Vampiirikütt[Lõpetatud]

Otsustasin kirjutada uue loo siis. Ma ei saa ikka oma vanast käekirjast lahti-samad nimed ja loomulikult vampiirid! Enjoy siis!

Väike sissejuhatus:
Loo kangelanna on Grey Skanth, kes on poolvampiir ja ometi inimlikus vanuses: kõigest kaheksateist, kuid tema vanemate surmas on süüdi verejooja ja seepärast ongi temast saanud vampiirikütt.Üks kahjuks vaid kaheteistkümnest inimesest Berliinis, kes mingil põhjusel neid olendeid vihkab...

Kolks, kolks, kolks. See heli oli tema kõrvadele nii selgesti kuuldav.
Kolks, kolks, kolks... Tüdruk võttis lõhna üles ning järgnes, kuna see heli võis teda alt vedada.
Tal olid millegipärast algusest peale olnud väga teravad meeled, ning ta nägi öösel sama hästi kui päeval. See oli tavaline. Nagu ka tema kiirus ja kirg öö vastu, millega ta võidelda üritas. Selline see Grey juba oli.
Ta vuhises hääletult kolksudele järgnedes ja lõhna haistes. Surematu oli talle nii lähedal...nii kuuldav, tuntav...
Ta oli läbinud vampiiriküti maagiakursuse ühe kolleegi käe all, ning see siin oli tema esimene praktikavõimalus.
Kolks, kolks, kolks.
Taaskord. Grey urises madalalt, ning kihutas edasi vampiiri järel trepist üles. Täiesti hääletult ja jätmata lõhnajälge. Ime, et surematu võib nii lärmakas olla, mõtles ta. Tüdruku suurim soov oli tappa see, kes ise surra ei saa, ning kes teiste verd oma elu nimel joob.
Ta kuulis ukse kääksumist ja kolinat. Kolksud lõppesid. Grey läks lärmi tekitamata sinna, kuhu tema ohvergi. Juuksed mustad kui öö ning nahk peaaegu sama kahvatu, võis neiu lausa vampiiriga segi ajada, aga ta oli selleks liiga inimlik.
Ta vuhises korterisse, ning otse tuppa, kust ta alpide reetlikke kopsatusi kuulnud oli. Seal jäi ta seisma nagu viimane loll. Tuba oli tühi. Kõik peale magava inimese. Mingit surematut ei olnud.
Grey astus vaikides avatud akna juurde arvates, et ta oli sealt väljunud.
"Sa oled algaja kohta päris innukas."
Noor vampiirikütt võpatas. See hääl oli tulnud tema selja tagant. Ta tundis ka iga selle silbi ajal jäist hingeõhku oma kaelal.
Tema selja taha ilmunud mehe käsi oli ühtäkki tema õlal ning pööras hirmunud tüdruku järsult ümber.
"Aga kahjuks," vampiir tegi grimassi, "on innukaid noori kerge lõksu püüda."
Grey seljast käis üle külmavärin. See hääl oli nii külm...liiga külm. See pani ta tarduma. "M-ma otsisin sind..." Grey püüdis enesekindel näida, kuid ometi kokutas hirmust.
"Grey Skanth. Sa ei pea mind seekord kartma," surematu lõdvendas pisut haaret."Ma ei ole näljane. Tahtsin vaid...uustulnuka üle vaadata."
Neiu rabeles. "Värske veri..."sosistas vampiir,"Kahjuks on sinu oma mulle kättesaamatu..." "Miks?"
Küsimusest väljategemata oli vampiir läinud, jättes Grey üleni külma higiga kaetuna sinnapaika.
Tüdruk värises ja ahmis õhku. "Miks....?M i k s ? Miks ma teda juba ei t a p n u d ? Sa oled rumal tüdruk, Grey,"ütles ta iseendale.
Kui ta lõpuks normaalse oleku tagasi sai, märkas ta maas veretilka. Tema ise küll haavatud polnud. Ei saanudki olla, sest tema haavad kasvasid mõne ajaga kokku.
Ta pani tähele, et magaja voodil oli veri. Ta silmitses magavat naist veidi.
Ta ei hinga, märkas Grey.
Naine ei hinganud tõepoolest. Neiu astus lähemale.
Ta on surnud,mõistis ta. Naine tema kõrval voodil oli verest tühi.

_________________________________------Kell umbes 4:00 öösel

"Grey! Oh, jumal tänatud, sa jäid ellu!" Blade ohkas kergendatult.
Blade oli suurt kasvu tõmmu mees ning kandis, nagu Greygi musta nahkmantlit.
Blade oli tema õpetaja. "Jah. Tema ei tapnud mind ega mina teda. Kahjuks."
Noor vampiirikütt lasi pea norgu.
"Ära põe. Küll sa ta kätte saad. Kes see oli? Milline ta välja nägi?"
Grey kirjeldas:"Pikka kasvu, umbes minuga ühepikkune..." Ta peatus hetkeks, et meenutada. "Kuldsed silmad, julm pilk...õlgadeni mustad juuksed, minu omadest teadagi lühemad." "Keith,"ütles Blade ainult.
"Mis Keith?"küsis Grey, olles pisut segaduses.
"See naiste sarimõrvar Keith. Ta eelistab millegipärast noorte naiste verd. Sa peaksid kuulnud olema. Teda mainitakse palju."
"Keith Evander?"
"Jah."
"Siis ma olen kuulnud. Veider, et ma just tema otsa komistasin."
"See ei olnud juhus, Grey."
"Mis siis?"
"Midagi ettekavatsetut. Vampiirikütid on tema väike kirg. Ta uurib meid rohkem, kui keegi teine."
"Selge."
"Tore."

mömm..

täitsa mõistlik. põnevust jätkub. edasi,

Ülejäänud öö oli möödunud rahulikult, aga Grey ei saanud enne und, kui päike tõusma hakkas, kuna Keith oli talle nagu mingi jälje jätnud. Tumeda jälje. Migdagi kahtlaselt tuttavat.
"Ära päeva maha maga, Grey! Ma pean silmas, et sa pole meil ju mingi iidse aja vampiir..." Mustapäine vampiirikütt avas seepeale silmad. "Hommikust sulle kah, Black,"lausus ta unisel häälel ja samal ajal haigutades. Grey uni oli olnud väga pinnapealne, kuna ta hoidis end kohutavate unenägude hirmus poolärkvel.
Blade togis teda ning ütles mureliku häälega:"Grey, sul on rohkem und vaja."
"Aga ma ei tohi ju päeval ka magada või kuidas?"
"Seda ka. Aga püüa magada, kui sul vaba hetke on. Kohtume lõunalauas."
Tõsi. Grey oli ärganud keset lõunaaega.
Ohates ajas ta end püsti, ning valis nahkmantli alla sobivaid riideid.

__________________----

"Ma lähen koju." Kui see oli öeldud, võttis Grey närviliselt käetugedest.
"Koju?" küsis Blade. "Ja kas see siis polegi sinu kodu?"
"On, mingis mõttes." Grey näppis laudlina äärt.
Blade küsis: "Oled sa vampiirikütt või mitte?"
Neiu noogutas. "Olen."
"Siis m i k s sa koju lähed. See võib ohtlik olla."
"Aga mind teab ainult üks surematu."
Blade sonkis kahvliga kartulisalati sees. "Kas sa tõesti tahad minna? Vanemaid sul ju ei ole, nagu sa rääkisid, on mul õigus?"
Grey silmist langes ootamatu pisar, ning ta näppis oma juukseid.
"Tead ju. Ma tahan minna. Mul on veel nõbu alles. Tema juurde lähen."
"Olgu, aga luba, et sa tuled nädala pärast tagasi. Keith võib ta välja nuuskida, ning siis on tema ka ohus."
"Pean meeles."
Grey ei rääkinud rohkem, ning kaevus oma salatisse.

____________________________---

Peale lõunat, tema jaoks hommikusööki, hakkas Grey asju pakkima, unustamata ühtki pisidetaili. Ainult vampiirikütialpid ja nahkjaki jättis ta oma tuppa, sest nii nägi küttide eeskiri ette:kanna ametiriietust ainult ametis olles.
Blade tuli uksele.
"Oota, anna oma märkmik,"lausus ta, enne, kui Grey jõudis selle sisse pakkida. Tüdruk ulatas selle talle, ning Blade võttis kohe pastaka ja kritseldas midagi sinna, siis ulatas märkmiku talle tagasi. "Ära seda enne kohalejõudmist loe."
Grey toppis märkmiku kotti ja kotiluku kinni. Valmis, mõtles ta.
Oma õpetaja ja hea sõbraga hüvasti jättes astus noor kütt välja suvise vihma kätte.
Neiu läks jalgsi, kuna tal polnud raha, et taksot tellida. Ta vedas kotti, mis oli näiliselt tema jaoks raske. Tegelikult oli see hoopis sulgkerge.
Fela Skanth, ma tulen, mõtles ta. Sa ei pea enam üksi olema.
Läbi pargi jalutades aeglustas ta sammu, et hingata sisse vihma märga ja puhast aroomi.
Enamik arvavad, et vihm on lõhnatu, tegelikult on sellel aga imeline aroom. Seda tundma oli teda õpetanud Blade Black. Muust, kui sellest ei mõelnud noor kütt kogu tee. See mõte lihtsalt kummitas ta peas, ning keeldus ära minemast.

________________________________----

Kahvatu nimetissõrm vajutas kellanupule. Uksekell helises.
Trill, trill, trill
Ja kui vastust ei tulnud, siis:
Trill, trill, TRILL
"Kohe tulen!"kostis seejärel tüdinud naisehääl. Heledapäine Fela Skenth avas ukse. "Vabandust, Tim ja Dirk tekitasid uputuse,"lausus ta punastades.
Siis peegeldus noore naise silmis äratundmine.
"Greyyyy!!!!"
Fela kallistas oma sugulast, lausa rõõmust särades. "Astu sisse, Grey!"

Saate oma kolmanda osa ka, eitea üsna igav tundub.



Grey astus üle ukseläve, ning kohe tormasid kuskilt tagant toast välja kaks väikest poissi. "Need on minu Tim ja Dirk," lausus Fela uhkelt.
Nähes kaht väikest poissi, mängles Grey näol naeratus. Ta polnud ammu väikesi lapsi näinud. Samuti polnud ta ka mitu aastat oma viimast elavat sugulast külastanud. Fela tagasihoidlik maja oli tema viimane päris kodu. Seepärast armastas ta seda paika väga.
Tim ja Dirk jäid Fela selja taga seisma, ühel neist oli nägu täis hirmu.
"Ärge kartke, see on teie ununenud sugulane Grey," julgustas Fela neid.
Poisikesed astusid vaikselt lähemale.
Grey naeratas. Dirk julges tal käest kinni võtta. Rääkida mõistagi ei julgenud.
Tim lausus arglikult:"Tere."
Naeratus kadus Grey näolt, küll aga säras näol edasi sõbralikkus ja avatus ning muud sellised omadused, mida noorel kütil ei näinud väliselt olevat.
Tim ja Dirk olid nagu arglikud loomakesed. See tegi Greyle nalja.
Ta küsis Fela'lt: "Kas nad käituvad kõigiga nii?"
"Ei. Lihtsalt sinus on midagi kahtlast ja poisid näivad seda tajuvat. Mina samuti. Oled sa juba ühega nendest kokku puutunud?"
"Jah. Ühe kõige võimsamaga. Keith'iga."
Kohe, kui Grey lausus saatusliku sõna "Keith", jooksid poisid minema ja Fela astus paar sammu tagasi, näos väljendumas õud.
"Ta on sind märgistanud!"kähistas Fela, silmad õudusest suured kui tõllarattad.
"Mismõttes...märgistanud?" Grey astus pisut lähemale.
"S-s-s-sinu parem käsivars...m-ma tunnen seda!"
Fela värises. Grey oli endiselt segaduses. Ta vaatas oma paremat käsivart
ja minestas.

__________________________________---

"Grey!"
Tüdruku silmad olid veel suletud, kuid ta kuulis vähemalt selgelt hääli.
Kui ta silmad avas, oli ta kellegi magamistoas.
Ta vaatas jälle nagu automatiseeritult oma paremat käsivart. Selle ümber oli side. Nii, et ta oli siis märgistatud.
Oli öö, aga keegi oli tema juures olnud, kuna ta oli häält kuulnud.
Ohates jõi Grey vett, mis tema kõrvale öökapile jäetud oli, ning vajus mõne aja pärast uuesti unne.
Kui ta uuesti ärkas oli öö. Ta oli midagi kuulnud. Ta võttis kuskilt hommikumantli ja pani selle endale ümber.
Grey oli kuulnud tuttavaid kolkse. Ja kuskilt see heli kostuski:
Kolks, kolks, kolks...
Ta kuulis veel karjatust.
Seepeale jooksis ta oma toast välja, ning karjus:"Fela!!!!"
Grey jooksis Fela magamistuppa, mis tema mäletamist mööda asus koridori lõpus. Seal ta oligi. Üdini hirmul ja paanikas. Ta lausus väriseval häälel ja läbi nutu:"Tim ja Dirk...nad...on..."
Fela ei suutnud rohkem midagi öelda vaid osutas laste voodite poole, enda asemest mitte kaugel.
Kütt vaatas sinna. Lapsed olid voodist väljas, ning täiesti lubivalged.
Kõikjal, kuhu silm seletas, oli veri, veri, veri...
Tänu oma kütiharidusele ei reageerinud ta sellele vaatepildile mingil moel, ainult ohkas, ning tal ei jäänud muud üle, kui kiirabi ja politsei kutsuda.
Mõlemad lapsed olid teadagi...
Parem, kui neid sõnu mitte öelda.
Sel ööl ei saanud ei Fela ega Grey und.

Palun väga, üle pika aja teie 4. osa!


Päikesetõusu ajal leidis Grey Fela laua ääres istumas, kohvitass puutumata ja kohv selle sees külmaks läinud.
Fela ise vahtis tühja pilguga kohvitassi. Tema ühest silmast oli voolanud põsele pisar.
"Fela?"
Naine tõstis pead.
"Ma saan aru, et see on raske kaotus."
"Kõik ütlevad nii." Fela nuuksus.
"Tegelikult tulin sulle ütlema, et sa ei saa enam siia jääda."
Äkki oli Fela lein nagu pühitud, ta tõusis püsti, ning haukus tõredalt:
"MINA jään SIIA ja sina LAHKUD!! SINA oled selles süüdi, et mu poisid...on surnud."
Kui ta ütles "on surnud", oli tema hääles märgatav lein, ning oli tuntav, kui raske tal seda välja öelda oli.
"Sa ei saa, Keith teab nüüd, kus sa oled. Jah, see on tõesti minu süü, ma tunnistan seda, aga sa pead mind usaldama."
Fela hääl muutus pisut leebemaks:"Miks ma peaksin s i n d usaldama? Nagunii saan surma."
"Ei saa. Meie salajases peakorteris, mis on osaliselt maa all, jääd sa ellu küll. Seal on ülejäänud kümme kütti, pluss muud töötajad, kes on omandanud mõned kasulikud teadmised vampiiride kohta."
"Esijalgu nõustun, aga kui vampiir mind seal ka ründab..."
"Siis teevad mu sõbrad temaga puhta töö, ma luban sulle."
Grey ohkas. See oli olnud lihtne.
"Parem paki oma asjad kohe. Ja ole valmis ilma mugavusteta elama. Kuni Keith on kahjutu, vähemalt," lausus Grey.
Mõni hetk, ning Fela hakkas majas ringi kolama, ning oma asju otsima samas, kui tema mahukas reisikott eeskojas põrandal paiknes, ning sellesse järjest asju juurde lendas.

_________________________----

"...Ja see on sinu tuba, nii, see on kõik, mida sa pead teadma,"lõpetas Grey oma jutu ühe rohelise metallukse juures. "Tuba on täiesti vampiirikindel, välja arvatud ventilatsioonišaht, seda mööda saaks vereimeja sellegipoolest sisse," lisas ta, ning jättis Fela end sisse seadma.
Nad olid tunniga kohale jõudnud. Peakorter asus pealtnäha tavalises ühikas, kust salajane sissepääs viis "ühika" teise poolde, mis oli täiesti tähelepandamatult suletud, ning sellest oligi tehtud peakorter.
Pealtnäha oli peakorter mahajäetud, aga see oli lihtsalt nii suur, et pool sellest oli maskeeringuks, et jääks mulje, nagu oleks paik maha jäetud.
Alles maa all algas õige peakorter.
Seal olid näiteks ruumid nagu keemiaruum, haigla ja relvavatöökoda, kus leiutati uusi relvi surematute tapmiseks ja samas kohas ideid ka teostati.
Haigla, nagu Grey seletas, oli olemas selleks, et ravida vampiiride tekitatud vigastusi, kuna nendega ei saa tavalisse inimeste haiglasse minna.
Keemiaruumis uuriti vampiiride DNA-d ja kui neil need olemas olid, siis ka erivõimeid, mida enamikul vereimejaist ei ole.
Grey viibis peakorteri kõige suuremas ruumis-aatriumis.
"Oh, tervitus, Grey!"
See oli Romeo rahulik libahundihääl.
"Tere sulle ka, Romeo,"lausus Grey lihtsalt.
"Mida sa siin teed? Kas sa ei peaks nõo juures viibima?"
"Ei. Fela lapsi rünnati seal, ning ta kaotas nad, ning ta on siin, kuna tal on siin turvalisem."
"Rünnati? Keith, jah?"
Romeo kurgust kostis madal urin.
"Jah, Keith. Ta ehmatas mind minu esimesel küttimispraktikal."
"See oli...päev või paar tagasi?"
"Õige!"
"Tohin ma selle Fela'ga kohtuda?"
"Loomulikult, aga vaata, et sa teda ei ehmata. Ta on ruumis nr 205."
Pärast Romeo lahkumist ei jäetud Grey'd ikkaveel rahule.
Blade palus ta oma kabinetti saata.
Grey sõitis liftiga mõned korrused alla, ning pika koridori lõppu, kus asus Blade'i, nende juhi ja küttide tegevuse algataja kabinet.
Ta ei koputanud uksele, kuna sõnumi edasiandnud Edward, samuti noor kütt, nagu Grey, oli öelnud, et koputada pole vaja, nagu ikka.
"Grey,"lausus Blade'i sametine bassihääl enne, kui tüdruk sisse astus.
"Soovisid mind näha?"
"Õige."
Tüduk sinatas teda, kuna Blade oli talle rohkem sõber ja perekonnaliige kui isand.
"Mis lahti on?"
"Keith. Ta on peakorterile ohtlikult lähedal. Ma tahan, et just sina ta peataksid."
"Miks just mina, mitte mõni minust kogenum?"
"Sest sina oled ainus, kes temaga on korra juba vastamisi seisnud."
"Aga, aga ma ei võidelnud temaga!"
"Sellegipoolest."
Selle üle rohkem ei vaieldud. Blade andis talle natuke uut varustust, mis koosnes teravaks ihutud vaiast ja uuest katanast, kuna ta oli eelmise mingil moel ära lõhkunud.
Grey sõitis liftiga üles, üles ja veel kord üles, kuni jõudis "peakorterisse", ehk selle maskeeringuosasse ühikahoones, astus liftist välja, kõmpis läbi ühikaosa, varjatud uksest välja, ning sellest hetkest oli ta valvel.

_______________________________------

KOLKS!
Grey võpatas. Heli, mida ta kuulis, ei kuulunud tema kujutlusvõimele.

See heli...see oli tuttav, ainult valjem.
Kas Keith armastab seda heli, et ta seda pidevalt tekitab?
Grey hakkas ettevaatlikult liikuma, et kõik selle ühikakorteri toad läbi vaadata.
Siis ta võpatas, sest...
Kolks!
See kostus tema selja tagant. Ta pööras ümber, ning nägi Keithi, üritamas sissepääsu peakorterisse avada. Aga tema pingutused olid asjatud.
Kütt hiilis talle ligi, aga Keith ei paistnud seda isegi haistvat, kuna ta ei liigahtanudki.
Neiu meelest oli see lausa liiga kahtlane, aga sellegipoolest.
Grey torkas katana Keithist läbi. Verd pritsis kõikjale, ka Grey peale.
Vampiir pööras ümber, ning lõrises raevukalt, kuid nähes Grey'd tema muidu enesekindel ilme kadus, ning urin lakkas.
Kostis kolks, kui katana põrandale kukkus. Grey korjas selle üles, ning silmitses selle verist otsa.
Surematule näis valu juba mõjuma hakkavat, kuid valugrimass kadus sama kiiresti kui haav ise.
Hetk hiljem oli noor kütt nii tugevasti vastu seina paisatud, et krohvi lendas, ning tema enda relv tema kehast läbi torgatud.
Jäised käed võtsid Grey taskust kaardi, ning avasid sellega pääsu peakorterisse.

_____________________________-----

Blade oli mures. Grey oli küll andekaim, aga siiski kõige noorem kütt ja seega rohkem ohus kui teised tema käealused.
Ta oli Edwardil käskinud kutsuda Eilsie Xoferi, kolmekümne seitsme aastase küti, kes oli olnud tema esimene õpilane.
Naine lonkas vaevumärgatavalt vasakut jalga, kandis prille, ning tema paremal põsel oli arm, mis ulatus diagonaalselt nina juurest lõualuuni.
"Eilsie, mine aita Grey'd. Ta ei saa tõenäoliselt üksi hakkama. Ma tegin vist tõesti teda saates vea."
Eilsie noogutas, sõitis liftiga oma ruumidesse, kust tõi oma varustuse- viskeodad, ning sõitis edasi üles, et Grey üles otsida.
Blade aga otsustas, et väljub oma ruumidest, ning teeb väikese jalutuskäigu Fela juurde.

_______________________-----

Grey ärkas haiglaruumis. Viimane asi, mida ta mäletas oli lend läbi õhu.
Valu ta ei mäletanud, samuti mitte seina küljes rippumist.
"Kuidas sa ennast tunned, Skanth?"
Hääl oli tuttav, aga asi oli selles, et ta polnud hääle omanikku kaua aega näinud.
"Eilsie?"
"Jah, kogu oma uhkuses."
Grey näol oli väike naeratus.
"Mis minuga juhtus?"
"Ma ei tea, ma leidsin sind seina küljes rippumast. Ära oma katanat taga nuta, see läks hiljem keskelt pooleks. Hoop oli kõva."
"Aga kuidas ma elus olen?"
"Sest su haav parandub."
"Parandub? Aga see võime on ainult vampiiridel, kas ma ei eksi?"
"Ei eksi. Aga sa pole vampiir, kullake."
"Ma ei soovigi surematu olla. Kui kaua ma pean siin viibima?"
"Ma ei tea, oleneb, millal uuringud lõpevad. Tead ju küll, enne uuritakse, ega ta sulle veel midagi hullemat kaela saatnud pole."
"Tean."
"Minuga on seda lugematu arv kordi tehtud."
Eilsie oli Grey'le ema eest. Ta võis küll väliselt karm ja napisõnaline näida, kuid selle taga peitus hoolitsev ja emalik loomus.
Eilsie'l ja Grey'l oli veel üks sarnasus: Grey oli ilma jäänud perekonnast ja Eilsie oma tütrest ja mehest, küll väga ammu, aga siiski.
See oli hind kütiks olemise eest.
Grey naeratas vaikselt. Nii, et Eilsie tuli siiski elusana tagasi.

___________________________________-----

"Fela, mul on sulle pakkumine."
Blade istus voodi äärel, samas kui Fela istus laua ääres ning sirgeldas midagi paberile.
"Mis pakkumine?" küsis Fela, hääl pisut murdumas, meenutades taaskord oma lapsi.
"Sinust saaks suurepärane kütt."
"Ei, ei saaks."
"Ma ütlen, et saaks. Kuula mind ära."
"Hästi."
"Meil oleks väga tugevamaid liikmeid vaja, selliseid nagu Grey või aasta aega missioonil olnud Eilsie. Selliseid nagu sina. Kuna sa oled Grey veresugulane, võib sul olla nii mõndagi, mida teistel ei ole. Tõelise küti veri. Astu meie hulka, sinu anne ei lähe raisku ja sa õpid, kuidas vampiire tappa. Sul on võimalus kätte maksta."
"Ma ei soovi saada üheks teie hulgast, pigem suren."
"Olgu, lepin sinu praeguse seisukohaga, kuid mõtle selle peale. Minu pakkumine jääb kehtima."
"Olgu."
Blade väljus uksest.
Sel ajal aga jälgisid neid kellegi silmad, kes sinna ei kuulunud.
Kellegi, kes oli varastanud Grey kaardi.

Päris hea Tegevus areneb mõnusa tempoga ja on ka parajalt põnev.
Paar kõhedat kohta oli ka, näiteks see, kuidas Fela lapsed ära surid. Kurb
Kuidas saab Keith nii võimas olla, et keegi teda veel kätte pole saanud?
Ootan uut ja miks mitte ka pikemat osa

Vastus sinu küsimusele, Prince:
Keith kuulub kõige võimsamasse vampiiriperekonda. Ta on selle viimane liige loomulikult.
Ah, selles osas hoiatan väikese tugevama keelekasutuse eest!



Kui Blade ruumist väljus, ootas ta natuke, siis hüppas ventilatsioonišahtist välja, otse voodi äärel istuvale Fela'le turja. Fela kiljatas.
Siis lõi Keith ta vastu seina. "S i n a!" kähises Fela.
Keith andis talle kõrvakiilu. "Vait, lits! Kuula, mida ma ütlen, või sure!"
Fela lõpetas rabelemise ja jäi vait, aga jäi teda vihaselt jõllitama.
"Ä r a võta Blade'i pakkumist vastu, kuuled?"
Fela noogutas vaikselt, ning kobas taskus noa järele. Kui ta selle viimaks kätte sai, käis raksatus, ning valuoigega pillas naine noa maha. Tema käsi aga jäi rippuma, kuna ta ei suutnud seda liigutada. Vampiir oli selle liikmest välja väänanud.
"Kui sa Blade'i pakkumise vastu võtad..." urises Keith, "...sured sina ja samuti sinu kallis kütist sugulane. Ta on uskumatult NÕRK."
Siis kuulis vereimeja midagi, ning laskis Fela lahti.
Naine jäi sinnasamasse hunnikusse hingeldades lebama.
Keith tegi minekut. Ta muutus tuuleiiliks, läks läbi ventilatsioonišahti, ning läbi tühja maapealse osa. Ta kasutas Grey kaarti, ning pääses välja.
Selleks korraks oli kõik.

______________________----

Robinal tormasid uksest sisse Blade, tema järel Eilsie ja viimasena libahunt Romeo.
Nähes Fela't põrandal pooleldi šokis, astus Eilsie tema juurde, ning aitas ta püsti. Teda toetades küsis naine: "Mis juhtus? Me kuulsime hääli ja..."
"Keith," hingeldas Fela vastuseks, "Ta on kusagilt sissepääsukaardi saanud. Oota! Kui Edward Grey nahkrõivaid puhastusse viis, mis taskus oli?"
Romeo lausus: "Seda teab vaid Edward."
"Otsige ta üles," kõlas Blade'i hääl, "Ja küsitlege teda."
Romeo läks jooksuga Edwardit otsima, Eilsie ja Blade aga kandsid Fela haiglaruumi, kus tema käsi liikmesse tagasi pandi, ning talle rahusteid anti.
Samuti vajas ta unerohtu, kuna unustamine oli talle vajalik.
Naine pidi veetma öö haiglas.

Edward! EDWARD! Kuuled või?! Võta k l a p p kõrvast ära, siis kuuled!"
Romeo oli parasjagu leidnud Edwardi väikesest puhketoast arvuti taga mp3-e kuulamast.
Edward lõpetas kuulamise, võttis klapid kõrvast, ning küsis:"Mida? Mis lahti?"
"Räägi mulle, sa viisid täna Grey nahkrõivad puhastusse, oli nii?"
"Jah, mis siis?"
"Mis tal taskutes oli?"
"Väike rubiiniga hõbenuga, teravaks ihutud kett ja muu üldine."
"Aga kas oli midagi, mida ei olnud?"
"Puudu oli...las ma mõtlen."
Edwardi näol oli mõtlik ilme. Romeo ootas.
"Noh?"
"Tema kaart."
"Tänan vastamast, ma pean nüüd minema, Blade ootab!"
Romeo astus aatriumi teises otsas ühte liftidest, ning sõitis alla Blade'i korrusele.
Seal kõndis juba tuttavat koridori mööda ukseni, ning koputas.
"Tule sisse, Romeo!"
See oli tüüpiline, et Blade teadis alati, kes ukse taga on. Eks ka teistel küttidel oli erivõimeid, mis olid tekkinud aastatepikkuse treeningu käigus.
Ainult Grey'l ja Romeol olid sünnipärased võimed.
Romeo astus sisse."Keith võttis Grey'lt tema kaardi."
"Nii, et mul on ikkagi õigus."
"Aga...mis me nüüd teeme?"
"Sina peaksid teadma. Valmistume järgmiseks korraks, kui ta jälle siia tuleb. Levita seda sõnumit, mina annan isiklikult käsud. Aa...ja lase Grey'le uus kaart teha."
"Arusaadav, isand. Võin nüüd lahkuda?"
"Jah."
Romeo tormas uksest välja, ülejäänud küttidele uudist teatama.

__________________________------

Juba teist korda kordus sama, ning ta ei olnud endiselt üles ärganud.
Ta alustas taaskord koridori algusest. Teda tabas lootusetus, et ta ei jõuagi kohale.
Lõpuks aga oli koridori lõpus eebenipuust uks, mis meenutas Blade'i kabinetiust.
Ta ei saanud linki keerata, kuna see ei liikunud, samuti ei saanud ust pommiga lõhata.
Ta kulutas kogu oma varustuse üritades seda avada. Isegi hõbenuga andis järele, kui ta üritas sellega muukida. Noa tera jäi lukuauku.
Siis aga juhtus midagi, mida eelmisel korral polnud juhtunud:
ukse alumisse ossa tekkis luuk. Kui Grey seda lükkas, see avanes.
Kõhklusteta ronis ta luugist läbi, kuid seal taga oli põhjatu pimedus.
Siis haaras keegi temast kinni, ning tõmbas ta maha lebama.
Kellegi jäine hingeõhk paitas tema kaela. Ta tundis hõrku, isegi meelitavat lõhna.
Siis tungisid kellegi kihvad tema kaelasoonde.
Grey ei suutnud isegi röögatada.
Kõik tema ümber muutus veel mustemaks kui enne.
Ta karjus kõiki, keda ta teadis nimepidi, aga nad ei kuulnud teda, kuigi ümbritsesid teda ringina.
Siis tõstsid need inimesed käed.
Grey'd tabas kohutav, lõhkirebiv valu, aga ometi oli ta ühes tükis. Oli tegelikult veel üks inimene, kelle nime viimases hädas karjuda.
Aga ta polnud inimene.
Niisiis karjus ta Keithi nime. Otsekohe näis teda ümbritsevat kellegi külm aura, kellegi jäised käed tema ümber, mis tundusid isegi soojad.
Valu vähenes, kuni kadus hoopis.
"Tere tulemast meie hulka," sosistas kellegi külm ja sametine hääl tema peas.
Siis muutus kõik mustaks.

Grey ärkas karjudes. Ta hääl vaibus kohe, kui ta adus, kus ta on.
Pimedus oli kadunud, ringina asetsevad inimesed ja Keith samuti.
Ta oli näinud unes, et temast saab vampiir. Juba teist korda.
Eelmisel korral oli pimedus ukse avanud, ning ise tema juurde tulnud, kuid seekord oli teisiti.
Seekord läks Grey ise pimedust otsima.
Grey juurde astusid Romeo ja õde. Õde lausus:"Võite tagasi ametisse naasta, teiega on kõik korras, olete terve."
Romeo ulatas Grey'le tema riided, ning tüdruk läks eesriide taha riideid vahetama.

Miks mul on tunne, et Greyst saab tõesti mingil hetkel vampiir?
Mis siis ikka, mulle meeldib ja ootan järgmist osa :)

Edasi.

Aga mulle meeldib Keith, vot nii on lood.
Grey on ka lahe, aga noh...
Uut ja siis ee... Tee nii, et Greyst ei saa vampiiri, eksole?

Prince Kirameki:Eks näeme siis. Mul on see lugu lõpuni planeeritud.

Ah, nvm:Keithil pole minu meelest ka viga midagi, aga selle Grey vampiiri värgiga on nii, et...no teen lühidalt:lugu on planeeritud(tervenisti).

Uut. Kui tohib paluda.

Mm... Ma ei tea...
Minuarust oleks lahedam kui ta vampiir ei oleks, ent jah... see on sinu oma otsustada.

Aduna:Kohe tuleb....

Ah, nvm: See on juba otsustatud. Ja samamoodi on mõned surmad.

Ma ei andesta sulle seda *Sobb*

Grey EI SURE!

Kas homme?

Ma pole kindel. Aga loodan.

6.

Enne, kui Fela haiglast välja sai, tuli Blade uuesti samal põhjusel, enne kui ta läks küttidele üleskutset esitama, kuna tavaliselt ei töötanud nad koos. Paarikaupa võibolla, aga mitte kõik kaksteist korraga.
Fela aga tahtis talle ise midagi öelda.
"Blade, ma olen nõus. Ma avaldan soovi saada üheks teie hulgast," lausus Fela.
"Kahjuks ei saa mina sind praegu õpetada. Aga sa kohtud oma õpetajaga homme, pärast üleskutset õpperuumides."
Blade ütles talle, kust õpperuume leida, lausus: "Õnn kaasa, noor kütt," ning lahkus.

_____________________________-----


Aatrium oli saginat täis, kuna Blade oli pidanud kõne, ning kõigile liikmetele korraldusi jaganud. Seekord oli ta otsustanud jõud ühendada, et Keith ometigi tabada.
Samal ajal algasid aga ka Fela õpingud, ning kuna ei Blade ega tema parem käis Eilsie Xoferi ei saanud mahti õpetada, anti see kohustus libahunt Romeo Nightile.
Romeo kohtus Felaga dojot meenutavates ruumides.
"Fela, nagu ma aru saan," lausus mustajuukseline pikka kasvu noormees, "Mina olen Romeo Night, nagu sa tead."
"Me oleme enne kohtunud."
"Parem asume õpingute juurde, kõigepealt on vaja käteosavust ja täpsust harjutada. See on väike peen töö enne suuremate õpingute algust."
Fela pidi Katanaga täpselt nii tegema, nagu Romeo õpetas, ning kordama seda miljoneid kordi, siis olid veel täpsusharjutused, mis ta täiesti ära väsitasid.
Lõpus tuli aga veelgi koormavam teoorialoeng teemal vampiirid ja nende tapmine, ning Fela pidi kusjuures samal ajal konspekti kirjutama.
Juba esimeste tundide lõpus olid tal käed vermeis, ning juuksed täiesti sassis. Samuti tahtsid tema higinäärmed teda ära uputada.
Väsinult lonkis Fela lifti, ning sõitis aatriumi. Sealt aga terastrepist üles, ning oma ruumide uksest sisse.
Muidugi oli ka tema kaart tegemisse saadetud.
Sulgenud ukse, viskas ta higised riided seljast, ning läks duši alla.
Kuna kütid kandsid põhiliselt nahkrõivaid, olid ka tema omad valmis tehtud. Need olid hetkel voodil, kuna teenindava personali liikmed olid selle sinna tema äraolekul toonud.
Ta pani need pärast dušiallkäiku selga ning seisis tükk aega peegli ees. Ta nägi nii Grey moodi välja.
Oota...kus Grey üldse oli?

______________________________------

Grey sai uue kaardi kätte, ning läks oma eluruumidesse. Kui ta seal peegli ees enda uusi nahkrõivaid selga pani, lõikas ta endale katana servaga kogemata sõrme. Siis sattus veri ka peeglile.
Grey jõllitas verist sõrme, ning toppis selle siis otsapidi suhu ja imes iseenda verd, kuna see oli liiga hea maitsega.
Ühtäkki sai ta aru, mis ta teeb, ning võttis sõrme suust.
Äkki tema mälu ähmastus. Ta väljus oma eluruumidest, sõitis liftiga maapealsesse ossa, ning kellelgi teatamata lahkus peakorterist.
Ta otsis lõhnajälje järgi Keithi. Tema eesmärk oli tal silme ees. Ta tahtis teada, kes ta selline on.

___________________________------

"Kas sa oled kuskil Greyd näinud? Ta pidi poole tunni eest relvaruumis olema," päris Blade Romeolt.
Libahunt vangutas pead.
"Pole teda näinud. Viimati läks ta oma eluruumidesse."
"Aitäh."
Blade tegi tema ruumide ukse lahti, aga kütt oli kadunud. Ta nägi, et peeglil on midagi.
Ta astus sellele lähemale.
Vereplekk.
"Angela!" hüüdis ta parajasti uksest mööduvale kütile, "Kutsu Eilsie, Grey on kadunud!"

Väga hea jutt.

Grey muutub...imelikuks xD Päris kihvt :)

Uut.

Ei, ma tean, et Grey ei sure. Mul on tunne, et Romeo sureb. Fela kohta ei suuda midagi öelda. Blade kohta sama arvamus mis Romeo...
Eilsie, see on kuradi armas nimi. Meenutab Carlislet kirjaviisi järgi.
Ma tahan, et seal rohkem Keithi oleks:)

Prince: Eks sa hiljem teada saad, mis sellest välja tuleb:D
Bullet:See, et Grey ei sure on kindel. Eilsie nimi tuli tegelikult solist Eisblume nimest. Xoferi tuli sõnast firefox.