4. leht minevikust

"Aga tule siis meiega," sõnas Petar ning me astusime õue. Septembri kohta oli üsna jahe.
"Kuhu me lähme üldsegi?" pärisin mina, kui mööda tänavat vasakule hakkasime minema.
"No eks siis näha ole. Me ei plaani eriti ette või nii," naeris Petar. Mis mõttes nagu? Lihtsalt "chillite" kuskil parkides või kaubanduskeskustes? Imelik, kas pole?
"Ahsoo. Kus teised on üldse?" küsisin uue küsimuse. Panin isegi käed taskusse.
"Kohe siin lähedal pargis. Tulid ju koolist koju siit kaudu? Siis peaksid seda parki teadma," rääkis poiss. Ja tal oli õigus. Koheselt paistiski suur park, mida valgustasid paljud lambid ning valgustused.
"Seal nad ongi," lausus poiss. Märkasin suurt punti inimesi ja mu kõhus hakkas keerama. Olin ju täiesti uus, ei tundnud kedagi. Ainult Petar, aga temast ma ei teadnudki rohkemat, kui seda, kus ta elab ja mis on tema nimi. Isegi perekonnanime ei teadnud. Aga sellel polnud ka erilist tähtsust.
"Nonii, nonii, Petar. Kust sa tema kinni püüdsid?" itsitas üks pruunide lokkidega tüdruk.
"Me elame samas majas," ütles Petar.
"Aga kuule, täkk. Ehk tudvustad ka meid talle?" päris mingi poiss.
"No okei. Mina olen Petar," näitas ta enda peale. "Tema on Charlotte," näitas ta pruunide lokkidega tüdruku peale. "Ethanit sa juba tead. Ja Drew'd ka." Alles siis panin ma tähele, et ka Drew oli seal. Kellega tema tulnud oli? "Niisiis, see siin on Patrick ning see Angela," osutas ta blondiinide peale. "Ning tema on Khen," tudvustas ta ka viimast isikut-pikka kasvu musklis poissi. Üritasin kiiresti nende näod ja nimed meelde jätta.
"Okei... Ja mis me nüüd siis tegema hakkame?" küsisin mina.
"No mina võtan sinu küll ära," naeratas Ethan ja pani oma käe mulle ümber. Ma kohkusin ära. Sellist vastust poleks ma osanud oodatagi.
"Kuule Ethan, sa ei pea esinema..." ütles Angela.
"Jah, Ethan. Las tüdruk olla," lausus Charlotte. Tore, et nemadki mind kaitsesid. Kuigi Ethan lõhnas hästi ja mulle meeldis poisi tähelepanu ja lähedalolek, astusin siiski tüdrukute poole. Ja siis, Dr. Carrie... See juhtus. Ma nägin esimest korda, kuidas Drew minu poole vaatas ning kohe naeratuse näole manas. Olin teda aktusel ja klassis näinud vaid külmalt naeratamas. Seekord oli see midagi erilist-midagi imelist.
"No mis te piidlete nüüd? Liigume edasi, eided," irvitas Khen ja ma teadsin, et see "piidlemise" osa oli mulle ja Drew'le. Või siis ainult mulle. Või ainult Drew'le.
"Aga kuhu?" küsis Petar. Ta oleks nagu mu mõtteid lugenud.
"Mu vend on täna öövalves. Saame "Oaki" sisse," rääkis Khen. Oakist olin ma kuulnud küll. See oli linna üks parimaid klubisid. Dr. Carrie, kui arvate, et alaealised tänapäeval kuhugi klubidesse end sisse ei suuda ärida, siis te eksite hullult. See on lihtsamast lihtsam.
"Olete selles ikka kindlad? Homme on ju kool ja muu..." ütlesin mina natuke ebakindlalt.
"See pole midagi, ega me kauaks ei jää," ütles Amber.
"Jaa, me käime alati Oakis, kui Kheni vend seal tööl on," lisas Charlotte. Kuna tüdrukud nii vaimustuses olid, eks ma läksin siis ka. Kõndisime pikalt mööda parki edasi, jõudes viimaks suure tuledes maja ette.
"Oodake nüüd siin, kullakesed. Ma käin ära," ütles Khen ja sisenes klubisse. Kõik teised peale minu ja Drew panid omale suitsud ette.
"Te ei taha?" pakkus Patrick ka meile. Vaatasin korraks Drew'le otsa ning napsasin omale ühe suitsu. Ka Drew tegi seda. Panin siis selle põlema ning kimusin. Mõtlesin, kui hullult see ikka mu kopse kahjustab. Aga keda huvitas? Vähemalt mitte mind. Varsti tuli ka Khen tagasi heade uudistega - olimegi Oaki klubis sees. Kell oli minu meelest natuke üheksa läbi, kui klubisse sisenesime. Proovisin püsida tüdrukute läheduses, kuna Ethaniga ma küll mehkeldada ei kavatsenud.
"Preilid, teen teile joogid välja?" pakkus Ethan.
"Raha palju?" küsis Angela.
"Sain just täna. Noh, ühed dringid?" ütles poiss, vaadates meile otsa.
"Minugi poolest," vastasin mina. Ka Charlotte ning Angela jäid peale Ethani veidikest moosimist nõusse. Hoidsin oma joogil silma peal, et keegi sinna jumala eest midagi toppida ei saaks. Mitu noormeest olid mind juba tantsima kutsunud, kuid minul polnud soovi.
Drew oli nii ilus. Ta kandis valget T-särki ning tumesiniseid teksasid. T-särk oli päris kitsas, seega tõi see hästi poisi lihased välja. Sellest vaatepildist sulasin isegi mina. Proovisin teda päris palju silmas pidada, ja ka see ei jäänud Charlottele ning Angelale märkamatuks.
"Mine võta ära," moosis Angela.
"Jaa, ta ju vaatab sind!" itsitas Charlotte.
"Ma ei tea nüüd..." ütlesin mina märgates, et poiss tõesti vaatas minu poole ning naeratas. "Me oleme kõigest klassikaaslased, pinginaabrid. Ma ei saa nii," lisasin ma.
"Kui sina seda ei tee, teeb see tüdruk seal. Või see," osutas Charlotte neiude poole, kelle pilgud puurisid Drew'st läbi.
"Kui ma korvi saan, siis maksate mõlemad mulle kümnekad," naersin mina.
"Sobib. Aga võta enne see," pani Angela minu ette väikese tableti. Sain aru, millega oli tegu.
"Lihtsalt ergutuseks," ütles tüdruk. Võtsin tableti, pistsin suhu ja kadunud ta oligi.
"Kui kiiresti see mõjuma hakkab?" pärisin mina.
"Eks pärast tunda ole. Nüüd mine ja lõbutse!" lükkas Angela mind Drew poole. Dringid, mis Ethan oli mulle ostnud ning äsja võetud tundmatu tablett tekitasid sees julge ning sooja tunde. Irvitasin omaette ning läksin Drew juurde. Poiss naeratas laialt. Vaatasin talle alt ülesse.
"Noh pisike, tantsida tahad?" muigas poiss.
"Pidin just sama küsima! Aga kuna sa seda juba tegid, siis jah," naersin mina. Ega seda väga tantsimiseks ei saanudki nimetada. Tema pigem lihtsalt seisis ja hoidis mul käsi ümber õlgade või puusade, mina keerlesin ja keerlesin. Esimest korda peale vanemate lahkuminekut tundsin ma end tõsiselt vabana. Nagu vaba lind, kui nii saab öelda. Klubis oli palju inimesi, kõik üksteise vastu nühkimas. Drew'ga lõpetasime oma tantsu diivanil istudes, tema käsi diivani seljatoel minu ümber, mina tema vastu toetamas.
"Jen, oled sa väsinud? Me võime minna, kui soovid," ütles Drew järsku, mind õrnalt raputades. Tegin silmad lahti ning nägin, et Angela istus meie vastas diivanil Patricku süles ja nad suudlesid metsikult. Selge, ma polnudki ainus, kes end ergutanud oli. Naersin kõva häälega ja vaatasin siis Drew'le otsa.
"No eks lähme siis." Pidime end inimeste vahelt lausa läbi pressima, sees oli kõik nii umbne ja raske oli liikuda. Kui viimaks Oakist välja saime, hakkasin süldi kombel mööda teed edasi loivama.
"Kuule-kuule, nii sa küll kuhugi ei jõua," ütles Drew ja pani oma käe mulle ümber. Mu kõht lausa kubises liblikatest, kes oma tiibadega mu sisemust kõditasid.
"Kas sa lähed homme kooli?" pärisin mina.
"No eks ikka. Homme on tunnid ju. Me oleme pinginaabrid, kui mäletad," muigas Drew, kõndides sirgelt.
"Ma tean. Sul pole suitsu?" küsisin ma ja näitasin armast naeratust.
"Paar tükki on. Tahad kohe teha?" küsis Drew. Noogutasin selle peale. Jäime seisma, poiss aitas mul suitsu põlema ning andis siis mulle. Liikusime edasi.
"Mis kell on?" küsisin mina.
"No ikka päris palju. Sa küsid päris palju," ütles Drew ning uuris oma käekella. "Kell on kohe kaksteist."
"Kaksteist?!" jäi mul süda peaaegu seisma.
"Jah. Pole hullu, ütled emale, et olid sõpradega. Kõik on korras."
"Ma loodan ka jah," ütlesin mina.
Minu koduni jõudes keeras Drew mind näoga enda poole ning embas mind pikalt. Tahtsin juba lahti lasta, kuid ta kallistas edasi. Kallistasin kõvemini, sama tegi ka tema.
"Uskumatu, et siin niimodi olen," pomisesin mina.
"Kuidas niimodi?" küsis poiss ja toetas oma lõua mu pealaele.
"Oma pinginaabriga," hakkasin ma naerma. Ka Drew muigas.
"Ilusat und sulle, tantsulõvi. Koolis näeme siis homme... Või noh, täna," ütles Drew ning läks. Mina hõljusin oma nähtamatu pilvekese peal seitsmendale korrusele, tegin ukse oma võtmega lahti ja suundusin kohe magama. Kuulda oli ka ema tasast nohisemist. Vähemalt ei olnud ma teda ülesse ajanud.