13. Märts
Geniaalne tsikk olen.. pool kuud on läbi ja ma avastan, et peaks uue teema tegema õigete kuudega..
Niisiis..
Mai viitsi siia kirjutada, mis vahepeal toimunud on. Teid nagunii ei koti ka. See postitus tuleb muide ülimalt masendav, sest just selline on minu tuju.
Siinkohal annan oma lubaduse, et ma räägi enam Temast teistele. Va vb Setule. Setu ei loe, ta on venna. Ja no temast oma blogisse kirjutamine ei lähe rääkimise alla. See on siiski mu isiklik päevik, kes ei taha, ärgu lugegu siis. Punkt.
Niisiis..
Ma kardan..
Ma ei usalda enam ennast. Ma mäletan neid aegu kui ma võisin vabalt enda sisetundele toetuda, ma võisin end usaldada.. ma tundsin end. Nüüd ma ei tea enam mis toimub.. Ma võin ühel hetkel arvata üht, tunda üht.. ja teisel hetkel on kõik pea peal..
See on halb tunne. Keda ma siis veel usaldada saan kui mitte iseend?!
Ma mõtlesin algul, et mul on siia nii palju kirjutada.. Aga ma lõpetan praegu.. Mu süda valutab.. põleb..
Bb.
Päeva lause: Liiga haruldane, et surra. Liiga eriline, et elada.
Päeva tuju: Allapoole igasugust piiri..
22/3/2009, 20:43 by Keiti