Kes teavad teie loomingust..?

just, kohuke, sul ju pruunid juuksed
nagu mu klassiõelgi. ta on loomulik blond - blondiin. õde on tal pruunijuukseline - kohuke. a, ja tal on ka pluus: Help me! I'm blond. see on teemasse. suht tihti

Hah, orksi pildi pealt on tegeluikult näha jahh (mitte väga tumedad, kuid mitte blondid ka!!!! )
Aga enda kaitseks võin öelda, et mu juuksed on alt päris tumedad

vale teema...

exactly.

mul sõbranna loeb hetkel raamatut, seega ta teab ka mu loomingust teemasse.

Emaa, õed, mõned sõbrad. As usually. Näitamises olen ma küll täielik haledus. Ema vist on lugenud kahte juttu, üks mingi superhaige krimka Agatha Christie mõrvade innustusel lennukalt kribatud, aga see vist on kõige haledamalt välja kukkunud. xd
Ja siis midagi kümneselt kirjutatud. Siis kukkus läbi hullumeelne katse raamatut kirjutada, mis põhimõtteliselt pidi saama lasteraamatuks ja kui ma seda praegu loen, siis on see hullem kui pubejutt. Mul on ema eesti keele õpetaja (böö, mul polegi õigekirjavigu) ja ta suudab alati neist juttudest imepäraseid vigu leida. Nagu "hübada" või "dansima". Uskumatu...
Ja mu sõbranna topib mulle nina alla, et me peaks mingi tobeda klassiajalehe tegema ja ma peaks oma jutte seal avaldama. Tuline fänn, kes pole on austuse kunstiteoseid veel lugenudki. Jah, tal pole veel võimalust avanenud.

igatahes, esialgu jäävad asjad ainult minu teada...

Ma lisan nimekirja veel oma eesti keele õpetaja. Kunagi rääkisime midagi kirjandusest ja mul kerkis kohe see foorum esile. Seega, pidage meeles, kõrgemad võimud loevad nüüd meie jutte.

Mul ema teab, aga teda õnneks ei huvita, nii et ta lugeda ei ole tahtnud. Vanaema teab ka ja aegajalt tuletab meelde, et ta tahaks lugeda, aga ma vahetan alati kiiresti teemat. Mul on nii häbi oma jutte näidata, ei teagi miks. Parimad sõbrad teavad ka muidu, aga viimaseid jutte pole ma ka neile näidanud.

Mul teavad kõik sõbrad, et ma kirjutan. Eks nad suhtuvad ikka positiivselt, vahepeal viskavad nalja ka selle üle või ütlevad, et nad oma järgmisesse juttu sisse kirjutaksin. Hetkelisi jutte loevad need, kellele olen andnud aadressi ja kellel on aega ja tahtmist lugeda. Teada said sõbrad, perekond suuremalt osalt siis, kui mul raamat välja tuli Enne kirjutasin rohkem n-ö salaja.

Mul on endiselt nii, et isegi sõbrad ega perekond ei tea, et ma kirjutan. Olgu, luuletamine, kuid see on juba ammu unustatud asi.

Hetkel mitte keegi, peale minu ja nende foorumlaste.

Kirjutama hakkasin kuskil 12 aastaselt ja mu ema ainult julgustas takka, sest ta ise kirjutas ka, sahtlisse Tema tegi lastele luuletusi, loomadest. Kahjuks pole mul pärast tema surma enam ühtegi alles, hea oleks oma lastele lugeda. Minul tehtud luuletused olid minu ema arvates siiski liiga morbiidsed.
Alguses olid mul armastusjutud müstika elementidega, hiljem tulid fantasy jutud armastuse, surma ja kõige muu juurde kuuluvaga.
Sõbrad loevad, tuttavad, nende portaalide kasutajad,kuhu jutte üles panen...
Imelikku suhtumist olen leidnud vaid ühe inimese poolt, kes alguses mu "Hullude" romaani, mis kõigi osadega ikka väga pikk on, läbi luges ja siis teatas, et kirjanikud on peast soojad ja boheemlased. Teise väite vastu ma ei vaielnud, aga esimene oli küll kummaline inimese poolt, kes fännab ulmekirjandust üleüldiselt. Ju siis oli minul kirjutatu tema jaoks liig
Nii et kõik teavad. Mõni kratsib küll kukalt, aga üldiselt suhtutakse rohkem ikka positiivselt.

Mina tean... teab üks mu parimatest sõbrannadest...
Mõned sõbrad teavad veel, aga neid eriti ei huvita.
Ema teab, et ma kirjutan, aga ma ei julgeks elu sees talle oma praegust juttu näidata o.O
Ta on lugenud mõndasid mu lühijutte ja oli nii ähmi täis läinud nendest, et küsis mu käest igasuguseid küsimusi ja et oi, nii põnev oli ja oi, et kirjuta veel midagi sellist ja blablabla.
Muidugi ma ei teinud seda, aga eks vaatab, äkki saavad need ka oma järje

Ainult paar sõpra teavad. Ema ka teab, aga pole talle näidanud.

Kunagi teadsid peaaegu kõik mu ümber, et ma kirjutamisega tegelen Siis jäi asi suiku ning kui ma uuesti alustasin, siis ainult endale. Kõige rohkem jagasin ma oma rõõme ja muresid vennaga (keda need üldsegi ei huvitanud, aga sellegi poolest istus ta oma toolil edasi, kui ma ta selja taga tõmblesin), eelmise õppeaasta lõpu poole said ka osad mu sõbrannad teada ning kuidagi moodi isegi mu ema, kuigi ma üritasin seda vältida, sest ta tahaks ainult mu vigu parandada. Ja noh, isa teab ka vist, aga ta ei võta seda kuidagi tõsiselt.

vanemad, enamus sugulasi ka vist... vanad klassikad, mõni sõber ja peretuttavad, suht kõik siis:D ei häbene või nii:D

Olen mõelnud, emale öelda (isale ei julge) aga alati, kui olen selle ära otsustanud löön põnnama.
No lihtsalt ei julge rääkida, sest ma ei kirjuta teab, mis hästi ja värki.
Võib-olla kunagi räägin..

Oeh, eesti keele õpetaja luges nädal (kaks) mu üht kirjandit ette ja mul oli nii mark. Ja siis ma rautselt punastasin ka.
Kangesti oleks tahtnud laua alla pugeda, kuid see oleks minust vist veel suurema idiooti teinud.