Life isn't all about the fame! [Lõpetatud]

Oi kui armas :)
mis kasutaja sul seal on siis ??
Aitäh.

jouks ,
aga jahh kiiiirkorras uuut . : )

Kas uuuuuut ei ZAAA?

ei no ägedad memmed olete
uut teen hetkel

Jutt on ikka ülihea Edasi :)

Heh Murtagh, tead sa oled geenius, sa andsid mulle praegu jumala hea mõte.
aitäh :)

Et kui vigu näete siis kohe kisama, ja sisukaid kommentaare.
et mida jutust oodate

32. osa

„Kevin… Kevin on haiglas!“ ütles Nick juba nutma hakates. Hüppasin teisele poole istet otse Nicki kõrvale ja kallistasin teda tugevalt.
„Kus haiglas ta on?“ küsisin talt.
„Kesklinnas.“ Vastas ta.
„Siis lähme sinna“ ütles ema mul, ta koputas vaheaknale ja ütles juhile et kesklinna haiglasse.

Haiglas*

Jooksime Nickiga trepist üles, isa-ema ja Kätu läksid kohvikusse.
„Ema mis mu vennaga juhtus?“ küsis Nick kohe kui ooteruumi saime.
Denise vaid nuttis ja suutnud midagi öelda.
„Joel ja Kevinil juhtus autoõnnetus. Õigemini neile sõideti otsa kui nad teed ületasid, see kes sõitis, kihutas kohapealt minema, meile helistati ja siis me tulime siia, Kevin on operatsiooni saalis ja Joe seis on stabiilne. Temal oli õnneks kerge põrutus.“ Ütles Paul Denise asemel.
„Aga mulle öeldi et ainult Kevinil oli õnnetus!“ ütles Nick ja kukkus põlvili. Kükitasin samuti tema kõrvale maha ja aitasin ta tooli peale istuma.
„Mul on nii kahju.“ Ütlesin vaid, ka endal tulid mul pisarad. Järsku hakkas Nick tugevalt hingeldama.
„Nick, rahu! Hinga rahulikult.“ Üritasin poissi rahustada, aga mul ei õnnestunud see, Nick hakkas veel hullemini hingeldama, lõpuks ta minestas.
„NICK!!!! palun aidake, ta minestas!“ karjusin teistele, Paul jooksis kohe arste kutsuma, kohe ka tuli tagasi, Nick viidi minema. Denise hakkas hullemini nutma, ka mina nutsin. Tõusin püsti ja läksin Denise juurde, kallistasin tedagi, samuti Sr. Pauli. Isa ja ema tulid tagasi. Kätut polnud, jäi vist kohvikusse. Läksin ema juurde ja kallistasin teda.
„Marcus mis sa siin teed?“ küsis Denise isale otsa vaadates.
„Miks sa teda Marcuseks kutsud, Denise?“ küsis ema vahele.
„Ei, ma ei ole Marcus vaid John.“ Vastas isa, kuidagi kahtlaselt.
„Ei sa ei ole minu kadunud vend, sa oled Marcus, sa käisid vastas klassis. Te olete küll Johniga väga sarnased aga sa ei ole tema. Esiteks temal on meresinised silmad nagu Helenilgi aga sul on rohelised.“ Vaidles Paul vastu.
„Muidugi kuidas ma ise seda tähele pole pannud.“ Ütles ema.
„Oot, kas mu isa oli sinu vend?“ segasin neile vahele.
„Ei mitte päris vend, no ta oli mulle kui venna eest ja Sina“ vaatas ta selle mehe poole, ma ei tea ise kes ta enam on ma olen nii segaduses.
Paul jätkas „kui sa oled tõesti John siis peab sul olema õla peal roos (tattoo), meil kõigil on see, nii minul, kui Denisel ja Marial (minu ema), mis kooli ajal sai tehtud, sõpruse puhul.“ Ütles Paul. Mees hakkas pabistama, järsult tõmbas ema tal õla paljaks. Tühjus. Seal polnud midagi.
„Ma… ma lasin selle eemaldada.“ Kokutas mees meile.
„no olgu, oletame et sa tõesti eemaldasid selle, aga kuidas sa mind kutsusid väiksena?“ ütlesin ka vahele, vaatasin neid nelja kordamööda.
„Ma ei tea seda ja mul pole seda nõmedat tattood kunagi olnud sest ma pole John, ma pole see argpüks ja, ma tõesti olen Marcus! Ma olen kõik need aastad teid jälitanud ja ma tegin seda sellepärast et armastan Mariat. Aga John, tema ei väärinud Mariat.“ plahvatas Marcus meile. Nüüd sai minul villand, läksin tema ette ja lõin teda täie jõuga vastu nägu.
„Sa oled valelik tõbras, kes poeb teiste seljataha peitu, ma ei saa aru kuidas ma sain üldse sinusugust uskuda ja ära enam elu sees mu isa nime suhu võtta. (mitte vasakule mõelda. ) Kao minema siit.“ Karjusin talle. Kõik vaatasid mind kohkunult, Marcus pööras ringi ja läks minema.
„Ma tulen veel tagasi!“ ütles Marcus veel ähvardavalt.
Mina aga kukkusin põlvili ja hakkasin nutma.
„Ma ei suuda seda uskuda, ma arvasin et sain isa tagasi, kuidas saavad inimesed nii julmad olla, Kevini ja Joega juhtus õnnetus, Nick minest…“ ei suutnud ma lauset lõpetada. Ema tuli minu juurde ja kallistas mind.
„kuidas ma sain nii loll olla, ma ei teinud Johnil ja Marcusel vahet. Anna andeks tütreke.“ Ütles ema mulle.
„Enam pole midagi teha, nüüd peame vaid poiste pärast tugevad olema ja kõik korda saaks jälle.“ Vastasin emale.
„Aitäh sulle Paul!“ ütles ema talle ja kallistas teda.
„ilma teieta me poleks seda teadnud. Heh, kui nüüd aus olla ma unustasin üldse ära et meil need roosid on õlgade peal.“ Ütles ema natuke punastades.
„Pole midagi, Maria.“ Ütles Paul lohutuseks. Ema naeratas. Arst tuli.
„Kuidas poistel on?“ küsis Denise.
„Nickil hakkas paanikahoog, temaga on nüüd kõik korras, arstid jälgivad teda natuke aega aga te võite teda vaatama minna, ta on palatis 375 ja Joel on ikka sama seisund nagu ennem, teda võite samuti vaatama minna, aga mitte korraga, kahekaupa oleks parem, ta on palatis 374 ning Kevinil elas õnnelikult operatsiooni üle ja on nüüd intensiivpalatis, te võite Kevinit küll vaatama minna aga ta on narkoosi all, nii et ta ei vasta teile ja tema on palatis 376. Aga lood on paremad. Te olete õnnistatud, teil on tugevad poisid.“ Rääkis arst pikka loo maha ning naeratas. Ka meie muutusime õnnelikumateks ja kallistasime üksteist.
„Me lähme Joe juurde, Helen mine sa Kevini juurde.“ Rääkis Denise.
„Olgu ma lähen, aga ema sa? Jääd siia?“ küsisin talt.
„Ma arvan et lähen koju ära, võtan Kätu ka kaasa, et siis teate kus mind leida.“ Rääkis ema. Noogutasin arusaadavalt ja liikusin Kevini palatisse, Denise ja Paul olid juba läinud Joe juurde.
Liikusin mööda koridori ning otsisin palatit 376, kõndisin natuke maad edasi, nägin Joe palatit, piilusin korra sisse, nägin et Joe rääkis elavalt vanematega, naeratasin ning läksin edasi. Jõudsin Nicki palati juurde, läksin palatisse ja nägin et Nick istus voodil ja pani pusa selga.
„hei, kuidas end tunned?“ küsisin poisilt.
„Paremini, kuidas mu vendadega on?“ küsis poiss vastu. Rääkisin talle sama mis arst meile, Nick naeratas sellepeale.
„Kevin on siit paremal palatis ja Joe vasakul, et ise vaata kuhu lähed praegu, ema-isa on sul ka seal. Ole tubli!“ kallistasin poissi.
„Kus su ema-isa on?“ küsis Nick vastu.
„ema läks Kätuga koju ja see m e e s ei olnud mu isa, vaid petis aga ma teinekord räägin täpsemalt.“ Vastasin poisile kurvalt. Nick kallistas mind uuesti ning tegi otsa ette musi mulle. Aww… nii armas temast.
„Nick palun ära ehmata enam mind nii eks!“ poiss vaatas mind küsiva pilguga.
„sellega mis ennem juhtus, ma kartsin et kaotan su.“ Ütlesin talle.
„Helen, sa ei kaota mind kunagi, ma olen sul alati olemas, nii heas kui halvas.“ Ütles Nick natuke naerdes. Ka mina naersin.
„Nii heas kui halvas! Nagu me oleks abielus.“ Muigasin sellepeale.
„Aga olgu ma liigun nüüd Kevini juurde.“ Kallistasin teda veel korra ja läksin.

Liikusin paar sammu edasi, jõudsin Kevini palati juurde. Läksin vaikselt sisse et poissi mitte äratada, istusin tema kõrvale ja võtsin talt käest kinni, pisarad tikkusid vägisi ligi.
„Sa tuled sellest välja, sa oled tugev poiss, sa ei saa meid maha jätta, sul oleme meie kelle pärast sa ei saa meid kunagi maha jätta.“ Ütlesin sosistades. Poiss lamas liikumatult, nagu… ma ei taha seda sõna öelda, ta oli näost täiesti kahvatu. Panin käe suu ette ja silmad kinni, nutt tuli. Ma ei tohi nutta, ma pean tugev olema, Joe ja Kevini pärast. Ma ei tohi nutta, ei tohi. Järsku liigutas poiss kätt, võpatasin.
„Helen?“ ütles poiss vaikselt. Ma ei suutnud vastata. Kevin üritas silmi lahti teha, aga tundub et valgus segas teda. Lasin korra poisi käe lahti, tõusin püsti, panin ta kõrval oleva väikse lambi põlema, kustutasin suure tule ja istusin tema kõrvale tagasi ning võtsin uuesti käest kinni. Poiss üritas uuesti silmi lahti, natuke pingutust ja Kevin tegi silmad vaikselt lahti ning naeratas.
„mis naerad?“ küsisin sosistades. (edasi rääkisime sosinal)
„naeran seda, et kui ilus vaatepilt mulle vastu vaatab!“ ütles ta mulle. Punastasin. Kevin tõmbas õrnalt mu pea tema poole ja tegi mulle samuti laubapeale musi.
„Kev sinu ja sinu naljad.“ Naersin vastu ning kallistasin teda.
„mul on nii heameel et ärkasid.“ Ütlesin talle. Poiss naeratas ning küsis.
„kus teised on?“
„ema-isa sul on Joe juures, Nick on arvatavasti ka seal.“ Vastasin talle.
„Kas sa koju ei peaks minema?“ küsis Kevin mult. Raputasin pead.
„Ma tahan siin olla, ära küsi miks, ma ei tea isegi, aga lihtsalt ma tahan sind nagu kaitsta kellegi või millegi eest.“ Üritasin kuidagi välja vabandada.
„minul pole selle vastu midagi, mul just heameel. Aga tule viska minu kõrvale pikali, ma tahan sulle ka midagi rääkida, mida sa ei tohi kellelegi öelda, lubad?“ muutus poiss järsku tõsiseks. Noogutasin ja viskasin tema kõrvale pikali, poiss pani mulle tekki peale ja ühe käe pani mulle pea alla.
„Helen, ma räägin sulle selle õnnetuse kohta midagi aga sa ei tohi kellegile seda öelda, lubad?“ Ütles poiss uuesti. Ohkasin.
„Luban!“ ütlesin kindlalt.
„Ma tean kes meile otsa sõitis!“ ütles Kevin.
„Ke…kes?“ küsisin kartvalt. Kuna polnud kindel et tahan seda nime kuulda.
„Ma ei tea kas see oli meelega või kogemata aga see oli Selena!“

Ajuvaba
Ei, uut soovin ....

Oled geenius see mõtle ise välja miks

ajuvaba on tõesti, aga nuh selle kohta öeldakse "Fantaasia"

minestamine on normaalne, ma olen ise ka niimoodi minestanud :)

See on jabur, ma ei mäleta Selenat enam Aga jutt on ikka hea.

Selena Comez.



Aitäh :)

Ah see Selena. Offkoors Uut nüüd (y)

Viimane osa!
Aitäh kõigile kes lugesid!
Lõpetasin sellepärast kuna polnud üldse mõtteid.

33. osa

„Ma ei tea kas see oli meelega või kogemata aga see oli Selena!“ mul pidi süda seisma jääma.
„Tõsiselt räägid Kev ve?“ vaatasin poisile kohkunult otsa.
„kahjuks jah, meie Joega ainult teame ja nüüd sina ka, me räägime Nickile ka, aga emale-isale ja Frankiele mitte.“ Ütles poiss murelikult.
„appi, mis inimestel viga on? miks ta seda tegema pidi?“ ütlesin rohkem iseendale kui talle. Kevinil on väga imelik nägu peas.
„Helen, luba et sa mind praegu maha ei löö.“ Ütles Kevin mulle järsku.
„Miks ma peaks Sind maha lööma?“ ei mõistnud ma.
„Sellepärast et see oli nali!“ ütles poiss järsku naerma pursates.
„Sa oled vastik!“ ütlesin talle ja tõusin voodist püsti ning lahkusin sealt ruumist. Kuulsin kuidas poiss veel karjus, et tule tagasi. Väljas olles põrkasin Nickiga kokku ja kallistasin teda kohe, endal pisarad silmas.
„Mis juhtus?“ küsis Nick mult.
„Kevin on tõbras, see oli tema arvates loll nali, kui ta ütles et see oli Selena kes neile otsa sõitis.“ Rääkisin poisile niutsudes. Nick kallistas mind vastu.
„Helen rahu. Lähme Joe juurde. Ta tahtis sind näha, mu ema-isa läksid juba koju, ainult meie kahekesi jäime siia.“ Rääkis poiss mulle.
„Lähme ma tahan ka teda näha.“ Nick nõustus ning liikusime Joe palatisse.
Astusime vaikselt sisse, nägin et Joe vaatab telekat.
„Hei, tulge kuulake seda.“ Ütles poiss meile. Istusin paremale, Nick vasakule.

Täna õhtul juhtus kuulsate staaridega õnnetus, Joe Jonase ja Kevin Jonasega. Hetkel on nad kesklinna haiglas ja paranevad.
Politsei on süüdlase juba kätte saanud ning süüdlane tunnistab end süütuks, kuna ta ütleb et ta palgati ainult Kevin Jonast tapma, Joe Jonas jäi lihtsalt ette.
Inimese nime mees ei ütle, kes selle taga on aga nii palju ütles et ta inimene tahtis temast lahti saada kuna ta on kõige koledam bändis.
Rohkem uudiseid sellekohta saab homme. Head õhtut.

Rääkis uudistes. Ehmatasin ära.
„Kes Kevinit tappa küll tahab? See on täielik laim, Kevin pole kole, ta on mõnes mõttes isegi ilusam kui Joe.“ Rääkisin poistele ja itsitasin vaikselt.
„A siis, ei no aitäh Helen eks!“ ütles poiss mulle torisedes.
„Ära põe Pumpkin, ega sa nüüd nii kole ka pole.“ Naersin vastu talle. Ka Nick itsitas kõrval. Joe mängis solvunut.
„oh sind küll, sind ja sinu ego.“ Ütlesin poisile muiates.
„Te olete kolmekesi kõik nunnud, aga ühte poissi ei trumpa keegi üle.“ ütlesin poistele.
„Richie!“ laususid poisid koos ning muigasid. Noogutasin naerdes.
„Mis kell üldse on?“ küsisin poistelt.
„läbi kesköö umbes.“ Ütles Joe.
„Nii palju juba? Ja ikka võib külalisi olla?“ imestasin.
„Ju siis.“ Vastas Nick mulle.
„Ma lähen vaatan kuidas Kevinil on!“ ütles Nick. Noogutasime Joega mõlemad ja Nick läkski.
Meie vahel oli piinlik vaikusehetk.
„TeddyBear kas ma olen tõesti kole?“ küsis Joe kurvalt.
„Pumpkin ma tegin ennem nalja, te olete kõik ülikobedad, lihtsalt mind ajas marru see et nad Kevinit maha tegid, Kev2 on mulle väga tähtis.“ Ütlesin poisile vastu. Poiss naeratas mulle.
„Õigemini te kõik olete mulle väga tähtsad, olete alati olnud, teie teate tegeliku mind!“ lisasin veel juurde. Poiss naeratas ning sasis mu juuksed.
Võpatasin korraks, kuna Joe võttis mult käest kinni. Panin pea voodiääre peale ja jäin mõtlema.
Mis teeksid poisid kui ma lihtsalt nende elust kaoksin, läheksin Eestisse tagasi, ostaks endale korteri, alustaks otsast, või teeks endale lihtsalt otsa peale… kas keegi jääks mind igatsema?
Raputasin kohe need mõtted peast, tõstsin pea ning vaatasin Joed. Tal olid silmad kinni ja tundus et ta magas. Tõmbasin õrnalt käe ära ja tõusin püsti, mõtlesin käija korra Kevini juurest läbi. Liikusin natuke maad edasi ja jõudsin Kevini palati juurde. Tegin ukse lahti nägin et Kevin magas, Nick oli diivanil ning samuti magas. Läksin Kevini juurde, tegin talle lauba peale musi ning kohendasin tal tekki, Nickile tegin ka, leidsin ühe teki ja panin talle selle peale.
„Head ööd, armastan teid!“ ütlesin veel enne ära minekut vaikselt.
Tagasi Joe juurde jõudes oli poiss külili ning kuulsin ta nohisemist vaikselt. Itsitasin vaikselt selle peale ja istusin samasse kohta kus ennem, panin pea voodi äärele ning jäin mõttesse, kuni magasin.

Hommik*

Ärkasin üles sellepeale et Joe mulle käega piki pead andis.
„Aia“ torisesin enda ette. Vaatasin Joed, see ei teinud teist nägugi. Ringutasin ning oigasin, kuna mul oli kael nii valus et anna otsad. Vaatasin telefonist kella, see näitas poolt 9 hommikul. Kuulsin kuidas kõht koriseb, tõusin püsti ning läksin kohvikusse. Kartsin et kohvik on kinni, aga õnneks tehti see juba kell kaheksa lahti. Sisenesin kohvikusse ja läksin otse letti tellima. Ostsisin taga õunapirukat, no ei leidnud.
„Tere, kas teil on õunapirukaid?“ küsisin müüjalt.
„Jah, on küll, me pole veel neid välja pannud, kohe panen, aga kas soovite?“ küsis müüja mult.
„Jah, 2 õunapirukat, üks cappuccino ja 2 Twixi.“ Esitasin müüjale oma tellimuse. Twixid ja õunapirukad sain kohe kätte, cappuccino peaks ka kohe saama. Maksin raha ära ning istusin lauda. Kohe toodigi mu jook ka. Istusin seal vaikselt kuni keegi mulle käed silme ette pani.
„Kes on?“ küsis keegi väga imeliku häälega.
„Emm, ei kujuta ette!“ siis võeti käed mu silmadelt ära ning nägin Nicki seal. „Hommikust emme!“ lausus ta mulle.
„emme?“ Vaatasin talle küsivalt otsa.
„Nuh jah, see oli sinust armas.“ Vastas ta mulle.
„Mis asi oli armas?“ ei saanud ma ikka aru.
„Eilne öö, siis kui sa Kevinile ja mulle musi tegid ning head ööd soovisid ja teki peale panid ja kohendasid. Aitäh sulle!“ lausus ta naerdes.
„Ups, ma arvasin et sa magad!“ ütlesin punastades.
„ma magasingi, aga ärkasin ukse krigina peale üles.“ Vastas ta.
„Sorri, ma ei tahtnud sind üles äratada.“ ütlesin talle ja suunasin pea maha.
„Helen, ära põe, see oli armas sinust. Meie armastame sind ka!“ ütles poiss oma kõige armsamat naeratust tehes.
„Ma lähen võtan endale ka midagi näksimist!!“ lisas ta veel, noogutasin vastuseks. Istusin seal vaikselt ja sõin teist pirukat juba ning jõin cappuccinot.
„Äkki läheks tagasi üles?“ küsis Nick tagasi tulles.
„Minugi poolest!“ vastasin talle. Nick ostis kohvi, paar pirukat-moosiga oli vist, ning Snikersi. Mina võtsin ainult Twixid. Kruusi jätsin sinna ning läksime üles tagasi.

Ooteruumis*

„Hey!“ hõikasin teistele, kes seal olid.
„Hei!“ sain ka vastu. Sinna olid tulnud, Frankie, Sr. Paul, Denise ja mu ema. Kätu oli vist koju jäänud. Kallistasin kõiki, sain vastu ka.
„Ma lähen käin vaatan kas Joe on üleval!“ ütlesin teistele ja liikusin Joe palatisse.

„Hey, kuidas end tunned?“ küsisin Joelt.
„Üllatavalt hästi!“ vastas ta mulle naeratades.
„Tead, Kõrvitsake, mul on midagi, mis sulle peaks meeldima.“ Ütlesin õrritavalt. Poisi silmad läksid suureks.
„Mis? Mis? Mis?“ hakkas poiss kohe pärima.
„Üks maaagguuuusss asi…“ venitasin sõna „magus“ pikemalt. Poiss hakkas kergelt voodis juba hüppama. Itsitasin sellepeale.
„Ütle! Ütle! Ütle!“ kilkas Joe nagu 5 aastane. Naersin sellepeale. Võtsin taskust šokolaadi välja ja lehvitasin ta ees sellega, ning andsin talle selle.
„Aitäh sulle!“ säras poiss ning käest kinni võttis.

Järsku tuli mulle meelde, kui ma esimesse klassi läksin, ning Joe mult käest kinni ja lausus: „Tead tüdruk sa oled mu parim sõbranna maailmas, armastan sind.“ Ning ta suudles mind, mu esimene suudlus.
„tead Joe ma armastan sind!“ ütlesin talle, suudlesin teda ning lahkusin sealt ruumist, üldse haiglast.
Teel välja tuli mulle Nick vastu, kallistasin teda tugevalt ja jooksin edasi. Kuulsin kuidas Nick veel mind karjus.
Jõudsin just välja, hakkasin üle tee jooksma kui keegi karjus mu nime, pöörasin ringi ja nägin Richiet.
Pöörasin uuesti ja nägin autot tulemas, järgmisena ma enam valu ei tundnud.
Viimane asi mida kuulsin oli Richie hääl, et ta mind armastab, siis kuulsin sireene. Mind tõsteti kuhugi peale.
„Ära jäta mind, ma vajan sind!“ kuulsin kedagi ütlemas.
Järsku hakkas hull pinin käima ning kuulsin kedagi ütlemas:
„Me kaotasime ta! Surmaaeg. 11.42“

The End!

Matused*

Kõik olid kohale tulnud. Jb bänd, th bänd, Us5 bänd, Three Days Grace, mu ema, kõik mu sõbrad. Minu matused olid igal pool uudistes, kõik nutsid matustel. Haua peal oli kirjas mul…

Helen Rosewelt.
1991-2009. a
Mäletame teda igavesti.

„Helen oli kõige parem tüdruk, keda ma elu sees tundsin, Helen oli meie päiksekiir, ta hoidis meid koos, lepitas tülid, ta oli ainulaadne, tema sugust tüdrukut ei ole maailmas. Armastame sind ning me ei unusta teda kunagi.“ rääkis Gustav.

Minu matused olid aasta sündmus, isegi kui matused olid läbi, ei suutnud paljud inimesed sealt lahkuda, kõik laususid midagi ning lõpuks lauldi mu lemmik laulu:

Laul. Taj - Hero

Paljud üritasid edasi elada, aga südamesse jäi neile alati auk. Mu ema isegi üritas end tappa aga õnneks suudeti seda peatada. Inimesed polnud enam samad peale mu surma, ma jäin neile alati meelde, kus iganes ma ka pole. Jään teid ootama.

Niisugune lõpp? Nujah -,-
Three Days Grace oli ka? Vägahea. Nemad on lahedad.
Aga lõpp oli ikkagi selline...imeli. Kuidagi järsk ja...Nujah.

Anna andeks, mul lihtsalt polnud mõtteid ja lõpp on ka siuke et anna otsad

Tänud :)