When you look me in the eyes. [ LÕPETATUD! ]

Uus stoori.
Ei ole vaja mulle öelda, et mingi teine lugu juba, mis algab When'iga. Mul Whenide maania

1.
Teresa
„Jaaa! Shoppama? Miks mitte? Kell 12 Selveri ees? Sobib küll! Davai, kohtume siis seal!” panin mobla arvutilauale ja läksin ema juurde kööki.
„Kuuled, Sharon kutsus mind poodidesse. Võin minna?”
Ema noogutas ja kuivatas käed. Läks esikusse ja tuli rahakotiga tagasi.
„Raha tahad sa ka saada, jah?”
„Nata jah!”
Ema võttis viiesaja kroonise rahakotist välja ja ulatas mulle.
„Täänx!” ütlesin ja ülepakutud hääletooniga. Emal helises mobla ja ta läks kööki. Istusin mugavalt tugitooli ja vaatasin telkut, kuni ema taas elutuppa tuli.
„Teresita, ma lähen tööasjus mõneks ajaks ära. Helsingisse. Saad üksi hakkama ikka, eks.”
„Loogish, mamps, olen 17 juuh!”
„Ma usun. Ära hakka mulle eestist sinna helistama. Võtab ropult arvet. Helistan sulle ise!”
„Davai, seda parem mul ju!” ütlesin seda täiesti ükskõikse hääletooniga. „Kuuled, baiks nüüd. Ma Sharoniga poodidesse.” ütlesin. Võtsin roosa koti, mis hetkelises olukorras sobib ideaalselt mu riietusega. Must seelik, roosa pluus, mu tumedad juuksed, roosa peavõru, roosa kott. Mu päevitunud nahaga sobis kõik ideaalselt kokku. Võtsin autovõtmed, lehvitasin emale ja läksin.


Matt
„Mis? Kes? Kus ma olen?” oli mu esimene mõte, kui avastasin end pargipingil magamast. Pingi kõrval sama Saku Tume pudel, mis eilsest sinna jäänud. Ajasin end püsti. Pohmakas. Olin selliste asjadega juba harjunud. * It’s a Window Shopper ...* hakkas mu telefoni helin pihta.
„Jah? Mida ema sa tahad? Pargis olen. Ma tean, et ei tulnud. Läbutsesin eile! Keda kotib, et olen alles 15?”
Ema tüütu loba nagu alati. „Ole kallis poiss, tule koju, loobu alkoholist, sa oled alles 15!” ajas mul kopsu üle maksa. Mida ta nännutab seda juttu mulle iga jumala päev? Aah, tahan alkot, tahan alkot! Kobisin püsti, või õigemini tuikusin püsti. Pea käis kahte lehte. Ainus mõte oli uue joogi peal. Autotee, autod sebivad ringi tohutu kiirusega. Ülekäigurajast polnud mul sooja ega külma. Kõndisin sirgelt ühele autole ette. Õnneks suutis see pidurdada.
„Mis sul arus on?” küsis mult umbes minuvanune tüdruk. Ta tuli autost välja ning vahtis mulle otsa. „Vastad juba ükskord või?” nõudis ta.
„Igatahes, see oli sinu õnn, et ma sulle praegu otsa ei sõitnud!” sõnas ta. Mina ainult noogutasin ja tuikusin alkoholi poe juurde.


Seda juttu pole ausaltöeldes võimalik osadesse jagada. Et mul endal ja teil sassi ei läeks, on siin see jutt osade kaupa.

Omhh... Suht hea tundub.
Tee siis edasi ikka eks.

Uut paluks

***
Teresa
Sõitsin rahulikult, kuni mu teele koperdas ette mingi suvaline joodik. Oleks ma veel meeter edasi sõitnud, oleks ta autoalla jäänud. Tulin autost välja ja küsisin : „Mida sa õige mõtlesid?”
Vaikus. Nõudsin vastust oma küsimusele. Tüüp oli nagu tummahammas. Ütlesin talle veel, et jumal kaitseb joodikuid ning istusin autosse. Korraks vaatsin veel üle tee asuvat poe silti. „Viinapood.” Ofkoors, sinna see tüüp teel oligi! Vangutasin pead ja sõitsin edasi Selveri poole, kus pidin kokku saama Sharoniga. Miskipärast, süübisid mu mällu tema silmad. Need olid kuidagi kurbust ja viha elu vastu täis...

Matt
„Vaata peeglisse noormees!” ütles mulle viinapoe müüja.
„Ei tea miks?” küsisin ja võtsin loksu Lauaviina.
„Sa oled alles 18.....”
„Tead semu?” ütlesin. „Ma ei ole 18, olen 15. Valetanud olen niikaua ainult sellepärast, et saada kätte oma meelisjooke.”
„Kao välja mu poest! Kao välja!”
„Mida on nüüd?”
„Kao välja!” ütles ta mulle ja mul ei jäänud midagi muud üle kui minna linna komberdama. Mu jook sai otsa. Paha hakkas. Ropsisin ette juhtuvasse põõsasse. Mõtlesin selle tundmatu tütarlapse vihase näo peale. Nüüd ma alles mõistan, miks ta mu peale vihane oli! Istusin äärekivi peale ja vaatasin kaugustesse. Ainuke asi, mis võib mind päästa on meri. Seal ma saaksin vähemalt .... Ei, ma ei tahagi kaine olla. Elu on liiga mõtetu, et seda kainena üle elada. See on mul juba ammu teada, et kui ma oma praeguse eluviisiga jätkan, olen varsti alkoholimürgituse kätte surnud. Äkki see olekski parim lahendus?

Hea! Edasi!

Lahe! Uut!

***
Teresa
Päev oli märkamatult õhtusse jooksnud.
„Oh, nii äge päev oli täna!” ütles Sharon mulle, kui me Selveri ees seisime.
„Oli jah! Mega head kraami saime täna ikka!” juubeldasin mina.
„Ja kõik tänu sellele, et võtsime need soodustšekid kaasa! Kuuled, sõbranna. Ma pean nüüd minema hakkama. Tädi ei viitsi enam Isabellat hoida, kuna ma alles 18 olen ei saa ise ka seda tihti teha.”
„Sa Isabellale ka mida otsid?” huvitusin mina.
„Ikka, roosa kombeka ja veel riideid.”
„Okei, kallista teda minu poolt!”
„Jaaa!”
Me kallistasime ja siis läksime kumbki oma autodesse ja sõitsime minema. Hämaras linnas oli nii mõnus sõita. Rüütli teel nägin kedagi auto tee ääres magamas. Peatasin auto mõni meeter eemal ja läksin tundmatu juurde. Minu avatuseks oli toosama tüüp. Alksi lõhnad olid räiged, mis tal ümber keerlesid.
„Ouuu, äratus!” kisendasin mina ja raputasin teda. Minu õnn, et läheduses polnud kedagi teist, vastasel juhul oleks mind Seevaldisse viidud... Arvan. Kogu hakkas end liigutama ja avas oma silmad.
„Jäta mind rahule! Lase mul magada!” ütles ta mulle ja keeras end teisele küljele. Mul läks seest õõnsaks. Vaevu suutsin pisaraid tagasi hoida... Tema armetu olek lihtsalt kohutas mind. Ohkasin ja istusin tema juurde äärekivile. Panin pea põlvedele ja jõllitasin oma auto tulesid, mis silmi pimestasid. Ma ei hoolinud sellest hetkel.

Matt
Istusin seal senikaua kuni mul uni peale tuli. Haigutasin ja keerasin end sõidutee äärde äärekivi vastu pikali. Autod sõitsid minust mööda, keegi isegi ei pannud tähele, et keegi magab sõidutee ääres. Järjekordselt mõistsin, et olen täiesti tühi tüüp ehk siis täiesti mõtetu inimene teiste jaoks. Lõpuks jäin magama.
Silmad tegin lahti alles hämaras, kui keegi tütarlaps mind üles äratas. Ma isegi ei vaevunud silmi lahti tegema ja käskisin ta end rahule jätta ja lasta mul magada. Pigistasin silmad kõvasti kinni ja lootsin, et ta läheb ära. Heledad autotuled häirisid mind väga. Aga mis tema tegi? Istus ohke saatel äärekivile. Avasin aegamööda silmad ja tõusin istukile.
„Mida sa tahad?” küsisin jäise hääletooniga.
„Sind üles äratada ja küsida, miks sa siin niimoodi magad....” ütles ta.
„Unista sellest vastustest edasi!” ütlesin mina, seekord tuimalt ja veelgi jäisema hääletooniga.

Seevaldisse . XD
Einojah, see ajas mind ikka räigelt naerma.
Aga, edasi! :)

Ega see ajas mind ka naerma
Lambist tuli see nimi pähe ja siis otustasin, et miks mitte seda juttu lisada.

Seevaldisse. Muidu hea jutt! Edasi!!!

***
Teresa
Kuulsin liigutamist enda kõrval ja vaatasin seda tüüpi. Armetus olukorras olles, küsis ta minult, et, mida ma temast tahan. Meie dialoog jätkus väga jäiselt. Tema poolt jäiselt.
Vaatasin maha. Siis tõusin püsti.
„Olgu, ma ei tülita sind enam!” ütlesin vaikselt ning istusin autosse. Käivitasin auto ja andsin gaasi.
Hakkasin koju sõitma, pisar voolas üle mu põse. Ma nii lootsin, et saan temaga rääkida. Kuid nii see ei läinud. Jällegi süüvisid mu mällu tema kurvad silmad, kuigi ta ausalt öeldes ei vaadanudki minu poole. Miks ta ei vastanud minu küsimustele? Miks?
Hämarus muutus pimeduseks. Sõitsin järve äärde ja peatasin auto. Tulin välja ning vaatasin endale tobedat vastu helkivat vett. Kas see on mingi kokkusattumus? Sharon sai lapse ja just nüüd tuleb tema mu ellu. Mida keegi mulle sellega öelda tahab? Segane värk. Mõtlesin ning istusin maha. Panin pea põlvedele ja jäin kuulama vaikset ent rahustavat veekohinat.

Matt
Auto sõidab minem, pöörab kurvis paremale ja läinud ta ongi. Ma vist ütlesin talle liiga julmalt, mõtlesin mina. Ta ju tundis kõigest inimlikku huvi minu vastu. Mul oli jälle paha. Vhäh, jälle ropsisin. Nõrkus, mul on paha. „Tahan alkoholi! Tahan alkoholi!” ütlesin nagu ei kellelegi. Pilt kadus silme eest ja kukkusin maha.


PALUN KÕIGIL LUGEDA!
On nüüd selline asi, et ma mõneks päevaks ära. Vb lisan homme ommikul uue osa, vb mitte.
Tänan tähelepanu eest!

Hea osa! Kahju,et sa ära lähed,jäi just hea koha pealt ppooleli!

Vaata homme hommikul siia foorumisse. Arvatavasti on siis uus osa olemas. Mul on vähemalt selline plaan, kuna ära läehn ma alles lõunapaiku.

***
Teresa
Istusin seal mõnda aega. Ning otsustasin vastused saada oma küsimustele. Mis parata, olen juba kord selliseks kangekaelseks loodud. Tõusin järsult püsti ning istusin autosse. Kohapealt võtsin 100 välja ja kimasin närviliselt rooli keerates sinna kohta tagasi, kust ma ennist lahkunud olin.
Kohale jõudes, tulin autost välja ja vaatasin, kedagi ei olnud. Vaatasin veelkord põhjalikult ja nägin teda jälle pikali. Jooksin tema juurde.
„Sa pead mu küsimustele vastama!” ütlesin talle kõva häälega. Ta ei reageerinud. Nõudsin mitu korda oma küsimusele vastust, kuid ei midagi. Ma seisin seal ning mõtlesin juba, et lähen ära. Miskit sundis mind sinna jääma.
Mulle tundus väga kahtlane, et ta ei ole reageerinud ja võtsin otsuseks tema pulssi katsuda. See oli nõrk.
„Appi!” kiljatasin ning jooksin autosse ja kutsusin kiirabi. Käed värisesid ja mõtlesin, et kui ta nüüd sureb, siis on see minu süü. Sest ma ju läksin enne ära.
„Tulge juba rutemni! Tulge juba rutemini!” ütlesin ma vaevukuuldavalt. Istusin maas, peaaegu elutu inimkeha juurdes ja hoidsin tal enesegi teadmata miks käest kinni. Vahepeal katsusin ka pulssi. See nõrkes iga hetkega. Lõpuks kiirabi jõudis.
Pidurdas minu kõrval ning arstid tulid kanderaamidga välja.
„Kas te kiiremini ei võinud tulla?” käratasin ma neile.
„Rahunege, olete ilmselt šokis. Kas ta jäi autoalla?”
„Ei jäänud. Lihtsalt kui ma siia tulin, oli ta juba sellises poosis. Katsusin pulssi, see nõrgeneb iga hetkega!”
Arst katsus ta plussi.
„Me peame ta haiglasse viima!” karjus naisarst meesarstile. Koos tõstsid nad tundmatu noormehe raamile ja viisisd autosse.
„Ma tulen ka!”
Sellepeale meesarst noogutas ning ma jooksin autosse ja sõitsin täpselt kiirabi auto järel.
Parkisin auto parklasse ja tahtsin arstide järel minna, kuid mul ei lubatud. Pidin minema nagu tavaline külastaja, istuma ooteruumides. Tund... Kaks on juba möödas. Lõpuks ometi tuli minu juurde toosama naisarst ja andis mulle loe seda tundmatut noormeest vaatama minna...

Matt
Avasin silmad ja kohe oksendasin voodikõrval olevasse kaussi. Vaatasin segaduses enda ümbrust, ma olin haiglas ja voolikute küljes. Miks ma siin olen. Kas mu ema leidis mind ja tõi mind siia?.. olid mu esimesed mõtted.
Uksest sisenes valges kitlis naisterahvas.
„Tervist, näen, et kosute. Et teid siia haiglasse registreerida, öelge mulle oma nimi ja vanus.”
„Matt Damon olen ja vanust on mul 15!” minu vanuse kuulmise peale kohkus arst ära. Sellegipoolest kriblas ta mappi midagi. Ta köhatas ja naeratas siis kergelt mulle.
„Teid soovib üks tütarlaps näha.”
Enne, kui ma vastatagi jõudsin, oli arst mu täis oksendatud kausiga minema läinud. Keerasin külje.
„Tere, kuidas enesetunne on?” küsis tuttav hääl mu seljataga. Pöörasin end selili ja vaatasin tüdrukule otsa.
„Kas sina olidki see, kes mind siia tõi?”
„M....”
„VASTA!” nõudsin juba karjuva häälega. Mu madal hääl võimendas seda topelt.
„JAAAH! See olin mina. Ma leidsin su peaaegu surnuna. Pulss seiskus sul iga minutiga! Ma ei saanud sind lihtsalt sinna surema jätta!” ütles tüdruk juba peaaegu nuttes. „Ei saanud....” ütles ta ja vajus tooli, mis palatis oli. Vaatasin mõne hetke nutvat inglit. Miks inglit? Ma ei tea isegi. Alles nüüd ma olin aru saanud, kuidas ma temaga käitunud olen.
„Vabandust!” ütlesin ma ja tõusin voodis istukile. „Saa palun minust aru. Minu vastu pole keegi veel kunagi sellist pühendumust üles näidanud. Kõik on võtnud mind kui tavalist joodikut. Nagu kalkarat. Mõistad?” ma rääkisin enda arvates pika jutu maha ja siis lõpuks küsisin küsimuse. Tütarlaps noogutas vaid sellepeale.

---
Pikk osa tuli
Etsiis 15ndal ilmub uus osa. Ma alles siis koju tagasi :)

Kirjavigu oli, pisut liiga palju slängi/lühendeid ka. Natuke veider samuti, et lambist mingit joodikut üles ajama minnakse või midagi. Võibolla on mingi ahistaja no.

Aga üldiselt oli normaalselt kirjutatud. Veidi oleks tahtnud tegelaste välimustest ka aimu saada näiteks. Ses suhtes, et praegu oli lihtsalt tekst, mingit kujutluspilti ei tekkinud.

***
Teresa
Istusin ooteruumis ja näppisin närviliselt küüsi. Arst tuli ja seisatas minu ees.
„Mis te tegite temaga?”
„Puhastasime vere. Matt on valmis teid vastu võtma!”
„Ta nimi on Matt? Mis te veel tema käest küsisite?”
„Tema vanust. Ta on kõigest 15.”
„Khöm, kõigest 15?”
Ma ei uskunud, mida kuulsin. Tõusin püsti ja viibutasin sõrmega arsti nina all. „Te teete nalja!”
„Ei tee, küsige ta käest ise. Ma olin ise ka üllatunud, kui kuulsin ta vanust!” oli arst minuga ühel meelel. Vajusin tagasi istuma. Panin käed, sõrmed otsapidi kokku ja mõtlesin. Raksutasin sõrmi, ohaksin ja läksin.
Palatisse astudes võttis mind vastu väga spetsiifiline rohtude lõhn, mis tavaliseltki ahiglates on. Kuid siin, selles palatis oli see väga tugev.
Vood lebas see sama noormees, kes enne vankus elu ja surma vahel. Seisin voodist mitu meetrit eemal.
Küsisin tema enesetunde järgi. Ja kuidas ta vastas? Haha, hakkas kohe karjuma, et kas mina tõin ta siia haiglasse. Nagu metslane. Mul ei jäänud muud üle kui tõtt rääkida. Aga selle rääkimise käigus juhtus midagi ebatavalist... Ma hakkasin nutma. Vajusin tooli ning tajusin kuidas ta mind vaatab. Siis hakkas ta rääkima.
„Saa palun minust aru. Minu vastu pole keegi veel kunagi sellist pühendumust üles näidanud. Kõik on võtnud mind kui tavalist joodikut. Nagu kalkarat. Mõistad?”
Ma noogutasin. Ma usun, et see lause jääb mu mälle mitmeks aastaks. Pealegi, see kuidas ta end väljendas...Oli peaaegu võimatu kirjeldada.
„Aga miks sa üldse oled selliseks muutunud?” julgesin lõpuks küsida küsimuse.
„Kool hakkas seda mõjutama. Mu n.ö sõbrad, meelitasid mind igasugustele pidudele kus oli ka alkoholi. Ma hakkasin vähe - haaval maitsma ja lõpuks oligi see pahe mul küljes. Sa ei usu, kõik see juhtus vaid aasta eest...”
„Ja kui vana sa siis olid?” küsisid ma tasaselt.
„14. Hetkel olen 15.”
Tema vastus ei üllatanud mind. Ma teadsin ta vanust ju. Veel poolteist aastat tagasi , oli ta täiesti korralik... Ma arvan.
„Aga mis oli umbes 1,5 aastat tagasi?
„Siis oli veel kõik korras.”
„Ahsoo..” ütlesin vaikselt.

***
Matt
„Kui vana sa ise oled?” küsisin, kui olin tema küsimustele vastanud.
„Mõne nädala eest sain 17.” ütles ta ja isegi naeratas kergelt. Ma ei saanud oma silmi temalt. Pikad, sirged satäänid juuksed, naeratus, silmad.... Kõik see asi pani mind muigama ja kutsus mind maapeale tagasi. Pöörasin pilgu sellelt iluduselt ja ta oli läinud. Uks läks kinni. Arvatavasti läks ta välja. Ta lihtsalt peab tagasi tulema! mõtlesin ma. Lihtsalt peab....
Aega läks mööda, ta astus uuesti sisse. Tüdruk kõndis mu voodi juurde ning istus sellele. Ta oli mulle nii ligidal, et ma oleks võinud vabalt meie vahe lausa sentimeetrides ära ütleda.
„Ma tulen homme tagasi! On juba hilja ning peab minema.” ütles ta mulle ja naeratas armsalt.
„Lubad?”
„Luban!” ütles ta. „Puhka end välja!” soovitas ta ja lahkus.
„Ouuuu! Mis su nimi on?” tahtsin veel küsida, aga ta ei kuulnud mu küsimust enam...

Teresa
Ma vaatasin natuke häbelikult põrandale, tajusin, kuidas ta mind oma pilguga puurib. Ma ei tahtnud enam seal palatis olla. Tahtsin ära minna. Kasutasin juhust, kui Matt vaatas enda vooditekki ja supsasin palatist välja. Kõndisin koridoris edasi – tagasi. Mõeldes, mis edasi saab.
Umbes pool tundi läks mööda ning ma astusin tagasi palatisse. Võtsin julguse kokku ja kõndisin Matt’i voodi juurde ning istusin sellele. Meie näod olid väga lähestikku. Mul hakkas kõhus surin tekkima. Imeline tunne, mida pole võimalik kirjeldada. Lubasin talle, et tulen homme tagasi. Tõusin taas püsti, lehvitasin talle õrnalt ja läksin palatist välja.
Kell oli juba tublisti üle kesköö, kui läbi linna autoga koju sõitsin. Kõrvalistmel plärises mu mobla. Ei viitsinud seda vastu võtta. Ema helistas Helsinkist. Millagi helistab ta veel, ma arvan vähemasti.
Auto kell näitas 04.08; „Ikka tublisti-tublisti üle kesköö” mõtlesin ja muigasin. Jõudsin maja ette, parkisin auto ning läksin tuppa. Olin nii väsinud, et kui diivanile istusin, vajusin ma pikali ja jäin magama.

Päris hea jutt
Mind häiris see, et tegevus toimub Eestis, aga tegelaste nimed on inglise pärased..
Ja see on jah veitsa kahtlane, et Teresa järsku nii palju sellest poisit hoolima hakkab..
A muidu tahaks ikka kindlasti edasi lugeda! :)

***
Matt
Mul oli pärast tema äraminekut tunne, et ta ei tule hommikul tagasi. Kell mu mobiilis näitas juba 03.57. Keerasin teise külje ja jäin avatud aknast pimedasse õue vaatama. Tema, oli see kelle pärast ma veel elan. Tema oli see, kes mind mingiks suvaliseks hulguseks ei pidanud. Tema, oma kangekaelsusega.... Tema istus minu ehk võhivõõra juures ja muretses mu pärast. Temale mõeldes ma ka uinusin.
Avasin silmad päikest täis palatis. Vaatasin kella. 11.30. Ajasin end istuma. Samal hetkel kõlas uksele koputus, see avanes ja sisse astus toosama tütarlaps.
„Hommikust! Kuidas enesetunne on?” küsis ta minult ning istus mu voodile. Võttis kotist mahlapaki ja domino küpsised ja ulatas need mulle.
„Sullegi! Täiesti normaalne. Tänan mahla ja küpsiste eest!” ütlesin .„Tead, ma öösel mõtlesin, et kui sind poleks olnud, oleks ma juba surnud!”
„Ära nii räägi!” keelas ja ta nägu muutus naerusuisest tõsiseks.
„Ma ei tea su nime. Ütled ehk?”
„Kas ma pole sulle siiani oma nime öelnud? Teresa olen, sõpradele Teresita.”

***
Teresa
Kui ma talle oma nime mainisin, vaatas ta mind pilguga, mis lausa õhkas soojusest. Matt silitas mu kätt ja ma võin kindel olla, et midagi toimus meid mõlemas. Me olime kuidagi kahtlaselt ligidal teineteisele. Ninaotsad puutusid kokku. Me olime suudlemise äärel, aga mina tõmbasin end tagasi ja tõusin püsti. Matt teeskles köhimist.
„Mis on?”
„Vabandust... Mõni teine kord. Näed...” ütlesin ja kirjutasin domino pakile oma aadressi ja telefoni numbri.
„Võid minu juurde tulla, kui haiglast välja saad!” ütlesin ja jooksin sõna otseses mõttes palatist välja. Kiiresti auto juurde ja sõitsin minema. Kui koju sõitsin kahetsesin, et see suudlus ära jäi. Ta on minust umbes kaks aastat noorem, aga mul on tunne nagu oleksime ühe ealised.

MÕLEMI ELUS MÖÖDUB NÄDAL

Jätkub Teresa jutt
Juba nädal on möödas ja ma pole teda vaatamas käinud. Mamps on siiani ära. Võiks ära jäädagi. Mõtlesin ja vaatasin unistavalt aknast välja. Mu telefon helises.
„Jaa? Matt? Nalja teed? Sa oled ausalt mu korteri ukse taga või? Okei, tulen ja vaatan!” olin tema kõne peale üllatunud, ma ei uskunud, et ta mul uksetaga on. Sellegipoolest, läksin vaatama. Avasin ukse ja seal seisis TEMA! Ma kiljatasin, ta vaatas mulle selle peale naerusui otsa.
„Tere Teresita! Ma olen nüüd siin!” ütles ta mulle.
„Issakene, ma ei tunne sind äragi! Tule sisse!” ütlesin ma ja läksin ees elutuppa.
„Olen muutunud, jah?”
„Tunduvalt, kui nädala eest!” ütlesin ja istusin diivanile, tema tuli minu kõrvale. Me istusime vaikuses nagu meil kombeks oli.
„Mis nüüd edasi saab?” küsisin.
„Ma ei tea... Käisin kodus, emal oli jälle mingi uus mees. Tulin tulema. Koju ma igatahes ei lähe. Arvatavasti veedan tänase öö pargipingil. Kuuled, kell on juba 6 õhtul, lähen nüüd!” lausus ta ja tõusis püsti, et hakata lahkuma.
„Ei, sa ei lähe mitte kuskile!”

See järjekas hakkab lõpuke jõudma. Arvatavasti tuleb Happy End :)

---

***
Matt
Võtsin Teresal käest kinni ja liikusin talle lähemale. Võtsin ta pihast kinni ja tõmbasin ta enda vastu.
„Miks sa ei taha, et ma lahkun?” küsisin, ise samal ajal teda õrnalt suudeldes. Tundsin, kuidas ta üle keha väriseb.
„Lihtsalt.... Sellel pole seletust!” sõnas ta ja vaatas mulle otsa hirmunud silmadega.
„Kas sa kardad?”
„Ei... Ma pole kunagi ühegi poisiga nii lähestikku seisnud ja.. jaa...” ta ei jõudnud lauset lõpetada, kuna ma suudlesin teda. Vajusime diivanile.
„Matt, praegu on päev, mitte öö!” tuletas ta mulle meelde.
„Aga Teresa....”
„Me oleme veel liiga noored. Ära solvu eks!” ütles ta ning ajas mu enda pealt ära. Tulin eest ja ta tõusis püsti.
„Nõus sinuga! Kus mu tuba on?” küsisin otse.
„Vannitoa kõrval!” Teresa naeratas armsalt ning läks kööki.
„Sa süüa tahad?” hõikas ta mulle, kui sain end just voodile pikali visatud.
„Võib küll tegelt. Sa ei kujuta ette, kui kaua ma pole nii mõnusas voodis maganud!” hõikasin talle.
„Aga haigla voodid?” küsis Teresa järsult uksele ilmudes. Pann ja pannilabidas käes. Jäin teda suurte silmadega jõllitama.
„Mis vahid?”
Vaikus minu poolt.
„On hea kui keegi sulle selliste..” Teresa ajas silmad punni ja vaatas mulle otsa. „....silmadega otsa vaatab?”
Hakkasin naerma, tõmblesin voodil nagu ma ei tea kes. Naersin nii, et mul olid juba pisarad väljas.
„MATT SIIS!” karjus ta üle mu naeru. „Mida sa süüa tahad?”

Teresa
Vaatasin Mattile kurjakuulutava pilguga otsa. Ta lõpetas naermise, ainult turtsus.
„Ma ei oska öelda, oleneb sellest mis toiduained sul kodus on ning mida sa nendest teha viitsid.”
„Mmm, okei.” ütlesin ja läksin kööki. Külmkapp oli asju täis ja suht raske oli valida mida teha. Matt tuli minu järel kööki.
„Tee näiteks kapsahautist?” pakkus ta.
„Hea mõte!”
Hakkasime koos süüa tegema. Tema hakkis kapsast ja mina koorisin kartulit, siis praadisin liha. Senikaua, kuni kartulid keesid ja kapsas küpses , istusime meie ja rääkisime niisama juttu.
„Kuuled, sa kooli kavatsed järgmisel aastal ikka minna?”
Matt’i näoilme muutus. Järgnes ebamugav vaikus. Viisin süüdlaslikult pilgu maha.
„Sa ei pea vastama....” ütlesin vaikselt.
„Aga ma tahan!” ütles ta ja köhatas hääle puhtaks.
„Lähen küll, aga mitte gümnaasiumisse. Kutsekasse, lähen õpin ametit keskhariduse baasil.” sõnas ta ja tõmbas endal sõrmedega läbi juuste. Tõstsin pea ja vaatasin talle naeratades otsa. Liikusin talle tooliga lähemale ja andsin põsemusi.
„Mille eest see oli?” imestas ta.
„Lihtsalt.”
„Teresa, kas me oleme nagu nüüd paari või?” kokutas poiss. Selle peale tardusin. Pöörasin end ümber ja näppisin küüsi.
„Noh...et...nagu...jamh.... vistolemeküll!” ütlesin ma viimaseid kolme sõna meeletu kiirusega.

Matt
„ Armas oled!” sõnasin, tõusin püsti ja võtsin tüdrukult ümbert kinni. Nii me siis vaatasime aknast välja, taevas täitus tähtedega. Romantiline oli.

MÖÖDUB AASTA!

Matt
Tulime Teresaga koju, õigemini tema koju, mis oli juba olnud ka minu koduks umbes aasta.
„Nooh, kuidas aktus läks siis?” küsis Teresa ema sõbralikult. Jah, Teresa ema oli nõus sellega, et ma neile elama jään. Tänu Teresale. Tema oli see, kes südantlõhestava jutu maha pidas.
„Hästi!” vastas Teresa. Ta võttis kotist oma üheteistkümnenda klassi tunnistuse.
„Jah, normaalselt!” ütlesin ka mina. Kutsekas anti meile ka tunnistused.
„Tublid lapsed!” kiitis ema meid.
„Ema me pole lapsed! Me oleme paar juuh!” ütlesime me koos.
„Vabandust, vabandust!” kogeles Brigitta, Teresa ema. „Unustan selle koguaeg ära!” muigas ta.
Teresa naertas ja läks siis meie tuppa ning vahetas riided. Sama tegin ka mina.
„Matt ja Teresa. Üks pakkumine teile.” köhatas Brigitta, istus siis tugitooli ja andis märku, et meie ka istuks. „Teresa, sa rääkisid, et sulle meeldib bänd nimega Jonas Brothers. Kolasin tööjuures netis ja leidsin ühe pakkumise. New Yorgis toimub nende kontsert. Tahakste min...?” Brigitta ei jõudnud lauset lõpetada, kui end kaua vaos hoidnud Teresa püsti karjgas ja kiljus: „MUIDUGI ME TAHAME MINNA! LOOMULIKULT!”
„Jah, olen täiesti nõus!” laususin, kui Brigitta mulle küsivalt otsa vaatas ja mu vastust ootas.
„Kontsert toimub kahe nädalapärast. Lähen siis pileteid netis kinni panema. Saate need kätte kui NY-sse sõidate ja lennujaama piletilevvi lähete.”
Teresa nuttis juba õnnest. „Ma ei suuda seda uskuda, ei suuda.....” Embasin teda õrnalt ja hakkasin naerma.
„Me sõidame JB kontserdile, usu seda! Nüüd kuivata pisarad ja mine JB laulusõnu pähe tuupima!” ütlesin ja andsin talle laksu, kui ta püsti oli tõusnud. Sellepeale näitas tema mulle keelt.

Teresa
Tegin neti lahti ja hakkasin JB laule kuulama. Kõik kuulasin ära ja peast laulsin kõik kaasa ka.
„Valmaaa!” karjusin ning hakkasin püsti tõusma ja kiljatasin. Matt hüppas kardinatagant välja kõvasti naerdes.
„SA OLED HULLLLLLLLLLL!” karjusin talle ja hoidsin pisaraid tagasi. Ma olin tõsiselt ehmatanud. Tema tuli mu juurde ja vaatas mulle otsa.
„Vabandust pisike!” ütles ta armsalt ja kallistas mind.
„See kord saad andeks! Aaga järgmine kord....”
„Seda ei tulegi, rilääks!”
„Tore oleks!” ütlesin sisistades ja läksin elutuppa telekat vaatama, suutmata oma õnne uskuda.
Me vaatasime tunde telekat. Umbes kesköö paiku, kui avastasin end jälle Matt’i kaisust magamas, lasin tal arvata, mis ma päeval mõelnud olin.
„Tõesti ei tea!”
„Ma mõtlesin, et mul on asjad mis mind üliõnnelikuks teevad. Esimene asi oled see sina ja teine asi see, et ma saan minna oma lemmikbändi kontserdile koos sinuga!”
Matt suudles mind ja me läksime meie tuppa ning jäime magama.

Mööduvad 12 päeva!

Oli õhtu ning meil olid asjad paktiud ja valmistusime Tallinna lennujaama sõitma. Matt’il oli ka närv sees, aga macho nagu ta meil on, ei tahtnud ta seda tunnistada. Meile mõlemale oli see esimene kord lennikuga sõita.
Lennujaamas, tšek in tehtud ja ootasime, mil hakatakse lennukile laskma.
„Lend 545 Tallinn – New York, pardale!”
„Ema meid kutsuti pardale. Me hakkame minema!” ütlesin ja kallistasin ema.
„Jah, on ikka kõik kaasas?” muretses ta.
„Ära muretse, kõik on meil kaasas ja pakitud!” ütles Matt ja kallistas ka mu ema. Lehvitasime, näitasime piletid ette ning läksime lennukile.
Järgmised 16 tundi sõitsime lennukiga New Yorgi poole.

Kommenteerige palun:)
Eelviimane osa.

----

***
Matt
Jõudsime unistuste ja glamuuri linna – New Yorki. Pilvelõhkujad, meeletud ummikud ning sagimine tänavatel. Kui lennikult maha tulime, otsisime üles lennujaama piletilevi. Tegime lennujaamale kolm tiiru peale, kui lõpuks leidsime „Tickets” sildiga pisikese R-Kioski sarnase putka. Teresa rääkis inglisekeeles mõnda aega, maksis raha ära ja näitas mulle siis õnnest särades kahte Jonas Brothersi kontserdi piletit.
„Noh, mis teeme siis?” küsisin mina, üritades nuputada, mida Teresa mulle vastab.
„Ämm...võtame takso ja lähme sellega hotelli. Siis passime hotelli ligiduses ja homme sõidame taksoga New York Concert Hall’i. Sobib?”
„Ikka!” ütlesin ma üllatunult ja lisasin „Sa vist mõtlesid terve lennu aja, et mis me siin tegema hakkame!”
„Mkmmmmmmmm! Tule!” ütles ta ning läksime lennujaama juurest taksoparklat otsima.
„Hi! Can you drive us to Sweet Relaks Hotel, please?”
„Ofcourse!”
Mustanahaline taksojuht käivitas kollase takso ja meie sõit läks viie tärni hotelli poole lahti.
„Vean kihla, et mingi pervert!” sosistas Teresa mulle ja kihistas naerda.
„Kindlasti!” muigasin mina ja panin käe tüdrukule ümber. Kuulsin kuidas Teresa ohkas. Vaatasin tema poole, aga tema ainult naeratas. Ju siis, ei suutnud ta siiani uskuda, et me oleme New Yorgis....
Kui hotelli tuppa jõudsime, oli meie üllatus veel suurem. Seisime mõlemad uksel ja vahtsisime tuba, õigemini kahte tuba.
„Kas me ööbime hotellis, või kahetoalises üürikorteris?” oli mu esimene küsimus, pärast pikka uksel seismist.
„Ma arvan, et see on ikka hotell...Kuid ega ma eirit kindel polegi....Lähme sisse, vaatame ringi!”
Viisime kohvrid suure voodi juurde ning alustasime ringkäiku meie suures sviidis. See peaks ju sviit vähemalt olema...
„Oumaigaad!” suutis Teresa pärast meie sviidi nägemist, kui voodil lebotas. Tegin meie toast pildid ära ja läksin Teresita kõrvale voodisse pikali.
„Vannituba on ikka mega! Nii suur. Pole elus veel sellist näinud!”
„Kes oleks?”
„Mõte, et kontsert on juba homme, ajab mind õnnest nutma!” ütles Teresa.
„Jamh. Jääme magama nüüd, mis arvad?”
„Olen sinuga täiesti nõus!”
Pesime hambad puhtaks, käisime pesus, panime ööriided selga ning läksime magama.
„Headööd, musi!”
„Headööd, tibu!” ütlesin ja uinusime.

***
Teresa
*Uksekell*
„Prrrr, mida nad tahavad?” pomises Matt, kes oli üles ärganud.
„Hommikusöök vist!” vastasin samaga ja raputasin pead.
„Nii vara?”
„Mis kell on?”
„Ma ei tea kus mu telefon on!” karjatas Matt ja kompas öökapil ja lõpuks lendas mingi kolksuga maha.
*Uksekell*
„Mul lendas vist telefon maha!”
„Ahahah. Ah nääd, kell on....” võtsin öökapilt oma telefoni ja üritasin sotti saada, mis kell on. „Kell on 10 hommikul!” laususin suure haigutuse saatel.
*Uksekell*
„Lähen teen lahti!” pomises Matt ja tuikus ukse juurde, avades selle uimaselt ja rääkis inglise keeles miskit ja lükkas toidukäru enda ees sisse.
„Mingi tobe hommikusöök ja mul on telefon omadega metsas.” näitas ta mulle oma katkise koprusega klapikat.
„Täitsapekkis! No nii uni on!” ütlesin ja läksin Matt’i juurde ning kallistasin teda.
„Usun seda täiesti!”
Nii me siis seisime seal, hoidime üksteiset kinni ja vahtisime suurt toidukäru.
„Kas see on hommikusöök kahele? Tundub, et siin on mõledud pigem viiele.”
„Jah, üksi me seda ää süüa ei jäksa. Nüüd võtame kilekotiga toitu kaasa, ega siis sellel raisku ei tohi minna lasta!” rääkis Matt peene häälega ja tegi nagu oleks mingi muti küürus seljaga. Ma nii naersin ja kukkusin voodisse. Matt tuli mu kõrvale ja vaatas mulle väga ligidalt otsa.
„Tead, mulle nii meeldib, kui sa naerad!” ütles ta „Mis kell kontsert hakkab?”
„Emm, kell 21.00!”
„Ise oled ämm!”
„Lollakas!” ütlesin ja virutasin talle padjaga. Mõlemad naersime pikka aega. Matt lõpetas järsult naermise ja läks vannituppa peegliette. Jäi vett ja jäi end peeglist vaatama, käed toetas ta kraanikausile. Tõusin istukile ja köhatasin.
„Kas ma tegin midagi? Tõin halvad mälestused esile?” küsisin ma ettevaatlikult sõnu paika asetades.
„Ei, sina ei teinud midagi. Lihtsalt täna möödub sellest 13 kuud, kui sa oleks mu äärepealt alla ajanud, sellest kui ma veel surmale mõtlesin, sellest kui ma veel alkohoolik olin...” ütles ta ja tõmbas tugevalt ninaga. Mulle tundus juba, et ta hakkab lihtsalt nutma. Pole ju ime, ka meestel on õigus nutta.
Läksin vannitoa ukseni ning kaalusin varianti sisse astuda. Kuid mõtlesin ümber. Mõtlesin jälle ümber. Läksin vannituppa ja võtsin talt ümbert kinni ja vaatsin talle otsa.
„Kas kõik meiega on ikka korras?”

Sündmuste areng on liiga kärme:D Mis parata:D

---

***
Matt
„Meiega?” küsisin Teresa käest, vastates küsimusele küsimusega. „Mis meiega siis valesti olema peaks?”
„Noh, ma sõimasin sind lollakaks ja noh, et ma olen sinust vanem janii. Kõik asjad ju loevad!” rääkis ta.
„Oota nüüd! Ma ei ole selliste asjade peale solvuja! Mind ei huvita, et sa minust napilt kaks aastat vanem oled. Aga kui sind see huvitab, siis olgunii!” läksin vannitoast välja, panin teksad ja t-särgi selga, tossud jalga.
„Kuhu sa lähed?”
„Jalutama!”
„Üksi?”
„Ja siis?” vastasin talle. „Tsau!” ja läksin.
„Deem küll! Misasjast meil see tüli tekkis? Ah, midaiganes.” pomisesin ma ning läksin kõndima.

Teresa
„Aiiiiii Teresa, sa oled tropp. Mida sa hakkasid talle nina alla hõõruma meie vanusevahet? See tõi talle jälle kõik mälestused meelde. AIHEITMAISELF!” karjusin ja viskasin padja toa nurka. Vajusin mööda seina maha ja sügasin silmi.
„Meie esimene tüli, poleks uskunud, et see nii lõpeb. Mõlemad eemal üksteisest. Läheks teda otsima? Aga kust? Autot mul ju pole, rentimisfirmasid ei tea ma siin üldse.
Pealegi ei ole mul enam aega. Kell on palju. Täna õhtul on Jonas Brothersite kontsert. Ma ei....EI!” röögatasin mina järsku püsti tõustes. Mul oli selline tunne, nagu oleks taas elama hakanud. Istusin seal seina ääres ja pomisesin nagu mingi skisofreenik.
„Matt teab ise mida teeb. Mina kavatsen täna õhtul sinna minna. Nüüd, aga tahan ma välja minna.” mõtlesin ja naeratasin. Panin selga seeliku ja topi, plätad jalga. Pilves ilm oli, aga tundus soe olevat. Kott õlale, hotellitoa uks lukku, esimesele korrusele, läbi fuajee ning New Yorgi linna tänavatele.
Olin umbes kahe kvartali kaugusel hotellist. Kõndisin seal aeglaselt ning siis tuli mulle meelde kella vaadata, sest pidin ju jõudma kontserdiks valmistuda.
„Dšiisas!” karjatasin mina, kui vaatasin kella ja see näitas juba 16. 02! Võtsin kiiresti takso. Mind pani imestama, et New Yorgis on nii kerge taksot saada. Aga jah, seda parem mulle. Igaljuhul ütlesin taksojuhile hotelli nime ning sõitsime sinna. Kiiresti läbi fuajee, liftiga üles, siis hotellitoa juurde, uks kiirest lahti ja sisse.
„MIDA?” karjatasin, kui lõpuks olin avastanud, et uks on lahti ja voodil istub keegi inimene, kellel käes viina pudel. Sügasin silmi ja sain aru, et see on Matt.
„Matt, mi-mi-mida s-s-sa t-teed?” kokutasin mina ja hakkasin üle keha värisema.
„Joon! Proosit!” ütles ta mulle sellise irvega, et te saaks rabanduse.
„Matt... Aga sa ei ole enam ju alkoholisõltlale. Sul puhastati veri ära....”
„MIND EI HUVITA! LANGEN TAGASI, SINNA KUST ALUSTASIN!” karjus ta ja tahtis mind õllepudeliga visata.
„Okei, rahune maha eks.” ütlesin ja mu hääles oli tunda värinat. „Ma võtan vaid oma asjad ja lähen. Sa võid siia jääda! Ainult ole rahulik!” nõudsin, sest kartsin, et ta tuleb mulle kallale.
„15 minuti pärast olen läinud!” ütlesin ning hakkasin kiiruga asju pakkima.

see oli viimane osa ?
kuidagi lahtine lõpp oli