Päris maailm

Pealkiri: Päris maailm 18/3/2010, 22:54

Uus jutt siis. Ma ei tea mis sellest veel välja tuleb aga mingid ideed on olemas küll.
Pilootosa on natuke kahtlane vast aga nojah vahet pole:D

Päris maailm

Sõidan bussis millega olen sõitnud sadu, võibolla ka tuhandeid kordi, kuid siiski on mõnes mõttes huvitav. Iga päev on bussis inimesed. On üksikud näod kelle ära tunnen ja tean millises peatuses nad peale tulevad ja väljuvad. Hetkel kõlab mu kõrvaklappidest küll muusika, kuid kui ei kõlaks siis ilmselt kuulaks ma pealt teiste inimeste vestlusi. Inimese kohta võib nii palju öelda läbi selle kuidas ta oma sõpradega suhtleb avalikus kohas, kuid samuti kohas kus kõik on võõrad. Olen kuulates saanud üsna hea aimduse erinevate inimeste elust.

Aknast välja vaadates näen ainult mööda vuhisevaid autosid ja maju. On näha ka inimesi, kuid nemad on bussiga mööda sõites liiga väikesed ja kiiresti kaduv nähtus.

Kuulen häguselt järgmise peatuse nime ning nihutan ennast natuke akna poole, et kõrvalistmel rohkem ruumi oleks.
Mu roheline kott asub mu süles ning koti peal on mu käed. Vaatan oma paljaid käelabasi ning imestan, et alles nädal aega tagasi kandisn ma labakindaid.
Liigutan sõrmi üle iPodi pinna ning kuulen kuidas heli kõvemaks läheb.
Tunnen kuidas mingi tädike ennast mu kõrvale pressib. Ta on lai ja lühike. Kui ta on ennast korralikult istuma sättinud näen, et ta jalad ei ulata maad puudutama ning ta pea on mulle vaevalt õlani. Ma pean ennast küll pikaks, aga mitte nii pikaks. Minu arvates on meeter ja seitsekümmend kolm sentimeetrit täiesti arvestatav ning mitte liiga pikk pikkus.

Pööran pilgu tädikeselt ära ning asun jälle bussis olevaid inimesi jälgima.
Seal on inimesi igast vanusest ja soost. Vahel ma mõtlen, et bussis on inimesed üksteisele nii lähedal, aga samas nii kaugel kuna bussis olemine toimub nii lühikese aja jooksul ei vaevu keegi end mugavalt sisse seadma või endale uusi sõpru soetama.

Minu ette istub üks blondide juustega umbes minuvanune poiss. Silmitsen ta juukseid, mis on üsna värskelt pestud, kohevad ja mõnusalt sassis. Noormehe pea tagant näen häguselt enda peegeldust.

Minu enda säravblondid juuksed kiirgavad sealt väga hästi vastu. Kerged lained mu juustes näevad sealt vaadates väga head välja. Mu silmad on vaevalt näha rääkimata ripsmetušist mida ma hommikul hoolega peale määrisin. See on otsutsanud hakata elama oma elu mu silmade all. Tõmban õrnalt näpuga üle oma silmaaluste, kuid tulemus peegeldusest ei paista. Mu kergelt roosad naeratusse painutatud huuled säravad päikesevalguses nagu nad seda huulepulgareklaamides teevad. Ometigi olen ma huultele määrinud kõigest õhukese kihi huuleläiget.

Otsustan lõpuks oma peegelpildi rahule jätta ning jälgin seda mis toimub väljas. Kuulen jälle seda häält mida ma olen kuulnud juba kümneid tuhandeid kordi ning tead juba peast mida ta ütleb.Toetan oma pea aknale ning vaatan peatuses siblivaid inimesi Tunnen kuidas tädike mu kõrvalt minema siblib. Näen silmanurgast kuidas mu ees istuv noormees püsti tõuseb. See on üks neist peatustest kus enamus inimesi tavaliselt väljub niiet ma ei näe selles midagi erilist. Kui buss uuesti liikuma hakkab otsustan siiski ringi vaadata. On väljunud kõik inimesed peale ühe.

Üks umbes 20 aastane noormees keda ma varem märganud polnud istub tooli peal. Ta istub ükikus toolireas niiet ma näen teda üleni. Tal on jalas teksad ja ketsid, seljas triiksärk ning eest lahtine jakk.
Automaatselt panen ma muusika vaiksemaks kuna mu ümber pole enam seda saginat. Keeran just oma pea tagasi kui kuulen mulle väga selgeks saanud häält jälle, kuid seekord ei teadvustata peatuse nime või kompostrite asukohta või piletita sõitmise eest saavat trahvi.

Seekord on teade hoopis midagi sellist mida ma varem kuulnud ei ole.
„ Kui te ei ole kindlad kuhu te sõita tahate palun lahkuda bussist.“ Vaatamata selle teate uudsusele oletan ma, et see on uus viis lahti saamiseks nendest, kes sõidavad päevast päeva bussiga kuna seal on ju ometigi soe ja tuleb osta ainult üks 12 kroonine pilet et kogu päev sooja saaks.

„ Valitsus. Järgmine peatus Kõigi Linn.“ Alles nüüd jõuab mulle kohale, et midagi on valesti.

Keeran pilgu taha ning nähes meest püsti tõusmas ning ukse juurde minemas otsustan seda sama teha. Selleks ajas kui mina jõuan ukseni on tema sealt juba väljas ning tõttab edasi. Teen paar kiiremat liigutust, et talle järgi jõuda, kuid nähes kui kiiresti ta liigub annan peagi alla. Näen üht naist lambipostile toetamas ning lehte lugemas.

Natuke ebakindlalt lähenen talle ning köhatan õrnalt, et tähelepanu saada.
„ Vabandust et segan, aga kas te saaksite öelda mis koht see on?“ lausun oma kohutavalt ebakindlal toonil.
Ta pilk liigub hindavalt üle minu ning jäävad seisma mu pealael justkui midagi otsides.

„ Päris Maailmas muidugi,“ vastab ta kerge muigega. Näen kuidas ta silmad muutuvad ümaramaks ning vahetavad värvi.

Ta pillab oma ajalehe maha ning võtab kapuuti ära. Kapuutsi alt ilmuvad välja kaks oranži kõrva. Ta langeb neljakäpukile ning hakkab kiiresti ja graatsiliselt eemale jooksma. Selja tagant on paljastatud ka tema oranž valge otsaga saba. Ta kehakuju muundub sel ajal kui ta jookseb ning kui ta viie sekundi pärast tagasi vaatab vaatab mulle otsa üks suuremat sorti rebane.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Eeh... Muidugi. Very Happy

Kuidas sain ma eeldada, et siit mõni mõnus imal laavikas tuleb? Very Happy

Ei, kenad 20aastased kutid muutuvad rebasteks. Very Happy

Muidugi.

Kuidas ma küll ei teadnud... Very Happy

UUT!

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/3/2010, 23:05

Ei tegelikult tema ei muutu rebaseks:D
hih:D
aga ta normaalne kaa ei ole:D
Teda tuleb veel:D
Ja kammoon minult ja mittelaavikas? Very Happy

küll seda kaa tuleb:D

Kuri admin Postituste arv : 1928 Age : 29 Asukoht : London

awwiess, MA LEIDSIN KIRJAVEA (6).
Aga kuidas sa küll suudad olevikus kirjutada? Noh, vaataks nüüd kui kaua sa vastu pead selle olevikuprojektiga. Very Happy

Või kolid minevikku üle Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/3/2010, 23:08

Ei usu:D mina ei tee kunagi kirjavigu ju...kõigest igas lauses:D
Ma loodan, et suudan:D
aga jah:D mine sa tea:D
Seda oli üsna mugav kirjutada isegi.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Mismõttes ei muundu rebaseks? Very Happy

Muundus ju! Very Happy

*segaduskuubis* Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/3/2010, 23:10

Teen paar kiiremat liigutust, et talle järgi jõuda, kuid nähes kui kiiresti ta liigub annan peagi alla. Näen üht naist lambipostile toetamas ning lehte lugemas.

Natuke ebakindlalt lähenen talle ning köhatan õrnalt, et tähelepanu saada.

See oli tsikk:D
mingi suvakas:D või noh:D teda tuleb kaa veel ilmselt:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Aa NAINE. Issand jumal. Very Happy

Minu märguanne magama minna. Very Happy

Homme projektipäev. Very Happy

Õnne mulle. Very Happy

Bye.

Pealkiri: Re: Päris maailm 27/3/2010, 16:25

Shalalaa:D uus osa:D ilmselgelt:D

2.

Ma otsustan, et see ei ole minu jaoks õige koht ning hakkan aeglaselt tagasi bussipeatuse poole kõndima.

Ma vaatan ainult enda ette kuna kardan seda mida ma näen. See on imelik. See ei ole tõeline. Ei ole ju ometigi olemas inimesi kes suudavad muutuda rebasteks. See oli ainult silmapete. Silmapete, et mind hirmutada. On küll häbi tunnistada, aga see töötas.
Järsku tunnen enda õlal kerget puudutust. Ma keeran ennast ümber kiiremini kui ma oleks arvanud, et ma olen suuteline.

Seal näen varem bussis olnud noormeest.

„ Tule,“ sõnab ta ning hakkab minust eemale kõndima.

Kas ma näen tõesti nii loll välja? Ma ei lähe ju ometigi võõrastega kaasa. Ma olen selle jaoks liiga palju õudusfilme näinud. Ilmselgelt arvab tema, et see on loogiline, et ma teen mida ta ütleb. Muidugi on ta kena ja noor ja õbluke, aga see ei takistaks teda mind vägistamast ning tapmast. Kuigi võiks arvata, et ta on natuke vägivaldsem mitte ei usalda, et saak talle järgneb. Selles ta nipp ongi. Ta ei sunni sind kuhugi tulema ning seega arvad sa, et see on ohutu.

Igatahes mina siit enne ei liigu kui mulle midagi seletatud on. Ta on juba jõudnud umbes viis meetrit eemale kui ta peatub ja tagasi vaatab.
Ta vaatab mulle otsa väga segaduses näoga. Well dude you are not that awesome that every girl follows you to your trap.

Ma seisan edasi enda koha peal ning lihtsalt jõllitan teda. Näen teda ohkamas ning tagasi tulemas.
Minuni jõudnud peatub ta ning vaatab mulle otsa.

„ Kas sa palun tuleksid minuga kaasa,“ sõnab ta nagu ma oleks mingi kangekaelne laps. Kangekaelne olen ma kindlasti, aga laps ma enam küll ei ole. Ma olen täiesti mõistlik täisealine kes ei lähe võõraste meestega kaasa.

„ Miks?“ küsin ainukese küsimuse, mis mulle sel hetkel pähe tuleb. Muidugi on mul ka palju teisi küsimusi nagu kes, kus, kuidas, mismõttes, millal ja kui palju, aga muidugi tuleb mulle pähe kõige lapsikum neist.

„ Ilmselgelt oled sa märganud, et see siin ei ole see millega sa harjunud oled. Tule nüüd ilusti kaasa ja me seletame sulle ja kui sa soovid saadame su koju tagasi,“ vastab ta ning ma saan aru, et ta ei ole just kõige kannatlikum inimene maailmas. Kui ta üldse on inimene mitte rebane või midagi sellist.

Ma otsustan, et kui ta mu ära tahaks vägistada siis ta oleks mu ammu juba minema vedanud ja isegi kui ei oleks siis ma olen õppinud enesekaitset…korralikult….piisavalt….natuke…väga vähe…peaaegu mitte…aga mdagi siiski.
Astun ühe sammu tema poole ning näen kuidas ta näole naeratus tekib. Võibolla ei tuleks siiski minna? Ah vahet pole.

Ta pöörab ennast ümber ning hakkab edasi kõndima. Ma teen paar kiiremat sammu, et tema kõrvale jõuda ning kui ma seda teinud olen kõnnin vaikides tema kõrval. Millegi pärast on mu kahtlused tema kavatsustes ära kadunud. Ta lihtsalt näeb välja selline inimene keda võib usaldada. Mitte, et ma usaldusväärsust välimuse järgi mõõdaks, aga siiski. Mõnikord lihtsalt saab aru kui usaldusväärne inimene on kui talle peale vaadata. Ilmselt tuleb osa sellest ka kehakeelest.

Ta keha ei ole pinges. Tal ei ole suuri muskleid mis näitaks, et talle meeldib inimestele haiget teha. Ta näeb välja pigem selline, et ta ei võitle vastu vaid jookseb minema. Ta ei ole kiskja vaid saak.

Vaikne on. Mulle küll meeldib kui inimesed ei lobise, aga sellistel hetkedel ja sellists kohtades oleks kerge vestlus vägagi teretulnud. Ma tahan informatsiooni. Ma mitte ei taha seda vaid võibolla isegi vajan seda. Ma vajan informatsiooni selleks, et ennast siin mugavalt tunda, aga ma pole väga kindel, et ma tahan siin ennast mugavalt tunda.

Ringi vaadates näen ma mitmeid inimesi ja loomi. Loomi mida tavaliselt linnas ei näe. Või vähemalt mina pole siiamaani tänaval kohanud ühtki hiiglaslikku hampstrit, aga ometi olen ma nii kindel, et see seal pingi peal seda on.

Me läheneme ainukesele majale, mis näha on, kuid see maja pole mingi tavaline maja. See on hiigelsuur. Mitte nagu mingi pilvelõhkuja millel on miljon korrust vaid lihtsalt hiiglaslik maja, mis ei meenuta mulle ühtki teist maja mida ma näinud olen.

Sellel majal on väga palju uksi ja igast ühest neist tuleb kogueaeg keegi välja või läheb sisse. Kiirelt aknaid lugedes saan teada, et seal on kümme korrust.
Me läheneme kiiresti uksele mis on suur, aga ometi üks väiksemaid seal.

See on vähemalt kolm meetrit kõrge ja umbes sama lai. Uks avaneb keskelt ning sel hetkel tuleb sealt välja üks väga tumedais riietes vanem mees. Tal on peas natuke aegunud tumepruun kaabu ning must nahast jakk kus peal on mitmed eri värvi mustad ja pruunid lapid. Ta mustad natuke lühikesed viigipüksid ei lähe absoluutselt kokku tema mustade ketsidega millel on säravvalged paelad.

Selleks ajaks kui uks on mehe järel sulgenud oleme meie ukseni jõudnud. See uks on tumepruunist puidust ning nikerdustega. Nikerdused kujutavad erinevaid loomi väga täpselt ja kaunilt tuues välja iga looma parima omaduse.
Ka pronkssete uksepuppude peal on väikesed nikerdusid, kuid nii kiiresti vaadates ei saa aru mida need kujutavad.

Noormees avab ukse ning see avaneb nagu oleks sulgkerge mitte paaritonnine. See avaneb tegemata ühtki häält peale uksenupu keeramise kõlksu.
Alles nüüd jõuab mulle kohale, et võibolla oleks pidanud vähemalt oma saatja nime välja uurima enne kui ma temaga kaasa tulin.

See mõte hääbub kiiresti kui ma endale lahti hoitavast ukses sisse astun. See ruum on suur. Aga mulle tundub, et see pole mitte ruum vaid koridor. Selles on väga palju uksi ja edasi minevaid natuke väiksemaid koridore. Laes olevad lühtrid annavad ruumile kena valguse koos akendest tuleva natuke hämara valgusega. See on koht kuhu võiks tõsta suure pehme diivami ning siis ennast sinna kerasse tõmmata. Seda tahtmist ergutab ka hiiglaslik kamin ruumi paremas servas.

Endalegi märkamatult olin ma seisma jäänud ning noormees, kes on üsna kärsitu jõllitab mind. Arvatavasti, et tekitada minus ebamugavust, et ma oma imetlusmomendist kiiresti üle saaks.

Ma tahaks talle vastu hakata ja lihtsalt edasi seista ja ringi vaadata, kuid kahjuks on tema meetod üsna mõjuv ning ma tunnen ennast väga ebamugavalt. Eriti arvestades, et kõik teised inimesed voorivad minust mööda ja on ilmselgelt kuhugi minemas ning mina seisan seal üksi keset tuba ning jõllitan.

Ma annan alla ning liigun aeglaselt, aga siiski edasi liikudes noormehe poole imetledes samal ajal seinal rippuvaid maale.
Nähes mehe nägu otsustan ennast siiski natuke kiiremini liigutada. Ilmselgelt ei ole kannatus üks tema voorusi.

Ta juhib mind ühte koridori mis on küll väiksem kui mõned teised seal, aga siiski vähemalt kolm meetrit kõrge ja kaks meetrit lai. Ka selle seintel ripuvad erinevad maalid loomadest inimestest ja looduskaunitest kohtadest.

Koridor lõppeb ühe uksega. See uks on mustast muidust ning nikerdustega. See on tunduvalt väiksem kui välisuks, aga nagu kõik siin, suurem kui mina harjunud olen.
Me jõuame ruumi kus on kaks diivanit üksteise vastas ning nende vahel on madal laud. Toa seinas on ka kamin, kus praksub tuli.

Laes olev lühter on küll väiksem kui need, mida ma enne nägin, kuid muidu samasugune. Selle toa seintel ei ole rohkem maale kui üks ning ei ole ka aknaid.
See üks maal asub kamina vastasseinas ning kujutab akent mille taga on sadamalinn ja kassi, kes linnamelu aknalaua pealt jälgib.

Mulle meeldivad kassid. Nad on iseseisvad ja targad. Piisavalt targad, et inimesi ära kasutada, aga teha selle juures nii süütu nägu, et keegi ei tule selle pealegi, et neid ära kasutatakse.
Ka see tumepruun kass näeb välja väga tark. Ta on valinud parima koha kust ümbritsevat jälgida.

„ Ma nüüd panen ukse lukku, aga jätan võtme ette. Selle mõte ei ole sind sees hoida vaid teisi väljas hoida,“ sõnab mees ning keeras ukse lukku suure metallist võtmega mille ta nagu lubatud jättis lukuauku.

Seejärel näitab ta ühele diivanile ning võttis ise istet vastas oleval diivanil.
Sõnakuulekalt nagu üks laps muiste istusn ma sinna kuhu ta näidanud oli ning jään ootama, et ta lõpuks mulle midagi seletaks.
Tema aga näeb välja täpselt selline nagu tal poleks plaaniski midagi öelda. Nagu kõik oleks ilmselge. Kangekaelselt keeldun ma ka ise midagi küsimast kuigi mu peas vormuvad järjest uued ja uued küsimused.

Mõnda aega on vaikus. Tule praksumine kõlab väga lõõgastavalt. See tuletab meelde suve ja jaanipäeva või siis talveõhtut oma elutoas koos koogitüki ja sõprade või perega.
Lõpuks otsustan siiski järele anda, kuid ometigi ei suuda ma nüüd järsku ühtki oma küsimust sõnastada.

„ Miks on vaja teisi väljas hoida?“ küsin lõpuks küsimuse, mis polnud kindlasti just see üks küsimus mida ma tingimata küsida tahan. Ma tahan küsida nii palju, aga ma ei oska. Ma tahan nii palju vastuseid, kuid ma ei tea kuidas neid saada. Nüüd on mul võimalus. Ma oletan, et ta siiski on siin selleks, et mulle midagi seletada. Ma tahan mõista kõikke, mis toimub, kuid ometigi ei oska ma midagi tarka küsida kuna see on minu jaoks lihtsalt liiga keeruline.

„ Et keegi ei saaks meie suurepärast vestlust segada muidugi,“ vastab ta pärast mõnehetkelist mõtlemist väga sarkastiliselt.

Kammoon kui sa vestlust tahad siis palun väga. Ma olen olemas ning valmis kuulama. Kas sa ei arva, et sa peaks ehk ise algust tegema kui sa oled siin selleks, et minuga vestlust pidada. Ilmselgelt on su ego selleks liiga suur. Või arvad sa minust nii palju? Kas ta tõesti arvab, et ma peaks teadma mis siin toimub? Ilmselgelt tema teab mis toimub. Ilmselgelt teavad ka teised mis siin toimub. Kas ma võtan seda tõesti nii, et tema peab teadma, et mina ei tea midagi? Kust ta seda teadma peaks. Ma pole ju temaga vestlust pidanud.

„ Ja kas ma peaksin sinuga väga kirglikku vestlust pidama?“ küsin vastu otsustades vastata talle samaga. This is a game for two and I know how to play it.

„ Ma võin ka lahkuda ja jätta ju siia iseendaga rääkima,“ sõnab ta, kuid ei näita üles mingisugust märki, et ta lahkuda kavatseb. Püsti tõusmise ja ukseni kõndimise asemel seab tema ennast mugavamalt istuma.

„ Ei,“ vastan napisõnaliselt kuna ma olen väga kindel, et ta ei lahkuks isegi mui ma seda tal teha paluksin. Huvitav kus siin vets on. Mul oleks vaja varsti minna.

„ Ei või lahkuda?“ vastab ta ning ma näen kuidas ta näole tekib kerge irve. Kas ta tõesti arvab, et minu üle võib naerda. Well you can’t and you wont. I’ll make sure of that.

„ Muidugi mitte,“ vastan talle ning üritan hoida oma ilmet nii tõsist ja vakumatut kui suudan. Ma ei tea küll muidugi kui hästi mul see välja tuleb, aga vähemalt ma üritan.

„ Ja sina hoiad mind kinni?“ küsib ta naerdes. Ilmselgelt ei anna minu puhul selline mõju just neid tulemusi mida see annab 200 kilose musklimehe puhul. See naer häirib mind. See ei ole selline sõbralik naer nagu ma harjunud olen. See on selline külm ja kõle ja õel naer, mis jätab väga kõleda tunde ka tükk aega pärast seda kui see möödas on.

„ Kes sa õige oled?“ küsin lõpuks ning lisan mõttes: et minuga nii käitud ja minu üle naerad. Ma lisan selle kõigest mõttes kuna ma saan aru kui halb mõte see on see kõvasti välja öelda.

„ Mu nimi on Mart ja ma olen jänes.“

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Mu nimi on Mart ja ma olen jänes.
*rofl* XDXDXDXD Täitsa lõpp. Very Happy

*üritab rahuneda* Very Happy

Tead, üldiselt on väga sürr, kui Mart niimoodi lampi tuleb ja ütleb, et kõik pole nii, kuidas sa harjunud oled, tule nüüd kaasa. Very Happy

Nagu et... hellõu. xD
Seda osa oleks loogilisuse pärast taht Mardi vaatevinklist näha. Very Happy

Et miks ta otsustas nii minna. Very Happy

UUUUUT!

Pealkiri: Re: Päris maailm 29/3/2010, 18:15

Tegelikult see tuleb veel välja miks ta läks sinna:D Nad ei jõudnud oma vestlusega just väga kaugele ju:d

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Miks nii? xD

Kuri admin Postituste arv : 1928 Age : 29 Asukoht : London

awwiess, MA LEIDSIN KIRJAVEA (6).
Aga viimane rida oli hüper Very Happy

Üldse on see jutt vägaväga lasteraamatu stiilis. Nii lihtne :) Paar lauset ära võtta sealt vahelt ja ongi lasteraamat Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 3/4/2010, 01:29

Minu arvates oli viimane rida väga kahtlane aga ma ei osanud ka midagi targemat panna sinna:D muidugi leidsid kirjavaea:D ma teen neid pidevalt:D
ja sille...kõik mis ma ütlen on "-.- " Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 3/4/2010, 16:38

Väga hea!
Ninh kõige parem oli viimane lause ja peategelase näo kujutis, mis tahest tahtmata silme ette kerkib.
*itsitab*

natuke liiga palju oli ainult mainitud, et jänes Mardi...*proovib ennast talitseda* ei ole just kuigi kannatlik. See oli küll erinevate sõnadega öeldud, aga nutuke ikka liiga palju.

Palun siis kiiresti uut!
Päris maailm Icon_lol

Pealkiri: Re: Päris maailm 3/4/2010, 20:52

Oejah selle osa kirjutamiseks läks nõmedalt kaua:D Aga valimis sai:D Lõpuks:D Tundub, et iga nädal üks osa siiamaani:D Igatahes ma ise olen üllatavalt rahul selle looga praegu:D Ise kaa üllatun:D Vahelduseks on hea teisiti kirjutada:D Osad kaa pikemad ja:D

3.

Ma ilmselt kuulsin valesti. Ma ei saanud ju ometigi õigesti kuulda. Ilmselgelt ei ole ta ju jänes. Või on? Tal ei ole pikki kõrvu. Ja kuidas saab olla jänes kellel ei ole pikki kõrvu. Kõigil jänestel on pikad kõrvad. Kui neid pole muidugi maha lõigatud. Aga kui nad oleks maha lõigatud siis ta ei kuuleks hästi. Aga ta kuuleb väga hästi. Nii hästi nagu jänes oma suurte kõrvadega kuuleks. Ma panin enne tähele kui ta iga väiksema heli pärast võpatas. Ta üritas seda küll peita, aga ma olen üsna tähelepanelik.

Ma ei ütle midagi. Ma ei oska midagi öelda. Ma kohendan ennast diivanil mugavamalt istuma ning jään talle otsa vaatama. Ma ootan, et ta edasi räägiks, kuid nagu ennegi ei näe ta just väga jutukas välja.

„ Kas te palun täpsustaksite,“ sõnan lõpuks ning katkestan silmsideme pöörates oma pilgu maalile. Maal on helge, aga samas sünge, kui see võimalik on.

Minu õnneks või kahjuks ei hakka ta täpsustama, et ta nimi hakkab m tähega ja teine täht on a. Ta vaikib ning tõstab oma käed aeglaselt oma pea juurde. Ta libistab oma sõrmed aeglaselt läbi oma helepruunide juuste ning hoiab oma käsi seal natuke aega.
Kui ta oma käed eemaldab ilmuvad sealt alt kaks pikka ja karvast kõrva.
Ma silmitsen neid kõrvu ning mu peast jooksevad läbi mu varasemad mõtted: „ Ta on pigem saak kui kiskja.“,“Aga ta kuuleb väga hästi.“

Mulle jõuab alles nüüd kohale see mida ma näen. Ma tean, et ma peaks olema hirmunud ning toast välja jooksma, aga see jänesmees ei tundu just väga ohtlik olevat. Mulle meenub rebane kellega ma enne rääkisin. Ma mõistan, et nemad pole siin mitte ainukesed, kuid ometi ei tunne ma ennast ohustatult ega halvasti.
Millegi pärast muutub mees mulle inimlikumaks kui varem. Ta tundub haavatavam ja haavatus on üks inimese omadusi millega saab manipuleerida ja seda ära kasutada.

„ Miks ma siin olen?“ küsin ma lõpuks kui olen enda mõtetes selgusele jõudnud. Ma isegi ei tea kas ma tahan seda teada. Ma ei tea kas ta mulle seda ütleb, aga ma tean seda, et mul on vaja seda teada.

„ See on juhus, kokkusattumus, viga. Ükskõik kuidas seda nimetada. Tegelikult ei peaks sa siin olema ega sellest kohast midagi teadma. Ometigi kuna sa siia said ei saa me sind teadmatuses tagasi lasta. Sa pead siin elama vähemalt kuu aega. Selle aja jooksul saad sa teada, kes sa oled, kuidas see maailm toimib ja lühidalt ka ajaloo,“ räägib ta ning vaatab mulle kogu selle aja otsa.

„ Ja mu elu?“ küsin ma lõpuks. Ma arvan, et ma tegelikult isegi ei taha seda teada. Ma ei taha minna tagasi oma tavalise elu juurde kus on kool ja kodutööd ja inimesed kes teistest ei hooli. Sõbrad kes sõpradest ei hooli. Ma ei tea ju milline elu siin on, kuid mul on tunne, et see on parem. Mul on tunne, et siin on teistsugused probleemid. Teistsugused reeglid ja teistsugused normid. Ma ei ole inimene kes oleks väga seltsiv. Ma ei tee peaaegu kunagi seda mida teised mulle ütlevad. Ma tunnen ennast mugavamalt üksi kui koos teiste inimestega. Ma olen kaheksateistkümmne aastane ning mul pole kunagi olnud oma poissi. Mul on palju sõpru kuid häid sõpru ei ole. Kõik teised on teistsugused. Ma kuulan päevad läbi kuidas nad vinguvad kui nende boyfriendid on nad maha jätnud ja siis kuulan päevad läbi kuidas neile oma boyfriendid ei meeldi ja siis jälle kuidas nad neid tahavad. See ajab mind närvi ja tekitab minus tunde nagu ma ei sobi siia, aga ma ei ütle midagi. Elagu ome väikeseid mõttetuid elusid kui tahavad. See ei ole minu asi. Võiks öelda, et ma ei hooli teistest inimestest. Ning teised inimesed ei hooli ka minust. Ma tunnen, et ma olen neist parem ning seega ei vaeva ma end nende muredega. Ma lohutan ennast mõttega, et ma olen neist parem ja ei taha langeda samale tasemele. Ma ei taha sõltuda teistest inimestest, kuid paraku töötab see maailmas nii, et keegi ei saa üksi hakkama.

„ Sinu elu ootab sind niikaua kuni sa tagasi lähed. Ja kui sa lähed jätkub see sealt kus pooleli jäi,“ sõnab ta tõsiselt ning ma tunnen kuidas mu näole tekib ilme pettumusest, kuid ma isegi ei vaevu seda varjama.

Ma ei lausu sõnagi ning vaatan talle otsa. Ta näeb välja nagu ta hooliks. Ta on minu jaoks täiesti võõras inimene, kes on siin, et mind aidata. Ta on siin kuna ta hoolib sellest mis edasi saab. Või ei hooli? Kas on mingi põhjus sellel, et just tema siin on? Tema tänu kellele ma siia sattusin. Ilmselt on sellel mingi väga lihtne põhjus.
„ Kes ma olen?“ küsin ma lõpuks ning jällegi ei ole ma kindel, et ma vastust teada tahan. Ma tahan küll teada kes ma olen, aga ma tõesti ei taha olla mingi sipelgas või mingi selline mõttetu elukas. Ma ei tea kes siin on. Kas ainult loomad? Või inimesed? Ilmselt selleks ma siin olengi, et teada saada.

Ta vaatab mind küsivalt. Justkui küsides, et kas ma olen kindel, et ma seda praegu teha tahan. Ma vaatan talle otsa ning jään oma otsusele kindlaks. Ma teen ühe väga aeglase pilgutuse andes märku, et ma küll ei taha, aga ma pean teada saama.
Ta tõuseb väga aeglaselt püsti ning loivab ennast ümber laua diivanini kus ma istun ning istub mu kõrvale.
Ta paneb veidi kahtlevalt oma käe minu oma peale mis asub mu süles.

„ Kujuta oma mõtteis ette tühjust. Lihtsalt mitte midagi. Valget tühja pinda,“ lausub ta vaikselt.
Ma sulen oma silmad ning kujutan ette valget tühja pinda just nagu ta ütles, kuid ometi liiguvad mu mõtted alatasa sellele käele mis minu oma peal on. Kuidas sa julged mind katsuda. Kas see on tõesti vajalik. Valge pind. Täiesti valge. Tühi. Käsi. Tühi…tühi…tühi valge pind.

„ Nüüd kujuta seal esimest looma kes sulle pähe tuleb,“ sõnab ta. Ta hääl on veidralt kare. Nüüd võtab ta oma käe ära ning ma kujutan jälle valget pinda. Ja looma. Looma kes mulle esimesena pähe tuleb. Ja kui mulle ei tule ühtki looma pähe? Ilmselt peaksin ma mõtlemise lõpetama. Loom.

„ Lase oma kehal vajalik teha. Lõdvestu,“ sõnab ta sosinal ning ma saan aru kui lähedal ta mulle on. Väga lähedal. Liiga lähedal. Kui ma oma pead natuke keeraks läheks see ilmselt tema oma vastu. Seda teooriat ma katsetada ei taha. Okei. Tühjus. Loom. Lõdva.
Ma tunnen kuidas mu keha aeglaselt lõdvestub ning ma vajun aeglaselt Mardi käte vahele. Ilmselt sellepärast ta seal oligi. Ma tunnen ennast väiksena. Ma saan aru, et ma ei ole enam päris see kes enne.

Ma olen muutumises ning see tundub loomulik. Ta käed on soojad ning rahustavad.
Mõne hetke pärast tunnen, et ma olen lõpetanud. Ma avan aeglaselt ja kahtlevalt silmad.
Ma vaatan üles ning näen teda naeratamas. Siiras soe naeratus nagu lapsevanemal kes näeb oma last esimesi samme tegemas.

Seejärel vaatan ma alla ning näen kahte käppa. Ma ei istu enam vaid seisan diivani peal. Mu käpad on sama värvi mu juustega. Blondid. Kuid need on pehmemad. Need on nõtked. Õrnalt lükkan ma oma küüned välja ning need tungivad diivanisse. See on mõnus tunne. See on võimu tunne. Tunne, et sul on võmalik haiget teha kui sa seda tahad. Ma tõmban oma küüned tagasi sisse ning keeran oma pea taha saades ülevaate oma kehast. Mu keha on nõtke, graatsiline, täiuslik. Mu saba liigub aeglaselt edasi tagasi. Ma teen väikese hüppe klaasist diivanilauale ning vaatan sealt enda peegeldust. Ma olen pikakarvaline. Mu nägu on täiusliku kujuga ning kõrvad liiguvad kui kuulen meest liigutamas. Mu silmad on ikka sinised, kuid mu pupill ei ole enam ümmargune vaid ovaalne. Mu valged vurrud on pikad.
Ma silmitsen oma peegeldust ning jõuan otsusele, et ma olen rahul sellega, mida ma näen. Ma olen rahul sellega kes ma olen

Ma teen ühe kiire ja graatsilise hüppe ning olen tagasi diivani peal. Ma keeran ennast kerra ning kujutan jälle ette valget pinda. Kuid seekord ei kujuta ma ette looma vaid iseennast. Ma näen iseennast seal tühjuses ning minus tekib tühi tunne. Tekib tunne nagu ma oleks üksi. Nagu see ei oleks õige. Nagu ma võibolla ei peakski tagasi muutuma. Siiski tunnen ma ennast enda tavapärases kehas või vormis veel mugavamalt. Ma kujutan ennast ette ning tunnen jälle seda tunnet. Seda tunnet, et ma muutun, kuid ei saa sellest päris hästi aru. See ei ole valus ega ebameeldiv. See on lihtsalt segadusse ajav, aga loomulik.
Ma tunnen kuidas see on lõppenud ning avan oma silmad. Ma olen kägaras diivanil ning peaga nihkunud Mardi sülle.

Ma jään mõneks hetkeks nii. Ma tahan paigale jääda veel nii kauks kuni usaldan ennast oma keha liigutama kuid ometi tunnen nagu peaks ennast kohe püsti ajama. Ning seda ma teengi. Üritan ennast püsti ajada.

„ See võtab harjumist. Puhka veel,“ sosistab ta vaikselt ning lükkab mind õrnalt, aga kindlalt tagasi oma sülle. Seekord otsustan mitte vastu vaielda. Ma tunnen kuidas seal on soe ja hea olla. Tule praksumise hääl on väga rahustav ning uinutav. Ma panen oma silmad kinni ning lihtsalt laman seal. Minu üllatuseks on isegi üsna mugav olla. Kui muidugi välja arvata see, et mu pea on võõra mehe süles ning ta käsi puhkab minu peal. Siiski ei näe ma temas mingit ohtu. Otse vastupidi. Ma näen temas turvalisust, kaitset, midagi tuttavat. Tema on see kes kinnitab mulle, et ma tõesti saan koju tagasi minna kuna tema ju ometigi tuli sealt.

Ma tunnen kuidas väsimus mu keha üle võimust võtab. On juba õhtu ning mu aju jaoks on olnud üsna töökas päev ja mu keha tundub veider, kohmakas, suur.
Enne kui ma jõuan ennast püsti ajada, et liikuda kuhugi kus puhata saaks vajun ma unne.

Ma tunnen kuidas keegi mind tõstab ning mu esimene mõte on, et kes kurat julgeb minu mõnusat und segada. Ma avan vaevaliselt oma silmad ning näen täpselt seda keda ma seal näha tahan. Ma näen tõestust, et see oli päriselt mitte uni. Tavaliselt hakkaks ma oma au kaitsma ning veenaks, et mind pole vaja kanda isegi kui ma oleks suremas, kuid praegu otsustan seda mitte teha. Ta näeb välja sama unine nagu mina tunnen. Ilmselt jäi ka tema tukkuma. Ma sulgen oma silmad otsustades, et kui ma magan siis magava inimese au ei saa kahjustatud ju olla. Kuulen kuidas ta ukse avab kuigi mul on tunne, et ta üritas seda vaikselt teha.
Ta kõnnib kiiresti mööda koridori tehes mitmeid pöördeid. Teekond on üsna pikk, arvestades seda, et see on ikka veel see sama maja, kuid ta haare mu ümber ei tundu väsivat.
Varsti jõuame me sihtmärki ning ta avab toa ukse. Ta astub sisse ning sulgeb enda järel ukse. Arvestades, et tal on üks 61 kilone tüdruk süles tuleb tal uste sulgemine ja avamine üllatavalt hästi välja.

Ta astub veel paar sammu ning langetab mu siis pehmele voodile. Seejärel tunnen kuidas ta kohmakad sõrmed mu jalanõude paelte kallal töötavad ning mõne hetke pärast võtab ta mu jalanõud jalast ära ning asetab nad kerge potsatusega maha.
Kuulen tema suust kerget ohet ning seejärel tunnen kuidas ta õrnalt mu jaki nööpe avab. Tekib peaaegu vastupandamatu tahe naerma hakata. Õnneks suudan seda siiski mitte teha ja magavat inimest edasi mängida.
Ta võtab kinni mu varruka otsast ning libistab mu käe sealt välja. Seejärel ta peatub mõeldes kuidas edasi käituda. Otsustan talle appi tulla ning avan oma silmad aeglaselt. Ma ajan ennast väga vaevaliselt istukile ning vaatan talle otsa.

„ Vabandust, et ma su üles ajasin,“ sõnab ta ning tundub, et ta mõtleb seda tõsiselt. Mitte ei pea vabandama mina kes ma tema süles magama jäin ja keda ta läbi selle hiiglasliku maja tassima pidi ja kelle magamist ta üritas mugavamaks teha tänu riiete eemaldamisele vaid tema kes seda tegi. Sellega harjumiseks läheb veel kõvasti aega.

„ Ei ole midagi,“ lausun ma vaikselt ning võtan oma jaki täielikult seljast. Ma viskan selle voodi otsale. Tuba kus me asume on peaaegu pime, kuid isegi selles valguses saan aru, et siin on suur kahe- või kolmekohaline voodi, väike kahekohaline diivan ja suur aken kust see natukene valgus mis siin on tuleb.
Otustades, et mu särk on piisavalt pikk asun ma oma pükste eemaldamise kallale. Teksad koos vööga on magamiseks väga ebamugavad. Tegelikult oleks tahtmine eemaldada ka oma rinnahoidjad kuid see ei tundu enam õige.

„ See siin on kuuks ajaks sinu tuba. Minu kodu ei ole siin, aga ega sa pahaks ei pane kui ma täna ööseks siia jään?“ lausub ta ning ma olen tänulik. Ma ei kahtlegi selles, et ta siin toa saaks kui tahaks. Ma ei kahtle ka selles, et ta seda võibolla tahaks ning ma ei kahtle selles, et ta tahab mulle kõige paremat ja ta teab, et tema on mulle kõige tuttavam asi siin uues maailmas ja ma ei taha, et ta ära läheks. Ma olen tänulik, et ta pakub siia jäämist kuna mina ei paluks tal siia jääda, aga ma ka ei magaks kui ta ära läheb.

„ Ei pane pahaks,“ sõnan ma ning manan oma näole unise naeratuse.
Selle peale läheb ta ukse juurde ning keerab selle lukku. Ta eemaldab oma jalanõud samal hetkel kui mina oma pükse voodi serva peale asetan. Ta võtab ära oma jaki ning istub diivanile. Seejärel keerab ta ennast sinna kerra ning on näha, et see poos on väga ebamugav.

„ Head ööd,“ lausub ta ning tõmbab endale oma jaki peale.
Ma lihtsalt vaikin ja vaatan teda. Ma ei liiguta. On kuulda ainult meie hingamist. Kui ta arvab, et ma lasen tal seal kägaras olla pärast seda kui ta on mu siia tassinud siis arvab ta väga valesti.

„ Mis on?“ küsib ta lõpuks kui on tähele pannud, et ma ei ole ennast teki alla magama sättinud.

„ Jäta oma jakike sinna ning tule kohe siia,“ sõnan ma kamandavalt ning osutan oma kõrval olevale voodipinnale.
Ta vaatab mind nagu ma räägiks hiina keeles või midagi sellist.

„ Don’t make me come after you,“ sõnan ähvardavalt, kuid tema vaatab mulle ikka väga juhmi näoga otsa.
Ma lükkan ennast püsti ning kohendan oma särki, et see ikka mu tagumiku ära kataks. Seejärel kõnnin ma tema juurde ning võtan jaki ta pealt ära. Ma voldin selle ilusti kokku ning asetan diivani äärele.

Seejärel asetan ma oma käe tema omasse. Muide mu käsi tundub seal väga väike olevat kuigi ta on minust kõigest mingi 15 cm pikem ja ta ei ole ka väga lai.
Ma tõmban seda õrnalt ning võtan ka ta teise käe.
Õnneks ei otsusta ta vastu punnida ja tuleb minuga kaasa. Ma juhin ta voodi juurde ning seejärel lükkan ta õrnalt voodile istuma. Ma kõnnin ise teisele poole voodit ning poen seal teki alla.

„ Head ööd,“ sõnan ma ning kuulen kuidas ta enda voodile pikali laseb ja teki peale tõmbab.
„ Head ööd,“ sosistab ta väga vaikselt justkui iseendale. Ma naeratan endale ning vajun aegamööda jälle unemaailma.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Awww. Nii otsekohesed kohe. xD

Tüdruk on kass? Very Happy

*teeb nüüd ise selle blank mind-some animal asja läbi*

Kits. XD

Pealkiri: Re: Päris maailm 17/8/2010, 00:25

4.

Aeglaselt ja vaevaliselt avan ma oma silmad. Nagu võluväel on kõik mälestused mu mitmetest segastest unenägudest pühitud, kuid mulle jääb teadmine, et ma nägin unes veidramaid asju kui ma eal näinud olen. Arvatavasti tuleneb see ka sellest, et eelmisel päeval nägin ma veidramaid asju kui ma eal näinud olen.

Mu pilk langeb tühjale voodikohale mu kõrval. Minus tekib kerge hirm üksinduse ja teadmatuse pärast, kuid otsustan, et kuna ma niikuinii kuhugi minna ei oska siis võin vabalt edasi leboskleda.

Asendi mugavdamiseks keeran teise külje ning ma märkan diivanil istuvat kuju. Õnneks tunnen ma selle näo enne ära kui karjuma hakkan. Ta lihtsalt istub seal ja jõllitab mind. Ma olen nii harjnunud sellega, et kui kellegile otsa vaadata siis ta pöörab pilgu ära. Kui sa muidugi temaga vestluses ei ole. Kuid tema ei pööra pilku ära. Ma ei tea kas see on hirmuäratav, veider või värskendav, kuid midagi uut on see küll. Ilmselt oleks see õige hetk uuendustega harjumiseks.

Ma lõhun meie silmsideme ning lükkan ennast vaevaliselt istuli. Seejärel haaran voodi otsalt oma püksid ning ennast püsti ajanud panen ma need kiiresti jalga. Libistan kiiresti jalga ka oma ketsid ning istun tagasi voodi äärele. Ma otsustan, et olen liiga kangekaelne, et seda vaikust ise lõhkuda ning jään lihtsalt talle otsa vaatama.

Pärast mõnehetkelist vaikimist tuleb mulle meelde, et kannatus ei ole üks minu voorusi. Siiski ei ole ma ka allaandja.

„ Tule,“ sõnab ta lõpuks ning tõuseb diivanilt püsti. Mingil põhjusel ei kahtle ma kordagi ta sõnades. Ma ei kahtle tema usaldusväärsuses ja ma ei mõtle enne kui ma teen mida ta ütleb.

Ma tõusen kiiresti voodilt ning liigun ukse poole. Selleks ajaks kui mina olen sinna jõudnud on tema juba ukse lukust avanud ning hoiab seda mulle lahti.
Ilusat hommikut. Oi sulle kaa jaa. On ilus onju, päike paistab ja kevad on täies hoos.

Meie silmad kohtuvad hetkeks ning nähes seal autoritoorsust ja kindlemeelsust astun uksest välja.
Ta sulgeb ukse ning lukustab selle pisikese võtmega. Ta ulatab selle mulle sõnagi lausumata.

„ Ma pean enne ühest kohast läbi käima, kuid siis juhatan ma su esimesse tundi,“ sõnab ta kiiresti ning me hakkasime üsna tempokalt mööda koridore kõndima.

Alguses püüan ma teekonda meelde jätta, kuid ühel hetkel annan ma alla kuna seal on juba liiga palju pöördeid ja liiga palju ühesuguseid koridore.
Me peatume ühe ukse juures ning ta vaatab mind kahtlustavalt.

„ Ma lähen sisse. Sina seisa siin. Ära sa isegi liigutamisele mõtle,“ lausub ta ning koputab uksele. Kuulates ära mehe „Sisse!“ hüüde avab ta ukse ning astub tuppa sisse.

Mart lükkab ukse enda tagant kinni ning mina jään sinna lihtsalt seisma. Ma astun seina äärde ning nõjatun sellele. Ma kuulen toast summutatud hääli kuid ei mõista sõnu. Otsustades, et ma tahan kuulda mis seal räägitakse liigun ma uksele lähemale ning surun kõrva ukse ja seina vahelise prao peale.

„ Sa ei saa teda lihtsalt siia jätta!“ lausub võõras hääl üsna vihaselt.
„ Mina tõin ta siia. Ta on minu viga ja ma kavatsen selle heaks teha, aga me ei saa teda lihtsalt minema saata. Ta sobib siia tunduvalt paremini kui sinna ja isegi tema teab seda. Tal tuli muundumine välja esimesel korral ja üsna kiiresti!“ sõnab Mart kaitsvalt ning ma saan aru, et nad räägivad minust. Veel saan ma aru, et ma olen täielikult unustnud ennast tutvustada.

„ Ja kuidas sa kavatsed teisi veenda. Ja teda. Sa ju tead millised ajad meil praegu on. Praegu pole just kõige parem aeg tavalisest maailmast mingeid nõrku inimesi siia tuua.“

„ Praegu on selleks täpselt õige hetk. Ma ju tean mis ohud meid praegu varitsevad, aga kui me saaks potensiaaliga inimesi sisse tuua oleks meie võimalused tunduvalt suuremad. Ja muide ta pole mingi tavaline nõrk inimene. Ta pole rohkem inimene kui sina oled.“

„ Kas sa üldse peaga mõtled? Meil pole praegu aega ega energiat, et uusi välja õpetada. Meil pole vaja inimesi meil on vaja tugevaid muundujaid.“

„ Sa tead sama hästi kui mina, et iga inimene on muunduja. Tõesti enamus kes sea elavad pole just kõige tugevamad, aga tema on. Ja seal on kindlasti neid veel palju.“

„ Ei! Mina sellega ei lepi ja sellega ei lepi ka enamus teisi. Võibolla mõned üksikud, aga see pole piisav. Ja kuidas sa kavatsed oma vea heastada?“

„ Ma ei tea veel. Ma loodan ta kuu jooksul korralikult treenida ja teistele tõestada.“

„ Sa ei tohiks nii hooletu olla. Kuidas sul õnnestus ta kahe silma vahele üldse jätta? Ja sa tead, et kui sul läheb kuu siis isegi kui teised nõustuvad ei ole selleks enam piisavalt aega.“

„ No mul polnud just parim päev. Ma tean, et mul pole kuud. Aga ma ütlesin talle, et tal on siin aega üks kuu niiet varem ei saa ma teda ära saata. Mul on tunne, et ta tõestab ennast juba täna. Ta on kass. Ja mul on tunne, et ta pole mingi pisike kodukiisu.“

„ Mis sa arvad, et ta on siis?“

„ Vähemalt leopard, kuid ma kahtlustan, et ta võib isegi tiiger olla.“

„ Tiiger? Tõesti?“

„ Nagu ma ütlesin, ma pole kindel aga jah.“

„ No mina ei tea. Kui ta on tiiger siis sul võibolla isegi midagi õnnestub. Aga midagi vähemat ning su võimalused on justkui olematud.“

„ Ma tean seda. Aga ma tõesti arvan, et ta saab meid paari kuu pärast aidata kui siia jääb.“

„ Mine siis kiiresti tööle mida sa veel siin passid?“

„ Mul on vaja tuba tema oma kõrvale. Ma ei saa lubada, et keegi teine teda näeks. Ja mul on vaja kasutada klassiruumi, mis ta toale kõige lähemal on. Ja mul on vaja teenrit, kes oleks diskreetne ja tooks talle söögid tuppa.“

„ Ma hangin sulle teenri, aga ma arvan, et teil oleks turvalisem olla ühes toas. Siin on võti toale kus on neli voodit ja eraldi vannituba ning see on vana klassiruumi vastas.“

„ Aitäh,“ sõnab Mart ning on kuulda sammud mis tulevad ukse poole.

„ Ma loodan, et sul see õnnestub,“ lausub mees ning ma taganen uksest. Ma nõjatun seinale ning loon oma näole tüdinud ootamisest ilme.

„ Mina kaa,“ sõnab ta ust avades ning naeratab kergel nähes, et ma polegi vahepeal põgenenud.

Ta sulgeb enda tagant ukse ning hakkab ära kõndima. Mõne sekundiga avastab ta, et ma ei järgne teda. Ning vaatab taha.

„ Tuled?“ küsib ta nagu see oleks ilmselge, et ma teda jälitama peaks isegi kui ta seda ei küsi.
„ Muidugi tulen. Siia ma ju jääda ei saa,“ sõnan ma ning loodan, et ma liiga ülbelt ei kõla. Ma pole ju tegelikult ülbe. Ega ju?
„ Sinu plaanid muutusid. Sa ei saa enam sinna tuppa…“ sõnab ta, kuid ma otsustan, et ei lase tal kõike üle rääkida. Ma ju tean seda kõike nüüd. Ja tal pole mõtet kõikke üle korrutada.

„ Ma kuulsin,“ sõnan ma ning ta jääb väga kiiresti vait.
„ Kui palju sa kuulsid?“ küsib ta kahtlevalt, kuid näen ta näol kerget mänglevat naeratust.
„ Ma kuulsin seda, et sinul tuleb sellest probleeme kui mina siin olen ja ma kuulsin, et ma olen tiiger ja ma kuulsin, et me kolime teise tuppa,“ sõnan ma ning vaatan talle otsa.
„ Tore. See säästab aega,“ lausub ta ning kiirendab tempo nii kiireks, et mul on raske temaga sammu pidada.

„ Kas ma saan midagi teha, et sul probleeme ei tekiks?“ küsin ma ning pingutan väga, et noormehe kõrval püsida.
„ Sa võid muutuda tiigriks ning osutuda osavaks võitlejaks,“ sõnab ta ning ma kuulen tema toonis natuke kibestumist ning meeleheidet.

„ Kas sa võiksid natuke tempot maha võtta?“ küsin ma ning ta vaatab peaaegu sörkivat mind.
„ Vabandust,“ sõnab ta ning langetab oma pilgu. Ta vähendab tempot tunduvalt ning ma leian, et nii on tunduvalt kergem rääkida.

Ma jään seisma ning võtan tema käes, et ka teda peatada. Ta peatub, kuid on näha, et ta on väga pinges. Ta vaatab närvilisel koridoris ringi, kuid nähes, et seal pole kedagi lõdvestub ta natuke.

„ Ma ei saa sulle lubada, et ma tiigriks muutun ja väga osav võistleja pole ma kohe kindlasti, aga ma teen kõik, et sind või teid aidata,“ lausun ma ning vaatan talle otsa julgemata isegi pilgutada.

„ Aitäh,“ sõnab ta ning ma näen ta silmist, et ta on tõesti tänulik, et ma teda aidata soovin.

„ Palun. Ja muide ma olen Mia,“ lausun ma lõpuks ning hakkan üha kiirenevas tempos mööda koridori edasi liikuma.

„ Meeldiv tutvuda,“ sõnab ta vaikselt ning kuulen kuidas ta mulle järele tuleb. Vaid mõne sammuga on ta mul järel ning mina kiirendan oma kiirkõnni sörgiks, et me kiiremini sihtpunkti jõuaks. Ja mitte ainult selle pärast. Ma tunnen ka puudust tualetist.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Ma alguses arvasin, et minategelane on mees... Very Happy

A no vahet pole. Very Happy

Tõotab põnevaks minna. Very Happy

Kirjutaks sa vaid KIIIREMINI. Very Happy

Uuut.

Pealkiri: Re: Päris maailm 17/8/2010, 00:40

Ega jah...poistel ongi tavaliselt blondid laines juuksed ja mässavad ripsmetuššiga ja kasutavad huuleläiget:D
Võin noh:D mõned kindlasti aga enamus siiski mitte:D
mul on plaan kirjutada aga kes teab kuidas see õnnestub:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

xD
Mnjah... Very Happy

Btw... panter? Mina saan mõjutusi Armstrongilt, sina Vincentilt? Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 17/8/2010, 12:32

mitte päris:D on vaja, et ta oleks suht võimas ja tiiger on kõige suurem ehks kõige võimsam kaslane:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Aga miks just KASLANE??? Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 17/8/2010, 12:49

Ma kirjutasin selle enne kui vincentit lugema hakkasin muide:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Alustasid seda enne. Very Happy

» Loodud maailm
» Atlantis - Kadunud Maailm