See oli vist reedel, kui ma sattusin youtube'st vaatama videot pealkirjaga Pay attention. See laul, mis seal taustaks kõlab ja see video... Meeletult kurb.
Eile vaatasin seda videot aina uuesti ja uuesti ja uuesti... Kuni tekkisid mul mõtted selle jutu jaoks.
Video lõpulause on tõesti õige: Speeding. No one thinks big of you.
Ma tahaksin teada teie arvamusi ... ja. Ühesõnaga: lugegege, kommenteerige.
Me kõnnime käsikäes õhtu hämaruses. Pigistad õrnalt mu kätt ja vaatad mulle oma siniste silmadega otsa. Su pilk on nii tõsine, samas täis rõõmu ja entusiasmi. Sul on järjekordselt ees pilk, mida ma kunagi mõistnud pole...
Jõuame sillale. Meri helgib meile vastu. Ma istun külmale sillale. Sa tuled ja seisad mu ette, pannes oma käed ümber mu piha. Võpatan. Su külmad käed, lausun sulle ja sa naeratad kergelt. Tõmbad mu jope allapoole ja kallistad mind.
Võtan aegalselt oma käed su õlgadelt. „Ega sa mind lahti ei lase?“ küsin igaksjuhuks.
„Mina? Peaksin sul külma vette kukkuda laskma? Ära unistagi!“ ütled sa mind julgustades.
Naeratan ning võtan aeglaselt oma käed su õlgadelt. Su haare mu ümber tugevneb ja see külvab minusse kindlustunnet.
„Rahulikult. Ära karda. Ma hoian sind oma tugevas haardes,“ lausud sa ning demonstreerid oma tugevat haaret. Kiljatan. „Aut¹, see oli valus!“ ütlen ma ning annan sulle kerge hoobi vastu pead. „Aii! Naine peksab!“ karjatad sa, pannes mind järjekordselt naerma.
Alustan uuesti. Võtan oma käed su õlgadelt. Sulen silmad.
Kuulen mitut kõva mütsu järjest ning pidurikriginaid. Mõtlen, et see on vist mingi õnnetus. ÕNNETUS! Kordub mu peas ning ma avan silmad. Sel hetkel näen meie poole lendamas valget autot, mis vahepeal vastu maad põrkub ning end siis uuesti põrke tagajärjel ümber pöörab. Üritan sulle öelda, aga sõnad ei tule suust välja. Appi! Mind tabab paanika. Üritan end liigutada, aga ei suuda. Mu lihased on kui kinni kiilunud. Auto lendab vastu sind. Karjatan valust. Mu jalad ja meie... mitmetonnise auto ja tugeva kivisilla vahele pressitult. Ma näen inimesi. Tunnen meeletut valu. Kuulen karjeid. Haistan bensiini ja vere lõhna. Vaatan sinu poole. Sul on pea kuklas, silmad avatud ja suust immitseb verd. Su haare mu ümber on lõtvunud. Palun jumalat, et sa elaksid.
Ma kaotan teadvuse...
Ärkan haiglas tilgutite all. Üritan oma pead selgeks saada ning aimata, miks ma haiglas olen. Sulen silmad ja mulle meenub kõik.
Palatiuks avaneb ja sisse astub mu isa, kes karjub: „Emma om ärkvel! Ta on ärkvel!“ ning jookseb palatist välja.
Mõne ajapärast on mu ümber palju inimesi. Küsivad mu käest mu enesetunde kohta. Ma ei vasta midagi. Ma tahan esitada ühte küsimust. Ootan, millal kõik vait jääksid. Ootan, ootan, ootan, ootan, ootan ja ootan. Kogun jõudu ning karjun siis nii kõvasti kui suudan: „Kus on Romet?“ Keegi ei vasta. Kordan küsimust. Palat jääb vaikseks. Keegi ei vasta. Kordan uuesti küsimust ning siis astub mu juurde ema, silmad punased ning vastab: „Kallis. Romet on nüüd paremas paigas.“ Mida? Mõtlen ma. „Ema, ma pole enam viiene. Ütle, mis temaga on!“
Isa astub ema kõrvale ja lausub madala tooniga: „Romet on surnud.“
„Sa valetad!“ ütlen ma vaikselt ja tunnen, kuidas silmad märjaks lähevad. „Sa valetad. See ei saa tõsi olla!“ kordan ma. Ema tuleb ja paneb mulle käe ümber lausudes: „Ma saan aru mida sa tunned,“ Ei ema, sa ei saa millestki aru! „Aga, sa saad üle..“
Olen su matustel. Sa lebad tammepuust kirstus. Seljas su lemmikriided ning juuksed sätitud sama moodi, nagu need alati on olnud. Sa näed välja nagu magaksid. Kuid ometi see ei ole nii. Ma loodan igahetk, et sa avad oma silmad. Aga Ei. Need jäävad suletuks. Igaveseks. Sisimas loodan, et see on kõigest halb uni. Miks sa ei võiks tagasi tulla? Mõtlen ja asetan valge roosi su kirstule.
Ma ei nuta. Hinges pitsitab küll meeletu valu ja süda oleks nagu lõhki käristatud, aga ma ei nuta. Pisaraid ei tule...
Su sur... ei lahkumisest on möödunud kaks kuud. Paar päeva pärast su matuseid hakkas mulle kohale jõudma, et sind enam ei ole. Alles siis mõistsin ma asja tõsidust.
Ma ei saa sind iial enam kallistada...
Ma ei kuule sind mulle kõrva sosistamas neid kolme sõnu, mis mind alati maailma õnnelikumaks tegid...
Ma ei kuule su lohutavaid sõnu, mis alati isegi täiesti metsa läinud päeva parimaks muutsid...
Ma ei näe sind enam iial...
Ainult pilt mu laual, - kus me oleme ühel lõkkeõhtul. Mina sinu süles istumas – annab mulle mõista, et meie koosveedetud aeg ei olnud unenägu. See oli reaalsus.
Kuidas ma sind küll igatsen. Kui ma ainult saaks, teeksin ma olematuks selle õhtu, mil ma su kaotasin. Seda õhtut ei unusta ma iial. Isegi, kui ma tahaksin, ei saaks, sest seda õhtut jäävad mulle alatiseks meenutama ratastool, õudusunenäod ja sajaks tükiks käristatud süda.
Romet, ma armastan sind ja kuigi ma tean, et sa seda kirja kunagi ei loe... on see su hauavkivi kõrval mullas peidus.
Ma ei unusta sind iial!
Sinu Emma.
Pealkiri: Lühijutt: Miks? 
26/5/2009, 15:19
