1. leht minevikust

"Niisiis... Minu lugu algas juba poolteist aastat tagasi. Kuna ma praegu olen 17... Siis olin ma sel ajal ilmselgelt alles kuusteist saamas. Mu vanemad olid värskelt lahutanud, nii umbes kuu aega tagasi. See kõik tuli nii äkki... Oma esimesed alkohoolsed joogid jõingi oma vanemate pärast. Oma esimese suitsu võtsin oma isa suitsupakist...
Üks õhtu isa lihtsalt ei tulnudki koju, mobiil oli välja lülitatud. Ema nuttis, istus köögis ja jõi viina. Tal läks see puhtalt alla, vahepeal jõi ka midagi vahele. Mul oli kurb ja valus teda niimodi vaadata. Oleksin hea meelega sõitnud kodust ära, kuhugi kaugele mõne tuttava juurde, aga mu südametunnistus käskis mul jääda, emaga olla. Ma poleks saanud talle lihtsalt niisama selga pöörata. Ta oli siiski ju mu ema! Ma ei saanud teda jätta uppuma oma probleemidesse, ma pidin midagi tegema. Aga minu võimuses polnud teha midagi muud kui teda vaid lohutada.
Ema oli mulle alati rääkinud mingist teisest naisest, keda isa lantis. Oli alati lantinud ja lantis ilmselt ka siis. Mul oli seda valus kuulda, minu isa... Minu armas isa, kes siis, kui olin väike, kandis mind oma süles voodisse magama, mängis minuga igasuguseid mänge ja tõi mulle alati armsaid väikseid kassikujusid-ma nimelt kogusin neid kunagi, kujud olid mul endiselt alles... Kuid saades teada, et isa meid reetnud oli, peksin peaaegu et terve oma toa segamini, korrektselt ritta seatud kassikujud lendasid nii aknast välja, voodi alla, vaiba alla kui ka sahtli kaugeimasse nurka. Vaid üks... Ainult üks kuju jäi. Imepisike valge kassikuju, tehtud puust, seljal jooksmas mustad triibud. Sinised silmad, nagu minul. Seda kassi ma lihtsalt ei suutnud ära visata... Võib-olla oli see lihtsalt minu mingi häire või kiiks, aga tema meenutas mulle aega, millal isa oli meiega..." kuid Dr. Carrie ütles vahele:
"See võis sulle meenutada mingit mälestust. Midagi sümboolset, tähtsat. Midagi, mis meenutas sulle turvalist kodu, koos vanematega."
"See oli esimene kassikuju, mille isa mulle tõi."
"Selge..." lausus naine ja paistis, et tal pole rohkem midagi öelda.
"Seega, palun laske nüüd mul absoluutselt terve jutt ilma igasuguste vahemärkusteta ära rääkida. Seda pole raske kuulata..."
"Kuidas soovid, Jen. Olen üks suur kõrv."
"Kui isa ikka ei tulnud ja ei tulnud, ning niimodi mitu päeva, langes ema sügavamasse depressiooni. Tööle ta ei läinud, istus vaid kodus või siis lasi linna peal lulli - jõi ja suitsetas. Koduste töödega pidin täiesti ise hakkama saama. Ema boss helistas mitmeid kordi enne, kui julgesin vastu võtta ning küsida ema haiguslehele. Boss oli tore mees ja sai aru, et ema vajas puhkust. Minu jutu järgi oli emal juba mitu päeva paha olla ja palavik üsna kõrge. Raske oli valetada nii toredale mehele, nagu seda oli Mr. Burn.
Ühel õhtul, kui olin saanud emalt kätte tema viinapudeli, selle kildudeks visanud ja lõpuks maha rahunenud, saabus koju isa. Purupurjus. Karjus ema ja minu peale. Tõukles. Ütles, et kaob nelja tuule suunas ja enam tagasi ei tule. Et käigu me kus kurat. Sellel õhtul sai mulle selgeks, et kedagi ei saa usaldada. Isegi mitte oma enda lihast isa. Meil oli suur korter kesklinnas, mu vanematel olid väga head töökohad - ema oli hambaarst ning isa arhitekt. Kõik oli justkui imeline ning siis järsku selline asi... Mõlemad vanemad vajasid viina. See oli liig mis liig, nutsin end kohe samal õhtul magama, kui isa ära läks. Ema lohutas mind nii palju kui suutis, vahet pole, et tal alkoholihaisud küljes olid. Ta oli minu sama hea ema, tema polnud mind hüljanud. Palusin, et järgnev päev ainult parem oleks...
See oli augusti keskpaik, kui isa meid hülgas. Ema oli viinast lahti saanud ning lahutus oli tehtud. Nüüd jäi veel kolida teise suurlinna, kus me ei peaks muretsema, et võime isa ja ta uue naisega kokku põrgata. Või noh, selline koht pidi olema, kus ei oleks tohtinud olla mingeid mälestusi isast ega meie eelnevast elust.
Emaga läksime uut korterit üle vaatama 23. august. Korter oli piisavalt suur ühele üksikemale ja tema teismelisele tütrele. Magamistuba minule, emale, köök ja elutuba olid aga ühenduses. Vannituba oli suur ja lai, garderoob oli isegi eraldi. Rõdu oli vaatega pargi poole. Elama pidime hakkama seitsmendal korrusel.
Juba 25. august kolisime sisse. Linn asus nelja ja poole sõidutunni kaugusel eelmisest kodust, seega oli kõik uus ja huvitav. Oma toa kujundasin nii ilusti, kui võimalik. Valge kassi kuju paigutasin oma voodi kõrvale öökapile. Sisustus meeldis mulle nii väga. Mulle tundus, et isegi ilma isata tundub see paik täiesti täiuslik. Ja see koht oligi täiuslik. Kuid millalgi tuli tõele näkku vaadata. Minu enda lihane isa... Teda polnud. Mu lihane ema... Tema polnud enam sama, nagu varem. Ta küll naeratas, oli rõõmus ja proovis mulle hea ema olla, kuid iga kord kui ta suitsu tegi või alkoholi rüüpas, nägin tema silmis seda helki, mis oli siis, kui isa lahkunud oli. See helk, kurbuse helk. Mu kallis ema...
26-27 august tutvusime selle uue ümbrusega. Uurisime linna, käisime kohvikutes kohvitamas ning shoppasime koos. Kooli jaoks sain omale palju uusi asju. Ma loodan siiamaani, et ema mind ära ei proovinud osta. Ema oli saanud uue töökoha natuke kodust eemal ühes hambapolikliinikus, kus oli palk hea ning töökaaslased tundusid sõbralikud. Minule meeldis uus linn ning tundus, et ka ema musta meelt hakkas see koht natukenegi selgemaks tegema. Nägin tema näol iga päevaga aina rohkem naeratust. Saime ilma isata suurepäraselt hakkama, sellisel elul polnud mitte kui midagi viga.
Kuid siis saabus päev, mil mu elu muutus tõsiselt. Oi, isa asi oli alles terve loo sissejuhatus ja pisike killuke sellest segasest mosaiigist. Oli esimene koolipäev.