6. leht minevikust

"Sa oled parim! Aga ma tulen siis hommikul enne kooli minekut kodust läbi, ma ei viitsi õpikuid kaasa võtta," ütlesin ma.
"No eks sa ise tead. Aga vaata, et sa korralik oled palun."
"Ikka," muigasin ma. Ema seda ei näinud.

#

Selleks, et aega surnuks lüüa, sõin veidike, tegin uue meigi ja vahetasin riided. Viis minutit enne seitset, kui olin just vannitoas ja pesin hambaid, koputati uksele.
"Ema mine sina!" hüüdsin ma nii, et hambapastat pritsis igas suunas. Ukse pealt kuulsin ema ja Petari dialoogi:
"Tere," ütles Petar.
"Tere. Jen on vannitoas ja peseb hambaid hetkel, aga astu seniks tuppa," kuulsin ema hääles rõõmsat tooni. Oh ei, ema. Sa ju ometi ei arva, et Petar minu kutt on?
"Aitäh," kogeles poiss vaid selle peale ning ma loputasin kibekiirelt suu ära.
"Hei, ma olen kohe valmis," ütlesin ma vannitoast väljudes. Oma toast võtsin vaid rahakoti ja mobiili. Läksin esikusse ning panin oma kingad jalga ja peale panin nahktagi.
"Kas lähme?" pärisin ma.
"Ikka," ütles Petar ja tegi ukse lahti.
"Ema, anna mulle natuke raha ka palun," läksin ma veel korra elutuppa. Ema võttis oma rahakotist 20dollarit ning ulatas mulle.
"Aga palun ole korralik," vaatas ta mulle anuvalt otsa. Tema silmis peegeldus minevikupiin - alkoholi joomine peale isa lahkumist.
"Olen, ära muretse. Ma helistan sulle kindlasti hiljem..." hakkasin juba esikusse astuma.
"Ma helistan ise, ära sa selle pärast muretse. Ilusat õhtut sulle!"
"Homme näeme!" hõikasin veel ja panin ukse kinni.
"Su ema on nii lahe, tahaksin ka omale sellist," ütles Petar, kui treppidest alla hakkasime minema.
"Ma ei anna teda sulle, ta on niigi ainus, kes minu eest hoolt kannab," sõnasin ma.
"Anna andeks, ma ei teadnud. Kus su isa on siis? Ma ei taha surkida, sa ei pea vastama..."
"Mu isa jättis meid maha, kui olin umbes viisteist," vastasin ma koheselt.
"Mul on kahju."
"Pole midagi. Aga kus see pidu siis toimub või mis nüüd saama hakkab?" esitasin uue küsimuse, kui õue astusime.
"Me läheme nüüd kooli ette, kuhu tulevad ka kõik teised. Küll siis näeb, mis Ethan edasi plaanis," seletas poiss. Kõndisime siis ühtlases tempos. Kui viimaks sinna jõudsime, oli suur punt inimesi juba ootamas. Otsisin kohe silmadega Drew'd. Esmapilgul teda näha polnud.
"Jõudsite kah kohale. Ootame nüüd Drew ja Cathy ära ning siis liigume," hõõrus Ethan peopesasid kokku. Kohe kargas mulle pähe esimene mõte - kes on Cathy?
Kulus oma kümme minutit, enne, kui nad välja ilmusid. Uurisin seda tüdrukut - tumepruunid laines juuksed, minust veidi pikem ja ilusate näojoontega. Neelatasin kuuldavalt ja sosistasin Petarile kõrva:
"Kes see tüdruk on?"
"See, kes Drew kõrval kõnnib?"
"Jah..." olin juba valmis halvimaks.
"See on tema õde. Ta on jube ilus, kas sa ei arva?" itsitas poiss. Hakkasin naerma.
"Ei tea, ei vaata tüdrukuid." Olin palju rahulikum ja vaatasin, kas Drew mind märkab.
"Lapsed, hakkame minema!" hüüdis Ethan ning hakkas minu kodule vastassuunas sammuma. Meie, "lapsed", järgnesime talle.
"Hei Jen!" nägin Drew'd mulle viipamas. Ta surus end läbi teiste inimeste ja tuli minu kõrvale kõndima. No tore. Olin kahe poisi vahel lõksus, paremal käel kõndimas Petar ja vasakul Drew. Mis järgmiseks?
"Tšau jaa. Ma ei teadnudki, et sul õde on," ütlesin ma.
"Ega jaa. Ta on minust aasta noorem."
"Päriselt? Näeb küll vanem välja..." tõdesin mina. Olin veidi isegi kade, kuna Cathyt saatsid paljude poiste pilgud. Ta kõndis Ethani kõrval.
"Ega sa ei karda, et Ethan su õeraasu endale napsab?" muigas Petar.
"Selleks pole põhjust."
"Miks?" küsisin mina.
"Cathyl olevat selle Ethani onupojaga mingi "interneti-teema". Mina ei tea ka päris hästi, kuidagi nad igastahes suhtlevad."
"Ohsa poiss. Tuleb lõbus öö," naeris Petar.
"Tuleb-tuleb," muigas Drew ja vaatas silmanurgast minu poole. Punastasin ilmselgelt.
Maa Ethani onupoja juurde tundus võtvat terve igavik. Vaikus minu, Petari ja Drew vahel muutis selle veel pikemaks. Umbes kella poole kaheksa paiku jõudsime sihtpunkti - suure valge kivimaja ette.
"See ongi meie tänase õhtu palee," naeratas Ethan. Kohe oli kuulda tümpsuvat muusikat, mis kostus "paleest". Vaatasin Petarile otsa, ta silmad särasid. Eks ma pidin ka rõõmustama.
Majja sisenedes polnud esikus eriti inimesi. Kuna meid, kes me ise tulime, oli nii umbes kolmkümmend, siis pudenesid kõik üle maja laiali. Mina, Drew, Petar ja Cathy liikusime samas pundis. Köögis segas omale kokteili üks kena pikka kasvu poiss. Kuid kui ta oma näo meie poole pööras, panin tähele, et üle ta kulmu jooksis suur valge arm.
"Logan!" kilkas Cathy, jooksis ja hüppas poisile sülle. Logan tõstis tüdruku õhku nii, et Cathy jalad olid põrandast oma 20cm kõrgusel.
"Sa tulidki," naeratas poiss.
"Muidugi tulin, ma ju poleks saanud sellest peost ilma jääda," itsitas tüdruk, kui Logan ta uuesti maapinnale asetas. Nad jäid sinna kudrutama, meie läksime edasi vist juba kolmandasse elutuppa.
"Miks siin vähe rahvast on? Ma arvasin, et siia tuleb neid rohkem ikka..." pomises Drew.
"See on alles algus, poju. Alles algus," naeratas Petar salakavalalt.
Ja Petaril oli ka õigus. Umbes kahe tunni pärast soovisin ma, et see maja oleks olnud veel suurem. Maja kõik korrust olid inimesi täis topitud, muusika tümpsus ja kõik jõid. Olin läinud sinna peole põhimõttega olla enam-vähem kaine. Kuid viimaks ma unustasin selle ning tegin seda, mida kõik teisedki - jõin. Logan valmistas parimaid kokteile ning Drew käis mul igalpool järgi. Paljud poisid üritasid mulle käsi külge panna, kuid vibutasin neile alati sõrme ja ütlesin "ai-ai, nii ikka ei saa!". See kõik tegi palju nalja, inimesed tundusid sõbralikumad kui eales varem ning kõik oli kuidagi lilleline. Mitu poissi kutsusid mind ka tantsima ja miks ka mitte? Ma läksingi. Olin kindlasti alkoholiga liialdanud, kuna pea hakkas ringi käima ja suu kiskus ise naerule.
"See pidu on parim!" liikus Petar minu poole, käevangus kaks tibi, kes olid kindlasti temast vanemad. Mõlemad tüdrukud vahtisid Petarit nagu kuninga kassi ja limpsisid oma jooke.
"Sul läheb vist väga hästi, ma vaatan," naersin mina.
"Sina pead ka tegema nii, et läheks. Kusjuures, Ethan otsis sind enne, ta on köögis Logani juures," ütles poiss ja istus diivanile, mõlemad tšikid tema kõrvale. Ega mul muud polnud siis teha, kui oma sammud Ethani poole seada.
"Kus Ethan on?" küsisin ma Loganilt, kui kööki jõudsin ning märkasin, et seal poissi pole.
"Ta läks rõdule, otsis sind enne," vastas Logan ja segas järgmise kokteili kokku.
"Sa otsisid mind?" pärisin poisilt rõdule jõudes.
"Jah," ütles poiss ja pööras end minu poole. Ma kõndisin rõdu ääreni ja pöörasin end tema poole. Vaatasin teda. Ta oli nii ilus, et oleksin võinud ta sealsamas nahka pista.
"Sa oled nii ilus," ütlesin ma pehme keelega. Poiss vaatas minu poole ning hakkas naerma.
"Sina oled ka ilus, Jennifer," ütles Ethan. Ma ei tea, miks ma seda tegin või kuidas see üldse juhtuda sai, aga ma hüppasin talle kätega ümber kaela, rippusin tal kaelas ja suudlesin teda. Poiss oli väga kohkunud, kuid ta ei lükanud mind ära, vaid võttis kätega selja ümbert kinni ning tõstis kõrgemale, et ma poleks pidanud suvaliselt rippuma. Pagan, kui hea suudleja ta oli!