Kõik jooksis mööda sirget teed alla..

Ma ei teadnud varem, et te minust ei hooli. Mul on tõesti kahju, et ma siin olen. Ma olin nii loll.. nii loll. Kuidas ma üldse võisingi mõelda, et te olete sõbrad ja hoolite? Kuidas ma aru ei saanud?
Ühel hetkel rääkisime, naersime ja nüüd.. ignoreerite mind. Nagu mind enam polekski. Kas see peabki tähendama, et te olete sõbrad? Ma ei suuda enam mõelda, ei oska. Kuidas ma käituma pean? Kas ma üldse tohin midagi öelda?
Te ajate mu nii närvi sellega, et selja taga räägite. Öelge otse näkku, kui ei meeldi. Tegelikult mind ei häirigi see, et te ei ütle enda arvamust mulle näkku, vaid teesklete sõpru.
Arvate, et ma olen koguaeg selline rõõmus ja naeratav? Ja et mulle meeldib, kui ma olen üksi ja keegi ei tee välja? Te olete nii kuradi pimedad. Te ei võta mu juttu ju tõsiseltki. Mitte kunagi ei küsi, kas ma olen rõõmus. Ma võin ju naeratada, aga see ei tähenda, et ma rõõmus olen. Ma tean, et ma suudan kurbust varjata, aga ma ei teadnud, et nii hästi..
Alles oli kõik nii hea. Arvasin tõesti, et mu elu on täiuslik. Olin nii õnnelik. Kuidas ma tahaks aega tagasi kerida ja lihtsalt rõõmu tunda sellest kõigest. Siis ma vist ei märganudki, k u i hea see kõik on. Nüüd ma mõistan. Kahjuks ei saa ma seda tagasi.
Ma pean lihtsalt edasi elama. Kuidagi. Üksi. Ma ei tea, mida tegema pean, kuidas käituma, aga ma olen tugev – pean olema, ma saan hakkama.
Mis ma edasi teen üldse? Lähen istun kuhugi nurka, ei suhtle kellegagi? Ma ei tea, mida te tegelikult tahate. Ma ju ei tea, kas te hoolite või teesklete niisama.
Kõik on nii valelikud. Te teete sellega ju endale haiget. Või ei tee? Äkki te oletegi tundetud? Äkki meeldib teile kõigile haiget teha? Tunnete sellest rõõmu?
Mina igatahes pole selline. Ma ütlen näkku, kui mulle ei meeldi. Kui te mulle ei meeldi, siis ma ei hakka teesklema, et olen sõber. Ma pole selline!
Ei taha olla selline hädaldaja. Ma tahan seda head tuju tagasi. Tahan tagasi seda naeru, mis oli.. neid nalju, neid aegu. Kuigi see kõik oli alles paar nädalat tagasi. Kuidas saab kõüik niiii kiiresti muutuda? Ma ei saa aru.
Kõige hullem ongi see, et ma ei tea põhjust. Ma lihtsalt olen, üksi ja püüan välja mõelda, mis ma tegin. Mis ma valesti tegin?
Aga teie pärast ma ennast muutma küll ei hakka. Olen pigem üksi. Te olete silmakirjalikud, halvad. Ma jään endaks, mul ükskõik, kas meeldin teile või ei.
Aga ma jätan selle kõik enda teada. Ma ei taha, et te seda loeksite. Mul polegi vaja, et te teaksite. Arvake edasi, et ma olengi see rõõmu täis plikake.
Ma olen nii loll, ma lasen seda kõike endaga teha...

Tegelikut , kui see on päriselt , on see valus . Tõsiselt .
Ja mulle meeldis see jutt , lihtsalt ja kergelt üles kirjutatud ..
Tubli . : )