Vampiirikütt[Lõpetatud]

Põnevaks kisub

Minu lemmikud on Keith ja Fela, aga ka Grey on küllaltki lahe

Keith võeti kinni?
Mida hekki? ._.

Miks teda siis maha ei tapetud???

Noh, ei tapetud lihtsalt. Kuna Keith on nii võimas, võib ta neile kasulik olla. Sa ju tead, et küttidel on vahendeid iga olukorra jaoks^^

C'moon.
Kui ta NII võimas on, kuidas nad said Keithi kinni püüda?

No, aga annab üllatada ju. Pealegi, vampiire saab ka uimastada või inimesele surmavalt vigastada, et neid piisavalt kauaks ohutuks muuta. Constance'i puhul see õnnestus^^ Vampiiriuimastinoolega xD.

Ma tean jah, et jutt kisub imelikuks, aga siit tuleb uus osa^^



Miks? M i k s ? MIKS?
Fela ei suutnud aru saada, miks pidi see kõik nii minema, miks tema veresugulane pidi olema KOLETIS? Kuidas võis see kõk nii minna? Niisama lihtsalt?
Ja miks pidi TEMA ISE olema see reetur, kes temast kõik välja räägib?
Fela ei suutnud enam millestki aru saada ka siis, kui ta jalaga vastu aatriumi seina virutas. Romeo oli viimaks terve, ning tuli haiglaruumist välja, nahkrõivad seljas, kuid tema paremal käel oli keskmisest sõrmest küünarnukini pikk arm.
Libahundina paranes ja taastus ta kiiremini, kui inimene suudaks nii tugevatest vigastustest jagu saada.
Romeo oli ka kohe valmis alustama Fela treenimist.
Fela aga oli oma toas, ning kurtis Eilsie'le oma segaseid muresid.
Eilsie ja tema olid vahepeal saanud enam-vähem sõpradeks selle ajaga, mil nad nad kokku puutunud olid, kuigi mitte just kõige tihemini.
Fela ei suutnud uskuda, et ta oli oma parima sõbranna ja sugulase tõepoolest välja andnud...

___________________________--------

Grey ja Keith istusid ühes kongis.
"On sul ideid välja pääsemiseks?" küsis Grey.
Keith küsis vastu:"Miks ma siis kõige võimsam olen? Mul tuli väike idee..."
Keith haaras ühest puurivarbast kinni ja sulges silmad.
"Elektrišokki nendest enam ei saa," kinniitas ta, ning ronis üles, kuhu tekkis luuk.
"Siit pääseme teisele tasandile."
Grey ronis Keithi abiga üles.
"Ma ju ütlesin, et sul pole siin enam kohta."
"Ma tean, aga ma ometi üritasin!"
"Ma...Grey...ma tegelikult ka kardan su pärast."
"Minu pärast? Mis mõttega?"
Keith vaikis, kuid vaatas talle otsa. Grey mõistis seda pilku isegi.
Vaikides ronis ta Keithi järel kuni pääsuni teisele tasandile.

Miks nii lühike?

Ei jätkunud inspiratsiooni...uimase peaga kirjutatud ka.

Aga kirjuta varsti edasi, küll see inspiratsioon kirjutamise käigus kuskilt välja hüppab

Kui kodus olen, siis kirjutan^^

"Ootoot, miks me liftiga ei lähe?" küsis Grey.
"Sest," lausus Keith peatudes. "Esiteks: kütid võivad liftisüsteemi ära tsurkida nii, et me jääme kinni ja nemad saavad meid kätte. Teiseks: nemad kontrollivad seda süsteemi ja lifti vampiirisensorid on eriti tugevad. Trepist minnes meil tabamise riski ei ole. Noh, see vähemasti väheneb."
"Ah."
Grey hakkas metalltrepist üles ronima, Keith tema järel. "Ja kuna sina tunned peakorterit paremini, juhatad sina meid.
Grey ei vastanud, ning läks üles, üles ja veelkord üles heli tekitamata.

_______________________________------

"Blade!"
Fela hääl oli vihane.
"BLADE! Jää fakking seisma!"
Blade seisatas.
"Fela, jumal küll, mis sulle sisse läks?"
"Blade! See on s i n u süü, et Grey enam meie koosseisu ei kuulu! Pealegi, ta pole ju täisvereline. Kas sa oled teda kunagi näinud kasvõi TILKA verd joomas?"
"Rahu!"
"Ma kutsun su välja, Blade! Täna. Aatriumis. Kõigi ees!"
"Mul ei ole teist valikut. Võtan kutse vastu."

_________________________________-------

Grey ja Keith jõudsid järgmisele tasandile, ning Grey tõmbas hinge. Treppidest ronimine oli raskem kui ta arvas. Poolvampiirina väsis ta siiski ära.
Keith seisis tema kõrval. "Ole valvel. siin võidakse meid rajalt maha võtta."
"Jah, jah. Aga vaata, et sa kurat ei arva, et sa mulle meeldid."
"Aga kui ma tean, et see nii on?"
Keith kummardus lähemale.
"Siis teeksid sa seda juba."
Keith suudles teda õrnalt.
"Seda mõtled?"
Grey punastas nõrgalt. "Ma arvan, et sa saad ise ka aru."
Keith aitas Greyl püsti tõusta. Just siis aietas Grey valust.
"Fela!"
"Mis toimub?"
"Blade....ja Fela! Nad võitlevad!"
Grey tormas lifti juurde.
"Kas me ei peaks treppidest minema?"
"Teist valikut pole! Me peame kiirustama!"
Grey tiris Keithi lifti, ning klikkis nuppu, mis nad aatriumi viiks.

Fela saab surma,Fela saab surma,Fela saab surma. Eks ju?

Mmm, Greyl ja Keithil on nüüd mingi teema?
That was unexpected...tahaks juba teada, mis saab edasi.

Aduna: Miks sa Grey nõbu nii väga vihkad? Minu arvates on ta üks mu parimaid väljamõeldisi^^

Prince: Noh, tegelikult on neil teineteise vastu vastakad tunded ja nad avastasid selle juba õige natuke varem eelmises või üleelmises osas.

"Bring it on, bitch!"
Fela ja Blade seisid üksteise vastas, ning nende vahel oli tavaline kahevõitluse vahemaa. Fela oli võtnud katana, ning lisaks igaks juhuks ka vibu ja nooled, ning kuna tavalisi püstoleid polnud, siis spetsiaalselt vampiiride tapmiseks mõeldud hõbekuulidega püstoli.
Fela ründas esimesena.
Blade tõrjus tema löögi kergelt kõrvale.
See oli ebaaus võitlus: aastatepikkuse kogemusega küttide isand ja kollanokk, kes pole veel viit päevagi õppinud.
Blade tahtis teda oma rapiiriga läbi torgata, aga selle asemel sai Fela Blade'i hõbedast relvaga kätte.
Rapiir tungis käest läbi, ning Fela tõi kuuldavale valu väljendava häälitsuse, mida pole võimalik kirjeldada.
Seejärel tõrjus Fela Blade'i raiuva löögi rapiiriga, ning lõi nii kõvasti, et rapiir läks pooleks.
Blade'i näol oli veider ilme.
Kaotaja ilme.
Aga sellegipoolest ei andnud vana kütt alla, ning võttis oma kütimõõga.
Seda Fela nii kergesti juba ei murra!
Felal aga õnnestus enamus löökidest tõrjuda.
Sai küll mõne kahjutu marrastuse või haava siia-sinna, aga surmavat lööki ei õnnestunud Blade'il kuidagi anda.
Tema silmist oli näha, et ta ei tahtnud Fela't tappa.
"Sa oled mõrtsukas, Blade!" lausus Fela saatuslikud sõnad. "Igavene mõrtsukas!"
See ajas Blade'i marru.
Blade'il õnnestus teha piisav löökide kombinatsioon, et ta lendaks vastu aatriumi seina, ning katana temast kaugele eemale.
"Nüüd sa s u r e d lits! Või, et mina olen mõrtsukas? Ma ei taha küll seda teha, aga...."

_____________________________________-------

Lift jäi seisma.
"Fakk! Me jäime kinni!" karjus Grey.
Sel hetkel avanesid uksed, ning hõbekuulivalang paiskus lifti.
"KÜTID!" karjus Keith.
Grey küüned olid kiired, ning kastikujuline joon joonistus liftilakke. Grey tõstis oma tekitatud metallplaadi eest, ning hüüdis: "Kähku!"
Keith ronis kassikiirusel mööda lifti lakke, ning hüppas koos Greyga välja.
Sellele järgnes pikaajaline küünte kasutamine ja ronimine üles, üles ja veelkord üles.

Shiet! Jälle tuli lühike...no tõsiselt, ma pean endaga midagi ette võtma!

Liiga lühikeste osade vastu aitab vana hea Write or Die http://lab.drwicked.com/writeordie

Alati nii lühikesed... siis kirjutad iga päev , vot!

See osa on paljulubav. Aga ärge muretsege osade arvu pärast, pealegi, see on ainult väike järjekas.^^



Blade'i mõõgatera oli mõne sentimeetri kaugusel tema südamest.
Äkki tõmbas ta mõõgaotsaga Fela kaelast ära ehte, mis oli igal kütil - metallplaat isikukoodi ja nimega. See oli kuulidega keti otsas, ning lendas kaugemale.
"Just siis kargas poolvampiiritar talle selga, paisates ta parema küljega põrandale ja väänates parema käe, mõõgakäe, raksatusega liikmest välja.
"Ei! Sa ei tohi nii teha, Black!" lausus Grey. "Fela on süütu. Ta pole midagi teinud ega millegagi hakkama saanud. Oleksid pidanud võtma minu elu. See oleks mõistlikum variant."
"L-lase...lahti!"
Keith seisis trepil, mis viis küttide eluruumidesse, ning ootas. Keegi kohal olevaist küttidest ja töötajatest ei julgenud talle midagi teha, hirmus, et ta põhjustab neile rohkem piina, kui kunagi varem.
Grey ronis Blade'i otsast maha, ning tõmbas katana välja. Grey oli käinud Keithiga enne aatriumi sisenemist relvaruumis, ning Grey oli üles leidnud oma isikliku tunnusrelva.
Ta aitas Fela püsti, samal ajal katanaga Blade'i poole sihtides.
Seejärel jooksis Felaga Keithi juurde, ning kolmekesi jooksid nad läbi eluruumide esimese korruse, mis oli vaatega aatriumi, nagu teinegi.
Grey viis Fela tema eluruumi ja käskis tal ukse lukustada.
Romeo, kes pidas Grey peale viha tolle olemuse pärast, nõustus teda valvama.
Grey ja Keith jooksid, ning jõudsid teisele eluruumikorrusele. Sealt nägid nad Blade'i, kes oli ilmselt oma käe tagasi paika nihutanud ja hoidis taas mõõka käes, järgnedes neile koos paari kütiga.
Üks neis oli Eilsie, teine Etaverine.
Ainult parimad, mõtles Grey.
Keith ronis kiiremat teed pidi üles, maapealsele korrusele, millel oli nimelt mahajäetud paiga mulje. Grey varjus ühte nišši seinas.
Keith kadus üldse kuhugi ära.
Blade jõudis kohale. Eilsie ja Etaverine ründasid ette hoiatamata Grey'd, samal ajal, kui Blade tegeles Keithiga.

Grey pareeris, raius ja üritas neid piisavalt haavata, et nad tagasi tõmbuksid, kuna ta ei soovinud neist kummagi surma. Kuid veel vähem soovis ta Blade Black'i surma.
Lõpuks õnnestus tal mõlemad kütid kavala kombinatsiooniga, ilma katanat kasutamata uimaseks lüüa.

Samal ajal käis Blade'i ja Keithi vahel vihane võitlus.
Sädemed lendasid metallterade kokkupuutudes, silmis oli näha tuld. Keithi silmad olid veripunasemad kui kunagi varem, ning tema kurgust kostus vihane urin tihemini, kui keegi oleks temast oodata osanud. Blade üritas igasuguseid võttekombinatsioone, aga Keith oli lihtsalt temast kiirem ja tundus iga liigutust ette nägevat.
Lõpuks võttis Blade appi raskeima kombinatsiooni, ning Keith kadus. Grey oli samuti kadunud.
"Argpüks!" karjus Blade.

_____________________________----------

Grey ja Keith tõmbasid Blade'ist korrus ülevalpool hinge.
"Grey...ta on peaaegu minu vääriline. Kumbki meist ei pruugi päikesetõusuks enam elus olla. Aga ma tahaks siiski, et mis ka minuga ei juhtuks, jääksid sina ikka ellu."
"Aga..."
"Ei mingit "aga." Kui mina surma saan, jookse elu eest. Luba mulle."
"Luban."
Keith suudles teda taaskord. Võib-olla viimast korda.
Ma vabastan su täisjõu, Grey.
Keithi vampiirikihvad tungisid Grey kaela enne, kui ta jõudis vähimatki heli tekitada. Tema häälepaelad olid nagu külmunud, ning huulte vahelt ei pääsenud piiksugi valla.
Kui Keith lõpetas, ootas Grey valu.
Seda ei tulnudki.
Vampiir ei tunne valu.
Keith tõusis püsti, kuuldes Blade'i lähenemas.
Grey.
Vampiir lausa ootas teda, ning tema kurgust vallandus sõjakas urin. Ta pigistas mõõga käepidet.
Kolks, kolks, kolks...

Rohkem Grey ei näinud.
Ta kuulis. Ta kuulis kaht metsikut häält, vahel valust karjatamas või oigamas, ning üksteisele ülesässitavaid solvanguid karjumas.
Ja äkki ta nägi. Ta nägi seda, mida ta ei tahtnud näha: Blade'i kukkumas haavatuna üle reelingu ääre alla, aatriumi, ning Keithi raskelt haavatud, ent elus keha põrandal maas, hingeldamas, silmad suletud.
"Keith!"
Grey liugles tema juurde, ning kummardus tema kohale, rohelised silmad tema suletud silmadesse vaatamas.
"Ei..."
Grey pani käe surmavale rebendile tema südame kohal. Ta küll ei teadnud täpselt, mida teha, aga kõik juhtus iseenesest.
Ning nad mõlemad olid kadunud.

LAAAAHEEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!!!!!

Nii, lõpuks siis on meie "Vampiiriküti" teekond lõppenud ja tõmbame ühe viimase osaga otsad kokku. Psh! Võibolla teen uue hooaja, oleneb kui palju on tahtjaid.



Kaks nädalat hiljem:

Grey harjas juuksed veelkord läbi, ning sättis katana mõõgatuppe oma seljal.
Ta kandis nahkmantli asemel õhukest, sünteetilisest materialist mantlit, mis oli eest lahti, ning selle all olid nahkkorsett ja nahast kitsad puusapüksid, mille peal oli miniseelik, kõik see kaunistatud mustade nahkvöödega. Kaelas oli tal millestki tinasarnasest valmistatud pistoda ja must, kaunistusteta nahkrihm. Kätte oli ta seekord pannud sõrmeotsteta mustad nahkkindad.
Ta oli valmis.
Tegelikult polnud ta soovinud, et see nii lõppeks.
Grey ei olnud soovinud Blade'i surma, aga teisest küljest oleks ta elusana neid edasi taga ajanud ja Keithiga võib- olla arved õiendanud.
"Grey! Takso on kohal...aeg on minna!" lausus uksele ilmunud Keith.
Nad elasid Greyga aedlinnas, victoria- aegses suures majas.
Grey eemaldus peeglist, ning võttis Keithi käest.
"Mis on?"
"Blade. Ma ei tahtnud tõepoolest, et peaksin ühel päeval tema matuseid nägema. Minu truu õpetaja."
"Ära muretse. Sa tead, mida ta oleks teinud, kui ta oleks ellu jäänud ja mitte üle reelinguääre kukkunud."
"Jah...aga ikkagi."
"Kumb sulle tähtsam on? Mina või Blade?"
"Sina..."
"Siis saa üle sellest."
Keith suudles teda, ning juhatas ta uksest välja taksoni. Seejärel avas ukse ja lausus:
"Daamid enne."
Grey istus taksosse, ning nad sõitsid surnuaiale.

_______________________________________-------

Enne sängitamist rääkis preester.
Grey nägi Eilsie silmis pisaraid. Küllap oli ta siis Blade'i armastanud.
Esimest korda Eilsie Xoferi, tugev kolmekümne seitsme aastane naine nuttis vaikselt, ning kandis näo ees võrku.
Fela pea oli langetatud, ning Romeo hoidis tal käest.
"See oli minu süü," sosistas ta. "Ma poleks pidanud teda duellile kutsuma."
"Aga sa olid vapper," lausus Romeo vaikselt ja pühkis tema silmist pisara, mis vedas ta põsele musta juti.
Seejärel teenistus lõppes, ning Blade sängitati mustas kirstus.

I feel the coldness in my heart
I wish that you could be with me
I wish you could heal my deepest pain
And take me away from all my fears
But I'm trapped in my world of doubts
I'm not free to follow you
I know you would give everything you got
And you would handle me with care

Grey oli ainuke, kelle nägu oli nagu kivist, ta ei nutnud, ega naernud, aga vaikis.
Keithi temaga ei olnud, kuna see oleks olnud küttidele vastumeelsem, kui nende oma tuttav Grey.
Kui muld peale aeti, asetasid matuselised lilled ja pärjad hauale.
Grey võttis eikusagilt välja siniläikelise musta roosi, mida päriselus ei eksisteeriks, ning asetas selle kõige keskele.
Seejärel lahkus esimesena.

In my dreams
......

......

......

......

......
In my dreams

Ma kartsin, et sa tapad Keithi. -.-

Meeldis ta, jaah? Keith paranes tänu Greyle, kuna nagu seal oli, Keith oli raskelt haavatud enne viimast lööki, mille ta enne mahavarisemist andis.

Hea lugu.