Life isn't all about the fame! [Lõpetatud]

Tänx.

Pole hullu! :)

Andestan

Tom on ikka kobee
Ja Izzy on ka kobeeeeeee Sebiks ära

Väga hea osa oli :) Ootan uut :)

Heh, eks igal ühel omad maitsed

Aitäh .

Palun uus osa ja ka väike juubel!

20. osa

„Helen kas sa tuleksid mulle naiseks?“ ta tegi karbi lahti ja seal sees oli nöörist tehtud sõrmus. Minge seenele kus ma hakkasin praegu naerma, kõik inimesed kes seal olid ei saanud poindile pihta ning vaatasid mind imelikult. Izzy võttis nö. sõrmuse sealt välja ning pani mulle sõrme. Tõstsin käe üle ja näitasin teistele.
„Izzy see on suur mulle!“ mainisin nii muuseas, ikka veel naersin.
„Pole probleemi, teeme väiksemaks!“ ütles ta samuti naerdes. Ta võttis selle nö. sõrmuse uuesti enda kätte ning mässas sellega ja pani mulle sõrme tagasi. Hakkasin veel hullemini naerma.
„jah Izzy ma olen nõus sulle naiseks tulema!“ ning kallistasin teda ja naersin jubedalt. Lõpuks said teised ka pihta ning hakkasid ka nemad naerma. Ma pole vist üle pika aja nii kõvasti naerda saanud.

„Izzy miks sa seda tegid?“ küsisin poisilt. Kui oli olukord natuke vaiksemaks jäänud ja enam-vähem oma asjadega tegeleti, kes tantsis, kes jõi jne.
„Vaatasin et mõned olid kuidagi näost ära ja siis ma mõtlesin et teen nalja natukene, teen sünnipäeva huvitamaks.“ Vuristas poiss mulle. Kallistasin teda.
„Aitäh sulle! Seda oli vaja!“ ning naeratasin poisile. Poiss noogutas.
„Nii Izzy aga nüüd ma röövin su naise!“ tuli Richie joostes minu juurde, põhimõtteliselt viskas mind õlale ja jooksis alla.

„Pruudirööv!!!“ karjus Richie kui olime alla jõudnud, mina ikka tal õlal. Richie jooksis kuskile tuppa, ta pani mind korra maha, nüüd olime seljakuti vastas, ta võttis kleeplindi ja sidus meid üksteise külge, ning kirjutas mulle otsa ette „I’m his!“ ja endale kirjutas ta „I’m hers“ nüüd keerutas meid peegli ees.
„Me oleme nunnud koos!“ ütles Richie peeglil olevatele inimestele ehk meile. Naeratasime mõlemad, mina olin õhus, jalgu ma igatahes maha panna ei saanud ja nii ta kõndis sealt toast minema, mina tal seljas.

Liikusime tagasi VIPi, nii kui teised meid nägid, hakkasid nad hullult naerma, mõned piinlesid maas kõhukrampides. Lõpuks eemaldati meid üksteise küljest. Läksin alla korra et Traxiga rääkida, aga nii kui alla jõudsin, nägin et inimesed jooksid välja, peatasin Kadi kinni.
„Kadi mis toimub, kuhu te kõik lähete?“ küsisin talt kohe.
„Keegi märatseb väljas, ta on julmalt täis!“ vadistas Kadi mulle ruttu ning jooksime välja. See oli Brad! Läksin tema juurde, turvad mölisesid taga. Vihastasin sellepeale.
„Hei, kaduge eemale, ma räägin taga ise!“ karjusin turvadele kui ka teistele, eesti keeles. Rahvas tõmbas eemale. Istusin Bradi kõrvale pingile.
„Brad?” poiss pööras näo minu poole. Nüüd rääkisin taga inglis keeles.
„kas sul on kõik korras? Mis juhtus?“ küsisin talt murelikult.
„Oh, Helen, andesta et su sünnipäeva ära rikkusin!“ ütles poiss kurvalt.
„Brad lõpeta, sa ei rikkunud. Tule ma viin su tagasi Adami juurde. Berry ja Neil ka kindlasti otsivad sind. Tule!“ ulatasin talle käe, poiss võttis sellest kinni, ning lõpuks ta toetus minu peale. Viisin ta üles teiste juurde tagasi. Adam ja Neil tulid kohe minu juurde ja küsisid mis juhtus.
„Adam, ta on väga täis, parem oleks ta magama panna, ma tean ühte tuba kus ta saab end välja puhata.“ Poiss noogutas ning juhatasin poisid sinna. Ise läksin tagasi alla et pidu ära lõpetada. Kell on juba niigi 4 hommikul.
Alla jõudes läksin otse lavale, võtsin Traxilt mikrofoni.
„Nii nüüd on mul teile küsimus! Kuidas pidu meeldis?“ kõik hakkasid kisama.
„See tähendab vist et meeldis. Siis on tore. Aga mul on väga kahju teatada et pidu on läbi! Suured tänud et tulite!“ rahva seast oli kuulda oigeid ja ohkamisi. Lõpuks ikkagi lahkuti. Kui viimane inimene oli läinud, läksin üles tagasi.
Järele oli jäänud, th-poisid, Us5 poisid, Joe, Kevin, Nick, Caro, Kätu, Kairi, Euni, Adam, Berry, Neil, Brad magas ja Trax.

Mõni aeg hiljem*

„Kuulge rahvas läheks hotelli üle ah? Ma ei viitsi enam siin passida.“ Ütlesin teistele, tundub ka et ka nemad olid nõus. Hakkasime liikusime, 4 limusiini seisid maja ees, igal bändil oli oma. Mina läksin Richiega ühte limusiini, Caro läks th- omasse, Kätu, Kairi ja Euni tulid meiega. Trax tuli ka meiega. Kuigi ma ei saa aru miks me limukatega läheme kui hotell asub siin samas kõrval. Panin tähele et Kairil ja Cayce susiseb juba midagi tõsist. Muigasin omaette. Jõudsime kohe hotelli, meie plikadega läksime oma tube küsima, õigemini meil oli tänaseks 2 suurt sviiti valmis pandud. Üks magamiseks ja teine edasi pidutsemiseks. Võtmed käes, läksime rahvaga ülesse. Lift sõitis vähemalt 3 korda üles alla, kuna meil oli tuba viimase korruse peal ka siis läks kauem aega.
Lõpuks olime ka kõik tubades, pooled läksid magama ära, alles jäid vaid kõik plikad, a ei Kairi läks ka magama, siis Gustav, Chris, Jay, Richie, Trax ja Tom.
Meil läks pidu edasi tantsisime, möllasime, vahepeal laulsime, mängisime pudelit, siukesi lollusi pidi tegema et anna olla, see oli kõige ägedam, kui pudeli ots jäi Tomi poole ja ta pidi esimest naist suudlema kes talle koridoris vastu tuli ja talle lõpuks ütlema, „fuck you and have a nice day!“ ning ainuke kes vastu tuli, oli koristaja, vanuses umbes 40-50 aastate juures, võtsime linti ka, pärast saime jälle naerda.

Paar tundi hiljem*

Hommikuks magasime kõik, kes magas vannis, kes kallistas vetsupotti, meie magasime õnneks Richie diivani peal, kes oli magamistoas, mõni jäi isegi kööki, mõni elutoa põrandale.

Head ööd.

I like it :)
Jaa, igal ühel omad maitsed
Uut ootan

Kuule, uuuuut, ma lähen lõhki muidu

Ma suren Ma sooviks uut.

Et siis kaua oodatud uus osa :)
Sry et nii lühike ja igav osa, pole hetkel mõtteid.

21. osa

Ärkasin üles, kuna mul oli mega palav, tegin silmad lahti ja nägin et nii Richiel kui Tomil oli üks käsi ümber minu. Upitasin end kuidagi püsti, oi kuidas mu pea valutas sel hetkel, ma vist plahvatan kohe. Mul pole ülepika aja siukest peavalu olnud. Helistasin alla, ning tellisin 2 purki aspiriine. Ise läksin pesema.
Kuulsin uksekella kui olin just riidesse saanud, läksin uksele, võtsin tabletid ja liikusin kööki, et vett võtta. Võtsin kohe 2 tabletti sisse. Nii nüüd hakkasin teisi äratama.
„Unimütsid, äratus!! Kell on kolm päeval juba, ülesse!!“ ütlesin pooleldi naerdes ja karjudes neile ning panin muusika kõvasti mängima, ise läksin teise tuppa.

Teises toas*

Tegin toa ukse lahti ning nägin et seal oli rahvas üleval.
„Oh jess ma ei peagi teid äratama, tore!“ pooled sealt hoidsid oma päid kinni. Naersin selle üle ning viskasin Caycele tabletti purgi. „Ma arvan et vajate seda praegu!“ poiss noogutas ning läks kööki, vett vist võtma. „Aga hops-hops ülesse, toad on meie omad ainult kella viieni. Nii et liigutage.“ Läksin toast uuesti välja ning naersin ikka. Mõningatel olid ikka nii nunnud näod peas et anna olla. Jõudsin tagasi meie sviiti ning ka seal olid inimesed üles tõusnud.

Pool tundi õhtul enne viite*

„Aga kuulge mis me nüüd edasi teeme, kuna kohe võetakse meil toas ära ju!“ küsis Georg.
„Helen, meil on kahju aga me peame lahkuma! Homme anname kodulinnas veel kontserti ja selleks ajaks kästi meil Torontos tagasi olla aga igatahes oli suur au sinuga tutvuda, oled ülikõva tüdruk ning ma luban et näeme veel!“ hakkas Adam rääkima.
„nii kahju, aga te olete niigi tublid et nii kauaks mu sünnipäevale jäite! Ma arvan samuti et see ei jää meie viimaseks kohtumiseks. Olge mõnusad!“ ning kallistasin poisse, saatsin nad ukseni ning läksin ise tagasi teiste juurde.
„Ja mida meie tegema hakkame?“ küsisin siis lõpuks.
„Emm, su ema tahtis et me sinu juurde läheks ja arutaks sellest Los Angelesse tagasi tulemist.“ Ütles Kevin.
„Aga siis lähme meile ja teie tulete ka kaasa, ma ei saa teid ju kuhugi linna peale ka jätta!“ vaatasin ma Gustavi, plikade ning Jay ja teiste otsa.
„NÕUS!“ karjusid nad kõik nagu ühest suust, võpatasin korra isegi. Mõeldud, tehtud. Läksime välja, andsime võtmed ära ning istusime limusiini, Trax aga läks bussijaama ning sealt koju tagasi. Meie liikusime minu juurde. Ütlesin autojuhtidele kuhu, mis sõita!

„Emme ma olen kodus!!“ karjusin üle maja eesti keeles. Poisid võpatasid selle peale. Ema tuli joostes köögist koridori ning kallistas tugevalt.
„Emme ma olin ainult öö ära ju!“ ning naeratasin. Emps kallistas ka teisi tüdrukuid ning tervitas poisse. Saatsin ülejäänud rahva oma tuppa, mina, Joe, Nick, ema ning Kevin läksime elutuppa rääkima.
Nii kui elutuppa jõudsime, hakkasin kiljuma.
(Nüüd käib tekst jälle inglis keeles.)
„Denise!!“ jooksin tema poole ning kallistasin teda tugevalt. Vaatasin ta kõrvale ja nägin seal Pauli ja ühte poissi seismas. Pauliga surusime kätt vaid.
„Frankie!?“ ütlesin kahtlevalt. Poiss vaatas mulle tükk aega otsa.
„Helen!?“ küsis poiss vastu, noogutasin talle. Poiss hüppas mulle hooga sülle ning kallistas mind tugevalt.
„Frankie sa pood mind!“ naeratasin talle, poiss tõmbus eemale.
„Mina igatsesin sind ka, omj sa oled nii suureks kasvand. Vana sa praegu oled?“ poiss noogutas. Istusime kõik diivanile ja hakkasime rääkima.
Mõneajapärast tuli Gustav ja Tom alla.
„Helen kuule, kas sul peavalutabletti ei ole? Tomil valutab pea.“ küsis Gustav mult. Tõusin püsti ja hakkasin kööki minema, tablettide järgi, kui järsku ema must möödus ja Tomile rusikaga vastu nägu lõi.
„VÕI SINA TULED MINU TÜTART LÖÖMA?“

Ülihea, aga ma nagu ei saa sellest lõpust aru
Ootan uut

22. osa

„VÕI SINA TULED MINU TÜTART LÖÖMA?“ karjus ema maas olevale Tomile, jooksin kiirelt Tomile ette.
„Emps ole vait!! Sa lõid ka mind!“ kõik inimesed kes seal hetkel olid kohkusid sellepeale. Nii mõnigi tõusis püsti.
„See oli kogemata!“ hakkas ema vabandama.
„Mis vahet seal on, sa lõid mind saad aru sellest? Sa lõid mind. Tomile ma andsin andeks, aga sulle, ma ei suuda!“
Läksin sealt minema, teisele korrusele oma tuppa, pisarad tulid silma.
„Helen, mis kisa alt tuli?“ küsis Euni kui tuppa tulin. Ma ei vastanud talle.
„appi Helen, sa ju nutad!“ märkis Kairi. Ta hakkas minu poole tulema.
„Ära tule! Ma võtan vaid ühe asja ja kaon siit!“ ütlesin vaid, võtsin isa kingitud albumi, mis ta mulle viimaseks sünnipäevaks kinkis ning läksin alla tagasi, panin papud jalga, pusa peal, rahakotti ning kadusin sealt.
Läksin onni, mille isaga ehitasime. Istusin madratsi peale mis seal nurgas oli ja hakkasin albumi pilte vaatama. Nii kui isa pildile sattusin tuli mul aina rohkem pisaraid, kuni lõpuks ma nutsin.
„Issi miks sa jätsid mind, sa ei kujuta ette kuidas sind vajan!“ rääkisin pildiga. Panin albumi kõrvale, võtsin ühe isa pildi sealt välja ning viskasin pikali, pildi jätsin oma kätte.

Samal ajal toas*

„Kus Helen on?“ küsis Joe edasi-tagasi toas tammudes.
„Ma ei tea, see on kõik minu süü!“ süüdistas ema end. Denise kallistas teda.
„Äkki tal on mingi koht kus ta käib või nii?“ küsis Nick. Ema raputas pead. Frankie kõndis ka toas ringi. Järsku tuli tal meelde, kus ma olla võin.
„venna kuule tule minuga!“ ütles ta Joele sosistades kõrva, poiss noogutas ning nad läksid vaikselt toast välja, nii et keegi ei näinud. Nad läksid ümber maja nurga ja nägid seal ühte puuonni.
„Ta on seal, mine sinna!“ ütles väike poiss talle.
„Oled kindel?“ küsis Joe üle veel. Frankie noogutas. Joe läkski.

Onnis*

Istusin ikka seal, isa pilt käes, kuulsin krabistamist aga ei teinud sellest välja. Panin silmad kinni. Nüüd kuulsin uuesti, aga seekord samme, järsku istuti minu kõrvale ning keegi võttis mult ümbert kinni ja tehti lauba peale musi.
Tegin silmad lahti ja nägin Joed seal.
„On sinuga kõik korras?“ küsis ta mult.
„Jah, lihtsalt… oh ma ei tea, raske on!“ vastasin talle.
„Joe, kas me võiksime siit kuskile kaugele ära minna, kahekesi!“ küsisin talt.
„Kahekesi? Aga teised? Su poiss?“ ei saanud poiss aru.
„Jah, kahekesi, Richie, tema, ta ei ole enam see kellega tutvusin ja keda armastasin.“ Vastasin talle kurvalt.
„Aga me ei saa ju lihtsalt minema minna.“ Vaidles Joe vastu.
„Miks mitte? Lähme!“ Poiss kehitas õlgu selle peale.
„kas sa tõesti tahad minna?“ küsis ta veel kõhklevalt üle.
„Jah!“ vastasin talle kindlalt.
„Kas sul paberit on?“ küsis Joe mult.
„Paberit? Mis sellega peale hakkad?“ ei saanud ma aru.
„Jätame kirja neile, et nad päris lolliks ei muretseks.“ Naeris poiss. Ka mina hakkasin naerma. Läksin ühe hunniku juurde ja võtsin seal ühe paberi lipaka ning andsin Joele. Poiss hakkas seal midagi kritseldama, kohe sai ka valmis ning ulatas selle mulle, seal oli kirjas…

Läksime Heleniga mõneks ajaks eemale, ärge meid otsima tulge, te nagunii ei leiaks meid, võtame ise ühendust.

Helen&Joe.

„täiuslik, rohkem polegi vaja öelda.“ Naeratasin ning kallistasin Joe. „Aitäh sulle!“ ütlesin talle sosistades kõrva.
„Oled sa ikka kindel selles?“ küsis poiss mult ikka veel.
„Joe, kui sa ühekorra veel mult seda küsid, annan ma sulle peksa.“ Ütlesin talle tõsiselt aga ka kohe hakkasin naerma, kui nägin Joe ehmunut nägu. Ka tema hakkas nüüd naerma.
„Oot, ma teen ühe kõne ja siis võime minna, ma kutsun ühe inimese meile järgi kes aitab meid!“ Joe võttis telefoni taskust ning valis kellegi numbri.
„Hey, see olen mina, Joe… kuule räägi kus sa asud hetkel… Heleni maja ees?... siis on super ju… me tuleme kohe sinu juurde… olgu tsau!“ ning lõpetas kõne.
„nüüd võime minna!“ ütles ta mulle.
„okei!“ ronisime alla tagasi ja läksime vaikselt maja ette. Üks tüsedam, tumeda nahaga mees seisis limusiini juures. Ma ei tea kuidas, aga ta tundub mulle nii tuttav, ma olen suht kindel et olen teda kuskil näinud. Liikusime tema juurde.
„Hey! Sa pead meid aitama, lähme praegu siit minema, ma seletan sulle autos.“ Rääkis Joe talle, kui olime sinna jõudnud. Mees noogutas ning istusime autosse.
„Ta on mulle tuttav, aga ma pole kindel.“ Ütlesin kahtlevalt.
„Päkapikk kas sa tõesti ei mäleta mind?“ küsis mees roolist.
„hmm, ette küll ei tule! Emm Big Rob?“ mees noogutas.
„omj, ma pole sind nii ammu näinud, kuidas sul läheb?“ nüüd tuli mul meelde.
„Minul läheb alati kihvtilt, kuidas endal? Sa oled nii suureks kasvanud ja ilusaks.“ Okei, nüüd ma punastasin.
„Heh, eks ta ole, inimesed muutuvad.“ Ütlesin talle naerdes.
„Nii kus te tuvikesed siis minna tahate?“ küsis Rob meilt.
„Jah tõesti! Kuhu me üldse lähme?“ küsis Joe veel üle.
„Hawaiile!“ kilkasin neile ja nüüd naersime kõik.

Samal ajal teiste juures*

Frankie leidis kirja ning viis mu emale. Ema luges kirja läbi.
„Nad on läinud!“

Ei midagi erilist, aga siiski hea.

Ootan uut :)

Enam eriti ei meeldi
Ei te miks
UUT TAHAN IKKAGI.

Mm, kahju siis

Minuga rääkisid v?

Sinuga v ja ää

23. osa

„Nad on läinud!“ ütles ema teistele ja puhkes nutma.
„Läinud? Kuidas läinud?“ ei saanud Nick aru. Ema andis Nickile kirja. Nicki silmad läksid suureks.
„Ja mida meie peaksime nii kaua tegema? Kas nad meie peale üldse ei mõelnud?“ paanitses Kevin.
„Ma ei tea, ma tõesti ei tea!“ vastas ema neile. Ka teised olid alla jõudnud kes olid minu toas olnud.
„Hey, mis toimub? Miks kõigil siuksed näod ees?“ küsis Kairi.
„Helen ja Joe on läinud!“ vastas Denise neile.
„Mis mõttes läinud, kus nad siis on?“ küsis Richie.
„Me ei tea. Nad jätsid kirja, et nad lähevad mõneks ajaks eemale, ja ärgu me neid otsima tulgu, sest me ei leia neid.“ Rääkis Nick.
„Aga las nad siis olla, nad mõlemad ju täiskasvanud, nad tulevad kindlalt tagasi ja võtavad ühendust, äkki läheks siis nii kaua juba Los Angelesse?“ ütles nüüd Paul ka sõna sekka.
„Oot, ja jätamegi selle sinna paika? Joe on seal minu tüdrukuga ju!“ ärritus Richie.
„Rich, me ei saa midagi teha ja lähme meie ka Saksa tagasi.“ Lohutas Jay poissi.
„Ja mida meie teeme?“ küsisid tüdrukud.
„Caro ma arvan et sina võid meiega tulla!“ vaatas Gustav tüdrukule kutsika silmadega otsa. Tüdruk noogutas.
„ning ülejäänud meiega. Tähendab Kairi, Kätlin ja Euni“ seletas Chris. Ka teised jäid nõusse. Järsku tuli Richile sms, poiss luges sõnumi läbi ning ütles:
„Ma parandan oma endist lauset, Joe on mu ekstüdrukuga seal!“ ning lahkus majast.

Samal ajal meie juures*

Olime jõudnud lennujaama, et sealt Hawaiile minna. Kallistasime Big Robi ja läksime.
„Olge siis tublid!“ karjus Rob veel meile järgi. Naersime vaid. Andsime piletid ära ning läksime lennukisse. Ostsin taskust telefoni välja ja mõtlesin natuke aega. Ma ei saa Richiega enam koos olla, ma kolin tast nii kaugele ju, ma pean selle lõpetama. Otsisin välja sõnumi koostamise.

Richie, me ei saa enam koos olla. Sa pole enam see keda armastasin. Andesta aga meie vahel on kõik. Loodan et jääme sõpradeks.

Armastusega Helen.

Nii kui olin sõnumi ära saatnud, tuli mul pisar silma, ka Joe märkas seda, ning kallistas mind. Joe võttis taskust Ipodi välja ja hakkasime seda kuulama. Varsti jäin ma magama.

Ärkasin rapsimise peale, arvasin et mind äratati aga ei lennuk vappus. Ehmatasin tugevalt ära.
„Siin kapten räägib, sattusime õhuaukudesse, varsti peaksime nendest mööduma, muretsemiseks pole põhjust.“ Kuulsin kõlaritest häält. Ohkasin natuke kergemalt. Vaatasin Joe poole, tema magas rahul olevalt. Naeratasin, ta on nii nunnu kui ta magab. Jäin ka ise magama tagasi. Okei, vähemalt üritasin magama jääda, aga eriti hästi ei tulnud mul see välja. Ka söögikäruga käidi ringi, otsustasin midagi näksida. Võtsin paki pähkleid ja juua. Mõneajapärast sain ka need söödud. Nüüd tuli mul vetsuäda. Torisesin omaette, ning läksingi. Kui tagasi tulin, nägin et Joe kõrval keksis mingi tüdruk, õigemini minu toolil.
„Khm… äkki ma saaks istuma?“ küsisin sellelt tüdrukult. Too pööras näoga minu poole ja vaatas mind nagu ma ei tea misasja.
„Emm, ei saa ikka küll ma nagu räägin inimesega juttu, nii et vutt-vutt tõmba minema.“ Vastas ta ülbelt. Turtsatasin sellepeale.
„Khm… see on muide minu iste, nii et ise vutt-vutt ja minema.“ Tegin teda järgi.
„Ma lähen ainult sellel juhul kui Joe seda ütleb!“ ütles ta nii kindlalt, et Joe tahab teda kindlalt et ta jääks.
„Heh, tegelikult võiksid sa minna küll, see on Heleni koht ja pealegi sa oled natuke tüütu.“ Ütles Joe talle eriti viisakalt ära.
„Sa valid tema minu vastu?“ küsis plika oma tibiliku häälega.
„Emm, nagu kuulsid.“ Irvitas Joe juba. Tüdruk lõi Joele kõrvakiilu ning lahkus. Istusin oma kohale tagasi.
„auch see oli valus!“ niuksus Joe mul kõrval. Naersin sellepeale. Tegin Joele põsepeale musi.
„kas on parem?“ poiss raputas ikka pead.
„Siis ma kahjuks ei oska aidata.“ Üritasin kurba nägu teha. Poiss naeratas kavalalt.
„Tee mulle uuesti põsepeale musi.“ Okei mida ta nüüd sellega mõtles. Hakkasin poisile uuesti põsepeale musi tegema kui tema järsku näo pööras ja mind suudles otse suule. Tõmbusin kohe eemale.
„Joe, ära!“ ütlesin talle.
„Andesta!“ ütles ta vaid. Ohkasin tugevalt.
„Joe palun ära looda midagi, ma alles lõpetasin suhte ja ma pole veel valmis.“ ütlesin talle kurvalt. Poiss noogutas.

Varsti hakkasime Hawaiile jõudma, kinnitasime turvavööd ning ootasime maandumist. Kohe ka maandusime. Läksime lennukist maha, vaatasin et päris pimedaks on juba läinud.
Lennujaamas oli nii palju inimesi, järsku jooksis meie poole hull plikade kamp ning järgmine hetk olin ma pikali maas ja pilt eest läinud…

Nummi-nummi :)

Sellest osast hakkas jälle meeldima :)

Aww... aitäh... :)