Päris maailm

Pealkiri: Re: Päris maailm 17/8/2010, 16:44

No ma kirjutasin selle kassi osa enne kui vincentit lugesin niiet jah:D seda ei saa mõjutuseks lugeda:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Saab küll. Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 17/8/2010, 16:46

Ei saa ju:D ma kirjutasin slle enne kui kohtasin vinsentit:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Saab.

Pealkiri: Re: Päris maailm 17/8/2010, 16:47

Ei saa:D ja punkt:D ära nüüd vaidle siin:D sa segad mu uue osa kirjutamist:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

SAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAB! xD
Sa ära refreshi. Very Happy

Külaline

Mina tahan ka uut osa! *nõudlik nägu* See läheb iga osaga aina huvitavamaks ja huvitamaks!

P.S.: Kõigi Linn kõlab huvitavalt. Kas sa tood selle ka suuremas plaanis juttu sisse?

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/8/2010, 01:20

Jee kaks lugejat:D:D
Sille: ei saa:D

Ja kuna tegevus seal toimub siis kindlasti tuleb see ühel hetkel suuremas plaanis sisse, aga praegu ei lähe see veel plaanidega kokku niiet mõnda aega ilmselt ei ole sellest väga midagi kuulda.

5.

Rahuldanud oma põhilised vajadused oma….meie uues toas kõnnime me väiksesse klassiruumi mis on peaaegu meie toa vastas.

On väga hästi aru saada, et seda ruumi pole juba tükk aega kasutatud. Ühe inimese lauad ja toolid, mis on kergelt kõverates ridades on paksu tolmukihi all ning ka riiulid ning neil olevad mõnikümmend raamatut näevad välja nagu neid ei tuleks enam eal kasutada. Ometi oli mul tunne, et just seda me tegema hakkame.

Kui näen, et Mart hakkab laudu ja toole seina äärde lohistama otsustan, et teda tuleks aidata ning liitun temaga.

Viinud seina äärde kõik peale kahe laua ja tooli osutab noormees toolile andes mulle sellega loa istumiseks. Siiamaani ei teadnud ma, et mul on vaja luba istumiseks, kuid nüüd saan ma aru, et ta pole enam see, kes ta siiani olnud oli. Nüüd ei ole ta enam mu sõber. Ma pole ka kindel, et ta seda enne oli, aga ta oli kõige rohkem sõber kes mul siin olnud on. Nüüd on ta ainult minu õpetaja või juhaaja või ma ei teagi, kuidas teda nimetada. Isegi keeldumist kaalumata istun ma toolile.

Ta kõnnib seina ääres olevate riiulite juurde ning hakkab sealt endale hirmutavalt pakse raamatuid sülle kuhjama.
Kui ta on sellega lõpetanud näeb ka tema välja nagu ta oleks seal toas juba tükk aega olnud.

Asetades raamatud prantsatusega lauale tekib laua kohale tolmupilv, mis kaob alles mõne hetke pärast.
Noormees istub minu vastu maha ning veab sõrmega üle raamatute. Valides sealt kõige õhema sikutab ta selle teiste alt välja ning avab selle algusest.

„ Nagu sa kuulsid ei ole meil palju aega. Tavaliselt kestab õppeperiood kümme aastat ning sina pead vähemalt esimese, aga soovitatavalt ka paari järgmise aasta materjali selgeks saama nädalaga niiet me veedame siin ruumis ilmselt enamuse omas ajast. Niiet ma ei pane sind kõiki neid raamatuid läbi lugema vaid lappan neid ise ja ütlen sulle ainult kõige olulisema,“ lausub ta kiiresti ning paneb raamatu laua peale.

Ma vaatan, kuidas ta ennd toolilt püsti ajab. Esialgu ei leia ma mingit põhjust, et ka mina peaks püsti tõusma, kuid kui meie silmad kohtuvad mõistan ma, et ta ootab seda minult.
Mõnes mõttes õnnelik, et saab natuke liigutada ajan ma ennast toolilt püsti ning seisan tema vastu.

Ta istub minu suureks üllatuseks põrandale ning minu veel suuremaks üllatuseks hakkab ta muutuma.

Ta kõrvad lähevad pikemaks ning karvasemaks ning tema keha muutub karvaseks. Imelikul kombel kaovad tema riided justkui võluväel. Kas see see ongi? Kas see on võlujõud või on see lihtsalt mingi väga veider võime, mis võimaldab meil oma keha muundada. Vaid paari sekundiga on minu ees mitte inimene vaid üks väga väga suur jänes. Ma kahtlen, et nii suur jänes üldse tegelikult olemas on.

Ta ajab ennast istukile ning nii on tema silmad minu omadega paralleelselt. Ma ei tea küll sellest maailmast midagi, kuid selles vormis on näha, et ta on isegi omasuguste kohta üsna suur.

Ma astun talle kahtlevalt lähemale. Ma ei taha, et ta ennast nagu loom loomaaias tunneks, kuid ma ei suuda oma uudishimu mitte rahuldada.

Ma näen ka tema silmis kahtlust, kuid sellele vaatamata tõstan ma oma käe ning asetan selle tema peale. Ta tumepruun karv on pehme ning sile ja mu näpud libisevad sellel nagu see oleks just paitamise jaoks tehtud. Ma vaatan ta pikki ning silmnähtavalt pehmeid kõrvu ning tekib peaaegu vastpandamatu tahtmine neid näppida. Siiski õnnestub mul seda mitte teha kuna ma tean, et see ületaks juba piiri.

Ma vaatan talle otsa ning märkan alles nüüd, et ta jänese silmad on sama värvi, mis ta inimese silmad ning roheliste silmadega jänes näeb välja natuke veider.
Ma leian endas lõpuks piisavalt tahtejõudu ning astun sammu tagasi. Peaaegu koheselt näen, et ta muutub tagasi. Mingil põhjusel leian ma, et ma ei peaks seda vaatama. See oleks nagu midagi isiklikku.

„ Nagu sa nägid olen ma jänes. Ja veel üsna suur jänes,“ sõnab ta ning leian, et on ohutu jälle tema poole vaadata.

„ Kas kõik jänesed on nii suured?“ küsin ma leides, et mida rohkem küsimusi ma küsin seda rohkem ma teada saan.

„ Ei ole. See kui suur loom on oleneb sellest kui võimas inimene on,“ lausub ta ning enda üllatuseks avastan ma, et hetkel ei tea ma mida küsida. Enne pöörlesid mu peas mitmed, kui mitte mitmesajad, küsimused.

„ Mismõttes võimas?“ suudan ma lõpuks ühe küsimusega lagedale tulla.

„ Ahhaa…Hea küsimus. Nagu sa ilmselt juba märkasid ei muutu me kontide raginal. See mida me kasutame muutumiseks on põhimõtteliselt võlujõud. Ja seda on kõigil inimestel erineval kogusel. Me ei ole veel leidnud moodust, kuidas seda teisiti kasutada. Niisiis oleneb meie suurus sellest kui palju võlujõudu meis on. Nagu sa nägid olen ma jänese kohta üsna hiiglaslik. Ühtki teist nii suurt jänest ei ole ma veel kohanud kuna see mis loomaks me muutume oleneb iseloomust. Tavaliselt ei ole need kellel nii palju võlujõudu on jänesed vaid nad on kiskjad nagu kaslased või koerlased või ka näiteks karud,“ räägib ta kiiresti ning mu aju püüab automaatselt meelde jätta nii palju informatsiooni kui vähegi võimalik on.

„ Niiet kõige võimsamad on karud? Kui ma ei eksi siis jääkaru on õks võimsamaid kiskjaid maailmas? Ja kas saab muutuda ka kalaks? Või putukaks?“ ma lõpetan küsimusetega enne kui tal esimesed meelest ära hakkavad minema. Nüüd on mu võime küsimusi esitada täielikult tagasi tulnud.

„ Mitte päris. Kala või putuka iseloomu pole kellelgil seni esinenud. Enamus on siiski imetajad kuigi on ka mõned üksikud erandid. Ja maaimetajad mitte mereimetajad. Ühtki vaala või delfiini pole keegi kunagi kohanud. Ja karusid on väga vähe niiet lootus, et nad on võimsad väga väike. Siiamaani olen ma kuulnud ühest jääkarust ning õnneks on ta piisavalt tark, et mitte üritada teisi oma võimule allutada. Aga viimasel ajal on üldse võimsus tunduvalt alla käinud. Paljud on kolinud tavalisse maailma ning teadmine sellest siin on kaduma läinud. Ja ma loodan, et sina oled tõestus sellele, et me peaks hakkama otsima võimsamaid loomi kuna me muutume juba nõrgaks. Ma pole kohanud ühtki nooremat inimest, kes oleks näiteks sama võimas kui mina ning see on selge märk sellest, et me oleme juba praegu liiga nõrgad,“ räägib ta ning mul on tunne, et ta jätab mulle sellest kõige tähtsama osa rääkimata. See mida ta mulle ei ütle on see, miks on vaja võimas olla. Mingil põhjusel leian ma, et see ei ole praegu kõige parem küsimus. Ilmselt tean ma sellest kõigest veel liiga vähe, et poliitikasse süveneda.

„ Kuidas ma teada saan kui võimas ma olen?“ küsin ma lõpuks kui olen teinud liiga palju mõttetööd poliitika üle.

„ Sa pead proovima,“ sõnab ta vaid ning istub jälle maha.

„ Istu,“ lausub ta selge ja kõlava häälega ning ma kuuletun koheselt peaaegu maha kukkudes.

Kui ma olen ennast korralikult istuma sättinud jään ootama, et ta mu kätest haaraks, kuid seekord ta seda ei tee ning imelikul kombel leian ma, et olen kergelt pettunud.

„ Mäletad, et eelmine kord ma palusin sul sul silmad sulgeda ning kujutleda esimest looma, kes sulle pähe tuleb,“ sõnab ta ning ma noogutan koheselt. Seda ei suudaks ma unustada isegi kui seda sooviksin. Kogu eilne päev oli mulle väga selge, aga samas kergelt hägune nagu unenägu.

„ Seekord ma palun sul ette kujutada tiigrit. Proovi mitte võrrelda teda teistega. Ühesõnaga ära kujuta ette ta suurust. Kui sellega ei õnnestu siis järelikult pole sa tiigri jaoks piisavalt võimas. Suuruselt järgmine on gepard keda proovida,“ lausub ta ning selle asemel, et vastata sulgen ma oma silmad ning kujutan ette tiigrit.

Mulle meeldivad tiigrid. Nad on võimsad, kuid samas on nad graatsilised ja kaunid mitte nagu näiteks ninasarvikud, kes minu arvates on üsna hirmuäratavad.

Tiiger. Ma pean praegu ette kujutama tiigrit mitt ninasarvikut. See oleks päris jube kui ma tiigri asemel ninasarvikus muutuks. Tiiger. Ma olen tiiger. Ma olen suur ja võimas ja ilus tiiger. Ma pole mingi hale gepard või kodukass. Ma olen graatsiline ja triibuline tiiger.
Mu ümbrus muutub vastavalt sellele, et mu silmad muutuvad värvid muutuvad, kuid ei kao ära. Kui ma ei eksi siis tiigrid ei näe kohe kindlasti kõiki värve, kuid mina näen.
Ilmselt tuleb see sellest, et mu silmad ei muutu täielikult.

Alles nüüd jõuab mulle kohale, et ma muutun. See tähenab, et ma olen piisavalt võimas, et olla tiiger. Ma loodan, et see on hea mitte halb asi. Võimsus pole mitte alati hea nagu ma õppinud olen.

Kiiresti jääb maailm seisma ning nüüd vaatan ma Mardile juba alla. Ta näeb välja nagu ta oleks üllatunud. Ta teadis ju ometi enne, et ma olen ilmselt tiiger. Mis selles siis nii üllatavat on.

Ma üritan ennast vaadata ning mõningate raskustega õnnestub mul oma tagaotsa näha. Ma ei näe seal seda, mida ma ootasin. Ma ootasin, et ma näen ilusat oranži karva mustade triipudega, kuid ma näen hoopis, et mu tagaots on kaetud valge karvaga ning seal on peaaegu mustad triibud.

Valge tiiger? Ma pole päriselus ühtki näinud ja nüüd tuleb välja, et ma ise olengi valge tiiger. What are the odds?

Ma näen, kuidas noormees mu ees püsti tõuseb ja otustan maha istuda. Ma asetan oma tagumiku põrandale ning keeran oma pika saba enda lähedale. Ma vaatan hetkeks oma saba ning panen selle põrandal liikuma.

Saba omamine on väga veider tunne. Kuid selle liigutamine annab mulle mõista, et ma oman oma keha üle täiuslikku kontrolli. Sellist kontrolli pole võimalik inimese kujus võimalik omandada, kuid selles vormis tuleb see nii loomulikult. Mul tekib peaaegu vastupandamatu tahtmine ronida laudadel ja hüpata aknast alla, et teada saada oma keha võimed. Siiski õnnestub mul seda eirata.

Lõpuks õnnestub mul tähelepanu taas noormehele oma ees suunata. Oma üllatuseks avastan, et ma vaatan talle sirgelt otsa.
Inimese vormis vaatan ma talle alt üles, kuid nii saan ma talle täiuslikult otsa vaadata. See aga tähendab, et ma olen tiigrina istudes üle 180 cm pikk? See ju tähendab, et ma olen hiiglaslik.

Mõnes mõttes ma rõõmustan kuna see tähendab, et ma olen üsna võimas, aga samas olen ma natuke kurb.
Kui vabalt saab kolme meetrine valge tiiger vabalt ringi jalutada ilma, et ta tähelepanu keskpunkti satuks? Tavalises maailmas oleks vastus, et ei saagi, kuid siin?

On mul võimalik rahulikult oma tõelises vormis ringi kõndida ja jääda tavaliseks inimeseks? Imelik, et pärast vähem kui minutit selles vormis mõistan ma juba, et see on mu tõeline vorm.

Ma avan oma suured lõuad justkui midagi öeldes kuni mulle jõuab kohale, et ma ei saa midagi öelda. Ikka veel tahtega oma keha katsetada otsustan ma teha ühe korraliku tiigri möirge.

Kui ma oma suu seekord avan tuleb sealt välja hääl mida ma ei oleks kunagi osanud unistadagi oma suust tulemast. Mu hääl on võimas ja võimukas. See on hääl mis lööks toa hetkega väga vaikseks ja paneks kõik pead minu poole pöörama.
Või tavalises maailmas paneks see kõik oma elu eest jooksma.

Oma möirgega ühel pool näen Marti siiralt naeratamas ning see teeb mind õnnelikumaks.
Mu sisemus muutub väikeseks kassipojaks ning ma nühin oma hiiglasliku pea hellust otsides vastu noormeest.

„ Tubli kiisu,“ kuulen teda ütlemas hetkel kui ta oma käe üle mu karva libistab. Ma toon kuuldavale turtsatuse, mis minu peas oli naer ning pärast seda hakkan ma kõvasti nurruma vihjates, et mind tuleb veel paitada.

Õnneks saab ta mu vihjest aru ning jätkab mu paitamist koos vahepealse kõrva tagant sügamisega, mis tiigri vormis on lihtsalt väga mõnus.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Haha.

nad armuvad. Eksole`? EKSOLEEEEE????? Very Happy

Nad on nii armsad. Very Happy

Küsisõnade ees käib koma. Kuskil oli kuidas komata. Very Happy

Ja see on nii ägew, kuidas ta vahepeal mõtleb. xD Nagu väike laps. Very Happy

Ja siis seda ka, et kus ta teadis, et ta 3 m on? Ta teadis ju lihtsalt, et pikem kui 1,8? Very Happy

Ma nii naersin ninasarvikute koha peal. xD
Ja siis... on vist kõik. Very Happy

Nad armuvad, EKSOLEEEE??? Very Happy

Võlur Postituste arv : 63 Age : 29

OMG, ma olen sõnatu lihtsalt :O:D:D:D:D
ja küsin ka nagu nasicc, NAD ARMUVAD, EKSOLEE???? Very Happy

see lihtsalt kisub kaasa lugema ja ma ei saa üldsegi naeratust näolt kui ma seda loen.
ma soovin kiirelt uut, KIIIIIIRELT, ma tahan juba teada mis edasi saab Very Happy

Külaline

Muidugi nad armuvad, muud ei saa siit ju tulla (parem tulgu, või muidu... *ähvardav*).

Aga see lõpp oli SUPERNUNNU! Oehh... *sulab põrandale suureks naeratavaks loiguks*

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/8/2010, 14:05

Nii armas.
Tahan ka Tiiger olla. Mul on juba kopp ees, et mind Karuks kutsutakse Päris maailm - Page 2 Icon_biggrin

(Vanemate poolt leiutatud hüüdnimi)

Igatahes, UUT ja kiiresti!

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/8/2010, 14:06

Appi kui nunnu! *õhkab*
Muidugi nad armuvad *kujutleb tiigrit ja jänest mitte kõige siivsamates olukordades ja naerab*

LOL. Tegelt ka, uut.

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/8/2010, 14:09

WOw:D viis lugejat:D ma pole juba väga ammu nii populaarne olnud vist:D aga ma praegu tegelen uue osaga niiet võibolla õhtul saab kui mul õnnestub valmis saada:D
Sille ta tegi kerge matemaatika:D
ja armumise koha pealt ei ütle ma midagi(A) Very Happy

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Mismõttes tegi matemaatika!? Very Happy

Ta sai vaid teada, et on 1,8+ Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/8/2010, 14:18

No ta oli varem tiigrit näinud:D ja ta nägi ju kui pikk ta tagumik ja saba on:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Ma olen ka varem tiigrit näinud. Very Happy

Aga see ei aitaks mul eriti arvestada mu enda suurust.

Oi. Tüdruk avastas, et tal on hiiglaslik tagumik.
Miks ta närvi ei läinud? Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/8/2010, 15:05

Kui sa oleks tiiger siis aitaks.
Ta oli üleni hiiglaslik ja see näitas võimu niiet ta ei näinud just väga suurt põhjust.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Kust sa nii hästi tead, mis ta mõtles? Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/8/2010, 15:12

Sest ta on tegelane kelle ma välja mõtlesin ja ma tunnen ta mõttemaailma? Very Happy

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Aga ta on iseseisev ... isiksus. xD

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/8/2010, 17:48

Haha. *naerab*
xD
Absurdne.

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/8/2010, 18:58

shalalaa:D ma olen nii osav:D aga noh nüüd ei tule enne pühapäeva õhtut kindlalt uut osa niiet:D

6.

Me istume tagasi laudade taga ning ma tean, et mu nägu särab õnnest ning rahulolust, kuid ma ei vaevu seda peitma. Mul on tunne, et ta teab väga hästi, kuidas ma tunnen isegi kui ta seda välja ei näita.

„ Nagu sa ilmselt mõistsid on looma kujul vaid üks halb osa,“ sõnab ta ning ma tunnen ennast nagu õpilane kontrolltöö ajal, kes kardab vastust kirjutada kuna arvab, et see võib vale olla.

„ Suhtlemine?“ vastan ma lõpuks väga kahtlevalt kuna see tunbub tõesti looma kuju ainuke miinus. Või tegelikult on see ka pluss. Ta ei saaks mult praegu vastust oodata kui ma rääkida ei suudaks.

„ Täpselt. Just selle pärast liigume me enamus ajast vähemalt siin linnas
inimese vormis. Ma soovitaks sul sama teha. Eriti sul. Võimsamatel inimestel on siin kombeks teiste võimsamate elu raskeks tegemine ning vähem võimsatele meeldib pugeda neile kellest neile võib kasu tulla,“ lausub ta ning taaskord on mul probleeme vastusega. Lõpuks otsustan lihtsalt kerge noogutuse kasuks märkimaks, et ma olen ta jutust aru saanud.

„ Ma arvan, et enne kui me laskume sügavale selle maailma reeglistesse ja omapärdustesse peaks sa mõistma kus sa oled,“ sõnab ta ning ma mõistan alles nüüd, et ma tean kus ma olen ainult tänu sellele rebasele bussipeatuses.

„ Päris Maailmas?“ lausun ma kahtlevalt ning näen oma rõõmuks, et ta on mu teadmiste üle kergelt üllatunud.

„ Jah. Sul on õigus. Nii seda siin kutsutakse kuigi mina isiklikult seda nime ei toeta. See jätab mulje nagu inimeste maailm poleks päris,“ ütleb ta ning oma meelelahutuseks avastan, et talle meeldib rääkida. Lõpuks ometi olen ma kohanud inimest, kes minu küsimustest esimese viie minutiga ära ei tüdine.

Mul on isegi vahepeal tunne, et mu teadmatus on talle nagu meelelahutus. Ilmselt pole siin just palju inimesi, kes sellest maailmast midagi ei tea.

„ Ja kumb siis on päris?“ küsin ma ning näen ta ilmest, et ta ei oska sellele üheselt vastata.

„ Mõlemad on päris. Ma ei saa öelda, et inimesed ei ole päris kuna nad on. Ja ma ei saa ka öelda, et see maailm siin pole päris kuna ka siin on päris inimesed. Põhimõtteliselt on olemas kaks maailma kuigi nad asuvad ühes kohas. Mõnes kohas on maailmas niiöelda augud läbi mille saab liikuda ühest maailmast teise. Tegelikult ei ole korrektne kasutada sõna maailma kuna need asuvad põhimõtteliselt ju sama koha peal. Pigem on need nagu erinevad dimensioonid,“ vastab ta ning ma pean natuke enne mõtlema, et ma ikka oskaks millgei targaga lagedale tulla.

„ Niiet on üks ja sama maailm mille peal toimetavad paralleelselt kahe erineva maailma inimesed?“ sõnan ma lõpuks ning olen isegi ise oma järeldustele jõudmise oskuse üle imestunud.

„ Põhimõtteliselt jah. Kuigi siin samasugune maailm on riigipiirid teised. Ka meil on riigid kuid need on tunduvalt suuremad ning keeli on väga palju. Me mõistame automaatelt teisi keeli nagu erinevad loomad mõistavad üksteist, kuid me ei saa neid rääkida. Õnneks ei ole seda ka vaja kuna olenemata keelest me ju mõistame üksteist. Eesti keelt räägib meist väga väike osa, aga kuna see on keel mida sa mõistad ei saa sa kunagi aru, mis keelt inimesed räägivad kuna sinu ajju jõuab see juba tõlgituna. Vahel võib olla küll imelik kuna inimeste suud liiguvad teistmoodi kui sõnad mis sealt tulevad, kuid sellega harjub üsna kiiresti ära. Aga ei tõlgita nimesid. Linnade nimede keel oleneb sellest kus nad niiöelda inimeste maailmas asuvad. äiteks nagu sa ilmselt juba kuulsid on see siin Kõigi Linn. Maailmas on väga palju kõigi linnu, kuid kuna need asuvad erinevates paikades on need ka erinevates keeltes. Näiteks Ameerikas on sama põhimõttega linn, aga selle nimi on City of All.
Igas Euroopa riigis on selline linn, kuigi seda pole tegelikult väga vaja kuna Euroopa on niiöelda neutraalne pind, kus võivad kõik käia. Kõigi linn tähendab seda, et seal liiguvad koos erinevate liikide esindajad. Enamus eelistavad elada koos ainult oma liigiga, kuid on ka paljud kes soovivad vaheldust ja elavad Euroopas. Näiteks kaslaste ala on Lõuna-Ameerika. Koerlased on endale haaranud Aasia. Sõralised ja ja paksunahalised, kes pole väga tugevad on saanud endale Aafrika. Närilistel ja jänestel on Põhja-Ameerika ning Austraalia on põhimõtteliselt ülejäänutele, aga kuna neid on nii vähe on ka Austraalia niiöelda vaba maa,“ räägib ta ning mne hetkega saab mulle selle maailma korraldus selgemaks kuigi ma tean, et sellel jaotusel on ilmselt mitmeid erandeid.

„ Niiet erineva liigi inimesed…või loomad ei puutu mujal kokku kui Euroopas ja Austraalias?“ esitan ma küsimuse, et veenduda, et mu arusaam asjast on õige.

„ Ei. Siin tulevad mängu Kõigi Linnad. Igas piirkonnas on vähemalt üks Kõigi linn kus võivad kõik käia, aga jah mina ei või näiteks minna Aasiasse või Lõuna-Ameerikasse kui mul ei ole spetsiaalset luba ning seda luba ei jagata välja just kergekäeliselt kuna nii üllatav kui see ka poleks on privaatsus enamuste loomade jaoks liiga oluline. Ja territoorium veel olulisem,“ lausub ta ning on näha, et tema ei ole üks neist loomadest kes territooriumi kõige olulisemaks peavad.

Ma leian end mõtlemas, mis kell on. Ma hakkan küünitama oma tasku poole, et kella vaadata, kuid lõpetan enne kui sinna maale jõuan.

„ Kuidas see võimalik on, et kui ma olen kuu aega siin siis tavalises maailmas aeg ei möödu?“ küsin ma ning oota huviga vastust. Sellest tulenevad veel nii paljud küsimused, mis ma jätan oma pähe hilisemaks küsimiseks.

„ Noh tegelikult ma valetasin sulle. Kui sa oled neli nädalat siin möödub seal neli tundi,“ sõnab ta ning automaatselt hakkab mu pea matemaatikat tegama.

Üks tund on üks nädal. Üks nädal on seitse korda kakskümmend neli tundi mis on sadaaaa kuuskümmend kaheksa tundi haa. Siis üks tund on 60 minutit ja järelikult on sada kuuskümmend kaheksa tundi sada kuuskümmend kaheksa korda kuus on tuhat kaheksa korda kümme on kümme tuhat kaheksakümmend minutit. See tähenab, et üks minut on… teeme ristkorrutise. Tuhat kaheksakümmend korda üks jagada kuuekümnega. See on sada kuuskümmen kaheksa minutit ehk siis see on kaks tundi ja nelikümmend kaheksa minutit.

„ See tähendab, et kui näiteks siin sajab minut aega siis tavalises maailmas on see kaks tundi ja nelikümmend kaheksa minutit?“ küsin ma ning olen väga uhke oma arvutamisoskuste üle.

Poleks kunagi arvanud, et peaaegu kaksteist aastat matemaatika õppimist võib kasuks tulla, aga näed see arvutus ei võtnudki tervet päeva. Kõigest väga palju kauem kui oleks vaja, et kedagi oma matemaatilisi oskusi imetlema panna.
Õnneks ma arvan, et arvutamine pole just kõige otsem tee kedagi endast hästi arvama panna.

„ Jah põhimõtteliselt küll niiet väga pikki vihmasadusid siin ei näe. Eriti Euroopas,“ sõnab ta ning mulle lööb alles nüüd pähe üks probleem selle süsteemiga.

„ Aga Päike? Kas tõesti pöörleb see maailm kiiremini? Ja tiirleb kiiremini ümber päikese?“ küsin ma nüüd kuna see tundub minu jaoks liiga veider, et kaks maakera, mis on paralleelsed pöörlevad ja tiirlevad erineva kiirusega.

Ta jääb hetkeks mõtlema ilmselt mõeldes kuidas seda mulle inimkeeli seletada.

„ Põhimõtteliselt on maailm kahe kihiga. See kiht kus me praegu oleme pöörleb lihtsalt kiiremini niiet meie aasta on 365 päeva asemel 61 320 päeva ehk siis umbes 168 aastat,“ sõnab ta ning ma vaikin kuni mulle selle mõte kohale jõuab. Kas kui ma tõesti oleks siin 168 aastat mööduks tavamaailmas ainult aasta?

Kui tema näeb välja umbes kahekümne aastane kas võb tõesti olla, et ta on tegelikult elanud rohkem kui kolm tuhat aastat?

Kui praegu on aasta 2010 siis kui palju aega on aegade algusest möödunud seal? Tuhandetega arvutamine on minu jaoks juba liig ning ma annan alla.

Ma mõistan nüüd kuidas see toimub, aga mingil põhjusel ei suuda mu aju seda omaks võtta.

Kas selline ajaline erinevus on tõesti minu jaoks midagi, mis osutub minu jaoks liiga veidraks? Ma suudan kujutada ette kuidas inimesed muutuvad elevantideks, aga ma ei suuda ette kujutada, et tunni jooksul võib kusagil mööduda terve nädal.

„ Kui vana sa oled?“ küsin ma lõpuks ning ma pole isegi kindel kas ma tahan seda vastust kuulda.

„ Ma olen 21 aastane, aga ma olen elanud 3528 aastat,“ sõnab ta nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas, et üks 21 aastane on tegelikult kolm ja pool tuhat aastat vana.

Kui mina oleks elanud siiamaani siin maailmas siis ma oleks natuke üle 3000 aasta vana.

„ Tegelikult olen mina elanud tunduvalt vähem kuna ma olen üsna palju aega veetnud ka tavalises maailmas,“ lausub ta ning vaatab mulle otsa.

Ta vaikib ning mul on tunne, et ta tahaks midagi teha. Ta nagu tahaks mulle kuidagi tõestada, et tegelikult ei ole ta minust mitme milleeniumi võrra vanem, kuid ta teab, et ta ei saa seda teha.

Ma tunnen ennast väga tühisena. Mina kes olen elanud kõigest 19 tühist aastat nende keskel, kes on elanud minust nii palju vanemad, kuid samas oleme me samas ajastus. See ei ole nagu vanavanematega kes räägivad pidevalt kuidas nende ajal asjad olid. See on hoopis midagi teistsugust. See oleks nagu olla omavanuste keskel kes on vahepeal paar milleeniumi teises maailmas veetnud.

„ Lõuna peaks juba meid ootama,“ sõnab ta segades mu mõtetesse vahele ning tõuseb laua tagant püsti.

„ Ma arvan, et me ei tohiks kahekesi liikuda. Ma lähen ees ning tule sa umbes viie minuti pärast mulle järele. Ära klassi lukustamise pärast muretse. Keegi siia niikuinii tulla ei taha,“ lausub ta ning kõnnib ukse juurde. Ta avab ukse ning naeratab mulle kergelt enne kui uksest välja astub ning selle enda järel sulgeb.

Kuna ma ei ole aja tajumises kunagi väga tugev olnud hakkan ma sekundeid lugema.
Jõudnud juba kahesaja seitsmekümneni otsustan ma, et neli ja pool minutit kõlbab kah kuna mulle ei meeldi selles suures tolmuses ruumis üksi olla.

Ma tõusen väga aeglaselt laua tagant püsti ning sirutan endast istumise kanguse välja. Avades ettevaatlikult ukse keeran ma ümber ja sulgen selle võimalikult vaikselt justkui arvates, et kui see teeb häält siis kõlab mingi alarm, mis teatab kõigile täpselt kus ma olen.

Selle edukalt sulgenud keeran ma ümber ning mu plaan,kõndida võimalikult kiiresti oma tuppa, ei õnnestu kui ma ühele leopardile käpa peale astun.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Mm... Kas tüüp siis nagu ilgelt vana ei peaks olema, kui ta mitusada aastat selles imelikus dimensioonis veetnud on?! Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/8/2010, 19:53

Nagu ta ütles ta on 21 aastat vana:D lihtsalt üks aasta kestab 168 aastat:D
aga nad vananevad tavalise aja järgi:D

» Loodud maailm
» Atlantis - Kadunud Maailm