Kes teavad teie loomingust..?

Miks kahjuks ? Veel mõned õpetajad nagu nt kirjanduse õpetaja ?

Nt sellest, et mina kirjutan teavad ka sõbrad, matemaatika õpetaja, kellele ma vahetpidamata vahele jään (kirjutan jutte matemaatika vihikusse sele asemel, et tunnitööd teha) , kirjanduse õpetaja ja kaa klassijuss (need arenguvestlused) muidugi ka emme ja issi

Aaa, vot see punastamise teema. Mul oli see tavaliselt siis, kui ajaloos või ühiskonnas esseesid ette loeti. Minu oma ka alati. Alati sain 5+. Ja kirjandid on ka tegelt alati üsna head olnud.

Ja mul sai ka arvutiõps teada et kirjutan. Aga see oli ka sellisel ajal kui mul näiteks NP-d vist polnud.

Mul teavad ema ja isa, vend ka.
Ma varem, jutustasin emale ja isale ühest jutust ja nad olid õnnelikud, et ma arvutis ka midagi tervislikku teen, kui ainult mängin

Heh. Mul teavad ema ja õde sellest. Õde üritab mind kirjutama utsitada xD Et loeb mu jutte ja annab mulle oma arvamuse, ka kriitikat olen saanud talt. Et see on väga positiivne ja annab motivatsiooni. Ema nöögib mind selle kirjutamisega, et ta nagu peab seda naljaks vms.
Sõpradest.. kõige lähedasemad sõbrad teavad ja paar kursaõde, kes on juhtunud kogemata mulle peale kui ma kirjutamis hoos olen ja noh, siinsed inimesed teavad ka

1) Ema - ta isegi luges umbes paar kuud ühte mu järjut, mis ma tol ajal kirjutasin. Nüüd juba lõpetatud. No tegelt ta arvab, et mul on hea sõnavara, muud ei midagi.
2) Ajalooõpetaja - viiendas klassis pidime me kirjutama ühe kirjandi mingil ajalooteemal, ei mäleta enam. Järgmisel tunnil jagas ta vihikud kätte ja teatas mulle, et jääksin pärast tundi veel klassi, tahab öelda mulle midagi. Okei, jäingi siis ja õpetaja ütles, et ta on töötanud õpetajana 30 aastat (~50 ta ongi) ja pole veel nii suurt annet kirjutamisealal näinud, rääkis, et varsti on mu nimi kuulus. Yeah, ma ei usu seda siiamaani.
3) Sõbrad - mul pole päriselus sõpru, ja netitutvused-sõbrad teavad ikka, et ma oma mõtted paberile üles kirjutan.

Ma ei kipu oma pisikesest hobikesest kellegile just rääkima. Mu parim sõbranna sai ka sellest niimoodi teada, et saatsin talle ükskord lambist mingi jutu paar osa ja siis ta oli ekstaasis. Ta ei teadnud, et mina selle kirjutanud olen. Nii ta siis teadis vaid seda, et ma ''leidsin'' kuskilt mingi hea jutu Hiljem tunnistasin üles. Ma ei tea, aeg-ajalt on selline nagu... valehäbi või midagi sellist. Ebakindlus võib-olla...
Ja mul on vist 2 õpetajat öelnud, et mul asjale nuppu on. Kui artikleid kirjutasin kooli kodukale mingil Euroopa nädalal, siis dire ja koolisekretär kiitsid mind ja ütlesid, et kas ma ei tahaks ajakirjandust õppima minna. Kunagi tahtsin

Aga ma olen avastanud, et mu mõttemaailm on hoopis teistsugune kui teistel. Näiteks ülikoolis psühholoogias tulin ma siis kui küsiti, hoopis teistsuguste asjadega lagedale, kui lektor ootas. Ta vaatas mind sellise WTF näoga ja ma vaatasin vastu, et kuidas sa aru ei saa. Ma ei oska ühtegi näidet ka tuua aga see on vist nagu mul juttudega on... See edasimõtlemine, mitte olukorra olevikus lahkamine Ma ei tea, keeruline

Mul teab põhiliselt terve perekond, mõned sõbrad ja kaks eesti keele õpetajad (üks minu koolis, kuid ei õpeta mind ja teine mu abiõpetaja).
Ema - ei julgenud alguses talle rääkida. Mõtlesin, et ta suhtub sellesse halvasti või nii. Kuid viimasel ajal olen talt küsinud arvamust või kuidas tema sellisesse lähenemisele suhtub. ta on igati selle poolt, et ma kirjutan ja ei vihasta kui ma jätan midagi pooleli ja alustan uuega. Ta ütleb, et küll ma lõpuks kõik ära lõpetan ja see on ebanormaalne kui ainult ühele jutule 100% keskenduda. Muidugi see on hea, kuid ta ütleb, et aju vajab nii öelda puhkust ka.
Isa - Teda see eriti ei huvita. Ütleb küll, et näe jälle kirjutad siin aga teda see asi ei huvita.
Vend - Tema luges korraga läbi mu kaksteist osa Nukkude triloogiast ja oli vaimustuses. Kuna ma pidin selle eksemplari viimane õpetajale siis ta ei saanud edasi lugeda ja küsis oma moosinäoga, et millal saab edasi lugeda. Tegi mu tuju väga heaks
Vanavanemad - Ei tea sellest muhvigi ja ei saa teada ka. Vähemalt mitte minu käest.
Sõbrad - Üks teab mu kirjutamisest just selle foorumi kaudu ning teised on koolis visanud pilke mu kaustikusse, mida ma tavaliselt alati kaasas kandsin (8-9. klass), kuid nüüd on kõik mu enda arvutis ja kaasas kannan ainult mälupulgal.
Õpetajad - 1) Minu kooliõpetaja sai sellest teada kui ma mõtlesin, et äkki ta oleks nõus parandama seda teksti, kuid ta ütles, et NT ei peaks välja andma kui valmis saan. Pole mõtet nagu tema ütles. 2) Abiõpetajale viisin mingi aasta tagasi oma ühe esimestest järjejuttudest ja ta tõesti parandas ja ütles, et minu vanuse (mis siis oli 13-14) on see hea. Võib-olla viin NT ka tema kätte.

Sitrep võrdluseks 2009. aasta postitusele siin teemas. Või siis mitte.

Praeguseks teavad mu kirjutamisest lisaks teile siin mu ema, isa ja veel mõned inimesed. Olen andnud jupikesi lugeda endisele klassiõele-praegusele kooliõele, olen saatnud paarile inimesele ühe jutu PDFi, ema on ühe mu käkiteose väljagi printida ja ära köita lasknud (Bad Idea of the Year). Ja kõik, kes mu blogi viimasel ajal lugenud on, on ehk märganud, et ma pidevalt kirjutamisest heietan.

Minu vanemad teavad ja üks sõbranna teab ka. Aga õde on ainus, kes mõnda mu juttu lugenud on. Üldiselt ei kipu ma väga oma kirjutisi näitama inimestele, keda päris elus tunnen.

Mu kaks väga head sõpra, ema, isa, ajaloo õpetaja, nemad on ainsana lugenud mu jutte, nendest keda ma päriselt tunnen.

Mu ema ei tea ja ma ei kavatse talle öelda ka. Need jutud tunduvad kuidagi isiklikumad.
Kunagi kirjutas rates neid jutte ja ma olin alati pealehel topis, siis vennad märkasid ja vennasõber isegi märkas ja kindlasti mõned veel, vabandasin ennast kuidagi välja ja lõpuks blokkisin üldse konto ära ja hakkasin varjunime all kirjutama jutte. Blogis ja nüüd siin :)
Mõned sõbrad teadsid ja mõned olid sellest väga vaimustuses ja neile meeldis, aga teised olid jällegist nagu ''Wow sa kirjutad jutte nii hästi, aga see jututeema pole kohe üldse minu teema.''