Viini Valss II

Hea jutt aga kurb ma ka ei sa aru miks Kadri Micheli kallal vingub ma küll ei vinguks kui ma kedagi armastaks.
ootan uut osa ka juba

EITC

Sorri, aga ma rõõmustan sind sellega, et umbes kolme osa pärast hakkab asi rõõmsamat ilmet võtma, kohe täitsa tõsiselt:)
Nad veel räägivad, trust me, nad veel räägivad. Ja sinna ongi, nagu ma ütlesin kolm osa aega.
Tõsi, ma küll ei vinguks sellise ülikena ja täiusliku poisi kallal, aga nagu me kõik teame on Kadri puudega.


pränksuu

Tore kui meeldib:)
Noh, ainult ajutiselt kurb. Ja vahepeal peab ju kurb ka olema, et saaks õnne nautida, kas pole
Saad uue osa :)




6. jaanuar



Paul astus sisse, vildakas muie näol, käes maikellukesed. Ta kandis musta nahktagi ja ma märkasin, et ta kastanpruunid juuksed olid isegi kammitud.
"Tere beib, miks ma alles nüüd teada saan et sa haiglas oled? Ah?" süüdistas ta mind teeseldud pahasusega.
"Tere ken. Ma proovisin sulle helistada, päriselt ka. Koguaeg, sa ei võtnud vastu. Miks sa vastu ei võtnud?"
Ta äigas käega nagu püüaks kärbest minema peletada, kuid muie oli ta näolt kadunud. Aga oli näha et ta kõigest väest rõõmus üritas olla.
"Mu telefon oli kadunud, kohe tükk aega."
Hoolimata tema meisterlikust valetamisest oli mul tunne, et ta ei räägi tõtt, kuid hoidsin selle oma teada.
"Noh, kuidas sa ennast tunned?" küsis ta murelikult toolile minu kõrval istudes."Parem, kui enne?"
"Jah, kõvasti parem. Mul on kahju et sa varem siin ei olnud."
Ta nägu oli süüdlaslik.
"Sul pole aimugi kui mures ma olin kui teada sain, ma tulin kohe kui kuulsin."
"Aitäh."
Ta ulatas mulle oma kimbu armsaid maikellukesi, mille ma vaimustunult vastu sõtsin. Imestasin, kust kohast ta piibelehed sellisel talvisel ajal sai?
"Kas ma võin sind kallistada?" küsis ta siis kutsikasilmi tehes. Ja minu hämmelduse peale selgitas ta:"Ma tunnen end süüdi, pean selle kuidagi korvama."
"Muidugi, aga ole ettevaatlik. Ribimurd ei ole naljaasi," hoiatasin siin tõsiselt. Omad kogemused ütlevad, et ribimurd on KAUGEL naljast.
Ta sirutas käed minu poole ja kallistas mind, mille jooksul oli mul võimalus aru saada kas ta suitsetab ikka veel või mitte. Null tubakahaisu. Aga ma tundsin et ta oli omale mingit lõhnaõli peale pannud. Hakkasin naerma.
"Mis on?"küsis ta end sirge ajades.
"Milline lõhn!"
Paul punastas ja naeratas armsalt."Meeldib?"
"Väga. Muide, kuidas su käega on?"
Ta tõmbas käise üles ja näitas pikka armi mis polnud veel täielikult paranenud, ning mis ainult veidi märkamatuks muutub. Ta naeratas uhkelt, justkui oleks see midagi auväärset.
"Mis sa ise tegid selle või?" küsisin irooniliselt.
Ta hakkas naerma.
"Ei, ma pole päris masohhist veel."
"Jah veel. Muide sa pidid rääkima, kust sa selle mehelikkuse tunnuse said."
Ta paistis kimbatusse sattuvat ja naeratas kõigest vastuseks.
"Palun, räägi mulle midagi. Mul on nii üle viskamas sellest et keegi mulle mitte kunagi mitte midagi ei räägi. Palun!"
"Ma ei saa," sosistas ta korraga tõsiseks muutudes. Naeratus oli kadunud ja rohelised silmad tõsised.
Pettunult vaatasi talle otsa ja ka veidi pahaselt. Mulle ei meeldinud selline salatsemine. Alguses Michel, nüüd tema ka.
"Mingi mafiooso- värk jah? Ma teadsin seda," ütlesin lõpuks, soovides tema vaikimise korral kergematele teemadele üle minna.
Ta haaras õhinal võimalusest talle ilmselgelt ebameeldivalt jutuainelt paremale edasi liikuda.
"Jah, kõik mu sõbrad on automaate täristavad bandiidid. Mu ema ka tegelikult. You´re the next, mate."
Tabasin ta meeleheitliku katse nalja teha ja mind naerma ajada.Ilmselt oleksingi naernud tavaolukorras, aga nüüd olin kurb ja ka veidi vihane. Kuidas ta võib mulle midagi nii tõsist mitte rääkida! Sest see oli ju tõsine, see pidi olema... Kui ta isegi mõnda hädavalet haava kohta välja ei mõelnud...
"Paul, sa pead mulle rääkima. Sa ju võid mind usaldada, Paul! Lõpeta see salatsemine ükskord ära, palun räägi mulle. Ma aitan sind. Kas...," alustasin, kuid sõnad vaibusid lõpupoole. Märkasin, et mu hääl väriseb.
Ta tahtis mu käest kinni võtta, aga peatus poolel teel ja pani käe kindlalt sülle tagasi, kaugenedes minust ja toetas end vastu tooli seljatuge.
Ohkasin masendunult kui ta midagi ei öelnud.
"Selge, sa ei usalda mind. Jah, eks ma olen küllaga põhjust andnud. Olgu, mine siis üldse ära. Miks sa siia tulid, kui sa nii..."
Jäin kohe vait ja tõstsin pilgu temale. Ta suu oli tõmbunud kriipsuks, nahk lubivalge ja rohelised silmad ohtlikult säramas. Aga ta jäi paigale, ta ei läinud ära.
Kui loll ma olen! Kas ma tahan temaga ka tülli minna? Sellepärast, et ma Micheli enda juurest ära ajasin, et nüüd on tema ka läinud?
"Anna andeks, ma lihtsalt... Tõsiselt, anna mulle andeks, ma ei tahtnud.."
"Ei ole midagi, ma saan aru."
"Aitäh, ma ei tahtnud peale käia."
"Pole midagi, ks ma pean sulle nagunii rääkima. Aga Kadri, ma tahan, et sa saaksid aru. Sa oled mulle väga tähtis. Ma usalsan sind, aga mõningaid asju.. lihtsalt ei saa rääkida. Okei?"
"Okei, ma saan aru, lihtsalt, et ma ise olen selline, nagu ma olen. Tead küll."
Naeratasime mõlemad, et olime tülist pääsenud.
Vähemalt tema jäi paigale mitte ei läinud ära, nagu Michel.
"Tere."
Tundsin selle hääle kohe ära ja vaatasin üles mustadesse silmadesse, mis mind mõtlikult seirasid. See tervitus oli mulle mõeldud. Ning millegipärast hakkasin üle terve kere väriseme, kui ta mind nii vaatas.
"Tere."
Mu hääl oli mittemidagiütlev.
Ning siis, minu suureks üllatuseks pöördus Michel Pauli pööle ja kordas tervitust.
See hetk, kui Michel, endal nägu valge, mustad juuksed sassid, silmaalused tumedad, enesekindlalt Paulile otse silma vaatas ja talle "tere" ütles, oli hindamatu. Ta selg oli sirge, ning nägu julge. Pidin teda tahes-tahtmata imetlema, sest teadsin, et ta oleks meelsamini Paulile kallale läinud. See oligi üks omadusi, mis mulle tema juures meeldis. Ta oskas end valitseda, oma tundeid kontrollida. Praktiline mõtlemine ennekõige.
Paulil, teatavasti, see omadus nii hästi välja arenenud polnud ja ta ei vastanud.
Hetke mõõtis roheline silmapaar musti silmi, mis ei väljendanud mitte mingit emotsiooni.
"Ma tahtsin sinuga rääkida, Kadri."
"Jah?" küsisin kähedalt, tema pilku uppudes.
"Kahekesi. Kuid võin ka teiste juuresolekul seda teha."
"Pole vaja."
Ma teadsin millist eneseületust nõudis Paulilt temaga rääkimine, kuid kortsutasin kulmu kui nägin kuidas ta teda vaatas.
"Ma helistan sulle," lubas ta mulle ja piilus vargsi, kuidas Michel sellele reageerib.
Too ei ilmutanud mitte ühtegi märki sellest mida ta tunneb.
"Olgu," vastasin Paulile.
Ta rohelistes silmades süttis tuluke kui ta veel korra minu poole tagasi vaadates Michelist möödus.
Kui ta uksest välja oli läinud, seisis Michel endiselt sama koha peal.
"Sa võid istuda."
Ta nägu oli selline nagu ma seda enam ammu polnud näinud.
Endiselt kõigutamatu ja kindel, kuid selline nagu ta kunagi oli. Siis kui ta veel kaheteistkümnendas klassis käis.
"Tead, see mis ma eile ütlesin.."
"On juba unustatud," lõpetas ta kergelt naeratades.
Naeratasin, sest kivi langes südamelt.
"Kas see ongi nüüd see..rääkimine?"
"Jah, see on see rääkimine."
Ta naeratas mu lemmiknaeratust ja alustas..






********


Nii, valmis.
Kriitikat?
Arvamusi?
Mida iganes?

Ja kindlasti kommentaare!
That´s why I live for, mulle nii meeldib neid lugeda

Paul ja Michel...sellised mõnusad pinged nende vahel.
Aga jah,osa väga hea.
Uut!!:)

Mulle siiski ei meeldi Paul -.-

Michel on mu lemmik siiiski jätkuvalt
Et siis UUUUUT!!

Tärru

Ma tegelikult saan Kadrist aru selle kähvamise suhtes. Mitte et ta mulle meeldiks, või et ma seda õigustaksin, aga ma saana aru. Ma oleksin ka vihane kui mul oleks ribimurd, mu väga hea sõber ei räägi mulle midagi nii tähtsat ja tüüp keda ma armastan, käitub nii nõmedalt.
Paul ja Michel ongi armsad..või armsad :)

Emma

Nad ongi nagu tuli ja jää. Michel on kahjuks jää :)
Aitäh.

NeverToLate

Mulle küll meeldib Paul. Kuigi ta on selline kergelt killer ja vägivaldne tüüp, meeldib mulle tema juures see, et ta Kadri nimel nii nunnu oskab olla. See on niii armas tema juures. Ja peale selle näeb ta ÜLIHOT välja
Mulle meeldib ka Michel. Aga enam mitte nii väga, kuigi ta on lahe, aga praegu ta enam nii väga ei meeldi.


EITC.

Nad on ju nii nunnud, eks ju? :)
*tunneb end süüdi, et kaks armsat kutti ühte juttu sisse tõi*

Padjanägu

Mulle tundub ka, aga ma võin ka eksida . Kindel, et...SELLES mõttes *vaatab, ega keegi ei kuulnud*
Paulil on jah kergelt kaitsjainstinktid. Nii lahe on see, et mõlemad kutid arvavad et teine on tõbras ja üritavad tšikki nimega Kadri tema eest kaitsta.
Mulle ka meeldiks rohkem Kadri & Paul, sest nad on väga sarnased, ja see on selline..tead küll ju vanasõna, et ühesugused tõmbuvad?


VABANDUST, aga te peate pettuma. Sest ma lihtsalt EI OSKA kirjutada edasi.Mul on mõte ja ma tean mida ma pean kirjutama, aga ma ei oska. Ja see " ei oska" kestab ilmselt ükk aega.
Ma olen lihtsalt nii hale ...
Aga ma luban, et ma üritan! Mis ei tähenda et..jah..midaiganes...

jube hea ma ei saaa
lahe kõige põnevama kohapeal pooleli jätta.
ootan uut

Ma ei kannata enam oodata...tegelt ka:D
MA TAHAN UUT OSA mis oleks ekstra pikk ka :D palju tahan.

-----

ei, päriselt juhtus.
Mulle endale ka eriti ei meeldinud, sest see rikkus Micheli selle..olemuse, mida ma terve aja olen üritanud üles ehitada, ära. Aga ma tundsin, et peaksin midagi kirjutama, kuigi mõtteid polnud. pealegi olen ma enda peale nii vihane nende jutu suurte vigade pärast, mida ei saa muuta.

jeey uus osa tuli
aga ajh hästi hea jube hea lausa
ootan uut ootan uut

Ma lihtsalt pidin siia kirjutama.
See on, see on... see... lihtsalt ei ole sõnu kirjeldamaks k u i hea jutt see on.
Lõpp vajus võibolla natuke ära ja ma arvan, et on õige kui sa pausi otsustasid teha. Lihtsalt kas see paus ei ole olnud natuke l i i g a suur?

Mulle nii meeldib see, loodan, et kirjutad ruttu edasi:)
Hmm, huvitav, kas on olemas ka kedagi nii ideaalset ku Michel? Muidugi v.a selle osa kus ta Kadri maha jättis ja kõik muu sellise halva:)
Aga teeme nii, et sa kirjutad ruttu-ruttu edasi, onju:)?

Ma ütlen ainult üht asja...

Raamatud on välja mõeldud selleks, et head jutud jõuaksid massidesse...

Loodan, et said vihjest aru

I still like it...

(by the way- ma muidu täiega vihkan juttudes msn'i vestlusi aga siin oli see kuidagi nii loomulik. Pole sellist a'la tsau mis teed? Homme on läbu, Mul nii igav.. ja muu selline...)

Audrey

Mõistan vihjet

Meeldiv.

Ma ka, aga olin juba nii meeleheitel


LittleStar

muidugi ei ole, Kadri lihtsalt idealiseerib teda. Väga-väga. Võib-olla isegi teeme.


Pränksuu

Aitäh. Ma ka


Karolin

Kusjuures ma TÕESTI ei saa aru, mis selles loos leitakse. Minu arvates on see täiesti aia taha läinud lugu
Lõpp on jah üsna....noh....mitte nii hea.
On küll jah, aga ma lihtsalt...Ma juba vihkasin lõpuks seda Kadrit



Noh......Ma ei tea, aga kui jätaks II osa pooleli, ning alustaks III osaga, ehk siis Micheli vaatenurgast läheb asi edasi. aga siiski tema-vormis. Muidugi ma kirjutan osasid ette ära jne, aga lihtsalt tekkis pisike igatsus.

Kes see käib siin niimoodi vanu jutte üles kaevamas?

Mul on nii siiber sellest hooajast, nii et ma võin ette öelda, mis juhtunud oleks.
Kadri ja Michel oleksid jälle õnnelikult koos loomulikult ja alguses mõtlesin, et tapaks Pauli ära, aga siis ma ikkagi otsustasin seda mitte teha. Mul tuli hoopis üks teine mõte, mida temaga teha. *kaval nägu*
Selle saate III hooaja alguses teada. Kui see üldse kunagi peaks tulema.

Ma luban et hakkan esimest osa kirjutama, ning siis alustan, kui vähemalt viis osa on valmis. Diil?