Vampiirikütt[Lõpetatud]

Uut.

Fela, kellel polnud juhtunust veel õrna aimugi, ootas aatriumi servas Romeot, kuna libahunt pidi ta vibu laskma viima. Omaette lauluviisi ümisedes keerutas ta sõrmes olevat hõbesõrmust, ning hakkas mõne hetke pärast edasi sammuma.
Romeo tuli viimaks, kaasas kaks vibu ja nooletuppe.
"Fela," lausus ta, "vabandust viivitamise pärast. Asi on nimelt nii, et Grey läks kaduma."
"Mismõttes kaduma? Jooksis minema või?"
"Ei tea, ta oli pärast haiglaruumidest väljasaamist kuidagi kahtlane, niipalju ma tean."
"Eeee...äkki hakkaks minema. Muidu magame oma aja maha."
"Jah," lausus Romeo, ning hakkas aatriumi ühes otsas asuva valgustuseta käigu poole kõndima, Fela tema kannul.

______________________________-----

Grey peitis end põiktänavasse, kui tundis ära Blade'i hääle. Ta ei võinud end välja anda. Kütt ronis tuletõrjeredelit mööda katusele, ning varjas end hoolega, kuni kütid möödusid.
Siis kuulis ta seljatagant häält:"Kas pole mitte vale kellaaeg öiste reidide jaoks?"
Keith.
Vampiir pani ühe käe tema õlale, ning tema teravad küüned tungisid Grey õlga.
Tüdruku näol oli valugrimass, aga ta ei teinud häältki.
"Just sind ma otsisingi," lausus ta ülima rahuga, ning vereimeja haare tugevnes samas, ning tema raudne haare hoidis noort kütti kindlalt paigal.
Kuid tema ilme muutus.
"Ma tahan teada, miks?"
"Sest ka mina tahan midagi teada."
Keith lasi tema õlast lahti, lastes Greyl end näoga tema poole pöörata.
"Lase tulla."
"Ütle m i k s ma selline olen. Ma tahan teada, kes ma selline olen."
"Kui ma sulle ütlen, ei saa sa enam oma kallite küttide juurde naasta."
"Küll ma juba s a a n."
Keith kõndis tema ümber, tulles iga kord sammu võrra lähemale.
"Oled ikka kindel?"
Vampiiri kurgust kostis madal urin.
Grey noogutuse peale läksid Keithi häälepaelad valla:
"Sina...sina pole inimene. Kuigi mitte ka päris muu olend."
"Mida sa sellega mõtled?"
"Sa ei saa endalt elu võtta."
"Ma tean seda isegi."
"Siis OLE VAIT ja kuula!"
Keith oli tema selja taga, ning toetades oma lõua tema õlale, ütles ta poolsosinal:
"Kas sa tead, kes su ema vend on?"
"Minu emal polnud venda."
"Sa eksid. Oli küll, aga tema kallil perekonnal oli tema pärast häbi. Kas sa read miks?"
"Ei."
"Sellepärast kuula: Sinu ema vend, sinu kadunud onu on vampiir. Sinu vanaema oli vampiir ja vanaisa inimene. Nii juhtuski, et ühest lapsest sai vampiir, teisest inimene, aga su ema kandis vampiirigeeni edasi, ning see avaldus sinul. Väga tugevalt."
"Ma olen v a m p i i r?"
"Loogiliselt võttes mitte. Sul pole ju verehimu, ega?"
"Ei."
"Sa oled poolvampiir. Seda olemust parandaks vaid üks väike hammustus."
"Ja seda ma ei soovi."
"Ma mõistan."
Grey astus Keithist nii kaugele kui sai.
Keith urises: "Sul pole n e n d e hulgas enam tulevikku."
Grey'l ei jäänud muud üle, kui Keithile järgneda.
"Hästi."

_______________________-----

Fela ja Romeo olid jõudnus maa alt otse väljakule keset metsa, kus asusid märklauad. Nad hakkasid mõlemad laskma.
Felale oli see kunst lapsepõlvest tuttav, niisiis polnud talle vaja palju õpetada.
"Aga on sul aimu, kus Grey võib olla?"
Romeo vaikis, kuid lausus ainsa märkõna: "Keith."
"Arvad, et ta on temaga?"
"Üsna kindlalt."
"Aga Keith vihkas ju teda ja tunne on..."
"....vastastikune, jah. Aga see võis muutuda."
Fela ja Romeo lasid vaikides edasi nooli. Ühtäkki ei kuulnud Fela enam Romeo noolte plõnksatusi, kui need märki tabasid. Siis lõpetas ka tema.
"Mis on?" küsis ta, nähes libahunti kaitseasendisse tõmbununa.
"Tasa," sosistas Romeo.
Ta kuulis ilmselgelt midagi. Puude vahelt tuli välja vampiir. Mitte Keith.
See isend oli naissoost, ning ründas.
"JOOKSE!" karjus Romeo, ise juba moondudes. "TAGASI TUNNELISSE!"
Fela jooksis peidetud kanalisatsiooniaugu moodi tunneli juurde, sisenes, sulges enda järel samblaga kaetud kaane, ning ronis redelist alla.
Jõudnud tuttavasse tunnelisse, kihutas ta täiskiirusel tunneli lõpus oleva valguse poole.

See oli...ootamatu. See, et Grey on poolvampiir.
Kuna ta Keithiga kaasa läks, kas see tähendab, et ta aktsepteerib oma vampiiriolemust?
See oleks lahe, kui Grey ja Fela peaksid hakkama ühel hetkel teineteise vastu võitlema.

Lühidalt öeldes: lahe. Mis siis muud, kui ikka uut osa

Prince: See pidigi tulema üllatusena. Fela...no eks näis mis juhutb . Grey ei aktsepteeri seda täielikult, aga see seletab vähemalt, miks Keith teda tapnud pole. Alguses läheb ta jah Keithiga kaasa, aga...

Ära ütle, et Romeo sureb nüüd -.-

Bullet: Ei ütlegi. Libad on ju vampidest tugevamad!???

E, ei ole

Aga Rom jääb VIST ikka ellu...

Rom on lahe :)

Mulle hakkas ta just meeldima, mis sellest, et ta liba on.

Kas uut saaks juba?

Mul on praegu kiired ajad, aga õhtul ilmselt tuleb siis vb.

Lõpuks ometi siis! Leidsin pisut aega. Ainult siin valitseb hetkel sõnulkirjeldamatult negatiivne atmosfäär nii, et see võib ka mu juttu puudutada, teid on hoiatatud.



Blitzkireg!
Blitzkrieg!
Blitzkrieg, Boom![/center]

Eilsie tõmbas ninaga õhku, ning pomises:"Ta võib ju täiesti vabalt praegu Berliini teises otsas olla."
"Inimene pole nii kiire, Xoferi," lausus Edward, ning tõmbas käega läbi oma blondide juuste. Ülejäänud kahe küti Etaverine ja Angela'ga moodustasid nad läbi öö jalutava patrulli. Enamasti valitses vaikus.
"Eee...emand?"
Hääl kuulus lühikesele punapäisele Etaverine'ile. Eilsie pöördus noore naise poole.
"Ma kuulsin midagi."
Etaverine oli patrullis vaid selle pärast, et tal on hea kuulmine, ning sellest tuli ka Eilsie käsk vait olla, kui midagi öelda pole.
"Mis see oli?" küsis Eilsie, ning andis peatumismärguande. Kõik jäid seisma.
"Oleks meil ainult Romeo..." oigas Angela.
"Vait. Las Etaverine räägib. Pealegi Romeo tuleb tagasi. Ma tean seda, et tuleb," sõnas Edward.
Etaverine tõstis sõrme huultele, paludes vaikust. Küti näol oli keskendumine, ning ta sulges kõik oma meeled, keskendudes vaid kuulmisele, ning seisis täiesti paigal, meenutades niiviisi seistes vampiiriküttide elavat vabadussammast.
Tema kõrvu kostis nõrk heli, mis tundus olevat tuttav, kuigi selle sagedus oli harvem.
Kolks...
Kolks....
K o l k s.....
Läheduses oli miski. Liikumissageduse põhjal kas haavatud või vana.
Etaverine avas silmad. Tardumus kadus.
"Mida sa kuulsid?" päris Edward.
"Haavatud või vana olendi liikumissagedust. Algaja vampiir see olla ei saa, heli oli selleks liiga hästi kuuldav ja aeglane."
Etaverine anne oli tõepoolest ainulaadne, kuigi tema sai selle ande kütiks õppimise aastate jooksul, kuna peaaegu kõigil liikmetel oli midagi, mis treeningu käigus vallandus.
Kõigil küttidel oli terav kuulmine ja nägemine, aga erinevalt teiste piiratusest, suutis Etaverine kuulda ka asju, mida inimkõrv kuulda ei suuda, nagu näiteks vampiiri või nähtamatu ja kuuldamatu olendi liikumist.
Õigemini küll selle sagedust ja umbkaudset kaugust paigast, kus ta viibis.
"Ah nii...tundub, et meil võib ta käes olla!"
Eilsie näole tekkis üle kümne aasta kaval muie, mis moonutas armi tema põsel, andes talle mõrvarliku ilme.
"Lähme. Meie biider vereimeja pole kindlasti tugev, kui ta haavatud on."

__________________________------

Constance võttis oma püstoli, ning laadis seda uue laskemoonaga. Ta kuulis kedagi lähenemas, aga oli liiga haavatud ja kurnatud, et põgeneda.
See vastik libahunt...Ma olin kõigest näljane! mõtles jaapanlannast vereimeja ühele tupiktänava seinale toetudes, et püsti püsida.
Siis aga kostsid hääled lähemalt, ning Constance heitis prügikastide taha, et teda ei nähtaks, ning pigistas püstolit oma külmas käes.
"Seal!" kostus kellegi naisehääl.
Constance pidi kiiresti tegutsema, ning tegema kõik, et teda ei leitaks. Ta kogus jõuvarud kokku ja muutus nähtamatuks, ning tõusis prügikastide tagant püsti.
Kõlas püssipauk, ning üks küttidest oli saanud jalga haavata.
"Eilsie!" karjus keegi, ning vedas vigastatud küti minema.
Punapäine lühike tüdruk paistis neist julgeim olevat, ning kadus kuhugi. Järgmisel hetkel sai Constance uimastava noole selga.
Kogu maailm tema silme ees läks mustaks, ning nähtamatuse loits kadus.
Kuidas??? oli tema viimane mõte.

___________________-----

Fela istus aatriumi nurgas, pea maas ning ise meeleheitel. Ta polnud ka ennast korda teinud või oma kriimustusi arstile näidanud.
Romeo...see on minu süü...
Noor kütiõpilane arvas, et Romeo sai surma, kuna ta polnud veel tagasi tulnud.
Siis astus tema juurde Blade. "Mis on? Sa ei teatanud kellelegi oma tagasitulekust."
Fela nuuksatas, kuna ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida, ning vastas pead tõstmata: "Ta...jäi sinna. Romeo...kaitses mind ja käskis põgeneda."
"Oota...kes ründas?"
"Vampiir...vist."
"Keith?"
"Ta polnud nii kiire. Vähemalt tundus, et mitte."
"Olgu, aga ta võis ka haavatud olla. Grey'l võib mingi plaan olla. Nägid sa teda?"
"Ainult kuulsin selja taga, kui luugi poole jooksin..."
"Tule. Võtame su kriimustustega midagi ette."
Fela toetas end Blade'i õlale, ning lonkas tema najal haiglaruumi, esmaabikabinetti. Ta oli redelist alla ronides jalga millegi terava vastu haavanud, kusjuures mitte kergelt.
Arst kontrollit ta üle, ning ravis tema kriimustusi ja jalga nii, nagu võimalik oli. Jalale tuli teha õmblused.

___________________-------

Ta ronis redelist alla, sulgedes luugi. Ta oli veel libahunt, kuid vajus tunnelipõrandale, ning haaras käppadega kõhust. Temast sai aeglaselt taas inimene. Romeo pani enda alumise osa ümber mingi oma riietest järele jäänud kaltsu. Tunneliseinale toetudes lonkas ta haavatuna ja väsinuna edasi peakorteri poole.
Kohale jõudes vajus libahunt põlvili, ning kaotas teadvuse.

_________________________-------

"ROMEO!" röögatas üks küttidest, Romeo parim sõber Hannes Jackson nähes sõpra teadvusetuna, ning jooksis tema juurde. "Viige ta haiglaruumi! Kähku!"
Hannes katsus Romeo pulssi, mis oli täiesti olemas, siis kutsus keegi haiglaruumist meditsiinitöötajad, ning need tõstsid ta kanderaamile ja viisid haiglaruumi.
"Muide," küsis Fela, "Kas Grey kohta on juba midagi?"
"Ei midagi," vastas Blade, "Aga mulle teatati just, et Eilsie patrullgrupp leidis ühe vampiiri, kes võib midagi teada, ning ta on uimastatuna teel siia. Ja veel...Eilsie't tulistati jalga."
Fela ohkas.
Kas tõesti on lootust, et see segadik laheneb viimaks?

Deathstars - Blitzkrieg.

Ei, väga hea on
Tahaks nüüd teada mis Greyga juhtus ^w^

Selles osas jah Grey'd ei ole. Ma tahan üllatada .
Jaa, ma panin Blitzkrieg'i sõnad, sest midagi paremat pähe ei tulnud. Muidu eelmise osa sõnad olid, noh....'
Blutengel - Run Away

Blitzkrieg, blitzkrieg.
Blitzkrieg BOOM!

Nice Küttidel ei lähe miskipärast sugugi nii hästi, kui võiks...aga sellest pole midagi. Mulle meeldib

Alati ei peagi kõik SUPERHÄSTI minema, ega ju?

Njah. Constance'i said nad tänu Etaverine'ile kätte, aga Eilsie sai haavata. No, Romeo riskis oma eluga, et Constance sissepääsu ei leiaks ja väsitas jaapanlannast vampi lõplikult ära ja tal on hullud vigastused, mida ta parandada ei jõua...üldse ta tuli loosse ootamatult hetkemõtte ajel, aga mida iganes, lugu läheb igaljuhul edasi!

Kui tema silme ees uuesti selgeks läks, oli ta mingisuguses kongis. Tema ümber oli veel teisigi konge, ent mitte ühtki hingelist.
Ta püüdis end liigutada, kuid oli seina küljes kinni. Teda hoidsid ahelad ja et ta küüniseid kasutada ei saaks, ka teraskindad, mis takistasid muuhulgas ka sõrmede liikumist.
Constance ohkas. Kõik oli viltu läinud. Kostis pehme mütsatus, kui lift peatus, ning vangiruumi astus pikk nahkmantlis tumedanahaline mees.
Jaapanlanna näitas kihvu ja sisises, kuid mees ei teinud sellest välja, ning avas kongiukse ja sisenes.
"Ma näen, et oled ärkvel," lausus ta, hääles pisut üleolevust.
"Nagu näha, sa väike..." Constance üritas vabaks saada.
"Ära pahanda, aga pidime su ahelatega seina külge "naelutama", kuna kartsime, et võid olla ohtlik. Need imevad su jõudu, et sa ei saaks neid purustada ja põgeneda. Ma kuulsin ka, et sa tapsid peaaegu ühe meie küti."
"Ta oli libahunt," urises Constance.
"Sa olid ilmselt näljane...ja oled praegugi."
Blade viibutas tema nina ees verekotti, ning vampiir läks kohe hulluks, üritades selleni ulatuda.
"Ei, ei."
Blade peitis verekoti uuesti ära.
"Kõigepealt räägi mulle, kas sa tunned Keith Evanderi?"
"Ei, aga olen temast kuulnud. Selle pärast ma üldse tagasi Berliini tulingi."
"Tahtsid teda üles otsida?"
"Ei. Vaid pisut vajalikku abi osutada. Pealegi, ta lubas mulle maksta, kui ma su tapan. Blade, kui ma ei eksi."
"Lõpeta. Mõtetesse tungimine väsitab sind."
Blade laskis Constance'i seina küljest lahti, ning ulatas talle verekoti, mille kallale jaapanlanna näljaselt asus, ning väljus kongist, seekord selle enda järel lukustades.
Vampiirid!

________________________-------

Grey hingeldas, ning oli kägaras. Ta oli üritanud tagasi pöörduda.
"Keith, palun!"
"Sa ei kuulu enam sinna. Sul pole seal kohta, kui sa juba tead."
"Aga...aga Fela!"
"Mis temast? Ta alustas kütitreeninguid ja kui mul veab, tappis üks mu tuttav ta ära. Blade'i ka. Ma loodan tema peale."
"Ma p e a n siiski tagasi minema. Et vähemalt surnukehagi näha."
"Olgu. Aga tule tagasi. Luba."
"Hästi."
Grey tõusis püsti, ning vaatas Keithile põletavalt silma, ning hüppas katuselt lihtsalt alla. Teades nüüd, mida suudab, maandus Grey sujuvalt ja hääletult kahele jalale, ning jooksis vampiirikiirusel ühikate juurde.
Salajase sissepääsu juures kasutas oma kaarti, läks treppidest alla läbi kaitsetsooni varjatud liftini, ning sõitis alla aatriumi.
Ta tundis, et Keith on temaga kaasas, ainult peidab end.
Kui Grey aatriumi astus, pöördusid kõigi näod tema poole.
"G r e y?"päris Eilsie, kes oma kargu ja lahastatud jalaga talle kõige lähemal oli.
"Mis on? Olen jah mina."
"Sa. Sa - e i o l e g i v a m p i i r ?"
"Ei," lausus Grey, "kas ma siis peaksin olema?"
"Oh. Ei. Lihtsalt sellist võimalust kaaluti. On sinuga kõik korras? Sa näid väsinud."
"Ei. Ei midagi. Ma vajan väikest uinakut."
Nende sõnadega hakkas Grey juba oma eluruumide poole liikuma, kuid Blade'i käsi peatas ta.
"Oota."
"Mida sina tahad?" küsis Grey.
"Viia sind kurssi toimuvaga."

________________________________------

Fela istus Romeo juures haiglaruumis, hoidis tema kätt ja palvetas mõttes, et ta ellu jääks. Libahunt olevat arsti sõnul end üle kurnanud.
Just siis astusid sisse Blade ja...
Grey?
Kahtlane, aga see oli tema. Ta oli olnud kadunud kahtlaselt vähe aega.
"Grey? Kus sa..."
Grey surus sõrme oma nõo huultele. "Tsst, praegu pole vastuste aeg," ütles ta poolsosinal.
Vastuste aeg? Mida ta sellega mõtleb?
Fela, endiselt segaduses nägu peas, eemaldus Romeo juurest, samuti Blade, jättes Romeo ja Grey omavahele.
Grey uuris tema haavu, ning küsis Blade'ilt: "Vampiir?"
"Õige. Võin su tema juurde viia. Patrull tabas ta tupiktänavast, kui ta jõuvarud otsakorral olid ja Etaverine tulistas teda uinutipüssist."
Grey noogutas. "Ma tahan teda näha."

Nii, kommenteerin ka.
Vähemalt selles osas oli Greyd. Kirjuta pikem osa, mis sisaldab rohkem Keithi ja Greyd (ära pane tähele, see vampiir on mu lemmikuks siit saanud, nagu mõned teisedki. Grey kohta ei saaks ma seda hetkel öelda) :}

Mõnus osa oli, selline suhteliselt huvitav, aga pikemad osad oleksid tõesti veelgi mõnusamad
Igal juhul, auru juurde ja edasi!

Järgmine osa lisab auru, ma arvan.
Kas äkki saaks põhjendada, miks Keith meeldib siis?
Kes üldse teie lemmikud on?
Ma mõtlen, et annaks lemmikutele rohkem actionit.

Üle pika aja pingutan pisutki ja kirjutan uue osa!




"Mida te minult tahate? Ma isegi ei teadnud, kes mu isand on!" ärritus Constance. Grey kõnetas vampiiritari jaapani keeles, kuna ta teadis, et Constance'il oli raske saksa keeles korralikult kõnelda.
Blade aga oli vanglaruumist lahkunud, et neid omavahele jätta.
"Constance, kas sa ütled mulle, kes su see salapärane "tööandja" on, või ma keeran su kaela kahekorra!"
"See ei tapa mind!"
"See tapab."
Grey tõmbas välja katana, ning asetas selle Constance'i kõrile, kes taaskord oli seina külge aheldatud, ning ei saanud liikuda.
Ühtäkki hakkas Constance naerma.
"Vampiir tapab oma suguõe surelike viisil! Hahahahahahahaaaahahaha!!! HAHAHAHAHA!"
"Lõpeta naermine või see on sinu elu viimane naer! Ja ma teiesuguste rassi! Nüüd räägi!" Grey surus katana talle kõvemini kõrile nii, et see tekitas pinnapealse veritseva haava piki kaela esiosa.
"Olgu...mu isand...tööandja...on Keith Evander. See vampiir, kelle lõhna ma sinu küljes tunnen...ta on sinu jahtida, kas pole?"
"Ja mina teen talle ka lõpu peale."
Viimaks saabus ka Blade, ning küsis: "Mis ta ütles sulle?"
"Keith. Teil on tuline õigus. Keith Evander on tema see "tööandja", kes tal sind tappa palus."
Grey eemaldas Blade'i žesti peale katana vereimeja kõrilt.
"Kas see on tõsi?" küsis Blade Constance'ilt. Vampiiritari noogutuse peale küttide isand eemaldus, ning andis taaskord käemärgiga voli Grey'le.
"Sul on luba ta tappa," sosistas ta.
Grey võttis hoogu. Katana lõikus läbi tema kõri, ning oli kuulda nii viimast karjet kui tuhmi mütsatust, millele järgnes omakorda liiva maha langemise heli.
Tuhk.

__________________________________-------

Fela istus oma toas, ning kui toateenindaja sealt väljus, kasutas Grey võimalust, ning lipsas sisse.
"Hei," lausus Fela ja tõstis pead. "Kuidas selle vampiiriga läks, kellest te rääkisite?"
"Jah, see oli Keithi käsilane."
"Sai ta eluaegse vangistuse?"
"Ei, me tapsime ta. Mina tapsin."
"Tore. Tema tegigi seda minu Romeole. Ma sain just teada."
"Tore seegi."
"Oli sul äkiliseks läbiastumiseks mingi mõjuv põhjus?"
Just siis astus sisse medõde, ning ütles laulval häälel: "Preili, Romeo on ärkvel! Palusite teatada." Seejärel medõde lahkus.
Fela kõmpis oma ruumide uksest välja, ning sama tegi Grey.
Mis ma nüüd teen, kui ma ei saa talle sellest rääkida?


__________________________------

Grey läks oma ruumidesse, ning leidis, et temas voodiääre peal istus kutsumata külaline.
"Terekest."
Keithi külm hääl oli igaks juhuks tasandatud. Grey keeras ukse lukku.
"Mida sa tahad?"
"Mõtlesin läbi astuda."
"Vaata ette, kütid leiavad su siit üles. Andurid hakkavad vampiiride peale tööle...Blade lasi need paigaldada."
"Sellega pole muret, ma oskan end nende eest peita, isegi kui need tunnetavad elava surnu liikumist."
"Mis sul...plaanis on?"
"Sinu järele vaadata, kuni sind avastatakse, mis tõenäoliselt ka juhtub."
"Ahah. Ja siis lased jalga ja lased mu vangistada?"
"Nii ja naa. Parem on sulle kongikaaslane anda."
"S i n a?"
"Tõenäoliselt."
Miks ma tagasi tulin?

Mängime supermänni ja teeme üheteistkümnenda osa ka samal päeval, kuna eelmine tuli lühike.
Seekord ilma laulusõnadeta...



Hiljem kohtusid Fela ja Grey uuesti.
"Mida sa enne öelda tahtsid, kui ma minema pidin?" küsis Fela.
"Me peame selleks kuhugi minema, kus teised pealt kuulata ei saaks."
"Kuidas oleks tänavaga?"
Seepeale käis Grey oma toast läbi, ning haaras katana kaasa. Seejärel lausus: "Võime minna."
Grey ja Fela läksid üles, sealt ühikatesse ja lõpuks peakorterist ohutusse kaugusesse, ühte tühja parki.
"Grey ma..."
"Räägi vaiksemalt!"
"Ma arvestan sellega, et see võib olla midagi, mida ma kuulda ei taha," lausus Fela häält tasandades.
"See ongi kahjuks nii," ohkas Grey, ning võttis pargipingil istet, sama tegi Fela.
Grey nõjatus pingi käsipuule, ning võttis end kokku.
Kallis nõbu, ma olen...
"Seda, et..." ütles Grey mõningase raskusega. "Ma olen poolvampiir. Keith ütles seda mulle."
"Sa...mida?" Fela näol peegeldus õud, ning ta kaugenes Greyst nii palju, kui võimalik, võttes välja ka püstoli.
"Ära tee...kuula mind ära, nõbu. Ma sain sellest teada eile...keset ööd, kui ma Keithi leidsin. Tema ütles mulle, miks ma tegelikkuses teistest tugevam olen...ja miks ma parandun ja surra ei saa. Aga verehimu ega päikesekartust mul pole."
"Aga kuidas...sa sellest varem teada ei saanud?"
"Mul polnud, kellelt küsida."
"Vabanda...pean nüüd minema!"
Seda öelnud, pistis Fela jooksu, ning Grey ei näinud nõo takistamisega vaeva.


________________________________------


"Blade!"
Edward pidi seekord koputama, kuna Blade jäi laua taga tukkuma, mida pole kunagi varem juhtunud, aga seekord oli teisiti...liiga palju unetuid öid mõjus isegi küttide isandale halvasti.
"Eeee...tule sisse!" hüüdis unesegane Blade.
Edward astus sisse, ning lausus: "Isand, Etaverine, Angela ja veel mõned kütid on tabanud sissetungija! Me saime Keithi kätte!"
"Ah nii... Kus ta on?"
"Kongis."
Just siis tormas sisse hingetu ja higine Fela. "Isand," lausus ta, "Grey...Grey ei või enam meie hulka kuuluda! See on tähtis jutt, saatke Edward ära seniks..."
Blade tõstis pilgu Edwardilt Felale, siis uuesti Edwardile. "Mine," lausus ta.
Edward lahkus, ning lõi ukse enda järel kinni.

____________________________________________------

Keith üritas Etaverine'i rünnata, kuid too nägi vampiiri liigutused ette, õigemini kuulis, ning hüppas iga kord eest ära.
"Kuidas sa seda teed?" küsis Keith viimaks.
"Pole sinu asi," lausus Etaverine. "Tegelikult pole see kellegi asi."
"Aga mis sa siis ütled, kui ütlen, et pole ealeski niisuguste refleksidega kütti kohanud?"
"Siis ütlen mina, et võid perse käia, aga mingile närusele kooljale ei hakka ma oma saladusi rääkima!"
"Võiksid hoogu maha võtta, Etaverine," lausus Blade'i tasakaalukas hääl. Temast veidi tagapool olid Angela ja Romeo.
Etaverine põikas veel ühe võtte eest kõrvale. Nad ei saanud Keithi ahelatesse panna, kuna nendest sai vampiir jagu, aga väike elektrišokk hoidis teda kongivarbadest eemal.
"Te olete Greyga paras paar!" lausus Blade, kui Etaverine'il õnnestus kongist välja saada, ning see koodiga lukustada, kuna tavaline lukk vereimejat kinni ei hoia.
"Kust sa tead?" küsis Keith.
"Ta põgenes sinu juurde, kas pole?"
"Ma ise leidsin ta..."
"Ära valeta!"
"Ma ei valetagi. Ta oli teil peaaegu käes, ning tema tuli sinna katusele peitu ja..."
"Noh, ütleme, et ma usun sind praegu. Aga Grey ei ole enam kütt, ning tuleb üsna varsti sinu juurde, pederast! Sina võtsid ta minult ära! Sinu pärast kaotasin parima noorküti!"
"Kui palju sul neid õige on, ah?"
"Ainult paar! Fela kaasa arvatud!"
Blade ei suutnud temaga enam rääkida, ning saatis Etaverine'i minema, ning Angelal ja Romeol käskis mõned kütid kokku ajada ja Grey üles otsida.

___________________________________-------

Fela seisis keset aatriumi.
Miks? MIKS? Ma seda tegin? Miks ma oma AINSA elava sugulase küll välja andsin?
Enne oli ta paanikas, ning rääkis kõik Blade'ile otse näkku, aga nüüd, aatriumis seistes, kahetses ta seda suuresti.
Ta nägi moodustatud patrulli, kes läksid ilmselt Greyd otsima, ning vangistama. Vaene tüdruk ei teadnud veel, mida ta poolvampiirina suudab, niisiis teda oli lihtne püüda, kuna Grey võimed olid samaväärsed keskmise kütiga.
Vähemalt tavalise kütina.
Fela'l oli hirm, aga ta pidi siiski Grey vastu võitlema, kuna Grey kuulus ikkagi vastaspoolele. Vähemalt reeglina. Ja küttide sekka vampiire ei võetud.

___________________________________________------

"Laske mind lahti!"
Grey oli kinni võetud, ning teda viidi peakorterisse. Poolvampiiritarist endine kütt oli üritanud kõigepealt tõe välja rääkida, siis aga jäljetult kaduda, aga ta ei osanud oma vampiiriomadusi kasutada.
See rääkis aga tema kahjuks, kuna ta polnud seega parem keskmisest kütist, ka kehvem mitte.
Vanglaruumini oli vaid üks korrus...
Miks? Miks minuga nii juhtus???