Lõpetamata lugu | 14. osa+epiloog. Lõpetatud! :D

Aitab siis minupoolsest laisklemisest ja on aeg üks lugu ülesse panna
mõned vb teavad seda...
loodan et keegi viitsib lugeda ka, kuna ükski peatükk ei mahu ühte postitusse ära.
Suht kahtlne jutt ;p
______________________________________________________




Udu pressis jahedal ööl vastu maad, siueldes kergema vaevata läbi puude, majade, tänavate. Eemal kõrtsis kostus lõbusat juttu ja ülemeelikut naeru, väljas polnud hingelistki.
Kuid siiski.
Õrnad, peaaegu vaevu kuuldavad sammud kajasid vaikselt majadel vastu. Udumüüris oli aimatav selle kogu piirjooned- pikk, musta lehviva mantliga, õhukesed saapad ja must silmile tõmmatud kaabu. Korraks välgatas teras. Kogu keerutas närviliselt näppude vahel nuga, rühkides teel aina edasi, mis oli märkamatult mäeks muutunud.
Mõne minuti pärast udu veidike hajus, võib-olla oli põhjuseks selle koha kõrgus, võib-olla see, et sudu ei olnud kunagi tahtnud tulla. Räägiti, et Holly viha ja ‚nõiakunst’ hoiavad seda eemal. Kui jalutaja tõstis pea, jäi ta jahmatusest seisma.
Tema ees kõrgus majesteetlik, kahe torni ja tontliku välimusega loss. Natuke valgust langes niimoodi ehitisele, et tema süngust veelgi rõhutada. Hallist kivist laotud müür pidi olema nõudnud mitmeid inimelusid. Ühest aknast paistis väheke valgust.
Täiskuu eest libises minema pilv ja valgustas seisjat, kes paistis olevat äkitselt hirmunud ja vabises kergelt. Naine- kes siis veel oleks nii vaikselt kõndinud?- lasi kuuldavale vaikse hala ja vajus põlvili. Ta oli arvestanud, et täna on pilvine. Tema sinised silmad muutusid süsimustaks, lõug ja nina venis pikemaks ning hambad moodustasid kihvad, küüned küünised. Tema blondid juuksed muutusid tuhmimaks, nahale kasvas karvkate. Saapad lendasid jalast, mantel rebenes ja kukkus maha, müts oli ammu läinud ning nüüd seisis naise asemel loom, kes lasi kuuldavale ulu kuu poole. Susannahist oli saanud libahunt.
Vihaselt lõrisedes jooksis ta hooga lossi poole, mullatutid jalge alt lendamas. Libahunt hüppas vaevata üle kõrge müüri ja murdis rasked tammepuust uksed maha.
Mööda treppe, küünlalgus vaid helke heitmas ja varjud jälitamas, jookis moondunud võõrastes valdustes aina ülespoole, kuni musta ukseni. Hunt peatus, otsekui kõheldes nüüd, kui oli sihtmärgini jõudnud. Aga siiski, lõrisedes ja kogu jõudu rakendades hävitas ta viimase takistuse, seistes silmitsi oma vihavaenlasega.
Kõhklus. Viivitus.
Valgussähvatus.
Libahunt lasi kuuldavale viimase ulu, mis muutus koos välimusega karjeks. Holly de Chaville vaatas põlastavalt maas olevat keha ning ühe käeviipe viipe peale oli see kadunud.”Kurb,” sosistas ta selge, kõrge ja veidike iroonilise häälega.”Kurb, et minust ikka veel lahti üritatakse saada. Eks, Arnes?” keskealine naine vaatas hooletult õrre peal seisvat suurt ja musta papagoid, kes kohe orjalikult vastas:”Jah, muidugi, armuline proua. Kui ma veel inimene oleksin, ei laseks ma sellel mingil juhul juhtuda!” lisas ta tuliselt.
Holly ohkas, tegemata välja linnu ülistusest. Ta oli sellega juba harjunud. Aknast välja vaadates pälvis tema tähelepanu lähemale jõudev inimass, mis käratses ja hoidis ilmselgelt käes leegitsevaid tõrvikuid. Holly turtsatas lõbust.”Narrid,”märkis ta lõbusalt, papagoi kohe kaasa kiitmas. Ta sirutas pika kahvatute sõrmedega käe, Arnes lendas sinna peale ja järgmisel hetkel olid nad kadunud.


Norelle Contoe kissitas pettunult silmi. Ta oli oodanud enamat, aga juba pealkiri ”Sleepy Hallowsi linna jutte,” kõlas igavalt. Kuid, nagu alati, ta lihtsalt pidi midagi seal raamatust uurima. Neiu väike kiiks, kui just nii saaks öelda, oligi see, et ta tahtis võimalikult palju lugeda ning ei suutnud alla suruda kiusatust igat köidet avada.
Ta ohkas ja hüppas kahe kinnise kasti otsast maha. Hetke enda ümber vaadanud, teadvustas ta, et uue maja raamatukogu õnneks tohutu ja nii pea tegevusest puudu tal ei tule. Norelle heitis pilgu sealsamas asuvasse väikesesse puunikerdustega peeglisse.
Vastu vaatas 14-aastane ja ja küllatki päevitunud, õlani mustaks värvitud ja roosa triibuga juuste, rohekate silmade ning kitsa näojoontega tütarlaps. Viltune tukk oli ülesse peavõruga kinnitatud, nii et esile kerkis tema kõrge laup koos loomulikult välja joonistatud kulmudega, kus oli imepisike neet. Huuled olid kitsad ja lõug natuke etteulatuv, nina aga otsast kergelt ülespoole. Paremal olevas kõrvas oli kolm auku, vasakul neli. Nii oleks teda mõni kirjanik kuskilt ajuvabast raamatust kirjeldanud, kuid Norellele piisas ainult juuste ja silmade mainimisest. Võib-olla ka armist, mis asetses paremal käeseljal ja meenutas katkendlikku ringi.
Kiskunud terava pilgu oma peegelpildilt, vaatas ta veel kord ümbruses ringi. Noral oli kaua aega läinud, et raamatukogu üldse ülesse leida. Igas mõisas pidi tema meelest midagi sellist olema. Kolme meetrised kõrged riiulid, tihedalt täis raamatuid, mõndadel juhtudel ka pabereid, meeldivalt hele laud koos laualambiga-ilmselt oli see eelmiste omanike poolt unustatud- ja kahe tumerohelise pehme tolmu täis tugitooliga. Seal oli ka hiiglaslik ornamentidega kamin, mille simsil seisid kaks igivana karikat ja küünlajalg tuhmunud vahaga. Selle kohal asetses tuhmunud portree, mis kujutas karmiilmelist vanahärrat. Hetkel oli kolle külm ja kõle, kuid tulega oleks tuba veel hubasema välimuse saanud.
Kindlameelselt kõndis Norelle punaste ketside välkudes toast välja. Talle avanes pikk koridor tumerohelise vaibaga ning petooliumlampidega seintes. Ta kõndis esimesest ettejuhtuvast uksest pea maas sisse ning tõstis pilgu alles toa keskel.
Suur baldahhiinvoodi laius otse tema ees, jällegi koos mürkrohelise kattega. Duh, mis neil viga oli, et nad ainult rohelist kasutasid? Jookis mõte Norelle peast läbi. Tumedale öökapile oli pandud tausataga ühetesulav raamat, beezikas tapeet lehtedega oli natuke kulunud ning tualettlaua peegel pillas hommikukiiri kõige selle peale.
„Emm!” karjus ta, minnes tagasi uksevahele. Alt kostis nõrk vastus.”Ma leidsin endale toa!”
Norelle keeras tagasi ja vaatas nõudlikult ringi.
„Valge vaip tuleb ära vaheteda, võimaluse korral ka tapeet, laud tuleb siia orgunnida”, arutas ta mööda enda tuba kõndides. Tütarlap tundis siin olles ennast kuidagi rahulikult. Vältinud juba kaua aega raamatu juurde minemist, andis ta siiski alla ning haaras kolletanud ja hapra köite lehitsemiseks kätte.
Tuli välja, et see on kellegi päevik. Kirjastiili järgi noormehe oma ning seda tõestas (ilmselt) ka üks sissekannetest 1890. aasta augustil:

Ma ei tea, kuidas preilna Rebecca suudab seda pinget taluda. Kuid ma olen talle nii palju toeks nagu saan. Ema juba kahtlusatab meid, kuid ega meie abiellumisest midagi suur tule. Vähemalt mitte avalikult. Jah, päevik, ma kavatsen koos oma kalli Rebeccaga siit neetud kohast kaduda! Homme öösel sõidan oma hobusega talle järele ja siis põgeneme siit tüütavast Sleepy Hallowist igaveses. Ma ei kahtlegi, et see õnnestub, Andy aitab mind. Ta peab oma lubadust pidama, ma ju päästsin ükskord tema elu, kui teeröövlid ta äärepealt paljaks pidid riisuma...

Norelle kortsutas kulmu. See pidi mõni õrnahingeline poiss olema, kes sel ajal päevikut pidas. Tavaliselt olid need ju ikkagi leedid või kes iganes. Igaksjuhuks asetas ta selle sahtlisse ning kuulis hetke pärast turtsatust. Tütarlaps pööras ringi ning leidis hääle allika. See oli tema tüütu 17-aastane vend Arthur, pruunide lokkis juuste, pruunakate silmade ning suhteliselt Norelle moodi, ainult et tema oli nägu ümaramam ja ta ise ka veidike lihavam.
„Sa valisid s e l l e?” imestas ta põlglikult. Täiesti isa moodi, mõtles Norelle silmi pööritades. „ Kõikidest tubadest, mis valida on, võtsid sa s e l l e? Minu oma on täiesti korras, aga paistab, et toda siin pole kasutatudki. Kuidas sa suudad?” Artur vangutas pead, libistades pilgu üle toa, mis polnud tegelikult sugugi nii hullus olukorras. Kui just mitte arvestada vaikselt maha kooruvat tapeeti.
„Jah, selle,” ütles Norelle rahulikult ja muigas. „Mulle meeldib see. Muidugi, laisk nagu sa oled, ei viitsi sa midagi korda teha. Natuke lihvi ja sellest tuleb mõisa ilusaim koht,” teatas ta unistades. Vend tegi uskumatust väljendava grimassi ning kadus sealt. Nora aga istus peeglilaua ees olevale toolikesele ning jäi seina põrnitsema.
Täielik ime, et nad said endale sellist elamist lubada. Kui poleks olnud vanemate sääsusid ja rikka vanatädi surma, poleks nad praegu siin, vaid kopitaksid ikka seal 4-toalises korteris. Nojah, ema oli tulnud välja ettepanekuga tema sünnilinna kolida, mingisse kasutamata majja. Norelle oli arvanud, et see ilmselt mõni väikene valge maja koos aiaga, kuid teda oli vapustus tabanud- vanad olid mingisuguse tondilossi neile ostnud! Tõepoolest, selle elamise ümber keerles palju kuulujutte, väljast oli see väga sünge, kohati ka seest, kuid tegelikult suhteliselt hubane.
Nora oli alati tahtnud kuhugi sarnasesse minna, mitte kolida, kuid kui arvestada vaadet, mis tema toast paistis, oli tüdruk toreda koha endale saanud. Millegi pärast oli Norelle kindel, et seal kummitab. Filmides oli enamasti sellised kohad tonte täis. Kuid eks öösel näis.
Unelusest äratas teda lähedalt kostuv karjatus. Ajanud jalad alla, jooksis ta kiirseti sinnapoole ning põrkas kokku oma õega, kes ühest ruumist välja jooksis. Norelle kiikas tuppa, avastades tühjuse, kui just mitte arvestada süütut rotti ja laest alla rippuvaid ämblikuvõrke, mis langesid nagu vanikud.
„ROOOTTT!” kriiskas Amanda mööda koridori keerdtrepist alla joostes, paistes olevat täielikus paanikas. Nora itsitas lõbusalt ning sulges ukse. Tüüpiline Amanda- kardab ämblikke, rotte ja igasuguseid kahjutuid loomi või putukaid. Täielik blondiin pealekauba.
Viitsimata oma tuppa tagasi minna, järgnes ta õele ning pärast mõneminutilist ekslemist jõudis ta lõpuks saali, sealt edasi salongi. Ka see oli rohekates toonidesja opitanud mustade kardinatega ning nagu raamatukogus, ei puudunud hiiglaslik ja uhkete nikerdustega kamin. Simsi kohal rippus kohalikku maastikku kujutav maal. Tugitoolis istus paanikas 13-aastane Amanda. Tema oli täielikult isasse- blondid juuksed, rohekassinised silmad, peened ning kõrgid näojooned ja pikad sõrmed. Ainult sportlik kehaehituse, nagu ka Norellel oli, ta emalt saanud. James proovis oma naissoost koopiat rahustada, andes talle suhtkuvett juua, tema abikaasa Kathleen aga tuhnis ühes kastis, sättides asju paika. Arthurit polnud kusagil näha.
„Sinu kastis on õues „Nora” all. Nojah, Arthur kirjutas sinna ‚nohikpunk’ peale, arvates, et siis sa leiad oma asjad kiiremini ülesse. Vabandust sellepärast” lausus ema korraks kastide varjust ülesse tõustes. Temalt oligi Norelle oma välimuse saanud. Ainuke erinevus ema ja tütre vahel oli see, et Susanna juuksed oli pähklipruunid nagu tema silmadki. Neid turtsatas ning pööras kannapealt ringi, suundudes välisukse poole. Kuid paratamult pidi ta võitlema tundega, et keegi nähtamatu jälgis teda.

„Hemingway, Rowling, Ravenwolf..” pomises Norelle, tõstes nimetatud kirjanikega raamatud eraldi hunnikutesse. Enne ärasõitu oli ta kõik korralikult tähestiku järjekorda pannuks, kuid paistis, et need olid sõidu aeg segamini jäänud. Oma riiuli oli ta juba ammu ülesse pannud ning kaks pikka osa olid ka täidetud.
Ta ringutas mõnusalt, vaadates hetkeks aknast välja. Oma ehmatuseks avastas ta, et õues on juba kottpime. Norelle jättis raamatud sinnapaika ja tõusis oma kangetel jalgadel püsti, sirutades end jällegi. Kaks tundi raamatute sorteerimine andis märku. Ta võttis lisavalgustuse maas ja asetas selle kapile, jättes hommikuks maha päris suure segaduse.
Pilk kellale ütles talle, et aeg on alles varajane- 20.25. Talle tuli meelde päevik sahtlis ning puht uudishimu pärast tahtis ta seda uuesti avada. Kiire tõmbega oli sahtel lahti, Norelle kõhuli ennist puhtaks klopitud voodi peal ja päevaraamat tema ees, võttes seekord esimese lehe lahti.

1890, märts
Tervitus! Mina olen noorhärra Marcus de Chaville, McKinnenite suguvõsast ja selle maja ainuõiguslik pärija. Natuke probleeme võib see tuua, kuid need elab üle. Ah, sa küsid, miks ma päevikut pidama hakkasin? Mul lasub lihtsalt nii palju muresid, et ma tunnen, kuidas ma aegamisi pikali vajun. Midagi on vaja välja elada. Päevikukaane vahele panin ka enda pildi, niisama igaks juhuks. Ma loodan, et keegi seda päevikut lugema ei hakka, aga lõppu jätan ma vist ikka paa tühja lehte. Nii igaksjuhuks...

Edasi läks ainult lendlev ja unistava jama tüdrukust nimega Rebecca ja kurjast isast. Lõppu oli kirjutatud nimi Marcus. Automaatselt uuris Norelle seda kohta, kus pidi pilt olema ning harutas neljaks keeratud paberi lahti. Tüdruku suu vajus Marcuse portreed nähes kerglet lahti.
Noormehe juuksed olid tumedad, poolpikad ja kelmikalt lokkis, tema säravad pruunid silmad andis armsa, veidike viltuse pilgu, sirge nina ja naeratuseks kaardunud suu, kõrged põsesarnad ja kuninglik hoiak lisasin vunki juurde. Riides oli ta muidugi oma ajale vastavalt ning toetus õrnalt raudrüüle. Kas kunstnik oli teda ideaalselt kujutanud või oli asi selles, et Norellele hakkas Marcus koheselt meelima?
Muigega keeras ta selle kokku tagasi, olles üksikasjad meelde jätnud, milleks kuigi kaua aega ei kulunud. Selline nägu lihtsalt jäi mällu. Päeviku juurde tagasi pöördudes uuris ta käekirja. Ühtlene, veidike paremale kaldu, kahtlemata sulega kirjutatud. Tekstist paistis, et noorhärra oli mõtlemisega oma ajast ees. Kulmu kortsutades keeras ta teise kaanepoole lahti ja avastas sealt mingi libeda lehe. Kui Nora sealt nimetissõrmega üle tõmbas, tundis ta kerget surinat.
Mõtlikult tõmbas ta sõrme tagasi. Niipalju kui ta raamatuid oli lugenud...ei tekitanud miski temas imelikumat emotsiooni, kui teise päeviku lugemine. Ja ka rikkumine. Aeglaselt võttis ta laual oleva pastaka, kõhkles hetke, ning kirjutas sinna:Norelle.
Sõnad haistusid.
„Mida!?” sosistas Nora, olles kergelt öeldes pahviks löödud. Talle tuli meelde ühes raamatust loetud koht, kus inimesele päevik vastu kirjutas. Kuid paistis, et siin seda ei toimu, ainult haistus.
Tere, Norelle! Mina olen Marcus de Chaville. Mis sind minu päeviku juurde toob?
Kui tütarlaps oli enne vapustatud, siis nüüd ei saanud seda võrreldagi eelmise korraga. See oli praegu niii ühe raamatu moodi, mille nimi talle kohe meelde ei tulnud. JA se oli kõige veidram asi, mis ta kunagi näinud oli. Kuid siiski kirjutas ta veidike vabiseva käga vastuse, tundes end täiesti tobedalt:
Ma leidsin selle öökapi pealt. Vabandust, et ma kohe sisse kirjutasin.
Ärevalt vaatas ta, kuidas sõnad kustusid ja otsekohe kerkisid asemele uued nagu oleks need keegi kirjutanud.
Pole midagi. Ma olen sind maja peale näinud.
Sa oled vaim?
Kui nii saab öelda, tuli puiklev vastus. Norelle aimas midagi, ning samal hetkel tuli talle ka meelde, mis raamatus ta oli sarnasest suhtlemisest lugenud- Harry Potteris, kui Harry rääkis Riddle nõiutud päevikuga.
Nõiutud päevikuga!
Kuidas ma sinuga praegu rääkida saan? Ma mõtlen, et kas see päevik on kuidagiviisi nõiutud või oled sa praegu siin? Nora tahtis ainult oma kahtlusi eemale peletada, kuid järgnev vastus polnud just kõige vastutulelikum:
Kahjuks ma ei saa veel öelda. Minu ajal toimusid siin kohutavad asjad. Ja mina olin neist ühe tunnistajaks. See mulle saatuslikuks saigi.
Norelle vangutas pead, talitsedes vaevu oma uudishimu. Kuid siiski viis ta teema mujale.
Mul on kahju. Kui küsida võib, kes on Rebecca?
Pikk vaikus.
Rebecca... Rebecca oli minu armsam. Meie liit oli sobimatu, nagu Andy ütles. Tema süü läbi ta suri. Tundus, nagu oleks tindi peale üks pisar kukkunud, kuid see võis ka vabalt meelepete olla. Jah...mu isa sai sellest teada. Ta oli pehmelt öeldes raevus, et ma „mingi talutüdrukuga" minema tahtsin joosta.
Kulmu kibrutades vaatas Norelle sõnu, mis tema ees olid. Nagu ta oligi aimanud, Marcus oligi üks küllatki õrnahingeline kutt, tõenäoliselt ka romantik. Laused kustusid ning ilmusid uued:
Homme, Norelle, saad sa kõik teada. Ja päevik sulgus iseensest. Kergelt väriseva südamega pani ta selle öökapile ning hammustas põske, mõeldes Marcuse sõnade üle järele.
Märkamatult oli neiu uinunud.

Kobalt kirjutatud



Hoopis mujal dimensioonis, Teises Maailmas, kuid mitte eriti kaugel Norellest, istus oma uhkel ja suurel troonil pikk ja kiitsakas Must Võlur, kes ilmselt polnud oma nime valides kõige orginaalsemas tujus olnud. Tumedad silmad põrnitsesid teravalt enda ees seisavt kogu, hele suu raevust kergelt allapoole kaardunud, kitsehabeme, etteulatuva lõua ning kitsa vahakarva näoga, mida raamimas loomulikud mustad lühikesed juuksed ja pikad kavatud sõrmed trooni käetuge pigistamas pidi ta olema autoriteetne kuju.
„Korda, mida sa ütlesid,” sisistas ta silmi pilutades, nii et kogu veelgi rohkem kössi tõmbus.
„Ti-ti-tidrik avst mi-mie pääagu ,” vastas too tugeva akseniga. Võlur ohkas. Miks ta polnud oma teenistusse võtnud ainult Teise Maailma kõlupäid, miks ta oli Esimese Maailma omade kallale läinud? Neil oli ju täiesti erinev keel ja elustiil, nad elasid mingites korperites, või kuidas neid ka ei nimetatud, ja mis meenutasid natuke mesilaste kärge. Nende noored käisid imelikult riides, tüdrukutel kogu aeg mingi hull sõjamaaling näos- paksult mustaks võõbatud silmad, suud erksaks värvitud-, poistel lohmakad mungarüüd seljas, laamendasid igas võimalikus kohas. Ta oli seal ühe korra käinud ja seda kogemust hea meelega ei kordaks.
Pöördunud tagasi oma halva tuju, põrutas ta jalaga vastu maad, kummardudes kergelt ettepoole.”Ta ei või meist kuulda, selge? Kanna selle teenriga hoolt. Ta võib liiga palju lobiseda,” viibanud hooletult käega, kummardas seisja kergelt, ja kiirustas minema. Must Võlur tõusis püsti, sammudes akna poole, tumedad puhmaskulmud kergelt kortsus. Irvitades silmas ta väljas olevat rahustavat maastikku, mis aitas tal alati mõelda.
Kindluse esine oli mustaks kõrbenud, auke täis. Mitte suvalisi, mis on tühjad või kus vesi on sees, vaid mulksuva laavaga auke. Parajasti heideti ühte pahategijat sinna sisse. Väga tõhus karsistusvahend, nagu Must Võlur alati arvanud oli. Üksainus kõverik, väändunud puu seisis taamal, mille otsas rippusid mingid asjad. Tegelikult olid need pead, tuletamaks meelde, kes siin valitseb. Mulgaste vahelt kulges kahe meetri laiune tee, mida mööda täisrelvastuses sõdurid oma marssi harjutasid, või siis treeningplatsile harjumata lonkisid. Oleks võinud arvata, et kuumus oli tappev, kuid millegi pärast oli seal täiesti normaalne, umbes nagu varasuvel.
Teise Maailma mehed on palju targemad kui Esimese Maailma omad.. see-eest Esimeses on väga edukad naised. Anda võim õrnema soo kätte- täielik absurtsus. Kuid... kui viia kokku erineva maailma mehed ja naised, saab ju targad ja lollid. Viimaseid on kerge käsutada. Väga hea, selle peab plaani lisama
Ta eemaldus aknast, vaadates oma troonisaalis ringil. Kõledatel hallidel seintel oli kergelt punakas läige, tõrvikud andsid kogu vajaliku valguse, nii palju kui seda vaja oli. Rohekas ja mustade triipudega pikk vaip viis toolini, kus Must Võlur enne istunud oli. Ruumis kajas kergelt, mustad kardinad varjasid ava ühte teise ruumi, mida kasutati mõndade vähemtähtsate asjade hoidmiseks, eriti sisustust rohkem saalis polnudki. See pidi olema aukartusäratav, mitte mööbli väljapanek. Vaiba alguses seisis aga massiivne tammepuust uks, mille poole Must Võlur suundus, peas küpsemas ideaalne plaan nagu reetur laava kohal.
Enne, kui ta avada jõudis, paiskusid tema nina ees uks lahti ja keegi koperdas talle vandudes otsa. Saanud aga aru, kellega ta silmitsi on, muutus tulija ilme üsnagi koomilisel kiirusel- olnud vihast ebalevaks, sealt kabuhirmuks ning järgmisel hetkel põlvitasti sissetungija Võluri ees, kes andis talle tugevalt jalaga ribidesse. Too niutsatas.
„Kas ma ei öelnud, et koputada tuleb, Hramonit?” käratas seisja vihaselt, andmata märku püsti tõusmiseks.”Oli sul asja ka või tulid lihtsalt kokku põrkama ja endale karistust nuiama?”
Hramonit neelatas, vilksatas korra oma isanda poole ja langetas siis otsekui kõrvetada saanuna pilgu. Võib-olla Musta Võluri tuju paraneb, kui ta uudiseid kuuleb?”Isand,” ütles ta vaikse häälega, sulgedes silmad. „Ma-me oleme kindlad, et plika ei tea. Õigemini, ta on Märgitud, kuid keegi pole talle rääkinud. Me arvame, et Teised saabuvad ilmselt üsna pea.”
Kui ta poleks olnud Must Võlur, vaid lihtlabane surelik, oleks ta praegu rusikaga õhku löönud ja juubeldanud. Selle asemel aga hõõrus ta rahulolevalt käsi, näol lai irve. „Jaa, lõpuks hakkavad asjad õiges suunas minema. Lahku, sa saad vääriliselt tasutud.” Niipea, kui saadik minema koperdas, venis Võluri ilme veel laiemaks, kui see võimalik oli.”Lõpuks, see õige,” sosistas ta, vaadates pingsalt uksel olevat vappi- ringi, mille keskel oli mõõk, selle ümber keerdunud mürkroheline madu ja taustaks pentagramm.

***

Just päikesekiired äratasidki Norelle, kes oli nii sügavalt põõnanud. Roidumusega haigutas ta, vaadates õue. Ööga oli esimene lumi maha sadanud. Puud olid muinasjutuliselt härmas, mõisast eemal olevad ehitised meenutasid piparkoogimajakesi ja aias laius ilmselt paks lumevaip. Üheainsa rõõmukilkega oli ta üleval ja kangutas akent lahti, mis tal ka pikapeale õnnestus. Yaay, hõiskas ta mõttes ja kavatses kohe välja minna, haarates välimiselt aknalaualt veidike kohevat valget massi. Kui ta akna sulges, märkas ta kulmukortstusega lahtist päevikut laual.
Kas see eile mitte kinni ei läinud? Ta tõstis selle endale silme ette ja just sel hetkel ilmusid sinna ka sõnad.
Hommik! Täna alustame. Kõigepealt peaksid sa seda päevikut igal pool kaasas kandma ja aegajalt sisse kiikama.
„Deem, ma lootsin, et see oli hallukas või siis uni,” pomises Norelle pahuralt omaette ja luges instruktsioone edasi. „Mine õue...jeee... hauakambri juure..oh d e e m..., loe see ette,” edasi liikusid neiu huuled vaikselt, korrates ühte väiksest salmi. Ta tõstis pilgu õue ja langetas siis uuesti raamatusse. Ja nii veel korra. Kolmandal korral märkas ta, et kell on alles 8 paiku hommikul ning teised unemütsid alles magasid.
Pikemalt kaalumata võttis ta kotist külmema ilma rõivad ja riietus kiiruga, peas käimas kahtlane võitlus.
Võlukunsti e i ole olemas. Järelikult ei tee uurimine paha.
Ahaa, aga kuidas siis päevikut seletada?
Tänapäeval saab eriefektidega suht palju ikkagi teha.
No ja see surin sõrmeotsas oli ka efekt?
Norelle jättis oma mõistuse ja sisetundega vaidlemise, enne kui ta päris hulluks läheb. Sättides end veel kord tualetipeegli ees paika, astus ta kindlameelselt uksest välja, proovides võimalikult käratult õue libiseda.
Poole tunniga kõndis Norelle mauseloumi juurde, liikudes peaaegu hüpeldes lumes, vahetevahel lund kätte haarates ja palle tehes. Tundus, nagu väike tüdruk oleks temasse sisse pugenud. Küll aga muutus ta tõsisemaks, kui haudade juurde jõudis. Teerajad meenutasid omamoodi labürinti, ristid ja mõned mälestusmonumendid orienteerumiseks. Sealne vaikus mõjus rõhuvalt, nii nagu ka oma sihtmärgi nägemine.
Seda oleks võinud väikeseks majakeseks pidada, kuid siis oleks seal pidanud elama üks veider inimene. Ümmargust ehitist toestasid sambad, see oli kuskil neli meetrit kõrge, kupli peal rist, valget värvi ja ainumagi aknata. Kuigi Nora polnud kristlane, pani teda sisenemine tahes tahtmata õlgu väristama. Ta polnud kunagi uskunud taevasse, vaid ainult uuestisündi. Jõudnud kahest trepiastmest ülesse, tundis ta õrna tuulehoogu.
„Nojah, siin ma olen. Täitmas kellegi teise tahet, endale kinnitust otsimas, et maagiat e i ole olemas,” arutles ta, uurides massivset ust, mis oli omaette kunstiteos. Mingid ruunid ilutsesid joonisel, kus kaks kapuutsides kogu hoidsid luukere kinni. Tõsiselt, tal polnud mitte mingit tahtmist sinna siseneda. Otsustanud loobuda, proovis tütarlaps tuldud teedpidi tagasi minna.
Kuid ei liikunud paigast.
„Mida värki?” hüüatas ta, sõnad surnuaial õõnsalt vastu kajamas. Tuul sasis tema juukseid hullemini, ning Norelle kõrv võis püüda üksikuid nõrki hääli, mille peale tõmbas tal südame alt külmaks. Alistudes saatusele, sulges ta silmad, korrates seda neljarealist teksti, mis päevikus oli:

Hääled kadusid ning Norelle avas silmad. Uks oli lahti, näidates talle haigutavat tühjust ja vanu trepiastmeid. Ta pööras ümber, olles valmis kalmult põgenema, kuid põrkas kohe mingi takistusega kokku. Õhk oleks nagu seinaks muutunud. Nooruk lõi rusikaga vastu nähtamatut barjääri, olles kergelt paanikas, mida just iga kord ei juhunud. Ta oleks nagu kasti topitud, mille ainus väljapääs oli ta ees. Paistis, et muud võimalust polnud, kui sinna minna.
Nuuksatades korraks, astus ta hauakambrisse. Uks paugatas tema taga kinni ning läheduses asuv tõrvik süttis iseenesest.
„Mida ma küll tegin,” halas ta vaikselt, proovides kuidagi ämblikuvõrkudest läbi saada. Ära usalda kunagi midagi, mis oskab iseseisvalt mõelda, kui sa ei näe kus on see oma aju hoiab. Kuidas ma selle sain unustada? See sama Potter. Nora arvas, et elusana siit juba ei välju. Näis võimatu, et mõne hetke eest oli neiu lumega mänginud ja rõõmsana ärganud. Eh, maagia on s i i s k i olemas, mõtles ta kibestusega, lüües eriti vihaselt võrgu eest. Omad vitsad peksavad. Sama hetkel jõudis ta väikesesse ruumi, mille keskel oli pikk kirst, seintele kirjutatud jällegi mingid ruunid.
Väriseva käega avas ta päeviku, toetas selle seina vastu ja kirjutas natuke segase käekirjaga, et on kohal. Kui juba midagi teha, siis täispanga peale.
Tubli. Ma tulen.
Tütarlaps vaatas neelatades ruumis pilguga ringi, pannes teejuhise uuesti musta mantli tasku, julgemata liikuda.
Sammud.
Norelle, kes oli mõttes julgustuseks ühte viisi ümisenud ja selle järgi oma pead nõksutanud, peatus, tundes kuidas südame alt õõnsaks läheb. Hetke pärast oli tema ees kaks kapuutsides kogu ning luine käsi sirutus ta poole.
Kõlas karje, mis jäi summutatuks.

Norelle hüppas karjudes istuli, vehkides hullumeelselt kätega.
„Tss, rahune,” ütles keegi, paitades tema pead. See oli tema ema, Kathleen. Nora aga oli endiselt paanikas, hingates vilinal sisse ja välja, kuid lasi end tagasi asemele lükata. Valu tema paremal käeseljal ei tahtnud kuidagi järgi anda. Kui ta vaevaga sinnapoole kõõritas, ahhetas ta valjusti, sulgedes uuesti silmad.
Varem katkendlikust ringist oli saanud hõõguv tervik.

Alles ülejärgmisel hommikul tuli Norelle voodist välja. Ta oleks pidanud praegu koolis olema, kuid nagu ema ütles direktorile, on tema tütar hetkel haige ja küll ta tuleb. Eile oli politsei käinud ja kõiki üksikasju teada tahtnud, kuid Norelle valetas, et ta oli haudade juures kõndinud, kuni keegi talle millegagi kuklasse lõi. Mõnes mõttes oli see tõsi, sest ta oli tõesti maha kukkunud ja pea ära löönud, kuid midagi muud ta ei mäletanud.
Neiu ringutas voodi serval ja astus paar vibalikku sammu toas, vältides vaatamast värsket haava oma käel. Ta ei olnud ka vanematele selle kohta rääkinud, umbes sama juttu. Ment otsis muidugi kohe ümbruskonna läbi, jades väikelinna elevusest kihama.
Nördinud, kuid ka üllatunud hüüatusega märkas ta, et raamatuhunnik põrandalt oli kadunud- ilmselt ema oli võtnud vaevaks need ära sorteerida ja õigesti ka riiulisse panna.
Ohates avas ta ukse, kõndides sihitult majapeal ringi.
Märkamatult oli ta jõudnud raamatukokku. Kortsus kulmuga võttis Nora seal istet, haarates suvalise raamatu kätte ja hakkas lugema. Oli märgata, et ta on ebatavaliselt rahutu, otsekui aimaks, et keegi jälgib teda.
Tüdruk plaksatas raamatu turtsatades kinni- keda huvitab algeliste autode ehitus? Ta hingas sügavalt sisse ja ütles:
„Davai, tule välja. Ma tean, et siin on keegi.”
Vaikus.
„No enam ei saa ennast peita ka,” kõlas pahur hääl tema tagant ning Nora kargas püsti, pöördudes samal ajal ringi, andes seisjale põhjuse itsitada. Õigemini hõljujale. Norelle jõllitas kogu all olevat kuskil 10 cm vahemaad ja viis siis pilgu ülesse. See oli kellegi kummitus, nagu aimata oligi. Tüse, lahke näoga, lokkis tumeda paruka, lühikeste jalgadega, vanaaegselt riides, kuid mustas frakis. Ilmselt kunagine teener.
„Ee,” alustas Norelle, proovides vaadata vaimu, mis kuigi hästi ei õnnestunud, sest nad on teadupärast läbipaistvad.”Kes sa oled?” Ta võis küll ebaviisakana tunduda, aga lummutis ajas oma selja nii sirgu kui sai ja hakkas ametlikult häälel rääkima, mille peale tüdruku suu vägisi muigele kiskus.”Scretch. Lihtsalt Scretch, de Chaville ametlik ülemteener ajas-aega. Sind ma juba tean. Tegelikult, me kõik teame, et-„
„Kes kõik?” segas Norelle kohe vahele, olles ilmselgelt segaduses, mida paistis nüüd juba suhteliselt tihti juhtuvat. Noh, saingi kummituse, irvitas ta mõttes. Ta imestas vaikselt, et ei olnudki kokku kukkunud. Kuid rääkivast päevikust e i saa hullemaks minna. Ja sellest ringist käel, otsustas ta. Scretch paistis korraks taaruvat, otsekui oleks teda ülimalt tähtsa kõne aeg segatud.
„M e i e,” ütles ta natuke pahaselt.”Kuula nüüd , siis saad kõigest aru.” Norelle ei suutnud alla suruda kahtlustust, et temaga mängitakse mingit mängu või siis halvemal juhul pole tema kupli alla just kõik korras. Teener käis aga mööda tuba õhus ringi, ise elavalt seletades:
„Sa ei tea, mis jamas sa oled, tüdruk,” Scretch kõndis õhus ning viipas kaminale. Puud süttisid põlema.
„Kuidas..?” alustas Norelle hämmeldunult, tahtes tule kohta küsida, kuid mees viibutas läbematult käega.”Ma tulin sind ainult hoiatama. Kas sa üldse t e a d, mida sa sealukse ees ette lugesid, tüdruk?” ta mudis oma vorstitaolisi sõrmi ja paistis, et ta on tõesti endast väljas. Neiu oli aga suhteliselt pahane ning lausus altkulmu põrnitsedes:
„No tõesti. Mul on n i m i ka, muide,”
Endine ülemteenri kulmud kerkisid. „Oh jah, muidugi preilna Contoe, vabanst,” ütles ta venitades. Paistis, et vestlus ei lähe üldsegi selles suunas nagu tema tahtis.”Igatahes,” ütles ta rõhutatult, kui ‚preilna’ vahele tahtis segada,” Ma rõhutan veelkord. Sa oled suuures jamas. Sa ütlesid sõnad, sõnad mida tuhandete aastate jooksul pole öeldud. Meie keeles on see umbkaudu nii:


Norelle pilgutas mitu korda järjest silmi. Kui talle nüüd ei valetatud, oli ta tõesti paraja portsu otsas. Isegi kui ta ei saanud päris hästi aru, mida see tähendas, aimas ta halba. Rez’zarkid olid arvatavasti need luukere-kollid. Hinganud sügavalt sisse, pöördus ta ootava Scretchi poole:
„ Ja võib-olla sa seletad, mida see tähendab? Või hoopis valetad? Tead, pole palju inimesi, kes lambist sinu selja taha ilmuvad, keelavad juttu katkestada ja siis mingit suht nagu jama välja ajavad.”
Hetkeks oli Scretch nii juhmi näoga, et Norelle oleks ääre pealt naerma hakanud, kuid hoidis suure vaevaga oma tõsist ja karmi ilmet.”Hea küll,” ütles vana kulme kergitades, manades ette mida-sina-ka-tead-neist-asjadest ilme.”Küll sa näed. Ja ära siis ütle, et sa oleksid pidanud mind kuulama.” Silmapilgutuse saatel oli ta kadunud, jättes endiselt kõrgete kulmudega Nora seisma, ainsaks heliks praksuv tuli kaminas.

Ning paarsada meetrit majast eemal, täpsemini vana ja raagus männi all, sähvatas päeva tumestav valgus, mille peale üks rästas vastu seda sama puud lendas, kaotades korraks orienteerumisvõime. Ilmus Esimene Märk Algusest- mustjas muna, mis helkis kergelt päikese käes, andes valgele lumele kauni kontrasti.

Tõsiselt hea jutt!!! Ma armastan seda
Palun palun palun ära pooleli jäta
ja pane võimalikult kiiresti uus osa eks :) (kuigi tegelikult ei ole mina õige inimene seda ütlema, sest mul endal läheb alati nii kaua aega )
aga jah, see jutt hoiab hetkel minu tabelis kindlat esikohta

Omg, keegi luges tegelt, tänud (;
Mul on 8 osa tegelt ära kirjutatud, edasi pole jõudnud/viitsinud/mõtteid olnud.. aga eks vaatab.
Aga ma hoiatan juba ette, et see kõik kisub ajuvabaks



Õhtuti Norellet välja ei lastud, arvestades sellega, mis tüdruku sõnade järgi juhtus, aga hommikul, pärast teiste ärkamist, võis ta teha väikese jalutuskäigu eeldusel, et tal on mobiil kaasas. „Veel üks ilma teateta kadumine ja sa saad eluaegse koduarest,” oli isa ähvardanud ning Nora võttis seda suht tõsiselt- paps viib enamasti oma lubadused täide.
Nii ta oligi jätnud väikese kirjakese voodile, et läheb värsket õhku hingama ja vajadusel võib helistada, ning sumpas nüüd, lumelabidas käes, mööda metsaäärt edasi kuni vana männini.
„Jah. Just siia,” pomises ta hakates aeglaselt lund kokku kühveldama, peas kindel mõte lumeonn teha. Lapsik, aga vähemalt andis see tegevust ja raamatut ei suutnud ta praegu lugeda. Mõtted olid liiga hajevil.
Mis see Scretch mõtles selle tõlkega? Selle järgi peaks ma kandja olema. Mille? Võib-olla selle ringi. Jah, selle ilmselt. Muud ta ometi ju ei kanna.

Nora väristas korraks õlgu, tõrjudes peast õudsad mõtted. Ta viskas ühe eriti raske labidatäie paika, märkamata hetkelist musta välgatust.
Nii lähme edasi. Endaga on päris tore rääkida, ma vaatan. Teine rida oli enam-vähem, äkki oli see ukse kohta. Aga see Pimeduse Tooja koht teeb mind murelikuks. Ma ei taha pimedust tuua. No thanks. Nojah, see juba ongi jama. Rez’zarkidest sain juba sotti.
Ongi kõik?
Norelle peaaegu ootas, et keegi ütleb tema selja taga „Ei ole”, sest viimasel ajal juhtus üldse kummalisi asju. Häälte selja taha ilmumine oli üks neist. Kui seekord oli ainsaks heliks varese kraaksatus ja männi hale naksumine.
Norelle püksitaskus hakkas äkitselt mobla vibreerima, pannes neiu võpatama. Sel ajal kui ta kohmitses, hakkas ka helin Holly Dolly pihta, mis lõikas vaikust nagu kirvevihin. Pärast paari hetke sai ta selle vaevaliselt kätte, olles ilmselt nii mõnedki loomad kaugele ära hirmutanud.
„Kuuldavus,”
„Nore, sina?” Ei, killer päkapikk, mõtles Norelle irooniliselt, pööritades silmi. Valjusti ütles ta:
„Jaaa, emm. Ma olen suht siinsamas.”
„Kus täpsemalt? Millal sa tuppa tuled?”
„Mh, varsti.”
„Ah, ma näen sind aknast. Mida sa seal puu juures teed?”
„Niisama. Kuule, ma nüüd lõpetan.” Tegemata välja ema protestist, vajutas ta kõne kinni ja pani seekord jope taskusse.
Ülejäänud kolm tundi möödusid tööd tehes sündmustevaeselt. Parasjagu uuristas ta lõpust onni sisemust, kui labidas millegi kõva ja õõnsa vastu põrkas. Kulmu kibrutades pööras ta oma tähelepanu sinna. Väikese pühkimise tagajärjel ilmus nähtavale must pind, kaevamisega aga paljastus terve tume kivi. Norelle võttis selle kulmu kortsutades kätte ja siis lasi maha kukkuda, otsekui oleks see kõrvetanud.
„Ei..” sosistas ta, libistades sõrmedega üle leiu. Koputades kõlas see seest õõnsana. Väriseva südamega võttis Norelle selle uuesti kätte, tundes kuidas see õrnalt värathas . „Lohemuna!” karjatas ta, lastes munal uuesti endale koha lumes leida. Nora hääl põrkas lagendiku ühest nurgast teise.
Selleks ajaks, kui shokk möödus, oli see jõudnud asenduda rõõmuga. Ta mähkis selle ettevaatlikult salli sisse, tagurdas avast välja ning sumpas läbi tiheda lumesaju mõisa poole, näol sõnuseletamatu muie.
Veerand tunniga oli ta muna tuppa smugeldanud, andud vanematele mingid ebamäärased seletused nagu alati, põrganud kokku oma õega ja riskinud avastamisega. Kuid nüüd oli Norelle oma voodis pidzaamas ja uuris õuest toodud asjakest, mis nägi tõesti välja nagu kivi. Ainult Eragoni lugenud inimene saaks aru, et see on lohemuna.
Must lohemuna.
Must lohemuna, mis oli siin, Norelle käes.
Tütarlaps tunnetas, kuidas see kergelt väriseb. Kui ta kooruma peaks, oleks mul täielik jama kaelas, mõtles ta mõrult. Aga huvitava elamuse annaks see küll, kuigi ilmselt oleks see vastusrikas. No mida ma üldse lohedest tean!?
Päevik laual laksatas lahti.
„Ja hakkab jälle peale,” ütles piiga silmi pööritades. Ta ei kavatsenudki seekord õnge minna. Ükskord lihtsalt peab oma uudishimu ohjeldama.
Peosaalis ootab sind Saadetis. Kui Norelle hakkas vastu kirjutama, läks see tagasi kinni.
„No tore!” pahvatas ta vihaselt, küsides tervelt toalt:”Ja miks ma peaksin seda uskuma? Ma ei kavatsegi sinna minna, muide.”


Nora hiilis raevust vahutades määratud kohta. Nagu näha, polnud ta uudishimust siiski lahti saanud. Möödudes mingitest ähmaselt tuttavatest raudrüüdest, kõndis ta hääletult mööda mürkrohelist vaipa, mis paistis olevat eelnevate omanike kiiks- juba jälle see roheline. Igaksjuhuks oli ta võtnud Potteri 1. osa kaasa. Kas just kaitsesk, aga kindlustuseks siiski.
Nooruk jõudis kahepoolse suure tumeda ukse ette. Neelatades avas ta ühe neist ja lipsas sisse ja vaatas põnevusega ringi. Otsekui oelks ajamasinaga reisinud tagasi 14. sajandisse.
Mosaiikpõrand oli säilinud täiuslikult, hõbedaseks värvitud seinad tegid ruumi kuidagi valgemaks, lagi koondus ülesse aknavitraazidega kupliks. Millegi pärast olid seintel juba tunglad süüdatud ja ka hiiglaslikus kaminas põles tuli. Põrandast natuke kõrgemal asetses ilmselt orkestrile mõeldud rõdu, pikk-pikk tume laud patseeris peaaegu saali keskpaigas. Norelle tähelepanu köitis joonis ruumi päris keskel, mis meenutas mõõga ümber siuglevat madu viisnurgaga taustal, kuhu sisse oli tehtud neli imelikku kritseldust.
Okei, sain teada, nüüd minema.
Valju praksatuse ja siis sisina saatel ilmus keskele mingi kogu, käes kulunud raamat. Kondine, tumedate sassis juustega, pruunide silmadega, mustas rüüs, mille peal ilutstes lõviga ‚G’ täht, noor poiss. Nora ja ilmunu vahtisid hetke üksteisega tõtt, mõlema näkku kirjutatud sügav jahmatus, tüdrukul lisaks veel silmad mitu korda kiiresti pilkumas. Enne, kui tütarlaps jõudis suu avada, sööstis poisi käsi tasku juurde ja tõmbas sealt välja peenikese puupilpa, millega ta neiule osutas, näol kindel ilme.
„Kes sa oled ja mida ma siin teen?” nõudis ta, lubades ainult ühe pilgu ümburusele. Norelle puust tokiga ja nõuab vastuseid, või hoopis sellest, et tal ei tulnud pähe ühti head repliiki, ei teadnud ta isegi.
Kui ta kõnevõime tagasi sai, lubas ta endale turtsatuse.”Rahume maha, düüd. Kuidas s i n a siia said? See on meie maja, muide, ja ma enamasti ja kutsu siia...9-aastaseid?” viimased sõnad oli öeldud kahtleval toonil. „Kes s i n a oled?” nõudis Nora rõhutatult, kulm kipras ja pea viltu, viibutades kätt, et too oma relva langetaks.
„Albus Potter,”vastas too, lastes võlukeppi veidikene madalamale.”Ja 11-aastane,” lisas ta kindluse mõttes. Norelle silmad ei pilkunud seekord. Ta kahtlustas, et tema suu oli kergelt poiekvil.
”Albus Severus Potter?” küsis ta vaikselt. Saanud tumma noogutuse, venis ta suu laiale naerule.
”Appiii,” naerisNora, pannes vastu kiusatusele mööda saali tantsida. Selle asemel kõndis Albuse juurde, kes oli nüüdseks võlukepi langetanud. Vaata aga. Täitsa elus Rowlingi tegelane, mõtles ta natuke hämmeldunult, käies võluri ümber ringi.
„Kas ma nüüd saaksin teada, kus ma olen ja mida ma siin teed?” küsis Albus kahtlustavalt, käsi igaksjuhuks kepi pidemel, jälgidel pilguga Norat.
„Sul pole vaja seda kasutada. Ma olen mugu,” ütles ta kiiresti, jäädes seisma natuke kaugemale, et vajadusel oleks ruumi eest põigelda. Ja sa oled minu toas, nagu sa juba aru said. Sleepy Hallowsi linnakseses, ühes mõisas. Kuidas sa siia said, on mulle sama mõistatuslik kui mulle.”
Imelik. Kõigepealt must muna Eragonist ja siis Harry Potteri poeg! Nojah, tegelikult oleks võinud Sqorpius tulla, kui nad siia juba kõik ilmuvad. Ei, Draco ikka, itsitas ta mõttes, kuid jättis järele. Probleem võis tõesti tõsine olla.”Ee..sa tagasi ei saa kuidagi?” päris Norelle kerge ebamugavustundega, kui eufooria oli mingil määral üle läinud.
„Ma ei usu,” Albus piidles uudistavalt tantsusaalis ringi, astudes joonistusest välja, mis otsekohe haistus, tuues endaga kaasa kerge värina õhus. Raamat sealjuures pandi laua peale eest ära.”Noh, kui ma teaksin, kuidas ma siia sattusin, oleks sellest abi. Muidugi võiks ma ka öökulli saata, aga... „ta vaatas otsivalt ringi, pilk peatumas HP’l Norelle käes, mida too viimasel hetkel tulutult selja taha püüdis peita.”Sul vist seda pole,” venitas ta, tulles aeglaselt Nora poole. Norelle jälgis teda ärevalt, mõistes hetkel, et Al tuleb tema poole. „Potter tuleb Potterit küsima,” pomises ta kuuldamatult, lisades kerge muige ja jälgis, kuidas poisike krabab ta haardest „Harry Potter ja Tarkade kivi”, keerab seda käes, lehitseb, jääb tardunult ühte kohta vaatama.
„Mis..need on ju..aga kuidas..?” suutis ta ainult kokutada, pilk endiselt raamatul. Norelle tõttas appi, lootuses asja kuidagi seletada.

„See on, em, üks raamat nagu sa näed. Kirjutatad Harry Potterist. Tegelikult teavad meie maailmas teda põhimõtteliselt kõik. Temast on seiste raamatut tehtud pluss filmid. Ta on selline kangelaslik võluripoiss. Ah, sa oled ka viimases mainitud,” lisas ta. Albus tõstis viimaks pilgu ning sealt võis välja lugeda solvumist. Tüdruk neelatas. Olgugi 11-aastane, aga tollel oli võlukepp ja närvi sellist isikut ei tohtinud ajada.
„Ta ei ole mulle rääkinud,” sosistas ta nii vaikselt, et Nora pidi teraselt kõrvu kikitama. Siis aga keerati veidike häält juurde, lisades mõtliku tooni:”Kas ma võin seda lugeda?”
Norelle ajas end sirgu, manades ette ametliku ilme.”Kõigepealt,” alustas ta,”proovime su saada tagasi Sigatüükasse. Võid küll lugeda, aga sa ei saa ju siia jääda. Kas sa tundsid midagi, enne kui sa siia sattusid?
„Ee..jõnkastust naba all? Mul oli tunne, et ma kohe lämbun...igast küljest pitsitas”
Ahaa. „Sa puutusid midagi, eks?” Nora vaatas toas ringi, lootes leida midagi, mida väravavõtmena kasutati. Tema pilk peatud köitel, mis lebas Al’ist pikal laual, viimane lehekülg lahti. Mõistmatult võttis raamatu otsekui aegluubis enda kätte ja luges sõnumit, mis oli kirjutatud sinna taha:
See raamat kuulub Segaverelisele Printsile.
Norelle maigutas suud, tundes kuidas paar pisarat ta silmadesse kerkib. See on igatahes parem kui Potter. I g a t a h e s. See on Severuse käekiri...Sevvu õpik! Milline hindamatu ese... Ta sulges korraks silmad, et end koguda ning kuulis ähmaselt, kuidas Albus toas ringi liikus.”Kas ma näen und või on see päriselt?” küsis tütarlaps valjusti. Sammud, väike valutorge käel. Pahase hüüatusega tegi ta silmad lahti ja leidis enda nina eest Albuse, kes kohe paar meetrit taganes.
„Mh, vabandust. Ma näpistasin õrnalt, et sa kindel oleksid.”
Nora turtsatas, vaadates heldimusega nõiajookide õpikut.” Jõnksatus vastab väravvõtmele, teine sümptom aga ilmumisele,” üteles ta oma mõtted valjusti välja.”Kes seda tegi, ma ei tea. Imelik, et nendega saab erinevate maailma vahel rännata. Aga...võib-olla see imelik märk aitas? Muide, kust sa selle said?” ta tõstis raamatu ülesse, juhtides jällegi teema mujale. Albus näis olevat suht kohmetu.
„Em..Seda, et, ee,” kogeles ta, kuni poisi hääl unustuse vajus.
„Vahet pole,” kiirustas Norelle käega lööma, hoides nõrgalt õpikust kinni. Tõrjudes mõtte, et ta peab selle harulduse kunagi tagastama, hakkas ta mööda tuba sammuma, ajud peaaegu valust surisemas. Ega ka Albus asja paremaks ei teinud, kuna ta luges nüüd ahnelt„Potteri” esimest osa.
„Kuule,” ütles poiss äkitselt,”Kus sa kõige nende ilmumiste ja asjade kohta tead kui sa mugu oled?”
„Raamatud,” oli napp vastus. Norelle peatus ühe maastikumaali ees ja oli ilmselt kindel, et poleks ehmatanud, kui mingi tüüp sinna peale oleks ilmunud ja temaga rääkima hakata.
„Muidugi,” sosistas Norelle käega vastu laupa laksatades. Kuid see oli võimatu. Ei. See e i saa olla nii. Nora arvates polnud kuigi tõenöoline, et keegi nii teeks. Appi, ma olen nagu Harry juba.
Kui juba nii mõelda, kuidas ta Albust usaldada sai?
Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Oleks seal kasvõi Bromi sugune teejuht või Dumbledore või oleks Nora ümberkehstumises sama edukas kui French, see tuleks alati kasuks. Kui polnud midagi. Noh, kui just mitte arvestada koorumata muna, Albus Severus Potterit ja Segaverelise Printsi õpikut.
Tüdruk tundis end rohkem teovõimetuna kui kunagi varem. Ta lasi välja ühe kannatamatust ja viha iseloomustava häälitsuse, mida ta grimassiga ilmestas ja ütles:”Sellele ju peab lahendus olema. Sa ei saa siia jääda,” Al võpatas süüdaslikult ja laksatas raamatu kinni.
„Jah..ee. Kuidas me seda teeme?” Oma väikeseks kergenduseks kuulis Norelle seal sõna ‚me’, mitte ‚sa’. Järelikult oli ta õige Harry järglane, sest ainult Potterid on niivõrd ohvrimeelsed ja vähesed egod. Noh, vähemalt mõne arust.
„Mul on mõte. Scretch! SCRETCH!!”karjus ta, olles täiesti teadlik, et kodus on ainult valjusti muusikat kuulav blondiin Amanda ja tema ise.” Scretch, mul on vaja rääkida. Palun.”
„Aitab alati,” ütles hääl orkestirõdult. Kaks silmapaari keerasid oma pilgu sinna poole, kuid tuttavliku lühikese ülemteenri asemel oli seal keegi teine.
Kusjuures küllaltki nägus keegi.
„Marcus de Chaville, McKinnenite suguvõsast, Leonardo ja Holly de Chaville poeg,” tutvustas noorhärra end kerge kummarduse saatel. Ta hõljus kõhedustekitavalt allapoole, kuni oli keeletu Norellega kohati. Kummitusena paistis Marcus ilmselgelt õblukesem ja kuidagi pikem. Kuid siiski oli säilinud tema juures see, mis võttis Nora hingetuks, midagi saatanlikult veetlevat. Albus, kes oli nähtavasti vaimudega harjunud, tuli kindlameelselt neiu kõrvale ja noogutas lühidalt kerge vastumeelega Marcusele. Norellele sobis aga praegu ükskõik kes informaatoriks.
„Sa oled see kutt päevikust,” ütles Norelle, kui oli oma kõnevõime ja veidi uhke hoiaku tagasi saanud.”See, tänu kellele on mu käel mingi ring. Kus on Scretch ja mis toimub?”
„Ah,” vastupidiselt kahetsusele oli seal kuulda rahulolu.”Sa pole ikka aru saanud? Tuu bääd. Mh, ära tee midagi sellist nägu, ma olen su kena õe juttu kuulanud. Kuid ta pole pooltki nii imetlusväärne neidis kui sina, kes sa oma säraga pimestad kõik noored mehed ja paned kadedusest kokku tõmbuma maailma naised..,” paistab, et Nora oli järjekordselt poisi iseloomus eksinud. See siin polnud mitte õrnahingeline vaid kõige tavalisem libedik. Kannatamatult viibutas ta käega, ainult õrnalt õhetades.
„Aitab plämast. Asume asja kallale. Ma tahan teada, mis jämm on. Miks on siin siia ilmunud selline tüüp ja lisaks lohemuna?”
Marcus tegi Norale ringi peale, sosistades mesimagusalt kõrva:”Me võime ta ka siit ära saata, kui leedi soovib kahekesi olla,” Saanud ühe põlgliku pilgu osaliseks, köhatas noorhärra vajaduseta ja võttis vormi pärast toolil istet.
„Ma arvan, et neiu Contoed oleks viisakas valgustada selle, hmkmh, jämmiga mis siin toimub. Draakoni muna ja Potter. Kaks eri maailma saabuvad kõrvalisse. Nad ei saa ju üksteise vahet reisida, aga koos nad moodustavad Kolmanda Maailma. Sina nimetaksid seda fantaasia-või ulmeriigiks ilmselt. Kuid sellest see koosnebki, kõik selliste lugu süzee saab alguse just sealt, kuigi kirjanikud ja tegelased ise seda ei tea. Pärandi, Bartemaeuse trioloogia, Potter, Sõrmuste isand- selline väike kirjandus.”
„Aga miks nad üldsegi siia peavad tulema? Miks see Kolmas Maailm on, midagi originaalsemat ei võinud välja mõelda?” päris Norelle elevile minnes. Albus paistis olevat küllaltki häiritud sellest informatsioonist ning tõenäoliselt ka Marcuse käitumisest.
„See on osa Musta Võluri plaanist. Me ei tea, mida ta täpselt kavatseb, aga ilmselgelt head see ei tõota, eriti veel nii kenale daamile. Esimene maailm on see, kus meie praegu oleme ja Teine on Musta Võluri terrori all. Kolmas Maailm on lihtsalt kergem öelda. Päris nimi kõlaks umbes..” Kõlas hääl, mis meenutas umbes sellist heli, mis koopainimesed toovad kuuldavale, kui neil on vaja öelda midagi raskemat kui „Oi, mammutid!”
Nora kirtsutas nina.”See on tõesti raske... tänan info eest, ma arvan, et midagi muud ei ole..tegelt on küll,” kiirustas ta tagasi, kui kummitus tõusma hakkas ja nüüd uuesti toolile vajus.”Kuidas Albus ikkagi tagasi saab ja k u s on Scretch?”
„Põhimõtteliselt ei saagi,” tuli lihtne vastus, mis vältis järjekordselt ülemteenri teemat.”Ainuke võimalus oleks Teise Maailma minna ja Mattias üles otsida, kuid seda pole keegi üritanud ja ilmselt ei hakka ka. Pealegi,” lisas Marcus tähendusrikkalt, kui oli Norelle kaalutlevalt pilku näinud.”Pealegi nõuab Maailmade vaheline reisimine oskusi, nõiaväge ja eelkõige vastupidavust.”
„Mul on võluväge,” Severus ei olnud oma altkulmu jõllitamist lõpetanud, kuid rääkis üle pika aja jällegi, aga tema arust otsustavad sõnad võttis vastu Marcuse pilkav naer.
„Meil siin kasutatakse muud väge, poiss. Sa oled lihtsalt ük-”
Tema sõnu katkestas hele karje.

Ma lihtsalt ei saa, su jutt muutub aina paremaks(Y)
Kui ma saaksin seda raamatuna lugeda, siis ma usun, et ei paneks seda enne käest kui see läbi saab, mis siis kui ma kasvõi terve öö peaksin üleval olema
ja arvatavasti oleksin ka
hhea hea hea!!!

Jõudsin kolmanda peatükiga poole peale . ma lihtsalt ei jõua hetkel edasi lugeda .. aga mulle meeeldib . mõnusalt huvitav on . kuigi vahepeal pean ma lugema mõnda lõiku mitu korda , et saada aru , kes on kes . aju olen ja . aga tõesti hea .

Seda küll

See on minu isiklik lemmik



Must Võlur istus jällegi oma troonil, kuid seekord oli tema käes ümmargune peopessa mahtuv kuul. Seal polnud näha mitte Võluri peegeldus ega lihtsalt valge suitsune sisu, vaid hoopis midagi muud. Praegu näitas see vestlust Marcuse, Albuse ja Norelle vahel. Mees jälgis seda vägagi rahuloleva ilmega. Plika oli lihtsalt nii usaldav, et uskus kõike, mida talle räägitakse. Irvitades pistis ta selle tagasi tasku, kus selle koht, ja tõusis püsti, omandades teistest kõrgema pikkuse. Üks asi tuli korda ajada.
Ta liikus mustade kardinate poole, mille taga oleksid pidanud olema vähemtähtsamad asjad. Kuid kes seda arvasid, neile sai osaks üllatus- see oli eelmisest palju väiksem tuba, kuid liikumisruumi leidus. Seinu ilmestasid riiulid raamatute, pulbrite, täis ja pooltühjade pudelite ning puust tillukese kastiga. Nurgas oli mulksuva tumesinise sisuga katel ja toa keskel tükk maad vaba platsi. Võlur haaras karbi kätte ja avas, tuues nähtavale Clondreti hauast pärit haruldase kriidi, mida ta alati oli sääraste rituaalidel kasutanud.
Ta eemaldas oma kõrge kaelusega lehviva keebi, mis teda oleks seganud, ja joonistas maha osavalt ringi, kaks läbivat joont, väiksema ringi keskele, ühe poolkuu alla ja teravnurga paremale. Veel lisas ta mingid ruunid, millel pidi ilmselt tähendus olema, aga tavainimese jaoks oli see lihtsalt kritseldus.
Must Võlur astus sammu tagasi, et oma kätetööd imetleda. Ta võttis käepärase hõbenoa ja torkas endale sõrme, pannes veritseva näpu joonistuse kohale sõnadega:”

Prenos hlmon gres
nami Hnokadreklomis.
Hym, freg, naik.
Anos de marl on flüü.”

Kasutavas keeles oleks see tähendanud järgmist: Ma kutsun deemonit nimega Hnokadreklomis. Luuramine, kõrvaldamine, alandlikkus. Ilmu mu käsutusse.
Paljud võlurid ei julge deemoneid välja kutsuda. Halva enesevalitsuse korral võivad nad ringist luba küsimata välja tulla, mis neid peatama peaks, ja su endaga kaasa viia hoopis enda teenriks. Tavaliselt unustati just endale hõbedast terariisaga veidike sisse lõigata ja annetada rituaali. Verd oli vaja selleks, et saatanlik vaim kallale ei tuleks ja käsku täidaks, kui too ringist välja saab. Pärast nime pidi alati tulema tema vajalikud iseloomujooned, kes teab muidu, missugune hädapätakas või ohtlik kuju satuks. Kuid Must Võlur oli juhuslikult seda varemgi teinud.
Õhk väreles. Ring täitus veidike sinaka valgusega ja vähehaaval ilmus ka vormitu kogu, mis omandas kord kala, kord karu, kord hoopis sarvilise välimuse. Paistis, et lõpuks sai ta siiski endale meeldiva kuju- pooleteise meetrine kapuutisiga ja ilma alaosata moodustis. Must Võlur oleks tahtnud hea meelega turtsatada. Teatraalsus, nagu seda nimetati.
teie teenistuses, ütles Hnokadreklomis kummardudes. Kuna see nimi oli liiga pikk ütlemiseks, lausus Must Võlur:”Astu välja, deemon. Mul on sulle tööd.”
Hnokadreklomis sammus pahuralt välja, õigemini hõljus, tekitades sellega järjekordse õhu liikumise.
mul on pealkiri ka, isand. te ju kasutasite seda kutsumisel. Tema hääl oli kerge kuminaga, kuid äärmiselt peenike. See oli üks põhjustest, miks Must Võlur neid eriti tihti ei kutsunud- nad käisid närvidele selle pininaga. Kuid siiski kergitas mees deemoni sõnade peale oma puhmaskulmu ja sõnas: „Nüüdsest oled sa Drek.” Tegemata välja pominast, pöördus ta riiulite poole ja võttis mingi pulbri, mis kahtlasel moel meenutas looma hammaste jäänuseid. Ta segas selle katla sees olevasse ollusesse, mis muutus kohe läbipaistvaks, otsekui poleks seda seal olnudki. Viibanud käega, paiskus vedelik deemoni suunas, kes jõudis ainult haledalt piiksatada.
Paari piinava hetke pärast sai temast noor Rez’zark, kes polnud veel luukere, vaid mingi guuli ja deemoni segu. Igatahes polnud see meeldiv vaatepilt ja Võlur viskas talle koti, kus sees oli tumepruun sügava kapuutsiga keep.
mis tööd isand pakub?
„Sul tuleb kõrvaldada Esimese Maailma ülemteener Scretch; elab Sleepey Hallowsis ja on pakku jooksunud. Kui sellega valmis saad, naase.” Drek oleks tahtnud uurida oma välimust selle mantliga, millega ta tundus dementori ja munga ristsugutis, kuid kahjuks peeglid temasuguste peal kõige paremini ei töötanud. Selle asemel kummardus ta orjalikult ja järgmisel silmapilgul oli kadunud, jättes pika tüübi oma keepi tagasi selga panema.
Paari hetke pärast kustutas mees okultsed jäljed, pani asjad uuesti paika ja astus väärikal sammul kardinate tagant välja, otse kõrge ja massiivse ukse suunas. Kuid juba teist ja mitte viimast korda avanesid uksed tema ees enne, kui neid puudutada jõudis. Seekord ei põrganud ta kellelegi otsa, vaid leidis end tõtt vahtimas väga-väga kahvatu, näost kitsa, vaikselt kiilaneva, mustade suurte silmade, peaaegu sama kõrguva ja pikkade teravate hammastega mehega. Või peaks ütlema vampiiriga. Seal nad vaatasid tõtt, peaaegu üksteise koopiad.
„Tervist,” venitas Must Võlur, kiigates tulija taha. Valvurid olid veel elus, kuid äärmiselt fustreerunud.
„Tervist jah. Ootasid mind?” Ilma küsimata astus vampiir sisse, sulges raske ukse ja astus agressivselt Võluri vastu.
„Kuidas hamb- ma tahtsin öelda, kuidas surematu elu möödub?”
„Pikalt. Kuidas läheb maailmade alistamise vallas?
„Edukalt, seni kuni sina ilmusid.”
„Tead, ma muutusin näljaseks...ei, ma ei murdnud kedagi sinu omadest, aga tee peal tuli mulle vastu üks kena deemon, kes üsna maitsvaks osutus.” Vampiirid teadupärast imevad surelikelt verd, surematute hävitamisega omandavad nad noorema välimuse. Deemonitel nii ei vea. Nad ei eksisteeri pärast vereimejaga kohtumist enam.
„Sa teed nalja, eks?”
„Kas ma näen seda moodi välja?”
Must isand pööritas silmi. Ta vihkas alati selle isikuga rääkimist. Jäi mulje, nagu ta ei valitsekski seda kohta, sest vend ei näidanud tema vastu mingit austust välja.
Vennas, täisnimega krahv George Arthur de Prudensse, vaatas kõrvale, uurides troonisaali sisustust. Must Võlur vaatas teisele poole, paistes olevat äkitselt äärmiselt huvitatud ämblikust, kes mööda kiviseina ronis. Nii oli peaaegu alati. Vennad, kes said läbi ainult vajadusel, vennad, kes ruineerivad alati üksteise pingutused ja tähtsad asjad, olgu selleks siis välja kutsutud deemoni söömine või kirstule kogemata otsa koperdamine ja selle lahtipaiskumine meetri kaugusel päikesekiirtest. Siiski oli olnud George nõus tulema tema teenistusse. Tõsi küll, mõningastel tingimustel.
Kahekõned olid alati säärased. Eranditult. Pommitavad üksteist küsimuste ja vasatustega, millel pole mõtet ja siis käib üks niinimetatud trumbi välja, mis vestluse pikemaks ajaks lõpetab ja neid eri suunda vahtima paneb.
Valitseja otsustas loobuda, vedades end toolini ja istus tähtsalt sinna.”Oli asja ka?” küsis ta ninakalt.
„Jah,”ütles de Prudensse, sammudes uhkelt Musta Võluri poole. Lubanud endale teravahambulise irvituse, selgitas ta:
„Nagu sa soovisid, tegin ma kolmandas maailmas veidike uurimist. Puhtalt heast tahtest, sest oma tasu sain juba endale meeldival moel. On märgata, et seal on segadus. Albus Severus Potteri kadumine tekkis paanikat Sigatüükas ja kui Lord Voldemort üles tõusis, siis...ütleme nii, et nad on hüsteeriast juba ammu üle saanud ja elavad läbi selle kõrgeimat fraasi.
Dementorid ja deemonid laamendavad, kui nii saab öelda, valimatult kõikjal. Galbatorix läks muna kadumise pärast täiesti endast välja, ilmselt pole ei tema alluvatel ega ka Eragonil halastust loota. Saron hakkas uuesti vägesid koguma ja oma sõrmust otsima. Üldjoones on asi nii, et seal valitseb suuremat sorti kaos. Laiduväärt, et mina sellest osa ei saa võtta.”
Võlur naeris kahjurõõmust ja hõõrus käsi.
„Tead, sa võid seal natuke... elu uurima minna. Äkki leiad endale midagi huvitavat.”
Krahv põrnitses teda pikalt, kuid kuna Must Võlur sellest välja ei teinud, pööras ta mantli lehvides ringi ja avas hooga uksed.
Mehel ei jäänud aga muud üle, kui uuesti deemoni kutsumisega mässama hakata. Nooremad vennad võivad sageli väga tüütud olla.
Tunni pärast oli teener saadetud teele sõnadega, et ta ennast korralikult varjaks ja vampiire väldiks, ning Võlurit oli haaranud kummaline rahutus. Millegi pärast aimas ta, et Potteri-poisi eemale saatmine oli viga. Võib-olla jõmpsikas siiski oskas midagi?
„Pimeduse valitsejast ei ole keegi tugevam,” kordas ta oma motot, ise kannatamatult mööda pikka vaipa sammudes. Viimasel ajal polnud seda eriti juhtunud, kuid just George külaskäik oli pannud teda teisiti mõtlema. Võib-olla ka raamatud, mis sattus puhtjuhuslikult tema kätte.
Must Võlur oli nädal tagasi korraldanud ühe suure segaduse, milles ta ta nüüd kasu lõikas- eri maailmadest kandusid asjad teatud paikadesse. Noh, tegelikult ka elusolendid. Kuid just pärast kardinate tagant väljumist sai ta pihta suure hummiku raamatutega, mis kukkusid näiliselt laest. Lähemal vaatusel tuli välja, et need oli Kolmanda Maailma jutud. Põhimõtteliselt oleks sellest kasu olnud, kui nad poleks maagi peaaegu surnuks löönud ja endale kuskilt võlujõu saanud.
Raamatud elasid.
Mitte et see poleks ime olnud- raamatut elavadki, kuid mitte selles mõistes. Need seal liikusid oma tahtest, lõid suvaliste kohtade pealt lehti lahti, tegid algelisi häälitsusi ja ühel, mingisugustest võluloomadest köitel olid ka väikesed teravad hambad.
Mees sasis oma musti juukseid ja põrnitses riiulist põgeneva üritavat teatmikku”Haldaloits,”. Ta viipas hajameelselt ja riiulile ilmus ette mitme tolli paksune klaasi, nii et asjad ei saanud jalga lasta, ükskõik palju nad seal ringi ei siblinud.
Väsinuna istus ta troonile. Või et tavalised asjad saavad võlujõudu. Seda poleks ta küll oodanud. Siis võis ju Potter mingi uudse võime saada, lohemuna, see mängukaru kirjaga ‚Drop me and nobody get hurt’ võis ka mingil määral ohtlik olla, mis eile saabus. Jube mõeldagi, et karu võiks elu omandada ja mööda lossi ringi kõndida.
Aga nagu tavaliselt kurjadel geeniustel ikka, hakkas ka Musta Võluri peas võtma kuju plaan, kuidas saaks seda olukorda ära kasutada.

Krahv George Arthur de Prudensse sulges ukse ja naeratas laialt valvuritele, kes kohe jäigaks tõmbusid. Nad kartsid teda. Temast saaks palju parem valitseja, tänu temale see riik üldse koos seisiski. Vend on lihtsalt hull, võtab endale isegi mingi absoluutselt ajuvaba nime. Tegelikult ega talle seda süüks ei saa panna. George oli ju endale krahvi tiitli ostnud, aga veljel polnud kunagi nii palju raha ja ärakasutamise võimet olnud. Kahju, et siinkandis vennatapp midagi äärmiselt põlastusväärset oli. Noh, eks ei saa midagi loota mehelt nimega...
„Vabnst, käs Prudensse?” küsis keegi tema selja tagant. Vampiir pöördus kurjakuulutavalt aeglaselt ringi. „Krahv de Prudensse,” parandas ta jäiselt masinlikult, oodates hirmunud nägu. Seal polnud kedagi. Kuid kuskil tema põlve kõrguselt kostus veelgi madalam ja rõõmsameelne hääl.
„Jäh. Mul om tiade üle ända vaja,” Väike päkats sirutus võimalikult kõrgele ning ka kahvatunahaline torn pidi kummarduma, et sinnani ikka ulatuda. Selgus, et see oli üks härjapõlvlastest, keda vend oma kantisis peab, et natuke korda luua.
Kumbki neist ei näinud ühest toast teise jooksvat neetidega roosat mängukaru, millelt mõni kiirem inimene oleks võinud lugeda tema kõhult ’Drop me and nobody get hurt’.
George napsas selle härjapõlvlaselt ning too päterdas minema. Halvustavalt turtsatades Võluri lolluse peale ja vaatas pitsriga kinni taotud kirja. Hooletu liigutusega tegi ta selle katki, voltis lahti ja luges. Ning luges veel kord.
Vampiirid olid peaaegu välja praagitud. Seda õiget verd polnud kuigi palju alles. Kuid selle liigi peaaegu viimasel esindajal avanes just praegu võimalus. Võlurike võib küll oma deemoneid ringlema saata, kuid temal pole Esimeses maailmas eeldavasti nuhki. Võib-olla on ka, kuid mitte nii... teadjat. Tarka. Elutarka oleks parem sõna. Selles olid nad vennaga ühelmeelel, et Norelle oli kergemeelne. Siiski oleks temal, Georgel, võimalus peres läbi viia muudatus, mida ta kindlalt ka teeb.
„Pwyll!” Tema ette tühjast õhust ilmus valju praksakaga olevus, kes vastas majahaldja kirjeldusele- kongus nina, suured kõrvad, tennisepalli meenutavad niisked rohelised silmad ja kulunud padjapüür riiete asemel. Pwyll kummardas maani.
„Peremees kutsuma Pwylli,” ütles ta piuksuval häälel, rääkides kivipõrandaga enda ees. Aeglaselt võttis ta sisse poosi, mida hädajuhul oleks saanud nimetada sirgeks hoiakuks.
„Jah. Sa lähed ja ütled Susanowole, et me oleme leidnud kandidaadi,” käsutas George kõrgilt, jälgides kuidas majahaldjas koogutas ja seejärel kadus.
Krahv jätkas oma teed, kuni jõudsis lossi piiridest välja, keset pulbitsevaid laavaauke. Siis ta lubas endale muige ja sirutas koos pika keebiga käed laiali. Hetke pärast seisis samal kohal nahkhiir, kes kihutas lähima linna poole.

„Ei, härra, meil pole rohkem vabu kohti,” ütles üks tahumatu majapidaja krahvile. „Olete te kindel?” päris ta veel ohtlikult mürgise häälega järele ja irvitas ebameeldivalt. Paisti, et peremehe meel oli äkitselt kuidagi muutunud, et ta äkitselt sahtlites sobrama hakkas.
”Number kaksteist,” ütles ta ilmetult võtit ulatades.Vampiir noogutas vaevuaimatavalt, puistas midagi lauale ja lehvis treppide poole, tegemata välja lõkkele süttinud sosinatest kõrtsis. Leti ääres olevad inimesed vaatasid tardunul ilmel kuldmünti omaniku ees, kes paistis olevat äkitselt väga energiline, mis tema kogukale kehale üldse peale ei läinud. Kiire liigutusega pühkis ta raha laualt ja kadus korraks taharuumi. Tagasi saatis ta altkulmu pilgu meestele ja hakkas järjekindlalt õllekruusi nühkima.
Prudensse avas samal hetkel sisseharjunud liigutusega toaust ja põrkas sisenemiskatesega vastu ikka veel lukus olevat takistust. Kirudes keeras ta võtit teistpidi ja sai alles nüüd sisse.
Tuba oli tavaline- voodi, aken, kauss ja kann, väike laud ja peegel, kust paistis tühi ruum. Ta sesis sirge seljaga keset pimedat tuba ja ootas.
Praksatus andis märku Pwylli ilmumisest.”Teade on edasi antud ja voodi kaasas,” teatas ta, pannes võimalikult õrnalt raske eseme George valvsa pilgu all käest. Kummardanud veel kord, kadus ta kuskile minema.
Krahv avas kirstu kaane ja vaatas selle sametpunast sisu. Veel ei olnud aeg magama minna. Kuskil neli tundi oli päikesetõsuni aega. Deemonist oli talle täna öösel küllalt, aga väike naps kuluks talle küll ära.
Sulgedes pani ta ukse hoolikalt lukku ja sooritas kätke, mis hoidis seal ebameeldivad külalised eemale. Hääletute sammudega võttis ta suuna alumisele korrusele.

***

„Mis see oli?” küsis Norelle ärevalt ukse poole vaadates.”Marcus?” keegi ei vastanud. Kui tütarlaps oma selja taha piilus, oli tema seal ainult kortsus kulmuga Albus.”Kuhu see tont kadus?” küsis neid hambaid kiristades ja oleks tahtnud tõsiselt jalaga vastu maad lüüa, kui poleks aega nappinud. Haaranud poisil käest kinni, jooksis ta toast välja heliallika suunas., mis polnud kuigivõrd kaugel.
„Jää siia,” sosistas Nora ühe koridori nurga peal äkitselt tekkinud vaikuses. Al tõmbas igaksjuhuks võlukepi välja ja neelatas kuuldavalt. Tüdruk hüppas nurga tagant välja, avas suu, et midagi tabavat öelda, kuid jäi jõllitama.
„Oideem,” suutis ta ainult ebatavaliselt peenikesel häälel öelda.

Kõige imelikum ja pikem osa üldse.



Norelle sõnade peale keeras olevus end ringi, urathas ja kihutas vastassuunda. Neiu jõudis veel näha jõledat nägu ja karvast pikka saba, mis nurga taha vilksatas ja juba piiras tema vaatevälja paanikas Amanda.
„Õumaigaad, kas sa nägid mis see oli vä? Selline hundi moodi värgendus nagu. Dziiz, ta tahtis mu ära süüa! Kujutad ette, ma oleks surma saanud!!”
Tema sõnadevalangu peatas Nora, kes pani talle käe suu ette, saavutades sellega arusaamatu pudina.
„Tasa,” sosistas ta, jõllitades kohta, kuhu olevus kadunud oli.”Mine oma tuppa,” ütles ta aeglaselt.”Ei- jah, mine ikka. Tee seda kiiresti ja pane uks lahti. Ära ava seda enne, kuni vanemad kodus on. Ma vist hakkan aru saama...”
„Sa tahad, et ma läheksin üksi, pärast seda, mille ma läbi elasin, oma tuppa?” Amanda oli õe haardest vabanenud ja pani lausesse kogu oma vähese sarkasmi, mis temas leidus. Tegelikult ta teadis iroonia tähendust. Ta arvas, et sellels on midagi pistmist kassidega.
„Jah?”
„Okei!” Amanda keksis minema, blondid juuksed lehvimas. Nora ootas, kuni ta on kadunud ja keeras otsa ümber. Õele võis alati loota, kui seal ei pidanud mõtlema ega midagi sarnast.
„Ee..kuhu me lähme?” küsis Albus veidike segadusse langedes, leides, et Norelle veab teda kättpidi kiiresti tundmatus suunas. Tüdruk ei vastanud esiti, ainult ninaette pomisemist oli kuulda. Mõne aja pärast sai poiss ise vastuse. Nad olid jõudnud raamatukokku.
„Otsi saksa kirjanikku. Von Skenenberg oli vist nimi,” käsutas Nora, sööstes riiulite kallale.
„Miks?”
„Ühe asja jaoks on vaja. Hei, katseta kutsumisloitsuga! Te pole seda vist õppin-”
„Isa mainis midagi. Õpetas mulle üht-teist.” Al tõmbas jällegi võlukepi välja.”Accio Von Skenenbergi raamat,” ütles ta, osutades köidete poole. Kepp tema käes tegi heli, mis kõlas umbes nagu phahh ja tõmbles korraks, kuid midagi ei juhtunud.
„Proovi ilma,” ütles neiu kusagilt lae alt, lükates end edasi redeliga, mis seal ilmselt selleks oli, et kõrgustes paremini liikuda. Noormees vaatas tema poole sellise pilguga, nagu muretseks tolle vaimse tervise pärast ja ütles pärast väikest kogumis:”Ilma võlukepita ei saa võluda! Südamik annab sellele võime üldse midagi teha!”
„Proovi. Mida sul kaotada on?”
Albus tahtsis juba vaidlemiseks suu avada, kuid sulges selle. Ta pani oma relva vöö vahele ja tõstis käe ülesse, tundes end küllaltki tobedalt.” Accio Von Skenenbergi raamat!” hüüdis ta. Kusagilt kõrgelt ja vastassuunast tuli hääl nagu üritaks miski end jõuga vabaks rebida ja hetke pärast prantsatas lauale järellohisevate kettidega hallikas ja väga kulunud raamat.
Norelle libistas end alla, vaadates ilmunud asja ilmselge aukartusega.”See on see,” sosistas ta libistades näppudega üle kulunud kaane.
„Milleks meil seda vaja on?” päris Al, tuues tütarlapse uuesti maa peale reaalsusesse.
„Mul tuli üks mõte, mida ma kohe näitan,” vastas ta, hammustades huulde. Ettevaatlikult hakkas ta seda ahelatest vabastama. Ilmaselt keegi oli selle peitmisega tõsiselt vaeva näinud. Ja mitte miski, millega nii palju sahmimist on, ei saa enamasti tähtsusetu olla.
Norelle lõi selle keskelt lahti ja aevastas. Koos avamisega oli kaasnenud hunnik tolmu, mis mööda ruumi levis.
„Terviseks!” ütles Albus rõõmsalt, korraldades ketid minema, antud juhul küll lihtsalt tooli peale, aga siiski eest ära. Mitte kumbki ei märganud lehte, mis hõljus nende selja taha ja tooli alla lebama jäi.
„Tänan,” ütles tüdruk viisakalt, olles natuke ettevaatlikum lehtede keeramisega. Kui ta alguse poole jõudis, köitis tema tähelepanu üks raamiga ümbritsetud küllaltki kandilise proportsioonidega pilt jutu ääres. See kujutas küürus, tiheda karvkattega (nii palju, kui aru oli saada), metsiku pilgu ja tõenäoliselt kurja meest, sest kunstnik oli tausta võimalikult palju musta lisanud ja hauakivid teinud. Olid eristatavad ka teravad hambad ja võrdlemisi pikad küünised. Keegi oli püüdnud kujutada kivil täiskuu poole ulguvat libahunti. Tekst oli gooti kirjas, mida Nora eriti ei osanud. Kuid Potter jõudis ette, lugedes selle ilma loos olevate vigateta ette:
„Vampiiridest, libahuntidest, nõidadest ja teistest imeloomadest ning kurjadest elukatest räägitakse palju lugusid, kuid mitte ükski pole nii tuntud kui see, sest ka ajaloolised faktid kinnitavad seda.

Udu pressis jahedal ööl vastu maad, siueldes kergema vaevata läbi puude, majade, tänavate. Eemal kõrtsis kostus lõbusat juttu ja ülemeelikut naeru, väljas polnud hingelistki.
Kuid siisk-„
„Oota, ma olen lugenud seda!” hüütas Norelle jahmunult ning talle tuli elavalt meelde see lugu, mida ta oli tegelikult siinsamas uurinud.”Seal on juttu libahundist, Hollyst, tema papagiost Arnesest, kes kahekesi lõpuks kaovad, eks?”
„Jah...aga lõpp on vist natuke teine.
Nõiale lõppu peale tegema tulnud rahvas seisatasid, vaadates valgusemängu Holly toa aknal. Hetke pärast läks kõik pimedaks ning tagumised hakkasid nurisedes tagasi küla poole taanduma.
Keegi inimsumma keskel karjatas, näidates väriseva sõrmega kuu poole. Kaks nõrganärvilist minestasid.
Üle kuu silueti lendas ilma luuata kellegi kogu, papagoi lendlemas tema järel. Nagu vesi katlas keema hakkab, kogus ka siin tasapisi pahameel endale liitlasi. Hetke pärast paiskus õhku sõimude valang, kuid Holly oli lahkunud.
Nii nähti teda viimast korda. Loss seisab siiamaani püsti, sest ligineda ei julgenud sel ööl siiski paljud, rääkimata hävitamisest. Salakäike selles elamises leidub nagu ka kummitusi. Mis sai libahundist, ei tea keegi. Kuid öösiti on kuuldud sealtkandist ulgu, millele pole seost kaugel olevate huntidega.
Mattias.”
„Noh, ega see eriti midagi ei muuda,” lausus neiu, väsinult ohates. Esialgne ekstaas oli mööda läinud ja see tuju, mis teda tavaliselt valitses, oli tagasi.
„Siin on salakäike mainitud,” pistis Albus lootusrikkalt, vaadates uudistavalt ruumis ringi ja siis uuesti lehele.”Hei! Siin all on midagi kirjutatud...ma ei saa aru,” lisas ta kirudes ning kummardus lähemale.”K..kd- ei ole-, kamevuu? Kamindd? Ee..k a m i n a d!” Norelle kergitas võluripoisi võiduka ilma peale kulme ja kontrollis.
„Paistab tõesti. Eks vaatame siis.”
Mõlemad võtisid suuna uhke kamina poole, mille ava haigutas kurjakuulutavalt täis riiulite vahel. Nora oli kindel, et nad ei leia siit midagi. Heal juhul astub keegi tuppa ja näitab neile kohta, kust avaneb käik kindluse lossisoppidesse. Kuid Nora pidi tõdema, et elada sellises tondilossis oli kõhe, arvestades veel seda lõiku, mis rääkis vaimudest ja muudest sellistest. Poleks just eriti tore, kui mõni libahunt sulle kõrri kargaks nagu hetk tagasi Amandaga juhtunud oleks. Selle eluka meenutamisega käis tüdruku südame alt läbi ebameeldiv külm jutt.
Tundus, et Norellel oli käikude pealt õigus. Tunni aja pärast olid nad ikka samas kohas ja ka Albus ei teadnud mitte ühtegi loitsu, mis oleks aidanud. Kell hakkas viis saama, mis tähendas, et Arthur ja vanemad jõuavad varsti koju ning leiavad eest ühe tuttavliku mustapäise nooruki. Kerkis küsimus, mida teha Potteriga.
„Me võime ju mu siia jätta ja sa tutvustaksid mind mingi sõbrana.”pakkus Albus. Nad olid kohad sisse võtnud kahes tugitoolis ja pakkusid ühe pöörasemaid võimalusi.
„Ära pea neid lolliks. Nad teavad, et ma ei kutsu mingi üheteistaastasi endale külla. Ma arvan, et proovime su ikkagi koju saata, s i n u ema ja isa hakkavad liialt muretsema muidu.”
Samal hetkel andis nõrk hõige teada, et vend on kodus. Nora hammustas põske ja pakkus otsekui püssikuulist veel võimalusi välja. Oma üllatuseks kuulist ta tuttavaid saabastest tingituid raskeid samme koridoris.
„Laua alla,” sisistas tütarlaps, lükates poisikese maha, kust ta kiiresti endale peidupaiga leidis. Sekundi pärast laienes ka poolirvakil ukseava ja tema venna Arthuri pea piilus sealt vahelt välja.
„Heh, ma teadsin, et sa siin oled,” sõnas ta ruumis hetke ringi vaadates ja astus sisse.
„Ee...Arthur?”
„Jah?”
„Mis sul seljas on?”
Arthur ei kandnud oma tavapäraseid teksaseid ja T-särki, vaid oli selga tõmmanud midagi hoopis kummalist.
Esiti köitis tähelepanu kulunud lai kaabu tema peas. Norelle vend ei kandnud põhimõtteliselt kunagi mütsi. Ilmselt linasest riidest poolpikkade varrukatega pluus ja mustad nahkteksad olid tumerohelise peaaegu maani kapuutsiga mantli all. Veidike oli näha ka punutud nahkvööd, millele kinnitus tupes olev mõõk. Siiski olid vanad tanksaapad jäänud alles. Võis öelda, et noormees polnud mitte kunagi nii veidrat riides olnud.
„Püüa,” ütles ta, tegemata välja Nora lõbustatud kinnistunud pilgust oma peavarjule, ja viskas mingi koti tütarlapse suunas.”Sina ja su sõber peate need selga panema.”
„Minu sõber?” püüdis Norelle küsivad nägu ning häält teha.
„Jah, see kes laua alla on. Ma tean, ära imesta midagi, info levib tõeliselt kiiresti siinkandis.”vastas Arthur, tõmmates kindaid kätte. Ta jälgis, kuidas Albus aeglaselt peidust välja tuli ja õde koti avas, uurides sealseid riideesemeid.
„Miks sa sellised riideid kannad ja miks mina peaksin ka need selga panema?”
„Vaja on, ma pärast selgitan. Shangos rääkis, et sa avaldasid Marcusele soovi minna-” Seesamune hääl nagu koopainimesed üritaksid midagi keerulisemat öelda kui”Oi, mammutid!”,”- ja aidata Potter oma maailma tagasi. See saab keeruline olema, aga ma nõustusin teejuhiks olema.”
Norelle vaatas teda sellise näoga nagu oleks tõsimeeli peaga vastu puud jooksunud ja veel mitu korda Õigekeelsus Sõnaraamatu ja 5. Harry Potteriga lisaks saanud. Tema pilk vilksatas korraks oma armile käel ja siis uuesti tagasi.
„Sa oled nendega kambas?” ütles ta lõpuks uskumatult. Paistis, et mitte miski polnud teda üllatunud niivõrd palju, kui just see. Kõik, alates päevikust ja lõpetades Albusega, näis nüüd tühiasi.
„Nora, ma tean, kuidas see paistab,” sõnas poiss rahustavalt, samal ajal, kui Al tema poole silmi vidutas. „Sa arvad, et me oleme pahad tüübid, kuid ei. Me lihtsalt hoolitseme, et kõik oleks tasakaalus. Ma seletan seda õiges kohas. Pange need nüüd selga, ma ootan teid fuajees.” Arthur lahkus enne, kui õde vastu vaielda jõudis.
Albus köhatas kergelt.”Em... ma vist peaksin lahkuma, seni kuni sa riideid vahetad.”
„Ma ei tee seda,” sosistas Norelle istuma vajudes ning pühkis käega üle lauba ning juuste.
„Mida?”
„Sa kuulsid. Esimest korda elus ma ei allu uudishimule ega millelegi sellisele.”
„Aga...kuidas ma siis tagasi saan? Ma ei taha kedagi muretsema panna. Pealegi, ma arvan, et ma torkan nendes riietes ka siin silma”
Nora ei vastanud esiti, kaaludes oma võimalusi. Vendasid peaks vähegi uskuma, mis elu see muidu oleks, kui isegi oma perekonda usaldada ei saa .
„Okei. Ma teen seda. Aga kui see kõik läbi on, tahan ma lihtsat lõõgastuda teadmisega, et minuga enam selliseid jamasid ei juhtu.”

((neetide koht- väga lapsik))

Poole tunni pärast silmitsesid Albus ja Norelle end ühes koridoris rippuvast peeglist. Neidise õnneks polnud ta pidanud kleiti kandma, vaid oli küllaltki noorukite sarnane, ainult selle vahega, et tema vööle oli tahapoole peidetud rida väikeseid nuge ja lisaks mõõgale antud ka vibu. Segaverelise Printsi raamat oli pandud pisikesse seljakotti, mis mahutas Norelle tähtsamad asjad, mille hulka kuulusid ka kamm, märkmik, pastakas ja igaksjuhuks telefon. Al leidis, et võlukepp on hetkel kasutuks muutunud ja pani selle pikka saapasääre.
„Üksteist ja pool tolli, tamm, jäik, sees fööniksi sabasulg,” teatas Albus tähtsalt Nora küsimuse peale ja patsutas jalanõud.”Ollivander ütles, et see on hea võlukepp.”
„Aa, Ollivander siiski teeb veel võlukeppe?”imestas tüdruk kergelt, sättides käigupealt oma juuksed ülesse patsi ja siis kübara alla.
„Kas ei peaks?” Nad olid jõudnud ettemääratud kohta. Fuajee oli marmorist põrandaga ja seinal rippus üksainus maastikumaal. Siin oli teistest väiksem kamin, umbes nagu tavalistes majades.
„Arvestades seda, mida ta läbi elas-„
„Väga hea, valmis,” segas Arthur vahele, sammudes lehvides nende poole,” Ema ja isa helistasid ja ütlesid, et neil läheb täna kauem majade näitamisega, see annab meile aega juurde. Minu järel, palun.”
Kolmik, eesotsas lehviva mantliga Arthur, siis Norelle ja kõige lõpus Albus, suundus järjekordse tulekolde juurde. Juht kummardus ja libistas üle paari koha, lükates natuke lahtise telliskivi tagasi sisse. Käis rida kriginaid ja üks osa kaminast avanes.
„Lahe,” ütlesid Al ja Nora nagu ühest suust ja muigasid siis mõlemad. Paistis, et tundmatu raamatusse kirjutanu polnud valetanud ja salakäik oli siiski olemas. Nad kummardusid sisse ja kui ka viimane läbi saanud oli, sulgus uks iseenesest. Edasi viis tee mööda käiku, kus oli märke, et seda on ennegi kasutatud. Üks oli koheselt nähtav- seal polnud ämblikuvõrk, mida sellistes kohtades alati jagus. Kummalised tõrvikud süttisid nende tee ees ja kustusid, kui inimesed olid piisavalt kaugele läinud.
„Kaua sa siis sellise asjaga tegelenud oled?” tahtis Norelle teada, olles tema peale endiselt väheke pahane ja solvunud.
„Umbes kaks aastat tegelikult. See siin on peakorter, sellepärast tädi pärandaski just meile vajaliku raha. Ta oli selle koha sponsor. Sa imestaksid kuuldes, kui paljud meie suguvõsast sellega tegelenud on... Nora?” lõpetas Arthur ebalevalt ja vaatas kaugel seisvat neidu.
„Ei midagi, ei midagi,” ütles ta kiiresti ja tegi lühikese spurdi, et poistele järele jõuda, jäädes seekord kõige taha kõndima.
„Okei. Meil on veel küllalalt minna.”
Mida kaugemale nad jõudsid, seda suuremat veidrat kihelust Norelle oma käeseljal tundis. Proovides juba tükk aega seda leevendada, tundis ta korraga survet peas, mis teda seisatama pani.
„Kontroll,” sosistas vend ja tegi mingit imelikku häält, mille peale rõhk veidike vähenes. Kui mina pean selle keele ära õppima, siis ma ilmselt suren, oli Nore esimene mõte. Paistis, et Albusele ei meeldinud see samuti, sest tal oli tavapärasest mossitavam nägu ning millegipärast oli ta terve tee vait püsinud, kuigi tütarlaps oleks võinud vanduda, et kuulis eest vahepeal mingit pominat.
Varsti hakkas ka peale Al’i nurisemise kostuma midagi muud. Eestpoolt oli kuulda suure hulga rahva häältekõminat, mis iga sammuga kasvas. Järgmise käänaku taga panev pilt pani Albuse turtsatama ja Norelle õrnalt ahhetama.
Millegi pärast oli ta alati kujutanud Võlukunsti Ministeeriumit säärasena- palju inimesi, kes toimetavad omi asju, eriskummalised loomad nende vahel liikumas ja palju kära. Kaljuseina sees oli kuus ava, millest neljast vahetevahel igasuguseid fantaasiaolevusi sisse tuli. Valgust ei andnud tõrvikud, mis oleksid siin äärmiselt tuleohtlikud, vaid kõrgel laes lendavad lambid. Üks selline hõljus ka nende peakohal ja pärast väikest uurimist osutus see väga säravaks haldjaks. Ruumi keskel oli samuti purskaev, kuid seal oli mingi imelik kujutis. Kolm harali posti, mis kujutasid ilmselt sõrmi, hoidmas kolme maakera. Tundus, et seal oli ka lift olemas, mis maasügavusse viis ning Arthur neid praegu sinna vedasi. Teepeal saatsid mõned, ilmselt Harry Potteri maailma omad, Albusele pilke. Nora püüdis aga üksikuid lausekatkeid, märkamata palju rohkematest temale suunatud silmadest.
„... ütlen, need püksid on liiga kitsad.”
„Kus majahaldajetega tegelev...”
„Saaksite te aitata...?”
Paistis, et eksisteeris ka midagi registratuuri sarnast.
„Nimi?”
„Izanaga.”
„Liik?”
„Faun.”
Eemal vaidlesid millegi üle kaks keskealist naisterahvast, kuid Norelle ei jõudnud kuulda, sest teda tiriti rahvast täis lifti. Näis, et üks punaste lokkidega naine oli sihiks võtnud teda terve ülessõidu tee jõllitada. Neiu surus maha ebamugavustunde ja langetas pea, et ei peaks kellegagi silmsidemesse sattuma.
„Tavaliselt siin nii kiire pole,” sõnas Arthur, kui sumin seal oli taastunud. Järgmisel korrusel läks enamik maha, kuid peale tuli peaaegu sama palju. Alles neljandal sai kolmik veidike rahu. Norelle õnneks oli ka punapea lahkunud ja sai nüüd natuke ringi vaadata, kuigi midagi seal eriti polnud uurida. Ainuke, mis silma jäi, olid kuldsed võred, mis kohe avanesid.
„Meie korrus.” Nad astusid välja, hoides kokku. Kui all oli olnud tihe liiklus, siis siin kõndis mõni üksik inimene, samamoodi riides nagu nemad. Vennas juhtis nad heleda puust ukse juurde ja koputas kergelt.
„Sisse!”kostus madal hüüe. Uks avanes iseenest ja nad astusid pikliku ruumi, mis oli täis igasuguseis veidraid vidinaid, omas ühte kaminat ja suurt akent ning mille seesolijad paistsid esmapilgul olevat vanadekodust põgenenud inimesed. Lähemal silmitsemisel ahhetas Norelle kuuldavalt. Tundmatute seas oli Gandalf, Oromis, ja mis kõige enam teda imestama pani ning minestuse äärele viis, Albus Dumbledore. Al kõikus ähvardavalt ja Norelle pani talle käe selja taha toeks, et too päris ümber ei kukuks. Poisi ehmatanud pilk oli kinnistunud oma nimekaimule, kes paistis olevat surnust üles tõusnud.
Kui Norellele oleks oleks paari nädala eest keegi öelnud, et ta satub keset kuulsaid fantaasiamaailma elanikke, oleks ta ütleja tõsiselt välja naernud. Enam ei mõtle ma kunagi, et hullemaks ei saa minna. Kuid paremaks saab küll, jooksis tal peast läbi, kui viis isikut nende sisseastumisel vakatasid.
„Ah,” sõnas üks väike mehike, kelle lõuaoras peaaegu maani ulatus, peas üldse juukseid ei kasvanud ja kelle helehallis silmad jälgisid teraselt toimuvat. „Sa pidasid oma sõna, noorsand Conte. Jah, me jätame selle meelde... Härrased, kas te vabandaksite meid...?” Kostus nõusolevat pominat ja väikeste vahedega lahkuti, kusjuures Nora pani tähele, et Dumbledorest hoiti natuke eemale. Kui eelmainitusd isik ukseni jõudis, vaadatas ta läbitundiga pilguga hetkeks Norale otsa, väreles ja kadus jäljetult.
„Kõigest täiustatud hologramm. Täpsemalt selgitamine võtan tunduvalt aega” ütles vanur, liikudes aeglaselt tugitooli ja istus sinna."Noorsand, kas te palun ootaksite härra Potteriga väljas, seni kuni ma miss Contoed valgustan?" Poisid mõmisesid ebamääraselt ja nende sarnasus sel hetkel oli naljakas. Nora hoidid jõuga naeru tagasi, kuni nad lahkunud oli ning ka siis lubas endale kõigest lõbusa turtsatuse.
"Palun, istu," sõnas rauk, kes end polnud veel tutvustanud. Norelle hetkeline ülemeelik tuju lahtus korraks ning kerge ebamugavustundega võttis ta mehe vastas olevas toolis istet. Norelle arvas, et selline tunne võis olla Harryl, kui Dumbledore teda läbitungival pilgul vaatas."Ma olen Shangos, kui see sulle midagi ütleb. Ma eeldan, et sul on tuhandeid küsimusi. Kuid paregu saan ma vastata põhjalikult sinu kolmele küsimusele. Nii näeb ette tava."
"Jah, tänan," kasutades samasugust viisakust nagu Shangos, kuid oli natuke pettunud, et nii vähe võimalusi antakse midagi teada.."Ma tahaks Marcuse ja Scretchi kohta natuke teada."
"Neil kahel ei ole meie ühendusega midagi pistmist. Täiesti tavaliselt tondid, nagu sa ütled," vastas ta tasakaalukalt." Noral oli aga kohe uus küsimus:
"Kui te teadsite Marcuse sõnadest, siis te ilmselt ka teate sellest, mida kumbki mulle ütles. Scretch tõlkis mulle-"
"See, miss Contoe, on sulaselge vale, mis ta sulle ütles," teatas Shangos kategooriliselt ja neiu võpatas."Nad töötavad Musta Võluri heaks. Marcus juba seletas sulle seda põhimõtteliselt, aga mitte päris. Ta küll viis sind kurssi Maailmadega, mis on isegi hea. Ta aga jättis mainimata ühe pisiasja- Kolmanda Maailma omad tulevad siia kogemata, nad lihtsalt kistakse oma kohtadest ära. Ja see kõik on selle inimese süü. Muide, nimede osas pole Mustal Võluril kunagi hea maitse olnud, ma kahtlustan, et see on pärilik. Kes ikka paneks oma pojale nimeks-"
"Mis selle algatas?" segas Norelle kiirelt vahele. Teda oli juba asi huvitama hakanud ja kui informatsiooni sai tasuta, siis oli kõik teretulnud. Vanamees ohkas raskelt ja kobas midagi selja taga olevalt laualt
"Pralineesid?"päris ta enne vastamist. Norelle võttis tänades ühe, kuid Shangose julgustava käeliigutuse peale võttis ta paar tükki lisaks. Mees ohkas veelkord, pani karbi lauale ja vastas:
"Ta tegi seda sihilikult. Nagu kõikide maniakkide eesmärk, on ka temal suur tahe maailma valitseda. Selle Võlur saavutas, kuid ta on auahne. Ta tahab veel teisi maailmasid. Hiljuti, ma kahtlustan, leidis ta iidse raamatu, mis oli Von Skenenbergi sulest tulnud. See auväärt saksa aadlik pole ainult seda kirjutanud, mis sina lugesid, kuid see oli üks tema vähestest tuntud teostest. Ta tegi raamatu, mida ta ei lõpetanud kunagi ja see rääkis iidse väe vallapäästmisest."
"Mismõttes?"tahtis tütarlaps teada, kompvek peatumas poolel teel suhu.
"Kahjuks, miss Contoe, on küsimuste esitamine läbi ," teatas Shangos, tõustes püsti ja kõndis ukseni. Pettunud Norelle sulges suu ilma pralineeta. Ma oleks pidanud asju paremini sõnastama ja õigeid asju küsima. Kasvõi armi kohta.Deem ,jälle nagu Potter.
"Mitte ühtegi ei saa?" tahtis tütarlaps kindel olla, kui samuti tõusis, saates kergitatud kulmudega pilgu tema suunas. Saanud eitava vastuse, tõmbas Shangos ukse lahti. Sellest paar sammu eemal ootasid Albus ja Arthur, kes näisid olevat sügaval vestluses. Vanamees köhatas kergelt, saavutades sellega ligidal olevate inimeste tähelepanu. Poisid lonkisid kabinetti.
"Te lahkute minu isikliku käigu kaudu. Mitte keegi ei tohi teada, et te seda teete, selge?"ütles Shangos äkitselt asjalikuks muutudes."Lohemuna on turvalises kohas, ma oleks pidanud mainima, et miss Contoe raamatud on reisinud Musta Võluri resitenti ja omandanud veidike võimeid..."
"Mida?" sosistas Norelle kuuldavalt. Papi ei teinud temast välja, vaid jätkas,"Kuid see selleks. Noorsand Contoe, võta seletamine üle, mida teha tuleb."
Arthur, kes paistis olevat korraks ehmunud, kuid kummardas siis mehe poole ja läks äksi täis.
"Te peate minu paremast käsivarrest kinni hoidma, sest see on umbes nagu ilmumine. Nagu ülevalpool, on ka siin kaminad peamised liikumisvahendid. Me lähme sinna sisse, ma ütlen vajalikud sõnad ja läinud me oleme. Kui midagi viltu ei lähe, jõuame me Mattiase juurde. On võimalik ka see, et kui te piisavalt tahtejõulised pole, kaote te poole tee peal ära ja kes teab, kus te välja uuesti ilmute."
"Väga julgutav," märkis Norelle irooniliselt.
"Nora, ma paluksin eemaldada su needid, sest reisides kasvavad need kinni," ütles vend ettevaatlikult. Norelle vaatas poissi nagu Albus oli teda raamatukogus vaadanud. Aeglaselt, otsekui oleks see maailma suurim karistus, eemaldas ta kõigepealt oma kõrvarõngad ja siis neelatades ka kulmuneedi.
"Peaks mainima, et seal maailmas on kõik loomulikud. Ka juuksevärv läheb õigeks."
Neiu ei ütlenud enam midagi, vaid tegi vaigistava liigutuse. Ta oli oma neetidesse väga-väga kiindunud ja vaatas neid teatava igatsusega. Kui Albus ja Arthur kaminasse astusid ja Shangos selja keeras, krabas ta need taskusse ning järgnes tuleasemesse. Kõlas hääl nagu mees tõmbaks oma saapa lehmakoogist välja, siis hävitaks arvuti ja lõpuks laulaks koos lehmaga duaetti. See tuli Arthuri suust. Ta kuulis Albuse poolt turtsatust, aga järgmisel hetkel kisti neid värvide keerisesse.

Lalala, Julla luges ka läbi.
Väga hea jutt on
Ma tahaks teada mis Nora pärisjuuksevärv on ja ma poleks oodanud, et Arthur oleks see, kes tema teejuhiks saab.

O H M Y G O D !!!
Miks ma seda juttu varem pole lugenud ?!?!?!?!?! *kolgib ennast*
HP, LOTR, Eragon,...mis seal veel on?
DAMNIT! See on liigaäge!

Sa pead kohe uue osa panema!

Aga kes ratsanikuks saab?

Tuki, kas sa Terry Pratchetti Kettamaailma-sarja tead? Ma oleks hästi õnnelik, kui sa sealt ka kellegi saaks. ^^

Ma lugesin nüüd ka läbi. Suurepärane on, keep going.

Täna õhtul võib ka lisada...