagu suured inimesed ja ärge jätke teineteist hätta. Jennifer, Drew, loodan et saate ilusti hakkama ja tutvute ka ülejäänud klassiga," naeratas õpetaja. Juba esimesest päevast saati sain aru, et ta oli selles koolis mu lemmik õpetaja. Aga see selleks.
Peale esimest tundi, kus me lihtsalt lobisesime ja tulevase aasta eesmärkidest rääkisime, jagati meile oma kappide võtmed ja kõik õppevahendid. Pistsin need oma kotti ning lonkisin oma kontsadel koolist välja. Seisin maja ette ja uurisin ümbrust. Möödus vaid mõni hetk, kui välja astusid kaks mu uut klassikaaslast - õigemini mu uutklassiõde.
"Hei, uus tüdruk. Kas sa suitsetad?" päris too sama tüdruk, kelle kulmud olid ära aetud.
"On sul pakkuda?" pärisin vastu. Ma tean, olin loll. Aga proovisin vaid seltskonda sobituda. Oma elu esimese suitsu olin juba ammu ära teinud, sain selle oma isa suitsupakist, kui ta veel meiega elas.
"Muidugi on. Tuled meiega, näitame sulle kohta, kus vahele ei jää?" naeratas tüdruk. See polnud mõnitav naeratus, vaid kuidagi kutsuv ning ma läksin kaasa.
"Mulle meeldib su kleit," ütles teine, poisipeaga tüdruk.
"Suured tänud," vastasin vaid. Kõndisime ringiga kooli taha, kus olid puud. Jalutasime puude vahelt edasi, kuni jõudsime ühe lagunenud onni juurde. Tundus, et see oli siia ammu mingite jõnglaste poolt ehitatud.
"Soovid siis?" küsis too kulmudeta neiu, kui onni sisenesime.
"No eks sa anna," vastasin mina ja võtsin peenikese nikotiinipulga oma näppude vahele. Vaatasin ebakindlalt oma kontsakingi, natuke märjad olid, aga selle elasin ma üle. Süütasin suitsu ning kuulasin, kuidas teised Drew'st rääkisid. Oi kui võlutud nad temast olid.
"Jennifer, mis sina temast arvad?" küsis poisipeaga tüdruk.
"No, ega tal ju viga pole," vastasin mina ükskõikselt.
"Kuule, me pole ennast tudvustanudki sulle veel ju. Sinu nime me ju teame, aga sina meie omasid mitte," ütles kulmudeta tüdruk.
"Mina olen Julia ning tema on Liza." Muigasin kergelt, kuna esimese asjana tuli mulle meelde jutt Romeost ja Juliast, kuid kulmudeta Juliat ma ette kujutada ei suutnud.
Kui suitsud tehtud said, ukerdasime jälle onnist välja ja läksime kõik oma teed. Mina lonkisin mööda tänavaid proovides meenutada, kus pool kodu oli. Möödusin paljudest poodidest ja kohvikutest. Inimesed sagisid ringi, kõigil oli kuhugi kiire. Ainult mina, ainult mina olin see, kes rahulikult kõndis ja ootas, et saaks kuidagi koju.
Viimaks koju jõudnud, sõitsin liftiga seitsmendale korrusele. Kui ema koputuse peale ust avama ei tulnud, otsisin ise oma võtme ülesse ja läksin tuppa. Viskasin koti oma tuppa voodi peale, sikutasin kontsad jalast ära ning viskasin end elutuppa diivanile pikali. Esimese asjana, mis mul hetkel seal lamamisest meenub on see, et ma mõtlesin, kas seal klassis hakatakse mind ikka sallima. Nagu ma juba öelnud olen, Dr. Carrie, oli see vaid kõige algus. Küll varsti saate teada.
Olles seal juba piisavalt pikka aega jalgu puhanud, ajasin omale kargu alla ja vahetasin riided ära. Panin selga lühikesed teksad ning roosa topi. Kleidi panin riidepuu peale uut sündmust ootama. Sõin natuke ja lõin arvutis aega surnuks. Üritasin mõelda sellele, et varsti on kõik täpselt nii, nagu eelmises linnas. Mul on palju sõpru ja palju tegevusi. Sinnamaani, pidin lihtsalt ootama.
Õhtu saabudes olin söönud tühjaks pool külmkappi, vaadanud ära mitu filmi ning ikka piisavalt igavlenud. Esimest korda elus tundsin ma, et mul oli tõsiselt igav. Ikka väga igav. Viimaks otsustasin minna välja värsket õhku hingama. Aitas kah sellest pikast sees istumisest! Viskasin valge pusa selga ja panin tossud jalga. Olin just ukse lukustanud, kui põrkasin kokku mingi poisiga.
"Vabandust..." jõudsin vaid kogeleda ning vaatasin talle otsa.
"Kuule, sa oled ju see uus tüdruk, Jennifer!" lausus poiss ning naeratas. Selge. Tema oli üks minu klassikaaslastest, kuid ma polnud talle suurt tähelepanu klassis pööranud.
"Jah, olen. Sa elad siin?" küsisin ma, hakates trepist alla kõndima. Poiss järgnes mulle.
"Muidu, ma arvan, et sa ei tea mu nimegi. Olen Petar. Elan siit üks korrus kõrgemal," vastas poiss, või noh, Petar.
"Lahe," ütlesin vaid ja jälgisin, et ma astmeid vahele ei jätaks. Petar oli suhteliselt kena. Pikka kasvu, pruunide juustega ning pruunide silmadega. Ta tundus olevat tore poiss.
"Kuhu teel oled muidu?" esitas Petar järgmise küsimuse.
"Mõtlesin jalutama minna. Ja ise?"
"Saan klassikaaslastega kokku. Kuna kuulud meie juurde, ehk tuled koos meiega?" vaatas poiss mulle otsa.
"No... Ma arvan, et ma see oleks tore."