2. leht minevikust

"Oligi käes see 1. september. Kartsin seda. Mis hakkab saama? Äratus oli umbes seitsme paiku. Esimene tund pidi algama kell üheksa, nagu alati oli olnud. Mis ma siis tegin? Ema oli mulle esimese koolipäeva puhul ostnud ühe imeilusa erkroosa kleidi, mis oli õhuline. Oi, mulle nii meeldis see kleit ja mul on ikkaveel selle iga õmblus meeles. See oli eestpoolt lühem ning tagantpoolt veidi pikem, oli läbipaistvast materjalist ning peaaegu läbipaistev.
See kleit on mul siiamaani alles. Kleit, millega astusin oma elu muudatustesse-elavasse põrgusse.
Enamus selle hommiku tegevusi on mul meeles. Need lihtsalt ei lähe meelest. Võtsin ühe kosutava sooja dušši, peale seda läks mul palju aega oma pikkade pruunide juuste föönitamisele. Nagu isegi näed, on need hiiglama pikad! Siis olid need natuke lühemad, umbes rindadeni, või natuke pikemad. Selle pooleteist aastaga on need peaaegu nabani kasvanud. Aga see selleks, asi on põhimõttes-ma kuivatasin neid väga pikka aega. Peale seda tegin imeilusa meigi ning panin end riidesse. Jalas olid mul valged kontsakingad, mis tegid mu üpris palju pikemaks. Jäin end peeglist imetlema. Ma tundusin esimest korda elus endale tõsiselt ilus. Tundsin end kui varakevad, nii külm ja ilus.
Ema viis mind kooli ära. See ei asunudki nii kaugel, aga kõrgete kingade tõttu ei tahtnud ema, et ma ise läheksin. Lisaks tahtis ta mu uut kooli isegi näha. Sõitsime siis vaikuses mööda tänavaid ringi, otsides kooli. Olin seda enne ainult pildilt näinud, kuna ema oli mind ise registreerimas käinud ja paberid sisse andnud.
Niisiis, ma ei pidanud pettuma. Kool oli suur, kolme korruseline ja tehtud valgetest tellistest. Paistis väljast üsna korralik, aga kust ma pidin teadma, mis mind seal sees küll ees ootab? Kooli kõrval oli õpilaste ning õpetajate autode parkla. Vanemad klassid ju... Ema peatas meie auto täpselt kooli ees. Võtsin oma valge õlakoti ning vaatasin veel korra ema poole.
"Edu sulle, kullake," mäletan teda lausumas. Noogutasin enesekindlalt ning astusin autost välja. Ega ma muidugi ainus uus õpilane polnud... Aga paljude pilgud kinnitusid koheselt minule. Oli nii põlgavaid kui ka uudishimulikke pilke. Jalutasin oma kõrgetel kontsadel läbi inimestesumma. Tundsin kerget ebamugavust, kuid hoidsin nina püsti ja kõndisin otse edasi.
Kool oli palju suurem, kui mu eelmine. Raske oli kohti meeles pidada. Leidsin ühe täiskasvanu, ilmselgelt oli ta õpetaja, kes hiljem mulle matemaatikat õpetama hakkas. Pärisin temalt igasuguseid asju, mis seostusid kooliga. Suur koolialgus aktus pidi hakkama kolme minuti pärast, seega järgnesin lihtsalt teistele õpilastele. Meie aktus toimus kooliõuel, kuna õues oli selleks piisavalt soe. Otsisin kohe, kus asus minu klass. 11. klass. Meid oli palju. Nägin kohe ka nooremapoolset naist ning taipasin kohe, et see oli minu uus klassijuhataja. Tal olid blondid lokkis juuksed, mis ulatusid talle õlgadeni. Ta kandis erksaid riideid ning oli erksalt meigitud.
Terve klass paistis üsna huvitav. Kõik poisid olid väga ilusad. Ja ma ei tee nalja, nad olid kõik jube ilusad. Muidugi oli ka selliseid nohikuid, saate ju aru küll. Selliseid, kes hoiavad seltskonnast eemale. Tüdrukud olid samuti ilusad. Kõik olid nagu kusagilt ajakirjast välja karanud. Enamus tüdrukud olid blondid, see oli esimene asi, mis mulle silma torkas.
Oma uute klassikaaslaste juurde astudes tundsin end kuidagi kangelt. Ma olen üldiselt väga seltskondlik ja nii, ma ei tea, mis mul hakkas. Mäletan, kuidas kõigi pilgud mulle pöördusid. Terve klass hoidis kokku ning ma teadsin, et nad olid olnud juba esimesest klassist kõik koos - toetanud teineteist läbi erinevate raskuste. Tundsin end sissetungijana. Ega ma muidugi ainus polnud. Klassist veidi eemal seisis üks pikk poiss, üpris nägus oli ta minu jaoks. Tal olid tumepruunid lokkis juuksed ning kena naeratus. Siiamaani tulevad selle peale külmavärinad, kui sellele naeratusele mõtlen. Seisin poisile piisavalt lähedale näitamaks, et olen uus. Sain aru, mida ta tundis. Terve ülejäänud klass vahtis meid. Esimene, kes juttu tegi, oli püsti aetud soenguga poiss, nimeks Ethan.
"Oo, vaadake! Printsess!" irvitas tema. Teised uurisid mind. Punastasin kindlasti ja soovisin, et nad õpiksid mind enne tundma, kui hakkaksid midagi arvama. Seda oli vist liigselt palju palutud.
"Mis sa ajad, Ethan? Minu arust on täitsa kobe amps," lausus teine poiss, kes polnud sugugi nii pikka kasvu, kui teised. Praegu võiksin kõigi oma klassikaaslaste nimed kasvõi peast ette lugeda, siis tundus see täiesti võimatu. Neid oli ju nii palju!
"Kas keegi tema nime ei küsigi?" päris üks kena näolapiga neiu. Ka poiss, kes mind enne oma iluga varjutas, vaatas nüüd küsivalt minu poole.
"Noh tibu, mis su nimi on siis kah?" tuli noormees nimega Ethan minu juurde. Ta sirutas oma käe ette, nagu tervitades või muud sellist.
"Jennifer..." laususin mina ning hakkasin tema kätt suruma, kuid poiss tõmbas mind käest enda juurde. Mu kontsad vajusid maapinda samal ajal, kui poiss oma kätt mu õlal hoidis. "Oled ka kuusteist?" päris Ethan. Imelik oli tema juures, et ma isegi ei teadnud teda ning juba ta tegi nii. Olid tal mingid esinemisvajadused? Oli see nagu mõnitus?
"Ei."
"Oo, meil on siin nooruke!" itsitas tüdruk, kes oli oma kulmud ära ajanud ning oli uued ise asemele joonistanud. Selline mulje vähemalt jäi. Lükkasin Ethani käe ära ning astusin oma endisele kohale tagasi. Lootsin, et see esimene päev saaks kähku läbi. Mida ma küll lootsin?
Meeles on, et peale aktust saadeti meid klassidesse. Meie klassijuhataja, Mrs. Tiny juhatas meid oma koduklassi. See oli suur ja avar. Paistis, et kõigil teistel olid juba oma kohad olemas, oma pinginaabrid olemas. Mina ning too ilus poiss olime viimased, kes klassi jõudsid. Minu põhjus oli lihtsalt, et mul polnud kavas trügida mingi koha pärast ja ausaltöeldes - mul oli täiesti savi. Mrs. Tiny käskis meil klassi ette jääda, et endast paar sõna rääkida.
"Miks me ei alustaks sellest armsast neiust?" päris naerusuine Mrs. Tiny. Tema eesnimeks oli Amber. Amber Tiny. Imelik, ma tean.
"Lase käia, nooruke!" hõikas Ethan tagantpoolt.
"Umm... Ma olen Jennifer, 15. aastane... Ma nagu ei oskagi midagi rohkemat enda kohta öelda. Elan koos emaga kahekesi, kolisime alles siia linna. Mulle väga meeldib siinne ümbruskond," vatrasin ma esimesi asju, mis pähe tulid.
"Mida meeldib sulle vabal ajal teha?" päris Amber.
"Ma käisin tantsimas ja samuti ka jalgpalli mängimas. Aga see oli eelmises linnas. Selle paiga kohta ei oska ma öelda, kuidas siin need tingimused on ja kuidas siin samade võimalustega on. Tahaksin muidugi jätkata," rääkisin mina.
"Tere tulemast klubisse, kullake. Võtan sind hea meelega ülevaatusele," naeratas tagantpoolt üks punaste juustega tüdruk.
"Ja mis on neiu suhtestaatus?" hüüdis mingi poiss akna äärest.
"Vaba ja vallaline," ütlesin ma kulmu kortsutades.
"Paistab, et tuleb vallatu aasta," naeris Ethan.