Lihtsalt üks jutt.

Panen siis osade kaupa, loodan, et keegi loeb ka.

Esimene.

Jasmiinide intensiivne, kuid mõrkjasmagus lõhn tungis Cindy ninasõõrmetesse, kui neiu suletud silmadega oma toas aknalaual kõlkus. Tüdruk hingas meelitavat lõhna rohkelt sisse ja tema suunurgad kaardusid õnnelikult ülespoole.

Tema unistused katkestas terav hüüe altkorruselt. "Cindy, sööma!" Põntsuga hüppas tütarlaps põrandale ja lonkis köögi poole, kuigi tema kõht süüa ei nõudnud, pigem kiskus vastupidise poole.
Ta libistas end kergelt toolile ja jäi silmitsema vesiseid ning õnnetuid makaronijuppe, mille vahel lebasid pisust kõrbenud hakkliha tükid. "Ema peaks tõsiselt sööki koju tellima," mõtles Cindy ja hoidis end tagasi seda mitte valjult välja öelda.

Isutult sonkis ta kahvliga söögis, kuni julges tasa öelda: "Mul ei ole kõht tühi." Ema heitis talle tusase pilgu, mis tähendas, et tal oli paha tuju ja sellega ta ei leppinud. Kibestunult toppis Cindy toidu endale tükkhaaval suhu ja jooksis pärast seda kohe üles.

Tüdinud pidevalt toas istumisest, ronis ta aknalauale ja asetas jala ettevaatlikult oksale, mis kuulus tema toa ees kasvavale vahtrale. Käbedalt ronis ta puu otsast alla ja pistis jooksu. Polnud vaja, et tema ema teaks.

Teinud jooksmises pausi, et hinge tõmmata, tundis ta, kuidas üks veetilk tema põsele pudenes. Mõne hetke pärast tuli neid veel. "Vihm?" karjus tüdruk lagedal tänaval pahuralt. Koeraga jalutav mööduja pobises midagi arusaamatut, Cindyt veidralt seirates. "Eino okei siis," ühmas tüdruk tasasemalt võõrast põletava pilguga vahtimas. Mees kiirendas sammu ja sundis ka koera, kes tal rihma otsas tippis, kiiremini jooksma.

Cindy seadis sammud parima sõbra kodu poole, samal ajal, kui vihm aina tihedamalt taevast alla tuli. Vesi pladises sillutatud asfaldile, tekitades mõnda kohta vett täis lohud. Ühesõnaga lombid. Jõudnud kreemikasvalge tellistest kortermaja juurde, peatus tüdruk hetkes ja luges korruseid. Viis tükki, lifti polnud ja sõber elas viimasel korrusel. Cindy ohkas, kuid rühkis vaevaliselt kivitrepist üles.

"Hei!" hüüatas Josh, kui tütarlaps oli üles jõudnud ja väsinult uksele koputanud. Poiss tõmbas ukse laiemalt lahti ja vabastas neiule sissepääsu. Cindy märkas, et toanurkades ja laua peal lebasid krõpsupakid, õlleplokid ja siidripurgid. Kappide peal asetsesid popkornikotid, limonaadipudelid ja koogikarbid. Tüdruk pöördus ja päris naeratades: "Hakkad pidu panema?"

Jahh, et pikk tuli.

Tuli tuju.

Teine.

Joshi huulte vahelt libises välja tahtmatu ja sunnitult kõlav naer ning ta vastas põskedest lõkendama minnes: "Ma kutsusin paar inimest kokku, jah. Väike tähistamine on kavas." Poiss köhatas ja suunas pilgu otsustavalt maha.

Cindy tõmbas kulmu kortsu. "Mille tähistamine?" küsis ta teravalt, sõpra kahtlustavalt silmitsedes. Josh surus käed teksataskutesse ja lausus pilku tõstmata: "Matt sai kirjanduse alale sisse." Matt oli Joshi vanem vend, kes oli abiturent ja sooritanud eksamid vastavate punktidega. Siiski ei tundunud asi tütarlapsele õige.

"Ahsoo." Ta ei kavatsenud noormeest liigsete küsimustega ärritada, sest viimati kui ta seda teinud oli, ei lõppenud see just õnnelikult. Fakt on, et see lõppes kellegil nina veriseks löömise ja laimamisega. Aga see on juba teine lugu.

Nooruki kergenduseks võttis Cindy järgmise teema ette. "Tahad sa motikaga sõitma minna? Mina küll tahaks," vihjas neiu mängleva naeratusega ja vaatas sõpra sellise pilguga, et too ei suutnud keelduda.

Neiu õnneks, oli sõber nõus isegi natuke kiirust ületama. Joostes ruttasid noorukid välja ja noormees vedas maja tolmunud keldrist välja läikivmusta, sümmeetriliste leekidega mootarratta. Cindy plaksutas lapselikult käsi ja naeris heledalt. Tema rõõmutase langes veidi, kui poiss teatas, et tal ei ole muid kiivreid saadaval, kui totakavõitu erkroosa, kuid pisut vastumeelselt pani tüdruk kiivri pähe, ise meeletult lootes, et keegi teda linnas ära ei tunne.

Hüpanud sõiduki peale, käivitas Josh kohutava mürina ja väljasülitatud suitsupahvakutega hakkas motikas tasapisi maapinnal veerema ja Josh tagurdas hoovist osavalt välja. Jõudnud peatänavale, lisas poiss nii hullult kiirust ja tüdruku suust väljus vaikne kiljatus. Kuid too keelas siiski aeglasemalt sõitma.

Aga mõne aja pärast said noored tunda omal nahal üht vanasõna: omad vitsad peksavad. Peagi püsis neil sabas vilkuvate tulede ja vinguva sireeniga politseiauto. "EI!" karjatas poiss jahmunult, mille peale Cindy lausa võpatas, kuid märgates võmme, sundis kohusetunne ja süümepiinad sõbrale kõrva sosistama: "Pea kinni."

Heeaa:)
Tee uus:D